Sportlik puhkus

 Mul oli puhkus, mis möödus valdavalt koristades. Kahjuks on nii, et kui üks tuba saab korda, siis teise koristamise ajal toimub esimeses kataklüsmiline reaktsioon, mille tulemusel võtab võimust kõikehõlmav segadus. Kaks päeva veetsin siiski pööningut koristades ja sinna ma lapsi naljalt hulkuma ei luba, nii et on lootust, et nädala või paar püsib vähemalt üks koht mu majas korras. Mis sest, et keegi seda ei näe.

Aga muidu oli ju puhkus soodsal ajal. Olümpiamängud ja puha. Kes oleks osanud oodata, et meie perest just mina kõige suurem (tugitooli)sportlane olen. Meie telekal on kahjuks küll selline tehniline viga, et iga kord kui teleka tööle panen, vahetub kanal mõne aja pärast multikakanalile. Nii pidin ma kõvasti võitlema, et natukenegi sporti näha. Seega ei olnud ma väga valiv selles osas, mida vaatan. Nägin ära kõik eestlaste neljandad, viiendad ja seitsmendad kohad, aga ka palju muud toredat. Näiteks vaatasin huviga riistvõimlejaid, rulatajaid ja trikirattureid. Kui riistvõimlemist kommenteerisid kaks ontlikku vanahärrat, siis trikiratturite puhul oleks nagu peale sattunud sellele kuidas Tõruke oma sõpradega Minecrafti mängides suhtleb. Pool jutust jäi arusaamatuks. 

"Kas ta läheb seifiks?", "Nüüd proovib nõuhänderit.", "Siit saab veel levelappida!" ja "Kas ta missis mingi triki?" on vaid paar stiilinäidet, mis ma endale hariduslikel eesmärkidel üles kirjutasin, et pärast lapselt üle küsida, et millest jutt. 

Igatahes oli tore spordihõnguline koristamispuhkus.

Uisuässad

 Kõiki* on tabanud talispordihullus. Ma tahaks ka ikka trendikas olla ja seega otsisin üle kümne aasta jälle oma vanad uisud välja. Pakiautomaadiga saabusid teised, hulga väiksemad, uisud. Korjasin kõik oma tüdrukud kokku ja läksime kooli juurde jääle. Täps tahtis näidata kui osav ta uiskudel on (nad olid eelmisel päeval koolis uisutanud). Selgus, et uued** uisud on kogu maailma hädades süüdi ja nendega lihtsalt ei saa uisutada. Ainus, milleks need kõlbasid, oli jääplatsi kõrval hanges hädaldamine. Ma saan aru, et see iluuiskude sakiline ots võib olla takistuseks kui oled sileda otsaga uiskudega varem liuelnud). Tirts seevastu nautis uisutamist täiega. Esialgu vaatas ta jää servalt pealt, aga üsna pea liitus meiega. Tuhises koos suuremate poistega mööda jääd ringi, kilkas ja kõkutas naerda. Vahepeal rääkis midagi suurtele lastele. See, et tal uiske jalas polnud ei paistnud teda sugugi takistavat uisutamist nautimast.

No ja lõpuks siis mina. Viimati uisutasin vist 2009. aastal. Täpselt ei mäleta, aga igatahes oli see ammu. Esialgu jääle saades ehmatasin päris ära - kas ma tõesti enam ei oska. Õnneks tuli ikka meelde. Vaevalt, et  just ülisuurt graatsiat ma liigutustes näha oli, aga vähemalt ma ei kukkunud. See on ju päris hea saavutus.

Homme lubas vihma. Tea kas oli viimane uisutamine sel aastal?

*jäme üldistus loomulikult

** Tegelikult vägagi vanad. Ka mina olen nendega uisutama õppinud.

kodukootud olümpia

Hähh, juba on mu juhised aegunud. Kohe kui keerate saare kõige suursugusema postkasti juurest ära, siis jõuate naabrite juurde. Kui te tegelikult tahtsite ikka meile tulla, siis valige uhkuselt teine postkast ja keerake selle juurest ära.

