Oh sa pühadevahe!

Sattusin täna hommikul telefonis rullides* ühele komöödiakatkele, kus üks mees kirjeldas jõulude ja uue aasta vahelist aega kui kõige segasemat aega üldse - keegi ei tea, mis päev on, kas asutused on lahti või kinni või mis üldse toimub. Mul on täpselt sama tunne. Tulin küll tööle, aga tööd teha tundub kuidagi vale. Samas jõulupeod on peetud ja peaks nagu uuesti asjalikuks hakkama. Viimane aeg tegemata tööd ära teha. Teate, mis on tegemata? Vaatasin, et olen kirjutanud sel aastal keskmiselt 2 postitust kuus. See on minu peaaegu 20-aastase blogardikarjääri jooksul kõige haledam saavutus. Isegi 2018. aastal kui kaalusin tõsiselt blogimise lõpetamist, oli kirjutanud aktiivsemalt (no peaaegu 3 postitust kuus).
Samas kui ma nüüd iga päev hommikuks lõunaks ja õhtuks postituse teeks, siis jõuaks veel 2018. aastast mööda panna.  Võiksin näiteks kohaneda toidublogiks ja hakata lugejateni tooma infot oma toidukordadest.

No näiteks. Täna hommikusöögiks sõin jõuluõhtust üle jäänud kana saiaga ja ühe käsitööna valminud piparkoogi. Kuna see kõik oli pisut kuivavõitu, jõin peale värska vett.

Kuidas tundub? Huvitav? Jätkan?

No mis on eestikeelne vaste sõnale scroll, mis annaks hästi edasi seda sisutühja tegevust, millega nii paljud meist (sh mina) aega surnuks löövad. Telefoni silitamine? Sügamine?

#Jõululoos2021

Novembri alguses koperdasin kogemata üleskutse otsa osaleda blogijate jõululoosis. Kuna mulle on sedasorti üllatuste tegemine alati meeldinud, siis registreerusin pikemalt mõtlemata ja peatselt sain meilile oma "ohvri" nime. Oma paki saatsin juba detsembri esimeses pooles ära, kuigi ega see kingituse tegemine nii lihtne polegi. Tahaks ju, et kingitus ka veidi rõõmu tooks, mitte lihtsalt kusagile kapinurka tolmu koguma ei jääks. Tükk aega lugesin sihtmärgi blogi ja nuputasin, et mida kinkida. Loodan, et pakike jõudis ikka ilusasti sihtkohta ja ei osutunud liiga suureks pettumuseks.

Täna jõudis ka minu telefoni lõpuks  kauaoodatud pakiteade. Vutt-vutt sibasin lõunapausi ajal automaadi juurde, kust vaatas vastu ilusasti pakitud kingitus ja no mitte ei kannatanud oodata koduni - töö juures harutasin kingituse lahti.

Kingitus sisaldas jõulupudingulõhnalist kaunilt dekoreeritud käsitöö küünalt (ma seda kohe põlema ei pannud, sest putkakaaslase takune loomus ei lase ehk jõuluaroome vääriliselt hinnata ja mine sa hullu tea, ehk paneb pahakski), hulgaliselt komme (neid ma koju ei vii, peidan lauasahtlisse ja söön salaja) ja üht iseäranis huvitavat keraamilist topsikut. Nimetagem seda halli argipäeva ergastamise anumaks. Selle tööpõhimõte on väga lihtne. No kui sul on igav, ikka tõeliselt igav, siis tuleb lihtsalt kergitada veidi kaant, pista käsi topsikusse ning võtta sellest välja üks sildike. Paberiribakesele on kirjutatud üks ülesanne, väljakutse või soe soovitus. Järgi seda ja - põmaki- ongi argipäeva hallus murtud.

Ma katsetasin kohe ära. Sain soovituse katsetada nädal aega tavapäratut frisuuri. Kuna minu tavaline soeng on harilik, harva kammi näinud sasipea, siis ei tohiks uue stiili väljamõtlemine liiga keeruline ülesanne olla. 

