Aga gaasiline?

Miks on nii, et halvad asjad ja emotsioonid kipuvad kogunema ja kuhjuma ning painavad siis kuni plahvatuseni samas kui headel asjadel mitte sellist kommet pole. Oleks ju tore kui suudaks halva lihtsalt lahti lasta ja kuhjaks endasse ainult häid tundeid kuni oled heast ja paremast küllastunud. Aga ei. Hea voolab inimesest läbi kui sõelast, samas halb jääb pidama.
Ainus loogiline seletus on see, et headus on vedelas olekus. Ütlused "ülevoolav õnn" ja "pulbitsev rõõm" justkui toetavad seda teooriat. Samas kui "õnnetusehunnik" viitab ilmselgelt tahkele olekule.

esimene emadepäev

(sissejuhatav õhkamine)
Täna on siis ajaloo esimene päev, kus ka mina võin täieõiguslikult emadepäeva tähistada päevakangelase rollis.
Tõruke on alles väike ja veel pannkooke voodisse* ei too, aga peotäie lilli suudab küll oma emale tuua. Nurmenukke. Imearmas.
(vaheõhkamine)
Ma ükspäev siin mõtlesin, et veider asi see emadus. Enne last ei kujuta üldse ette, mis juhtub ja miskipärast on tunne, et kui see laps peaks tulema, siis minus midagi totaalselt muutub ja minust saab EMA. Aga tegelikkuses ei toimu sellist täielikku karakterimuutust. Tõruke on meiega olnud nüüd juba üle poole aasta ja see tundub algusest peale kuidagi loomulik. Otse loomulikult on elukorraldus oluliselt muutunud, aga seda sisemist 180 kraadist pööret, mida ma justkui ootasin ei ole toimunud. Olen endiselt ikka see sama kes enne. Selle väikese vahega, et mul on nüüd laps. Ja just nii see olema peabki.
Või tundub see ainult mulle nii ja kõrvaltvaatajad näevad juba kaugelt, et rinnapiim on pähe löönud ja sellest tüdrukust enam asja ei saa? Näe blogiski enam midagi muud ei kirjuta kui ainult titelappidest.
Aga ikkagi. Mul on hea meel, et mul Tõruke olemas on ja ma loodan, et ta võib minu üle ka vahel pisut rõõmu tunda (kui mitte muidu, siis vähemalt söögiaegadelgi).
(väljajuhatav õhkamine)

*Mul on alati olnud ettekujutus, et ideaalne emadepäev on selline, et hommikul tuuakse pannkoogid ja kakao voodisse ja siis lapsed koristavad ja kraamivad terve elamise ära ja poputavad ema nii mis jaksavad, toovad lilli ja kaarte ja šokolaadi ning emal ei jää muud üle kui jalad seinale visata ja õhata, et küll mul on alles toredad lapsed. Miskipärast on mul kuri kahtlus, et see kujutelm on pisut nagu ulme žanrist.

Need vanad armastuskirjad...