Kas teadsite, et praegu on olümpiamängud käimas. Televusseri puudumise tõttu ei tea ma neist suurt midagi. See-eest toimuvad meil siin oma õues sellised sportvõistlused, et olümpia kahvatub selle kõrval. Ükspäev rumala peaga meelitasin lapsed õue jooksma ja nüüd muud enam teha ei saagi kui sporti. Jookseme võidu ja hüppame kaugust ja viskame palli. Lisaks traditsioonilistele alafelet mõtleb Tõruke pidevalt uusi välja. Näiteks ringihüppamine, kiiruspall, kaugusjooks jne. Tavapärastest mängudest eristab ka see, et tulemuaed pannakse enne paika. Tõruke teab täpselt kes jooksu võidab. Või noh, seda tean mina ka -Tõruke. Aga ta teab ka seda, kes mingil hetkel teisest mööda jookseb ja kui palju palli visata tuleb...

Mõtisklusi-meenutusi möödunud minuteist

Kuidas see siis juhtus, et ma jälle nii tükk aega siia sõnagi pole kirjutanud? Tegelikult tean küll. Vaevlen kroonilise vaba aja puuduse all. Tööl on selline üüratu ülesannete hulk, et tegelikult oleks mul vähemalt 5 tundi pikemat tööpäeva vaja, et oleks lootustki kuidagi joonele saada. Samas on need kaheksagi tundi juba nii kurnavad, et kella viieks on aju igasuguse koostöö lõpetanud. Vahin tühjal pilgul ekraani ja kõrvust tõuseb vaid peenike suitsujuga, mis näitab, et midagi seal kolu sees on tõeliselt kärssama läinud.
No ja kui tööpäev läbi saab, siis algab päeva raskeim osa - pujäänide taltsutamine. See pole ka just kergemate killast ülesanne. Lisaks veel tervistkahjustav. Enamasti kannatab kõrvakuulmine. Närvidest ma parem ei räägigi. Eks seal on muidugi ka ohtralt helgeid hetki. Nad on mul ju parajad naljamehed. No näiteks ükspäev küsis Tõruke minult: "Kas müüjad magavad ka?" Tõsi, ma pole neid kunagi magamas näinud, kuid arvasin siiski, et küllap nad magavad. Tõruke aga tahtis täpsustada: "Kas müüjad magavad poes?" Ma usun küll. Kui tööpäev saab läbi, keeravad nad poe uksed lukku ja lähevad ronivad mõnele makaroniriiulile magama.
Nädalavahetuseti ma tööl ei käi ja siis võiks ju lausa puhata, aga ei taipa. Näiteks eelmisel pühapäeval käisin Pärnus kahe silla jooksul. Tõsi mina küll ei jooksnud, sest ma põhimõtteliselt ei tee seda (sellest lausest võiks järeldada, et kui mul põhimõtteid ei oleks, siis ma jookseks. See järeldus oleks vale. Ka ilma põhimõteteta ei jaksaks ma eriti pikka maad joosta). Aga ma vudisin siiski suhteliselt kiiresti oma ümarat vormi arvestades. Järgmised kaks päeva ei vudinud ma muidugi midagi. Siis ma ainult oigasin ja ägisesin kui oli vaja end punktist A punkti B hiivata - kõik jalalihased alates tagumiku omadest valutasin nagu segased.
Aga jooksul oli tore. Nagu ikka valisin omale mõttes paar kaasteelist, kes tundusid, et võiks olla minuga samas võimekuses ja seadsin eesmärgiks neist mitte lootusetult maha jääda. Loomulikult valisin ma sellised, kelle ahter oli vähemalt sama lai kui minu oma, kes olid minust vähemalt kaks korda vanemad või veel parem need kaks kokku. Ei tea, millest, see tuli, aga need kelle välja valisin pistsid tuulekiirusel ajama ja kuidagi ei õnnestunud neil sabas püsida. Isegi see puujalaga vanamees liipas nii kiiresti, et mul oli tükk tegemist, et tal kannul püsida (ja lõpuks kaotasingi ta silmist). Samas kujutasin ette, et ma ise võiks oma laia tagumendi ja erksa pluusiga nii mõnelegi samasuguseks sihtmärgiks olla. Andsin siis endast parima, et nad ikka peaks ka pisut vaeva nägema...

