Esmaspäev, detsember 25, 2006

Kas pole armas?

Olles kaugel oma Jõe tänava punkrist, ei pääse ma oma kallistest naabritest sellegi poolest. Ükspäev, mil ma taas kuressaarlasi oma uhiuue sõiduoskusega hirmutasin, helises telefon. Ja kes see helistas? Noormees kuueteistkümnendast! Tema nimelt märkas, et minu välimine uks olevat veidike irvakil ja helistas, et kontrollida, kas see peabki nii olema. Kas pole armas? Aga uks oli ilmselt irvakil selle pärast, et minu teine naaber nõustus lahkelt minu äraolekul minu ahju kütma. Nad hoolitsevad minu eest. Kas pole armas!

P.S Tänan muretsemast, mul on juba palju parem. Nii et uueks aastaks saledaks programm läks jälle vett vedama...neetud!

Pühapäev, detsember 24, 2006

Kuidas vältida jõuludeaegset ülesöömist? Tehke nii nagu mina. Muretsege endale üks armas viirus ja te ei taha isegi mitte kuulda midagi verivorstidest ja hapukapsalõhn ajab südame pahaks ja isegi lõhekala ei suutnud minus tekitada soovi suud avada.

Aga tegelikult on täitsa ok. Oma uude pätmännikostüümi mähkununa, palavikust raske pea toetumas padjale, nii on peaaegu et hea olla. Aga õhk on tihkelt jõulusid täis. Tõsi, valgetest jõuludest võis vaid unistada, aga rohelised jõulud on ka lahedad.
Käisin täna sutus. Jalutasin metsas ja järsku olid kõik aastaajad koos ühes tükis. Kuhu ma ka ei vaadanud, kevad vaatas mulle vastu. Panin silmad kinni ja kuulasin - tuul mühises puulatvades ja see oli kui suvine merekohin. Tõmbasin kopsud õhku täis ja mmmm, milline märja sambla ja seene lõhn - nagu oleks sügis. Ja hinges helises jõulutunne - talv. Mmm, mulle peaaegu et meeldis see kompott.
Sutus on ikka tore.
A nüüd lähen poen voodisse ja magan end terveks, sest ega jõulud pole veel läbi siis minu jaoks ja ma ei taha ometigist sellest jõuluaegsest ülesöömisest ilma jääda

As Rriidepuuühendused saadab jõulutervisi

Kolmapäev, detsember 20, 2006

Punamütiskesest ja jõuludest ikka ka!

Omme kihutan Saaremaa poole. Kui mul õnnestub muidugi autosse end mahutada. See saab olema üks tõsine ruumi väänamine, see on üks mis kindel. Õde tuli oma pere ja kogu elamisega mulle paariks päevaks külla. Nad peaks oma pisiauto furgooni vastu vahetama, siis ehk oleks ruumi igapäevasõitudeks. A tõesti, ma pole näinud kedagi, kes reisiks nii suure koorma asjadega. Kui minu õde läheks vanaemale kooki ja moosi viima, siis võtaks ta igaks juhuks kaasa vähemalt 5 erinevat punast mütsi, 3 veini, 24 eri sorti moosi võipütikestest rääkimata. Terve pagaritööstuse sortimendi kooke ja koogikesi. Lisaks veel taimede välimääraja, et teaks milliseid lilli vanaemale korjata. No ja veel vihmavarju ja päikesevarju ja nii edasi.
Mis ma öelda tahtsingi on see, et neil on palju asju.
Ja ma lähen koju.
Ja interntiseeritud maailmast jõululummusesse.
Ei blogi.
Aga soovin teile ilusaid jõule ja olge siis ikka tulbid. Kallistan. Kõiki.

P.S tegelt on punamütsike ju päkapikk suvel - punane müts, väiksemat kasvu, toob nänni!!!
P.P.S pilt pärit siit

Teisipäev, detsember 19, 2006

jõulumürgitus

Istun siin kuuse all (jah, minu pea kohal kõrgub kuusk. Suur. Oma 2,5* pikk). Küünal põleb, pakin kingitusi. Õpin luuletusi. Kalev saatis mulle 3 jõululaulugi ja puha. Tuba on täis hüpoteetilist piparkoogihõngu. Ahjus praksub tuli...
Nagu isegi näete on mind mürgitanud jõulumeeleolu. Ma tavaliselt üritan ikka olla selline eestlaslikult morn ja sünge, nägu peas nagu oleks söönud midagi haput ning jälki. Aga täna... jõulumürgitusest tingitud eufooriline staadium. Selle saavutamiseks tuli küll eluga riskida ja nüüd lonkangi kui sõjaveteran. Minu imelises puukuuris asuvad parimad puud tagumises riidas, esimeses on need kurikuulsad naelastatud lauajupid. Et parimateni küündida tuli esimese riida otsa ronida. Edasi võite juba ise mõelda. Minu eluohtlik kriimustus aga siiki ei morjenda mu meelt. Oo ei! Elagu jõulud! Kallistused teile kõigile.

*dm

Esmaspäev, detsember 18, 2006

Hea plaan

Mul on plaan.
Sel aastal loen jõuluvaneale kõikide kingituste eest ühte ja sama luuletust. Äkki ta saab vihjest aru.
Mina seisan ikka iseenda eest.
Jõuluvanalt kinki küsin enda eest.
Kingi mulle auto, ainult päris,
selline mis aknal autoäris.
Kingi mulle auto koos bensiiniga
Kooli sõidaks uhke limusiiniga.
Nõnda kallis on ju bussipilet,
aga autoroolis laseks rõõmsalt vilet.

Pühapäev, detsember 17, 2006

Jõulud ja strip pokker

Eile pidasime siis jõule. Kuna ilm väljas on pigem kevadine, siis ei tulnud loomulikult kõne alla ka lumiste jõulude juurde kuuluvad rasvased veretooted ega läikivad kapsad. No need ei sobinud kuidagi. Hoopis sushi, krevetid ja itaaliapärased saiad. Ja saunas sai käidud. Võtsime oma aastad kokku, lubasime kõik härdalt, et järgmisel aastal oleme veel paremad. Seejärel unustasime lubatu ning naasesime traditsiooniliste jõululiste tegevuste juurde nagu seda on näiteks strip pokker. Esimene mäng läks mul hiilgavalt. Teise mängu jooksul ilmnes, et meie reeglistikus oli viga, kuna minu imelisest bluffimisest, mis on enamasti minu ainuke trump, ei olnud kasu. Note to myself - järgmisel korral rohekm riideid selga panna. Ja kõike seda saatis mõnus piparkoogihõng.

Reede, detsember 15, 2006

Oi ma olen ilus

Uskumatu. Terve tänase päeva olen ma olnud nii ilus. Kohutav. Lausa vastupandamatu. Käisin fotograafi juures ja uskuge või mitte, aga mulle meeldisid mu pildid. Ma olin nii ilus. Ja kui ma juhtusin mõnest peeglist mööda minema...ahh, lausa sõnatuks võttis. Kohutavalt kaunis. Nii ilus. Ja edevus lõi kahelt poolt pea kohal kokku. Seda tunnet kahjuks väga harva tekib... Mulle täitsa meeldis :D Ma loodan, et kui ma omme ärkan, siis on natuke sellest uskumatust ilust alles ja peeglist ei vaata vastu mitte tavaline sasipea nagu enamasti.

P.S isegi Viv ütles, et ma näen hea välja :D
P.S kahjuks täna pilti ei saa juurde. ainus pilt tõelisest ilust oleks ehk Mani pilt, aga seda ma ei saa ometi siia panna ju...

Neljapäev, detsember 14, 2006

Raamatutest, mu ainsatest seltsilistest...

Kuna mul telekat pole siis ei saa ma veeta oma igavaid õhtuid värlevat ekraani jõllitades. No arvuti leevendab veidi seda ürgset kutset end sinisele valgusele ohvriks tuua, kuid tuleb tõdeda, et ta suudab end kiiresti ammendada. Seetõttu võivad piilurpäkapikud mind pahatihti leida lugemas mõnd raamatut (või veel hullem - magamas raamat kaisus - mind on tabanud viimasel ajal okasroosikesetõbi). Praegust raamatut on aga lugeda ilge piin. See lihtsalt haiseb. Ilmselt on seda enne mind lugenud ainult ahelsuitsetajad, kel läheb kolm pakki "Leeki" päevas. Samahästi oleks võinud kogu teksti ka tuhatoosile kraapida... Grrr, nii ei tehta raamatutega...

Eelmine raamat, mida ma lugesin oli ka iseenesest põnev tegevus käis kusagil teises maailmas, kus igal inimesel oli oma daemon - mingi loom, mis oli nagu osa temast - hing või olemus või midagi sarnast. Lastel suutis see elukas oma kuju muuta, aga kui inimene sai täiskasvanuks, siis võttis daemon kindla kuju... Ma hakkasin mõtlema,et kui mul selline oleks, huvitav, mis looma/linnu kujuga ta küll oleks, mis looma ma oma loomuse poolest kõige enam meenutada võiks... ideid?