Seoses õe ja murdjalapsukese sissekolimisega tõsteti mind minu lapsepõlvekodust lõplikult välja. Öeldi, et kui sa oma kola siit minema ei vii, siis paneme selle põlema. Ma otsustasin päästa mis päästa annab ja nii sõitsingi ükspäev veomilliga ukse ette ja ladusin auto kaste ja kotte täis.
Suurema osa minu maisest varandusest moodustasid vanad kirjad ja päevikud.
Te ei kujuta ette, milline grafomaan ma ikka olen olnud. Päevikuid olen pidanud alates 14. eluaastast. Viimased kaks aastat on olnud sellised väheproduktiivsed, aga enne seda sai ikka ohtralt kirjutatud. Ei, ma pole oma grafomaanlust kaotanud ja selge näide sellest on seesama blogi siin (pea viis aastat katkematut hülgemöla ja kirjanduslikke liialdusi). Lihtsalt pisut muutunud on mukirjastiil. Minu päevikud on stiilis ise kirjutan ise loen. Blogi on sisuliselt kogu maailmale (õnneks suurem osa maailmast ei saa sõnagi aru mis siin kirjas on ja veel suuremal osal maailmast pole sooja ega külma minu kirjutamistest). Loomulikult on mul päevik veel kasutusel ja kui väga on vaja midagi hingelt ära saada, siis ma selle ka kirja panen.
Lisaks päevikutele tõin ära ka kastitäie vanu kirju, mida ma olen nüüd pahteldamise vahepeale vahelduva eduga lugenud. Mul on läbi aegade olnud päris suurel hulgal kirjasõpru üle kogu laia maailma. Neid kirju on praegu päris naljakas lugeda. Ilmselt alustasin ma kirjavahetust kusagil põhikooli algusaastatel, või isegi varem (selle saaks selgeks teha. Minu esimene kirjasõber oli Tuuli Tatter Võrust, mul on kirjad alles) ja viimased kirjavahetused on ülikoolipäevilt.
Praegu ma enam kellegagi ei kirjuta. Kahju natuke. Mäletan imehästi seda põnevat ootust, mis mind koolist koju minnes alati postkasti kontrollima sundis, ehk on keegi mulle kirjutanud ja oi see oli suur rõõm kui keegi oligi kirjutanud. Sellest tunnen küll puudust.
Muidugi olid enamus minu kirjasõpru välismaalt ja minu piiratud keelesoskus ei lasknud mul ka vabalt kõike mida tahtsin kirja panna (mitte, et ma ennast sellest väga häirida oleks lasknud). Eesti kirjasõpradega on hoopis teine lugu. Neid on mul läbi ajaloo olnud 3. Kaks kuuluvad kirjavahetuse aktiivse ajastu algusesse ja üks lõppu. See viimane oli eriti positiivne. E-kirjade ajastu hoogustumise ajal oli nii rõõmustav saada pikki (10-11 lehekülge polnud haruldane) ja sisutihedaid kirju. Paberil.
Ma olen alati paberkirju hinnanud palju enam kui e-kirju. Neis on jupp maad rohkem hinge. Nagu päris!
Oi, olen sattunud nostalgilistele radadele...

Pahuksis

Üldiselt tuleb öelda, et ma saan iseendaga suhteliselt hästi läbi. Ei riidle väga palju ja olen rahul sellega kes ma olen. Siiski aegajalt tuleb ette ka päevi kus ma kuidagi ei taha oma olemusega leppida. Need on sellised maailmaparanduslikud päevad, kus ma tunnen, et tahaks olla parem. "Veel parem?" küsite imestunult. Jah, kujutage ette, veel parem. Ja see ei tohiks ju niiväga raske olla arvestades milline õel, paha, isekas ja kade jonnipunn ma tegelikult olen. Endal on ka häbi.
Eile oli üks selline päev, kus mind piinas viimasel ajal kogunenud kuri kahtlus, et paar asja siin ilmas pole just täpselt nii nagu mulle meelepärane oleks. Ja vot see kahtlus ei andnud kuidagi asu. Koledad mõtted muudkui keerlesid ja keerlesid mu peas ja ausõna, mulle ei meeldinud ükski neist õelatest, pahadest, isekatest, kadedatest ja jonnakatest mõtetest, aga lahti ma ka neist ei lasknud. Ja isegi kui lasin, siis tulid nad riburadapidi tagasi. Praegugi kipuvad need rahutukstegevad masendusmõtterojud muudkui pähe trügima.
Ei see ei meeldi mulle...

Kodustatud

Paar päeva tagasi triikisin järjekordset hunnikut pesu. Triikisin ja triikisin ja triikisin ja järsku tabasin ennast mõtlesmas:
"Alles see oli, kui ma olin noor ja uljas, reisisin ringi, seiklesin hotellides, elasin metsikult ja vabalt. Vaadake mis minust praeguseks on saanud! Triigin pesu, koristan tube, teen süüa, kasin lapsi! Kuidas see küll nii äkitse juhtus?"
Vaagisin seda mõtet ja järsku avastasin, et ma polegi endas pettunud. Hoopis selline soe ja mõnus tunne tekkis. Ja veidike muigama ajas ka.

Minna või mitte minna?

Jah? ei? Ei? Jah? Miks? Miks mitte? Kuidas? Kas? Jah? Ei? Jah?

Ma olen täna päev otsa mõelnud ja ümber mõelnud ja üle mõelnud ja otsutanud ja hakanud otsuses kahtlema ja jälle otsustanud ja loobunud ja jälle ümber mõelnud.

Mul on homme hommikuni veel võimalust mõelda ja ümbermõelda. Deem, oleks rohkem aega, oleks küsitluse korraldanud :P Olulisi otsusi elus tuleb ikka teha kõrvaliste isikute arvamuse või kulli ja kirja viskamise abil.

