Apokalüptiline kollane allveelaev

Meil oli siin öösel nagu tõeline apokalüptiline ulmefilm. Kujutage ette stseeni:

"Enne lõplikku kustumist vilkus laes rippuv elektripirn närviliselt, justkui värisedes eesootava hukatuse aimduses. Kardetud pimedust aga ei saabunudki, sest ei tuules lehvivad kardinad ega suletud silmalaud suutnud varjata välgunoolte sähvimist. Pimestavale valgussähvatusele järgnes kõrvulukustav mürin, mis raputas maja vundamendini. Ja siis avanesid taevaluugid. Ei tibutanud, sabistanud, rabistanud ega ladistanud. Vihma ei kallanud nagu oavarrest ega visatud kapaga või pangega. Vesi lihtsalt kukkus taevast mauhti alla. Madalamates kohtades hakkas vesi kogunema, moodustama lompe ja ojakesi, mis kiiresti paisusid järvekesteks ja mäslevateks jugadeks. Hetke pärast lainetas ümber maja juba lage vesi. Ja just siis, kui järjekordne välgusähvatus taeva tükkideks käristas, see juhtuski! Otse maja tagant kerkis lainetest allveelaev!"

Just täpselt nii see oligi. Või tõenäoliselt täpselt nii. Ma päris täpselt ei näinud, kuna veetsin äikesetormi saunas, pakkudes astrafoobikust* koerale seltsi. Aga hommikul, kui õue tulin ja nägin üleujutuse tagajärgi ning maast väljaturritavat allveelaeva, siis oli pilt selge. Lähemal vaatlusel selgus küll, et allveelaev oli vana, kasutusest väljas ja tühi reoveemahuti, mille ankur oli katkenud ja mis otsustas värsket õhku hingama tulla. 

Kollane allveelaev

Aga samas, arvestades, et alates eile õhtust on sadanud alla juba aastanormi jagu vihma (ja see ei paista lõppevat), siis äkki oli tegu jumaliku märgiga? Võib-olla peaks tõesti reoveemahuti veesõidukiks ümber ehitama ja hakkama paarikaupa loomi kokku ajama? Päästke end, kes saab!

*Hirm äikese ees.

Donnerwetter!

Arvake ära, kes käis kõige suurema kuumalaine ajal reisimas? Jah, arvasite ära. Mina käisin.

Sel korral külastasime perega Saksamaad.  

Järgnevalt annangi pisikese ülevaate meie seiklustest. Arvestades, et reis oli pikk, siis tuleb ikkagi pikk postitus. Kes ei viitsi, võib ka siin lugemise lõpetada.

Juba enne reisi hakkas asi kiiva kiskuma. Veetsime mõnusalt aega jaanilõkke ümber ja siis otsustas Mps minna ja endale roostes naela jalga astuda. See on muidugi kirjanduslik liialdus. Ega ta siis meelega proovinud reisi saboteerida. Lihtsalt kord elus peab ju jaaniööl EMO-s käima. Aga mingi väike roostes nael ei suuda püha üritust nurjata ja teele me asusime.

1. päev

No esimene päev läkski eelkõige reisile. Lennureisil midagi märkimisväärset ei juhtunud, aga kui vastu ööd Münchenisse jõudsime, siis tabas meid Euroopa kuumalaine täie rauaga. Lennujaamast välja astudes oleksime justkui sulatusahju sattunud. Higi voolas ojadena. Loomulikult ei olnud meie esimeses majutuses ka mingit konditsioneeri, ega isegi mitte ventilaatorit. Aga vähemalt oli kohvi tasuta :).

2. päev

Eesmärk oli jõuda meie peamisesse majutusbaasi Schwarzwaldi piirkonnas. Kuna sõit oli pikk, siis olime kavandanud mõned peatused. Esimene oli linnakeses nimega Wangen im Allgäu. See on üks maalilinelinnake kauni vanalinnaga, kus oleks mõnus jalutada, omapäraseid kaunistatud maju imetleda, kohvikus jäätisekokteili juua ja lihtsalt ringi vaadata. Kui temperatuur oleks olnud umbes 10 kraadi madalam (ja see oleks ikkagi olnud üks ülimõnus soe suvepäev), oleks linnakülastus olnud ideaalne. ca 37+ kraadi juures nägi see välja lihtsalt ühest varjust teise hiilimisena ainsa soovina pääseda tagasi konditsioneeriga autosse.

Wnagen im Allgäu

Et veidigi jahutust saada, siis plaanisime ujuma minna. AI soovitas üht kristallselge veega imelist järvekest, mis sobib ideaalselt lastega suplemiseks. No, tõsi oli see, et tegemist oli järvega. Ülejäänu oli kunstiline liialdus. Sellest järvest loobusime ning läksime hoopis Bodensee äärde. See oli hädavajalik peatus. Vesi oli küll soe, aga pakkus ikkagi jahutust. Ja vaated Bodenseele olid imelised. Rohkem me peatustele aega ei raisanud, vaid kihutasime (nii palju kui teeremondid võimaldasid) edasi majutuse poole. Ka seal ei olnud mingit konditsioneeri (aga üks ventilaator II korrusel ikka oli), kuid õhtu saabudes oli terrassil ja rõdul juba päris mõnus olla ja klaasike veini trimbata.

