Reede, september 30, 2011

Hooaja viimane

Täna toimus siis tõenäoliselt selle hooaja viimane matkake. Käisime taas vaatamas kas vildakas majakas on ikka veel alles ning mida põnevat on meri ka rannale uhtunud. No ja väike lootus oli ka vilsandi mudapaksukest kohata. Mudapaksukest ei näinud, aga üks raseda pardi moodi tegelane taarus küll mööda rannakive ringi. Lähemal vaatlusel osutus see maailmaparandajaks.  Aga ilm oli matkamiseks meeldiv ja viineripirukad tavapäraselt maitsvad. Distants oli täitsa talutav (isegi minusugustele vaalaskala mõõdus kaks ühes komplektidele), kuid tempo kippus aegajalt küll minu võimeid ületama. Eriti lõpuspurt. Mps on nimelt kindlalt plaani võtnud järgmisel olümpial kiirkõndimises medal ära tuua. Aga pole hullu, kui ma veel pisut harjutan, siis küll ma talle väärilist konkurentsi pakun.
Ja ma harjutan. Kõik targad raamatud väidavad kui ühest suust, et füüsiline aktiivsus on rasedatele äärmiselt oluline. No ma siis üritan ikka jalutamas käia. Pole ammu nii palju kõmpinud. Sellega seoses lagunesid mu viimased käimiseks sobilikud mugavad jalanõud ära. Talv on tulemas  ja mina olen jälle paljajalu.

Neljapäev, september 29, 2011

Pesukaru

Mul pole suurt midagi kirjutada. Veedan  päevi õndsas olekus - magan, söön ja loen. Kuna mul kirjutada midagist pole, siis  panen teile vaatamiseks ühe pildikese pesukarust. Lihtsalt, et te ei arvaks, et minuga midagi juhtunud on, et ma ei kirjuta...

Esmaspäev, september 26, 2011

Vanur või rase?

Hommikul ei saanud kuidagi voodist välja. Ei teagi kas põhjuseks oli äsja saabunud kõrge vanus või siis ikkagi rasedusest tingitud piiratud liikumisvõime. Hea asja juures oli muidugi see, et tööle ei pidanud minema. Samas jäi endiselt segaseks, kas mul algas pension või hoopis raseduspuhkus. Tunne ilmselt suht sama.

Pühapäev, september 25, 2011

Seoses pooldumispuhkusele jäämisega on üks halb asi ka. Mul pole enam arvutit ja kuidas ma niimoodi blogi pean?

Reede, september 23, 2011

Viimane tööpäev.... sai läbi!

Täna oli siis minu selle hooaja viimane tööpäev. Oi kui hea! Kujutage ette, Mps ei pidanudki hommikul kuulama vingumist kuidas ma ei viitsi tööle minna. harukordne juhus.
Aga minu viimane tööpäev! Korraldasin sellel puhul ka väikese istumise. Plaan oli töökaaslastele pakkuda mõningasi hõrgutisi. Nad on mul head töökaaslased, võib ju pisut neid hellitada. Nojah. Idee on ju hea, aga teostus...
Hakkasin siis eile õhtul varakult kokkama ja küpsetama. Haa, no apsull kõik läks hukka. Maailma parim rabarberikook läks kõrbema (mina valin retsepte nii, et toksin google´isse märksõnaks "parim rabarberikook" või mida parasjagu küpsetada tahan ning siis valingi esimese retsepti ja usun, et see ongi parim. Eriti hea kui seal oleks veel kirjas, et "sõltumatud eksperdid soovitavad" ja "meie pere lemmik" - langed koheselt reklaami ohvriks), munad keesid siniseks, riis läks ka kõrbema (kujutage ette), lõhevahusaiad ei tulnud nii imetabased kui oleks võinud (ja lisaks unusid täna veel koju külmkappi ka) ning leib pudises kah ära, nii et kiluleivad jäid tegemata. Peale nii paljusid ebaõnnestumisi ma ülejäänud imelistest plaanidest targu loobusin.