Aga ausalt, ma ei taha enam mõelda. Pea isegi mitte ei huuga enam otsas. Mul on kuri kahtlus, et see on vahepeal mulle märkamatult õhku lennanud ja nüü toobki iga tuul uue suuna. Jah! Ei? Ei! Jah?

Olgem ausad, ei ole lihtne võtta vastu otsust, mis mõjutab kardinaalselt kogu su elukorraldust (ja mitte ainult sinu).

Täna lausa hakkasin lõputööd kirjutama, et mitte rohkem mõelda. Aga ma polnud selles ka eriti edukas. Kuigi ma andsin endale utoopilise lubaduse Unistaja sünnipäevaks teooriaosa enamvähem valmis saada... Naiivitar.

Ehh, Laisik ilmselt teab imeliselt, mida ma olen läbi elanud viimase paari päeva jooksul. Aga ma arvan, et olen lõpuks otsusele jõudnud. Üritasin siin kuulata oma sisetunnet ja jätta kõrvale mõlemad nii mõistuse kui tunded, mis millegipärast ei taha toetada ühte ja sama valikut... Häbematud. Mingi koostöö võiks ju tulemusrikkuse eesmärgil toimuda. Need neetud mõistus ja tunded võiks kusagil nurgataga oma vaidlused maha pidada ja siis kooskõlastatud ja valmis lahendusega välja tulla. Mina ei nutaks.

Koomusk on pärit siit! Mulle meeldivad!

teadaanne

Ma loodan, et teil hakkas parem, minul igastahes hakkas.

Ainult et pea huugab otsas mõtlemisest. Rohkem ei mõtle, kõik ülejäänud asjad siin ilmas otustan kulli ja kirja viskamise abil

Langes tähti sel öösel...

Mul on kolm päeva äärmiselt kehv tuju olnud. No lihtsalt tahaks nutta üle kõige (aga ei saa, patja pole). Täna olukord pisut paranes seoses külaskäigua Laisiku residentsi. Sõime kana porganditega ning veiniklaasi kõrvale vestlesime elust ja armastusest (st meestest).
Koju tulles sattusin kesk tähtedesadu.
Tähti kukkus ümberringi nagu vihmapiisku. Aga ma olin ettevalmistunud - teadsin küll mida soovida.
Ja mu soovid lihtsalt peavad täide minema, muidu ma ei mängi ja hakkan jonnima. Ma ei taha ju ometi palju, või mis?

jaanitulest ja loomadest (mitte grillituist)

Jaanitulest:

• Jaaniussi ei näinud (mida võib veidral kombel seletada faktiga, et Muhus pole jaaniusse).
• Sõnajalaõit ei leidnud (ja mina ei usu vabandust, et tegu on eostaimega, asi on väheses otsimises). Aga see-eest leidsin ma ohtralt kartulimardikaid. Nad ilmselgelt kogunesid minu vao peale, lootuses, et ma nende asemel lepatriinusid või sõnajalaõisi korjan. Naiivitarid ma ütlen
  
• Üle lõkke ei hüpanud (kuigi see kaugelt maalt pärit külaliste sõnutsi pidavat andma tagumisele poolele hea päevituse ning lisaks veel tagama igavese armastuse. Mina aga samastan end liialt õnnetu opossumionuga, et katsetama hakata)
• Üle loendamatu arvu aedade ei roninud, et lilli korjata ja kahtlase väärtusega unenägusid näha (mul niigi piisavalt veidrad unenäod)

Aga muidu oli nagu jaan muiste. Üle pika aja käisin korraks isegi suurel jaanitulel, aga nad millegipärast ei raatsinud seda lõket süüdata ja meil polnud ka kellelgi tikke, nii et minul jäigi see tuli nägemata.
Täna aga käisin jaanijärgse liigsöömise tasakaalustamiseks hulkumas. Kõigepealt nägin golfiväljakute vahel hiiglaslikku jänesevolaskit, kes laisalt üle tee kalpsas ja ei lasknud minu roosast kujust end üldse häirida. Pärast Linnulahel nägin ühte vähe närvilisemat metskitsesokku, kes minu nina alt põõsast välja hüppas ning haukudes metsa poole lidus. Te ikka teate, miks sokud hauguvad? (Sest vastupidiselt üldisele arvamusele on nad targad loomad ja kui juhtub, et võsavillem või mõni muu säherdune loom on otsustanud kitsekese õhtusöögiks võtta, siis põgenedes sokk haugub ja hunt mõtleb, et jahimees koertega on lähedal).
Minu hulkumine venis pikale, nii et mul oli küllaldaselt aega mõelda läbi kõik oma mõtted. Lisaks haukuva kitse probleemile käsitlesin veel ka lolle lambaid ja muid pudulojuseid puudutavaid teemasid. No ausalt. Selle kvartali mõtlemislimiit sai igastahes täis. Rohkem enam nii ei tee.