3. päev

Reede oli meil planeeritud Stuttgarti loomaaia külastuseks. Eelkõige mõeldes loomahuvilisele Tirtsule. Hoolimata kohutavast kuumusest (temperatuur tõusis 41 kraadini), oli loomaaed ikkagi väga kena. See on selline pooleldi botaanikaaed, pooleldi loomaaed ja keskmisest loomaaiast palju ilusam. Aeg-ajalt sai mõnes kasvuhoones või majas varjus ka olla ja muru kastmise vihmuteid kasutasime ka mitteotstarbeliselt jahutuspunktidena. Enamik reisiseltskonnast viilis kõvasti ja külastas ainult valitud eksponaate, aga meil oli kaart Tõrukese käes, nii et meie läbisime terve loomaaia soovituslikku marsruuti mööda (ainult paar üksikut punkti jäi vahele). Kusagil pikalt olla ei lastud ja teelt kõrvale kalduda samuti mitte. Tegelikult oli see muidugi väga tore, et meil oma teejuht kaasas oli. Ilma temata oleksime poole vähem näinud. 
Õhtul käisime veel kohalikus Titisee järves ujumas. Värskendav.

kasvuhoone, kus oli jahedam kui õues

sama roidunult tundsime end päikese käes

Vesiroositiigi ääres

4. päev 

Laupäeval alustasime Titisee järvest (ülerahvastatud) ja seejärel külastasime Hohenzollerni lossi. Vangikongides ja aardekeldrites oli meeldivalt jahe. Igal pool mujal oli juba harjumuseks saanud leitsak. Loss ise oli uhke - juba kaugelt eemalt võis seda mäe tipus kõrgumas näha, mis tähendas, et ka vaated lossist olid uhked. Ka väljapanek ja ruumid, kuhu turiste lasti, olid huvitavad. Imestama pani, et toad olid imepisikesed. Millegipärast kujutaks ma ette, et lossiproua magamiskamber või lossihärra raamatukogu on vähe avaramad. Tundus, et isegi lastel oli seal tore. Kuigi Tõruke arvas, et selle raha eest oleks pidanud palju rohkem saama. 

Hohzollerni loss mäe otsas

Lossist ära tulles otsustas meie autokond (ma võin ju sõnu välja mõelda, kui tahan) külastada ka Tribergi koskesid. Triberg oli väga nunnu linnake mägede vahel orus. Mäest alla ja läbi linna vulises koskederikas ojake, mille imetlemiseks oli mäeküljele rajatud teekesed ning üle oja tehtud mitmeid sillakesi. Ei ole midagi öelda, väga võluv oli. Kurb oli muidugi see, et selleks ajaks oli Tirts nii väsinud ja janus, et keeldus esimesest sillakesest kaugemale minemast ja Mps läks temaga alla tagasi. Mina suuremate lastega läksime mäest üles. Kuna parkimisaeg pressis peale, siis päris üles me muidugi ei jõudnudki ja pool teed tuli läbida pooljoostes (võibolla oleks piisanud veerand tee läbimisest täisjoostes ka). Linnakeses pidi olema ka maailma suurim käokell. Selleni me ei jõudnud (parkimise aeg noh), aga imetlesime üht teist väga esinduslikku käokella.

Üks paljudest Tribergi koskedest

Kui lõpuks koju jõudsime selgus, et isa oli vahepeal mäest alla veerenud ja EMO-sse viidud. Tuli tagasi pool nägu marraskil, nagu oleks kõvasti kakelnud. Tema veetis suurema osa ülejäänud reisist telekast saksa šlaagreid kuulates.

5. päev

Kuna Saksamaa hakkas ära tüütama, tegime väikese kõrvalepõike Prantsusmaale ja külastasime Colmari linnakest. Parkisime kesklinna maa-alusesse parklasse ja kui sealt välja saime, siis tabas kuumalaine meid otse rusikaga näkku. Just nagu praepannile oleks sattunud. Õnneks oli keegi taibanud väljakule purskaevu teha (umbes sellise nagu Kuressaares, ainult hulga suurema). Lasime lapsed purskkaevu hullama ja mis seal pattu salata, ka kõik täiskasvanud jalutasid korra või paar jahutava veekardina alt läbi. Ilma selle värskenduseta ei oleks me seda päeva üle elanud. Seejärel suundusime väikese turisti-rongikesega linnatuurile. See oli tore. Giid rääkis läbi kõrvaklappide mida ja kuhu vaadata, kerge tuuleke jahutas ja linn ise oli imeilus. See kerge tuuleke muutus vahepeal muidugi lausa tormikeseks, nii et viis Tõrukesel mütsigi peast. Sel ajal kui me kohvikus lõunatasime, sadas taevast alla pool ookeanitäit äikesevihma, aga see läks nagu kuumale kerisele. Õue tagasi tulles oli kõik jälle kuiv. Õnneks veidi jahedam. Meil jäigi veel vaid karusselliga sõita (mina sõitsin sea, hobuse ja härjaga) ja kodu poole tagasi kihutada. 

Päästja purskkaev

värvilised majakesed Colmari linnas

Mina otsustasin aga vastu õhtut veel matkama minna. Meie majutuspiirkonnas oli tohutult erinevaid matkaradasid ja mina tahtsin saada õiget "musta metsa" tunnet. Valisin kaardilt ühe 7,5 km matkaraja välja. Algas meie oma linnakesest ja siis hakkas metsaservas muudkui alla poole kulgema. Teel sai tutvuda metsatööstuse ajaloo ja veejõul töötavate saeveskitega. Muidu oli kõik kena (kuigi mitte päris see mets, mida ootasin), aga kui tee oli juba mitu kilomeetrit katkematult allamäge kulgenud, hakkas vaikselt hirm naha vahele pugema - see tähendab, et kogu see tee tuleb ju ka varem või hiljem üles tagasi minna. See hetk saabuski majesteetliku raudteesilla juures, kust edasi läks tee ainult mäest üles. Õnneks oli see väga lummav rada ja siia-sinna oli isegi lõõtsutamiseks mõni pingike pandud. Rada kulges kogu aeg kärestikulise ojakese kaldal, mis minu hinnangul eelmise päeva kuulsatele koskedele palju alla ei jäänud. Lisaks püstloodis kaljud ja väikesed sillakesed. Nii et hingetõmbepauside ajal sai lihtsalt vaateid nauditud. Mulle väga meeldis.

