Kolmapäev, detsember 28, 2011

Tötskääbus

Noh Laisik, on ju tötskääbuse intelligentne ilme?

Esmaspäev, detsember 26, 2011

Jõuluhooaeg

Nii selleks korraks võib jõulumaratoni lõppenuks lugeda. Ega pikalt enam ei jaksakski piparkooki ja verivorsti näost sisse ajada.
Kõik sai alguse 23. kui me pidasime oma Kleinfamiliega jõulupühi. Süütasime kuusel küünlad ja istusime kolmekesi koos ning laulsime pisut jõululaule. Kõige valjemini laulis muidugi Tõruke. Tal on hea ja kandev hääl. Kahjuks tunnistab ta vaid ühte häälikut, mistõttu on tema jõulu- ja muud laulud kõik väga sarnase kõlaga. Mõni muusikaliselt vähem haritud võiks seda isegi lihtsalt kisaks nimetada.
Jõululaupäeva  veetsime Mpsi vanemate juures. Oli selline traditsiooniliselt vaikne ja rahulik õhtu. Tänu sealsele jõuluvanale ei tule mul vankriga jalutades enam külmetavate sõrmede pärast kannatada. Ja isegi luuletust ei pidanud selleks lugema. Tõruke esitas oma repertuaari sellegipoolest. Ei saa ju talenti vaka all hoida.
Esimesel jõulupühal kihutasime pealinna, kus toimus minu suguseltsi traditsiooniliselt kirev ja kärarikas jõulupidu. Sealne jõuluvana varustas mind teravate kääride ja teesõelaga. Sel korral tuli küll kõik oma vanad ja uued luuletused ja laulud välja otsida, kuna jõuluvana nõudis Mardi etteastete tõlkimist.
Nüüd oleme kodusaarel tagasi.

Ahjaa, ma tahtsin teile siia traditsioonilist päkapikumütsiga titega jõulutervituskaarti panna, aga kuna mul fotoka juhet ei ole ja laps jäi niikuinii iga pildi peal nagu punase mütsiga tötskääbus, siis jääte sellest meistriteosest sel korral ilma. Oh nuttu ja hala. Aga sellegipoolest loodan, et kõigil oli meeldiv jõuluaeg, isegi kui seda ei ilmesta pilt minu punase mütsiga titest...

Esmaspäev, detsember 19, 2011

Vietnami jõulud

ka sel aastal toimusid traditsioonilised kambakese jõulud, millest ka meie nagu kord ja kohus osa võtsime, esindades nii peo kõikse nooremat, kõikse vanemat ja kõikse targemat* isikut.
Sel aastal olid meil idamaised jõulud ja laud oli kaetud ohtrate hõrgutistega. Seal oli siga ja tšillit ja veist ja tšillit ja küüslauku ja tšillit ja köögivilju ja tšillit ja veel natuke tšillit ka. Kimi meie aasiapärastes hõrgutistes ei olnud, nii et tema hukus me süüdi ei ole. Aga äärmiselt tore üritus oli, kuigi Tõruke seda aegajalt pisut saboteerida püüdis. Näiteks siis kui ta viktoriini ajal üritas juba enne küsimuse lõpuni kuulamist valjusti vastust ette hüüda. Siinkohal olgu märgitud, et Tõrukese hääl oli oluliselt valjem kui Jupikese oma.

Sellest hoolimata oli äärmiselt tore ja meie Kleinfamilie registreerus varakult juba ka järgmise aasta jõuluüritusele.

Üldiselt on aga jõulumeeleoluga kehvasti. Sellise märja, vesise ja sopase ilmaga väga ei üllata. Kuuse asemel on meil pesumasin toa nurgas, see ka ei suurenda eriti meeleolu. Olen küll üritanud piparkookide küpsetamise ja jõululaulude  leelotamisega meeleolu tekitada, aga olen selles vallas alati läbi kukkunud.Peab vist uuele katsele minema.


*Seda võiks vaidlustada, kuid ometigist olin ma võitjavõistkonnas ja see, et minu panus õigetesse vastustesse seisnes vaid ühe imelihtsa võrrandi lahendamisega, ei puutu asjasse. Minust kiirgav lõputu intelligents oli see, mis tegelikult sillutas tee võiduni.

Kolmapäev, detsember 14, 2011

Ostsin täna endale 100-kroonised teksad ja sain kivi pealekauba. Milline tehing!!!

Esmaspäev, detsember 12, 2011

viies ratas vankri all

Ma nüüd kaeban jälle. Sel korral saab Mps pisut puhkust ja kaeban vankri peale. Ei mul poleks üldiselt ta kohta midagi halba ütelda kui ta võistleks kolmerattaliste vankrite klassis, aga tehasest väljudes oli tal neli ratast. Millegipärast tunneb neljas ratas end viienda rattana ja tahab kõikseaeg põgeneda. Õnneks ma juba oskan märgata kui tal põgenemisiha peale tuleb ja ta ennetavalt kinni püüda ja uuesti alla kinnitada. Täna aga selgus, et see ratas on omale mõttekaaslasi leidnud ning põgeneda üritas hoopis teine ratas ja seda ei suutnud ma enam alla installida nii et see seal kauem kui 2 minutit püsiks. Ja kui kolmerattalise vankriga saab veel hakkama, siis kaherattaline (mille mõlemad rattad on ühel küljel) muudab jalutamise pisut liiga keeruliseks. Nii ei tulnudki minu jalutuskäigust midagi välja ja poiss pidi akna all seisvas vankris magama.
Vankris talle muidu meeldib magada. Ta magaks ilmselt praegugi seal, aga väljas läks pimedaks ja mulle tundus veider last öösel õues hoida... Oleks praegu suvi, siis kella neljast poleks ju mingi mure last õues hoida...

Neljapäev, detsember 08, 2011

Peamiselt lörtsist ja paar küllakutset

Täna jõudis siis see taevast alla kukkuv valge märg löga ka meieni ja ruineeris jalutama mineku plaanid. Nii ei saanudki ma teada, kas Laulu tänaval elav rähn on ikka kodus või mitte. Iga kord kui ma jalutamas käin, kohtan ma teda. Või noh, peaaegu iga kord, ükspäev ei näinud. Tunnen teda juba peeaaegu nimepidi.
Aga näe, täna ei saanud õue minna. Lörtsi tõttu. Olen selle asemel tegelenud kunstkäsitööga (nii palju kui Tõruke lubab, aga ta väga ei luba).
Üldiselt on olukord aga sant. Või õigemini mitte olukord, vaid ma ise. Õlad, kael ja selg on haiged ja ootavad hirmsasti massaaži. Nii et osavnäppmudijad on oodatud mind külastama. Teiseks on üks sõrm ilgelt valus paistes ja põletikuline. Trükkida on valus. Isegi õrn puudutus vastu sõrme on valus. Väga paha. No ja siis on kintsu peal ilge lillekujuline sinikas. Ilmselt siis sinilill. Aga praegust ilma vaadates pigem lörtsihelbekujuline sinikas... Vähemalt pea ei valuta täna (Tõruke lasi suht hästi magada sel korral).

P.S If-i* kooritud kartulid said lõpuks otsa (peale mitut õnnelikku päeva ahju-, prae- ja keedukartulite söömist). Kurb. Peab vist makaronidele üle minema. Aga kallis If, oled alati meie peres rohkem kui teretulnud külaline (ja ma luban, et muretsen ka enda majapidamisse selle ÕIGE kartulikoorimisnoa).

* Või mis selle kindlustusfirma nimi nüüd oligi...

Teisipäev, detsember 06, 2011

Võitlus Une-Matiga

Mina ei tea, miks, aga millegi pärast on Tõruke võtnud pähe, et tema suurim vaenlane siin ilmas on Une-Mati. Siis kui saabub magamamineku aeg, hakkab tema käte ja jalgadega vehkima nagu annaks mõnele nähtamatule tegelasele peksa. Ning kes see teine õhtuti voodite ümber hiilib kui Une-Mati. No muidugi on võimalus, et need on ka päkapikud, kes Tõrukese sussi otsivad, et sinna piimašokolaadi panna... Kes nad ka poleks, igastahes teeb Mart neile tuupi, sest ei komme sussi sees ega uneliiva poisi silmis, pole siin õhtuti näha olnud.

Esmaspäev, detsember 05, 2011

Vanade meeste ja noorte naiste pidu

Sel nädalavahetusel toimusid saarel taas suuremat sorti pidustused. Mehed said vanaks ja naised jäid nooreks. Need olid siis esimesed mille korraldamisest ma Tõrukese kõrvalt osa võtsin. Tõsi on see, et parimast osast, st peost ja kella viieni laulmisest ja muust säärasest jäin ma suures osas ilma (ja sellest on muidugi kohutavalt kahju), aga see-eest ettevalmistustöid ja küpsetamist-kokkamist lasi poiss ilusasti teha, samuti koristustööde meeldivat protsessi ei saboteerinud ta mingil moel.

Aga tegelikult polnud olukord sugugi nii hull, nägin ära kõik uued ja vanad näod ning sai veidike juttugi puhutud. See oli meeldivaks leevenduseks minu suhtlemisnäljale. Olin ju kolm päeva sisuliselt põnniga kahekesi kodus olnud ja kuigi Tõruke on äärmiselt andekas ja võimekas, siis kahjuks jäävad minu lingvistilised oskused soovida ning ma ei saa tema jutust aru ja seega on meie omavaheline intelligentne vestlus pisut pärsitud.

Ahjaa, tahtsin veel kord tänada osavaid käsitöömeistreid kauni taskuvaiba eest. Kui ma väike olin siis ma tahtsin endale ka sellist. Usun, et Tõruke rõõmustab selle üle.
Ja siis veel suur tänu meisterkäsitööline Saarlannale, kes meiega lahkelt oma oskusi jagas. Minu arust väga tore ja selliseid üritusi võiks mõni teine kordki teha. Nii et kui kellelgil on miskisi avalikke või salaandeid, siis jagatagu palun ja korraldatagu veel mõni töötuba

Esmaspäev, november 28, 2011

Fotosüüdistus

Nüüd on siis jõutud jälile, kes sõi Tõrukese esimese minisünnipäeva koogi ära. Fotosüüdistus pisikeste näppudega pikanäpumehest on siin.

Panete tähele, milline malbe ilme - ei oskaks arvatagi, et kurjad mõtted peas. Või noh, mis kurjad. Arusaadav - kaua sa seda tissipiima ikka limpsid, vahel tahaks midagi paremat ju ka!
P.S Vean kihla, et augud juustu sisse on ka tema näritud...

Reede, november 25, 2011

Remondiline vastasseis

Veidi enam kui 6 aastat tagasi ütles keegi (suure tõenäosusega Virlupine), et mina ja Mps olla 60% sarnased.* Eeldades, et me pole oluliselt erinevamaks muutunud oleme siiski 40% ulatuses erinevad. Sellest 40-st protsendist moodustab üsna suure osa minu arvates asjaolu, et mina armastan remondi tegemist ja Mps vihkab seda peaaegu sama palju kui hambaarstile maksmist. Või isegi rohkem.
Kahtlustan, et Tõruke on isasse. Iga kord kui ma olin õndsas teadmises, et laps magab, vannituppa hiilinud ning pahtlilabida kätte haaranud, kostus teisest toast kajakapoja kisa. Kui asi nii edasi läheb, siis saame vanni sisse alles siis kui poiss pesast välja lendab...

*Endiselt on mulle pisut segane, millistele andmetele ja uuringutele põhinedes seda väideti.

Neljapäev, november 24, 2011

Uudishimu tappis kassi

Üht asja ma teile ütlen, kui märkate kalendrisse vaadates, et teie sünnipäev on lähenemas, siis palun, muutuge äärmiselt ettevaatlikuks selles suhtes kuhu te vaatate. Kui märkate kusagil mingit kahtlast kotti või on asjad kuidagi teistmoodi kui tavaliselt, siis ei ole vaja minna uurima, et mis seal kotis on või millest see anomaalia tingitud on. Leppige sellega, et sünnipäevade eel tekibki igale poole veidraid asju, mille lähem uurimine võib võimaliku üllatuse ära rikkuda.
Mps muidugi muutus enne strateegilist kuupäeva äärmiselt tähelepanelikuks ja hakkas igal pool ringi nuuskima ning vaatas kohtadesse, kuhu ta iial varem pilku heitnud pole (näiteks külmkappi).
Aga tort maitses sellegipoolest heaste, olgugi, et üllatuse magus maitse oli lahtunud...

Aga liigse uudishimuga kaasneda võiva pettumusega seoses on mul omal kurvad kogemused. Kui ma veel noor ja ilus ja äärmiselt uudishimulik olin, siis ühe sünnipäeva eel teatas õde mulle, et ma mitte ei tohi riidekapi kolmandale riiulile vaadata. Ma poleks muidu selle pealegi tulnud, aga kuna nüüd nii täpsed juhised käes olid, siis loomulikult ma piilusin, et mis seal peidus võiks olla. Seal oli selline sinine plastmassist seinakell, kus oli palju hammasrattaid sees ja mis päriselt töötas. See oli kena kingitus ja ootasin sünnipäevahommikut, et kingitust (mis küll enam üllatus polnud) kätte saada.  Enne aga jõudis vanaema kinkida mulle sama tüüpi roosa lauakella. Misjärel mminu sinine seinakell viidi ilmselt poodi tagasi. No pole ju mõtet lapsele kahte sarnast asja kinkida. Aga ma olin ikka pettunud. Aga ma ei saanud oma pettumust ju ka kuidagi välja näidata, sest ametlikult ei olnud mul sinisest seinakellast õrna aimugi...

P.S hommikul kui üritasin Mpsile sünnipäevalaulu laulda, siis tahtis tema telefon mind üle trumbata ja hakkas samal ajal laulma. Aga vale viisiga. Ja Mps pööras telefonile rohkem tähelepanu. Häbematu.