Kera on vist kõige loogilisem geomeetriline kujund üleüldse...

Kahemõõtmelisse maailma taandades siis Ring. Elu käivat ka ringiratast. Sünd. Surm. Ja kõik mis vahepeale jääb. Sel nädalavahetusel sai käidud matustel ja vaadatud üle üks imetilluke maailmakodanik. Lõpp ja algus.

P.S Käisime ussikesega Keila-Joal ja sealkandis. Tore oli.

Kas lõpuks tekib kodutunne?

Nii, täna õnnestus mul lõpuks saada tühjaks see hiiglaslik õunakast, mis kodust toodud sai. Ei läinudki nii palju aega või mis? Tulemus on muidugi silmaga näha. Olen ümar nagu Seering, punapõskne kui Martsipan, aint nina pole Lambaninale sarnaselt valge. Veider...ja ma sõin neid sel eesmärgil tonnide kaupa.
A teate mis. Nad tulevad tagasi! Juba mitu päeva olen kahtlustanud, et midagi on teoksil! Kahtlased räpased jäljed pliidil, kui mina pole isegi mitte mõelnud söögitegemise peale. Minu ilusasti riiulile ritta seatud kastanimunad on mööda tuba laiali veeretatud. Asjad kaovad iseenesest ja ilmuvad välja ennekuulmatutes kohtades. Siin ei saa kahtluski olla - pisimutukad naasevad minu juurde. Ja kuigi nad võivad olla uskumatult tüütud, kiuslikud, lihtsalt lollid, armsalt naiivsed, segadusttekitavad, kaosekülvajad, kiuslikud väikesed paharetid, siis ikkagi ma rõõmustan nende tagasi saabumise üle. Korter ilma nendeta pole lihtsalt kodu. No ei teki kodutunnet*! Kahju ainult, et nõudepesupäkapikud ei tule. Nad olid mu suured lemmikud. A ehk õnnestub nad vähemalt küllagi kutsuda, kui normaalne mutukafauna on taastunud siin korteris.
Selle rõõmsa tõsiasja avastamise tulemusel lugesin algusest peale läbi oma sõbra Sooda mutukateemalised sissekanded. Ahh, milline nostalgia!

*Muide ma mõtlesin välja ka teise põhjuse, miks mul selles urkas pole kodutunnet. Lihtne. Ma lihtsalt ei mõtle sellest kui kodust vaid kui ajutisest elupaigast (a sellisest urkast teistmoodi mõelda oleks masendav ja tervist kahjustav. Koduks ei valiks ma midagi sellist iial. Tänan pakkumast)

Kallis päevik...

Nii, täna panin punkti oma pärispäevikusse. Mitte, et kirjavahemärkide kasutamine minu puhul nüüd miski eriline näitaja oleks - ma neid ikka aegajalt kasutan (kuigi õigeltel kohtadel harva), aga antud juhul oli lihtsalt tegu viimase punktiga. Päevik sai täis. Ilmselt panen sellega punkti ka kogu minu päevikumajandusele. Hakkab teine end vaikselt ammendama.

Miks ma üldse kirjutasin?
Loomulikult selle pärast, et näidata, et mul on olnud huvitav elu. Vaadake, inimene, kes on suutnud tihedas kirjas kaheksa päevikut täis kritseldada, sellel peab ikka olema millest kirjutada. Aga ainult teile ja ainult praegu võin ma suure saladuskatte all öelda, et tegelikult on see kõik üks suur pettus. Ma olen osav pettur ja seda suuresti tänu oma kohutavale käekirjale. Sel ajal kui teised üritavad dešifreerida minu hieroglüüfset käekirja, itsitan mina vaikselt nurga taga teades, et tegelikult sisu kui sellist polegi, on vaid katkendlik sikksakiline joon, mis silme eest kirjuks võtab... Minu väike sõjakavalus.