Igatahes suur tänu kingituse tegijale! Kaarti ega nime kingituse juures ei olnud, mis aga ei tähendaks, et minusugune sherlokholmlikult terane tegelane ei suudaks välja nuputada, et kellelt pakk tuli. Uurides paki silti, hakkas sealt silma juba tuttav telefoninumber - alles ma saatsin sellel numbril ühe jõululoosi paki :D

Siin on kaks võimalust. 

a) blogardite jõululoos osutus oodatust vähem populaarseks ning loosis ei osalenudki rohkem inimesi kui meie kaks.

b) Tegemist on toreda juhusega ja fortuuna leidis, et see oleks vahva nali, kui kingitused läheks vastastikku.

Igal juhul tänud veelkord!

Grafomaan või asi

 Teate, täitsa tore on sellise palavusega tööl käia. Meil on putkas konditsioneer ja meeldivalt jahe. Kahju ainult, et tööd peab tegema. Mõni võiks ju väita, et palju mõnusam on mere ääres kaelast saati vees liguneda. Kahtlemata, aga teate, ma olen sel aastal juba oma 16 korda meres käinud, mis tähendab, et suve miinimumnorm on täis. Seda kõike töö kõrvalt. Ujumas käin ma üldjuhul õhtuti kui kõige pisem on unemaale saadetud. Täna näiteks juhtus see alles kell 22.20. Õhtused ujumised on mõnusad. Vesi on soe, siidine ja värviline. Viimane pole mitte sinivetikatest vaid loojuva päikese kumast. Mõnus noh.

Lugenud olen ka tavapärasest rohkem. Mulle on lugemine alati meeldinud, aga vahepeal oli tunne, et loen ainult lasteraamatuid  (mis mulle küll väga meeldivad, aga vahel tahaks ka midagi tummisemat). Tänu tööle, koerale (keda ma polegi veel maininud, aga kes kasvab mühinal ja teeb igatsugu kutsikatrikke), ujumisele, lugemisele ja Tirtsule (kes on õhtuti kui töölt tulen ekstra memmekas ja sülelaps) on mul väga vähe aega kirjutamiseks. Blogis laiutab põud ja kogu mu koroonaaegne kirjavahetus on minu taha toppama jäänud. Kõikvõimalikud kirjanduslikud projektid on ka pausile pandud. Ja siis ma nimetan end veel grafomaaniks. Varsti ei tea enam, mispidi pastakat käeski hoida. 

Tõeline surematu romaan

Kunagi ammu-ammu (just veidi peale dinosauruste väljasuremist) otsustasin tõusta kirka tähena kirjandustaevasse ning Surematu romaaniga end ajalukku kirjutada. Mul oli plaan kirjutada imetabane triloogia (millele hiljem oleks lisandunud veel eel-, järel- ja paralleellugu), aga noh ütleme nii, et see oleks eeldanud ehk pisut enamat, kui tühipaljas tahtmine. Süžeed näiteks. Ja mingisugustki kirjanduslikku annet.
Kusjuures ma sain ju midagi isegi valmis. Printisin välja ja lasin ära köita ja puha. Isegi kordustükk ilmus. Kogutiraaž oli vist lausa kaheksa. Või üksteist (kuigi ma ei tea, kust ma nii palju huvilisi oleks leidnud).
Täna, üle pika aja, otsisin oma eksemplari riiulist välja. Ma ei ole seda enam lugeda tahtnud, sest noh, natuke piinlik on. Minusugune suur kirjanik oleks võinud ikkagi kirjutada loo, mis ei ole nii sirgjooneline, etteaimatav, naiivne ja üheplaaniline (kuigi triloogia teises osas tuleb ootamatu pööre). Lisaks muidugi puudujäägid sõnaseadmisoskuses. Õigekirjast ma parem ei räägi. See ei ole kunagi mu tugevaim külg olnud.
Sirvisin "Kõngevat romaani", nagu ma oma kirjutist hellitavalt kutsusin ja avastasin, et kõige parem osa sellest oli Mpsi poolt kirjutatud järelsõna. Illustratsioonid on ka kenad. Kõik need 3 või 4 tükki.
Tegelikult ongi meie peres Mps see, kellel oleks potentsiaali päriselt raamat kirjutada. No selline, mida kõlbaks lugeda ka. Ma võiks pildid joonistada.
Praegu ma enam surematutest romaanidest ei unista, aga ühe (või mitu) lasteraamatu tahaks küll teha. Illustreerida siis. Ma isegi alustasin ühega, aga selle häda oli see, et inspiratsioon sai otsa ja jutt jäi pooleli. No ei ole minus seda kirjanikku. Seega pean leidma kellegi, kes mulle raamatu kirjutaks. Ma võiks pildid joonistada.