Esmaspäev, november 21, 2011

Tõrukese sünnipäev ja pisut tissijuttu

Tõruke on tänase seisuga 1 kuu vanune. Täitsa suur mees juba. Vähemalt nii ta näikse arvavat kui teatab, et magamine on tittedele ja tema sellise lapsikusega ei tegele. Aga mul õnnestus ta siiski korraks pettusega unne suigatada (muidu ma siin praegu ei kirjutaks).
Mida siis sellise kuuse (või kase või tamme) kohta öelda? Üldiselt on tegu pai poisiga, aga aegajalt lööb temas välja tõeline kiskjaloomus. See aeg saabub enamasti siis kui kõht tühjaks läheb. Ei ole midagi, et tiss topitakse suhu ja tuleb vaikselt lutsutada. Kus sa sellega. Õige mees murrab ise oma saaklooma maha ja veab koopasse. Nii ongi, et kui näljane Tõruke märkab läheduses tissi, siis esialgu teeb ta näo, nagu ei näekski ning vaatab igale poole mujale kui tissi poole, lootes niimodi tissi ära petta. Ja siis kui selle piimalooma ärevus on suigutatud kargab ootamatult krauhti tissi kallale ja kukub matsutama.
Lõpuks kui kõht on täis ahnitsetud on poisil kombeks pea kuklasse ajada ning seejärel hoogsalt pead raputada (kahjuks unustab ta eelnevalt tissislt lahti lasta).

Teisipäev, november 15, 2011

igav elukas

Tegin bloggeri lahti, et mõni sõna hülgemöla kirjutada, aga peale pooletunnist tühja pilguga kuvari vahtimist ei ole mul ikka veel ühtegi mõtet mida kirjutada. Lasin oma päeva silme eest läbi ja peale söömise, söötmise ja lapse magama veenmise siin suurt midagi nagu polegi...

Esmaspäev, november 14, 2011

Olid ajad

Täna oma järeltuleva põlvega kodualevis väikest ringkäiku tehes pakkus üks vanamees mulle oma aiast korjatud viinamarju. Lihtsalt niisama. Tal lapsed enam ei tahtvat. Head viinamarjad olid. See väike vahejuhtum meenutas mulle vanu häid aegu, mil ma veel Tartus resideerusin ning omasin naabrit, kes mind õunte mandariinide ja küpsistega varustas...

Pühapäev, november 13, 2011

isadepäevast ja gaseeritud kakaost

Täna tähistati meie pisikesed perekonnas esmakordselt isadepäeva. Tõruke laulis hommikul oma isa üles. Ta küll valis pisut vale laulu ning äratuslaulu asemel kordas ühte tuntud fraasi karumõmmi unelaulust. No seda kus on palju täppidega tähti sees. Seejärel kinkis ta oma isale karbi šokolaadi. Tõsi on see, et siin oli pisut ka Tõrukese ema käsi mängus. Aga eks poiss sa ka saagist omajagu. Arvestades söödud šokolaadikoguseid, peaks mu rinnapiim küll juba šokolaadimaitseline olema. Kakao ühesõnaga. Aga kui arvestada neid gaasivalusid, mis vaest last piinavad, võiks arvata, et annan talle gaseeritud piima, või siis kakaod.

Reede, november 11, 2011

Martidest

Meil sel aastal mardid ei käinud. Meie Mart isegi ei rooma veel, käimisest või jooksmisest rääkimata. Seega jäid kõik varutud kommid mulle (kadripäevani ei ta su neid hoida, mäletan oma noorusest, kuidas käisime marti jooksmas ja ühest perest saime lehmakomme, kui me samas peres kadrit jooksime, siis saime jälle neid samu lehmakomme, mille realiseerimise aeg oli kahjuks ilmselt juba ületatud...)

Teisipäev, november 08, 2011

Susan

Eile jäime Tõrukesega pooleks tunniks magama. Ja selle poole tunniga magas ta täis kogu oma öise uneportsu, ilmselt selleks, et saaks öösel kui kõik head lapsed magama peaks, kasutada ära kogu selle kokku hoitud jonniportsu. Nimelt külastas poiss remondiga seoses erinevaid vanaemasid ja käitus kogu selle aja nagu väike musterpõrsas - ei vingunud ega virisenud vaid magas ilusasti ja kui ei maganud, siis vaatas suurte silmadega ringi ja tegi pailapse nägu. Vastavalt jonnijäävuse seadusele jonn ei teki ega kao vaid koguneb ja jaguneb. Eile õhtuks oli seda kogunenud mitme hea unetunni jagu.
Aga tegelikult ei tahtnud ma Tõrukese peale kaevata vaid hoopis Mpsi peale. Nagu mainitud jäime eile Tõrukesega magama ja Mps kasutas seda kurjasti ära, tehes põõnavatest pereliikmetest pilti. Kaeban selle pärast, et ma näen nendel piltidel välja täpselt nagu Susan Boyle... Oma abikaasast ei tohiks nii hirmsaid pilte teha. Ja kui kogematta juhtubki selline lugu, et abikaasa (hoolimata tema enda illusioonidest) sarnaneb kõiges muus peale lauluhääle Susaniga, siis tuleks need pildid kiiresti kustutada või siis vähemalt "fotoshoppida" ja jätta abikaasale tema ekslik arvamus, et ta on magades kaunis kui okasroosike...

Kolmapäev, november 02, 2011

Ajalugu kordab ennast taas

Täpselt kaks aastat taagsi kirjutasin blogis järgmist: "Nii, kõik targad on ühel meelel - põrand üles võtta! Nii et võib pahtlilabidakese nurka visata ja korralikumad jõuriistad välja tuua."

Vot täna võiks täpselt samamoodi kirjutada. Hommikul tulid töömehed, vaatasid meie vannitoa põrandat, vaidlesid pisut ja lõpuks otsustasid, et ainus asi, mis siin aitab, on suuremat sorti lammutustööd. See ajas isegi minule hirmu nahka, nii et me toppisime oma pisikese perkonna autosse ning põgenesime kodust.

Teisipäev, november 01, 2011

Öelge siis tere!

Ahjaa, kui teile peaks sellise näoga laps linna vahel vastu tulema, siis tema ongi Tõruke.

Elu liivalossis

Selle maja ehitamisel on küll unustatud segusse tsementi panna. Kui me köögiremonti tegime, siis selgus, et sealne põrand oli tehtud valdavalt liivast ja papist. Homme algab meil vannitoaremont ja täna eeltöid tehes selgus, et vannitoa seinte puhul on kasutatud ainult liiva ja papp on panemata jäänud. Ah, et kuidas sein siis kokku ei pudise? Senini hoidis värv seda kinni.
See imeline ehituskvaliteet pärsib tõsiselt minu remondikirge. Ükskõik mida ka teha ei taha, siis selgub, et tegelikult on vaja veel midagi teha. Näiteks lihtne tapeedivahetus eeldab sisuliselt uue seina ülesehitamist või esmapilgul lihtsa värvimis-pahteldamistööga kaaseneb kaks nädalat kõrgemat ehitustehnilist  peamurdmist. Isegi naela ei julge seina lüüa hirmus, et kõik variseb tolmuks kokku...
Ühesõnaga kaeban kohaliku ehituskvaliteedi peale.

Esmaspäev, oktoober 31, 2011

Kodune loomaaed

Minu naabrid, ilmselt arvavad, et me peame siin korteris loomaaeda. Ja ma ei süüdista neid sellise eksiarvamuse tekkimises sugugi, sest kõik need häälitsused, mida üks 10-päevane teha oskab võivad vabalt sellise mulje jätta.

Kui Tõrukesel on paanika ja on vaja oma nördimust välja näidata (näiteks juhul kui tema lihane ema (st mina) üritab midagi sellist jõledat nagu mähkmevahetus või riidessepanek), siis teeb ta väga edukalt lambahäält.
Kui Tõruke on näljane ja ei jõua tissi ära oodata (ning üritab läbi pluusi piima kätte saada) siis teeb ta täiesti eeskujulikku põrssahäält.
Kui tiss on lõpuks hambus ja läheb ahnitsemiseks, siis võiks hääle järgi vabalt arvata, et mul on sel hoopis eesel.
No ja aegajalt kui laps on voodisse pandud ning ise teise tuppa/oma voodisse hiilitud lootuses, et ta jäigi magama, mitte ainult ei teeselnud seda, siis võib üsna kindel olla, et peatselt kostub voodist karu urinat. Ja kui sellele ei järgne oodatud reaktsiooni, siis üsna varsti jõutakse lamba hääleni tagasi ning kogu ring algab otsast peale.
Ahjaa, miimika poolest võiks ta vabalt muidugi šimpansidega mõõtu võtta, aga seda naabrid ei tea. Siia peaks nüüd heade kommete kohaselt järgnema pildiseeria tite sajast erinevast näoilmest (mis erinevad teineteisest esmapilgul vaid grammikese võrra, aga on emme arvates lihtsalt vapustavad), aga ei järgne, kuna mul on pilte vaid magavast lapsest ja magades ta eriti nägusid ei tee. Ja siis kui ta nägusid teeb, siis ma olen oma lapse andekuse imetlemisega (ning mis siis salata, tema üle naermisega*) nii ametis, et ei saa kaamerat kätte võtta.

* naeran sellepärast, et enamus tema grimasse ei jäta temast just ülemäära intelligentse inimolevuse muljet (mida ta kahtlemata muidugi on, ikkagi oma ema laps :P).

Reede, oktoober 28, 2011

Registreeritud poiss, reageerib nimele Tõruke

Täna võtsime siis ette pisikese reisi vallamajja, et uue ilmakodaniku sünd ära registreerida. No tõesti, kaua me teda siin ikka illegaalina peame. Sellega seoses sai Tõrukesele ka nimi ära kinnitatud. No et teaks kuidas teda kutsuda. Nii et nüüd on meil paberitega poiss.

Siin kohapeal tahaks avaldada suure tänu kõigile kes nimekonkursist osa võtsid. Olite meile suureks abiks. Kahjuks tuleb tunnistada, et ükski pakutud nimedest kasutusse ei läinud, aga nii mõnigi pääses teise vooru edasi. Nimekonkursi reeglites oli kirjas: "Kui ükski nimi ei osutu väljavalituks, siis omistatakse parima pakutud nime eest (pisut tagasihoidlikum) auhind nii poisi- kui tüdrukunime kategoorias." Ja nii ongi.
Nime valimisel läbisid kõik nimed tiheda sõela ning peale esimest vooru jäi sõelale vaid 13 nime miljonist-triljonist läbitöötatust. Nende hulgas oli ka paar sellist, mis minu kallid blogikülastajad välja pakkusid. Läbi veelgi karmimate kriteeriumite pääses finaalvooru edasi vaid neli nime, mille vahelt sai siis lõpuks Tõrukesele ta pärisnimi valitud. No ikka selle järgi, kelle nägu ta kõikse enam paistis.
Siia vooru kahjuks ühtki konkursinime ei sattunud, seega otsustas žürii valida võitja välja eelmisesse vooru edasipääsenute seast.
Kuna fortuuna on aga sünnitusjärgses helges meeleolus, siis otsustati auhind anda kõigile edasipääsenutele. Võitjatega võetakse ühendust ning lepitakse kokku autasu kättesaamise osas.
Ahjaa, mis puudutab tüdrukunime kategooria võitjat, siis see kuulutatakse välja kui tüdruk ka kunagi sündinud on. Nii et pisut kannatust.

Kolmapäev, oktoober 26, 2011

Globaalsed muutused

Hehh, peale sünnitust ei oskagi nagu kohe enam millestki kirjutada - kõik tundub nii väike selle kõrval. Kuigi muutused on suured. Lausa globaalsed. Maailma keskpaik on nimelt paigast ära nihkunud. Varasemalt on see mõtteline punktike, ümber mille kogu elu keerles peidetud selle isiku sisse, kes siin praegu klahve klõbistab, aga nüüd on see nihkunud paar meetrit edela poole ning kattub üsna täpselt ühe voodis nohiseva väikese inimolevusega. Ülejäänud maailm ei pruugi arugi saada, et selline muutus on toimunud, kuid tegelikult on tegu üüratu ja etteennustamatute tagajärgedega sündmusega.

Esmaspäev, oktoober 24, 2011

Põhjusega puudumine

Enamus juba teavad, et põhjus, miks ma pole juba mitu päeva blogisse ühtegi sissekannet teinud ei seisne mitte selles, et ma oleks laisk (mida ma ka muidugi olen) vaid hoopis selles, et minu pisipoeg on virk*. Ilma igasuguse eelhoiatuseta otsustas ta reedel, et tema ei viitsi enam kõhus loksuda ning tahab värsket õhku hingata. Ja no kuidas sa keelad last kui ta ikka tulla tahab.
Kui ma öösel poole nelja paiku ärkasin, siis ma küll ei uskunud, et tal tõsi taga on, aga poiss oli järjekindel ja kui seitsmeks ikka polnud valud üle läinud, sai Mpsile ka äratus tehtud. Võiks öelda, et oli ka viimane aeg (eeldusel, et me ei soovinud, et lapse sünnitunnistusele märgitaks sünnikohaks Valjala või Tagavere). Haiglas saadeti meid kohe sünnitustuppa ja öeldi, et lõunaks on beebi käes. Oligi. Kell 11.09, peale sünnituse mitte just ülemäära meeldivat, kuid üllatavalt talutavat protsessi** (mille veristest detailidest ma teid targu säästan***), lendas poisike kui šampusepudelikork vabadusse. Hea on, et ämmakas kiirelt reageeris ja ta kinni püüdis. Mps lõikas nabanööri läbi ja ei minestanudki ära. Üldse käitus ta terve sünnituse (millest poole ta kodus magas) väga eeskujulikult ja mul ei tulnud kordagi tahtmist talle peksa anda (nagu ma olin varasemalt korduvalt ähvardanud).