Ja nüüd siis lõpetan? Mitte, et mul enam millestki kirjutada poleks, ma võiks seda sikksakkjoont edasi tõmmata. A noh, kirjanduslikus mõttes pole minu päeviku mittekirjutamine miski kaotus. Pealegi pole need niikuinii laiemale avalikkusele mõeldud (pigem kitsamale ringile ja uudishimulikemaile eluloouurijatele). Loomulikult need, kes on huvitatud ja tugevama tervisega, võivad minu päevikuid lugeda, näiteks, peale üht traagilist õnnetust, kuhu on segatud tiibklaver...

Aga kui nüüd aus olla, ega ma tegelikult pead saa anda, et see minu viimseks paberpäevikuks jääb. Ma olen juba aastaid kirjutanud, mitte järjepidevalt, kuid siiski. Kirjutamisest võõrutamise periood saab keeruline olema. Kujutan juba ette, kuidas ma alul värisevail kätel otsin kohta kuhu oma mõtteid kirja panna ja hiljem lihtsalt nurgas värisen, pea kirja panemata mõtetest huugamas...



P.S Kui aga keegi mingil müsteerilisel põhjusel leiab, et maailma langeb tasakaalust välja kui Pille kirjutamise lõpetab, siis palun, on olemas üks lihtne abinõu - minge poodi, ostke päevik, kinkige see Pillele, vaevalt et ta siis suudaks kiusatusele vastu panna.
P.P.S Ma ei armasta pehmete kaantega lõhnastatud tabalukustatud ja hobusepildiga päevikuid...

Botaanilised mõtelused

Ma olen siin mitu päeva mõelnud.
Elu on ikkagi lill.
Ma üritan nüüd selgeks saada, et milline täpsemalt.
Kindlasti pole tegu mingi aretatud kultuurlillega, mis on ilus kui unistus aga millele hooleta jäädes muutuvad juba pisemadki temperatuuri kõikumised hukkavaks (öökülmadest rääkimata). Pigem mingi metsik lill. Mingi väike okkaline taimeke, mis kasvab kusagil kõrbes ja näeb välja kui aedniku õudusunenägu, kuid mis kõikidest tingimustest hoolimata ootab vihmahooaega, et siis korraks õide puhkeda. Või siis miski taim, mis kasvab kiviklibusel rannal ja on jää, lainete ja tuule räsida, millel on imepisikesed ja peaaegu märkamatud valged õied, mis lähemal uurimisel osutuvad uskumatult kauniteks.
Või nagu võilill, sa võid seda juurida nii palju kui tahad, ikka ilmub ta kusagilt välja. Visa lilleke. Või nagu meie hullunud bambus, mis on veel hullem kui võilill.

Elu on umbrohi!!!

Ossa põder

I'm going slightly mad...
Oh dear

Kuulge, lõpetage ära! ma küsin ausalt, kes see jamab ajaga? See lihtsalt ei ole normaalne. Mina ei tea, milles asi, aga viimasel ajal ei tööta enam aeg nii nagu ta vanasti tegi. Minu päevad on vähemalt 68 h pikad. See on kindel. kuidas muidu saaks peale paari tunni pikkust joonistamist tunduda, et ma polegi viimase viie aasta jooksul mitte millegi muuga tegelenud. Pidu, mis toimus eile õhtul oleks justkui olnud nädala eest ja üleeilset pidu ma peaaegu enam ei mäletagi. Lihtsalt nii ammu toimus see. Ja õhtul kui hakkan magama minema, siis olen lõpptulemuseks nii otsatult väsinud, et ei suuda isegi meenutada mida üldse magaminie tähendab. Ommik on nii kaugel!!!
Selles jamast tulenevalt kipub ka igavus kergelt kallale (teate ju, et igavus on minu suurim vaenlane) kui juba kaks päeva pole midagi erakordset, enneolematut või üllatavat toimunud, siis vaagun ma juba elu ja surma vahel. Igavus tapab.
Oh dear
Mina ka ei tea, mis see on. Mingi sügisene nuuskmõmmikulik rahutus on hinges. Lihtsalt ei suuda kuidagi ühe koha peal istuda. Hirmus soov on pakkida suupill seljakotti ning lihtsalt ära minna ja mitte enne kevadet tagasi tulla. Ja kui veel juhtun märkama parvedesse kogunevaid rändlinde, siis nean maa põhja seda, kes lammastele tiibu ei andnud. Isegi sead lendavad, miks siis mitte lambad?