Aga miks ma üldse hakkasin oma surnult sündinud kirjanikukarjäärist jahvatama? Vot selle pärast, et lõpuks ometi olen leidnud kirjutise, mida ma ise ka nõus lugema oleks ja mis mind küll kirjandusklassikute ridadesse ei vii, kuid siiski säilitab killukese ajalugu minu ja mu järeltulevate põlvede jaoks. Teate, mis see on? See blogi siin loomulikult.
Ma olen seda ikka mõelnud, et küll oleks kahju, kui see mingi tehnoloogilise viperuse tõttu ära kaoks ja olen pikalt mõelnud, et peaks koopia salvestama. Nüüd sai see "backup" lõpuks tehtud. Lisaks lasin selle koos kommentaaridega pdf-iks teha.
Kokku tuli 1882  A4 lehekülge! Kui see raamatuks trükkida, oleks see alles telliskivi! Tõsi, sellest mingi 50 lehekülge on sisukord ja 35 lehekülge on Kapteni päevikut ning automaatkujundaja pole just ruumi kokkuhoiu peale liialt panustanud, aga ikkagi 1882 lehekülge. See on kõva 2 pakki paberit. Võib eeldada, et väljatrükini ei jõua niipea!
Samas pole midagi ka imestada. Blogi algusaastel kirjutasin nagu segane. 2007. aastal näiteks kokku 306 postitust. Samas 2018. aastal kirjutasin kokku vähem kui selle sama 2007. aasta septembris ja olin täiesti kindel, et minu blogike on hukule määratud. Aga näe. Blogi sai keskeakriisist üle ja hetkel tunnen end taas sõiduvees Postitusi tuleb kui soojasid saiasid koroonakriisi küpsetusmaania ajal.
Vastupidiselt Surematule romaanile on sellel siin aga väärtus. See ongi minu elu. Ja kui mind peaks kunagi tabama Alzheimeri tõbi või lihtsalt mälukaotus, siis saan kerge vaevaga teada, kes ma olen ja mis mu elus juhtunud on. Kuigi kui nüüd mõtlema hakata, siis minu armastus kirjanduslike liialduste vastu võib mulle minust üpriski kummalise pildi maalida...

Blogipensionär

Muide, mu blogi sai vahepeal 14 aastat vanaks. Kujutage ette 14 aastat! Blogi kohta on see päris vana. Muidugi ma ei tea, mis on ühe blogi keskmine vanus ja kuidas seda inimaastatesse ümber arvestada. Aga kui mu blogi oleks koer, siis oleks ta juba oma 72 aastane.

Kuidas teile tundub, kas mu blogi on juba pensionär? Kogu särts ja glamuur on kadunud ja jäänud on vaid hukka läinud noorust kiruv ja möödunud rohelisima rohuga aegu tagaigatsev kuivik? Või noh jah, kui nüüd hästi järele mõelda, siis erilist glamuuri pole minu blogis kunagi olnud. Pole lihtsalt minu stiil.
Aga mis siis on minu stiil? Läbi aegade on märksõnaks olnud ikka hülgemöla. Vahel loen oma vanu postitusi ja itsitan omaette ja mõtlen, et küll ma ikka olin noorusaastatel ikka terane ja vaimukas. Nii hea huumoriga. See tuleb puhtalt sellest, et mul on oma minevikuminaga väga sarnane huumorimeel ja ma saan aru ka oma kõige magedamatest naljadest, mis kellegi teise suunurka isegi värahtama ei pane. Ja enamasti ma tean ka seda, mida ma oma mõistukõnega mõelnud olen (aususe huvides olgu öeldud, et paar postitust on mulle tänaseks siiski mõistatuseks muutunud).

Vahepeal oli mitu korda tunne, et lõpetan blogimise ära. No mitte midagi ei olnud enam kirjutada. Ja aega ka polnud. Praegu on seis sama, aga selle vahega, et see mind ei takista. Loomulikult ei suuda ma enam eales taastada algusaastate produktiivsust, mil vahel kirjutasin kolm postitust päevas. Aga siis ei olnud mul ei meest, lapsi, kodu, tööd ega isegi kassi mitte. Mul polnudki muud teha kui kirjutada.
Nüüd on taas tekkinud kirjutada. Juu see on see kurikuulus teine noorus, mis pidavat millalgil enne kolmandat noorust saabuma (või oli see kolmas juba seniilsus?). Ja kui mina viitsin kirjutada, siis ehk viitsib keegi lugedagi. Alati on tore teada, et keegi ikka tunneb huvi minu loba vastu. See kõditab natuke enesehinnangut ja teeb tuju heaks. Olgem ausad, seda edevust on mulle ikka omajagu antud.