Šokolaadikoogi lunastus

Nädalavahetusel käisime jälle pulmas. Sel korral võtsime pisipujäänid ka kaasa. Nad pidasid end üllatavalt hästi üleval. Jooksid muudkui ümber laua ja väga palju sõna ei võtnudki. Täps tuli iga natukese aja tagant laua juurde ja tegi pähe näo, nagu ta poleks MITTE KUNAGI süüa saanud. Ma ikka imestan, kuidas üks pisike inimene niiii palju süüa suudab. Õnneks ta šokolaadikooki eriti ei tahtnud. Jäigi mulle rohkem. Aga see oli üks patuselt hea kook ja ma sõin nii enda kui Täpsi tüki ära.
Järgmisel päeval läksin pattude lunastamiseks Pärnusse kõndima. Mina ju teadupärast ei jookse. Tegelikult jooksin küll. Umbes 100 meetrit enne finishit hakkasin jooksma, aga umbes 50 meetrit enne finishit otsustasin, et keda ma petan ja jalutasin edasi. Aga ma olen oma pooleteisetunnise ajaga väga rahul :) Ega ma pole ju mingi sportlane.

Teravad elamused kanuumatkalt

Käisime nädalavahetusel kanuutamas. Kui vaadata milliseks mu parem käsi on paisunud, võiks arvata, et oli kõva sport ja katkematu andmine, aga kahjuks pole siiski tegemist sportlikest saavutustest tingitud lihasmassi suurenemisega, vaid hoopis ebasõbralikust kohtumisest kimalasega. Meie laitmatu tiimitöö viis meid nimelt põõsasse, kus passis üks mumm, keda selline ebaviisakas lähenemiskatse häiris ja kes sellest teravat märku andis. Nüüd on pool kätt paistes ja tulitab.
Kui aga see pisike vahejuhtum kõrvale jätta, läks kanuutamine päris toredalt. Ilm oli meie poolt ja kuigi loodus üritas pidevalt kanuusse trügida (kimalased, ämblikud, kaan Peep jne), siis nii mudaseks me ikka ei saanud kui kanuuonu lubas. Tõsi aegajalt tuli kanuud küll järel lohistada, sest vett oli vähe. Kopratammide loendamine läks mul varakult segamini. Aga ümber me ei käinud ja ainult ühe korra jäi kanuu puu otsa kinni :P (siinkohal pean silmas kasvavat puud, mitte vees vedelevaid ronte, nende otsas istusime ikka tihedamini)

Ja üle saja aasta sain jälle telgis magada. Ainus viga oli see, et selle saja aasta jooksul oli mu kroonlühtri toide otsa saanud. Aga öösel polegi vaja, et tuli põleks. Ja õhtul valgustas meie olemist mõnus lõkketuli, mille ääres Triinu tennised aurasid. Romantika missugune.

Maailmaparandaja on vanaduses sportima hakanud

Ma olen niiiii vana. Ma ise ei teadnudki seda, aga täna Muhu jooksule registreerides selgus, et ma olen seenior. Ma ise oleks end ehk nibin-nabin noorte kategooriast välja arvanud, aga kõhklusteta täiskasvanute gruppi pannud. Aga mitte seenioriks. Oleks ma seda teadnud, oleks oma käimisraami kaasa võtnud. See suur vanus muidugi seletab, miks mul kõik kohad valutavad ja kanged on.
Hoolimata mind tabanud kohutavast tõest oma vanuse kohta, vedasin siiski oma vana kere starti. Teada on see, et ma vabatahtlikult ei jookse kui just keegi taga ei aja. Seega registreerisin end käimisretkele. Aga teate kui me seal tee servas sammusime, siis koguaeg oli tunne, et keegi ajab meid taga. Nii juhtuski, et päris suure osa teest hoopis lidusime. 6,2 kilomeetrit läks lennates. Isegi kui me seda punases särgis vanameest kätte ei saanudki. Vot tema oli seenior ilma kõhklusteta.
Aga väga tore jooks oli. Ainus etteheide, mis mul teha, on see, et jalgratta loosimisel läks midagi valesti ja ma ei saanudki seda endale. Milline nöök. Ma olin ju ometigi arvestanud sellega. Aga ratast ma ei saanud ja seega tuli jala koju lonkida. Õnneks korjas üks tume ford mind pisut enne väinatammi peale ja vähendas mu vanade kontide vaeva.

Sport massidesse!

