Kolmapäev, mai 30, 2007

Aknad on udsed ja õhk on niiskusest paks. Higist kleepuvad ja auravad kehad ägisevad hõõguvatel pinkidel ja päike hakkab käetugesid sulatama. Keegi viskab rattakoopa peale leili ja kadakaviht käib ringi. Kui saunabuss lõpuks kuue tunni pärast Tartusse jõuab, veereb sealt välja hunnik rosinaid. See prillidega, eriti krimpsus rosin olen mina.

Sellisena kujutasin mina ette oma reisi Kuressaare-Tartu saunabussi liinil. Suur oli minu üllatus kui selgus, et bussis oli täiesti töötav konditsioneer, tumendatud klaasid ja peaaegu et mõnus olemine (suudate te seda uskuda...mina siiamaani veel mõtlen, et äkki see oli ilus uni ja kogu agoonia ootab mind veel ees). Ma jõudsin juba ära unustada kui lämmatav palav seal väljas on. Kuidas elu selles leitsakus üldse võimalik oli, jääbki mulle vist saladuseks.

Esmaspäev, mai 28, 2007

Arheoloogilised leiud

Minu tänase päeva saavutus - lõin umbes pool miljonit naela. Homme lähen Tartusse ja kui tagasi tulen, siis löön teise poole ka ära!

Üldiselt käivad meil maal arheoloogilised lammutustööd. Te isegi ei kujuta mitte ette kui palju põnevat võib ühest iidsest onnist leida. Aga las ma räägin teile. Kõige esimese asjana kui te leiate ühe iidse hüti, vaadake räästa alla. Seal on raudpoltkruvikindlalt püss. Jah, tõsi, see on ilmselt roostes ja puust osa on pisut pehkinud. Aga ta on täiesti autentne ja kõik jubinad ja lukud on küljes ja see on äratuntavalt sõjaaegne (millise sõja täpsemalt, seda mina täpsemalt ära ei tunne, sest ega ma mingi relvaekspert pole. Ma võiks öelda vabalt, et näiteks muistsest vabadusvõitlusest. Olen võhik).

Siis ma soovitan teil kindlasti vaadata ahju. Kui seal ühte imekaunist (tervet) savikaussi pole, siis pole see onn tuhkagi väärt. Jah, ilmselt on see natukene tahmane, aga pesete puhtaks ja imetlete nii mis jaksate.

Kui te need olulised kohad olete läbi vaadanud, siis piiluge, mis on selle kola hunniku alla peidetud, mis laviinina uksest välja voolab. Võite ette kujutada, et seal on loendamatul arvul huvitavaid ja põnevaid esemeid, millest pooli me kavatseme rakendada dekoratiivsetel eesmärkidel uue rajatava väliköögi juures ja ülejäänud poolte (mis ei kvalifitseeru rämpsu ja prahi koodnimetuse alla) otstarve jääb ilmselt saladuseks

