kolmapäev, august 31, 2005

Õige tee läheb siit, sosistas rebak

Hehh, eile siis tähistasime vaikselt kooli algust. Mina ja Hedi ja Piret. Nii öelda pidu algas sellega, et Hedi valis toas välja kõige kergemini puruneva asja ja saatis šampusepudeli korgi otse meie kristalllühtri poole teele. Klirin oli iseenesest vägev, aga tuleb tõdeda, et meie kristalllühter, pidas sellele imehästi vastu ja ehib meie tuba endiselt edasi. Saladuskatte all võin öelda, et selle fenomeni põhjuseks võib pidada seda, et see kristall polegi päris kristall vaid pigem selline plastmassi moodi kristall.
Täna aga üritan taas üliõpilaseks saada ja end ainetele registreerida. Kas keegi oskab mõnda head vabaainet soovitada? Praeguseks olen suutnud end juba 3 ainele registreerida...
Tunnen end tõelise rebasena - ma ei saa millestki mitte midagi aru. Ainus erinevus 4 aasta taguse rebasega on see, et ma ei lase end sellest teadmatusest häirida.

...kolm tundi hiljem
Istun ikka veel arvutiklassis. Internett...Ahh... Veetsin siin aega piltide vaatamisega. Mpsil on seal fotopicis ikka mingi miljon galeriid. Üks uhkem kui teine. Kolm tundi kulub ilusasti ära. Eriti meeldisid mulle 2 pilti. Üks see ämmelgaga, kus ämmelgat pole kodus ja teine autorist endast.

esmaspäev, august 29, 2005

Heihopsti üle pika aja...

Oh, lõpuks ometi näen ma taas sinakat valgust kiirgamas arvutiekraanist. Ma olen sellest puudust tundnud. Mitte, et ma kodus arvutiekraani poleks vaadata saanud. Ma oleks end võinud kasvõi roheliseks vahtida sellest sinisest valgusest, aga puudu oli see mõnus internetisurin, see nabanöör maailmaga. Aga nüüd oleme jälle üks, mina ja mu Internet.
Kuna ma pole ammu kirjutanud, siis teen võimalikult konspektiivselt, et kõik uudised ära mahutada:
Uudis nr 1, mis polegi isegi uudis vaid pigem fakt - kool on jälle käes ja mina jälle esmakursuslane.
U nr 2 - Ma olen nüüd tööinimene ja kui hästi läheb, siis teenin veidike raha. Aga selles ei või muidugi kindel olla. Igatahes suure tõenäosusega võin oma ametinimetuseks kirjutada kunstnik. Praegu tegelen aktiivselt oma telefonile mittevastamisega. Asi on selles, et kirjastus peaks helistama ja küsima, muu seas ka kui palju ma palka tahan. Mul pole õrna aimugi, kui palju sellistele makstakse, 100, 500, 1000, 5000, 10 000, 30 000???? Igatahes kui te minuga telefonitsi suhelda tahate, siis helistage tuttavalt numbrilt, võõrastele ma ei vasta (loodan, et kui nad mind ei saa kätte, siis helistavad küljendajale, kes on mu tädi ja lubas ise asjad korda ajada kui talle helistatakse)
U3 - Maalilaager sai edukalt korraldatud. Sellega oli küll häda ja viletsust ja miski ei läinud nii nagu plaanitud ja kui te mind kohates imestate, et miks mu pea on halliks läinud, siis kõik on selle igavaese organiseerimise süü.
U4 - Olen suvel teinud kõvasti kirjatööd. Muuseas on valminud on jalgrattamatka reisikiri. Sellle kirjutamine oli keeruline, kuna minu kodusel arvutil on kõik tähed kodeeritud. Proovi sa meelde jätta, et kui tahad saada koolonit, siis pead suure ö panema ja kui tahad suurt ö saada, siis ctrl21. Lisaks olen mänginud juba varem mainitud põhjustel meeletult solitairet, samadel põhjustel veetsin ma ühe öö printeriga kakeldes.
U5 - Olen töötanud nagu ori. Kõik need miljon puud, mis jaanuaritorm murdis on lõpuks ometi kuuri alla saadud, mis kuuri ei mahtunud, on nüüd ümber kuuri. Rattaid pole küll enam kuhugi panna. Ja mõni riit on isegi jõudnud juba ümber kukkuda, aga seda ma oma süüks ei võta, mina ei pannud sinna riita, mitte halgugi. Minu oma veel seisab, eirates igasuguseid füüsikareegleid.
U6 - Meri on veel soe. Kes viibib selle läheduses, kasutage võimalust. praegu on tuult kah. Sellised lained, et hoia hinge kinni. Mina kui tõeline hülgerahva esindaja igatahes tormaks tormihoiatust kuuldes otsekohe merre (ja nii me tegimegi!)