Mõned päevad tagasi tundsin põhjendamatut optimismi oma sportlike võimete osas ning otsustasin minna Pärnu võidupüha maratonile. Tõsi päris ulmelistesse kõrgustesse mu fantaasia ei pürginud ja valisin poolmaratoni. Ja kuna ma jooksen ainult siin  kui keegi relvaga taga peaks ajama (kohalik konstaabel lubas vajadusel ka selle organiseerida), siis otsustasin käimisretke kasuks. Oijah. Enne tuleks ikka peeglisse vaadata ja üles otsida, et kus see sportlik vorm on.
Aga ei midagi hullu. Esialgu püsisime teistega ilusasti samas tempos. Seda siis kuni esimese tõusuni, mis sportlased pühapäevajalutajatest välja sõelus. Kurb on tõdeda, et see esimene tõus tuli umbes 50  meetrit peale starti.
Elagu villiplaastrid ja hapukurgileivad. Ilma esimesteta oleks ma praeguseks ilmselt täitsa jalutu ja teised olid lihtsalt mõnusaks vahepalaks kui samm hakkas töntsiks muutuma. Kusagil poolel teel tundsin, et alumine pool minust oli kange kui puuhobusel kuigi ma ei usu, et puuhobused eriti valu tunneks. Mina küll tundsin. Ülemisel poolel oli päris hea olla. Rada oli kaunis ja tuju oli ülev. Sai imetletud nii kohalikku arhitektuuri kui mööda vudivate maratonistide põnevaid jooksutehnikaid. Seal oli ohtralt kummastavaid stiilinäiteid. 
Kui umbes kaks kolmandikku rajast oli läbi ja jalad hakkasid juba kõva häälega karjuma, et nad tahaks pehmetel patjadel puhata, märkasin raja ääres ühte tuttavat kuju. Ja seal ta seisis - minu armas Milli. Oo, kuidas oleks tahtnud võtta taskust võtme ja finišisse põrutada. Aga ei, raskel südamel vantsisime mööda ja ikka sihikindlalt lõpu poole. Ja nii üllatav kui see ka pole, me jõudsimegi sinna! Me olime küll käijatest eelviimased (ühe püüdsime ikka kinni), aga käijaid oli vähe ka. Ja ega meie eesmärgiks polnudki head aega saada, vaid lihtsalt rada läbida. Ja see sai tehtud. Aeg sealjuures polnudki mitte sugugi halb. 21,1 kilomeetrit ja 3 tundi ning 33 minutit. Sain kaela oma esimese medali ja ei võta seda nädal aega kaelast ära, et kõik ikka näeksid millega ma hakkama olen saanud. Ise-asi kas ma homme voodist välja saan, et sellega eputama minna.

Rattahooaeg alaku

Jäin eile Mpsile nussasaia söömisega vahele. Muidu poleks hullu, aga mul peaks olema range dieet. No Mps haaras piitsa ja kamandas mu sporti tegema. Et enne ärgu ma tagasi tulgu kui maiustamiskalorid on maha kulutatud. Egas midagi. Peale kolme aasta pikkust pausi pühkisin kivirilt tolmu, lohistasin keldrist kolihunniku alt välja oma kaherattalise sõbra Saani ja tegin paar kiiremat tiiru.
Oi issver-sussver mul pole enam mingit vormi. Tegin pisikese 13 kilomeetri pikkuse sõidu ja noh esimese 5 km pealt mõtlesin juba tagasi pöörata. Haledaks olen jäänud noh. Keskmine kiirus oli nii aeglane, et kiirus on selle kohta patt öelda. Kui ratta seljast maha sain, siis ei osanud enam kõndidagi, jalad vänderdasid all. Aga hea on see, et mul on tagumisele poolele kogunenud selline polster, et sadulat polnud tundagi :P

Loskutovi tippmark

Paide-Türi rahvajooks, võidab Pavel Loskutov...
Aga Mps oli tal kohe tihedalt kannul ja hingeldas talle kuklasse.
Meie Tõrukesega aga ergutasime tee ääres. Seal oli igatsorti rahvast jooksmas - imikust raugani välja. Mõni aasta veel ja poiss võib ise jooksma minna. Praegu ei ulata tal veel jalad maani. Mina ei jookse muidu kui keegi piitsaga taga ei aja. Võibolla ei jookseks isegi siis... Sport on nõrkadele

