Neljapäev, november 26, 2020

Naeratus

 Arvake ära, kellele kuulub selline hurmav naeratus?



Õige vastus on, et loomulikult Täpsile. Ta ise on väga rahul. Väitis, et oli täna koolis üht poissi oma malbe naeratusega hirmutanud. Ta isegi demonstreeris kuidas. Vaatas niimoodi armsalt üle õla ja siis paljastas oma võluva hambutuse. Oli päris hirmus küll. Loodan, et see poiss ei saa õudusunenägusid...

Esmaspäev, november 23, 2020

Kiired ajad

 Kuni jõuludeni ei tasu mult eriti suurt blogimisaktiivsust oodata. Nii palju projekte on vaja valmis saada! Mõni neist on päris mahukas. No näiteks see, mille ma veidi enam kui 15 aastat tagasi oma esimesel blogimispäeval lubasin teha. Viimane aeg see ellu viia. Hakkasin vaikselt otsast pihta, aga edenemine kulgeb aaaaeglaselt. Aga kui lõpuks valmis saan, siis on kõikide alla 9-aastaste jõulu-, sünniäeva- ja nimepäevakingitused lahendatud :P. Rõhk sõnal KUI.

No ja siis veel paar väikest käsitööprojekti, millest ka eriti avalikult rääkida ei saa, sest noh jõulud ju. Sealjuures tuleb ju veel ka koristada ja natuke lastele süüa ka teha...

Neljapäev, november 12, 2020

Lavastatud süüdi

Ma teadsin seda! Või õigemini kahtlustasin.

Nimelt oleme mitu korda leidnud ukse eest "kingituse" kassilt. Enamasti on selleks poolik hiir, vahel aga ka mõni linnuke. Alles hiljuti oli trepil väikese pöialpoisi elutu keha. Ikka selle linnu, mitte päkapiku. Viimaseid pole veel toodud. 

Ma ükspäev viskasin nalja ja ütlesin, et raudselt naabruskonna kassid tahavad meie Juhanit süüdi lavastada ja sokutavad linnukesi trepile.

Tuleb välja, et nii ongi. Kuidas muidu seletada seda, et Jussu oli täna terve päeva toas (ja lebotas Täpikese voodis, mis on talle tegelikult keelatud koht), aga lõunapaiku leidsin ikka ukse eest kõvernokse porri laiba. Arvestades, et ma olin päeva jooksul juba mitu korda edasi-tagasi saalinud, ei saanud see seal ka varasemast olla. Nii et need pidid olema naabrite kassid, kes tahavad Juhanit halvas valguses näidata!

Kolmapäev, november 11, 2020

Kodukooli proovipäev

Meil oli täna distantsõppepäev. Soojenduseks ilmselt. Varasemalt poleks selline asi kõne allagi tulnud, et keset suurt koolinädalat teatatakse, et vot täna on õpetajad koolitusel ja toimub kodus õppimine. Aga noh, nüüd on ju uued ajad. 

Õnneks kestis kodukool sel korral vaid päeva. Selle olen ma võimeline kuidagiviisi üle elama. Nuttu ja hala oli muidugi palju, kuigi tegemist on koolinädala lühima päevaga. Mõlemal oli tunniplaanis ainult neli tundi, millest üks on koorilaul ja teine kunst. See viimane põhjustas muidugi kõige rohkem nuttu ja hala. Aga suured kunstnikuhinged ongi pahatihti emotsionaalselt ebastabiilsed. Lõpuks said pildid siiski valmis ja polnud neil häda midagi. Kumusse just ei vii, aga õpetajale kõlbab näidata küll. 

Aga mis siis veel? Kõik kolm last olid kodus - ma isegi ei üritanud koristada. Nad oleks mulle tubade segaminiajamisega ringi pähe teinud nagu nalja.