Aga veel raamatutest - tõin oma Surematu Romaani teise väljatrüki köitja juurest ära. Ilusad!!! Nagu köitjagi ütles - no väljast näevad juba päris raamatu moodi välja - petab täiega ära. Kui lugema hakata, siis peab päris lihtsameelne olema, et laseks end ära petta....irw

Kolmapäev, detsember 13, 2006

Tahan maailma kontrollida!

Teate seda vanarahvatarkust - ütle mulle kuidas jõutakse sinu blogisse ja ma ütlen, kes oled sina? Nu vot, eile märkasin, et minu blogisse on jõutud veidrate otsingusõnadega. Mõningased näited: "Maailma terror" ja "Tahan maailma kontrollida". Ei tea kas see viitab mu varjatud soovidele ja sõnumitele maailmale? Äkki peaks edaspidi maailmavallutaja mitte -parandajana figureerima siin blogimaastikul?

Aga mis veelgi hullem mitu korda on minu blogisse jõutud ka Marise nimega ja see paneb mind juba tõsiselt muretsema...

Teisipäev, detsember 12, 2006

Ma olen valitsejanna


You are The Empress


Beauty, happiness, pleasure, success, luxury, dissipation.


The Empress is associated with Venus, the feminine planet, so it represents,
beauty, charm, pleasure, luxury, and delight. You may be good at home
decorating, art or anything to do with making things beautiful.


The Empress is a creator, be it creation of life, of romance, of art or business. While the Magician is the primal spark, the idea made real, and the High Priestess is the one who gives the idea a form, the Empress is the womb where it gestates and grows till it is ready to be born. This is why her symbol is Venus, goddess of beautiful things as well as love. Even so, the Empress is more Demeter, goddess of abundance, then sensual Venus. She is the giver of Earthly gifts, yet at the same time, she can, in anger withhold, as Demeter did when her daughter, Persephone, was kidnapped. In fury and grief, she kept the Earth barren till her child was returned to her.


What Tarot Card are You?
Take the Test to Find Out.



Krt, mulle meenus, et ma pidin kodust oma kaardid ära tooma. Pole ammu endale ennustanud. A teate, kohutavalt raske on ennustada inimesele, kes ei usu mind pimesi. Ma ühte sellist tean...igavene sasipea...

Mürgiõuntega päkapikud

Naaber tuli ja tõi mulle õuna, väites, et päkapikk olevat korteriga eksinud ja selle küll minu nimele aga tema korterisse toonud. Ilus punane (pestud) õun on. Nüüd mõtlen, et kas päkapikke saab usaldada või on nad kõik ilusad punased õunad ära mürgitanud, et ometi ei peaks nii paljusid lapsi külastama.
Muide, mul käisid kodus ka päkapikud. Hommikul vaatasin aknast välja ja märkasin üllatusega, et minu sussi sees oli šokolaad ja mandariin. Ma vist olen muutunud paremuse poole :D Aga ma olin tõsiselt üllatunud. Üllatus ei takistanud mind päkapikuande konsumeerimast.

Aga mulle päkad meeldivad...seni kuni kommi toovad...niisama piilujad mulle just ülemäära ei meeldi

Esmaspäev, detsember 11, 2006

Silme eest läks triibuliseks

Oeh, blogi on palju lihtsam kirjutada, kui pole mitte millestki kirjutada. Aga seoses nädalavahetuse tormiliste sündmustega, on lood seekord teisiti. Aga no eks ma siis kirjutan kõige meeldejäävamast osast - käisin esimest korda autopesulas*. Oi need harjad olid lahedad, aga natuke hirmus oli ka :D A vähemalt sai puhtaks. Auto loomulikult. Aga mina, kel mul pesemisvõimalusi siin urkas pole, mõtlesin, et akkan ka autopesulas käima. Kiirelt saab puhtaks ja soovikorral vahatatakse ka ja puha. Enne vihma oleks ju hea - ei saaks õieti märjaks ega midagist. Mu prilliklaasid võiks küll vahatataud saada.

A veel lühidalt nädalavahetusest:
- Margus sai ilgelt vanaks, et mitte öelda fossiiliks.
- Saaremaa "vannabi" viikingid ihusid oma noad teravaks ja mõõgad vahedaks.
- Võis näha rohkelt piraate.
- Marisel oli äärmiselt silmatorkav kaaslane.
- mmm ja süüa sai
- ja parimad (loe mina) said isegi magada.
- ja sauna sai... selleks tuli sealt muidugi enne noormehed välja visata
- ja kaelkirjakud muutuvad pimesilimi metsikuiks
- mida vähem silmi üldse, seda metsikumad olid need tegelased seal.
- ja öö arenedes jõudsid nii mõnedki konnprintsi/printsessi staadiumisse ning lasid Manil end hüpitada.
- ja nalja ja naeru
- ja oeh, silme eest võttis lausa triibuliseks
- ja ma kardan, et nii mõnigi pisiasi on unustustehõlma vajunud ja pole kedagi kes mäletaks... Aga mõnda asja ei unusta me iial ja olulistel hetkedel hõõrume nina alla mõningastele tegelastele

* meil käib see asi niimodi, et antakse Pillele või vennaraasule ämber ja lapp kätte ning öeldakse, et ärge te enne tagasi tulge kui auto särab kui säraküünal.

Reede, detsember 08, 2006

Nii, toppisin ufolapsukese just kotti ja üritan teda Saaremaale smugeldada. Ma ei taha talle piletit osta, need on hingehindsed ju.
ma nüüd paar päeva viibin internetist eemal, ärge arvake, et ma selle pärast veel haige või veel hullem ilma netita oleks.

Neljapäev, detsember 07, 2006

Mud Scientist

Kolm, ei neli päeva intensiivset asjalik olemist on ilmselt minu ajule meelde tuletanud, mis tunne on mõelda, probleeme lahendada, tegeleda teadusega. Viimati tundsin midagi sellist ilmselt kaks aastat tagasi. Oli see alles mandumine. Tunnen end praegu lausa targana, et mitte öelda geniaalsena.
Aga see mõtlemine on olnud väsitav. Luban, et enam nii ei tee. Omme kui see ettekanne tehtud, siis ei mõtle kohe mitu päeva ühtegi mõtet enam, siis on peas udu ja tuul, tobe naeratus näol, vile suul. Sest olgem ausad. Asjalikkus mulle ikka ei sobi ju.

P.S Pilt pole kül päris teemakohane, aga nii nunnu ja kunagi ei või teada,mis minu mudakatsestest välja koorub...

Kolmapäev, detsember 06, 2006

Oi mulle ei meeldi asjalik olla. 1 ullumeelne päev veel ja siis lõpetan igasuguse mõttetegevuse vähemalt 3 päevaks ja elan natuke lustielu. Ajust pressib juba muda välja

Teisipäev, detsember 05, 2006

Olen olnud paha laps.

Ma teadsin juba septembrikuus, et sel aastal ma küll nii hea laps pole olnud, et mul päkapikud käima hakkaks. Laisk ja lohakas nagu Oskar Ohakas, õppimise asemel kirjtuab blogi, käib sõprade kõlmikuid tühjaks söömas ja ei kammi ommikuti korralikult pead. Aga selle asemel hakkas mul käima hoopis advendikalender. Tema on selles suhtes parem, et ei piilu akna tagant ega nuhi muul moel minu tegemisi. Kus/kas/kuidas/kellega/kellena/miks-küll-ometi/jne See pole apppppsoluutselt tema mure.
A tundub, et ma pole isegi kalendri jaoks piisavalt hea laps olnud. Täna ommikul avasin ilusasti aknakese ja oh seda õudust - tühi. No avasin siis paanikas ka kõik ülejäänud luugid - tühi mis tühi. Ainult ühest aknast vaatas kägardatud "draakoni" kommi paber mulle nukralt vastu. Pidin juba Wincenti süüdistama hakkama, kui vaikselt meenus kuidas ma eile järjest luuke lahti õngitsesin üritades välja nuputada kus on šokolaadikommid ja draakoneid vältida. Miks ma küll nii tegin??? Ilmselt leidsin, et olen olnud ikka ilgelt hea laps ja kõik kommid ära teeninud... Aga tegelikult olen paha. Oi-oi kui paha.
nii paha, et peaks endale sellise jõulukalendri muretsema lausa.

Esmaspäev, detsember 04, 2006

Mured talveunega

Kui see pole talveuni, mis mind kimbutab, siis on keegi pahatahtlik inimene käinud ja minu vorstileiva vahele viilaka unerohtu pannud. No tõesti. Hommikul magasin sisse. Loengus ei kuulnud ma mida õppejõud rääkis, kuna kogu mu jõud ja tähelepanu oli suunatud silmade lahti hoidmisele. Laboris magasin mudapurk kaisus. Koju jõudes võtsin artiklid kaissu ja pugesin voodisse. Ärkasin, et veidike käppa imeda ja magasin edasi. Varsti on juba piisavalt õhtu et võiks ametlikult magama minna. Uni. Need vähesed hetked mis ma ei maga, käin ringi unise ja pahurana nagu karu, kes vähese lume tõttu magada ei saa.