Õhtul jälgisime rõdult äikest.

Siit algas tõus

6. päev

Siia päeva oligi plaanitud vaid üks asi - Euroopa park - ilmatusuur lõbustuspark. Kauges lapsepõlves olin ma kõige kiire, kõrge ja veidi ohtlikuna näivate asjade fänn. Aastate lisandudes on minus tärganud mingi alalhoiuinstinkt, olen hakanud kõrgust kartma ja ilmnenud on, et mulle tegelikult need ei meeldi. Lisaks jään kergesti merehaigeks ka vähema loksutamise peale. Seega jäid kõige hullemad atraktsioonid minust puutumata (ja hea ongi, sest nende juures olid hirmus pikad järjekorrad) ja mina valisin valdavalt siiski vaikseid kulgemise sõite (kuigi paar veidi ekstreemsemat võeti siiski ka ette). Õnneks on seal väga suur valik igasugusele maitsele. Ilm ei olnud ka nii ülemäära palav enam, nii et andis täitsa olla. Karussellitasime seal kuni jõud rauges. Muud sellesse päeva ei mahtunudki, veidi äikese vaatamist õhtul ja magama.

See oli üks rahulik kulgemine

7. päev

Selleks päevaks meil erilisi plaane ei olnudki. Agiteerisin ka teisi seda ilusat matkarada läbima. Tõsi, ainult osaliselt ja mäest alla. See tähendas, et autojuhid viisid naised ja lapsed mäe otsa ja sõitsid ise mäe alla, et sealt meile vastu jalutada. Juhtus aga nii, et tulenevalt parkla tõkkepuu streigist, jõudis Mps kohale alles siis kui kiiremad juba all olid. Rada oli ka tagurpidi läbides muljetavaldav, aga poole hirmsam. Seda eelkõige seetõttu, et meil olid kaasas väikesed lapsed, kes on koguaeg seda nägu, nagu kavatseks kuristikku kukkuda. Õnneks ei kukkunud. Tirts küll komistas raja alguses ja pidin oma plaastrivarudest veidi marraskil põlvele loovutama, aga suuremad vigastused jäid sel korral tulemata.

Matka lõpus käisime kohalikus klaasikojas ja käokellapoes ja söömas. Seejärel suundusime taaskord Titisee järve ujuma. Kui see tehtud, oligi aeg koju suunduda ja üks lauamängude õhtu maha pidada - äikese saatel. See vesi, mis taevast alla tuli oli ikka tohutu!

Matkajad

8. päev

Hommikul võtsime suuna ühte talumuuseumi. Vihma tibutas ja oli isegi jahedavõitu. See oli täiesti uus tunne keset kuumalainet. Muuseum ei olnud väga suur, aga oli tore. Sai natuke ka kohalikke rahvariideid uuritud. Seal on ikka väga kummalisi riidehilpe ja peakatteid esindatud. Järgmiseks tegime pisikest tiiru oma kodulinnakeses ja selle turistilõksudes. Seejärel võtsime aga hoopis vahelduseks rongi ja sõitsime Freiburgi. Viimasest olime varem korduvalt läbi sõitnud, aga õde tahtis tõestada, et see linn on midagi palju enamat kui tüütu 30-ga sõitmise peatänav. Seda see oli. Vanalinn oli taas nunnu. Eriti toredad olid need väikesed kanalikesed tänavate ääres, kus sai laevukesi ujutada. Tirts ostis (loe, mina maksin) endalegi ühe laeva ja ujutas seda vaimustunult. Enne olime muidugi sunnitud talle ka uue kleidi ostma, sest hommikune jahedus oli asendunud tavapärase kuumusega. Ka Täpike sai oma kauaigatsetud šoppamise tehtud. Lisaks sõime tõeliselt head Schwarzwaldi kooki. Koju jõudes oligi aeg pakkima hakata.

9. päev

Pakkisime end autodesse ja hakkasime Müncheni poole tagasi sõitma. Kuna sõit oli pikk, plaanisime taas mõned seljasirutuspausid. Esimene oligi Bodensee ääres väikeses Sipplingeni linnas. Seal oli järv täiesti klaari ja selge veega ja väga mõnus oli järvekaldal promenaadil jalutada ja vahepeal varbaid soojas veel leotada.  Järgmine peatus oli auto- ja traktorimuuseumis, kus oli üle 350 masina eksponeeritud. Üks imelikum kui teine. Oli väga huvitav. Seal oleks võinud ka poole kauem aega veeta, aga ega meil seda aega nii palju ka üle polnud. Oli vaja ju lennujaama kiirustada ja auto ära anda ja pagas loovutada ja turvakontroll läbida ja lõpuks lennukile jõuda. Minu meelest ongi lennureiside puhul kõikse igavam osa see lennujaamas passimine. 

Bodensee ääres

Et veidigi ootamist põnevamaks teha, sai lapsed lastealale suunatud. Viga. Esiteks oli see minu meelest suht igav ja teiseks tuli välja, et ka ohtlik. Vennapojal õnnestus nii õnnetult vastu atraktsiooni teravat nurka joosta, et verd voolas peast ojadena (õnneks oli auk siiski pigem väike). Sellele järgnes ohtralt närvikõdi, et kas saab lennata või vaja arstiabi saama minna, aga õnneks ikka nii hull polnud ja laps tohterdati kohapeal lennukõlbulikuks (vahepeal jõuti pagas lennukilt maha võtta ja uuesti ka peale viia).