Kõigile teadmiseks ka uue ilmakodaniku strateegilised mõõdud (sest ilma nendeta pole mõtet üldse sünnitusest rääkidagi):
pikkus – pool meetrit
kaal – 3 kilo ja 290 grammi
pea ümbermõõt öeldi ka, aga kas mul oli siis aega seda meelde jätta, hea, et see meeles püsis, et ikka poiss (aga seda saab kahtluse korral ka lihtsate meetmetega järele kontrollida).
Juuksed – pruunid
nimi – Tõruke

Igastahes on meid nüüd kolm. Tehke järgi või makske kinni. Ja andke siis andeks kui ma edaspidi lapsest ja endast ühe isikuna räägin ning ebatervelt palju beebikese seedesüsteemi produktidest pajatan.

*aga kellelt ta selle pärinud on, seda ma küll ei tea – mina olen loomult laisk nagu lohe ja Mps on tuntud uimerdaja
** Ausõna, ma olin arvamusel, et sünnitamine on umbes 10 korda valusam – üks kolmest, kas ma olen lihtsalt see õnnelik, kellel oli suhteliselt kerge sünnitus, või on mu valulävi väga kõrge ja ma lihtsalt ei saanud aru, et see peakski väga valus olema või on mul lihtsalt liiga hästi arenenud ettekujutlusvõime.
***Kuid kellel huvi, olen alati nõus jagama lahkelt kirjeldusi, mulle meeldib endast ja kangelastegudest rääkida.

Teisipäev, oktoober 18, 2011

Moi moi, kes see paks on?

Tegime ükspäev väikese fotosessiooni, näitamaks tulevastele põlvedele kui ümmarguseks üks inimeseloom muutuda võib...

Vorstivarvbad pealinnas

Nädalavahetusel sai siis mandril sünnipäeva tähistamas käidud.
Äärmiselt tore oli minu arust. Uskumatult palju rahvast oli kohal ja kuidagi üllatavalt hoogne üritus tuli. Mina kes ma viimasel ajal pidudel ülemäära kaua vastu ei pea (kaine pea sunnib kainelt mõtlema ja ratsionaalseid otsuseid langetama), pidasin sel korral isegi üllatavalt kaua vastu. Ja mis kõikse parem - mitte lihtsalt ei pidanud vastu, vaid ka nautisin seda.
Ainus, mis olukorda ei nautinud, olid mu jalad. Ma nimelt otsustasin võtta kolmnurga kuju. No kui ümbermõõtudest rääkida, siis kõige väiksema ümbermõõduga on pea, sellele järgneb rinnaümbermõõt, kõhuümbermõõt, puusade ümbermõõt ja kõige jämmemaks osutusid üllatuslikult pahkluud*. Jalad otsustasid hirmsasti üles paistetada ja õhtu lõpuks olid varbad kui vorstikesed ja pahkluud nagu elevantsil. See ei olnud teab mis meeldiv. Eriti meeldiv polnud ka see, et mul tuli need vorstikesed järgmisel õhtul toppida teatrikingadesse, kuhu nad millegipärast mahtuda ei tahtnud. Aga piisava veenmise tulemusel sain sellega siiski hakkama. Ja üle saja aasta sai jälle teatrit külastatud. Nüüd võin end kultuurseks lugeda.
Enne teatrit käisime aga Virlupine elamist kontrollimas. Kontroll ei tuvastanud olulisi puudusi, küll aga kiitis heaks sõbraliku õhkkonna, meeldiva miljöö ning maitsva toidu. Samuti imetabase vaate naabermaja akendesse. Nii et kõik kes kavatsevad sinna kolida, mõelgu ikka tõsiselt järele. Ehk oleks targem ikka jääda oma ema juurde elama, kes elab strateegiliselt soodsa koha peal ning kus on Mpsi ja Maailmaparandaja nimeline sviit, mida eelmainitud tegelased tavatsevad regulaarselt külastada.


* olgu-olgu, tegu on pisukese kirjandusliku liialdusega, aga mitte sugugi suurimaga siin blogis.

Neljapäev, oktoober 13, 2011

Koristusloos

Eile koristasin kõik toad (va Mpsi urgas, mida ma targu ei puutu) ära. Mul on korisatamiseks oma nipp. Nimelt on alati äärmiselt keeruline selle koristamisega pihta hakata. Kuna kõik on segamini, siis ei teagi kohe kust peale hakata. No ma olen selle enda jaoks lahendanud nii, et kirjutan paberilipikutele üles kõik koristamist vajavad kohad ja siis tõmban loosi. Ja siis vastavalt loosi tulemustele käitungi. Ja nii sai eile kõik läikima löödud.

Aga teate mis tänaseks juhtunud on? Mingi pisimutukate läbu vist. Pooled toad on jälle lootusetult sassis. Ja seda poole päevaga! Ootame veel pool päeva ja siis ilmselt on eilne koristuseelne olukord taastatud. Igastahes ei näe ma küll seda hirmu, et kui mul koristatud saab, siis võiks igav hakata või midagi...

Ja nüüd mõtlen hirmuga, et mis juhtub siis kui väike kõhuelanik saab nii suureks mittekõhuelanikuks, et suudab segaduse tekitamisse oma panuse anda...

Teisipäev, oktoober 11, 2011

Ma võiks kurta

Isegi mu oma enese abikaasa kurdab, et ma kirjutan liiga harva blogi. Või noh kas just kurdab, aga ta tõi selle õigustuseks kui alles nüüd minu nädalatagust sissekannet luges. Aga mis saan mina sinna teha, et mul pole internetiseeruvat arvutit, mille taga keegi pidevalt ei istuks. Mul oleks kirjutada küll.
Näiteks võiks ma kurta, et aega on kuidagi vähe. Kui ma koju jäin, siis ütlesid kõik, et oi, sul hakkab varsti igav. Kaua sa neid tube ja kappe ikka koristad. Ja kui koristatud, siis hakkabki igav. No võibolla ongi nii, aga ma kuidagi ei jõua selle koristamiseni. Nii palju muud on teha.
No ja siis võiks ma kurta, etmul keelati õunte söömine ära. Ja soola ka ei lubata süüa. Karjuv ülekohus, kuidas ma ilma õunteta elan? Praegu üritan õunu kuidagi porgandiga kompenseerida... Aga soola kompenseerimisega läheb kohe eriti raskeks...
Alati võiksin ma kurta teemal, et mul pole endiselt jalutamiskõlblikke jalanõusid. Üldse pole eriti midagi jalga panna. Mõtlengi siin, et kas pähapäeval teatrisse minnes peaks kleidi juurde kummikud või tenkad panema... Jopet või mantlit, mis kõhu pealt ka kokku ulatuks, mul kleidi peale mul niikuinii panna pole.
No ja kõige lõpuks, kui mul tõesti midagi muud kirjutada poleks, siis võiks ma alati Mpsi peale kaevata.

Laupäev, oktoober 08, 2011

Hooaja viimane vol2

Kirjutasin siin veidike aega tagasi matkahooaja lõpetamisest. Selgub, et ennatlikult. Üritasime täna teha uut katset hooaega lõpetada ja korraldasime ilusa ilma puhul väikese paadiretke Kesselaiule. Aga ma usun, et sel korral õnnestus ning tegu oli tõesti viimase matkakesega sel aastal.

Kolmapäev, oktoober 05, 2011

Ma kaeban Mpsi peale nüüd

Avastasin üllatusega, et mul ei olegi sildikest nimega "Ma kaeban Mpsi peale nüüd..." täiesti uskumatu, kuidas selline asi juhtunud on. Arvestades minu kaeblikku loomust peaks see olema üks enimkasutatud sildikesi. Umbes nagu "juhuslikke juhtumusi" või "hülgemöla".

Igastahes kaeban ma Mpsi peale. Kujutage ette, ta ütles minu haamri kohta nukuhaamer! Minu imetabase haamrikese kohta! Kuidas ta julges? No ja kui ma julgesin ta tähelepanu sellele räigele solvangule juhtida, siis ütles ta, et olgu olgu, nukukuvalda... Häbematu. Ja mu väikeste armsate naelakeste kohta (mäletate, ma ostsin kunagi kilo naelu, neid jätkub mul küll elu lõpuni) ei olnud tal ka ühtegi head sõna öelda.

Nagu võib aru saada, siis õnnestus mul nii kaua Mpsi torkida, kuni ta alla andis ja nõustus wc tagaseinas haigutav suur auk kinni klopsida. Dekoratiivse poole jätan ma targu enda kanda...

elumärk

Veider. Reedest saati pole kirjutanud ja midagi nagu polekski öelda. Naudin siin kodust elu ja üldse ei nuta, et tööl käima ei pea. Igav igastahes küll pole hakanud. Mul on mitu paksu raamatut ja hunnik poolikuid projekte. Tubade koristamiseni pole ikka veel jõudnud...

Aga kas teadsite, et viinamarjamahla tegemisest saadud plekid tulevad pesus palju paremini välja kui õunamahla tegemisest saadud plekid. Ma oleks millegipärast teistpidist tulemust oodanud.

Reede, september 30, 2011

Hooaja viimane

Täna toimus siis tõenäoliselt selle hooaja viimane matkake. Käisime taas vaatamas kas vildakas majakas on ikka veel alles ning mida põnevat on meri ka rannale uhtunud. No ja väike lootus oli ka vilsandi mudapaksukest kohata. Mudapaksukest ei näinud, aga üks raseda pardi moodi tegelane taarus küll mööda rannakive ringi. Lähemal vaatlusel osutus see maailmaparandajaks.  Aga ilm oli matkamiseks meeldiv ja viineripirukad tavapäraselt maitsvad. Distants oli täitsa talutav (isegi minusugustele vaalaskala mõõdus kaks ühes komplektidele), kuid tempo kippus aegajalt küll minu võimeid ületama. Eriti lõpuspurt. Mps on nimelt kindlalt plaani võtnud järgmisel olümpial kiirkõndimises medal ära tuua. Aga pole hullu, kui ma veel pisut harjutan, siis küll ma talle väärilist konkurentsi pakun.
Ja ma harjutan. Kõik targad raamatud väidavad kui ühest suust, et füüsiline aktiivsus on rasedatele äärmiselt oluline. No ma siis üritan ikka jalutamas käia. Pole ammu nii palju kõmpinud. Sellega seoses lagunesid mu viimased käimiseks sobilikud mugavad jalanõud ära. Talv on tulemas  ja mina olen jälle paljajalu.

Neljapäev, september 29, 2011

Pesukaru

Mul pole suurt midagi kirjutada. Veedan  päevi õndsas olekus - magan, söön ja loen. Kuna mul kirjutada midagist pole, siis  panen teile vaatamiseks ühe pildikese pesukarust. Lihtsalt, et te ei arvaks, et minuga midagi juhtunud on, et ma ei kirjuta...

Esmaspäev, september 26, 2011

Vanur või rase?

Hommikul ei saanud kuidagi voodist välja. Ei teagi kas põhjuseks oli äsja saabunud kõrge vanus või siis ikkagi rasedusest tingitud piiratud liikumisvõime. Hea asja juures oli muidugi see, et tööle ei pidanud minema. Samas jäi endiselt segaseks, kas mul algas pension või hoopis raseduspuhkus. Tunne ilmselt suht sama.

Pühapäev, september 25, 2011

Seoses pooldumispuhkusele jäämisega on üks halb asi ka. Mul pole enam arvutit ja kuidas ma niimoodi blogi pean?

Reede, september 23, 2011

Viimane tööpäev.... sai läbi!

Täna oli siis minu selle hooaja viimane tööpäev. Oi kui hea! Kujutage ette, Mps ei pidanudki hommikul kuulama vingumist kuidas ma ei viitsi tööle minna. harukordne juhus.
Aga minu viimane tööpäev! Korraldasin sellel puhul ka väikese istumise. Plaan oli töökaaslastele pakkuda mõningasi hõrgutisi. Nad on mul head töökaaslased, võib ju pisut neid hellitada. Nojah. Idee on ju hea, aga teostus...
Hakkasin siis eile õhtul varakult kokkama ja küpsetama. Haa, no apsull kõik läks hukka. Maailma parim rabarberikook läks kõrbema (mina valin retsepte nii, et toksin google´isse märksõnaks "parim rabarberikook" või mida parasjagu küpsetada tahan ning siis valingi esimese retsepti ja usun, et see ongi parim. Eriti hea kui seal oleks veel kirjas, et "sõltumatud eksperdid soovitavad" ja "meie pere lemmik" - langed koheselt reklaami ohvriks), munad keesid siniseks, riis läks ka kõrbema (kujutage ette), lõhevahusaiad ei tulnud nii imetabased kui oleks võinud (ja lisaks unusid täna veel koju külmkappi ka) ning leib pudises kah ära, nii et kiluleivad jäid tegemata. Peale nii paljusid ebaõnnestumisi ma ülejäänud imelistest plaanidest targu loobusin.

Aga tühja sests toidust, mul oli viimane tööpäev!!!
Nüüd kavatsen kuni sünnitamiseni jalad seina peal vedeleda ning raamatut lugeda.

Teisipäev, september 20, 2011

Isepäised rõivad

Minu kummikud koorivad mul sokke jalast, jope kisub pluusi kõhu pealt üles ja püksid rullivad end ise kõhu pealt maha. Järgmiseks  hakkab rinnahoidja end ise lahti haakima ning vingerdab minema... Kui asi nii jätkub, siis varsti ei saa kolme sammugi astuda ilma et peaks soovimatu alastuse pärast piinlikust tundma. Ja kuhu see kõlbab nüüd, mil sügis saabumas ja  ilmad külmaks minemas?

Esmaspäev, september 19, 2011

Viimane töönädal alaku!
(Ja saagu kiiresti ja kergelt läbi)

Teisipäev, september 13, 2011

Kurjad kured ja meriskid, ehk ornitoloogilise kallakuga sissekanne

Nädalavahetusel olid ilgelt ilusad ilmad. Päike paistis ja linnud laulsivad. Need linnud olid muideks kured, kes kaeblikult taevalaotusel häälitsesid ja kurjade ilmade eest hoiatasid. Nüüd on need kurjad ilmad käes. A üldiselt on mul väike mure. Teadupärast on kured külmakartlikud ja kihutavad varakult egiptimaa poole. Aga kui kured lõunasse lähevad, kes siis mulle novembri alguses tite toob, ma küsin? Kapsalehti ka siis pole, mille alt beebit otsida... Ikaldus ühesõnaga.