P.S Pilt unisest minust on ühe prussaka tehtud

Laupäev, detsember 02, 2006

Ajust veidike

Your Brain is 40% Female, 60% Male
You have a total boy brain Logical and detailed, you tend to look at the facts And while your emotions do sway you sometimes...You never like to get feelings too involved

Tegalikult on mul puldiga aju. Tõsi enamuse ajast on ta selline loogiline ja asjalik. Aga vahel lülitan ma ta välja. Klõps. Ja siis juhivad minu tegevusi kõikvõimalikud aju asendajad. A teate, sellel puldil on ka "power save" nupp, mida ma keskkonnatehnoloogina aktiivselt kasutan. Siis töötab aju säästurežiimil. Võimalikult vähe mõttetööd. Soovitatavalt üldse mitte. Muide, keha töötab mul enamuse ajast energia kokkuhoiu printsiibil...

Ülikool lukku!

Jah, panid teised täna ülikooli lukku. Ma oleks äärepealt luku taha jäänud.
Jalutan mina hommikul pea täis mudamõtteid kui järsku peatavad mind kaks relvastatud vormis meest, kellest ühes ma tunnen ära ühe Kermonaatoritest. Küsivad dokumenti. Mis tea arvate, kas mul oli neile midagi näidata? "Ei ole, no minge siis niisama!" Jõuan astuda paar sammu kui keemiahoone ukse ees sama lugu. Ei, mul endiselt pole dokumete.
Veedan siis meeldiva tunnikese mudamaailmas ja kui katsed tehtud üritan keemiahoonest jälle põgeneda. Tjahh, ukse ette on lint tõmmatud. "Oi oi, viimasel hetkel saite välja..." öeldi mulle ja pääsesein taas keelutsooni. Veel paarist lindist üle ronida, mõningatest relvastatud mundrimeestest mööda hiilida ja pääsesingi vaba õhu kätte! Ah vabadus, küll maitsed heaste.

lukustatud ülikoolist võite lugeda nt siit

Reede, detsember 01, 2006

säästuprojektist "Kiirnuudlid"

Lugesin artiklit ja silm vajus kinni, nagu oleks hommikuses loengus...
Niipalju siis asjalikkusest.
A hommikuses loengus olin suht ärkvel. See võis tulla sellest, et ma keskendusin oma projektile "Kiirnuudlid". Tegin novmbrikuu aruannet. Ma olen olnud tulbi! Kiitke mind ometi! Kolmandiku võrra võrreldes oktoobriga olin oma kulutusi vähendanud. Nojah, säästuprojekt "Kiirnuudlid" kestab edasi. Tõsi, kahtlen, kas suudan oma tulbiduse trendi jätkata. Detsembri aruandesse kirjutasin juurde ühe kurja kuulutava lahtri - kingitused...
Samas oma pangakontot vaadates tuleb vist veel tulbim olla. Pankrotihaldurid juba irvitavad nurgas...
Mul oleks mingit sissetulekut vaja. Ükspäev mõtlesin loteriiga võita, aga unustasin pileti osta. Ma siis võidan mõni teine päev kui meelde tuleb

Kolmapäev, november 29, 2006

Mis siis saab?

Aga mis siis saab kui ma tahan, et keegi tuleks ja mulle unejuttu räägiks? Elevandist portselanipoes. Või siis Kellestki ja Kellestki teisest. Või seitsme maa ja mere taga elavast printsessist, kellel on suur loss ja väike aed. Või siis tuld purskavast lohest, kes külmetas. Või siis jääkuningannast ja tema õnnelikust lõpust. Või pisikesest merihobust, kes tahtis olla jõehobu. Või sellest, kuidas oopis keskmine õde sai õnnelikuks. Või... või ükskõik millest. Peaasi et oleks ilus lõpp.
Ja mis siis veel saab, kui ma tahan headöödmusi nagu muiste? Ja et keegi tuleks ja teki peale paneks? Ah?
Mis siis saab?Ehh, ma tean küll. Nagu igal õhtul. Poen oma külma voodisse ja räägin iseendale destruktiivsest elevandist ja Kellestki ja Kellestki teisest ja hobiaednikust printsessist ja külmetanud lendsisalikest ja jääkuningannast, kes oma lossi torni tipust pikksilmaga taevast uurib, lootes näha mõnd komeeti või langevat tähte ja vesihobude keerukast elust ja lõputult õnnelikest keskmistest õdedest ja edukatest keskmistest vendadest. Ja täna võibolla räägin veidi valjemini kui tavaliselt, et ka Ufolapsuke kuuleks.

Teisipäev, november 28, 2006

Tänane gastronoomiline tähelepanek. Gaseeritud vesi rohelise FUN-iga maitseb peaaegu nagu Kellukese limonaad!!!

Ufolapsuke


Eile tuli mulle külla ufolapsuke. Selline väike näota, kiilakas ja alasti. See oli päris hirmutav, kuidas ta mind diiavanilt oma olematute silmadega jõllitas. Ma ei julenud tema poole vaadatagi, sest hirmust oleks veri tarretunud ja kuigi jõuluootel on igatsugu vereroad taas moodi läinud, siis ei tundunud veretarretis eriti atraktiivse pakkumisena. Hommikul oli ta endiselt alles... Laborist tulles samuti. Kuidagi hale oli see väike külmetav kogu. Mul hakkas tast kahju - õmmelesin talle ilusa punase kleidikese. Tegin ahju tule. Hellust ja soojust ufolapsukesele.
A mul on mure. Tal pole nime. Ma ei saa teda ju ufolapsukeseks kutsuda. Andke nõu. Mis nime võiks kanda selline punapeast ufoke. (jaah, ta pole enam nii kiilakas kui eile...näotu endiselt, kuid näha on tärkamas punakaid juuksekesi... ehk mõjub talle minusuguse eeskujuliku inimese nägemine heaste ja ta kasvatab endale näo ka)

Esmaspäev, november 27, 2006

Ihtüoloogiline ime!


Minu kaualubatud pilt ihtüoloogilisest imest - lendrändkaladest, kes veel näinud pole. Kaks pilti siin selle pärast, et ülemiselt näete kuidas kalakesed lendavad päikeseloojangus lõunasse. Alumisel vähemõhtul, aga ikka lõunasse.

Tegelikult panin kaks pilti, et te näeksite, tegelikult see latern ikkagi pole nii viltu joonistatud kui ülemiselt aimata võiks. Ja et katused on ikkagi punased.

Ja juhtkala on kuri sellepärast, et ta lõi pea vastu jääd ära. See nüüd valutab. Ja üldse on ta selline pessimistlik toriseja. Aga tal on sellest hoolimata hea süda.

Ja keda huvitab Maariši akt. siis pean teid kurvastama. Ta oli seal lahtise akna vahel, aga just sel hetkel, kui ma joonsitamisega sinnamaale jõudsin helises telefon ja ta läks rääkima teise tuppa.

Pühapäev, november 26, 2006

Mudakoogid ja muud suupärased road.

Täna oli selline kulinaarse kallakuga päev. Istusin pool päeva keemiahoones ja küpsetasin kooke. Retseptis, mille ma juhendaja käest saanud olin (ta ka selline kokandushuviline), oli öeldud, et kooke tuleb küpsetada 4 h kõrgel temperatuuril (550 *C). Kui ahjust hakkas hõrku koogihõngu minu ninna kanduma, meenus mulle, millal ma viimati sõin. Olgugi, et mälestus kaugetest aegadest oli udune võin kindlalt öelda, et pitsa oli ülimaitsev (tähh Kallased). Ja siis meenus mulle veel see kana ja riis, mida Maariši/Vivi juures pakuti... Siis kerkisid silme ette mahlakas seapraad... maitsev panniroog... pikantsed suupisted... pirukad... küpsetised... ahjupraed... lasanje... ahjukartulid... jne... mmm...
Ja nii ma istusingi seal keemiahoones uhkes üksinduses, kõht korisemas, sülg nirisemas mööda lõuga ja unistasin erinevatest toitudest, mida ma ei saanud endale lubada, sest no tõesti, keemiahoone on seapraadide koha pealt ikka häbematult viletsasti varustatud.

P.S pilt on mu enda joonistatud ja kujutab mind mudakooke küpsetamas. Tegu on väljavõttega minu illustreeritud postpäevikust...mis hakkab vaikselt täis saama. Eitea kas peaks jõuluvanale kirjutama sellel teemal...a mul on postpäevikute suhtes kindlad nõudmised... ei taha tabalukku ega pehmeid ja karvaseid kaasi. Ei taha, et see oleks lõhnastatud. Ja kohe kindlasti ei taha hobuse pilti. Kui peab mõni koduloom olema, siis ükskõik kes, kasvõi siga, peaasi et mitte obune!

Laupäev, november 25, 2006

Milleks mulle päkapikud, mul on naaber!

Keegi koputab. Tunnen juba koputuse järgi ära, et ilmselt on tegu minu kalli naabrimehega. Vahelduse mõttes avan ukse. Ongi naabrimees. Sirutab teine käe ja poetab mulle sõnatult pihku 3 mandariini ning lahkub. Mina jään meeldivalt üllatununa ja väikeste tsitruseliste õnneliku omanikuna elu põhiküsimuste üle järele mõtlema. Ja välja mõtlesin! Milleks mulle päkapikud, mul on naaber!


P.S Natuke tsitruselistest - KAK õpilaste andmeil olevat suurim tsitruseline arbuus. Ja banaan olevat nende arvates ka küllaltki tsitruseline... tjahh.

