Euroviisud

Nägin ükspäev unes, et pidin minema Eurovisiooni lauluvõistlusele Vanilla Ninja 4. liikmena Eestit esindama. Isegi unes ei saanud ma päris täpselt aru, miks mind sinna saadeti ja tundus, et kõik olid pisut hämmingus, et mida ma seal teen. Ainus, kes oli eneses kindel, oli meie endine koorijuht, kes isegi pisut solvunult teatas, et ta oli nimme just minu valinud, lähtudes minu omadustest ja ärgu ma seadku tema otsust kahtluse alla. Unes me küll lavale ei jõudnud ja seega ma ei teagi, kas minu lisandumine oleks aidanud poolfinaallist edasi või mitte. Aga hommikulgi veel mõtlesin, et mis need minu omadused siis on, et just mina peaksin Vanilla Ninja koosseisus lavale astuma:

a) imeline lauluoskus ja vokaalsed võimed – vaevalt. Tuletan meelde, et mul olevat karu hääl ja lisaks on viisipidamine ka üsna piiripealne. 

b) silmatorkavalt esteetiline välimus – ka seda vist mitte. Ülekaaluline, hallinev ja muidu igat pidi loppis.

c) virtuoossus mõne pilli mängimise osas – mul pole isegi algaja taset ühegi pilli mängimises. 

d) poliitilise või maailmavaatelise sõnumi edastaja – Eurovisioon on paratamatult muutunud vägagi vikerkaarevärviliseks. Mulle on jäänud ka mulje, et iga artist üritab leida endale veel mingi erilise "kiiksu" külge. No kui just seksuaalse identiteedi või eelistustega ei suudeta esile tõusta, siis vähemalt maadeldakse vaimsete probleemide, keeruliste eluhetkede või vähemalt koolikiusamisega. Ma ei sobituks kuhugi. Elu nagu lill!

Ainus, mille osas ma mõne VN liikmega sarnasust nägin, on see, et ka mina olen keskealine pereema ja selles osas sobiksin seltskonda hästi. Aga taas - Statistikaameti andmetel ei ole keskealine pereema just eriti haruldane ühiskonnagrupp ja ma usun, et seal leiduks küllaga eksemplare, kes vastaks kõigile punktidele vahemikus a-c.

Njah, igatahes jäi sel korral Eurovisioonil käimata. Samas, kui vaadata tagasi minu viimasele laulukonkursi kogemusele, siis ilmselt hea ongi. Käisime oma kooriga ka festivalil ja oh sa põder küll. Türile meil enam asja ei ole. Päris piinlik oli. Me nimelt kujutasime ette, et amatöörkooride festivalil osalevad ikka amatöörkoorid, aga tõde oli hoopis vastupidine - enamik koore olid kõrgetasemelised. Meie arvasime, et oleme sellised profid, et läheme kohale ja ilma kontsertmeistrit varem kohtamata suudame teha imelise etteaste (tegelikult me nii ei arvanud). Ja nii juhtuski, et ühel hetkel mängis klaverisaatja sootuks midagi muud, kui meie kõrvad olid harjunud kuulma. Aldid ei taibanud õigel hetkel sisse tulla, dirigent läks paanikasse ja näitas järgmise koha liiga vara sisse, koor laulis üht, klaverisaade oli teise koha peal. Me üürgasime, et klaverisaatest üle kõlada. Kaos oli kõikehõlmav. Õnneks laul küll päris seisma ei jäänud, lõpetasime siiski kontsertmeistriga samas kohas. Lavalt nuttes ära ka ei joostud, aga piinlik oli ikkagi. Siia lõppu sobib üks tuntud ütlus: "Ega inimene massina vastu saa," ütles Kihnu naine, kui oli orelist kolm salmi taha jäänud.

Unenäoline etteaste AI poolt lavastatuna

Ei saa rahu päeval ega öösel

Nägin täna unes, et käisin Tirtsuga arsti juures ja registratuuritädi kukkus kohe tõrelema: "Kus on teie mask? Kas te siis ei teadnud, et sinised sussid tuleb ise kodust kaasa võtta? Tahate meid siin kõiki maha tappa? Kutsun parem kohe kõigile kiirabi."
Lisaks ei suutnud ma unes maski kuidagi viisakalt pähe saada ja käte desinfitseerimisega jäin ka hätta.
Ajad on nüüd sellised, et isegi öösiti ei saa enam koroonast rahu.