Lend ise läks suuremate viperusteta - pooled magasid hambad laiali. Eestisse jõudes oli käes juba 10 päev (tehniliselt võttes siiski öö). 

Kodu ei ole kaugel

Nüüd oleme juba pool päeva kodus olnud. Kohvrid on lahti pakitud, kolm masinatäit pesu pestud ja tundub, et elamine hakkab oma tavalist segaduse taset saavutama.

Mis mulle siis reisil kõige enam muljet avaldas? Maastikud. Lameda maa elanikuna ei väsi ma sugugi vaadetest, mis mägedes avanevad. Schwarzwaldi mustad kuusemetsad olid ka tõeliselt lummavad. Kuigi ma päris laande ekslema ei sattunud, siis paaris kohas läks kitserdada ka vahetult metsa vahelt läbi ja seal sai natuke aimu nende pimedast maagiast. Meie auto navisüsteem valis nimelt teeremontidest möödapõiklemiseks tõelisi väikesi külavaheteid (kitseradu). No selliseid, mis siuglesid nagu maod mööda järske mäekülgi ühe talu juurest teiseni, ise vaevalt ühe auto laiused (ja sealjuures ikkagi mustkattega). Seetõttu nägime palju rohkem kui kiirteedel. Samuti meeldisid mulle maalilised väikelinnad. Väga hoolitsetud, puhtad, kaunid, iseloomuliku arhitektuuriga ning lilledest tulvil.

Õhtupäike mägede kohal

Vaade Bodenseele

Tibude lugemise aeg

Kuidas ikkagi nii on, et mida vanem sa oled, seda kiiremini aeg liigub. Kas ma olen ise lihtsalt nii aeglaseks jäänud, et ei suuda aja tegelikku käiku adekvaatselt hinnata, või milles asi. Varsti ongi juba pool aastast möödas. Ja pole nagu õieti midagi tehtud saanud. Ometi on koguaeg hullupööra kiire olnud. Seoses laste koolide lõpetamisega (ja ühelgi minu lastest ei olnud mingeid suuremat sorti lõpetamisi) oli vahepeal nii kiire, et ei elanud isegi mitte päev korraga, vaid pool päeva korraga, et üldse kuidagi pinnal püsida. Iga päev oli kellelgi kusagil mõni klassireis, matk, kontsert, väljasõit, autasustamine, ülesastumine või vähemalt tuli ebatavalisel ajal ebatavalises kohas olla. Tulevikus võtan kooli aasta lõpus puhkuse, siis on hulga lihtsam logistikat korraldada.

No mis teha kui on aktiivsed ja andekad lapsed. Uhkust on küll põhjust nende üle tunda.
Alustuseks Tõruke. Sellist tunnistust, nagu tema sai, pole ma ausalt kunagi varem näinud. See, et seal olid kõik viied, selles pole midagi imestada. Eriskummaliseks tegi tunnistuse lisaleht - kõik tema saavutused ja õppenõukogu kiitused ei mahtunud nimelt lehele äragi. Aga noh, tulemused olidki ju märkimisväärsed. Olümpiaadidelt kas maakondlikku esikohta, üks teine koht, üks kolmas koht, üks kuues koht. Kaks kutset vabariiklikele olümpiaadidele. Lisaks võistkondlik võit maakondlikul Nuputa viktoriinil ja III koht vabariiklikul Nuputa-l. Känguru võistlusel kooli parim tulemus! Kõikvõimalike diplomite, kiitus- ja tänukirjadega võiks seina vooderdada.

Ka Täpike tuli koju uhkete saavutustega - ilus tunnistus (paar nelja viitemeres), kiituskiri kirjanduses, inglise keeles, itaalia keeles ja ühiskonnaõpetuses, tänukiri initsiatiivikuse eest, kauni esinemise eest kevadkontserdil ja silmapaistva tegevuse eest kunstiringis. Lisaks tuli ka üks diplom sportlike saavutuste eest, aga Täps ise väidab, et ta ei olnud võitjavõistkonnas ja see on mingi libadiplom. Olgu, aga kes seda hiljem mäletab :D. Lisaks tavakoolile käib Täpike ju muusikakoolis ja koorilaulus ja kunstiringis ja on minu silmade ja kõrvade kohaselt igati andekas (kuigi ma pole võibolla täiesti erapooletu hindaja). Üks on kindel, muusikas on ta minust ammu juba 100 korda andekam (ta võibolla juba sündis andekamana) ja kui veel pole läinud (ilmselt juba on), siis kohe-kohe paneb ka kunstis must mööda kui postist.

No ja siis on veel Tirts. Tirtsuke käib alles lasteaias ja tunnistusi veel ei saa, aga kui saaks, siis oleks see ilmselt väga huvitav. Sest Tirts ise on üks huvitav ja terane tegelane. Julge, hakkamist täis, uudishimulik, taiplik, loominguline ja vägagi sõnaosav. Vajaduselt parasjagu kange ja manipuleeriv. Ootan põnevusega, mis temast veel tulla võib.

Aga jah. Tõrukesel on veel kaks päeva töömalevat, Tirtsul 1 päev lasteaeda ja Täpike ongi juba puhkusel. Minul hakkab ka esmaspäevast puhkus. Halleluuja!

Iga okas torkab

Eile pakkisime auto murutraktoreid, trimmereid ja võsalõikureid täis ning suundusime Korviaeda eesmärgiga džungli pealetungile vastulöök anda.  Mina sain trimmerdada täpselt kaks kõrt kui viimane jupp tamiili õhku haihtus. Varutamiili loomulikult kaasas polnud. Egas midagi tuli haarata oksakäärid ning nende abil endale võsas teed rajada. 