Neljapäev, november 23, 2006

Olen tagasi Tartus ja mis mina eest leian? Minu pisikesest korterist on tehtud külmhoone, pingviinid söövad minu diivanil toorest räime, jääkaru istub laua taga ning surfab internetis, hiir on omale koheva valge kasuka selga kasvatanud ja kaevanud tunneli liustiku alla, mis minu tuppa uusi pinnavorme tekitab. Termomeeter soovitab õue magama minna - seal olevat soojem. Aga ega ma ei kurda. Ma kavatsen kaua säilida. Söön sisse säilitusaineid ja hoian bakterite tegevuseks liiga madalat temperatuuri. Üldse elutegevuseks liiga madalat ma kahtlustan...

Buss, millega ma tulin, ei sõitnud harilikku Kuressaare-Tartu maanteed vaid ilmselt lõikas. Ma küll ei näinud, kust kaudu ta tuli (pime oli), aga ilmselt ta üle mingite põldude sõitis. Mingil muul moel poleks ta saanud nii palju raputada. Ja Pärnus lõikas kah julmalt üle kõnnitee serva.

Kuid kolmest põhjusest, miks ma koju läksin jäid kaks täitmata. Kuhu see kõlbab ma küsin.

Esmaspäev, november 20, 2006

Järjekordne musikaalne trauma

Vaevalt hakkasid minu eelmisest kooriproovist saadud haavad (no ma laulsin nii valesti, et lausa lõikas läbi liha ja luu...valus noh) paranema, kui seekordne proov need uuesti lahti rebis, soola peale raputas, pipart ja hakklihamaitseainet ka ja veel midagi eriti kibedat maitseaine riiulilt. Saate aru, mina - esimöödalaulja - ma olin ainus oma häälerühma esindaja (Viv ei lähe arvesse, ta on ju tenor) ja vist ainsana polnud neid laule kunagi varem näinud. Oh laula ja hõiska!


P.S Need hobused laulavad ka paremini kui mina (a nad on minu lemmikud aegade algusest saati)
P.P.S aga nüüd lähen kooooojuuuuuuuuuu ja laulan nii valjusti ja valesti kui tahan! Ja eriti valesti! Mõnuga!

Pühapäev, november 19, 2006

Emme vaata ämblik!!!

Kui ma kunagi kauges minevikus Tartusse tulin, siis mõtlesin, et peaks ikka ka zooloogiamuuseumit külastama. Ma olen üldiselt seline kiire mõtlemisega inimene, e noh kui asi otsustatud, siis ka kiiremas korras see täide viiakse. Nt selle otsuse teoks saamine võttis aega vaid silmapilgu (mis vätas küll 5 aastat, aga kas sellele pisiasjale peab siis tähelepanu juhtima niiväga). Aga see-eest jäin oma käiguga tohutult rahule. Need surnud täistopitud loomad, kes sind tardunud klaassilmadega jõllitasid! Nad olid nii armsad. Eriti see eriti uhkete puhmaskõrvadega kahtlane oravalaadne loomake. Kahjuks küll surnud.... Mõni loom oli ilmselt juba sajandeid koide toidulauaks olnud (sellised koitand ja tolmused nägid välja). Seal oleks hea jõllitamisvõistlusteks harjutada. Nad ei kipu just ülemäära tihti oma punnsilmi pilgutama.
Aga põhjuseks, miks ma sinna tegelikult läksin, olid loomulikult imelised elusad ämblikud. Saate aru, ma kardan ämmelgaid. Peaaegu sama palju kui vihmavarjusid. Aga kuna vihmavarjude näitust tartus pole ja oma vaenlast peab ju tundma, siis läksin ja viskasin pilgu peale (käed peitsin igaks juhuks selja taha, muidu äkki veel pakuvad, et võid mõne linnutapiku kätte võtta - ei aitähh). Imelised Elusad Ämmelgad... Kui elus nad olid, selle kohta mul andmed puudusid, sest mitte üks ka neist ei liigutanud, aga ilusad ja armsad olid nad küll. Nägid sellised pehmed karvased ja natuke mürgised välja... aga muidu imearmsad. Kõige koledam oli see must lesk... Aga üldiselt mina leian, et Eesti ämmelgad (no sellised pikkade koibadega ja paksu tagumikuga (ma ei pea silmas koibikuid, need on peaaegu talutavad)) on kõike koledamad ja ohtlikumad ja vastikumad. Ja salakavalad on nad ka... Te olete hoiatatud.

Pilt pealkirjaga Everybody´s scared o´something on tehtud Imreyin´i poolt

Neljapäev, november 16, 2006

Veel üks ilu ohver.

Maris rääkis täna Tirilumpsile, et kõik moodsad persoonid on punapead. Siga võttis seda tõsiselt. Kuna ta aga ilumaailmast suurt ei tea (ta on selline "natural beauty") siis proovis ta oma pead õlivärvidega punaseks värvida.... rumaluke. Kulus jupp aega ja hulgaliselt lahustit, et ta jälle minu kaisulooma moodi välja näeks... A nüüd on tal uus parfüüm, mistõttu ma teda vähemalt täna öösel kaissu ei võta. No minule see lahusti lõhn väga peale ei lähe, võibolla mõnele teisele... Selle asemel räägin talle aga muinasjuttu jääkuningannast (no et ta ennast üksildasena ja hüljatuna ei tunneks niimoodi)
Kõrvaloleval pildil on näha Tirilumpsi tehnikamaailmas - skaibib va siga!

Kolmapäev, november 15, 2006

Ei, ma vaatan siin ringi - tegelikult ikka pole kohe mitte midagist, millega ma hakkama ei saaks.

(see pildiraam kaugelt petab ära küll)

Ikka veel ei saa hakkama...

Ma olen lootusetu. Kunagi ma otsustasin, et ma saan hakkama millega iganes, et aga asja mitte ulmeliseks ajada, otsustasin, et on olemas ka midagi, millega ma kohe üldse hakkama ei saa. Selleks kirstunaelaks valisin siis piltide raamimise. Sellega ei saa ma tõesti hakkama. A näikse, et ma olen selle ära unustanud. Täna olen saaginud haamerdand ja kirunud, nagu segane. Ma endiselt ei saa pildi raamimisega hakkama. A tead ei uvita ka. See pilt peab saama seinale mu diivani kohale, isegi kui ma pean ta sinna liimima!!!
Ja nagu pildilt näha - ma sain imeliselt hakkama!
näete, pankrotihaldurid ka kohal...irvitavad mu üle

Teisipäev, november 14, 2006

Ornito-ihtüologistikast

Valmis!
Minu suurim kunzditeos läbi aegade. Sõnaotseses mõttes suurim. Meeter korda natuke vähem! Igatahes papp läks asja ette! Jah, ei teinud siiski Maariši aktimaali, nagu vahepealne mõte ette nägi. Ma lihtsalt leidsin, et minu tuppa diivani kohale pole see ehk sobivaim. Saate aru, minu tuba on sellistes soojades toonides, valdavalt. See on selleks, et petta ära noh. A kui mul oleks külmast sinise Maariši akt siin, siis see lihtsalt ei sobiks kohalikku värvigammasse kuidagi. Ja seetõttu tuligi teha vastavalt esialgsetele plaanidele pilt Ränd-Lendkalade migratsioonist. (kunagi kui mul mingi ime läbi õnnestub sellest mingi digivaraint saada, siis näitan teilegi. Skännerisse seda juba ei topi...)

Nüüd te küsite, kes on Ränd-Lendkalad.
Need on sellised väikesed tiivulised magevee kalad, kes asustavad meie laiuskraadi järvesid. Nad armastavad vaid väga puhta ja selge veega veekogusid (ja nüüd arvake, miks neid nii vähe näha on). Lend-Rändkaladele meeldib toiduotsingul vette ja veest välja hüpata, sillerdavad veepiisad ümberringi pritsimas. Ja nüüd kujutage ette, kui tuleb talv, siis lööks nad ju oma pea vastu jääd ära ning saaks hirmsa peavalu. Nii juhtubki, et sügise saabudes kogunevad nad suurtesse parvedesse ning asuvad ohtlikule rännakule kaugesse lõunasse, kus nad päikest võtavad, et kevadel naasta ning kohalike siigade ees oma päevitusega edvistada (vähemus kalu, kes lendamist kardavad varustavad end suuremate aspiriini).

Igathes just neid edevkalasid ma joonistasin. Tahtsin pilti seinale ka naelutada, aga näe, ei saanud akkama (no tegelt saaksin küll, sest ma olen ikkagi osav, aga see vajab veidike ettevalmistusi). Igatahes õnnestus mul selle tegevuse käigus naelakarp põrandale kummuli keerata. Mis te arvate, mitu naela mahub kilosesse karpi. Õige vastus - umbestäpseltmiljon. Nagu riisiterad maeivõi. Kusjuures neid tuli ka korjata - Wincent va paharett oli riisi kotti augu närinud. Igatahes tänane õhtu oli sisustatud :D

P.S Illustreeriv materjal pole mitte minu tehtud. See o n kellegi Nathan Smithi looming.

Esmaspäev, november 13, 2006

Niu niu niu

Pealkiri ütles kõik. Ja seda ka viisist mööda.

Pühapäev, november 12, 2006

:D

"Sulle on toonust vaja!" ütles mu naaber ja tõi mulle küpsist!