Aga tegelikult olen üsna kindel, et Merisk toob... On jah teine samuti rändlind ja peaks novembriks ammuilma läinud olema, aga no merisk on ju selline pisike linnuke ja temast mitu korda raskem koorem  noka vahel on ilmselt suht raske lennata ja sellepärast ta nii aeglane ongi ja ei jõua enne novembrit minema.
Ah arvate, et beebi on meriski jaoks liiga raske ja suur? Ma ükskord nägin kuidas ta Mpsi seljakoti puu otsa tassis ja ise veel naerda piiksus. Nii et jaksab küll.
Ja kui merisk ei too, siis punapääsuke aitab ikka hädast välja. Kuigi nemad liiguvad siinkandis pigem kevadeti, sest teate ju küll: "Esimene lind kes kevadel tuleb...." Aga mõnel algab kevad võibolla väga varakult... nii novembris nt.

Pühapäev, september 11, 2011

Tarzanitest ja õuntest

Sel aastal ei tulegi  tavapärast postitust teemal "Mina Tarzan, sina õun". Selle põhjuseks pole mitte see, et kaelkirjakud kõik õunad ära sõid, vaid hoopis see, et mul ei lubata puu otsa õuntega filosoofilisi vestlusi pidama ronida. Nojah ja vaevalt, et ma selle ronimisega hakkamagi saaks. Jääks oma suure kõhuga kahe oksa vahele kinni ja siis tuleks tuletõrje välja kutsuda, et keegi mu puu otsast alla aitaks. Kus oleks selle häbi ots.
Aga õnneks oli Mps lahkesti nõus ise Tarzanit mängima ja pirnipuu otsas kaugete esivanemate kombel ringi kõlkuma. Minusuguse lühinägeliku pettis ära küll.
Sel ajal kui Mps pirne puu otsas küttis ukerdasin mina õunapuude all. No mis ta muud oli. Kummardada ma hästi ei saa (ma ei paindunud varemgi, nüüd jääb veel kõht ka ette) ja kükitades kukun kah kohe ümber, nii et õunte kättesaamiseks on ukerdamine ainus mõistlik lahendus. Õunu oli aga vaja, sest kuigi ma olen lahkelt lubanud, et ma sel aastal moosi ei keeda (ja seda lubadust kreegimoosiga rikkunud), pole ma õunamahla tegemise osas ühtegi ennatlikku lubadust andnud. Esimene laar mahla on igastahes valmis. Täna on plaanis veel paar pirni purki pista (kompottide tegemise osas pole ma ka lubadusi andnud). Ja siis selleks nädalaks aitab...

Reede, september 09, 2011

Hea on, et nädalavahetus pihta hakkas. Täna olin tööpäeva lõpuks nii väsinud, et kartsin end laua taha magama jäävat.

Kolmapäev, september 07, 2011

Pühendunud või lihtsalt hajameelne

Täna hommikul avastasin, et olin eile töölt tulles lauatelefoni tasku pistnud. Vot nii pühendunud olen tööle, et soovin, et mind ka kodukontorist töönumbrilt kätte saaks. Kahju ainult, et need juhtmevabad lauatelefonid minu kontorist linnani ei levi.
Aga kuidagi hajameelseks olen muutunud. Järgmisel korral avasan, et olen kogemata kirjutuslaua või arhiivikapi kotti toppinud...

Esmaspäev, september 05, 2011

Kopsivad losse kokku

Kas panite tähele, et nädalavahetusel oli ilm taas täitsa suvine? Päike paistis, linnud laulsivad ja lilled õitsesid. Nagu ei koputakski sügis uksele. Aga koputab küll. Päikesepaistet ja linnulaulu ja lilleõitsemist nautides võis aegajalt kuulda selliseid kopsatusi. Mõni lihtsameelsem võiks arvata, et seda põhjustasid puu otsast alla potsatavad õunad, aga mina tean, et tegelikult oli see sügis, kes koputas.
Mps ka vahel kopsis sügisele solidaarsuse mõttes kaasa. Ehitasid teised miskist kuuri juurdeehitust. No ma siis seisin kõrval ja targutasin. Teate ju küll vanarahva tarkust, et need, kes oskavad, teevad, need, kes ei oska, õpetavad. Mina ei tea ehitamisest küll midagi, aga kas see mind kunagi takistanud on?
Ülejäänud aeg, kus ma tööinimesi ei tüüdanud ega õunu ploome näost sisse ajanud, tegelesin ma õhulosside projekteerimisega. Täitsa lahe oli. Kuigi siin said taas takistuseks minu vähesed arhitektuursed teadmised. No näiteks, kui lai peaks ühe õhulossi uks olema või mitu keerdu on mõistlik lossi keerdtrepile teha. Ja ikka samas vaimus edasi. Aga samas, millal oluliste pisiasjade karm reaalsus mind enne unistamast on takistanud...

pilt

P.S Õuna- ja ploomiaedade omanikud. Olge te hoiatatud, et ringi liigub ohtralt kaelkirjakuid, kes võivad teie saagi hävitada.

Neljapäev, september 01, 2011

Tere Kool!*

Täna hommikul polnudki niiii raske tööle minna kui tavaliselt. Minu igahommikust vastumeelsust leevendas natukene kahjurõõm. Ma nimelt mõtlesin kõigile neile õppuritele, kes pisarsilmil taas kooliteele asusid ja tundsin kergendust, et mina nende hulka enam ei kuulu. Võibolla kunagi kauges tulevikus, aga praegu küll veel ei viitsiks koolis käia.
Aga igastahes jõudu kõigile koolijütsidele! Ja kuna meil on ka peres koolilapsi, siis torti saab ikka! Nojah, koolilaps pole soliidset õpetajaametit pidava abielumehe kohta ehk päris korrektne öelda. Aga millal ma enne korrektsusega hiilanud olen?

*Tegemist on viienda samanimelise postitusega siin blogis. Kahel aastal on mul õnnestunud pisut originaalsem olla...

Kolmapäev, august 31, 2011

Eksinud oma enda magamistoas

Mulle meeldib omas edevuses mõelda, et mul on keskmisest parem suunataju ja niisama kergelt ma juba ära ei eksi (eriti kui mul veel kaart ka käepärast on). Ja ärkvel olles ma ehk nii väga ei liialdagi. Aga öösel. Vot öösel on hoopis teine lugu.
Üleeile öösel tundsin, et muretu une heaks oleks vaja korra wc-d külastada. Kuna selles protseduuris midagi eriskummalist pole, siis tõusingi pimedas toas üles ja... Täitsa lõpp, ei tea kuhu poole minna. Pime on. Midagi pole näha. Ja seda ka ei tea kuspool uks üldse asub. Sedagi täpselt ei tea, et kus ma ise asun. Täielik hämming. Mine või magama tagasi, aga ei saa ka, põis nõuab tühjendamist. No siis ei jäänudki muud üle kui tuli Mps üles ajada, et ta mu toast välja juhataks. Oma enda imepisikeses magamistoas ära eksida on muidugi tipptase. Aga enda õigustuseks ütlen, et alles siis kui ma kapi ust oma käe all tundsin, sain ma aru, et ma olin oma magamistoas, seni oli mul sellest kohast hoopis teine ettekujutus (mis sisaldas kindlat informatsiooni, et kusagil on palju ämblikke).

Esmaspäev, august 29, 2011

Erinev suhtumine aega

Täna hommikul arvestasin, et pudenemistähtajani on jäänud täpselt 10 nädalat, mis on ainult 70 päeva. Nii vähe!
No ja siis arvutasin, et tööl on vaja käia veel 4 nädalat, mis teeb 20 tööpäeva. Võeh kui palju!

Muide minge keegi Hiiumaale ja korjake need pohlad ära. Valus oli vaadata kuidas metsaalune punetas ja keegi neid ei korjanud. Ma oleks peaegu ise korjanud, aga
a) ei olnud aega, sest suppi oli vaja keeta.
b) minu järjest enam kumerduv kere ei lase mul mitte kummardada ja kükitades kukun ümber nagu antijonnipunn - ainus võimalus oleks pohlade vahele külili visata ja siis korjata, aga siis ei saaks ma enam kõrvalise abita püsti ja jääksingi sinna sambla sisse vedelema.

Üldse avastasin lõpuks, et kõht hakkab elamist pisut juba segama. Siiamaani sai ilusasti matkal käidud, aga kui ma sel nädalavahetusel Kõpu tuletorni ronides oleks äärepealt trepiauku Puhhi kombel kinni jäänud ja Tahkuna majakas pidin igal teisel platvormil puhkepausi tegema, et süda rinnust välja ei kargaks, siis tekkis küll tunne, et tuleb vist hoog pisut maha võtta. Täitsa hirmus on mõelda, milline ma siis kahe kuu pärast välja näen ja kas ma ikka pääsen kodust välja või peab ukse laiemaks raiuma. Seda, et ma pean saapapaelasiduja palkama, selles olen juba üsna veendunud.

P.S Hiiumaal oli ilgelt palju mustikaid ka, kõik suured kui kirsid ja puhta korjamata. Aga nende aeg hakkab juba läbi saama...

Reede, august 26, 2011

Kas te ikka teate, et merevesi on tegelikult veel päris soe? Mis siis, et kõikide laste nutupäev - 1 september, juba ähvardavalt meie peade kohal kõrgub. Vanarahvatarkus ütleb, et inimene, kes suve jooksul vähemalt 16 korda ujumas käib, ei jää talvel külmetushaigustesse. Nii et arvutage, kel veel mõned korrad puudu, need võivad kiirelt ujumas ära käia enne kui sügis tuleb. Ärge ainult külmetage :P

Esmaspäev, august 22, 2011

Pikk puhkus on selja taga ja täna oli taas tööpäev.
Küll oli kole. Puhkamisega võis ju päris ära harjuda.
Õnneks pole vaja kaua enam tööl käia.

Pühapäev, august 21, 2011

Jah, ikka veel

Täna aasta tagasi ütlesin ma tunnistajate juuresolekul Mpsile, et jah, tahan saada ametlikult tema abikaasaks ja ühiselt purjetada elumerel (mina ikka kaptenina ja Mps tüürimehena, nagu peab). Nüüd peale aastast abielu (pea 3,5 aastast kooselu ja pea 6 aastast koosolu) olen ma endiselt samal arvamusel. Ja kogu selle aja jooksul ei ole mul korrakski tekkinud kahtlust otsuse õigsuses. Me nimelt sobime Mpsiga üllatavalt hästi kokku ja hoolimata minu ponnistustest pole meil õnnestunud selle aja jooksul tõsiselt riidu minna. Olen üritanud Mpsilt välja pinnida, et kui ta oleks teadnud, milline elu teda ees ootab, siis kas ta oleks aasta tagasi äkki teistmoodi otsustanud, aga ta väidab, et siis oli juba niikuinii lootusetult hilja. Minul isiklikult on selle üle ainult hea meel.
Aga 1. pulmaaastapäeva peab ju tähistama. Vanarahvas teab, et vattpulmi tähistatakse tavaliselt nii, et üks abikaasadest näägutab, et peaks tähistama seda suursündmust ja teine topib kõrvad vatti täis ning keerab vatiteki alla magama. Me sel korral ei võtnud vanarahvast kuulda vaid kihutasime mandrile tähistama.
Laupäeval promeneerisime pitsilises Haapsalus ja nautisime romantilist õhtut šampuse ja päikeseloojanguga Suurupi tuletornis (mille me ausalt välja teenisime tänu oma imetabasele tuletornimääramise oskusele). Ööseks kihutasime Läike tn SPA-sse, kus meil on juba peaaegu et omanimeline sviit (erinevalt ülejäänud spa-dest ei suutnud me internetist selle kohta ühtki halba sõna leida ja hinnaklass on ka palju taskukohasem). Täna aga käisime kohvikus ja loomaaias. Sest nii on ainuõige. Õhtul ootas meid Muhus aga kaetud laud ploomide ja mitut sorti koogiga (vähemalt 85% ploomidest maabus minu kõhus.)
Päris lõpuks sai veel süüdatud tuli meie endi majaka laternas (loe pulmaküünal) ning kitarri saatel mõned armastuslaulud lauldud. Mmm, ilus.
See oli, nagu te aru saate, kiirkokkuvõte meie nädalavahetusest aga tegelikult oli väga armas ja romantiline ja tore pulmaaastapäev.
Igastahes praeguse seisuga ei saa Lumeuss oma tahtmist, nii et lahutama me veel ei hakka.

P.S Tänud kõiki õnnesoovide eest!

Neljapäev, august 18, 2011

Ma armastan sind nagu siiakala

Eile tegime pisut lõkkeromantikat. Süngete äikesepilvede ja teisest küljest kuldse päikeseloojangu taustal sai istutud lõkke ääres ja noorperemehega värsket suitsuahvenat söödud. Mis nii viga elada. Selline siin-me-oleme-tunne tuli kohati peale.

Täna aga sai pisut aiamaal rügatud. Kas neist maasikatest ka järgmisel aastal elulooma saab, seda ei tea keegi öelda, aga ma andsin endast parima, et peenral veidike korda luua. Maasikalehtede vahel varitses mind aga kobakas ristiämblik. Tavalisest eines ta aga selle poolest, et oli nunnut kollakas-oranži värvi. Kui ma äblikke paaniliselt ei kardaks, siis ütleks lausa et tegu oli imearmsa loomakesega. Internetist uurides jõudsin järeldusele, et tegu oli sellise liigiga nagu Araneus quadratus. Enamus internetis tiirlevaid pilte pole muidugi sugugi nii uhket värvi nagu minu leitud ämmelgas. Ma arvan, et hakkan teda kutsuma Magoks (kuulsa väejuhi Hannibali venna järgi). Umbes selline nägi välja, aga veel ilusamat värvi:

Aga kas teate, et ploomihooaeg on alanud! Olen teatud nurga alt vaadates juba üsna ploomi nägu!gA

Pühapäev, august 14, 2011

Kannatamatu ilukilp

Aga täna kodu poole sõites nägin kuidas Milli ilukilp autost mööda kihutas - ilmselt ei kannatanud meie uimerdamist välja. Me ei tule ju kunagi otse koju. Iluliist üritas ka üks hetk meist lahku lüüa... Loodame, et järgmisena ei otsusta rattad või siis näiteks mootor oma teed minna...