Muide, ma olen siia blogisse kirjutanud rohkem kui kolmandiku oma elust. Ja aegajalt on ütlemata tore lugeda vanu postitusi ning näha, millega tegelesin kauges minevikus. No kust ma muidu mäletaks, et täna 4 aastat tagasi käisin Tõrukesega röntgenis ja ta ei jonninudki (kuigi selline erandlik sündmus peaks säravalt meeles olema) või täna 10 aastat tagasi sõin ma patuselt palju moosi (väga oluline infokild, mida mäletada). Meelde jäävad vaid suured asjad, aga blogi hoiab elus ka pisimälestused!
Seega on mul hea meel, et olen bloginduses tagasi ja loodan, et kannatate ära. Edasi tähtede poole! Hurraa!

P.S Hakkasin mõtlema, et oleks päris huvitav teada, kas on mõni inimene (keda ma päriselus kohanud ei ole) kes on mu blogi näiteks üle 10 aasta jälginud. Siis kuidas on, kas olen juba nagu vana tuttav (mitte vast päris pereliige, aga äkki kaugem sugulane)? Muidugi pole välistatud, et keegi pole nii kaua vastu pidanud. Isegi Mps ei viitsi enam mu blogi lugeda. Ma võiks siin vabalt tema kohta igatsugu värki kirjutada...

Jõulusoovid, soojad ja kohevad

Kallis blogilugeja. Nii see, kes on läbi aastate hoidnud mu kirjutistel silma peal, (isegi siis kui neid tuli kiirusega 4 postitust aastas), kui ka see, kes alles hiljuti on liitunud minu lugejaskonnaga (mis pole küll suur, kuid see-eest koosneb eranditult toredatest inimestest), kui ka see kes täiesti juhuslikult siia sattus ja enam kunagi tagasi ei tule. Tahan teile kõigile soovida meie pesakonna poolt kaunist jõuluaega!
Ma pole küll mingi suunamudija-influentser* (mis kõlab nagu influentsa aka gripp), aga kui saaks, siis mudiks teile kõigile ühe tubli toatäie esmaklassilist jõulutunnet. No sellist nagu mäletate lapsepõlvest. Ja paar lumehange akna taha!

P.S Jõulukaardi võite välja printida ja ära värvida!

*ja mul pole ka mingit püüdlust selleks saada.

Klooster põleb. Kas see on lõpp?

Ma olen juba pikka aega  hoogu võtnud, et kirjutada oma blogi viimane postitus, kus tunnistan ammuteada fakti, et tegelikult on see blogi ennast ammendanud. Aga kuidagi ei tõuse käsi seda tegema. Eks siin on nii poolt kui vastuargumente.

Blogi lõpetamise poolt räägivad järgmised asjaolud:
*igal asjal on oma aeg ja selle blogi aeg on läbi
*sissekanne iga 2-3 kuu tagant kipub muutuma tehtud tööde loeteluks, mitte hetkeemotsiooniks
*Aega blogi sissekannete tegemiseks on aina vähem
*Midagi sisulist pole niikuinii lisada

Blogi lõpetamise vastu räägivad järgmised asjaolud:
*Blogi töötab justkui vahemäluna. Ilma selleta oleks ma pooled pikantsed pisiasjad ammu unustanud ja kuna mul hetkel ühtegi teist talletamise vahendit pole, siis võib tekkida mälestustesse auk
*Vahel kohe tahaks midagi kõigi ja mitte kellegagi jagada ja kui blogi pole, siis millisesse musta auku ma oma rõõmud ja mured suunan?