Oh, aitab kah selleks korraks. Mõni teine päev jälle tüütan teid oma toreda eluga. nüüd, mil olen jälle tsivilisatsiooni keskel, kuulete minust paratamatult tihedamini. See on lubadus, mida pole raske täita, pigem ei suuda ma arvutist eemale hoida...

reede, august 12, 2005

miraaž eust

Ohh, raske on minu elu. Juba mitu päeva pole sauna saanud. Kus on õiglus siin maailmas ma küsin teilt???
Harjumatu on tavainimese elu.

Siis veel see asi, et ma jagan taas oma tuba õega. Kohutav. Esiteks käime me võidu üksteisele närvidele ja siis on tal veel see Harald!!! Mitte, et mul tema vastu otseselt midagi oleks, aga lihtsalt vaevalt saan mina silma kinni panna kui hakkab mingi klõbistamine pihta. Õhtuti on vaja ju mõnel miljon sõnumit saata. Hehh, perekonnainimesed.

Olgu need viinamarjad nii hapud kui tahes, aga mul polegi praegu oma elu vaja. Mängin päevast päeva SIMS2. See on peaaegu sama hea kui oma elu. Minu perekond seal mängus elab vastupidiselt minule äärmiselt huvitavat elu.
Ja lisaks mänguelule on mul veel unenägude elu. Täna nägin jälle sellist und, et ärgata nagu ei tahtnudki :D
Ükskord ma ei ärkagi üles.

Muide, oma unelmate mehega olen ma juba kohtunud (kui keegi veel ei teadnud). Kui mina läksin Kihnu saarele, tuli tema just sealt ära. Kuidas ma ta ära tundsin? see polnud üldse keeruline. Tal oli ju suur seljakott seljas ja kitarr käes. Mida enamat võiks üks hing ihaldada... (Minu kriteeriumid pole just üleliia kõrged. Tõsi, mul poleks selle vastu midagi, kui tal oleks veel lisaks hea iseloom, hea välimus ja hea rahakott, aga see kõik on kitarri ja matkakoti kõrval tühine)

Ohh mind küll...
Naerge kui tahate, aga ma olen viimasel ajal jälle unistama hakanud... nagu oleks armunud jälle... veel... ikka veel.... irw

kolmapäev, august 10, 2005

Hetk võrguühendust vaja ära kasutada

Terve tänase päeva olen õppinud taas kahel jalal kõndima. Raske on see. Ikka tekib soov edasi vändata. Minu arvamus on selline, et see jalgrattamatk sai selgelt liiga vara läbi. Ma just hakkasin seda nautima. Kui oleks olnud võimalust, oleksin vist maailmalõppu välja kihutanud :D

Kui kedagi huvitab minu matkakirjeldus, siis seda ma siia üles ei riputa (liiiiiga piiiiikk) aga hea õnne korral võib teil õnnestuda seda lugeda.

P.S Hea uudis on see, et mu fotokas jäi ellu (aint pildid on kõik sinisetriibulised).

teisipäev, august 02, 2005

Lubatud matkakirjeldus

Nii võtsin seekord ikka õige diski vanaema juurde kaasa ja siin ta on: Matkakirjeldus (kõik kirjavead on taotluslikud)

