Emme vaata ämblik!!!

Kui ma kunagi kauges minevikus Tartusse tulin, siis mõtlesin, et peaks ikka ka zooloogiamuuseumit külastama. Ma olen üldiselt seline kiire mõtlemisega inimene, e noh kui asi otsustatud, siis ka kiiremas korras see täide viiakse. Nt selle otsuse teoks saamine võttis aega vaid silmapilgu (mis vätas küll 5 aastat, aga kas sellele pisiasjale peab siis tähelepanu juhtima niiväga). Aga see-eest jäin oma käiguga tohutult rahule. Need surnud täistopitud loomad, kes sind tardunud klaassilmadega jõllitasid! Nad olid nii armsad. Eriti see eriti uhkete puhmaskõrvadega kahtlane oravalaadne loomake. Kahjuks küll surnud.... Mõni loom oli ilmselt juba sajandeid koide toidulauaks olnud (sellised koitand ja tolmused nägid välja). Seal oleks hea jõllitamisvõistlusteks harjutada. Nad ei kipu just ülemäära tihti oma punnsilmi pilgutama.
Aga põhjuseks, miks ma sinna tegelikult läksin, olid loomulikult imelised elusad ämblikud. Saate aru, ma kardan ämmelgaid. Peaaegu sama palju kui vihmavarjusid. Aga kuna vihmavarjude näitust tartus pole ja oma vaenlast peab ju tundma, siis läksin ja viskasin pilgu peale (käed peitsin igaks juhuks selja taha, muidu äkki veel pakuvad, et võid mõne linnutapiku kätte võtta - ei aitähh). Imelised Elusad Ämmelgad... Kui elus nad olid, selle kohta mul andmed puudusid, sest mitte üks ka neist ei liigutanud, aga ilusad ja armsad olid nad küll. Nägid sellised pehmed karvased ja natuke mürgised välja... aga muidu imearmsad. Kõige koledam oli see must lesk... Aga üldiselt mina leian, et Eesti ämmelgad (no sellised pikkade koibadega ja paksu tagumikuga (ma ei pea silmas koibikuid, need on peaaegu talutavad)) on kõike koledamad ja ohtlikumad ja vastikumad. Ja salakavalad on nad ka... Te olete hoiatatud.

Pilt pealkirjaga Everybody´s scared o´something on tehtud Imreyin´i poolt