jalgrattamatkast

Saabusime tagasi järjekordselt jalgrattamatkalt. Tõrukesest tulenevalt oli minu "jalgratas" motoriseeritud ning nelja rattaga, ehk minu panus oli olla saateautojuht. Sellest hoolimata oli esimene matkapäev päris tore. Jalgratturid liikusid kiiresti kui tuul, nii et meil ei tulnudki neid enamasti kaua oodata (vahel ootasid nemad lausa meid). Külastati mitmeid kauneid mõisaid ning noorendavat allikat (jah, ma olen nüüd kümme aastat noorem, nii et kui mu juubelile tulete, siis paluks seda meeles pidada ja sapised märkused kõrge vanuse kohta endale hoida). Veskis tutvusime täpsemalt selle töömehhanismidega ning hankisin sealt endale ka veidike värsket jahu. Ongi aeg taas leiba küpsetada. Käisime ka P-järves ujumas. Kohalikud väitsid, et vesi olla külm. Kohalikud ei tea, mis asi on külm. See vesi oli täitsa soe. Ja ainult pisut märg. Soola oli muidugi vähe lisatud. Õhtu veetsime aga meeldivas seltskonnas sooja sauna ja maitsvate söökidega. Ja laps pidas ennast ka hästi üleval.
Teine matkapäev kujunes oodatust lühemaks. Ilm oli nigelavõitu. Meil autodes polnud väga vigagi, aga ratturid kurtsid, et pisut niiske on. Õnneks vaatas Mps ilmateatest, et kella kuuest alates ilm muutub ja saabub vahelduv pilvisus. No meie siis istusime katuse all, mängisime kaarte ja ootasime ilma paranemist. Paranemist ei tulnud ja no kella kuuest saabus küll vahelduv pilvisus - vihmapilved vaheldusid äikesepilvedega. Muide, uurides ajalugu selgub, et meie loendamatutest rattamatkadest on vaid üks möödunud sisuliselt ilma vihmata. Kuigi ega me päris kuivaks ka siis ei jäänud. Mulle just meeldis, et korraks me Hiiumaal ikka vihmakeebid selga panime, aga see sadu ei olnud märkimisväärne.
Sellise ilmaga ei tekkinud kellelgil suurt soovi allikaid vaatama minna ja seejärel soos telkima hakata. Seega pöörati ümber ja ratturid väntasid läbi vihma tagasi sihiks silme ees soe saun ja kuiv küljealune.
Seega sai õhtu taas veedetud meeldivas seltskonnas sooja sauna ja maitsvate söökidega. Laps ei pidanud ennast eriti hästi üleval - nimelt tabas teda keset ööd mingi suur mure ja lahke inimesena tahtis ta seda kõigiga jagada. Ma usun, et lisaks meie maja elanikele (va üksikud õnnelikud erandid, kes ilmselt olid saanud uneliivast üledoosi ja olid seetõttu meelemärkuseta) kuulis kogu alevik poisi raskest elust.
Kolmas matkapäev oli kah lüheldane ja juba varajasel pärastlõunasel ajal koguneti puuvilja tänaval, et varandust ja kallistusi jagada.
Muide, ma sõitsin ka oma 500 meetrit ikka ratttaga. Ütlemenii, et see on 500 meetrit rohkem kui möödunud aastal. Eks sellise spordiga tulebki ettevaatlik olla ja hakata väikese koormusega. Järgmisel aastal kihutan võibolla terve kilomeetri maha!
Ja ikka tore oli, kui järgneval hommikul ei pidanud kangete jalgade ja hella tagumiku pärast muretsema... Kuigi kui nüüd üdini aus olla, siis tegelikult oleks ma ikka eelistanud rattamatka ratta seljas kaasa teha.

Järgmine olümpiavõitja

Päikesepüüdja kurdab, et ta on oma pojas ja järeltulijas leidnud tõelise sdpordivastase. No me oleme jällegi avastanud, et Tõruke on tõeline spordilemb ja paljulubav atleet (ei tea, kellelt ta selle küll pärinud on...). Igatahes treenib ta praegu aktiivselt järgmiseks (või siis äärmisel juhul ülejärgmiseks) olümpiaks. Muudkui jookseks (ise veel ei roomagi korralikult). Jalad käivad vahet pidamata. Nagu võib näha ka sellelt kummuli olevalt vidiotsilt (ausalt, ei viitsi jännata selle keeramisega).