Rohkem vastu- ega pooltargumente ei meenugi. Nii lihtne ja labane see ongi.
Aga äkki on minu lugejatel (kui selle pika vaikimise peale veel mõni jäänud on) mõni hea põhjus siia listi lisada? Andke siis teada.
Tegelikult tahtsin teha küsitluse, et kas lõpetada või mitte, aga noh, ma olen nii võõrdunud blogimisest, et ei suutnud meenutada sedagi, kuidas küsitlust selles keskkonnas tehti. Aga nutika inimesena ei lasknud ma end sellest häirida. Tegin ise küsitluse.  Nii et palun märgistada sobiv lahter linnukesega (soovitatavalt pardiga). Võib ka risti teha. Ristpart oleks eriti
hea valik.

Õige võõrsõna otsinguil

Eksisin oma blogisse ära. Päris tore oli lugeda, mis juhtus täna 10 või 12 aastat tagasi. Näiteks umbes 9 aastat tagasi oli mul hästi kiire seoses töökoha ja elukohavahetusega ja ma kurtsin, et mu blogimine on pärsitud... Jah tõesti. Sel päeval kirjutasin ainult kaks postitust....
Praegu kirjutan heal juhul kaks postitust kuus. Kui 2 posti päevas oli blogimine pärsitud, mis siis praegu on? Räigelt represseeritud? Blokeeritud? Totaalselt takistatud?

Võiks puhuda tuul kasvõi mütsi mu peast, ka see oleks pagana hästi

Huvitav, kui palju kordi me juba Harilaiul käinud oleme. Peaks selleteemalistele postitustele vist eraldi sildi tegema. Neid tuleks kindlasti rohkem kui huumoripostitusi, mida näikse siltide põhjal olevat täpselt kolm. Aga noh, ega see siin polegi naljablogi. Ikka tõsine ja asjalik, mitte mingi tilu-lilu.
Igatahes käisime jälle Harilaiul matkamas. Sel korral siis viisime täide oma ammuse plaani Anna-Liisa ja Holger ka sinna maailma otsa viia. Endalegi üllatuseks avastasin, et neid kordi kui ma olen Harilaiule suvisel ajal sattunud, on ikka tugevas vähemuses. Parkla oli autosid tihedalt täis. Õnneks me ülemäära palju inimesi oma matkal ei kohanud. Enamus ei viitsi nii pikka ringi teha kui meie.
Suvisest ajast ja suurest külastajate arvust tingituna oli rand loomulikult kõrgema sordi prahist tühjaks tehtud, aga eks mõned pudinad jäid meilegi. Näiteks leidis Anna-Liisa pudeliposti (mis oli küll kahjuks pandud mitte päris tühja alkoholi pudelisse. Ja isegi kui kirjasaatja oli sinna paberile kirjutanud lahendused kõikidele maailma suurematele probleemidele, siis oli alkohol viimsegi tähe lahustanud.
Samuti leidsime rannast USA mereväe nokamütsi, mis oli kunagi kuulunud kellelegi Chenile, kes teenis hävitajal USS Jason Dunham. Kuuldavasti lahkus nimetatud alus 9. juulil Tallinnast  Riia poole. Juu siis kusagil seal vahel viis tuul mütsi Cheni peast lainetesse. Seega kallis Chen, kui sa seda blogi loed ja te pole veel liiga kaugele seilanud, siis võite oma hävitaja otsa ringi keerata ja mütsile  järele tulla.
Ühe landi leidsime ka. Kuigi me ei läinud matkale lantima.
Aga üllatavalt mõnus ilm oli rannas jalutamiseks ja pikniku pidamiseks. Soe ja mahe. Selline laisk ilm. Vildaka majaka juures käisin ka ujumas. See muidugi polnud sugugi nii soe ja mahe. Pigemini üsna agressiivselt karastav.

Suur juubileum

Kujutage ette, ma olen 10 aastat bloginud. Ma pean olema päris vana.

Igatahes on täna minu pisikesel (viimasel ajal ka vaiksel) bloginurgakesel sünnipäev. Palju õnne mulle ja kõigile minu blogi lugejatele ka.

Kingitused võite saata minu kodusel aadressil. Kui lillede ja veiniga kohale tulete, siis pakun keedumuna. Kui vaja võin küünlad ka külge panna.