Pühapäev, mai 27, 2007

Maaka põnevast elust

Ma pole ammu kirjutanud. Minu maniakaalse grafomaanluse puhul võiks seda lausa paranemise märgiks lugeda. Julgen kahelda. Pigem on asi selles, et mina ja internet liigume viimasel ajal erinevaid radu mööda. Tema kihutab miskit liini mööda ja hoiab asustatud piirkondadesse, mina käin valdavalt kitsejälgedes.
Jah, viimased 4 päeva olen olnud täielik maakas ja tegelenud vaid kuivblogimisega (nagu minu ema päevikupidamise kohta öelda tavatseb).
A väike kokkuvõte möödanikust:
  • Iga päev olen talitanud ning toitnud oma armsaid koduloomi. Valdavalt on nendeks olnud küll kasvandikud minu sääsefarmist (või peaks selliste kohta ütlema kodulinnud? Koduputukas pole eriti popp). Kuid natuke on jäänud aega ka suuremate loomolendite jaoks. Teate, et koduloomadega peab rääkima ja neile pai tegema, siis kasvavad tublid ja toredad loomad. Ja maitsvad :D
  • Olen vaadelnud metsloomi. Eriti palju vaatlesin ma kitse nimega August Berg. Ta elab meil põllu peal ja on äärmiselt hästi vaadeldav.
  • Ladusin puuriita. Võite teha ennustusi, kui kaua see püsti seisab. Kõige täpsemini ennustaja saab auhinna - võimaluse veeta mõnus ja tervistav nädalavahetus looduskaunis kohas riita ümber lappides. Muide seda saab niisama ka teha, ma ei jõudnud riidaga eriti kaugele.
  • Lammutasin sauna. Peaaegu et iidse ja peaaegu et suitsusauna lammutamine on äärmsielt määriv töö. Uskuge mind. Kui me selleks korraks lõpetasime, võisin ma igale söekaevurile vabalt silmad ette teha. Ainult silmavalged pilkusid minu üleni mustas näos. Hea et me talitasime iidse vanarahvatarkuse järgi: ära enne vana sauna lammuta kui uus valmis! ja ma ei tea midagist mõnusamat kui päev otsa rasket tööd teha ja siis kuuma sauna minna. Mõõõõnus!
  • Tegin plaane. Te ei kujuta ette ka kui mitu korda ma selle nädalavahetuse jooksul jõudsin öelda, oma juhtlauset - kui raske see ikka olla saab. Aga plaanid seisnevad valdavalt selles, et oma tuba Sutus, kus ma kavatsen suurema osa suvest veeta, imearmsaks kohakeseks muuta.
  • Lebotasin. Mmmmmmmm. Mulle meeldib teatavat sorti lebotamine üle kõige.
  • Nägin ohtralt ohjeldamatult totraid ja veidraid unenägusid.
  • Käinud arsti juures, lasksin endasse mitu auku teha. Toitsin vampiire.

Teisipäev, mai 22, 2007

Oht mandri teedel

Haa, mandrilased, nüüd pole isegi mitte teie enam kaitstud. Automaniakk on ületanud Saaremaa piirid ja teda on nähtud liiklemas ka mandri teedel. Ja kujutage ette, ma sõitsin mööda pärisautost (mitte murutraktorist, ega loomaveokist ega muust aegurliikurist). Ja praami pealt sõitsin ma ka ise maha. Fööniga politseist kihutasin ka mööda.
(Saate aru, ma olen uhke oma edusammude üle ning ootan ohtrat kiitust ja tunnustust!)

Esmaspäev, mai 21, 2007

Mis juhtub siis kui neljakorruselises majas vajutada liftis nupule nr 7?

Järgmisel korral kui Merikesele külla lähen uurin välja :D

Pühapäev, mai 20, 2007

Uus konkurss!

Kuulutan välja konkursi leidmaks sobivat pealkirja oma magistritööle. Kõik head mõtted on teretulnud. Siis oleks mul vähemalt millestki joonduda ja ma ei peaks väänlema kohutaivamate süümepiinade käes. Tingimused pealkirjale:
  • Peaks sisaldama vähemalt ühte sõna valikust: kompost/muda/reoveesete/eralduvad gaasid/anaeroobsed protsessid/aeroobsed protsessid/järelvalmismisaun/vms
  • Võiks vähemalt kõlada teaduslikult (see oleks ainumas teaduslik osa sellest tööst sel juhul)
  • Võiks olla piisavalt informatiivne, et ma ise ka teaks, millest ma kirjutama hakkan
  • Samas võiks olla piisavalt igav, et mitte keegi seda vabatahtlikult lugeda ei tahaks ja seega ei saaks teada millise saastaga hakkab kunagi kauges tulevikus tegu olema.

Parima pealkirja väljapakkumisele (juhul kui see kasutusse läheb) hinnaline auhind!

Kera on vist kõige loogilisem geomeetriline kujund üleüldse...