Eesmärgiks on tal saada noorimaks olümpiavõitjaks. Mis alal ta seda saavutada tahab me veel ei tea. Jooksmises on ta kõva käpp,  jalad käivad nagu aurumootoriga. Maad need küll ei puuduta, aga kui pisut veel kasvab, siis ulatuvad kindlasti ka maani ja saab kohalt minema. Samas meeldib talle ka hüppamine. Ta ei hüppa küll veel väga kõrgele ega kaugele, aga see-eest palju. Nii et kolmikhüpe? Võis siis pigem kolemkümnikhüpe. Ujumises on ta ka kõva käpp. Täna rassis vannis nii, et kui poisi veest välja tõstsin, oli vannis poole vähem vett kui poissi vanni pannes.
Ühesõnaga tuleb meil siin hakkama saada tõelise aktivistiga. Peaks ta korra Päikesepüüdja juurde trenni viima. Me võime seni tema magavat last hoida...

P.S Nagu videolt näha võib, on poisil pidžaama seljas, millest võib järeldada, et käes on uneaeg. Mis tea arvate kui suur on tõenäosus, et selline aktivist järgmiseks pea padjale paneb ja õndsasse ööunne jääb?

Miks mulle meeldib iluuisutamine

Iluuisutamine meeldib mulle juba varajasest noorusest. Kui enamus väikesi tüdrukukesi tahab saada baleriiniks, siis mind jätsid puhvis seelikud ja varvstel tippimine täiesti külmaks. Küll aga vaimustas mind väikeste tüdrukukeste lemmik nr 3 - iluuisutamine (nr 3 sest ma arvan, et printsessiamet on kõrgemal kohal). Teate miks? Sellepärast, et lisaks sellele, et see kuidas nad jääl keerlesid ja tiirlesid ja hüplesid kõik nägi väga ilus välja, oli kogu selle asja juures veel üks võluv asjaolu.  Nimelt visati ju peale kava lõpu jääle hulganisti pehmeid mänguloomi. Kujutage ette kui palju mänguasju!!! Ma oleks puhtalt mänguasjade nimel olnud nõus seal jääl liuglema (oma oskustes mul suuri kõhklusi muidugi polnud - mul olid ometi uisud ja no kui raske see ika olla saab).
Aga selline mänguasjade küllus oli minusuguse jaoks hoomamatu. Me sõbrantsidega arutasime seda müsteeriumit ja arvasime, et ega ikka ei visata küll mingeid suvalisi pehmeid loomi, vaid et tegu on iluuisutaja oma koduste mänguasjadega, mis on justkui talismanid ja iga kord uuesti kokku korjatakse ja siis sõbrad viskavad jälle jääle.
Muide, üks minu nukkudest sai ka oma nime minu varajases nooruses ilma teinud Ida-Saksa iluuisutaja Katarina Witti järele. See oli üks neist nukkudest, kellele ma hiljem uue soengu lõikasin. Teine ohver oli poissnukk Peeter.

Vot kus lops, eksisingi lapsepõlveradadele. Seda juhtub kui uitama minna.

P.S Iluuisutamine on pesu triikimise taustaks täitsa talutav (õigemini pesu triikimine on läbi häda talutav kui iluuisutamine taustaks mängib).

Vihmakassid

Üleeile üritasime Laisikuga ilusa ilma puhul jalutama minna. Selleks ajaks kui ma oma ümara kogu uksest välja sain, tuli taevast valget vett alla. Läksime hoopis kohvikusse. Peale mõningast kohvikus istumist ning kokteilitamist vaatasime, et vihm on järele jäänud ja mõtlesime, et teeme uue katse jalutama minna. Selleks ajaks kui me tervisepargi lähistele jõudsime, kallas jälle nagu oavarrest. Mul tekkis küll kahtlus, et ilmataadil on miskine vandenõu meie jalutamise vastu. No eks me siis võtsime väikese šampuse ja ronisime viiendale korrusele. Jalutuskäik seegi.
Eile tegime siis kolmanda katse jalutama minna. Sel korral õnnestus meil päris pikk tiir teha ilma, et vihma oleks sadama hakanud. Aga see-eest tuli öösel selline äikesetorm, et no ikka oli! Kahtlustan, et see oli tagantjärele meie jalutuskäigu eest. Nii et põuased piirkonnad, kes te vaevlete veepuuduses, kutsuge mind ja Laisikut - me tuleme ja jalutame paar tiirukest ja uskuge mind, varsti on teil vett rohkem kui rubla eest.