Selle asemel, et lennata istun mina aga oma betoonkingaga kõige sügavama süviku põhjas (kus muideks on aegajalt päris huvitav, võib näha naljakaid helkivaid kalu ja puha). Ei, ärge arvake, et mul oleks jälle masendus. Seekord mitte. Täna pole ju veel reede kah ja pealegi alles suhteliselt hommik. Hommikuti on mul ikka hea tuju. See tuleb unenägudest. Alles eile (või oli see viiskuümmend aastat tagasi) nägin ma nii ilusat unenägu, et lihtsalt ei raatsinud üles äragata. Kui see nii jätkub, et unenäod on ilusamad kui päriselu, siis ühel ommikul ma lihtsalt keeldun üles ärkamast. Siis võite mind unenäo maailma vaatama tulla, kuigi ma hoiatan, seal võib telie meeldima hakata...

Oh dear

Ahjaa, ma pidin kirjutama veel imaginaarsest füüsikust. Pole midagi teha, tegu on lihtsalt niivõrd blogitava noormehega. No kuulge, kui paljudel teist on juhtunud nii, et lähed kodust ära ja jätad endast maha sellise ilusa läbukese ja koju tulles avastad, et füüsik on su toa ära koristanud, nõud ära pesnud ja ootab sind, et sulle unejuttu rääkida... Liinaga reedel paaegu nii oligi (see unejutt oli kirjanduslik liialdus). Uskumatu inimene

Oh dear

ahjaa, paluks nädalavahetusele 5-6 november mitte ühtegi üritust planeerida, ma lähen koju :D

...ja ta peas luulet aina vähem...

Täna mööda vihmast Tallinna lonkides ja Dagöt kuulates jäi mulle kummitama see Joonistatud mehe laul. Kas ainult minus tekitab mõte sellisest ideaalsest inimesest külmavärinaid?
Ei no selles suhtes, et tore küll, aga kas see pole letalselt igav?
Ma lihtsalt ei seedi täiuslikke inimesi. Mulle meeldivad huvitavad inimesed! Sellised, kes ka saja tuhande aasta pärast suudavad sind üllatada. Kelle puhul ei või kunagi liiga kindel olla. Kes tekitavad küll vastakaid tundeid, kuid harva igavust. Kellel on väikesed kiiksud, kuid see-eest suured unistused.
Tjah, mida iganes, lihtsalt see va joonistatud mees oma vistrikuiga ei andnud mulle rahu.
Teine laul, mis mul kummitas, oli kurb lugu kurjast hundist.

Muide, sain uue töövihiku kätte, nii et tuleb jälle pliiats kätte haarata (kuigi tuleb mainida, et mu värvipliiatsid hakkavad otsakorrale saama. Aga kust leida pehmeid pliiatseid, mille puhul must oleks ikka must, mitte helehall???) Seega võin joonistada omale sobiva mehe, kes vastaks rohkem minu nõuetele :D

Sie Malt Gern Bilder Von Sich Selbst
und Riesengroßen Männern In Einer Zwergenwelt

Nüüd aga tahaks magama minna, aga ei saa... Üks hirmus ämblik kükitab koridoris ja ei lase mind mööda :(

sie Weiß Geschichten, Die Sie Nie Erzählt
die Meisten Davon Hat Sie Selber Erlebt
wie Die Vom Bösen Spinne, Der Hin Und Wieder Kommt
und Jedesmal Danach Von Ihr Verlangt
daß Sie Niemals Ein Sterbenswörtchen Sagt
weil Er Sie Dafür Sonst Fürchterlich Bestraft