Aga tühja sests toidust, mul oli viimane tööpäev!!!
Nüüd kavatsen kuni sünnitamiseni jalad seina peal vedeleda ning raamatut lugeda.

Teisipäev, september 20, 2011

Isepäised rõivad

Minu kummikud koorivad mul sokke jalast, jope kisub pluusi kõhu pealt üles ja püksid rullivad end ise kõhu pealt maha. Järgmiseks  hakkab rinnahoidja end ise lahti haakima ning vingerdab minema... Kui asi nii jätkub, siis varsti ei saa kolme sammugi astuda ilma et peaks soovimatu alastuse pärast piinlikust tundma. Ja kuhu see kõlbab nüüd, mil sügis saabumas ja  ilmad külmaks minemas?

Esmaspäev, september 19, 2011

Viimane töönädal alaku!
(Ja saagu kiiresti ja kergelt läbi)

Teisipäev, september 13, 2011

Kurjad kured ja meriskid, ehk ornitoloogilise kallakuga sissekanne

Nädalavahetusel olid ilgelt ilusad ilmad. Päike paistis ja linnud laulsivad. Need linnud olid muideks kured, kes kaeblikult taevalaotusel häälitsesid ja kurjade ilmade eest hoiatasid. Nüüd on need kurjad ilmad käes. A üldiselt on mul väike mure. Teadupärast on kured külmakartlikud ja kihutavad varakult egiptimaa poole. Aga kui kured lõunasse lähevad, kes siis mulle novembri alguses tite toob, ma küsin? Kapsalehti ka siis pole, mille alt beebit otsida... Ikaldus ühesõnaga.

Aga tegelikult olen üsna kindel, et Merisk toob... On jah teine samuti rändlind ja peaks novembriks ammuilma läinud olema, aga no merisk on ju selline pisike linnuke ja temast mitu korda raskem koorem  noka vahel on ilmselt suht raske lennata ja sellepärast ta nii aeglane ongi ja ei jõua enne novembrit minema.
Ah arvate, et beebi on meriski jaoks liiga raske ja suur? Ma ükskord nägin kuidas ta Mpsi seljakoti puu otsa tassis ja ise veel naerda piiksus. Nii et jaksab küll.
Ja kui merisk ei too, siis punapääsuke aitab ikka hädast välja. Kuigi nemad liiguvad siinkandis pigem kevadeti, sest teate ju küll: "Esimene lind kes kevadel tuleb...." Aga mõnel algab kevad võibolla väga varakult... nii novembris nt.

Pühapäev, september 11, 2011

Tarzanitest ja õuntest

Sel aastal ei tulegi  tavapärast postitust teemal "Mina Tarzan, sina õun". Selle põhjuseks pole mitte see, et kaelkirjakud kõik õunad ära sõid, vaid hoopis see, et mul ei lubata puu otsa õuntega filosoofilisi vestlusi pidama ronida. Nojah ja vaevalt, et ma selle ronimisega hakkamagi saaks. Jääks oma suure kõhuga kahe oksa vahele kinni ja siis tuleks tuletõrje välja kutsuda, et keegi mu puu otsast alla aitaks. Kus oleks selle häbi ots.
Aga õnneks oli Mps lahkesti nõus ise Tarzanit mängima ja pirnipuu otsas kaugete esivanemate kombel ringi kõlkuma. Minusuguse lühinägeliku pettis ära küll.
Sel ajal kui Mps pirne puu otsas küttis ukerdasin mina õunapuude all. No mis ta muud oli. Kummardada ma hästi ei saa (ma ei paindunud varemgi, nüüd jääb veel kõht ka ette) ja kükitades kukun kah kohe ümber, nii et õunte kättesaamiseks on ukerdamine ainus mõistlik lahendus. Õunu oli aga vaja, sest kuigi ma olen lahkelt lubanud, et ma sel aastal moosi ei keeda (ja seda lubadust kreegimoosiga rikkunud), pole ma õunamahla tegemise osas ühtegi ennatlikku lubadust andnud. Esimene laar mahla on igastahes valmis. Täna on plaanis veel paar pirni purki pista (kompottide tegemise osas pole ma ka lubadusi andnud). Ja siis selleks nädalaks aitab...