Kui jaburaks võib minna?

Aga ma nägin täna unes, et sattusime emaga kogemata keskerakonna missivalimistele ja seal pakuti tikrišampust. Aga olgu öeldud, et mina (seenior, eks ole) olin seal missivõistlusel üks noorematest.

paljulapseline

Ma peaks endale vist ikka kolmanda lapse ka hankima. Niikuinii on mu magamata aju arvamusel, et mul neid just niipalju on. No näide eilsest ööst. Olin lõpetanud Täpsi järjekordse öise toitmise (sest õiged lapsed söövad öösel mustmiljon korda, mitte ei  lase emadel rahus põõnata). Panin ta voodisse tagasi ja enne tuttuminekut kontrollisin oma teised lapsed ka üle. Tõruke magas ilusasti oma voodis, aga kolmandat ei olnud kusagil. Kontrollisin kõik voodid mitu korda üle ja käisin teistes tubades ka ja no ei olnud. Äärepealt oleks Mpsi üles ajanud ja küsinud, et ega tema ei tea kus meie kolmas laps on. Ega ma polnud päris kindel ka, millises sängist ta tukkuma peaks. Tükk aega loendasin oma lapsi enne kui aru sain, et mul neid tegelikult ikkagi ainult kaks.
Aga see kolmas oli ka poiss ja umbes Tõrukese vanune. Ei tea kas imaginaarsete laste eest ka lastetoetust makstakse :P
Peab vist ikka hullumajja koha valmis vaatama. Seal saaks rahus magada ka.

Täiskuu saabumas?

Viimasel ajal on aktiveerunud mingi veidrate unenägude hooaeg.
Ükshommik nägin unes, et ajasin Selluga juttu ja ta tundus peaaegu et normaalne ja sõbralik... Kiitis teine, et minu dieediprogramm on nähtavalt vilja kandnud (tegelikult ei ole).
Järgmisel öösel nägin, et vend tahtis minna balletti õppima. No ma läksin kaasa ja kuna neil oli vähe õpilasi (vend oli ainus oma vanuserühmas, kes tahtis osaleda), siis üritasid nad mind ka ära rääkida. Ma oleks äärepealt isegi õnge läinud, aga ma ei saanud kasukat ära võtta, sest olin unustanud kleidi selga panna ja kasuka all oli ainult kombinee. Nii et sinna minu baleriinikarjäär läkski. Ma ju loomult nii graatsiline ja baleriinilik. Vend on muidugi ka sündinud baleriin. Ja kombineed pole mul mingi 25 aastat olnud... Kas tänapäeval üldse kasutataksegi selliseid asju?
Täna öösel nägin ka midagi põnevat. Aga mida täpselt, ei mäleta...

kirjutamisest ja loendamisest

Vaatan, et minu sissekanded on viimasel ajal harvaks jäänud. Mitte, et mul midagi öelda poleks, ma võiks ju nõrkemiseni rääkida Tõrukese edusammudest. Mitte, et Tõruke nõrkemiseni edusamme teeks, aga mul on äge suhtlemisvaegus, nii et ma olen sellest vähesest võimeline nõrkemiseni rääkima. No näiteks sellest kuidas ma juba mitu kuud iga jonni kohta ütlen, et juu see hammaste tulekuga seotud on (ja loomulikult pole ühtegi hammast tulnud).
Rääkida ju võiks, aga see pisike  külakurnaja nõuab enamuse minu tähelepanust ja kohe kindlasti pole ta nõus mind arvutiga jagama. Ja kui mul vahel õnnestubki laps unele suigutada, siis istub Mps nagu raudpolt arvuti taga ja hoiab kosmose avarustes toimuval silma peal. No ja siis kui mul õnnestub ka Mps arvuti tagant ära nügida, siis olen kõigest sellest õnnest ja rõõmust nii väsinud, et jaksan vaid paar Spider solitairet mängida.
Seda viimast mängin ma isegi unes. Aga kuna mul on unes lugemise ja loendamisega probleeme, siis pasjantsi ladumine ei tule seal eriti hästi välja.