Konnakustniku unistustemaailm

Haa, Te ju teate, kelleks ma saada tahan. Nuvot, just praegu astun ma oma esimest sammu selle unistuse täitmise suunas.
Üldiselt olen ma aga äärmiselt vilets unistuste täitja. Miks? Sest ma olen unistused reaalsusest eraldanud. Samas kui mõnda polekski vaja eraldada. Mõni võiks tõesti teoks saada, kui ma vaid käe sirutaks ja sellel sabast haaraks. Ma pean vist oma unistustemaailmas väikese inventuuri tegema ja kõik unistused täitumise tõenäosuse järgi ritta sedma. Mis te arvate, kumb on tõenäolisem, kas see, et ma õpin lendama või see, et ma õpin mõtteid lugema? Ja kas oleks reaalne võimalus, et ma kunagi saan endale oma maja ja oma aia ja oma kiviktaimla mõnes looduskaunis kohas, mitte kaugel merest, metsast ja sinisest taevast? Ja kas oleks võimalik, et ma saan endale oma kühvli, ämbri ja naftapuurtorni?
Võibolla imestate, et mul sellised imelikud mõtted. Aga teate, asi on selles, et ega siin tööl muud teha polnud kui ainult unistada ja jutte välja mõelda.
Need ajad on nüüdseks möödas. Praegu sisustan ma iga oma vaba hetke joonistamisega. Laisik peaks rõõmustama, kuna minu portreteeritavad on igas suuruses värvis ja kujus konnad. Tõsi tuleb mainida, et pooled minu konnad on mingil kahtlasel ja sõnulseletamatul põhjusel draakoni nägu. See on see, kui liiga kaua ühte asja joonistad. Konnade puhul on sama oht. Ma kardan, et keda iganes ma tulevikus joonistama hakkan, siis saab ta kindlasti konnalik olema.

juhtkoer on kadunud...

Kust küll tulevad sellised eluvõõrad inimesed nagu mina? Ma ei saaks eluülikooligi sisse (kui sinna tuleks avaldus teha). Öeldaks kindlasti, et kukkus eksamitel läbi või midagi sellist. Võibolla siis ongi õige koht pärisülikoolis???
Igatahes tegin avalduse ära, nii palju kui see minu teha oli. Kõige keerulisem on saada avaldusele juhendaja allkirja, kes pesitseb kusagil kaugel svenskade maal. Otsuse langetamine oli keerukas protsess, aga lõpuks otsustasin esitada selle avalduse, kus olil vähem kirjavigu. Lihtne kriteerium, kas pole :D
Aga ma VIHKAN igasugust asjaajamist see on kindel. Ja tänase päeva kohta on seda juba selgelt liiga palju saanud.
Muide juba kolmandad päikeseprillid sel kuul, mis minu juures elutsevad. Päikeseprillid paistavad olevat pisimutukate meelelaadiga, miks nad muidu minu juures elavad. Nüüd ma käin ja laian linnas Maariši prillidega. Täitsa kena, aint ainus viga - ma ei näe nedega...

Dilemma

Nii, nüüd vajan teie head ja asjatundlikku nõu. Küsimus on minu tulevikus ja mul on vaja kedagi kes minu eest ära otsustaks, mida teha. Asi on magistri õppes.
Teeme praegu sellise lihtsustuse, et ma saan sinna sisse. See pole küll apsull mitte kindel, aga oletame et saaks.
Siin tekib küsimus, kas ma peaks siis minema magistrisse või mitte?
Asi on selles, et ainus põhjus, miks ma tahaks magistrisse minna on see, et ma ei taha koju tagasi minna kui pea kõik mu sõbrad jäävad siia. Teiseks ei meeldi mulle mõte, et ma pean hakkam tööd otsima (töötamise vastu pole mul midagi, aga töö otsimise vastu küll).
Samas aga ei arva ma, et see oleks edasi õppimiseks eriti asjalik põhjendus. Õppida lihtsalt selle pärast, et ei taha et see tore ülikooli aeg lõppeks, omamata ise mingit soovi teadusega edasi tegeleda, ega tundmata sügaval sisimas mingitki suuremat huvi muda vastu. Samuti kui ma sisse saaks, siis ma hoiaks nii lihtsalt ühte kohta kinni, mistõttu need kes võibolla tegelikult tahaks ei saaks õppida...igatpidi keeruline ja mina ei oska seisukohta võtta.
Aidake!

Kas see on lõpp?**

Teate, ma pole veel päris mõistust kaotanud. Aga palju puudu pole.
Võite isegi arvata, mis on selle põhjuseks. Aga ma olen veel optimistlik. Ma lihtsalt ei tohi ühtki mure/masenduse/nukrusemõtet endale pähe lasta, sest selle optimismilainel võin ma vabalt lõpuni purjetada, aga kui see tuul otsa saab ja ma polegi veel sadamas, siis...no siis on hobulaiused käes. Aga miks ma ometi nii viimase hetke peale kõik oma töö olen jätnud? Aga loomulikult selle pärast, et mis oleks ülikool ilma viimasel päeaval/öösel üliinimlike pingutuste najal valmiskirjutatud lõputööta? See oleks umbes sama mis õhtul välja mõelda, mis järgmisel päeval selga panna või visata kulli kirja teadmisega, et tuleb kiri. Väike hasart, pisike üllatus, tilluke riskimoment peab ka ikka mängus olema. Nii on huvitavam.