Nii, kuna ma pole miljon aastat kirjutanud ja vahepeal on vähemalt kaks miljonit asja toimunud, millest ma oleks kirjutada tahtnud, siis võite isegi arvata, et tulemas on piiiik sissekanne. Aga ma üritan teha selle piiiiika jutu nii lühikeseks kui võimalik (minu puhul tuleb see sellegipoolest pikk).
Alustame pulmadest. Minu lapsepõlve parim sõbranna abiellus. Pulmad olid imearmsad ja ilusad, hoolimata sellest, et sadas paduvihma. Aga millal vesi mind enne häirinud on. Sai vihmas paljajalu tantsu vihutud ja puha. Selline nukker igatsus tuli kah peale.
Järgmine mainimist vääriv üritus oli matk Pärnusse, millest kujunes välja hoopis matk Kihnu saarele (kui ma peaks mingil põhjusel teile ruhnu reisist rääkima, siis teadke, et käisin ikkagi kihnus, aga need kaks nime lähevad mul ikka segamini. August - oktoober, Kihnu - Ruhnu -> täiesti võimatu meeles pidada, mis on mis)
Mis vaatamisväärsusi seal kinhnus siis on?
  • Lendkoerad (Ma küll ei näinud ühtegi, aga pesakastid puude otsas nägid välja küll kui koerakuudid)
  • Rändrahnud (Kaardil märgitud hiiglaslikku rändrahnu nimega kassikivi leidmiseks pidi kõvasti vaeva nägema. See nimelt ei paistnud heina seest välja)
  • Maa alune kalmistu (selle omapäraks on see, et see on maa all ja ilma labidata pole lootustki seda leida)
  • Miski tamm (seda me kea ei leidnud üles)
  • Rannaniidud ja linnuvaatlustorn (siia juurde käib pikk jutt teelt eksimisest, kahtlastest külameestest, Kairi kahtlustavast ja Pille usaldavast loomusest ning veel ühest autoga külamehest)
  • Luited (Siia juurde käib lühike jutt kassist, kes meie vorsti ära sõi)
  • Lebopuud (mõnusad pajud, mille otsas oli lausa jumalik pikutada ja tähti vaadata ja mille puhul pidi Pille taas tõdema, et puu otsa on alati kergem saada kui sealt alla)
Üldiselt tuleb mainida, et oli hästi tore, kuigi meil Kariga esines ka mõningasi erimeelsusi. Põhilisteks vaidlusteemadeks olid reisimeine ja matkamine (Mina väitsin, et mina matkan, Kairi ütles, et tema arvates me reisime, aga kuna ta ei tahtnud mulle seletada, milles tema arvates reisimise ja matkamise erinevus seisneb, siis oli väga keeruline sel teemal vaielda). Sellest hoolimata oli matk tore ja Kihnust paadiga tagasi tulles (hirmsasti loksutas) tegin juba uusi plaane, millist väikesaart järgmisena vallutada. Aga ega sellega veel matk läbi polnud.Ooo ei, kaugel sellest. Siis alles algas kõik. Kairi läks tagasi tallinna ja mina hakkasin kodu poole astuma. Munalaiult virtsu on umbkaudu miljon kilomeetrit (paar kilomeetrit siia-sinna).
No hakkasin siis astuma. Kella üheksa paiku kui mul oli juba mingi 19 km maha jalutatud, otsustasin, et oleks viimane aeg omale telkimisplats otsida. Ja kujutage ette. Ei leidnudki sobivat. Esialgu olin ilmselt liiga nõudlik, pärast aga ei kohanudki ühtegi. Paremal teed suured laiad kraavid, vasakul pool aga laius soo. Mitte kusagile polnud telki panna. Kella veerand üheteistkümneks olin juba paanikaserval. Jalad ei tahtnud enam sõna kuulata aga ikka kõikjal soo ja raba. Otsustasin siis, et istun eemal terendava sildi alla maha, söön ära oma paanikašokolaadi ja hakkan nutma. Just sellel hetkel märkasin ma vasakul pool teed ilusat varjatud lutsernipõldu. Otsustasin oma telgi selle kõrvale püstitada. Olles vaevalt jõudnud telgi kotist välja sikutada, kui nägin eemalt põlluserva pidi mingit meest lähenemas. Kartsin, et mind aetakse minema. Ootasin, kuni noormees minuni jõuab ja hakkasin siis rääkima, et kas ma tohin seal tekida ja et ma ei jaksavat enam poolt sammugi teha ja kusagile pole teki panna ja nii edasi. Poiss vaatas mind imeliku näoga. Ilmselt ei saanud ta aru, mida ma temast tahan. Ta ei olnud mind ära ajama tulnud, vaid otsis oma sõpru. Siis aitas ta mul telgi püsti panna, valis sellele parima koha, uuris kuhu ma teel olen (kas Pärlseljale?), kas ma olen täiesti üksi (Kairi puhul oleks juba sada häirekella tööle hakanud), soovis head puhkust ja läks muiates minema. Mina kukkusin jala pealt telki, pugesin oma uude magamiskotti, haarasin Gotfriedi kaissu ja suikusin unne. Ega eriti magada ei saanud. Torm tõusis, maru algas ja kõigutas telki. Tuul oli nii tugev, et puhus telgi ümber, sel hetkel kahetsesin, et ei olnud viitsinud väikesi vaiu maasse torgata. Te võibolla ei usu seda, aga nii see oli. Väga kummaline tunne on olla teglis, kui tuul selle ümber lükkab.
Hommikul enne kukke ja koitu (st kell verand kümme) pakkisin oma asjad ja asusin teele. Te ei kujuta ette kui pikk see tee oli. Ma ise ka vist ei kujutanud ette. Igatahes järgmisel korral kui mul mingi selline tobe idee tuleb, et kõnniks õige miljon kilo kaaluv kott seljas kaks miljonit kilomeetrit maha, siis palun pange mind luku taha või midagi sellist. Ma ei hakka kõiki oma teelolemise raskusi kirjeldama. Ma olin juba miljon korda alla andnud ja end maapõhja neednud ja kaotanud igasuguse lootuse üldse enam kuhugi välja jõuda. Kui ma lõpuks vana tammi peale jõudsin ja silmapiiril tuulikuid nägid - Ohh, milline kergendus, vabadus, lootus. Usumatu. ja ma jõudsin kaheksase praami peale :D
Esialgsete plaanide kohaselt pidin veel Pireti juurest läbi hüppama. Aga Piret elab sadamast ikka nii krdi kaugel. Otsustasin siis, et põikan Mpsi poole sisse ja lükkan puuriida ümber. Kui ma aga ülevalt praami pealt alla sain, otsustasin, et ma ei jaksa poolt sammugi enam astuda. Roomasin bussi peale ja sõitsin koju.
Terve järgmise päeva tuli mul uuesti kõndima õppida. Jalad olid nii tihedalt piimhapet täis, et vere jaoks pole seal kohtagi. Ja talla all on iiiilus villikene.

See oli siis ”lühike” matkakirjeldus. Pilte näeitan kah kui soovite.