Unenägudes loendamisest rääkides. Nägin täna unes, et sain rästiku käest hammustada ja kohe mitu korda. (Seal oli lihtsalt ilgelt palju usse) Üritasin siis hammustusi kokku lugeda. Esimesle katsel sain umbes 3 hammustust, teisel kolmteist ja kolmandal läks lugemine sassi. Aga pole hullu Mps kutsus kiirabi (ja sel korral nad isegi sõitsid vist välja, mitte nagu minu viimases unenäos kus selgus, et pühapäeviti kiirabi ei tee väljasõite ja seega saabuvad meedikud alles esmaspäeval) ja selle loendamise käigus kadus isegi paistetus ära. Valu ma õnneks unenäos ei tunne. Muide, see polnud sugugi negatiivse õhkkonnaga uni. Ilmselt tuleb see sellest, et ma usse niiväga ei karda (kui seal oleks sama palju ämmelgaid olnud, siis oleks ilmselt sootuks teine lugu).

Rasedad unenäod

Juba kolmandat hommikut järjest näen ma unes Päikesepüüdjat.
Enamasti saab ta unenäo lõpuks oma lapsukese ühel või teisel moel ilusasti kätte. Lisaks on muidugi pool gängi ka kohal. Ja Mps sõidab rohelise žigulliga.
Kahtlustan, et see tuleb sellest, et Tõruke otsustas nii äkitselt ja varakult tulla, et ma ei jõudnud oma sünnitust unes nägema hakatagi ja nüüd elan siis mõttes teistele kaasa. Kahtlustan, et ega need unenäod enne ära ei lõppe kui Päikespüüdjalt tuleb sõnum, et võin unenägude vaatamise ära lõpetada, sest päikesejänku on käes...

Igastahes hoian pöialt!

Eksinud oma enda magamistoas

Mulle meeldib omas edevuses mõelda, et mul on keskmisest parem suunataju ja niisama kergelt ma juba ära ei eksi (eriti kui mul veel kaart ka käepärast on). Ja ärkvel olles ma ehk nii väga ei liialdagi. Aga öösel. Vot öösel on hoopis teine lugu.
Üleeile öösel tundsin, et muretu une heaks oleks vaja korra wc-d külastada. Kuna selles protseduuris midagi eriskummalist pole, siis tõusingi pimedas toas üles ja... Täitsa lõpp, ei tea kuhu poole minna. Pime on. Midagi pole näha. Ja seda ka ei tea kuspool uks üldse asub. Sedagi täpselt ei tea, et kus ma ise asun. Täielik hämming. Mine või magama tagasi, aga ei saa ka, põis nõuab tühjendamist. No siis ei jäänudki muud üle kui tuli Mps üles ajada, et ta mu toast välja juhataks. Oma enda imepisikeses magamistoas ära eksida on muidugi tipptase. Aga enda õigustuseks ütlen, et alles siis kui ma kapi ust oma käe all tundsin, sain ma aru, et ma olin oma magamistoas, seni oli mul sellest kohast hoopis teine ettekujutus (mis sisaldas kindlat informatsiooni, et kusagil on palju ämblikke).

Aga ilus oli ikka.

Muide, ma nägin tän öösel virmalisi!
Unes.

Appi kitseke!

Kõigile, keda ma nädalavahetusel kohtasin, olen ma jõudunud juba seda lugu rääkida, aga teadaolevalt loeb seda blogi ka paar inimest, keda ma eile ei kohanud, nii et lugege.
Ei ole mingi saladus, et ma näen aegajalt öösiti luulusid. Ärkan ehmatades üles ja väidan, et seinal/laes/padja all on ämblikud/putukad/nälkjad/või kummikud. No mida iganes. Mps on sellega juba harjunud ja tunneb luulu kaugelt ära ning suudab mind kiiresti veenda, et mind ükski eelmainitud ohtudest ei ähvarda.
Ööl vastu reedet olla aga (Mpsi sõnul) juhtunud nii: Keset ööd olla ma üles karanud suuremas paanikas kui kunagi varem. Mpsil ei õnnestunud kuidagi mind veenda, et see on kõigest luulu. Meie vahel olla olnud umbes järgmine vestlus:
Mps: See on kõigest luulu!
Mina: Ei ole, vaata! (näitan sõrmega kardina poole)
Mps: Mis seal siis on? (arvestades minu paanika suurust olid seal ilmselt hiidämblike hordid)
Mina: KITSEKE!
Ja täpselt nii oligi. Voodi päitses kepsutas väike  vaksapikkune kitseke... Kas pole hirmus!?!