Selle 10 aastaga olen postitanud 2044 sissekannet ja ainult ühe olen ära kustutanud. See teeb keskmiselt 204 postitust aastas. Tõsi, viimaste aastatega on trend olnud langev. Näiteks möödunud aastal tegin ainult 123 postitust Kõige produktiivsem oli 2007 aasta. 
Kõige enam on loetud järgmisi postitusi

100 ramatut, mida peab lugema Nov 14, 2008, 5 comments	3224 pageviews
Tüdrukute õhtu Aug 15, 2010, 1 comment	2022
Suur horoskoop 2010 aastaks! Jan 4, 2010, 7 comments	1887
Värviraamat mida värvida ei saa Aug 5, 2008, 3 comments	1502
Pulmadest. Põhjalikult Aug 24, 2010, 3 comments	536

10 aastat on blogeeritud (ma olen niii vana). Kuhu edasi? Ikka edasi, ikka edasi, ei sammukestki tagasi.

Ja nüüd targad öelge mulle, kuidas ma saaks kogu oma blogist teha tagavarakoopia? No et kui blogger mingil põhjusel äkitselt põhja läheks, et siis sellega seoses ei kaoks ka minu 10 aastat (no nii vana noh) memuaare.

Ühel ilusal päeval ma ausõna kirjutan kõigest põnevast, mis vahepeal teoks saanud, aga see päev pole veel täna. Liiga kiire.

Apildilisus

Ma siin märkasin, et kuigi ma enamuse oma õhtutest (mil lapsed magavad) veedan joonistades, siis on minu blogi muutunud kuidagi pildiahtaks. Iidsetel aegadel oli igas kolmandas postituses illustratiivne pannpea esindatud. Nüüd pole neid ammu näha olnud. Luban homme selle apsaka parandada.

9 aastat lokkavat düsgrafomaaniat

Nonii ja ongi kätte jõudnud minu blogi 9. sünnipäev.
Aeg, kuhu nii kiirelt lendad?
Kui numbrid vastupidist ei väidaks, siis küll ei usuks, et olen nii pika aja vältel siia hülgemöla kirjutanud. Ja kui mu blogi on juba 9 aastat vana, kui vana siis mina veel olen? Hirmus mõelda lausa.
Aga noh, eks see kohake hakkab vaikselt ära ka väsima. Vanadusnõtrus või nii. Vaadates kuidas iga aastaga postitusi aina vähemaks jääb võib järeldada, et peatselt saabub siia vaikus. Või noh kui eeldada, et postituste vähenemine järkub lineaarses tempos, siis saabub vaikus umbes viie aasta pärast. Nagu illustreerib allolev graafik.

Igatahes palju õnne me kauaaegne sõber Blogike!

Vanur-Blogi sünnipäev

Täna 8 aastat tagasi alustasin ma selle blogiga!
Ja näe, ikka veel pole seda nalja ära lõpetanud.
Kuigi selle 8 aastaga on blogi oluliselt muutunud. Aga noh, eks minu elus ole ka teatavad muudatused toimunud. Sisuliselt igas eluvaldkonnas. Olekski ehk veider, kui kõigest hoolimata poleks blogi muutunud.
Viimase aja põhimuutus seisneb muidugi selles, et blogi on üsna titeteemaliseks läinud. Ja karta on, et ega see paremaks ei lähe...

Igatahes palju õnne blogike ja pikka iga sulle. Näe küpsetasin sulle tordi ka. Virtuaalse, kuna sa ise ka virtuaalne tegelinski! Ja ürita siis oma kõrges vanuses ikka vastu pidada!

kirjutamisest ja loendamisest

Vaatan, et minu sissekanded on viimasel ajal harvaks jäänud. Mitte, et mul midagi öelda poleks, ma võiks ju nõrkemiseni rääkida Tõrukese edusammudest. Mitte, et Tõruke nõrkemiseni edusamme teeks, aga mul on äge suhtlemisvaegus, nii et ma olen sellest vähesest võimeline nõrkemiseni rääkima. No näiteks sellest kuidas ma juba mitu kuud iga jonni kohta ütlen, et juu see hammaste tulekuga seotud on (ja loomulikult pole ühtegi hammast tulnud).
Rääkida ju võiks, aga see pisike  külakurnaja nõuab enamuse minu tähelepanust ja kohe kindlasti pole ta nõus mind arvutiga jagama. Ja kui mul vahel õnnestubki laps unele suigutada, siis istub Mps nagu raudpolt arvuti taga ja hoiab kosmose avarustes toimuval silma peal. No ja siis kui mul õnnestub ka Mps arvuti tagant ära nügida, siis olen kõigest sellest õnnest ja rõõmust nii väsinud, et jaksan vaid paar Spider solitairet mängida.
Seda viimast mängin ma isegi unes. Aga kuna mul on unes lugemise ja loendamisega probleeme, siis pasjantsi ladumine ei tule seal eriti hästi välja.