Laupäev, november 11, 2006

Täis nagu templielevandid...*

Gin Piim ja kruvikeeraja** olid meil täna menüüs... Tänu Maarišile on säilinud tulevastele põlvedele järgnevad vestluskatked....e lood mida te ei kuulnud ja millest te aru ei saa, kuid mille peale valitud seltskond ohjeldamatult naerma kukub...

... Täna oleme romantilised - no mis sa teed kui armastus peale tuleb (vestlusaineks koerad)
... Nikolai Babbage´il on linnuaju! (teemaks ilmselt midagi ornitoloogilist)
... Kaks kõige olulisemat figuuri ajaloost on Pakri Hansu Jüri Ja Ignatsi Jaak. Kui te neid ei tea, siis ei tea te midagi!
... Keskmise arvutiga saab selle ära teha küll kui võileib kõrvale võtta.
... Kapten teatab (nii muuseas): "aga laev läks põhja ju..."
On kuulda kuidas meeskonnalikmed hinge kinni oiavad.
"Forseliuse oma noh!"
On kuulda kuidas kergendustundega väljahingatud õhk tormituulena üle maa voogab.
... Kass püüdis hiire kinni! Kass on muideks: Metslane.zip (palun ärge ainult unzippige)
... Kurb lugu sellest kuidas minu hiir haledalt öösiti "Mjau" ütleb.
... Veel kurvem lugu sellest kuidas ma lasteaias oma elu parima kustiteose lõin, mida ma pole suutnud iial ületada (a kui nüüüd järele mõelda, siis meenutas see mäestik hirmsasti Mauna Loa CO2 graafikut).
...oh ja siis olid veel voodijutud. Ehk kes kellega maganud on.
Mina isiklikult leidsin, et ma pole Margusega maganud ja Viviani üritasin ma ka maha salata, aga see ei õnnestunud mitte, ses taas tuletati mulle valusalt meelde, minu eksimusi. Vivian isegi olevat Jaanika kõrval maganud (oi hukka läinud noorust). Aga Jaanika Tambeti kõrval polevat maganud, sest risti põrandal ei loe!
Sandra on üldse masendavalt vähe maganud, kuigi Jaanikaga on neil peaaegu suhe juba (mis te arvate, miks ma jaanika maha jätsin - ma ei nõustu jagama nimelt). Kusjuures, mis siin veel Sandrast rääkida! Tema tunnistas üles, et ta ei ärka mitte alati selle kõrval, kelle kõrvale ta magama läheb.

... ja kui lõpuks lauldi Eesti mulda ja südant, jõudis Sandra järeldusele, et ilmselt on ta ikka juba piisavalt purjus.

...ja oi te oleks pidanud nägema jõu ja ilu numbreid veinipudeliga... fantastiline...
... No...pigista see viimane tükk ka minu klaasi!....


* pealkiri on eksitav, tegelikult olime me korralikud, aga need templielevandid on lihtsalt moesõnaks muutunud
** tegelt kuulus selle kokteili koostisesse ka naaskel ja korgitser ja Maariš soovitas isegi haamrit, aga hea, et me teda kuulda ei võtnud....ei tea kuidas kõik siiis veel oleks lõppenud.

Kolmapäev, november 08, 2006

Täna ma ei blogi. Pole aega. Värvin katust. Punaseks!

Kui teid huvitab, miks mina sellel pildil olen mustvalge kui kõik muu on värviline, siis see on sellest, et ma olengi selline kahvatu kuju, kui ehk nina välja arvata...

kautasin vot seda: katuse pilti

Esmaspäev, november 06, 2006

No brain no problem!

Omanik käis. Ta on mul intelligent. Arendas vestlust teemal inimvõimete erinevused. Nimelt olevat tema andmeil inimese suurim ajumaht olnud pisut üle 2 liitri ja väikseima olevat teadlased leidnud umbes 1 kilo ringis.
Huvitav, mitu meetrit omaniku ajumaht on? Ma iga kord imestan.

Aga ta on ka tore, sobib siia komplekti imeliselt...

P.S Illustreeriv materjal meenutab kahtlaselt omanikku, ta ongi sellist nägu....sürr...

Kõik katsed olla usin õppur luhtusid...oh häda!

Täna oli siis minu selle aasta esimene loeng - kadestage luuserit usinad õppurid!!! Mina jalutasin ilusasti vanemuisesse kohale ja üllatus oli suur kui loenguruum 119 osutus hoopis mingiks luuakapiks või majahaldajate pelgupaigaks. Kratsisin veidi üllatunult kukalt ning otsustasin targematelt nõu küsida. Selgus, et loeng hoopis teises linna otsas. Otsustasin mitte kohale ilmuda. Hetk hiljem selgus, et pidu Laial tänaval on ka ära jäänud ja toimub hoopis mujal. Läksin siis sinna mujale ja selgus, et tegelikult seal ka ikka loengut pole. Pakuti välja, et on veel võimalus, et õppejõud on kusagil neljandas hoones, taas teises linna otsas. Seda me enam kontrollima ei läinud, vaid otsustasime ühehäälselt, et kõige suurem tõenäosus õppejõudu leida oleks välja uurida, kus ta elab. Õnneks ei õnnestunud meil kõikidest katsetest hoolimata tema aadressi välja selgitada ja ma sain minna koju ja uuesti voodisse pugeda. Ainult ühest asjast ei saanud ma aru. Miks, oh miks pidi see kõik toimuma südaöösel kell 8?

Pühapäev, november 05, 2006

Vestlus Naabriga. Hariv.

Kohtusin täna jälle oma põneva naabrimehega. Käis teine, tõi šokolaadi, kirus natuke omanikku, vandus pühalikult, et tema ju ometi öösiti ei kolista, kirus veel natuke omanikku, ütles, et kui on mingi mure, mingi probleem, siis võin ma alati temalt abi paluda nagu sõber sõbralt. Tuleb teeb ükskõik mida. Ta on ikka ehitaja. Rääkis, et teeb oma korteris remonti, kutsus mind vaatama (tal on muide päris põnev korter, oopis teise ülesehitusega. Ütles, et ukse võin lahti jätta, et meil majas polevat pätte, ühed olevat olnud, aga need elasid minu korteris. Süüdistas mind, et ma naervat tema üle. Vabandas, et ta soeng sassis oli. Küsis, et kas põrandavaip hoiab sooja. Rääkis, et 3 aastat epas käinud ja kuidas ta saaremaal ühe sõbra pulmas käis. Lubas homme mu aknad väljast poolt ära värvida. Huvitav mis värvi? Mõnes mõttes ongi hea, siis ei näe keegi enam sisse.

Gazebot ei pakkunud kuulata seekord.

Kusjuures me leidsima ka ühe ühise jututeema. Nimelt ei suuda me kumbki mõista, mida need elevandikasvatajatest ülemised naabrid küll teevad, et selline mütsumine pidevalt (ka praegu muide) aset leiab.

Polnudki ühtegi oma naabrit ammu näinud.
Igavaks kippus elu siin urkas.
Omme tuleb omanik...Ei tea, kas ta ka küsib mult, et kas ma talle sisemise ukse võtma ka annan. Eelmisel neljal korral, mis ta siin käinud on, ta just seda küsimust esitanud on (kuigi võtme andsin ma talle juba ammuilma).

Neljapäev, november 02, 2006

Keskkonnatehnoloogid tulid kapist välja

KKT peol tekkis täielik dejavu tunne. Nägin aluspükstega poissi taas kord aluspükste väel...Milline nostalgia...Ahh Meenusid vanad head ühikaajad, kui ma ise veel selline noor ja ilus ja hakkamist täis tehnoloog olin. Nüüd, kui vanadus konte rõhub...oi oi oi. Aga no tõesti, ma pole kunagi enne peolt nagu kell 11 (õhtul!!!) koju tulnud. Aga ma eelistan pidusid, kus muusika on muusika mitte lärm.

Kolmapäev, november 01, 2006

Minu luulud ja kolm lõtva tulpi!

Tagasivaade üksildasele oktoobriööle

Esmaspäev, oktoober 30, 2006

Mida ta küll teeb seal???

Appi, seina tagant kostub sellist häält, nagu üritaks minu naaber end läbi kummist seina minu tuppa pressida ja heli intensiivistumise põhjal võiks öelda, et ta on lausa poole peale jõudnud, aga edasi enam ei pääse. Selline kiuksumine ja vilin, lisaks kopsimist, undamist, saagimist, kolksatusi ja muid kummastavaid hääli. Huvitav, mis teeb seal. Peaks minema ja tema ukse taha asja tegema. Läheks laenaks jahu näiteks või siis Gazebot.

Ma sain pappi!

Halleluuja, lõpuks ometi oli poodi tulnud pappi. Ostsin kohe hästi suure tüki. Läbi linna kõmpides võttis teine hästi tuule alla. Oleks keegi mulle nööri külge sidunud, oleks minust tuulelohe saanud. Aga kuna nööri polnud, siis sai minust lihtsalt veider sasipea, keda tuul üritas minema viia (kuid kes õnneks oli taibanud triikraua raskuseks taskusse panna...) Ja nüüd kallid kunstiringkonnad, pange end valmis, suurteos on peatselt sündimas!!! Mul on papp, mul on värvid, mul on pintslid, külm on, nälg on, mida veel vaja ühe kunstniku jaoks? Inspiratsiooni? Jah sellega on kesiselt, kuid hei, see on suht väheoluline ka ju. Või tahab keegi mulle muusaks tulla?