Kahemõõtmelisse maailma taandades siis Ring. Elu käivat ka ringiratast. Sünd. Surm. Ja kõik mis vahepeale jääb. Sel nädalavahetusel sai käidud matustel ja vaadatud üle üks imetilluke maailmakodanik. Lõpp ja algus.

P.S Käisime ussikesega Keila-Joal ja sealkandis. Tore oli.

Reede, mai 18, 2007

Puugipaanika

Teate seda tunnet kui kõik sünnimärgid tunduvad puukidena? See juhtub eriti peale mõne liikuva sünnimärgi kohtamist. Mul on ka praegu puugipaanika.

Kolmapäev, mai 16, 2007

Leidsin tsaariaegse prossi :P

Täna üritas ema meie korteris valitsevale igisegadusele läheneda mänguliselt. Ta hõikas jeledal jäälel: "Pille, kas sa Tuhka-Triinut tahad mängida?" Ahvatlev pakkumine iseenesest. Tuhka-Triinu mängimine tähendab loomulikult seda, et minul on lahke luba koristada ja küürida ja eraldada terad sõkaldest ja istutada tuhat roosi. Aga ma nägin ta kavaluse läbi ja pakkusin, et võin mängida kurja võõrasõde. Mua-ha-haa!
Aga peaaegu, et tuhat roosi (loe mingit muud lille) istutasin ma täna vanaema aeda küll. Kaevamise käigus leidsin mulla seest ühe iidse prossi. Vanaisa üritas väita, et see on pärit tsaariajast. Ja sellest mõttest ei viinud seda eemale isegi mitte prossi selgelt nõukogudeaegne disain (selline seenemikk oli seal peal) ega prossi taha trükitud hind 40 kopikat. Ta hoopis väitis, et tegu on väärismetallidest kunsttükiga... Lisaks õnnestus mul leida ka muinasaegseid kivikirveid ning odaotsi (mis need kivid ikka muud olla said) ning ilmselt esimeste muistsete maismaataimede juuri...

Teisipäev, mai 15, 2007

Nõudemustaja-mutukad

Võibolla kedagist huvitab, mida ma siis teen siin kodus. Kuna ma midagi ebaseaduslikku ei tee, siis võin teid valgustada küll. Valdavalt pesen ma nõusid. Kunagi olid ajad, mil ma elasin kohas mida asustas ohtralt nõudepesupäkapikke (oh olid ajad...). Siin näikse elavat vaid karjade kaupa nõudemustaja-mutukaid. Vaevalt olen ma ühe kraanikausitäie nõusid jõudnud puhtaks küürida kui selja taha on kerkinud juba uus kuhila musti nõusid. Minu pere on muidugist osav (minusse), aga isegi nemad ei saa mitte kuidagi kohe nii palju nõusid määrida. Siin peab olema mängus mõne mutuka käsi. Muud seletust lihtsalt pole.
(Pildil on toodud kaks nõudemustaja-mutukat)

Esmaspäev, mai 14, 2007

Pätiks ma ei lähe

Kodus on hea. Eile õhtul kui mul oli õnnestunud lõpuks endale voodikoht võidelda, ütlesin emale, et ta mulle unejuttu loeks. Ja uskumatu - tõigi teine raamatu ja luges mulle natuke ette. Kas pole armas?
Olete kuulnud sellist uurimust, et lapsed, kellele unejutte räägitakse ei lähe pätiks kätte ära. No mina kohe kindalsti ei lähe siis :D
Mulle hirmsamal kombel unejutud meeldivad. Need muidugi ei tohiks olla ülemäära pikad, sest ma ometi ei saa ju enne magama jääda kui ma lõpu olen ära kuulnud.

Pühapäev, mai 13, 2007

Kuidas elad Matsalu?