Võtsin plaani vabastada kiviaed võsast. No oli see alles kiuslik võsa - kibuvits, tikker, kukerpuu, põldmari, mingi tundmatu eriti pikkade okastega puu. Tundsin end kui kõik need kuningapojad, kes saja aasta jooksul üritasid edutult Okasroosikeseni jõuda, kuid pidid pettunult haavu lakkudes loobuma.

Midagi pehmet oli siiski ka

Euroviisud

Nägin ükspäev unes, et pidin minema Eurovisiooni lauluvõistlusele Vanilla Ninja 4. liikmena Eestit esindama. Isegi unes ei saanud ma päris täpselt aru, miks mind sinna saadeti ja tundus, et kõik olid pisut hämmingus, et mida ma seal teen. Ainus, kes oli eneses kindel, oli meie endine koorijuht, kes isegi pisut solvunult teatas, et ta oli nimme just minu valinud, lähtudes minu omadustest ja ärgu ma seadku tema otsust kahtluse alla. Unes me küll lavale ei jõudnud ja seega ma ei teagi, kas minu lisandumine oleks aidanud poolfinaallist edasi või mitte. Aga hommikulgi veel mõtlesin, et mis need minu omadused siis on, et just mina peaksin Vanilla Ninja koosseisus lavale astuma:

a) imeline lauluoskus ja vokaalsed võimed – vaevalt. Tuletan meelde, et mul olevat karu hääl ja lisaks on viisipidamine ka üsna piiripealne. 

b) silmatorkavalt esteetiline välimus – ka seda vist mitte. Ülekaaluline, hallinev ja muidu igat pidi loppis.

c) virtuoossus mõne pilli mängimise osas – mul pole isegi algaja taset ühegi pilli mängimises. 

d) poliitilise või maailmavaatelise sõnumi edastaja – Eurovisioon on paratamatult muutunud vägagi vikerkaarevärviliseks. Mulle on jäänud ka mulje, et iga artist üritab leida endale veel mingi erilise "kiiksu" külge. No kui just seksuaalse identiteedi või eelistustega ei suudeta esile tõusta, siis vähemalt maadeldakse vaimsete probleemide, keeruliste eluhetkede või vähemalt koolikiusamisega. Ma ei sobituks kuhugi. Elu nagu lill!

Ainus, mille osas ma mõne VN liikmega sarnasust nägin, on see, et ka mina olen keskealine pereema ja selles osas sobiksin seltskonda hästi. Aga taas - Statistikaameti andmetel ei ole keskealine pereema just eriti haruldane ühiskonnagrupp ja ma usun, et seal leiduks küllaga eksemplare, kes vastaks kõigile punktidele vahemikus a-c.

Njah, igatahes jäi sel korral Eurovisioonil käimata. Samas, kui vaadata tagasi minu viimasele laulukonkursi kogemusele, siis ilmselt hea ongi. Käisime oma kooriga ka festivalil ja oh sa põder küll. Türile meil enam asja ei ole. Päris piinlik oli. Me nimelt kujutasime ette, et amatöörkooride festivalil osalevad ikka amatöörkoorid, aga tõde oli hoopis vastupidine - enamik koore olid kõrgetasemelised. Meie arvasime, et oleme sellised profid, et läheme kohale ja ilma kontsertmeistrit varem kohtamata suudame teha imelise etteaste (tegelikult me nii ei arvanud). Ja nii juhtuski, et ühel hetkel mängis klaverisaatja sootuks midagi muud, kui meie kõrvad olid harjunud kuulma. Aldid ei taibanud õigel hetkel sisse tulla, dirigent läks paanikasse ja näitas järgmise koha liiga vara sisse, koor laulis üht, klaverisaade oli teise koha peal. Me üürgasime, et klaverisaatest üle kõlada. Kaos oli kõikehõlmav. Õnneks laul küll päris seisma ei jäänud, lõpetasime siiski kontsertmeistriga samas kohas. Lavalt nuttes ära ka ei joostud, aga piinlik oli ikkagi. Siia lõppu sobib üks tuntud ütlus: "Ega inimene massina vastu saa," ütles Kihnu naine, kui oli orelist kolm salmi taha jäänud.

Unenäoline etteaste AI poolt lavastatuna

Valutavate sõrmedega ema

Ma kirjutaks küll blogi, aga ei saa – sõrmeotsad on valusad, paha on klaviatuuri peksta.
Võite pakkuda, mis põhjustel sõrmed valusad võiks olla?

a) olen otsustanud jätkata oma kitarriõpingutega – kes kunagi on mõnd keelpilli mänginud, teavad, et alguses saavad sõrmeotsad kõvasti vatti.

b) raskekujuline nutinäpu sündroom – ilmselgelt liiga palju telefoni näppinud

c) papercut – kontoritöötajate seas laialt levinud tööohutusnõuete rikkumisest tingitud vigastus.

d) tahan ka saada käsitööblogardiks – ehk siis tikin nagu segane.

Õige vastus on dee. Mul on jah hetkel mingi meelepettehetk ja kujutan ette, et olen käsitööline. Kuna ma tegelikult seda muidugi ei ole, siis lähevad tööd aeglaselt ja raskelt ning sõrmeotsad tulitavad.  

Millest siis selline käsitööpuhang? Vaadake, meil siin saarel on üleskutse kanda reedeti rahvarõivaid või selle elemente. Mulle see üleskutse väga meeldib, aga kaua ma selle ühe komplektiga käin ja igatsus on tekkinud uute rõivatükkide järele. Näiteks tahaks endale nipiga vatti. Käsitöö on aga nii kallis, et osta ei jaksa. Mõtlesin, et teen endale ise säästuvariandi - ilma nipita. Sellise Temu-vati. Alustuseks tellisin endale Temust kampsuni, mida üritan nüüd tikanditega vatilikumaks muuta. Puhta petukaup. Eks me näe, mis sellest välja tuleb. Algus oli minu meelest päris ilus - varrukaotsad (mansetid?) on juba valmis. Nüüd on käsil rinnaesisele lillekeste tikkimine.