Ja palun, te olete lahkelt kutsutud mulle nõu andma, et mis peaks olema hiigelsuurel maalil, mis hakkab rippuma minu diivani kohal???

P.S aga rääkides tormituultest, siis on lausa patt, et mul tuulelohet kaasas polnud kui hulkumas käisin...millised tingimused.
Sellest et ma tahtsin lennutada lohet,
ilm küll oli tuuline, kuid mul ei olnud lohet....

Neljapäev, oktoober 26, 2006

Milline on sinu elu muinasjutt?

Täna oli jälle põnev öö. Üle pika aja jalutasin natuke unes ja nägin lihtsalt luulusid. Kuid sellest ei tahtnud ma rääkida vaid hoopis oma unenäost.
Nägin mina unes, et Sutu oli muutunud MuinasJ/Sutumaaks, kus iga soovija sai oma elu ja end vahetada mingi muinasjutu vastu. Soovijaid oli palju, pea kogu minu tutvusringkond (ka nt korteriomanik) oli kohal. Muinasjutu valimine oli lihtne. Nt meie kõigi sõber Unistaja muutis end lihtsalt ja valutult printsiks, suudles konna, kes muutus küllaltki nägusaks printsessiks ja nad näisid mõlemad oma uue eluga suhteliselt rahul olevat.
Ühe põõsa all nägin hästi palju konnasid ning mõtlesin ohates: "Milline raiskamine!!! Nii palju printse!" Aga mul endal oli oma muinasjutt juba valitud, nii et need printsid pidid ootama jääma kedagi teist.

A mul tekkis (suure ringi) küsimus. Kui oleks võimalik ükskõik milline muinasjutt võtta ning sealt ükskõik milliseks tegelaseks hakkata. Kelleks hakkaks sina?

See on täiesti ebaaus

Kui Wagner oleks siin, siis saaks ta juba kolmandat päeva Nirvaaanelu nautida....Muud ma nimelt teinud polegi viimasel ajal. Ainult joonistanud. Vihastanud pliiatsite peale. Joonistanud, vihastunud piltide peale. Joonistanud, vihastunud kõikide hallide ja pruunide loomade peale kogu maailmas (no kuidas ma joonistan ilusat värvilist pilti loomadest, kui nad on nii tuhmi ja igavat värvi kõik - ma lausa armastan rebaseid selle koha pealt). Joonistanud. Vihastunud kadunud kustutuskummi peale ja veel joonistanud... täna-omme loodan asjaga ühele poole saada ja siis ma luban, et vähemalt päev otsa ei vaata pliiatsite poolegi....siis võibolla joonistan natuke!

Beam me up, Scotty!

Täna, aasta tagasi toimus see ajalooline sündmus, mil pandi alus kaptenipäevikule....Oli see vast alles pidu... Tõmbas tükki ja puha. Ja nüüd heljubki meile laevuke sihitult avakosmoses. Olgu. Siht on tal olemas - Kassiopeia, aga kohalejõudimse tõenäosus on analüütikute arvamusel nullilähedane...

Muide, kas teadsite, et sellist kurikuulsat lauset nagu: "Beam me up, Scotty!" pole tegelikult üheski Star Treki osas iial öeldud!


P.S vabandust, et teid eile Triinu juures eksitasin, Ikka 26.102005 oli see tähelepanuväärne päev, mitte 25.20.2005. Minu viga. Hakkan vist vanaks jääma, mälu nõrgeneb. Varsti hakkan juba Margust mõistma...

Teisipäev, oktoober 24, 2006

Ei saa mitte vaiki olla?

Täna on jälle üks neist veidratest päevadest, kus ma pole mitte kellegagi sõnakestki vahetanud. Hirmutav. Istusin päev otsa oma toas ja suhtlesin ainult msn-i kaudu. Ühel hetkel tekkis paanika, et kui ma kohe kellegagi rääkida ei saa, siis kasvab minu suu kokku, häälepaelad lähevad sõlme ning minust saabki selline igivaikiv kuju. Teile võib see ju meeldida kui ma oma pläkutamise ära lõpetaks, aga mulle ei tundunud see mitte kõige meeldivama tulevikuperspektiivina. Ja et takistada sellist koletumat asja juhtumast läksingi poodi ja ütlesin teenindajale selge valju häälega: "Aitäh!"

Selleks korraks päästetud

Esmaspäev, oktoober 23, 2006

nukker/ilus

Sügis. Häbematult nukker, uskumatult ilus aastaaeg. Jep, just sellised ajad saabunud ongi. Ilusad ja nukrad. Nukrad. Aga ikkagi ilusad :D
ilusad jah!

P.S Pilt on modifitseeritud sellise noore soome kunstniku tööst: Pesare

Pühapäev, oktoober 22, 2006

Müstifikatsioon minu oma toas!

Paar päeva tagasi puutusin kokku müstifikatsiooniga. Olin mina eelmisel päeval ahju kütnud ja ahi oli veel kergelt soe. Ja nõusid olin ma ka pesnud (veider) ja ruumipuudusel panni ahjupliidi peale asetanud. Hakkan siis mina süüa tegema, võtan panni ja mida mina näen? Nõudepesust panninurka jäänud väike kogus vett on õhukese jääkirme all. "Wtf???" küsin mina. Jää sulas minu pilgu all küll kiiresti, aga enne katsusin sõrmega, oli jää!
Mida see veel tähendama pidi???

Laupäev, oktoober 21, 2006

Ei midagi erilist

Täna pole ma terve päev mitte midagi erilist teinud. Vedelesin niisama. Mõnus.

Neljapäev, oktoober 19, 2006

Minu muinasjutuline elu

Minu elu on jätkuvalt muinasjutt. Kes ma siis nüüd olen? Tuhkatriinu? Printsess herneteral? Punamütsike? Eip. Seekord olen ma Quasimodo. Tunne on küll selline. Ükspäev hammustasin ikka korralikult keelde (nälg oli, mis teha). Järgmisel päeval ei saanud süüagi enam, nii valus oli. Ilmselt poleks rääkida ka saanud, aga kuna ma eile kedagi ei näinud, siis ei kuulnud ka keegi minu artikuleerimata mulinat. Täna hommikul tabas mind aga kangekaelsus. Pead liigutada ei saa. Valus on noh! Midagi vaadata tahan, keeran tervet keha. Liigun graatsiliselt nagu noor küürakas. Ma vist ei pea mainima, et kurk on mul endiselt haige ja süda ikka veel paha.

Täna käisin ja ostsin apteegi tühjaks. Täiesti tühjaks. Mitte, et mul kõiki ravumeid tarvis läheks, aga hei, vaadates kuidas erinevad hädad mind järjest tabavad, siis ega kaugel see aeg pole ka.

ja pool liitrit jäätist kurguravumiks ostsin ka!

A nüüd vahetan oma muinasjutu Okasroosikese vastu. Poen teki alla ja magan seni kuni mõni prints mu üles leiab... See võib keeruliseks osutuda, meie maja eesuks on katki

Kolmapäev, oktoober 18, 2006

Mulle ei meeldi mõtlemise mängud. Hea, et male selline pole

Eile päästis Vivian mind igavussurmast, mis mind igal õhtul ähvardab parematele jahimaadele saata. Ta tuli malelaud kotis. Mõnel tüdrukul on kotis huulepulk, mõnel "Kroonika" viimane väljalase. Mõnel malelaud. Ma polnud küll ammu mänginud, aga kuna ma olen lugenud maleõpikut, siis tean sellest mängust kõike, mis vaja. Ainumas loetud lõik maleõpikus ütleb: "Isegi halb plaan on parem kui plaani puudumine." Minul aga oli briljantne plaan - ajada vastasmängija ettearvamatute käikudega segadusse. Vaadake. Viv on vanakooli maletaja, kes ekslikult arvab, et males tuleb mõelda ja selle tõestamiseks juba esimese etturi liigutamisel planeerib ette kõik võimalikud käigud kuni lõpuni. Mina esindan uuemat voolu males. Meie hoiame mõtlemise arvelt kokku ja keskendume male mängulisele poolele. Muide Vivil oli ka plaan - ta üritas viivitada, et vein minu mõtlemist pärssima hakkaks. Mõtlemist???

