Esmaspäev, september 26, 2022

Tarkus ei tule alati koos vanusega...


...mõnikord tuleb vanadus üksinda.


Kolmapäev, september 21, 2022

Ajakapsel

Kuna Tirts on nüüd suur tüdruk - magab oma voodis, käib potil ja omab isiklikku arvamust, saabus viimane aeg titevoodi majast välja visata. Seega kadus ära ka karjuv vajadus kitsukesel diivanil magada (nagu viimased kolm aastat on juhtunud). Minu tegelik ase asub korrus kõrgemal lavatsil, kuhu aga turvalisuse huvides oli juurdepääs piiratud. Vägagi piiratud. Trepp oli lausa eemaldatud.

Nüüd panime trepi tagasi ja pääsesime ajakapslisse, mis Tirtsus sünnist saati ligipääsmatu oli. Kolme aasta paksune tolmukiht oli võimas! 


Pühapäev, september 18, 2022

Varesele valu, tihasele köha...

Mina: Kuule, sa köhid nagu vana hobune.

Täpike: Ei, ma köhin nagu allergiline tihane.


Laupäev, september 17, 2022

Elu kui muinasjutt

Minu elu on kõik see aeg nagu muinasjutt. Enamasti on see justkui esimene vaatus Tuhkatriinust - muudkui raba tööd ja korista kui segane. Eile õhtul oli aga ilmselge näide Petjast ja hundist. 
Petjaks oli loomulikult Tõruke. Tal on kombeks igasugusele väiksemalegi kriimustusele reageerida nii  nagu oleks Niiluse krokodill jala otsast rebinud - kisa on taevani. Nii ei teinud me esialgu suuremat väljagi kui ta hakkas kõrvavalu üle kurtma. Hädaldamine oli küll nii vali, et ma siiani imestan, et naabrid politseid või kiirabi ei kutsunud. Andsin Petjale valuvaigisti ja unistasin ise kõrvatroppidest. Valuvaigisti ilmselgelt ei mõjunud, sest ka mitu tundi hiljem hädaldas Tõruke, nagu oleks tema peal keskaegseid piinariistu kasutatud. No ja paratamatult hakkasin kahtlustama, et äkki ongi sel korral päris hunt karjas. Ja tundub, et ongi kõrvapõletik. Ma ei mäleta, et mul oleks kunagi tõsist kõrvavalu olnud ja minu lapsed on ka üldiselt hästi pääsenud. Kui nüüd hästi meenutada, siis üks kord vist Täpikesel natuke valutas kõrv, aga sellist pikka piinlemist ja löga immitsemist kõrvast näen esimest korda. Valu on vist veidi juba järgi andnud, aga nüüd on kohal palavik ja üldiselt on kõik hukas. Loomulikult valiti haigeks jäämiseks "parim" aeg - arsti juurde ei saa enne esmaspäeva. Täps ka köhib... 
Milline muinasjutt järgmiseks?
Ahjaa, Tirts tunneb end veel väga hästi. Eile rääkisin talle unejuttu haigest jõehobust, mille peale teatas Tirts, et talle meeldivad arstid ja ta armastab rihuvõtmist. Kummaline. Viimati kui ta haige oli, rääkis hoopis teist juttu... 

Teisipäev, september 06, 2022

Sügis

Kas olete märganud, et ootamatult on sügis saabunud. Nii üle öö. Sõltumata sellest, mida näitab kalender. Tegelikult teavad kõik (eriti koolilapsed), et sügis algab 1. septembriga ja tänavu on isegi emake loodus sellest aru saanud.


Algas sügis meie pereski. Tõruke läks neljandasse ja Täps kolmandasse klassi. Tirts nuttis esimese septembri hommikul lahinal ja nõudis ka võimalust kooli minna. Lubas seal hoolega maatut (loe raamatut) vaadata. Ise käib alles lasteaia kõige pisemate rühmas. Ta on küll äärmiselt andekas, aga siiski mitte selline imelaps, et võiks alushariduse etapi sootuks vahele jätta ja otse koolipinki maanduda. 
Küll see eluke on kummaline. Üks nuttis, et kooli ei saa, teised jälle nutsid, et vaja kooli minna ja vabadusest võib suu puhtaks pühkida.
Kuigi mulle omal ajal kool sugugi vastumeelne polnud, siis uuesti ei viitsiks koolis käia. Aga kui nüüd päris aus olla, siis ega see tööinimese elu ka meelakkumine ole. Täna näiteks istusin peaaegu 7 tundi erinevatel koosolekutel ja istungitel. Vahepeal tegin väikese põike koolimajja, veendumaks, et sinna tahan ma veel vähem minna ja siis koosolekule tagasi.
Võeh.