Aga see selleks. Tegelikult tahtsin rääkida hoopis emadepäevast. Selle päeva puhul oli koolis kontsert. Väga ilus oli. Lapsed laulsid (minu Täpike ka) ja tantsisid ning vahepeale näidati vaheklippe stiilis "lapsesuu", kus lapsed rääkisid, milline nende ema on, mida ta neile pidevalt ütleb ning miks nad teda armastavad. Minu lapsi videos näha ei olnud, aga ma olen üsna kindel, et selle kohta, mida ema neile pidevalt ütleb, oleks vastus tulnud küll üks järgmistest:

• "Kas koolis nalja ka sai? Kas keegi toolilt maha ei kukkunud?" – Ma arvan, et see on minu kõige laiemalt levinud fraas. Minu vanaema küsis seda minult alati ja mina küsin oma lastelt.
• "Kas koolis midagi süüa ka anti?" – mitte, et ma arvaks, et ei anta süüa. Antakse küll, aga millegipärast kipun just nii küsima.
• "Siin elaks nagu mingi põrsakari", "Koristage oma tuba ära" või midagi muud samast valdkonnast. Ja ometi on suurest korrutamisest hoolimata toad segamini nagu seapesa.
  

Mida lapsed aga esimese ja teise küsimuse vastanud oleks, tuleb neilt endilt küsida.

läbi

 Puhkus läbi ja tööl tagasi.

Oli väga produktiivne puhkus. Maja sai nii seest kui väljast värvitud. Hurraa!
Kemps näeb mõne külje alt juba täitsa usutav välja. Selline hea ventilatsiooniga - 2,75 külge on valmis. Tirts õnnistas kempsu isegi esimese pissimisega sisse. Teda väga ei häirinud, et ventilatsioon oli tavapärasest hulga parem ja troonil istudes avanes kaunis vaade rohelusse.

Põranda soetusele küll mõtlesin, aga mitte eriti tõsiselt - raha on otsas, peab uut palgapäeva ootama, siis võib uuesti mõtlema hakata. 

Inspireerivaid mõtteid korstnast ei õnnestunud mul Mpsikese pähe siiski suruda. 

Aga üldiselt jäin puhkusega rahule. Lühikese võitu see ju oli, aga sattus ilusate ilmade peale ja puha ja ikkagi päris palju jõudis ära teha.

Nüüd aga on käes taas pikk orjaöö ja tuleb aga tööd rabada, et raha teenida (et põranda soetusele mõelda saaks).

Aruanne

Raporteerin. Kaks esimest päeva puhkusest on läinud täitsa plaanipäraselt. Eile käisingi Tirtsuga batuudimaal. Laps oli väga õnnelik. Mina istusin lihtsalt vaikselt diivanil ja ei teinud midagi. Kas see ongi puhkus? Ei usu, õige puhkus on ikka pintsli ja värvipotiga - ehk siis värvisingi seest poolt ära kõik Korviaia onni seinad. 

Kempsuehtius väga hoogsale ei läinud, aga siiski oli teatavaid edusamme - sai paigaldatud auguga istmelaud ja kuigi majakesel privaatsust andvaid seinu ei ole, siis vähemalt annab auk aimu maja tulevasest kasutusotstarbest. 

Ja õhtul alustasin pusle kokkupanekuga. Raamatu lugemiseni ei jõudnud, enne tuli uni peale.

Tänane päev on läinud ka plaanipäraselt. Lastevahetus toimus edukalt. Ainult õhtune tagasivahetamine ei toimunud. Aga sellest pole hullu. Absoluutselt pole vahet, on sul kolm või neli last kodus. Eriti kui nad üksteist ise lõbustavad ja veel parem, ise süüa ka teevad.

Maja värvimisega ületasin isegi plaani. Lausa kolm külge sai värvitud. Neljandat ei saanud värvida, sest juhend ütleb, et otsese päikesevalguse käes ei tohtivat värvida, aga ma ei jõudnud ära oodata, et päike maja taha läheks. Tõsi, seda vist ei jõuagi ära oodata. Kui just öösel värvima ei lähe. Ilmselt peab lootma lihtsalt pilves ilmale. 

Lisaks sai maja seest ka veel korra üle võõbatud. Täiesti plaaniväliselt. Kogu meisterpintseldaja au ei saa ma küll endale võtta. Mul oli üks tööta kiviaialaduja ka abis. Kempsuehitus läks ikka väga aeglaselt. Ühelt poolt sai peaaegu voodri peale. Nii et läänetuulega saab tuulevarjus pissida.
Aga neljapäeval võtan piitsa kaasa ja siis ei saa Mps enam looderdada ja loodust imetleda. Tuleb tööd rabama hakata! Kemps peab valmima!

Ahjaa, pusle sain kokku!

Plaanimajandus

Muide, mul algas väike puhkus. Siin on minu puhkuseplaan:

Esmaspäev - käia Tirtsuga batuudimaal ja siis värvida ära kõik Korviaia onni seinad (seest poolt). Loota, et Mps liigub kempsuehitusega hoogsalt edasi. Õhtul panna puslet kokku või lugeda raamatut

Teisipäev - vahetada Tõruke topelt Täpikese vastu ja siis minna ja värvida vähemalt pool Korviaia onnist väljast poolt (kui ilm lubab). Õhtul vahetada topelt Täpike Tõrukese vastu tagasi.

Kolmapäev - kuna nii palju on juba puhatud, siis on aeg teha väike puhkepaus puhkusest ja veidi tööd teha. Üleminek ei tohi olla nii järsk.