Reede, september 09, 2011

Hea on, et nädalavahetus pihta hakkas. Täna olin tööpäeva lõpuks nii väsinud, et kartsin end laua taha magama jäävat.

Kolmapäev, september 07, 2011

Pühendunud või lihtsalt hajameelne

Täna hommikul avastasin, et olin eile töölt tulles lauatelefoni tasku pistnud. Vot nii pühendunud olen tööle, et soovin, et mind ka kodukontorist töönumbrilt kätte saaks. Kahju ainult, et need juhtmevabad lauatelefonid minu kontorist linnani ei levi.
Aga kuidagi hajameelseks olen muutunud. Järgmisel korral avasan, et olen kogemata kirjutuslaua või arhiivikapi kotti toppinud...

Esmaspäev, september 05, 2011

Kopsivad losse kokku

Kas panite tähele, et nädalavahetusel oli ilm taas täitsa suvine? Päike paistis, linnud laulsivad ja lilled õitsesid. Nagu ei koputakski sügis uksele. Aga koputab küll. Päikesepaistet ja linnulaulu ja lilleõitsemist nautides võis aegajalt kuulda selliseid kopsatusi. Mõni lihtsameelsem võiks arvata, et seda põhjustasid puu otsast alla potsatavad õunad, aga mina tean, et tegelikult oli see sügis, kes koputas.
Mps ka vahel kopsis sügisele solidaarsuse mõttes kaasa. Ehitasid teised miskist kuuri juurdeehitust. No ma siis seisin kõrval ja targutasin. Teate ju küll vanarahva tarkust, et need, kes oskavad, teevad, need, kes ei oska, õpetavad. Mina ei tea ehitamisest küll midagi, aga kas see mind kunagi takistanud on?
Ülejäänud aeg, kus ma tööinimesi ei tüüdanud ega õunu ploome näost sisse ajanud, tegelesin ma õhulosside projekteerimisega. Täitsa lahe oli. Kuigi siin said taas takistuseks minu vähesed arhitektuursed teadmised. No näiteks, kui lai peaks ühe õhulossi uks olema või mitu keerdu on mõistlik lossi keerdtrepile teha. Ja ikka samas vaimus edasi. Aga samas, millal oluliste pisiasjade karm reaalsus mind enne unistamast on takistanud...

pilt

P.S Õuna- ja ploomiaedade omanikud. Olge te hoiatatud, et ringi liigub ohtralt kaelkirjakuid, kes võivad teie saagi hävitada.

Neljapäev, september 01, 2011

Tere Kool!*

Täna hommikul polnudki niiii raske tööle minna kui tavaliselt. Minu igahommikust vastumeelsust leevendas natukene kahjurõõm. Ma nimelt mõtlesin kõigile neile õppuritele, kes pisarsilmil taas kooliteele asusid ja tundsin kergendust, et mina nende hulka enam ei kuulu. Võibolla kunagi kauges tulevikus, aga praegu küll veel ei viitsiks koolis käia.
Aga igastahes jõudu kõigile koolijütsidele! Ja kuna meil on ka peres koolilapsi, siis torti saab ikka! Nojah, koolilaps pole soliidset õpetajaametit pidava abielumehe kohta ehk päris korrektne öelda. Aga millal ma enne korrektsusega hiilanud olen?

*Tegemist on viienda samanimelise postitusega siin blogis. Kahel aastal on mul õnnestunud pisut originaalsem olla...