Teisipäev, august 09, 2011

Triikimine võib kahjustada teie tervist

Igatsugu asju keelatakse rasedatel teha. Miks ometi pole mõni sõltumatute ekspertide ühing öelnud, et rasedad ei tohi mitte mingil juhul triikida? Seda keeldu järgiks ma küll nurisemata!

Vihmakassid

Üleeile üritasime Laisikuga ilusa ilma puhul jalutama minna. Selleks ajaks kui ma oma ümara kogu uksest välja sain, tuli taevast valget vett alla. Läksime hoopis kohvikusse. Peale mõningast kohvikus istumist ning kokteilitamist vaatasime, et vihm on järele jäänud ja mõtlesime, et teeme uue katse jalutama minna. Selleks ajaks kui me tervisepargi lähistele jõudsime, kallas jälle nagu oavarrest. Mul tekkis küll kahtlus, et ilmataadil on miskine vandenõu meie jalutamise vastu. No eks me siis võtsime väikese šampuse ja ronisime viiendale korrusele. Jalutuskäik seegi.
Eile tegime siis kolmanda katse jalutama minna. Sel korral õnnestus meil päris pikk tiir teha ilma, et vihma oleks sadama hakanud. Aga see-eest tuli öösel selline äikesetorm, et no ikka oli! Kahtlustan, et see oli tagantjärele meie jalutuskäigu eest. Nii et põuased piirkonnad, kes te vaevlete veepuuduses, kutsuge mind ja Laisikut - me tuleme ja jalutame paar tiirukest ja uskuge mind, varsti on teil vett rohkem kui rubla eest.

Täna pole ma sammugi jalutanud, aga olen juba praegu kolm korda väsinum. See tuleb sellest, et olen päev otsa koristanud. Aga nüüd on korter (va Mpsi urgas) peaaegu et korras. Nüüd tuleb veel testida, et kas minus on alles nii palju jõudu, et peenramaale veereda ja viimased tikrid ära korjata või mitte...

Pühapäev, august 07, 2011

Tugev tuul ja külm ilm ei suutnud hülgrahvast siiski merest eemal hoida. Tasuks sai ohtralt vahuseid laineid ja hea emotsiooni.
Nüüd aga on jälle ikaldus. No et mida oma vastleitud vabadusega peale hakata... Tuleb vist lõunauinakule panustada.

Kaeban

Mps häbematu läks Tartusse lustielu elama ja jättis minu üksi koju.

Neljapäev, august 04, 2011

Arbuusidest

Inimene on teadupärast see, mida ta sööb. Mina toitun viimasel ajal peaasjalikult arbuusist. Väljanägemise järgi võiks arvata, et ma neelan pool arbuusi tervelt alla (ja teise poole topin tagumiku peale püksi). Vot selline vingerdav figuur on mul praegu. Aga arbuus on hea!

Esmaspäev, august 01, 2011

Sõuavad nagu segased vol 6

Möödunud nädalavahetusel sai siis kanuumatkal käidud. Ema küll hoiatas, et Umbusi soos pidid krokodillid elama, aga meid see väga ei morjendanud, sest me kanuutasime sel korral hoopis valdavalt Põltsamaa jõel. Seal teadupärast krokodille kohatud ei ole. Me ka ei kohanud.
Sõudsime taas nagu segased. Me olime Mpsiga juba kolmandat aastat ühes paatkonnas (minule on see kuues kanuuretk). Öeldakse küll, et paarid (või veel hullem abikaasad) ei tohiks ühes kanuus sõita, sest see ei too kunagi midagi head ja lõppeb 9 juhul 10-st riidu minekuga (kui mitte lahkuminekuga). Me vist Mpsiga tegime midagi valesti. No kuidagi ei läinud riidu. Isegi siis kui mootor jukerdas ja tüür oli katki. Minu arust saime taas üle ootuste hästi hakkama ja koostöö sujus imeliselt. Võimalik, et me lihtsalt olemegi osavad, aga võibolla andis oma panuse ka väike indiaanlane, kes paadis kaasa loksus ja aegajalt tüüri õigesse suunda togis. Kindlasti aga aitas teiste vigadest õppimine ja ohtra toore jõu kasutamine. Jõudu aga andsid omakorda rikkalikud söömaajad. Sel aastal oli toidulaud kohe eriti külluslik ja selle toidu najal oleks veel paar päeva saanud ringi tuuritada.
Ööbimiskoht oli meil taas üllatuslikult tsiviliseeritud. Isegi liiga. Küll neid kalamehi käis sealt öö jooksul ohtralt läbi. Ja sääsed va häbematud pirisejad ei hooliud üldse mu sääsetõrje käevõrust ega imetabasest sääsepeletajast (mul käib aktiivne erinevate sääsetõrjevahendite testimine, võibolla kunagi kirjutan pikemalt ka tulemustest). Aga hoolimata küttepuude vähesusest ning viletsast hakatusmaterjalidest õnnestus tulejumalal Sidil siiski uhke lõke üles saada nii et olemine oli täitsa hubane.
Kui matk läbi sai, siis tegime enne koju suundumist veel väikese kuketiiru ja vaatasime kas mõni kruusatee on ka ära asfalteeritud (ei olnud). Aga ühe uhke värvilise kuke saime siiski pildile (ja tuvastasime kolme kuke puudumise, kuid sellest pole hullu, sest ka negatiivne tulemus on tulemus).
Nüüd aga olen õnnelikult kodus tagasi ja mõtlen, et kas tasub matkakraami lahti pakkida või jätaks koti pakituks, sest niikuinii varsti jälle kusagile minek...

Reede, juuli 29, 2011

Supelsaksast pesapunuja

Ah, et miks ma pole ammu midagi kirjutanud? Suvi on kuidagi kiireks läinud. Ükspäev (või õigemini kaks päeva) käisime mere ääres supelsaksa mängimas (vt pilti allpool). Telkisime ja grillitasime ka. Mõnus oli inimtühjas rannas soojas vees ulpida ning sütel küpsetatud kardulast mugida. Lõkkekuma ja päikeseloojang - romantika missugune.
Teine päev käisime linnas. Eile käisin isegi tööl. Ülejäänud aja olen tegelenud õmmelemise ja tikkimisega. Teate ju küll - klassikaline rasedate peasapunumisinstinkt lööb välja. Ja kuna edevus ei anna ju patta panna (vähemalt minusugune kehvemapoolne kokk sealt midagi hõrgutavat valmistada ei oskaks), siis näitan teile ka mis ma tegin. Tekike väikese Vello voodikesele:
 Ja minu tikingu töö pisut lähemalt:
(piltide viletsas kvaliteedis võite süüdistada näiteks hämarat õhtuvalgust ning minu olematuid fotograafioskusi)
Täna on plaan hakata pirukaid tegema ja taas asju pakkima. Ei mäletagi, et ma oleks varem ühelgi suvel nii tihedalt kusagil reisil või matkal olnud. Aga ega ma kurdagi, lihtsalt pakkida ei viitsi kuidagi, ometigi peaksin juba une pealt teadma, mida kaasa võtta.
Aga noh, etks ma siis pean oma supelsaksa kostüümi jälle kotti panema ja virisemise lõpetama.

Laupäev, juuli 23, 2011

Sitasitik, heinaritsik....

Üritasime eile laulda, aga ritsikad siristasid nii valjusti, et kitarri oli vaevu kuuldagi. Ja praegu on alles juuli...

Teisipäev, juuli 19, 2011

Tahmatont

Eile läksin ma Mpsile Karjast ära tooma, aga ei leidnud meest kusagilt. Ainult üks murjam vaatas mulle vastu. Nägu must nagu öö, ainult valged silamunad välkusid. Küsisin, et oled sa tont või inimene. Tema kinnitas Mpsi häälel, et pigem ikka inimene. No ma ei uskunud teda enne kui olin teda pisut merevees leotanud. Siis tuli välja, et ikka vist Mps, ainult näost hall nagu öö. Sauna ja ohtra küürimisega sai lõpuks ikkagi tuttava näo ette.
Nii et Osvald polnud ainumas räpakäi, kes eile pesupäeva sai

Esmaspäev, juuli 18, 2011

Puhas karu aga ikka pool aru

Osvaldit mäletate? No seda joodikust karu, kes Mpsi juures elas ja nõelapadjana kasutust leidis. Vot, surusin ta täna vanni. Väike räpane elukas polnud varem pesus käinud. Aga tuleb tõdeda, et ta ei rabelenud väga vastu vaid talus oma saatust stoilise rahuga.

Ülejäänud päeva olen ma tekitanud segadust. Selle tegevuse kaugem eesmärk on luua kord, aga siiamaani toimub liikumine endiselt kaose suunas. Aga äkki saabub päev, mil kord saabub majja. Või saab puhkus enne läbi.

Kolmapäev, juuli 13, 2011

Ja siis tulid siilid ja tõid kultuuri töörahva sekka

Hoolimata suurest väsimusest (kuigi päikesst eile polnud, oli mul eile ikkagi vari - töövari ja siis tuleb ju eeskujulik olla ning tööd rabada ja üldse luuserdada ei saa ja see teatavasti kurnab) otsustasime siiski Mpsiga kultuurseteks hakata ning sõitsime Karja kiriku kontsertile.
Järgmiseks korraks tuleb endale kõrva taha kirjutada, et kui juba uni enne kontserti peale kipub, siis vaevalt, et keskaegsed kirikulaulud (olgu nad nii ilusad kui  tahes) asja paremaks ei muuda. Aga silmad kinni oligi ehk parem neid kuulata - ja kiriku ebamugavad pingid takistasid ka päris magama jäämast (ilmselt see nende pinkide ebamugava disaini sügavaim mõte ongi - hoida kirikulisi ärkvel).
Peale hinge kosutamist kaunikõlalise muusikaga (Rihole see hirmsasti meeldis, viskas pool kontserti kõhus kukerpalli) hüppasime korra Liina juurest läbi ning revideerisime pisut tema vaarika- ja hernevälusid ning pistsime nahka kõik söödava mis majas leida oli.

Vastu ööd panin veel pesu kuivama. Mäletate, kunagi rääkisin teile pesukassist, kelle südamesooviks oli minu puhta pesu sees aeleda. No nüüd on ta suuremaks ja väärikamaks muutunud ning kellukese kaela saanud. Enam ta aelemas ei käi, aga korra tuleb ja vaatab pesukuivatajad ikkagi asjaliku näoga üle. Eile kui ma pesu kuivama riputasin, kuulsin taas väikeste sammude kahinat. Kahtlustasin, et pesukass, aga lähemal uurimisel selgus, et hoopis üks äärmiselt asjaliku näoga siil vudis mu selja tagant mööda. Tükk aega asjatas ümbruses ringi ja ei lasknud end minust väga häirida. Lõpuks suundus Peeter-Pauli katedraali poole edasi.
Hea, et siilidel pole kombeks sääri hõõrumas käia.

Reede, juuli 08, 2011

Uuringud kinnitavad, et mitte Jaanika vaid Jaanike

Teadlased tegid Mpsi suureks rõõmuks kindlaks, et Mps ei pea muretsema oma nime väljasuremise pärast (teadupärast sõltub meie perekonnanime säilimine oma harulduse tõttu just sellest, kas keegi ka peale meid seda edasi kannab). Samuti kinnitati, et mul ei tarvitse enam pead murda, kas värvida kogu elamine roosaks või helesiniseks ning kas mul tuleb kogu emapalga eest oma tulevasele lapsele Hello Kitty kraami kokku osta või pigem motopoode kammima minna. 
It´s a boy!
(Sel puhul siis täna sinine sissekanne). 
Kommentaariumis on avatud rubriik: "Seda ma arvasin!"
Nüüd aga pange pead kõvasti tööle ja hakake ilusaid poisslapsenimesid välja mõtlema. Võib muidugi ka tüdruku nime pakkuda, aga tõenäosus, et see kasutusse läheb vähenes tänase päevaga oluliselt. Endiselt on parima nime pakkujale välja pandud vääriline auhind. Ärge jätke võimalust kasutamata.

P.S Aga Murdjalapsukese rikkalikust garderoobist, mis oleks meie põnnile pärandunud, läheb ilmselt enamus väljapraakimisele. Roosad kleidikesed näiteks... 



Neljapäev, juuli 07, 2011

Teisipäeval võis Ida-Saaremaal ja Muhus kohata Mätta Räpsajat. Selle suure päeva tähistamiseks sai korraldatud pisut grilli, tšilli ja keelpilli. Laisiku peibutamiseks tegin väikese maasikatordi (mis te arvate, kui palju suhkrut vahukoore sisse pannakse? Minu meetodil ikka nii, et koore seest jääks kuiv saareke paistma). Liina kohale meelitamiseks sai sauna tehtud. Sääksude ahvatlemiseks pakkusin isiklikke paljaid varbaid. Bronhiidihaiged viskasime merre.
Nii et kõigile midagi.
Mind ennast peibutas kõige enam pehme voodi. Üritus lõppeski sellega, et mina magasin hambad laiali ja olin äärmiselt ebaseltskondlik.

Ja üks kurb uudis on ka - maasikad hakkavad otsa saama. Aga pisike päiksekiir siiski veel paistab tulevikus - nimelt hakkavad esimesed kirsid juba valmis saama.