Neljapäev - värvida teine pool onnist väljast poolt (kui ilm lubab). Plaksutada piitsa, et ka kempsuehitus edeneks. Plaanida põrandakatte soetust. Mõelda, et kuidas küll nõlvakallet määratakse.

Reede - Käia Mpsile närvidele, et aeg oleks korstna peale mõtelda. Mõtlemise peale läheb vähemalt 3 päeva (aga kõigepealt tuleb ta mõtlema saada).

Laupäev - Koristada ja küpsetada, sest külalised pidid tulema.

Pühapäev - nutta lahinal, et kuhu mu puhkus kadus.

Kevadtööd

 Jälle on blogis ebaloomulikult vaikne. Kuigi tegelikult on siin täiesti tavapäraselt vaikne. Aga no tõesti, kellel on sellisel kenal kevadel aega toas istuda ja klahve klõbistada. Vaja on selle kevade esimesi liblikaid (kollaseid) taga ajada või Harilaiul kevadist kontrollkäiku teha või Korviaias seinu värvida. Ja need aiatööd! Nagu te ilmselgelt teate, ei ole ma mingi rohenäpp, aga siiski - rohisin kõnniteed ja istutasin isegi 5+1 võõrasema maha! See on vist minu aianduslik rekordsaavutus. Tõsi, ma ei tea, kas need ka ellu on jäänud. Homme kontrollin üle.

Karjääripöörasus

 Täna oli mul üks kummaline töökõne. Minu blogi pikaajalised lugejad teavad, et märtsi lõpp on minu "lemmikaeg", sest siis saan palju kõnesid maamaksu teemadel. Vanasti sain enamjaolt sõimata selle eest, et topin valimatult maksumaksjate raha oma taskusse. Viimasel ajal on sõimamist vähem. Sel aastal olen seoses muudatustega koduomaniku maksuvabastuses saanud inimesi rõõmustada, et neil polegi maamaksu ja mind on hea töö eest lausa kiidetud ja tänatud. Mitte et ma oleks toonast sõimu ega praegust kiitust kuidagi ära teeninud. Kõik otsused on selgelt minust kõrgemal tehtud. Mina olen kõigest sõnumitooja.

Aga sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid ühest telefonikõnest, kus üks maaomanik soovis teada oma maamaksu summat. Selles pole midagi kummalist. Sai oma summa teada ja siis tuli ootamatu ettepanek: "Teate, ma annan teile oma PIN-id ja võtke ise vajalik summa mu Swedbanki kontolt!"

Ma tundsin end nagu mingi netipettur, kes üritab inimeselt PIN-koode välja petta. Järgmine mõte oli, et loodetavasti ei satu päris petturid selle inimese peale. Kolmas mõte oli, et äkki olen vales ametis ja mul on loomulik anne inimestelt PIN-e välja pressida. No kui küsimatagi pakutakse, mis võiks saavutada siis kui küsiksin! 

pilt pärit pildiloomaaiast

Kena kevade on käes

 

Täna oli kohe füüsiliselt tunda, et kevad saabus. Päike soojendas nii mõnusalt ja linnud laulsivad ja endalgi tuli tahtmine kaasa hõisata. Lasen siiski proffidel laulda. Kuulake Täpsi! 

Ma laseks tal otse laulda, aga viisin ta Pärnusse (laulma), nii et peate leppima 9 aasta taguse etteastega. Või jah, keda ma lollitan. Nagu mul õnnestuks teda praegu veenda, et oleks hea mõte ronida kivile ja laulda seal kevadest, et ma saaks oma blogis eputada...

Tööving

Meil otsitakse tööle uut ametnikku. Vana leidis, et ta on sellisteks lollusteks liiga vana ja sünnipäevatordil olevate küünalde arv kinnitas, et ongi piisavalt vana, et vanaduspensioni ettekäändel kontoritolm kingadelt pühkida. (Lisaks kirjavigadele on siin blogis ka ebaloomulikud sõnakordused kõik taotluslikud). Kuna mind on arvatud värbamiskomisjoni, siis tutvusin esitatud CV-de ja motivatsioonikirjadega ja tekkis mõte, et võiks ise ka kandideerida kuhugi. Ja kui ma kandideeriks, siis kas ma oleks tõsiseltvõetav kandidaat või lükataks kohe kõrvale kui sobimatu.

Mul saab täpselt kahe nädala pärast täis 18 aastat selles ametis (mõningate titepausidega). Selle ajaga jõuab vastsündinu täisikka, aga mina ei ole kuhugi jõudnud. Mitte, et ma oleks loomult väga ambitsioonikas või et mul oleks olnud mingid erilised sihid silme ees. Kaugel sellest. Ja kui päris aus olla, siis ega minu ametiredelil ei olegi (vähemalt selles organisatsioonis) rohkem pulki, kuhu tõusta, sest kõrgemad ametikohad vajavad juba isikuomadusi, mida mul ei ole ja mida ma ka ei igatse.

Nii et lagi käes?

Sõber ütles, et kui pole soovi karjääriredelil horisontaalselt tõusta, siis võiks panustada vertikaalsele arengule. Mul on aga tunne, et mul ei ole toimunud siin mitte vertikaalne areng, vaid lihtsalt laialivalgumine. Ja see mulle ei sobi. Kui teemad lähevad juba liialt laiaks, siis ei suuda ma end ennast rahuldavas ulatuses kurssi viia ja see ärritab mind. Ja siis ma olen kuri. Kuri olen ma ka siis, kui minult oodatakse rohkem kui ma pakkuda suudan. Või on asi hoopis selles, et ma tunnen, et pean tegema rohkem kui minu ametiülesanded on ning täitma kellegi teise puudujääke. Ja kui ma siis sellega hakkama ei saa, siis olen jälle kuri. Ja eriti tige olen ma siis, kui räägitakse, et midagi peaks tegema ja siis ei tehta ning järgmisel korral räägitakse, et peaks midagi tegema, aga ikka ei tehta. Ja nii edasi ja nii edasi. Mulle see kuidagi ei sobi. Ma tahaks iga korraga vähemalt väikese sammukese edasi liikuda. Ja kriitikat võtan ka väga isiklikult. Isegi kui see on üldine või võib-olla hoopis kellegi teise pihta suunatud.