Teisipäev, november 10, 2020

Illustratsioonikuu

Ega ma neid pliiatseid niisama teritanud. Ikka selleks, et saaks kunstiaasta illustratsioonidekuul paar pildikest joonistada. Võtsin ette Tõrukese soovitusliku kirjanduse ning leidsin sealt ühe toreda raamatu, mida olen kauges lapsepõlves isegi lugenud (mis pole üllatav, lugesin toona palju). Lugesin nüüd uuesti. Oli endiselt päris muhe kirjutis.

Esimene pildike ongi nimikangelasest.


Kui tööpäev lõppes, pani Gena end hoolega riidesse ja läks koju, oma väikesesse korterisse. Kodus luges ta ajalehti, tõmbas piipu ja mängis kogu õhtu iseendaga trips-traps-trulli.
Kord kui ta oli mänginud iseendaga nelikümmend trips-traps-trulli järjest, läks ta meel väga kurvaks. 
"Miks ma kogu aeg üksi olen?" mõtles ta. "Ma pean endale kindlasti sõpru muretsema."
Ta võttis pliistsi ja kirjutas niisuguse kuulutuse:
"Noor viiekümneaastane krakadill tahab endale sõpru. Ettepanekutega pöörtuda aafressil: Suur Piruka tänav number15, korpus Õ. Helistada kolm ja pool korda."
Juba samal õhtul riputas ta kuulutused linna üles ja jäi ootama.

Teine pilt aga toredatest kõrvaltegelastest Garantiimehikeste loos.

"Ohhoo! Mis ma näen? Hiirik veab Miirikut!"

"Kõik on õige," kuulis ta vastuseks. "Ainult kõik on vastupidi. Mina olen ju peal!"

Neile lähenesid vanad tuttavad valge lipuga. Kusjuures üks istus teise seljas.

"Miks niiviisi?" küsis Külmik.

"Tema aukraadi alandati," selgitas pikk leitnant, kes sadulas istus. "Tehti leitnandist hobuseks. Saatus mängib ohvitseridele vingerpussi. Kellel ei vea, see veab ise."


Andke nüüd ometi inimesele ideid, et mida järgmiseks illustreerida! Teoorias võiks ju sama raamatuga jätkata, aga oleks tore vahelduse mõttes ka midagi muud proovida.

Kolmapäev, november 04, 2020

Liiga palju pliiatseid?

Kas ma kurtsin, et mul pole üldse aega? Nojah, see seletab ilmselgelt, miks ma täna kõik oma värvipliiatsid ära teritasin ning värvide järgi sorteerisin. Millekski asjalikumaks polnud lihtsalt aega. 


Aga luban pühalikult, et homme koristan toad ära. Viimane aeg. Kui veel veidi venitada tuleb esmalt põrand sõnnikuhargiga puhtaks rookida ja alles siis saab koristamisest rääkima hakata.

Teisalt jälle. Mul on pliiatsite teritamisest vill sõrmel (Saaremaa siidikäpp, noh). Kas selline invaliid üldse passibki koristama.

Särav Täps

 Minu väike Täpike käis maakondlikul lauluvõistlusel ja sai seal eripreemia lavalise sära eest. Olen loomulikult üliuhke oma pisikese tütrekese üle ja taon rusikaga vastu rinda: "Emmesse!" No olgem ausad, edevus on tal raudselt minust ja eks sealt ka see sära. Teisalt, kui ta poleks Mpsilt pisukest portsu musikaalsust pärinud, poleks keegi teda lavale lasknudki. Säragu nii palju kui tahab.

Mina kahjuks ise tema ülesastumist ei näinud. Olin tattisülgava Tirts-draakoniga kodus. No kui ma oleks selle aevastava ja tatise lapsega kontserdile läinud, oleks mind raudselt rivaalide saboteerimises süüdistama hakatud. 

Aga muidu on endiselt kiire. Oma käsitööprojektidest suutsin mantli varrukad pikemaks nikerdada ja selle portree valmis kritseldada. Kõik muu on pooleli (või suisa alustamata).