Esmaspäev, juuli 04, 2011

Laulupeost ikka

Mina käisin ka laulupeol. Sel korral tõsi küll pealtvaatajana ja kaasaelajana, aga selliseid on ju ka vaja. Keegi peab ju mu koolinoorest abikaasale ja ämmale kaasa elama ning tagama, et väikeste valdade esindused saaks vajaliku tähelepanu (isegi kui see tähendas et ma pidin neist mitu korda ette jooksma, et jälle hõigata "elagu Muhu" ja ülejäänud pisikesed). Tõsi on muidugi see, et rongkäigus olla on palju lihtsam kui rongkäiku pealt vaadata. Kas te üldse kujutate ette kui palju neid lauljaid-tantsijaid oli? Miljon-triljon! (kui mul just loendamine vahepeal sassi ei läinud).
Ilm oli muidugi peo jaoks igati uhke. Vihma ei sadanud ega midagi. Ilm oli vahelduva pilvisusega. Tuleb tõele au anda, et minu maitse jaoks oleks võinud isegi pisut pilvisem olla. Mul õnnestus ühelt küljelt korralikult ära kõrbeda - nüüd näen välja nagu Lumivalgekese õun - ühelt poolt tumepunane, teiselt vähe normaalsem. Aga uskuge mind, mürgine ma küll pole.
Kõige rohkem oleks tahtnud ise ikka laulukaare all olla. Võibolla ma leian kunagi mõne koori, kuhu minusuguseid võetakse. Äkki mõni mudilaskoor...

Reede, juuli 01, 2011

Vesistamiseks

Ise tegin. Algusest lõpuni. Pisut lopergune ju on, aga see on tingitud triikrauaaurudest.

Neljapäev, juuni 30, 2011

Piknik päikeses ja vihmas

Nii uskumatu kui see ka pole, sain ma eile kõik triigitud ja isegi lubatud maasikatordi valmis. Ma olen ikka uskumatult võimekas. Siiski tuleb tõele au anda, et päeva lõpuks olin ma nii väsinud, et ei jaksanud õieti varvastki liigutada (mitte, et ma tavaliselt õhtuti eriti aktiivselt varbagümnastikat teeks).
Tänane õhtu on aga olnud täielik vastand eilsele orjamisele. Täna läksime Mpsiga ilusa ilma puhul randa. Käisime ujumas - vesi oli üllatavalt soe. Mõnus oli veepinnal ulpida. Nägin välja küll nagu ilgelt paks hüljes (aint ilma vuntsideta), aga õnneks seal rannas palju vaatajaid pole. Hiljem kuivasime päikesepaistel, sõime maasikaid ja grillisime. Tõeline rannaromantika. Mis puudutab grillimist, siis võin kinnitada oma varasemat arvamust - põdrapabulaid meenutavate sütega kiirgrillid on kurjast ja nendel võib heal juhul leiba röstida - liha seal grillida ei saa. Kui teile just ei meeldi sellised kergelt leiged ja toorepoosed lihatükid. Õnneks olime end varustanud ka tagavara grilliga, mis suutis pisut rohekm kuumust välja anda, nii et saime oma kanatükikesed ikka kenasti küpseks.
Juba keset pikniku lauspäikesepaistes hakkas mere poolt kostma veidrat kõminat ja võis märgata valgussähvatusi. Ei olnud ufod, hoopis äike lähenes merelt. Hetkel, mil viimane lihatükk sai ära ampsatud ning piknik kokku kraamitud, jõudis sadu ka meieni. Taevaluugid avanesid ja terve ookeanitäis vett kukkus meile kaela. Õnneks sooja vett. Igastahes võite teha pakkumisi kui mitu kuiva kohta minu rõivastuses oli hetkel, mil rannast koju jõudsime. Vihjeks võin öelda, et ainuüksi oma kleidikesest väänasin ma pool pangetäit vett välja!
Aga mõnus piknik oli. Selline hubane ja armas ja noh, nagu päris!

Kolmapäev, juuni 29, 2011

Perenaise rõõmud

Kas te üldse kujutate ette kui suur  hunnik triikimata pesu mind kodus ootab? Täiesti uskumatu. Ma ei mäleta, et meie majapidamises üldse niipalju riideid olekski. Äkki olen kogemata nöörilt naabrite pesu ka ära korjanud.... Ja olgu siinkohal mainitud, et triikimist ma ei armasta. Mitte üks raas.
Lubasin täna Mpsile maasikatorti teha. Ei tea kas mul jääb selleks aega kah või veedan terve õhtupooliku triikraua meeldivas seltskonnas.
Koristama peaks ka, aga see toiming jääb ilmselt paremaid aegu ootama. Ehk siis kui ma pensionile jään leian pisut mahti tolmu võtta ja nipsasjakesi ritta sättida

Teisipäev, juuni 28, 2011

Hämmastav...

Kujutage ette, ma pole täna ühtegi maasikat söönud!

Pühapäev, juuni 26, 2011

Laagrist

Nii, jaaniaegsed suursündmused  on nüüd selja taga.
Sel aastal tundsin ma end tõelise dissidendi ja teisitimõtlejana kui vastuvoolu saarelt ära sõitsin. Tundus, et pooled eestlased on mingipärast otsustanud just vastassuunas liikuda. Kui mu siht poleks olnud nii kindel, oleks ehk isegi vooluga kaasa läinud. Aga siht oli silme ees. Maalilaager! Järjekorras 16. (+1). Uskumatult püsiv üritus. Kuidas siis oli. Hoolimata esimesel õhtul kiuslenud sääsehordidest, teise õhtu tormituulest ning viiemeetristest lainetest ja kolmandal õhtul taevast alla kukkunud ookeanitäiest veest läks laager korda. Igatahes oli üritus küünlaid väärt. Kõiki nelja.
Ülejäänud aja olen tegelenud maasikate söömise või neist unistamisega. Üks halb asi siiski on - homme peab tööle minema.

Esmaspäev, juuni 20, 2011

Poolel teel (ehk pisut titejuttu)

Nonii, tänase seisuga peaks pool minu lapseootuse põnevast ajast läbi olema. Mida siis vahekokkuvõte näitab?
Enesetunne on priima, mingeid kahtlasi isusi nagu suitsuvorst vahukoorega, mul tekkinud ei ole ja elu on üldiselt lill. Ainus viga on see, et see lill võib varsti oma riidekapi samahästi kui tühjaks tõsta - selga niikuinii enam midagi ei mahu. Usun, et kui tekikotti pea jaoks augu juurde lõikaks, siis selle ehk pigistaks veel kuidagi selga. Olen nimelt igat pidi ümmargune ja paisun silmnähtavalt igas suunas! No see, et kõht paisub on normaalne. Ja see, et rinnaümbermõõt suureneb, on ka täiesti tavapärane. Aga mispärast ometi see tagumik nii palju kasvama peab? Ma kahtlustan, et ta (tagumik siis) kannatab alaväärsuskompleksi all ja ei taha kuidagi kõhule kasvus alla jääda. Kadedus noh. Igastahes tänu sellele näen ma oma suure kõhu ja suure tagumendiga külgvaates välja nagu miskine ekstra kurvikas S-täht. Kui asi samas vaimus jätkub, siis olen sügiseks juba päris kummastava kehakujuga.
Seda, kas kõhuelanik on poisterahvas või tüdruk, seda me ei tea veel. Veidi rohkem kui kaks nädalat on järgmise ultrahelini aega. Siis võibolla saab teada, kui just häbelikku sorti laps ei juhtu olema. Kihlveokontorid on igatahes avatud.
Olgu kes ta on, igastahes on ta muutunud jupp maad aktiivsemaks. Õhtuti kui mina tahan lugeda, siis kipub kõhule koputama ja soovib, et ma valjusti ette loeks (hmm, praegu just toksas ka, ei tea, kas sai aru, et ma tema kohta alatut laimu kirjutan..)
Nime pakkumiste osas oleme endiselt avatud!

Kolmapäev, juuni 15, 2011

Polegi olnud mahti mainida, et jõudsime Kerilt õnnelikult tagasi ja olen nüüd sukeldunud taas töömaailma. Kole-kole. Õnneks algab kuu aja pärast uus puhkus! Seni aga eksitan kohalikke elanikke ja käin iga päev erineva autoga tööl. Toreduse pärast. Mu oma isiklik auto läks Pipimaale. Hea, et keegigi minu lähikondsetest ringi reisib. Aga vahetus oli päris kobe. Andsin ühe auto ära, vastu sain kaks tükki.
Eile meelitati mind puhta pettuse abil maale. Öeldi, et seal on hirmus palju maasikaid. Et lasevad mu maasikapõllule lahti ja pärast kui ma enam maasikaid ei jaksa suhu toppida veeretavad mu autosse ja viivad koju. Puhta pettus - seal ei olnud mitte üht küpset maasikat ka.

Laupäev, juuni 11, 2011

Eelmise sissekande illustratsiooniks! Valetsin ka natuke, öeldes, et päike loojub siin alati merre. Eile vajus pilve sisse.

Reede, juuni 10, 2011

Kiirgav maailmaparandaja

Kui nüüd peaks midagi juhtuma ja ilmast peaks elekter ära kaduma, siis pimedusse me ei jääks. Piisaks sellest kui ma särgi seljast võtan ja mõnus soe punakas kuma täidaks kogu ruumi. See on see kui päikesekreemi ainult ninale määrida.
Jaa. Suvi jõudis lõpuks ka Keri saarele ningvillastest sokkidest tüdinuna nautisin pool päeva raamatu seltsis kivide vahel päikest. Vahepeal näitasin isegi oma küllaltki ümarale kõhule veidi valgust, aga kõht on nii valge, et sealt peegeldas päike tagasi ja kippus pimestama. Kuna hakkas hirmus palav, siis hüppasin korra isegi vette. Vesi on siin Põhja-jäämeres muidugi äärmiselt karstav, nii et sama kiiresti kui vette sain, kargasin sealt ka välja. Mõnus jahutus oli sellegipoolest.
Aga nüüd lähen vaatan päikeseloojangut. Päike loojub siin alati merre ja majaka laternakambrist on seda mõnus jägida... Iga päev olen vaadanud, et kas sel korral saab päike mõnele tankerile pihta või mitte. Enamasti on laevadel siiski õnnestunud läbi lipsata.

Neljapäev, juuni 09, 2011

Piidlevad kivid

Näete, kuidas üks kivi siin pildil sind piidleb? Siin on pooled kivid sellised. Luuravad sind vaikselt oma vaatluspositsioonilt ja hauvad oma varjatud salaplaane või siis lihtsalt võtavad kätte, lükkavad kaks koiba välja ja vudivad minema.

Aga täna on isegi siin harukordselt soe. Tuulevarjus võis lausa jope pealt ära visata ning lühikese varrukaga särgiga olla. Ma korra isegi näitasin oma kõhtu päikesele, aga ainult korra.

Üldiselt oleme tegelenud laisklemise ja logelemisega. Pisut on siiski asjalik ka oldud - sai varandus maha maetud. No mis üksik saar see on, kuhu varandust maetud pole. Ja vihje aarde leidmiseks kirjutasime ka. Nii et tulge aga ja otsige üles.

Kolmapäev, juuni 08, 2011

Kajakas versus majakas

Lubasin pilte. Siin on kõige märkimisväärsemad objektid Keri saarelt: Majakas ja Kajakas. Kumb on kumb, eks selles saa tähelepanelikum vaataja ise aru.



Muide, kuidas on see võimalik, et ükskõik kus ma ka ei oleks, on tuuline. Ümber maja jalutades peaks ju ometi olema koht mis jääb tuulevarju ja kus saaks raamatut lugeda, ilma, et tuul pidevalt lehti pööraks...

Rapuntsel

Eile pani Mps mind majakasse luku taha. Ise ta väidab, et kogemata. Mina seda juttu muidugi ei usu. Aga ausõna, asi pole sugugi nii hull, et mind peaks luku taga hoidma, et ma esimeste külastajate paadiga ära ei põgeneks. Nüüd on juba soojem ja päike paistab ja elul pole viga midagi.
Aga no eks ma siis istusin seal lossitornis nagu Rapuntsel ja ootasin et mu päästja avastaks, et ma olen kaotsi läinud....
Muide Keri saar on nii suur küll, et mul juba esimesel päeval õnnestus Mps siin ära kaotada...

Teisipäev, juuni 07, 2011

Keri(se) saarel

Rahvas räägib, et Eestis pidi ilge kuumalaine olema ja ainus võimalus ellu jääda on end jahedasse merre visata. Keri saar ilmselgelt Eestis ei asu. Eile oli hirmus tuuline ja jahe nii et kõik riided olid üksteise otsas seljas ja nägime välja nagu kaks kubujussi. Kuuma-Laine istus kusagil eemal kivi otsas ja irvitas meie üle kajaka kombel. Või oligi see kajakas.
Täna on olukord juba tunduvalt kaunim. Päike särab taevas ja võib isegi lühikese varrukaga särgiga õue minna. Tegelikult peaks Keril just hästi soe olema. Saar on ise ju nagu suur keris - hunnik päikese käes kuumenevaid kive. 
Peaks fotoka ka õue jalutama viima ja teile illustratsiooniks siia mõne kajakapildi tegema.

Pühapäev, juuni 05, 2011

Saarevahid taas ametis!

Aasta ja viis päeva tagasi lehvitasime Keri tuletornile lahkudes ja täna siis tervitasime tuttavat kujutist jälle.
Ühesõnaga oleme õnnelikult Keri saarele jõudnud, et veeta siis nädalake tõelist puhkust. Plaan oli tegelikult alles homme saabuda, aga soodsate ilmastikuolude ning võimaluste kokkulangemisel kuhjasime juba täna oma kompsud paati ja kihutasime siia.
Pakkimisega läks sel korral väheke lihtsamalt kui eelmisel - teadsime juba mida oodata ning mida kaasa võtta ning mida maha jätta. Eelmise aasta kogemustest lähtudes panustasime soojadele riietele ning küttepuudele. Türmoopeegli jätsime sel korral maha. Tundus mõistlik valik. Paadis selle jaoks ilmselt kohta poleks olnud.
Mis siis aastaga muutunud on? Põhiline muutus näikse olevat kajakate arvus. Kui eelmisel aastal oli neid miljon-triljon, siis sel aastal on ainult pool miljon-triljonit. Seega poole vaiksem ja poole väiksem oht pihta saada. Samas võibolla on tänased kajakad kuidagi täpsemad... Saame näha. Kavatseme siin veeta terve nädala. Selle ajaga on kajakatel aega täpsuslaskmist harjutada küll!