Nii, olen tagasi roheliste rattaretkelt ja jagaks teiega veidike oma muljeid sellest imetabasest matkast. Tegelikult tahaksin ma jagada rohkem siiski tundeid. Järgneb väike loetelu minu valupunktidest.
Kõige teravamalt lõi kogu matka jooksul välja just nimelt sadulasündroom. No teate küll, see tunne, et võiks need mitmed kümned kilomeetrid kasvõi kätel maha käia, ainult et ei peaks istuma millelgi, mis kasvõi kaudselt sadulat meenutab. Kasvõi kõla poolest...
Teine väga silmatorkav punkt oli muidugi minu nina. Ma nimelt maskeerusin taas Rudolfiks. Tegelikult on terve minu nägu (k.a. kõrvad) kõrbenud tuli-tulipunaseks ja hõõguvad vaikselt. Iseenesest oli see äärmiselt hea - näol oli kogu aeg soe. Ja kui arvestada, et ka minu Unistajast telgikaaslasel oli märkimisväärne päikesepõletus, siis oli meil öösel justkui kaks ahju telgis ja seetõttu oli teine öö tunduvalt soojem. Kahju ainult, et mul ei õnnestunud oma varvastele päikesepõletust saada. Need kümme tegelast nimelt kippusid öösiti külma tõttu otsast kukkuma. Natuke hõõgumsit oleks neile vaid head teinud. Ja võibolla oleks tenkad ka kiiremini ära kuivanud.
Ranne valutas mul loomulikult ka. Enne sõitu valdavalt, justkui üritaks mind ümber veenda. A ma ei kuulanud teda. Läksin arstitädi juurde ja lasin horse powerit peale määrida. See oli miski universaalravum neil. Kõike raviti sellega. Kui ma oleks näiteks läinud kurtma kõrvavalu, siis oleks raudselt kõrvad ka sisse kreemitatud.
Oi ja lihased lihased, oi kui vihased. Kas te üldse teate kui uskumatult palju lihaseid mul on!?! Ma ikka alati üllatun kui nad järsku kõik korraga endast märku annavad. Ainult ma aegajalt unustasin ära kui fataalselt vale oli maha istuda. Püsti tõusmine oli nimelt äärmiselt vaevarikas.
Nüüdseks olen ma saavutanud värskeõhumürgituse kõrgeima taseme. Tahaks magada. Niis ajast aastast peaks ehk piisama.

Aga muidu oli lahe. Loodus oli ju imeline ja täitsa mõnus niimoodi vaikselt veereda. Ratas pidas uskumatult hästi vastu. Tõsi, hoolimata igasugustest katsetest teda õliga võida laulis ta küll mitmel erineval häälel mõnusat rattasõidulaulukest. A see ehk oligi sobiv taust sõidule. Ja päike paistis ja linnud laulsivad ja lebotada oli mõnus. Ja palju huvitavaid kohti. Ja no Matsalu kant on ju ilus. Eriti need pisikesed kadakased teekesed.

Natukene prügimajandusest ka. Minu amet oli ikkagi prügikasti kõrval seista ja inimestele selgeks teha mis on joogipakend ja mis on olmejääde. See on veider. Tänapäeval ei võeta last esimesse klassigi kui ta lugeda ei oska. Huvitav kuidas küll nii suur seltskond inimesi oli nii vanaks elanud ilma, et nad oleksid selle olulise oskuse omandanud. Sildid prügikastidel olid küll kirjutatud trükitähtedega ja illustreeriva pildimaterjaliga varustatud, kuid ikka nad ei mõistnud. Või noh, oli ka väga eeskujulikke prügisorteerijaid ja vaatepilt kahe aasta tagusega oli justkui tunduvalt parem, kuid mõningased prügilollid ikka leidusid, kes kõik ära rikkusid.

Nii aitab tänaseks. Võibolla kunagi kauges tulevikus kirjutan veel midagi olulist, mis praegu lihtsalt värskest õhust nüristatuna meelde ei tule.