Unenägudest

Laisik ükspäev küsis, et kas ma ka vahel pulmi unes näen.
Ma muud enam unes ei näegi.

Kõige esimene pulmaunenägu oli u 1,5 kuud tagasi. Nägin unes, et oli pidu, kõigil oli kohutavalt igav ja peigmees jõi ennast kohe peo alguses purju.

Teises pulmaga seotud unenäos selgus, et ma mingil põhjusel ei saagi Mpsiga abielluda ja pidin hoopis ühe sõbrannaga kokku elama hakkama. Loomulikult läksime esimesel õhtul kohe mingi tühise asja pärast riidu ja algas selline üksteisele käkkide keeramine nagu kehvemapoolsetes komöödiates näha saab (a´la muretsen endale suure ja kurja koera, nii et teine ei saa koju). No ja siis läksin ma unes oma heale sõbrale Mpsile oma rasket saatust kurtma ning ise mõtlesin, et kui õudne - ma pean kogu elu olema koos kellegagi, keda ma ei armasta. Milline piin! Seejärel kulus mul pool ööd sellele, et meenutada, kas me peame sõbrannaga abielluma ka ja kellega ma ikkagi seal perekonnaseisuametis käisin. No ja kui mulle lõpuks meenus, et ma ikka Mpsiga paberid sisse viisin ja aru sain, et see on tobe unenägu, siis oli ikka kergendustunne küll. Mõte sellest, et ma pean olema koos kellegagi, kellega ma läbi ei saa ja ise samal ajal teist armastades, kellega ma koos olla ei saa, oli jube.

Paar ööd hiljem nägin sarnast und, kuid siis oli sõbranna asemel keegi Mpsi klassivend, kellega ma oleks pidanud koos olema. Jällegi jäi selgusetuks, miks ma Mpsiga olla ei saanud, kuigi me seda mõlemad tahtsime...

Paar ööd tagasi nägin aga huvitavat und pulmade eelõhtust. Millegipärast jõlkusin ma sihitult Tallinnas ja sattusin ühte kirikusse, kus pidi kohe laulatus hakkama, mõtlesin, et vaatan ka siis pealt, et kuidas on. Üks hetk tuli sisse isamees ja ütles, et kallid külalised peavad nüüd end pööningule peitma, hästi vaikselt olema ja uks pannakse kinni. Minul tekkis paanika, et ma pean välja ikka saama, muidu ma ei jõua oma registreerimisele. Väljas selgus ka miks külalised ära peideti. Asi oli selles, et pruutpaar oli soovinud enne laulatust vallikraavis väikese paadiringi teha, aga polnud selleks linnavõimudelt luba saanud. Nemad aga olid otsustanud seda ikkagi salaja teha ja kõik pidid vait ja peidus olema, et mitte tõmmata tähelepanu aktsioonile. Paadiralli nägi välja ise nii, et kummipaadile oli limusiini kere peale ehitatud ja pruutpaar istus seal sees. 8 meest jooksid kummipaadi (ja pruutpaariga) mööda mingit kõrget silda vallikraavini ja lasid paadi vette. Pärast nägin pruutpaari lähedalt ka. Pruut oli viimaseid päevi lapseootel. Aga väga ilusad ja õnnelikud olid nad. Mul tuli lausa pisar silma. Mõtlesin siis, et kui ma juba võõraid nähes vesistama hakkan, siis oma pulmas nutan lahinal. Laulatust ma siiski vaatama ei jäänud. Mingi nukrus ja kahtlus oli hinges, no et kas homme ikka läheb kõik hästi. Mingi kosmeetik või juuksur või keegi selline lohutas mind ja ütles, et mul on parim paaripanija, kes saada on ja et ärgu ma muretsegu, kõik läheb hästi. Ohkasin ja otsustasin koju minna (kuigi ma olin Tallinna peal pisut ära eksinud). Koduteel kohtasin endiseid klassikaaslasi, kes ei teadnud midagi minu ärevast seisust. Lobisesid niisama. Ma hirmsasti tahtsin neile südant puistata, nii et lõpuks saigi kuidagi välja öeldud, et mul on homme pulmad. Sellega valdas mind kuidagi eriti kergendav ja õnnelik tunne, nii et ma tõusin lausa õhku. Teate küll seda unes kukkumise tunnet. See oli vastupidine.