Mitte, et mul siin muidu vähe huvitavaid asju juhtuks. Eile näiteks oli huvitav püha löputöömaaeg koos kirjutajatega. See oli tõsiselt positiivne üritus.
Need mittelõputöötajad ei saa aru, miks me kogu aeg ainult lõputööst räägime. Nagu maailmas muud enam polekski. Uskuge mind, ei ole jah. Kas sa usud elusse peale lõputööd?

Aga no need lebotajad on õnneks sellised mõistvad ja abivalmis tegelased. Nad mõistavad, kui sa ütled, et sul pole lõputamisega seoses aega isegi koristada ja pakuvad end lahkelt appi. Nii juhtuski, et ms Muscle ja mr Propper tulid ja koristasid me korteri ära. Tõesti, siin pole ammu nii puhas ja korras olnud - kõik kirsišokolaadiveinikastmeplekid on kadunud. Aitäh! Tänu teie lahkele abile olen jälle hoidnud kokku hunniku väärtuslikku aega.

Teate, mida kõike märkab lõputöö kirjutamise käigus? nt seda, et puud on lehte läinud. Raudtee peaaegu, et enam ei paistagi välja. Meie pisikesed naabrid - Morrigan ja Corbie - ei paista lehtede vahelt peaaegu et enam väljagi. Aga seeeest avastasin ma Ülikooli peahoone keemiahoonepoolsema tiiva tagant poolt kaheksanda korstna kõrvalt veel ühe linnu, kes istub pesal. See on kajakas! Teate, ma pole iial näinud, et kajakas pesa katusele teeks. Aga juhendaja seletas ära, et eelmisel aastal oli seal varese pesa olnud. Ilmselt on kajakas hõivanud selle. Aga ikkagi on harjumatu näha kajakapesa katusel, korstna kõrval. Muide selle kajaka nimi on Mendelejev. Arvake ise ära, millise Tallinna kilupäevapühaku pärast.

Mida siis veel? Ahjaa, ma sain teada, et kui maailm oleks hele, siis oleksin mina tumedam pool, kui maailm oleks tume, oleksin heledam pool, kui maailm oleks kirju, oleks ta teatud kaugusest vaadatuna ühevärviline ja mina oleksid see ühevärviline laik, mis eemalt paistaks teist värvi täpina muidu ühevärvilisel kangal.
Hmm, mida sellest järeldada? Minu puzzleteooria kohaselt olen lihtsalt puzzle tükk, mis on valesse puzzle karpi sattunud ja ei sobi kuidagi üldpilti. Ma kunagi, kui lõputöö on tehtud, mõtlen sel teemal veidike edasi. Aga jah, tõsi ta on, hirmus raske on sobida siia maailma. Aga ma annan endast parima :D

Mina ei pruugi sobida siia, aga minu juurde ei sobi kuidagi see müsteeriline (nii armas sõna) haigus, mis mind piinab*. Proovi sa lõputöötada, kui ainus asi, mida sa tegelikult teha tahaks on end kerra tõmmata ja hästi vaikselt voodis lebada ja unustada kõik. Aga ma olen tegelikult tugev ja näitan igatsugu müsteerilistele nähtustele, kellega neli tegelikult tegu on! Haa, närigu muru või lakkugu panni, kumba aga ise soovivad! Haa!


* jah olen konsulteerinud arstiga, see ei osanud muud midagi öelda, kui et veel ma ei sure ja kui ka suren, siis mingil müsteerilisel põhjusel.
**See ei ole lõpp. Kõik kestab edasi. Selle jama pärast ei lõpe veel meie püha üritus. Aidaku meid jumal!

Oh, veel ühed matused üle elatud. Ilmselgelt on minu suguvõsa otsustanud välja surra. Grrr. Mäletate, mis ma kunagi matustest kirjutasin? No see kehtib ka praegu. Minu matused (eeldusel loomulikult, et ma ikka suren kunagi) peavad olema lõbusad, vastasel juhul ma ei suregi ära vaid hiilin vaikselt minema, nii et kellelegi ei ütle. Ma arvan, et need kes mind vähegi tunnevad teavad, et olen selleks võimeline küll.

Aga muide, kas te teate, kuidas elektrit tehakse???