P.S Anna-Katrina, kes sina minu kõrvaltelgis olid. Ma annan sulle nõu. Jäta ta maha ja hoia Elisel nii palju käest kinni kui tahad. Ja üks nõuanne veel - ära iial pane enam minu telgi kõrvale oma telki üles. Ja ütle seda oma sõpradele ka edasi. Mul on piisavalt põhjalik ülevaade teie eraelust. Ma ei taha tõesti rohkem teada.

Kolmapäev, mai 09, 2007

Katastroofipiirkond

See, et mul õnnestus oma elamine kolme kotti ja ühte pesukaussi pakkida on omaette ime. Ma pean edevusega tunnistama, et ma olen äraütlemata osav pakkija. Surusin kogu oma maise vara nii tihedalt kokku, et see peaaegu et teemantiks muutus. Aga kujutage ette kui suur saab olema veel see ime, kui mul tõesti peaks õnnestuma kõik see kraam siia niigi ülerahvastatud korterisse ära mahutada. Teate mis juhtub teemandiks kokku pressitud asjaega kui nad kotist välja värske õhu kätte lasta? Nad paisuvad plahvatuslikult ja võtavad enda alla 3 korda rohkem ruumi kui enne teemantumist. Olukord korteris on katastroofiline. Välisust ei saa lahti tehagi, kohe hakkavad kõik asjad (eesotsas pankrotihaluritega) uksest välja trügima. Laviinina.

Olukorra kriitilisust iseloomustab imeliselt murdjalapsuke, kes eile hädaabikutsungi välja saatis. Kõndis teine mööda tuba ringi telefon kõrva ääres ja korrutas muudkui: "Appi-appi-appi-appi-appi..."

Esmaspäev, mai 07, 2007

Hüvasti Tartu

"Kui sa tunned, et tahad nutta, siis helista meile! Me ei luba, et paneme su naerma, aga me võime koos sinuga nutta.
Kui sa tunned, et tahad ära joosta, siis helista meile! Me ei luba, et palume sul jääda, aga me võime koos sinuga ära joosta.
Kui sa tunned, et ei taha mitte kedagi kuulda, siis helista meile! Me lubame, et oleme häsi vaikselt...
Kui sa tunned, et tahad meid näha, siis palun ära helista, vaid tule meile külla!"


Vot just niimoodi kirjutasidki mu sõbrad minu lahkumiskaardile. Kas pole äraütlemata armas? Nad targu telefoninumbreid ei kirjutanud, et äkki hakkangi helistama. Aga haa, mul on nende numbrid olemas. Nii et...

Ja ma lähengi ära. Täna kell 17.30 bussiga. Võite mulle lehvitama tulla kui tahate :) Ega see lahkumine lihtne pole. Need kuus aastat siin Tartus olid lihtsalt unustamatult toredad. Seda just eeskätt tänu minu imetoredatele sõpradele ja tagantkätt imearmsale Tartu vaimule. Oi kui kurb on ära minna. Peaks endale paki taskurätte ostma, et pisaraid pühkida ja puha.

Reede, mai 04, 2007

Kas te üldse vaatate, millele alla kirjutate???

Viimased kaks nädalat olen mina registreerinud inimesi rattaretkele. Sellega seoses olen küsinud neilt hulgi isiklikke andmeid ja palunud ka allkirja.
Siiamaani on vaid üks inimene lugenud läbi paberil seisva teksti ja tõesti vaadanud, millele ta alla kirjutab. Ülejäänud on mind pimesi usaldanud. Nii ei tohi!
Kust võite te teada, millega nõustute?

Mis siis kui sellel nö registreerimislehel on selgelt kirjutatud järgnev tekst:
Oma allkirjaga kinnitan, et osalen rattaretkel ja kohustun täitma sisekorraeeskirju ning olen saanud kätte rattaretke atribuutika. Samas luban, et võite minu isikuandmeid ja telefoninumbrit levitada ja kasutada ükskõik mis eesmärgil. Oma allkirjaga kinnitan, et nõustun vabatahtlikult hakkama Pille orjaks ja teenima teda kuni oma elu lõpuni. Ja kogu oma maise vara kingin ka talle.