Unenägudes loendamisest rääkides. Nägin täna unes, et sain rästiku käest hammustada ja kohe mitu korda. (Seal oli lihtsalt ilgelt palju usse) Üritasin siis hammustusi kokku lugeda. Esimesle katsel sain umbes 3 hammustust, teisel kolmteist ja kolmandal läks lugemine sassi. Aga pole hullu Mps kutsus kiirabi (ja sel korral nad isegi sõitsid vist välja, mitte nagu minu viimases unenäos kus selgus, et pühapäeviti kiirabi ei tee väljasõite ja seega saabuvad meedikud alles esmaspäeval) ja selle loendamise käigus kadus isegi paistetus ära. Valu ma õnneks unenäos ei tunne. Muide, see polnud sugugi negatiivse õhkkonnaga uni. Ilmselt tuleb see sellest, et ma usse niiväga ei karda (kui seal oleks sama palju ämmelgaid olnud, siis oleks ilmselt sootuks teine lugu).

Statistikat postidest ja teivastest

Pisut enam kui 5 aastat tagasi tegin ma oma blogis statistikat, et milliseid silte olen oma blogis kõige enam kasutanud ja miliseid kõige vähem. No mõtlesin, et viskaks taas korra pilgu oma sildipilvekesele. Erinevate sildikeste hulk on selle ajaga märgatavalt kasvanud. Samas esikolmik on enamvähem samaks jäänud:

• juhuslikke juhtumisi (350) - Esikoha on säilitanud silt, mis viitab üldisele korrastatuse puudumisele minu mõttemaailmas ja sügavama sisu puudumisele postitustes. 
• hülgemöla (198) - Teise koha omanik on samuti sama, mis viis aastat tagasi, viidates kurvale asjaolule, et blogi vananedes pole sellele oluliselt küpsust lisandunud.
• pildiraamat (160) - Kolmandaks on siiski rebinud uus tegija, kelleks on pildiraamat. Ilmselt on see tingitud asjaolust, et praeguseks neljandale kohale langenud "meie väike kambake" on suurenenud distantsi tõttu jäänud kaugemaks (aga siiski kalliks), mistõttu ühiseid kajastatavaid ettevõtmisi on harvemini. Pildiraamat seevastu täieneb aegajalt mõne minu imetabase kritseldusega (kuigi ka neid on harvaks jäänud).

Olulised muudatused on toimunud aga tagakolmikus (või õigemini nelikus):

• reklaamipaus (2) - No mis teha, ma pole suurem asi reklaamiinimene. 
• siis kui ma noor ja ilus olin... (2) - Tegelikult võiks selle sildi alla ilmselt rohkem postitusi tulla, sest nii kõrges vanuses, nagu ma praegu olen on ju tavapärane laskuda nostalgilistesse lapsepõlvemeenutustesse (ja eks neid siin ilmselt mõned varasemalt ka ole, aga silt ise tekkis suht hiljuti ja pole seega eriti kasutuses olnud).

• tahan ka saada käsitööblogiks (3) - Tahtmine on taevariik, aga näikse, et minus siiski pole seda ainest, et käsitööblogardi tiitlit väärikalt kanda.
• uumor (3) - Kas keegi ütles, et blogis peaks nalja saama? Mitte minu omas igastahes. See siin on tõsine koht ja nagu vähestest uumorisildiga postitustest võib järeldada, siis huumorivaene nagu telefoniraamat.