Vot selliseid unenägusid näen. Järgmise kolme nädala jooksul näen ilmselt veel palju veidraid unesid...

Koksime!

Värvisime täna mune. Imeilusad munad tulid. Puhtjuhuslikult oli mul ükspäev õnnestunud valgeid mune hankida. Muidu oleks ilmselt tulnud pruunid munad kõigepealt vanniemailiga valgeks emailida (meil jäi värvi pisut üle) ja alles siis oleks saanud kaunisti kirjuks värvida. See oleks ilmselt ka koksmisises teatava edumaa andnud.Muide, nägin täna öösel eriti veidrat und. Nimelt lubas unes Jumal mulle kolm miljonit krooni anda, et ma saaks ühe vana maja ära remontida, et minul ja mu kolmikutel kusagil elada oleks. Väga veider uni...

Kuul on elu!

10-liikmeline ekspeditsioon kuule avastas, et hoolimata kõikide arvamusliidrite ja teadlaste kinnitustest on kuul siiski elu! Mina, kui üks ekspeditsiooni liige, võin kinnitada, et kuul on vähemalt üks sogase veega tiik, mõned kõrrelised ja linna mulaaž. Lisaks elab seal vähemalt üks poiss oma kapikujulise turvamehega. Ülejäänud 152 kuulast lõi see kapp poisikese käsul maha. Seda tegi ta juhtides nende rongi rööbastelt maha. Miks ta seda tegi? Lihtne. Kuulased nimelt söövad inimesi ja see väike poiss ei tahtnud meid jagada oma hõimlastega. Nii et kõik kuningad ja muud logardid, kes te kuule kipute - ärge minge. Kuulake vanemaid ja targemaid! Seal elutseb vampiiriliste kalduvustega poisike. Ohtlik.

(õnneks pole see poiss teab mis tugev, ja kuna tema "kapp" oli ametis teiste vampiirinirude hävitamisega, siis pääses meie ekspeditsioon põgenema. Seda kõike loomulikult tänu minu imelisele mõistusele ja loogiliste järelduste tegemise võimele. Tänu sellele olen üldse siin, et seda hoiatust teile edastada!

Jep, hommikused unenäod on täitsa põnevad

Ära anda armsad hüäänikutsikad

Nägin mina eile veidrat unenägu.
Nimelt leidsime me õega Muhumaalt Vahtraste küla metsast viis hüljatud hüäänikutsikat. Teate ju küll, et hüäänid on Muhumaa metsades harilikud külalised. Üks viiest suri kahjuks ära, aga neli tükki jäid ellu (tänu minu imetabasele poputamisele). Kaks tükki olid sellised tumedad hõbehallid, külgedel hõbedased täpid (ühel oli kolm valget sokki ka jalas) ja kaks tükki heledamad. Õde võttis selle sokkidega endale (see oli üks igavene rahmeldis, kippus hirmsasti mängima ja näksama) ja mina siis selle teise tumeda. Hästi armsad kutsikad. Ja väga ilusat värvi. Kas keegi tahaks endale ka? Meil on kaks veel pakkuda. Need heledamad!