A kui meie seltsis oleks viibinud mõtetelugeja, siis oleks tema lugenud järgmist:
Viviani kord käia
"Nii, kui mina käin etturiga sinna, siis võtab tema oma etturiga minu oma. Kui mina käin ratsuga siia, siis tuleb tema odaga, aga ta ei ründa, sest näeb, et ratsu on minu lipu kaitse all, aga ta võib odaga hoopis minu oda ähvardada, kes kindlustab minu teist ratsut, aga sellega jätaks ta oma kuninga kaitseta. Samas aga kui ma käiks ratsuga hoopis sinna, siis saaks ma järgmisel korral ta vankri ära võtta, kui ta just odat kaitseks ei liiguta. Aga kui ma käiks selle sinna, siis käiks tema selle sinna, mina selle sinna ja siis selle sinna.... jne"
Pille kord käia:
"Dumm-didi-dumm, dumm-didi-dumm. Vähemalt kuningal on kaitse peal. dumm-didi-dumm-didi-didi-didi-duu. Oi, näe, hopa! Mis passib siin? Kas tal pole midagist targemat teha? Dudeliduu ja didelidaa. Miks siin nii palju nuppe on, ma ei suuda valida. dumm-didi-dumm-dumm-didi-dumm. Võtaks veel veini. Dumm. Dumm. Dumm. Ah, ma ei viitsi enam mõelda, käiks näiteks selle etturi, näiteks... no näiteks siia!"
Viviani kord:
"Möh? Miks ta nii tegi? Miks? Miks? Miks? Aa, kui ta järgmisel korral oda siia liigutab ja seejärel ratsuga käib, siis hakkab ta kuningat ähvardama. Aga selle vältimiseks peaks ma selle etturi siia käima ja siis selle siia ja siis ta käib sinna, mina sinna tema siia. Või siis käiks mina selle siia, selle sinna ja selle siia... jne"

Ja ikka ja jälle sama nali. Ja noh see mõtlemine ju väsitab eks. ja siis ühel hetkel astub Vivian arvestades kõiki minu vankri ja hopa ja lipu teoreetilisi laastamistöid, kuningaga ühe sammu, mina liigutan hämmingus lippu ja selle asemel, et hõisata võidukalt "šahh-matt", mömisen vaid "Möhh? Matt?"

Motion sickness

Süda on paha. Kaalusin ja vaagisin seda igast küljest ja panin diagnoosi. Mul on merehaiguse erivariant - maailmahaigus. Nimelt läheb selle haiguse kannatajatel süda pahaks maakera pöörlemise ja tiirlemise tulemusel. Kole eks. Kas keegi peataks vahelduse mõttes selle kohutava keerlemise? Või tuleb mul lauasahtlist üles otsida need võika rohelise värvusega merehaiguse vastu mõeldud tabletid???

Teisipäev, oktoober 17, 2006

Või võtaks hoopis toateenija???

"Ma pean pidevalt oma tuba koristama. Hoolimata sellest, et ma lapsena sündisin ja mitte orjana."
Nii on öelnud üks väike laps. See polnud küll mina, aga ma nõustun temaga täielikult. Karjuv ebaõiglus. Ja kes üldse käib siin minu tuba segamini ajamas??? Ah? Ah? Ah?
Mutukad?
Mina ise kuutõbisena?
Wincent von Worstivaras?
No viimane kindlasti mitte. Ta on mul puhutsemaan. Ommikul ärkasin mina selle peale, et prügikastist tuli ikka kohutavat krabistamist ja kolistamist. Võtsin seda kui vihjet ja viisin prügi välja (enne veel nägin kuidas Wincent kõiki kõrgus/kaugus/kestvushüppajaid kadedaks tegeva hüppega prügikastist välja tormas ning kibekiirelt ahju taha vudis).
Kuutõbisena pole ma ka midagi eriti märkimisväärset teinud viimasel ajal. Ainult natuke jalutanud ja veidraid unenägusid näinud.
Mutukad? Mutukad!
Aga ma pole kunagi varem vist nii korras korteris elanud. Mitte, et ma märkimisväärselt rohkem koristaks, aga mul on lihtsalt nii suure ruumi peale piisavalt vähe asju, et neid on palju kergem korras oida. Ja uskuge või mitte, selline mõistlik kord (võid lugeda ka mõistlik segadus) mulle meeldib.
A ma lähen nüüd jälle koristama tagasi.
Pilt

Esmaspäev, oktoober 16, 2006

Kas lõpuks tekib kodutunne?

Nii, täna õnnestus mul lõpuks saada tühjaks see hiiglaslik õunakast, mis kodust toodud sai. Ei läinudki nii palju aega või mis? Tulemus on muidugi silmaga näha. Olen ümar nagu Seering, punapõskne kui Martsipan, aint nina pole Lambaninale sarnaselt valge. Veider...ja ma sõin neid sel eesmärgil tonnide kaupa.
A teate mis. Nad tulevad tagasi! Juba mitu päeva olen kahtlustanud, et midagi on teoksil! Kahtlased räpased jäljed pliidil, kui mina pole isegi mitte mõelnud söögitegemise peale. Minu ilusasti riiulile ritta seatud kastanimunad on mööda tuba laiali veeretatud. Asjad kaovad iseenesest ja ilmuvad välja ennekuulmatutes kohtades. Siin ei saa kahtluski olla - pisimutukad naasevad minu juurde. Ja kuigi nad võivad olla uskumatult tüütud, kiuslikud, lihtsalt lollid, armsalt naiivsed, segadusttekitavad, kaosekülvajad, kiuslikud väikesed paharetid, siis ikkagi ma rõõmustan nende tagasi saabumise üle. Korter ilma nendeta pole lihtsalt kodu. No ei teki kodutunnet*! Kahju ainult, et nõudepesupäkapikud ei tule. Nad olid mu suured lemmikud. A ehk õnnestub nad vähemalt küllagi kutsuda, kui normaalne mutukafauna on taastunud siin korteris.
Selle rõõmsa tõsiasja avastamise tulemusel lugesin algusest peale läbi oma sõbra Sooda mutukateemalised sissekanded. Ahh, milline nostalgia!

*Muide ma mõtlesin välja ka teise põhjuse, miks mul selles urkas pole kodutunnet. Lihtne. Ma lihtsalt ei mõtle sellest kui kodust vaid kui ajutisest elupaigast (a sellisest urkast teistmoodi mõelda oleks masendav ja tervist kahjustav. Koduks ei valiks ma midagi sellist iial. Tänan pakkumast)

Laupäev, oktoober 14, 2006

Hakkan postituviks! 0,5kp täis!!!

Millest kirjutada oma viiesajandas postituses? Ikka postidest!
Pool kiloposti valmis kirjutada! Peate minuga nõustuma, et olen ikka masendavalt produktiivne postitaja.
Alustaks oma väikeset üle keskmise koledast pruunist postkastist, mis koridoris seisab ja mida ma iga päev kohusetundlikult kontrollin. Aga keegi ei kirjuta mulle :(. Postkast on koguaeg tühi. Varsti hakkan Muhvi kombel iseendale kirju kirjutama. Mulle nii meeldib kirju saada, aga no ei kirjutata lihtsalt. Kirjutage. Kirjutage! KIRJUTAGE!!! Ei virise. Kirjtuage! (Jõe 1-4, Tartu 50104)
Teiseks mõtlesin, et ma peaks hakkama postituviks. Vaadake, minul on selline veider sisseehitatud kompass, mis ei näita mitte põhja poole vaid minu kodule. Tänu sellele õnnestus mul ilmselt ka eile Mani juurest koju jõuda. See noormees oli nimelt kolinud kuhugi. Minu meelest oli aadress u selline: pärapõrgust 6 km edasi. Ja noh, meie käisime seal, et toanurka natuke soola puistata ja leiba pudistada. Ja vaiba peale rummi ja cocat kallata.
Vahel läks veidike vaibast mööda ja seetõttu saabus millalgi hetk, mil kontrolltuli süttis ja tehishääl luges lindilt ette: "neiu Pille, kui te üldse tahate koju jõuda, siis on praegu tagumine aeg minema hakata." Mina tahtsin. Aga ma valisin huvitava tee kojuminekuks. Ilmselt kõige otsema, aga ma ise seda teadlikult ei valinud, sest kui ma minema hakkasin, siis ilmselt viimane asjalik mõte oli, et lähen tuldud teed mööda tagasi, kuna ma tean kindlalt kus see läheb. Aga hetkel, mil ma uksest välja astusin, puhus värske tuulevine minu peast viimasegi asjaliku mõtte ja ilmselgelt hakkasin ma minema mingi 90 kraadi teises suunas kui evakuatsiooniplaan ette nägi. Ma ei mäleta ühtegi teadlikku valikut. Mäletan ainult ühte hetke, mil ma olin kusagil ja ma teadvustasin endale, et mul pole õrna aimugi kus see kusagil on või kuhu poole läheb tee, mida mööda ma enesekindlalt sammusin. A no ma ei seganud vahele ja jätkasin liikumist teadmata suunas.
Ja koju jõudsin. Alati jõuan. Nagu postituvidki. Ja kuna on päevakorras teema endale uus tööots muretseda, siis plaaningi postituviks hakata. Ainult lendamine ongi vaja veel ära õppida! Ja minu kätes on see ju käkitegu.

P.S Otsustasin hakata korralikumaks ja mitte juua enam nii palju. See siin pole muidugi mingi lubadus, lihtsalt soovitus iseendale.

Reede, oktoober 13, 2006

Rong. Rong? Mis krdi Rong????

Just hetk tagasi hakkas põrand värisema, tee lõi tassis lainetama ja tuttav mürin ulatus mu kõrvu. Ma poleks seda äärepealt tähelegi pannud ja oleks kõik harjumuspäraselt järjekordse mööduva rongi süüks ajanud. Aga järsku meenus mulle, et ma ei ela enam raudtee kõrval... Veider. Või on nad siiski minu rõõmuks jõe tänavale uue raudteeliini teinud???