Mul oleks üle 200 orja...

Neljapäev, mai 03, 2007

Naabritest

Ma ei saa siit ära kolida. Öelge mulle, kust ma leiaks veel nii häid ja hoolitsevaid naabreid? Praegu just käis minu esinaaber uurimas kuidas ma volbri üle elasin ja tõi mulle 2 õuna (vabanduseks, et oli liiga suure õunakoti ostnud). Ja eile helistas minu teine lemmiknaaber ja muretses kas ma ikka sain üüri ära makstud. Isegi minu ülemised naabrid ei ole ammu mööblit lõhkunud ega muul moel endast elumärki andnud (üks parimaid omadusi, mida naaber omada võib).

Kolmapäev, mai 02, 2007

Võidab see, kel on surres kõige rohkem asju!

Kas leidub inimene, kes suudaks kõik minu seitse asja pakkida kahte kotti? Mul on 1/7 asjadest juba pakitud ja üks kott on täis. Ma olen ilmselgelt jälle alahinnanud oma maise vara kogust. Seda on selgelt rohkem kui mul vaja oleks. Võit juba terendab silme ees.
Oleks mul vaid natuke veini. Ma usun, et selle toel suudaks ma pakkimisele palju loomingulisemalt läheneda ja kui ma veel rohkem seda veini tarbiks, siis ilmselt hakkaks ma näiteks kotte kahekordselt nägema, ja ma saaks poole rohkem asju pakitud (ja kui te nüüd tahate väita, et ma näeks siis ka muud kraami kahekordselt, siis hei, ega ma nii palju ka ei jooks). A näe - kuiv seadus.

Oh oleks ma vaid tigu. Võtaks oma elamise selga ja hakkaks astuma (ilmselt selle pärast teod nii aeglased ongi, et neil on raske koorem õlul, ei jaksa kiirelt käia. Ilma majata lippaks nad nagu noored hirved.
Keegi oli neiu suudlevale tudengile pärja pähe pannud. Nii armas...

Teisipäev, mai 01, 2007

*

Iga päevaga jääb minu korteris asju aiva vähemaks. Minu tuba üha tühjemaks ja kõledamaks ja võõramaks. Külmkapp lendas täna hommikul külmkappide maale. Kõik minu miljon padjasõjardist patja saadeti saarele missioonile ja migratsioonivalus kalad sõitsid ka ära. Ema tuli ja tõstis pildi lihtsalt seinalt. Omanik võib panni lakkuda kui tal peaks selleks soovi olema. (Kuulsin, et pilt olevat juba suures toas seinale pandud ja telekat polegi enam vaja, vaadaku kalu.) Ja lamp lippas läbi linna oma pärisomaniku juurde.
Laenasin unistajalt kruvikeeraja (sest oma kruvikeeraja olin ma juba ära pakkinud ja saarele suvitama saatnud) ja võtan kohe lahti ka riiuli, et see saata riiulilasse. Ja pliit läheb sama teed, kui ma olen ta puhtaks küürinud. Siis jääb veel see Koljat (loe: arvuti) oma väärtkraamist tühjaks teha ja ära anda. Seejärel võibki ülejäänud seitse asja taskurätiku sisse pakkida ning kodu poole astuma hakata. Pildil võib näha lahkuvat Pillet väikesele armsale puust linnakesele Tartukeskesele lehvitamas (see on tulevikuvisioon).

P.S Kui kellelgi on soov midagi mu maisest varast omandada, siis tehke seda ruttu, enne kui ma nad ära pakin. Need oma seitse maiset asja. Tunduvad suured asjad olevat...

P.P.S Kui keegi soovib mulle kingitust teha, siis praegu on oodatud just suuremahulised asjad... No mis kotti ära ei mahuks

P.P.P.S Tähh Unistaja. Mullivannis oli päris mõnus muliseda.

* Näikse, et ma olen ka oma pealkirjageneraatori ära pakkinud, no ei tule mitte midagist pähe .