Naljaka nimega tüdruk

Täna öösel nägin ma naljakat und. Itsitasin läbi une nii kõvasti, et ajasin Mpsi üles.
Kohtasin nimelt unes tüdrukut, kelle nimi kõlas täpselt nagu Spagetti Makaroone (kirjapilti ma unes kahjuks ei näinud). Mõelda vaid, mis võis selle vaese lapse vanemate peas mõlkuda kui maimukesele nime panid... Tundub, et neil oli kõht tühi. Võin kihla vedada, et tema venna nimi võis olla Karbonaada või siis Rullbiskviito. Igastahes ma loodan, et ma päriselus neiu Makaroonega ei kohtu, sest muidu purskaks ma siis ka naerma ja kus oleks siis selle häbi ots...

Jõulud hakkasid pähe

Ma olen tuntud oma öiste luulude poolest. Küll ma näen öösiti oma toas ämblikke, verd, kummikutorne, kuristikke, murdvargaid ja muud säärast pudi-padi.

Mõned päevad tagasi nägin ma aga midagi eriskummalist - ma nägin laes kausitäit piparkooke!!! Selle peale ma muidugi appi hüüdma ei tõtanud. Jumalast normaalne nähtus ju...

öine vahejuhtum

Täna öösel tuli mul tekist loobuda, sest see põles nurgast, siis oli seal mingit mürgist lima peal ja mingit söövitavat ollust ja veel midagi, mis mul ei meenu. Sellise teki all ei saa ju magada.

Täna aasta tagasi sain ma õnnelikuks autoomanikuks. Nii et justkui oleks Millil täna sünnipäev (teate ju küll asjade sünnipäeva ei arvestata mitte sellest, millal ta viimase poldi või mutri sai ning tehasest välja veeres vaid ikka selle järgi, millal sa ta endale said).
Milli on end aasta jooksul imetabaselt ülal pidanud. 23275 km on selle ajaga läbi sõidetud. See teeb pea 64 kilomeetrit päevas. Millegi üle väga nuriseda küll pole. Ainult üks ilukilp on õnnestunud ära kaotada ja Milli näeb seetõttu hirmus lombakas välja. Aga selle parandamiseks tellisin juba uue (tõsi küll, mitte neoonrohelise, nagu ma unes nägin). Milli on tubli. Ei jonni ega kapriisitse. Täitsa sõber!

Igastahes Palju õnne Milli!

ootusärevus..

Oo,täna öösel hakkab su hammas valutama!

Vot sellist ilusat saatust ennustas mulle täna hambaarst.

Ootame põnevusega

Muide, käisin linnas, seal on endiselt kõikides poodides allahindlused. Ostsin igatsugu toidu ja muud kraami kokku ja ainult üks asi polnud allahinnatud (kusjuures ma ei ostnud asju selle pärast, et nad olid allahinnatud). See muidugi tuletab meelde, et ma nägin täna öösel unes, kuidas ma ostsin mitu suurt pakki Pamperseid, sest ned olid allahinnatud ja ma mõtlesin, et varem või hiljem läheb neid ikka vaja... Tjah

Lõputiitrid

Täna hommikul ei saanud ma kuidagi voodist üles. Seal oli nii mõnus ja soe ja hea ja unenägu oli ka päris põnev ning huvitav. No kuidagi ei tahtnud üles tõusta.
"Ma natuke veel vaatan seda unenägu. Ainult natukene," üritasin ma oma kohusetundlikku sisemist mina veenda. "Las ma vaatan vähemalt selle unenäogi lõpuni."

Ja kujutage ette, milliseid julmi võtteid minu alateadvus (või kes iganes see ka unenägude eest ei vastutaks) ette võttis, et mind voodist välja ajada?
Ta lõpetas unenäo ära. Aga mitte lihtsalt, vaid nii nagu filmid tihti lõppevad. Pilt liikus üles vasakule nurka ja mustal taustal hakkasid jooksma lõputiitrid. Enam selgemat vihjet ei saagi anda, et unenägu läbi on. Ma olin äärmiselt üllatunud. Minu unenäod on küll tihti väga filmilikult üles ehitatud, aga lõputiitreid pole küll kunagi näidatud. Suurest üllatusest ei taibanud ma muidugi tiitreid lugeda, ehk oleks unenägude režisööri teada saanud. No et kes vastutab nende jaburduste eest, mida ma öösiti näen.