Reede, juuni 03, 2011

Õnnelikud krokodillipüüdjad

Aga mina käisin eile sellel aastal esimest korda merel. Krokodille püüdmas. Aga ainult ühe krokodilli saime kätte. Minu panus sellesse oli olla lihtsalt ilus. Ma arvan, et see mängis suurt rolli. Krokodillid on väga tundliku ilumeelega...
Samuti sai viieõielisi sireliõisi otsitud. Ikka sellel eesmärgil, et saada ülimalt õnnelikuks. Suur õnn ootab mind ees tõesti. Lillalt sirelilt leidsin kaks viieõielist ja valgelt sirelilt leidsi ühe 8- ühe 9- ja ühe 10-õielise!!! Ja tegemist ei ole mingi topeltõitega sireliga. Täiesti tavaline. Aga tähelepanelikumad lugejad mäletavad, et kaks aastat tagasi leidsime Mpsiga sama sireli küljest samuti ohtralt õnne. Muide, ma küll ei mäleta mida ma täpselt siis soovisin, aga usun, et see on tänaseks täide läinud (mulle meeldib soovida ilusaid aga realistlikke asju). Loodetavasti läheb nii ka minu tänaste soovidega!!!

Neljapäev, juuni 02, 2011

Ainult lubadused...

Murdjalapsuke joonistas mulle eile õhtul pildi.
Kõigpealt lubas, et joonistab ilusa pildi minust ja Mpsist. Lubas armastust ja südameid joonistada. Seejärel küsis, kas joonistab meid pulmasaali või metsa jalutama. No ma siis tellisin, et võiks ikka metsa jalutama joonistada. Murdjalapsuke arvas, et ta joonistab hoopis Mpsi metsa hulkuma ja mind pulmasaali ootama. Kui ma arvasin, et see ei ole  ikka väga hea mõte, siis tal ubas mulle lahkelt kurva näo pähe joonistada, et oleks realistlikum.
Joonistaski rõõmsa näoga Mpsi metsa hulkuma. Ja siis joonistas minu - aga hoopis kurja näoga. No eks ole põhjust ka kuri olla kui mina ootan pulmasaalis Mpsi, aga tema hulgub mööda metsi... häbematune. Aga lubatud südameid ja armastust küll polnud.

Teisipäev, mai 31, 2011

Suvine

Milline suvine ilm täna. Olles veetnud meeldiva hommikupooliku vallamajas, otsustasin pealelõunasel ajal panustada värskele õhule. Pakkisin raamatu ning küpsised kotti ja kuna tundus suhteliselt tuuline, siis tõmbasin fliisi selga. See viimane oli küll selgelt liiast. Võtsin suuna karjamaale, et mõnusas päikesepaistes paar rida lugeda. Raske oli. Hirmus palav hakkas nimelt. Fliisi olin ma ammu nurka visanud ja varbad saabaste ikkest päästnud, aga rohkemat mul midagi ära visata polnud. Nii ma siis  sulasin vaikselt oma piknikutekil... Nagu oleks kesksuvi olnud. Meri, mis lähistel loksus ning värskendavat jahutust lubas, tundus peaaegu kiusatusena.
Muide, teised olid targemad olnud. Oma paigakesse suundudes hakkas kadakate vahelt silma paar pruuni peput, kes kohe kindlasti fliisi kaasa võtnud polnud.

Esmaspäev, mai 30, 2011

Puhata peab oskama!

Aah, minu esimene puhkusepäev. Ja tööl ei läinud ka eriti kaua aega.
Oma vaba aja kasutasin pisut peenramaal lõbutsemiseks, aga kuna ma endiselt ei suuda porgandit muust umbrohust eristada, siis polnud seal palju teha.
Seejärel tõstsin kapist välja kõik riided, mis mulle enam selga ei lähe ja mida ilmselt pole mõtet ka järgneva aasta jooksul üritada selga toppida. Kapp jäi üsna tühjaks. Kui asi nii jätkub, siis varsti ilmselt ei jää mul muud üle kui voodilina endale toogana ümber keerata ning kaubandusvõrku XXXXL suuruses riideid otsima minna.
Hea asi on see, et nüüd on kapp korras. Tõsi muidugi see, et mida vähem asju, seda kergem korda hoida.
Homseks puhkusepäevaks on mul ka suured plaanid. Kõigepaelt lähen tööle. Ja kui tööst veidi aega üle jääb, siis hakkan nimekirju koostama. No et mida kõike üksikule saarele kaasa pakkida.

Reede, mai 27, 2011

Puhkuseplaanid

Aga minul algab esmaspäevast väike puhkus. Olen selleks igati ettevalmistunud. Käisin raamatukogus ja peale pikka valimist ja vaagimist tassisin koju terve mäetäie raamatuid. Ahneks läksin, mis teha. Vaadates raamatute kogust, siis ilmselgalt tekkis mul pettekujutelm, et minu puhkus kestab kaks aastat, mitte kaks nädalat.
See kaks nädalat on ka suht tinglik. Esmaspäeval olen ma tööl ja teisipäeval olen ka tööl... Aga see-eest teise puhkusenädala kavatsen veeta tsivilisatsioonist äralõigatuna.

Teisipäev, mai 24, 2011

Kiire nädalavahetus pulmade ja muu tralliga

Kuidas see juhtub, et kõik üritused ronivad ühele nädalavahetusele? Nagu neil oleks neil seal mingi pesa. Ei, see pole õige väljend. Pesa tähendaks, et kõik üritused on kenasti koos, aga millegipärast kipuvad nad mööda ilma laiali olema. Nii ka sel nädalavahetusel. Ja kuna ühestki üritusest puududa ei ole lubatud* siis sai sel nädalavahetusel palju sõidetud ja vähe magatud.
Kõigepealt olid väikesed talgud. Väikesed, sest Mpsil õnnestus sel aastal ainult üks vabatahtlik leida. Aga suurt vahet polnud. Mustmiljon sääske jagada kolmele või kolmekümnele ei tee suurt  vahet.
Kui talgud said läbi kihutasime Sõrve Karli sünnipäevala ümarlauale, mis oli pisut kandilisevõitu, kuid sellests hoolimata kaetud hea ja paremaga. Ja saun oli mõnus nagu ikka.
Hommikul enne kukke ja koitu tõstsime magava Unistaja autosse ning kihutasime Taevaskoja poole. Meil oli kogu marsruut minutipealt paika pandud. Ei mingit uimerdamist ega pissipeatusi. Mina joonistasin omale kõikuvas praamis silmad pähe (tulid sellised lainetavad) ja Mps ajas sõidu peal habet. Plaan oli Tartu piiril vahetada snäkid Unistaja vastu ja siis "jah" sõna ajaks tseremooniale jõuda.
Tänu minu imelistele seniavastamata ralligeenidele ja Milli võimsale mootorile läks meil isegi nii hästi, et ei pidanudki põõsa taga riideid vahetama ja võisime endale lubada Tartus väikese peatusegi.
Tseremooniapaika jõudsime isegi pisut vara. Kui ülejäänud külalised saabuma hakkasid tekkis meil tunne, et olime kutselt midagi lugemata jätnud. Kindlasti oli kutse all servas väikeses kirjas, et kaasa palume võtta lapsevankri või vähemalt kolm alla viieaastast last. Meil polnud ühtegi sellist kaasas ja tundsime end nagu alasti, sest ülejäänud külalistel oli kõigil pudinad juures. Aga me ei lasknud end sellest väga häirida, sest peagi saabus ka pruutpaar.
Oi mulle meeldivad pulmad! Peigmees on alati nii uhke ja pruut nii ilus ja kokku kõik nii armsad ja õnnelikud. Ja olidki. Tseremoonia oli äärmisel ilus ja südamlik. Ilusad inimesed, ilusad mõtted, ilusad soovid imekaunis kohas.
Kui pidulik osa oli läbi, kihutati peaopaika, kus pruut kõigile lahkelt putru jagas ja peig oma käega kääru kodust leiba juurde lõikas. Lisaks sai maitsta veel erinevat sorti delikatesse, mida pulmakülalised kärude kaupa kohale olid tassinud. Ja et toidule pisut ruumi teha sai vahepeal ka tantsu keerutatud (pidi ainult tähelepanelikult jälgima et mõnele pisikesele pudinale peale ei astuks. Pidu vürtsitasid mõned edukad mängud, kus ma näitasin üles oma piirituid teadmisi armastusteemaliste vanasõnade valdkonnas ning loomade poolt kaunistatud pulmatort. Tõsi on see, et üks lammas ja kolm lambakoera ikka suurt kunsti teha ei suuda, aga sellest vähesest suudetakse siiski palju välja lugeda.
Kuna aga uni võttis võimust siis lahkusime pisut enne peo lõppu ning kihutasime Tartusse öömajale. Kuna järgmisel päeval pidid parimad varakult tööle minema, siis lahkumine Tartust toimus jälle varavalges. Tõstsime teleka, magava Murdjalapsukese ja kogu tema maise vara autosse ning kihutasime hetkekski peatumata otse praamile.
Vot selline kiire nädalavahetus oli. Keda huvitavad täpsemad detailid ja pildimaterjal - tulge meile külla, ma räägin teile.

* Keeld on muidugi minu isiklikust suhtumisest tingitud. Eesmärk on võtta viimast allesjäänud vabadusest. Praegu on reisimine veel lihtne. Aasta pärast nõuab see ilmselt veel palju rohkem arvutamist ja arvestamist ja klapitamist.

Neljapäev, mai 19, 2011

Ratsionaalne nädalavahetus

Siuhvilksti on jälle nädalake mööda läinud.
ja mitte midagi nagu poleks kirjutada. No toomingas õitseb ja võililleväljad kolletavad ja varba peal on vill. Tegelikult peaks magama minema. Arvestades, et nädalavahetusel saab ilgelt palju sõita, aga magada eriti ei saa, siis tuleks pisut ette magada. Praegu näeb plaan välja selline, et laupäeval kihutame sõrve ja pidutseme seal poole ööni, siis magame tunnikese või paar ja seejärel kihutame Sõrvest esimese praamiga Tartusse, teeme seal snäkivahetuse ning kihutame Taevaskotta pulma. Pulmas pidutseme kuni jaksame, kihutame Tartu tagasi, magame paar tunnikest ja siis kihutame hommikul enne kukke ja koitu murdjalapsukese ja televusseriga saarele, sest esmaspäev on ju tööpäev. See teeb tunduvalt rohkem sõidutunde võrreldes unetundidega
Ei kõla eriti ratsionaalse plaanina.
Aga millal ma enne ratsionaalsusega olen hillanud...

Neljapäev, mai 12, 2011

Ämbritäis und

Appi, mind tabas ootamatult üüratu uni. Nagu oleks ämbritäis uneliiva vastu nuppu lajatatud (ilma ämbrit eemaldamata). Ei tea, kuidas see juhtuda võis, aga minu nägemus juhtunust on järgmine:

Sel talvel me nälga ei jää

Talvekartuli mure on lahendatud. Mugulad on mulda topitud ja nüüd jääb vaid oodata millal esimesed taimed ninad mullast välj torkavad. Seoses oodatava perelisaga tuleb juba varakult hakata mõtlema sullele, et üks suu rohkem toita juures (teatavasti on selliste vastusündinute põhiline toit ikkagi kartul...). Seega panime sel aastal  umbees kolmkümmend kartulit rohkem maha kui eelmisel aastal (ja arvestades, et eelmisel aastal ei pannud me ühtegi, siis on oodata lõpmata arv korda suuremat saaki kui eelmsiel aastal. Ei tea, kas jaksame ikka kõik need kartulid ära süüa..
Kartuleid mulda torgates ründas meid aga selle suve esimene sääseparv. Olid sellised nälginud nägudega ja ilgelt tigedad. Ilmselt talv otsa paastunud. Vanarahvas ennustab selleks suveks veel hullemata sääseuputust kui eelmiseks aastaks. Veel hullemat? On see võimalik?

Pühapäev, mai 08, 2011

Ilusat emadepäeva! Mulle!

Haa, lõpuks ometi on kätte jõudnud aeg, kus ka mina saan (küll väikese avansina, aga ikkagi) emadepäeva puhul nõuda lilli, torti ja ohtralt õnnesoove.
Informatsiooniks neile, kes seda veel ei tea, siis minust saab ka varsti ema. Nimelt ei ole ma lihtsalt paksuks läinud vaid kehastan endas elus üllatusmuna  - tõsi küll, ilma maitsav piimašokolaadita, aga Überraschung on see eest täitsa asjakohane, mitte mingi mõttetu plastmassist vidin (ainult mul on kuri kahtlus, et kasutusjuhendit kaasas ei ole, see on selge miinus).  Seega peaks kõikide arvutuste kohaselt novembri alguses üks pisike maailmaparandaja pudinake juurde tulema!
Ja et te ei arvaks et tegu on järjekordse sissekandega rubriigist "hülgemöla", siis Teile ka väike fototõendus minu kõhuelanikust:

No kas ta pole mitte äraütlemata armas!!! (Näete! Näete! Minus tõstab pead juba klassikaline ema, kelle titt on kõikse kõige armsam, ilusam, targem, andekam ja parem, isegi kui seda tõestab vaid hägune pildike kummitus Casperit meenutavast udukogust. Järgmisena riputan facebooki täis pilte titest saja erineva nurga all ja leian, et ainus õige seltskondlik jututeema on see kuidas pisikese illi-kuku-nunnukese seedesüsteem töötab). Pildil küll käsi ja jalgu näha pole, aga see-eest on näha nina. Ja nina on palju olulisem (tegelt on tal käed ja jalad ka, ise nägin, isegi varbad on!).