Muide, see on minu 1740 postitus

Võeh, ma lugesin uuesti oma sissekande algust, mis kõlas nii, et pisut enam kui 5 aastat tagasi tegin ma oma blogis statistikat.... Sellest järeldub vaid üks - ma olen vaaana. Mõeld, kui ma viis aastat tagasi olin blogi juba nii kaua pidanud, et andis mingit statistikat teha (666 postitust oli selleks ajaks täis).  Ja ma mäletan selgesti, et ma polnud enam päris laps kui blogi pidama hakkasin. Ülikool hakkas kohe-kohe läbi saama... Ma parem ei mõtle edasi...

paha lugu küll

Minu blogisse on jõutud otsides lahendust probleemile: "klaasipuhastusvedelik jahutusvedeliku paagis".
No mis ma oskan kosta... vähemalt on selle otsinguga siia blogisse jõudnud isikul nüüd puhas jahutussüsteem. Ma kujutan tegelikult ette kuidas see probleem võib tekkida - mul on ka autos nii jahutusvedelik kui klaasipesuvedelik roosat värvi. See aga ei tähenda, et ühega võiks teist asendada. Ainult värv ei loe. Nii et kuulake vanemaid ja targemaid ning lugege ikka pakendi pealt ka, mis seal kirjas!

Tahan ka käsitööblogiks

Tahan, et minu blogi oleks ka käsitööblogi, isegi kui ma suurem asi käsitööline pole. Aga ma ikka püüan. Seetõttu eksponeerin kõike, mis olen vähegi suutnud valmis meisterdada.
Kuigi Tõruke on igati käsitöövastane, siis enne tema saabumist õnnestus mul siiski üht-teist valmis nikerdada. Näiteks selle väikese albiinopullikese tegin.

Tegelikult pidi see tulema klassikaline dalmaatsiatõugu lapiline lehm, aga kuna kohalik kaubandus ei suutnud mind musta värvi vildiga varustada, siis tuli selline valge.
Viimasel ajal olen katsetanud kudumise ja isegi heegeldamisega. Kudumisega on kehvasti ja heegeldamisega veelgi kehvemini (no ei õnnestu kuidagi). Alustasin soki kudumist ja see edeneb kiirusel umbes sentimeeter nädalas. Nii saan võibolla ülejärgmisteks jõuludeks sokipaari valmis. Eks ma siis teen oma järgmise käsitööalase sissekande.

Mõtisklusi blogimisest

Seoses oma blogi kõrge vanusega avastasin end taas mõttelt, et mida see blogi siis minust räägib. Kindlasti seda, et ma õigekirjas nõrk olen, aga mida veel? Tõsi on ju see, et blogi näitab nii mõndagi selle kirjutaja kohta. Info tuleb küll läbi kirjutajapoolse filtri ning näitab lugejatele just neid külgi, mida autor ise soovib, samas aga eks seegi räägib inimese kohta nii mõndagi, mida ta endast avaldab. Loeb ju nii see, mida kirjutatakse, kui ka see, mis kirjutamata jäetakse.
Sellest ajast alates kui ma kuus aastat tagasi blogimaailmaga põhjalikumalt tutuvust tegin olen olnud päris mitmete blogide püsilugeja. Mõned blogid on selle aja sees kadunud, mõnest olen tüdinenud, mõned on juurde tekkinud või taasavastatud. Ja kõikidest blogarditest on mul tekkinud mingisugune ettekujutus. Kui suur osa sellest tõele vastab, polegi oluline. Enamusi neist blogikirjutajatest ma niikuinii suure tõenäosusega ei kohta (ja polegi ehk vaja). Eks need blogid olegi minu jaoks rohkem nagu ajaviitekirjandus tõsielu järjejutuna. Nagu oma väike kodune seebiooper.
Kontrollisin just. Mul on readeris 97 blogi (kolmandik neist pole enam aktiivsed, aga ma pole neid ka ära kustutanud  ja paar on sellist, mis on küll aktiivsed, aga mida ma lugeda ei viitsi ja peaks ära kustutama - tuleks teha koristustalgud readeris).

Edit: Korrastasin readerit. Kustutasin blogid, kuhu üle aasta ei ole postitusi tehtud. Jääk 66 blogi.

P.S Tegin väikese küsitluse (vaade paremale), et miks ometi käite minu blogis. Valikvastustega. Kui valikus ei ole sinu põhjust, siis vali lähim või vasta kommentaariumis. Ma 2007. aastal tegin sarnase küsitluse. Ole siis nii armas ja vasta küsitlusele. Auhindu seekord õige vastuse eest ei anta, sest küsitlus on anonüümne.

Düsgraafia lokkab

Lugesin veidike oma vanemaid blogisissekandeid.
Jube ikka kui palju kirjavigu siin on... Isegi kui need on taotluslikud, siis ikkagi on jube.
Peaks endale toimetaja palkama. Aga palka ma muidugi ei maksaks.