Pilt

Neljapäev, oktoober 12, 2006

Vana, kuri ja kortsus - jep, see olengi mina...

Olles päev otsa joonistanud, viskas mul sellest üle ja ma hakkasin vahelduse mõttes hoopis joonistama. Olen korduvalt maininud, et joonistamine on parim viis kuidas Pille tuju ära rikkuda. No esiteks kaovad pliiatsid pidevalt ära, teiseks kaob kustutuskumm veel tihedamini ära ja uskuge mind, ma olen võimeline isegi pildi ära kaotama. Olgugi, et ma olen selline päikeseline ja rõõmus hing, siis see kipub veidike morjendama küll. Nii ei saa ju joonistada. Mis aga veel hullem, mind vihastab kohutavalt kui pilt ei tule välja nii nagu ma tahtsin ( ja ma ei mäleta korda, mil mul oleks õnnestunud selline pilt joonistada, nagu ma tahtsin - no lihtsalt ei jää rahule). Et garanteerida tänaseks esmaklassilist vihastamist, siis valisin joonistamiseks valdkonna, milles ma olen raudselt kõige nõrgem - inimesed. Et täpsustada, siis portree. Ja modelliks valisin ma peaaegu kõige kriitilisema isiku* - iseenda. Ma olen enesepiinaja!
Terve tänase õhtu olen siis tigeda näoga peeglit põrnitsenud ja ürtanud seda, mida näen ka paberile saada. Pmt ei tohiks see ju raske olla. A näe, tuleb välja, et on. Ja modell va sindrinahk ei püsinud ka paigal, koguaeg rahmeldas ringi. Nii ei saa ju töötada.
Lõpuks vihastasin nii korralikult enda küündimatuse peale, et tunnistasin pildi valminuks. Kui te selle pildi järgi mind otsiksite, siis ilmselt otsiksite te mind väga kaua. A te ei saa seda teha, sest pabermaterjal on tulehakatisena mul väga hinnas (kui ma peaks kunagi tegema teise ahjukütmiskatse).

P.S Niimoodi ennast peeglist uurides avastasin kulmude vahelt tüüpilise naisterahva vertikaalkortsu. Kas ma siis tõesti olen kogu aeg nii kuri? Ah? Ah? Ah?

P.P.S Lisan siia väikese illustreeriva materjali, et näeksite, kuidas ma kunstiliselt arenenud olen. Ehk siis autoportreed läbi aegade. Esimesel pildil on u 6 aastase noore kunstihuvilise pilt. Helge ja rõõmsameelne. Järgmine aste on u 12 a Pille pilt, kes kasutab kavalust ja peidab igal pildil käed selja taha, sest neid ei oska ta kuidagi joonistada. Kolmandal pildil on siis minu tänane saavutus. Näete märkimisväärset arngut? Mina mitte.

*ma tean ühte veel kriitilisemat

Kolmapäev, oktoober 11, 2006

Imekombel elus!

Eip. Pole ma veel mitte vingumürgitusse surnud. Aga äärepealt oleks igavussurma surnud. Nägin juba valget valgust ja kuulsin inglikoori kutsuvaid meloodiaid. Mulle meeldib üksi olla. Kohutavalt meeldib. Aga mitte üle 3 päeva järjest. Siis tahan taas inimeste seltskonda*. Siin urkas pole aga muud teha kui igavusest mööda seina üles ronida... nii igav oli, et isegi toa koristasin ära. Täna päästsid Vivian ja Maris mu (ikkagi inimesed). Käisin neil külas, sain süüa ja juua ning meelelahutust. Uurisin seal üle aegade täpseimat Tartu kaarti (oi ma olen andekas! Tahab keegi vastu vaielda?) ja mängisime ülipõnevat lauamängu (sain haledalt pähe, kuna kui mina enamuse ajast veetsin kas Kuivastus, Mpsiga suanas või Hirmustes, siis samal ajal kihutas Maris mööda Saaremaad (ja Abrukat) ringi nagu oleks ta Kalevist eeskuju võtnud). Igatahes oli mul lõppkokkuvõttes ütlemata lõbus.

Muide, täna panin oma uue katse püsti (kunagi kirjutan sellest pikemalt, see on ullu moodi põnev). Sellega kaasnes lõbus kohtumine Kaleviga mudamägedel, põnevad 4 tundi gaasiballooni vahtimist ning vaatamine, kuidas igavus labori lakke kondenseerub ning siis vaikselt nagu kaamelitatt alla venima hakkab...

*põhjus on lihtne. Kui ma olen üksi, siis ma olen enamasti vait (kui ma just ei laula), aga kui ma olen vait, siis ma mõtlen. Alguses on huvitavad mõtted. Ilusad. Aga siis mõtlen ma üle. Hakkan igasugu jaburusi ja destruktiivseid mõtteid mõlgutama. Kui ma olen koos sõpradega, siis ma kohe kindlasti vait ei ole. Kaugel sellest. Kahte asja ma korraga teha ei saa. Kui ma räägin, siis ma ei mõtle ju ometi :D ja nii ei saa ma midagi tobedat oma peas välja haududa. Minu enda mõtted on minu suurimad vaenlased. Ma kardan, et isegi minu igavus on suurelt sellest ülemõtlemisest tingitud.... Aga igavus on minu kohutavaim vaenlane...

Esmaspäev, oktoober 09, 2006

Suitsutatud Pille. Delikatess kas teate!

Nii algas kütteperioodiks ettevalmistumine, ehk üritasin oma rauasulatusahju tuld teha. Praeguse seisuga on tuba sinist suitsu täis. Aga mina ei saa nendest siibritest aru. Kui korstnapühkija räägib ühte juttu ja kõik ülejäänud teist, keda ma siis uskuma pean?
Igatahes kui te märkate, et ma pole mingi 3 päeva järjest kirjutanud, siis tulge vaadake, ega ma vingumürgitusse surnud ole.
Käisin vaatasin uuesti oma puude tagavarad üle. No poole talveni nendest küll ei piisa (nagu mulle entusiastlikult öeldi). Samas kui ma ahju kütmist ära ei õpi, siis jätkub neid seniks kuni üleilmse globaalse soojenemise tõttu ahjud moest välja lähevad....

P.S a ma ei ütle midagi... suitsust hoolimata, on äärmiselt mõnus kuulata kuidas ahjus puud praksuvad ja tuli mühiseb...
P.P.S ilusad hõõguvpunased naelad on sulatusahjus....
pilt

Pühapäev, oktoober 08, 2006

Tõbised köögiviljad

Kurk on natuke valus (tomat tunneb end hästi, tänan küsimast). Kuna siiamaani pole ma talle piisavalt tähelepanu pööranud, otsustasin end parandada. Ostisn liitri šokolaadijäätist (vanarahvas räägib, et see olevat parim kurgirohi). Kõike ei jõudnud ära süüa, sest kehatemperatuur hakkas nullile lähenema ja varbad tahtsid külmutatud juurviljade kombel küljest ära kukkuda. Selle takistamiseks keerasin end siia toolile bätmänni kostüümi sisse kerra ja üritan nüüd suure kruusi tee (tähh elupäästja) abil vere temperatuuri taas sulamispunktini viia.
A uskuge või mitte, täitsa mõnus on siin. Istun ja kuulan oma uutest kõlaritest tirilumpsisegust mõnusat muusikat (suur tänu lahkele kõlariloovutajale, kuulutusest oli kasu. Keegi autot ei taha ära anda?*), soendan varbaid mõtlen ilusaid mõtteid ja üldse ei jonni, vaatan ühte väikest lillekest ja mõtlen, et elukas on ju ikkagi kõikidest köögiviljadest hoolimata täitsa kenake. Ja see, et mul eilsest bowlingust diagonaalselt pooled lihased valusad on, ei muuda asja üldse kehvemaks. Varsti lähen aga poen voodisse sooja teki alla (tõsi, ma tean ka soojemaid, aga neid mul täna käepärast kahjuks pole), võtan Tirilumpsi kaissu ja loodan vaadata vähemalt sama ilusaid unesid kui eilse lühikese kvaliteetune käigus sai nähtud.

* Ma loodan, et kunagi keegi ikka märkab seda ja kingib mulle ilusa auto. Niikuinii on selliseid hulgi, kellel auto toanurgas täiesti kasutult seisab, samas kui minu puhul seisaks ta akan all, et kui mul peaks tekkima idee kuhugi sõita, siis ma hüppaks sadulasse ja kihutaks kohale.

P.S Pilt on pärit vot selliselt noorelt Poola kunstnikult: Muka. Täitsa uvitavad pildid tal.

Koperdasin muinasjutu otsa!

Täna käisin taas üle pika aja Ihaste kandis jalutamas (veendumaks, et minu sõbrad kosmoserändurid jäävad siia veel pikaks pikaks ajaks). Sattusin aga ootamatult Hansu ja Gretekese radadele. Keegi oli saiaviilukesi puistanud nii u iga 30 meetri tagant. Üks hetk keerasid need saiaviilakad metsa vahele. Ma ei julenud vaatama minna, et mis täpselt seal on. Puude vahelt tuli igatahes piparkoogilõhna.

P.S Pilt Hansust ja Gretekesest metsas on tehtud TinyPiloti poolt.