Seda, kas tegu on poisslapse või tütarlapsega, seda ei tea me öelda. Ja ennustada ka ei oska. Üldiselt on mul teooria, millega ma võin ilmeksimatult ennustada järgmise meie seltskonna lapse sugu, aga meie puhul on see pisut komplitseeritud. See teooria on välja kujunenud loodusvaatlusi tehes ning loogilist mõtlemist rakendades. No Meie gängis on lood nii, et kui seltskonnas oli enne ema, siis tuleb vähemalt esimene laps poiss, kui aga isa on pärit meie kursuselt, siis on esimeseks lapseks tüdruk. Meie puhul on natuke keerulisem. Me ju mõlemad gängis ja samalt kursuselt ka. Muidugi võib järeldada, et kui tuleb poiss, siis on minu osalus gängis olulisem/tähtsm/suurem, aga kui tuleb tüdruk, siis minu teooria ei tööta :P.

Üldiselt aga kuulutame välja konkursi kauneima nime valimisele. Nimevariante võib pakkuda nii siin blogis kui ka isiklikult meile öelda. Kõik märgitakse üles talletatakse ajaloo annalidesse ja kui Teie pakutud nimi peaks lõpuks valituks osutuma, siis ootab Teid ees vääriline autasu ja suur kuulsus. Pakkuda võib nii poisi kui tüdriku nimesid. Kui ükski nimi ei osutu väljavalituks, siis omistatakse parima pakutud nime eest (pisut tagasihoidlikum) auhind nii poisi- kui tüdrukunime kategoorias.

Vot nii on lood siinpool sood.

P.S Nüüd kindlasti küsite, et miks ainult üks ja kus on lubatud kolmikud? Kuum suvi, karm talv ning hiline kevad on vaeseid kurgi kõvasti kurnanud ja nad ei jaksanud kõike kolme korraga tuua. Nii et võtame kolmikud ühekaupa välja.

Reede, mai 06, 2011

Aianduslikud katsetused ja kriminaalsed kassid

Eile üritas üks kass mu autot ärandada...
Üldiselt mu auto signalisatsioon väga kergesti tööle ei hakka (kui praamisõit välja arvata ja seal õppisin ma ka signa mahavõtmise ära), aga eile köögis kooki tehes kuulsin järsku akna alt haledat piiskumist ja olin päris üllatunud kui selgus, et see oli Milli. Auto ümbruses midagi kahtlast silma ei hakandu, ainult üks kohmetu näoga kass loivas auto alt välja, ise üritades võimalikult sundimatu välja näha. Mind igasthes ära ei petnud. Nüüd olen nende autröövlitest kasside suhtes eriti tähelepanelik.

Üldiselt on aga möödunud aeg väga ajanduslikult.
Meil on nüüd oma pisike aiamaa. Paar kuud juba mõtlesime, et mida sinna istutada võiks. Mps otsustas, et tema tahab herneid ja päevalilli. Mina jälle panustasin porganditele ja redistele. Tilli ma ei külvanud. No mina põlise linnatüdrukuna muidugi ei oma just eriti kaugeleulatuvaid aianduslikke teadmisi. Kaugest lapsepõlvest oli mul udune ettekujutis sellest, milline üks peenar peaks välja nägema.  Tegin siis selle udupildi järgi peenrad valmis, puistasin seemned mulda, kraapisin mulla peale ja jäin mõtlema, et midagi läks valesti. Minu porgandid ja redised saavad nimelt hullu moodi laiutama hakata. No ikka nii, et jätkub.  Sinna peenrale oleks muretult täpselt poole rohkem mahtunud kui oleks pisut optimaalsemalt paigutanud. Aga no, hea külg asja juures on see, et kui selgub, et kõik läheb hukka, siis on kaod ka poole väiksemad.
Kartulite jaoks jätsime ka väikese peenrajupikese. Pean vist laskma Mpsil kartulid maha panna, muidu on jälle nii, et  ma mahutan sinna hädavaevu 5 kartuli ära...

Eile aga riisusin ma kruusa. Nii suur riisumise vajadus oli lihtsalt ja lehed olid puhta otsas. Õnneks nädalavahetus varustab mind uutega!

Teisipäev, mai 03, 2011

Ilmast. Vinguvas kõneviisis.

Täna tuli taevast mingist jama ja ilm on pime ning külm.
Tahan kevadet tagasi...
Pealegi, nii ei kuiva minu pesu iialgi ära ja mul pole homme midagi tööle selga panna ja pean haiget teesklema ning koju jääma...

Esmaspäev, mai 02, 2011

Nädalavahetus

Nädalavahetusel käisime Põhja-Eestis. Veetsime sportliku pärastlõuna kartulimaale kaugust hüpates ning grillides ja tšillides. Lisaks sportlikele saavutustele viisime end kurssi ka väljamaa veidrate kommetega. Vaatasime kolm korda televusserist kuidas inglased musi tegid ning õppisime kuninglikku lehvitust. Lehvitus sai selgeks, nii väikese musi tegemine nõuab veel pisut harjutamist aga kübaramoodi minu tagasihoidlik eestlase hing siiski üle võtta ei kavatse. Panustan siiski suusamütsile. Aga on ju hirmus:
Meenutab natuke hullunud keerdsarvelist sokku või Flying Spaghetti Monster´it. No on ju hämmastavalt sarnane....
 
Aga volbriööl ma sel korral vahelduse mõttes ülejäänud nõidadega ringi ei trallinudki. Magasin hoopis õndsa und.

Reede, aprill 29, 2011

Uued tuuled püsiühenduse rajamisel!

Muide, mul on uut informtasiooni! (See on pisut salajane, aga internet ongi parim koht saladuste hoidmiseks)
Pikalt on siin räägitud teemal, et kas Muhu ja mandri vahele tuleb püsiühendus või mitte. Nüüd puhuvad hoopis uued tuuled. Ei mingit püsiühendust. Ja Saaremaa ja Muhu vahelt lõhutakse ka tamm ära (see takistab hullusti vee liikumist ning kalade rännet). Muhust saab jälle täieõiguslik saar!
Ah et kuidas siis Saaremaa ja Muhu vahel liikuma saab?
Ärge muretsege. Juba praegu on käimas katsetused uue parvlaeva liikuma saamiseks. Vähemalt nädal aega juba on parvlaev Senta teinud väikese väina peal esimesi proovisõite. Senta on küll väiksem kui suurel väinal seilavad parvlaevad, aga väike väin on väiksem ka kui suur väin. Loogiline.

Tuviteraapia

Käisin eile õhtul ilusa ilma puhul jalutamas ja sattusin endalegi ootamatult Hansu ja Gretekese radadele. Nimelt oli keegi küpsisetükikesi tee serva puistanud... Huvitav, et nad ka ei õpi, need tänapäeva Hansud ja Greted. Linnukesed tulevad ja söövad küpsised ära ja siis nad ei saagi koju tagasi.
Mina jõudsin küll koju tagasi. Mul polnud selleks küpsiseid ega leivapuru vajagi. Ma olen nagu tuvi, leian kodutee tähtede ja maa magnetvälja järgi (või millele iganes see nende sisseehitatud gps reageeribki). Küpsise söön ära. Just nagu tuvidki.

Teisipäev, aprill 26, 2011

Unepuu õietolm

Kevad on käes õhk on õietolmust paks ja allergikud aevastavad vahetpidamata. Mina end üldiselt kevadiste õietolmuallergikut hulka lugenud ei ole, aga näib, et peab hakkama oma vaateid muutma. Kahtlustan et kusagil minu kodu lähedal kasvab üks puu, mille õietolmul on uneliivaga sarnane toime. See puu näikse olevat igastahes oma õitsemise kõrghetkel. Eile õhtul olin nii väsinud et jäin juba kella 9-st magama. Ja magasin hommikuni. Võibolla oleks lõunanigi maganud, aga tööle oli vaja minna. Praegu aga tundub, et õhutusaknast tungib taas seda õietolmu sisse. Hirmsasti ajab haigutama.

Pühapäev, aprill 24, 2011

Kõigi maade ehitajad ühinegem streigiks!!!

Oi. seda pikka-pikka nädalavahetust oli hädasti vaja. See oli nagu minipuhkus juba -peaaegu 4 päeva... Ja kõik läksid asja ette.
Neljapäeval sai Muhumaa randasid raadatud.
Reede ja laupäev möödusid rehaorjuses. Ja orjatöö moodi nägi see välja küll. Eriti süvendas seda tunnet Murdjalapsukesest kubjas, kes iga natukese aja tagant kamandas: "Riisu kiiremini!", "Ei mingit puhkust!", "Kiiremini!" No ja siis luges ta muudkui ette neid kohustusi, mis mind ees ootavad siis kui lehed kokku riisutud. Väga innustav. Aga tänu siis Murdjalapsukese karmile tagantutsitamisele või lihtsalt minu suurele ja ennastsalgavale virkusele sai päris suur osa territooriumist puhtaks riisutud.
Täna siis vahelduseks riisumisele käisime suure saare teises servas vaatamas kas majakas on ikka veel püsti või on see uuesti viltu vajunud. Etteruttavalt olgu öeldud, et majakas oli täitsa alles. Et aga majakani jõuda tuli maha vantsida miljon triljon kilomeetrit mööda kivist rannikut. Meie matka salaeesmärgiks oli vaadata, mida põnevat meri randa on kandnud. Keegi häbematu oli aga ilmselt nibin-nabin enne meid jõudnud valdava osa põnevatest meresaadustest kokku korjata ja suurtesse prügikottidesse toppida. Ei võinud siis paari päeva oodata. Me oleks osa prahti ära tassinud ja neil oleks vähem koristada olnud. Aga üldiselt oli nende töö niikuinii lohakas, nii et ikkagi leidsime nii mõndagi põnevat.
Esiteks sai taas kinnitust, et Vilsandi vetes elab kohutav elukas, kes õnnetuid vees solberdajaid ründab. Paremalt. Alati paremalt. See seletab kuidas vasak jalanõu pääseb. Rannas vedelesid eranditult vasaku jala kingad/plätud/tenkad/kalossid/muud eelpool nimetamata jalavarjud. Mitte ühtegi parema jala oma. Ja ainus selgitus on see, et parema jala oma on koos varvastega kurja eluka määratute lõugade vahel.
Teiseks tundub, et ehitajad on mingile üleüldisele streigile läinud. Meie leidsime rannast kaks täiesti korralikku kiivrit. Kujutage ette kui palju neid veel enne koristajaid võis olla. Kümneid, kui mitte sadu. Ilmselgelt mingi ehitustööliste mäss. Ja kahtlemata rahvusvaheline. Üks kiiveri oli Hispaania, teine Austraalia päritolu. Nii, et kõik ehitajad, kes pole veel streigist midagi kuulnud, haarake oma kiivrid ja heitke need rõhumise märgiks lainetesse!
Mõni mees oli rõhumise märgina kõik oma riided seljast visanud ja mängis majaka jalamil näkki. Ma olen isegi hülgerahva soost, aga arvan siiski, et aeg on ujumiseks liiga varajane. Isegi hülged eemal karel ulgusid, et vesi on küüüüüülm, nii küüüülm...
Lõpuks auto juurde tagasi jõudes olin läbi nagu Läti raha. Täitsa ära väsitaks. Nüüd paluks ühte päeva puhkuseks ka veel enne kui uuesti tööd rabama hakata...

Reede, aprill 22, 2011

Munadepühad

Teate, munadepühade ajal muutuvad alati defitsiidiks kaks artiklit - valged munad ja sibulakoored.
Minul isiklikult pole valgete munade hankimisega mitmel viimasel aastal mingit muret olnud, küll aga pole mul kunagi piisavas koguses sibulakoori, et mune ilusasti kirjuks värvida.  Praegu ka leidsin sahvrist tervelt 5 imepisikest sibulat (millest ühe pidin ära viskama, kuna see hallitas), mille pealt kraapisin ma kokku nelja muna jagu koori. Praegu munad podisevad potis. Ei tea kas saavad kerge vine peale või jäävad täitsa valgeks.... Peaks mingi alternatiivse munade värvimise meetodi välja otsima (igatsugu lakid ja poevärvid mulle ülearu ei imponeeri, need munad ei tundu hiljem üldse söödavad). Mõtleme, mida mul kodus palju on.... Vorsti, kasemahla, leiba ja külmutatud herneid - ükski neist ei kuulu tunnustatud munavärvijate asjade hulka....

Esmaspäev, aprill 18, 2011

Minu sammud loevad

Eile oli siis see tore päev, kus päike paistis, linnud laulsivad ja minul avaldus imetabane võimalus oma valdusi pisut paremini tundma õppida. Minu amet nõuab, et ma tunneks igat kivi ja kändu  siin saarel ja oskaks  une pealt öelda kes kus elab ja kui palju ta vana-vanaisal maad oli. Ja seoses südamenädalaga avaneski mul imetabane võimalus organiseeritult ühte nurgakest saarest lähemalt tundma õppida.
Asusin siis minagi koos vaprate sammujatega teele. Mõnus oli jalutada. Ma pole küll harjunud nii aeglaselt käima, aga tore oli ikkagi. Pisut üle 8 km tuli kokku. Retke alguses öeldi muidugi, et see on ca 6 km. A eks seda tehti selle mõttega, et vaesed südamehaiged, kes üldiselt jala ei käi, aga otsustasid üleöö tervislikeks hakata kohe südamerabandust ei saaks. Need õnnetud hinged muidugi ei arvestanud, et poole tee peal on neil (aeglasest tempost hoolimata) võhm väljas ja süda jukerdas.
Aga marsruut ise oli äge. Arvan, et suvisel ajal võiks seda mõne teise seltskonnaga korrata. Just selline paras jalutuskäik. Väike piknik ka veel sisse kavandada ja olekski tibens tobens.
Õhtul käisin siis ka meie uuendatud kaubandusasutust väisamas. Ruumi oli tõesti oluliselt rohkem ja riiuleid, mille taha end peita. Peitmine oli hädavajalik, sest üks käru varitses mind iga nurga taga ja kärud on ju kurjast. Siiamaani kõrisevad kõrvus need hirmuäratavad kärurattad, mis öösiti magada ei lase ja õudusunedes taas kummitama tulevad.