Täna pole ma sammugi jalutanud, aga olen juba praegu kolm korda väsinum. See tuleb sellest, et olen päev otsa koristanud. Aga nüüd on korter (va Mpsi urgas) peaaegu et korras. Nüüd tuleb veel testida, et kas minus on alles nii palju jõudu, et peenramaale veereda ja viimased tikrid ära korjata või mitte...

ilmast

Iga vähegi ettenägelik inimene oleks täna kodust välja astudes pannud jalga kummikud. Kahju, et mina ettenägelike inimeste hulka ei kvalifitseeru.
A muidu olen tubli olnud. Käisin ükspäev vesiaeroobikas ja eile käisin Zumba trennis. Arvan nüüd, et esimeseks poolaastaks on sporti küllalt. Võibolla teisel poolaastal hüppan mõned hüpped hüppenööriga.

Minu trennigraafik on kehvaks jäänud. Kord kahe nädala jooksul pole just päris see, millega end vormi saada. Kui jätta arvestamata, et ring on ka vorm. Igastahes lähen nüüd üle pika aja trenni. näis kas suudan veel sammu pidada või varisen juba paari minuti järel oimetuna maha....

Harilik kilpkonn. Rehasündroomiga

Tegin jälle väikese 12 kilomeetrise tiiru avastamaks ida-Saaremaad. Nüüd olen läbi kui Läti raha. Kohe lähen rooman vannituppa ja pesen hambad ära ning vajun magama. Loodetavasti mitte vanni. See on küll kaunis ja valge, aga ma kahtlustan, et pisut kõva ja mitte just ülemäära ergonoomilise kujuga. Hommikul äragates tuleks mind vannist välja kangutada või siis lihtsama vastupanu teed minnes koos vanniga ümber keerata, nii et minust saaks kilpkonn.
Vaimustav väljavaade.

Kuigi uni näikse olevat minu viimase aja harvade sissekannete põhiteema, siis tahtsin kirjutada hoopis sellest, et riisumis-, röövimis- ja põletushooaeg on alanud. Terve nädalavahetuse riisusin nagu segane. Nüüd on käed kanged ja ükski rehavarre kujuline asi peos ei seisa. Peos on hoopis villid.

Vastladilemma sai lihtsa lahenduse:
Peale tööpäeva lõppu kihutasin koju ja teginkukeluse taigna valmis. Seejärel kihutasin teisele saarele tagasi ja vihtusin trenni teha, seni kuni taigen kodus kausis kerkis. Peale trenni kihutasin jälle koju ja vorpisin kukelused valmis. Täitsa head tulid :) No ikka päris vahukoorega ja puha.

elevantsidest

Tegelikult on mul päris hea meel, et elame esimesel korrusel. Kui meil oleks alumised naabrid, siis hakkaks mul neist lihtsalt hale. Aga mis siis saab, kui mõni siin tahab natuke tantsida, või veel hullem - hüpata jõuluvana toodud hüppenööriga? Vahel mul tulevad sellised hullud ideed pähe. Samahästi võiks meie kujuteldavad alumised naabrid elada elevantside aeroobikasaali all. See müdin ajaks nad kiiresti hulluks. Ja siis oleks korter jälle müügis.
Meie kujuteldavatel alumistel naabritel on vedanud, et nad on kujuteldavad ja seega seda õudust taluma ei pea.

MK etapi teine päev

Käisin täna jälle suusatamas. Ah, et ei usu minusugusest laiskvorstist seda? Nojah, alati on tõesti võimalus, et panin suusariided selga, haarasin suusad kaenlasse, läksin karjamaale, peitsin suusad põõsasse, hiilisin teist teed pidi baari. Tunnikese pärast hiilisin karjamaale tagasi, otsisin suusad üles, autentsema väljanägemise saavutamise huvides püherdasin natuke lumes ja tulin koju tagasi kui õige mees.

Muide, seal karjamaal oli tunduvalt parem suusatada kui metsas. Kui eile tuli mul iga natukese aja tagant pisut tagurdada, et okste küljest müts tagasi nõuda, siis ka täna tuli aegajalt tagurpidikäik sisse panna ja tagurdada. Seekord suusakepi järele. Eile nimelt õnnestus mul ühe viikingiaegse suusakepi rihm ära lõhkuda ja nii kippuski see käest ära lipsama ja lumme kinni jääma.

Muide, minu võhiklikule pilgule tundus, et vahepeal tuli mul suusatamine pea-aegu välja (seda juhul kui polnud parasjagu tõus, langus, kurv ega vastutuul).