Ma vist üldse kipun tööd liiga isiklikult võtma. 

Igatahes viimasel ajal tunnen, et olen muutumas (või juba muutunud???) kibestunud ametnikuks ja kurjaks kolleegiks. Aga võib-olla on see hoopis seepärast, et ma töötan kiitusel ja ammu pole keegi öelnud, et tead, Maailmaparandaja, aitäh hea töö eest, sa oled meil asendamatu! Aga äkki polegi, võib-olla lihtsalt kujutan ette, et oma pikaajalise tööga olen taganud valdkonnas stabiilsuse ja hoidnud kiiruse ja korrektsusega taset kõrgel. Võib-olla räägivad suletud uste taga, et parem oleks kui ma ka ära läheks. Pensionini on muidugi veel miljon aastat aega. Nii et ikka CV-d kirjutama.

Üks on kindel, kui ma peaks mõnele kohale kandideerima, siis selle blogi siin pean küll maha vaikima, muidu saan kohe psüühiliselt labiilse veidriku sildi külge.

Minu pere ja muud klounid

Pühapäeval toimus suur klounide kokkutulek. Ma pole end kunagi eriti tõsiseltvõetavaks pidanud ja punane nina on mul juba genoomi kirjutatud, nii et tundsin end kokkutulekul väga koduselt. Seda enam, et kõik minu lähimad sugulased olid samuti seal. Üks naljakam kui teine. Tundub, et klounigeen on dominantsete omadustega.

Pildistasin kõik sugulased üles ja muutsin telefonis nende profiilipildid ära. See oli muidugi viga, nüüd on seal terve kari kloune ja saa sa siis täpselt aru, kes neist helistab.

Pildil on parima kostüümi auhinna võitja! Kuigi tegelikult oli konkurents väga tugev ja ma kahtlustan, et võit tuli lihtsalt sellest, et ma mõjusin tõeliselt hirmutavalt ja nad lihtsalt ei julenud minu nime mitte kirjutada. Pole ju vaja, et selline unenägudesse kummitama tuleks.

Rahvusvaheline hambaarsti unustamise päev

Olete midagi sellest päevast kuulnud? Mina ka kuni eilseni polnud, aga eile sain sellest isikliku kogemuse najal teadlikuks. 
Esmalt unustasime Täpikese hambaarsti. Olin teise juba kooli viinud, kui meenus, et tegelikult pidi hambaarsti juurde minema. Käsutasin lapse autosse tagasi ja sõitsime aga hambaravisse. Jõudis ilusasti. Hambaarstid olid muidugi tema ka unustanud.

Mõni tund hiljem istusin töölaua taga kui kalender hakkas vilkuma, et aeg oleks hambaarsti tooli istuda. Ma arvasin, et päev hiljem. Egas midagi. Tõmbasin saapad jalga ja jooksin tuulekiirusel arsti juurde. Jõudsin. Selgus, et ka see proua, kes oli enne mind olnud, oli aja unustanud. Kui juba siin väikeses kohas vähemalt kolm inimest oma aja unustas, kui palju neid siis veel üle maailma võis olla.

Siia lõppu väike tervitus kõigile hambaarstidele.

Sinimustvalgelt ja siilikutriibuliselt

Eile oli Eesti Vabariigi 108. sünnipäev. Palju õnne meile kõigile selle puhul!

Minul algasid ettevalmistused juba päev varem. Õigemini, mis ettevalmistused, see oli päästeoperatsioon! Meil siin saarel on kombeks, et pidupäeviti pannakse ikka kõige pidulikumad ja pühamad riided selga ja nendeks on loomulikult rahvarõivad. Minu rahvarõivad said aga suvisel laulupeol kõvasti vatti (tegelikult küll vett, aga saate aru küll, mis ma mõtlen). 

Kõigepealt oli vaja pätid parandada. Siis proovisin siilikut selga. Lai! Õmblesin nööpe edasi. Või peaks ütlema tagasi, sest varasemalt olen ma neid juba edasi õmmelnud. Siis panin rahvariidesärgi selga ja oioi kui lai see oli. Tegin pluusi kitsamaks. Tõsi, kui mõni õmbleja näeks mu meetodeid, siis saaks ilmselt südamerabanduse. Samas käras küll ja kaugelt ei saa aru midagi. Särgile tuli ka üks trukk juurde õmmelda. Siis oli vaja veel sääristele kummipael sisse ajada ja särk triikida (kuigi Tirts imestas, et ma triigin, ta arvas, et rahvariided käivadki kortsus). Hommikul, välimusele viimast lihvi andes ja vööd vööle pannes  selgus et see on ka laiaks jäänud. Egas midagi, haarasin aga trelli ja puurisin mõned augud juurde. Tuntud arhailised töövõtted. Aga esimest korda nägin, kui palju olen suvise laulupeoga võrreldes alla võtnud – see tegi ikka tuju heaks küll.*

No ja olles end igati valmis sättinud, hakkasingi minema kontsertaktusele. Mis te arvate, kas ma juba koduukse juures suutsin tanu viltu lüüa või mitte? No ei osanud arvestada, et ma olen tanu tõttu jupp maad pikem. Selgus, et ka autosse ei mahtunud ma ära. Ja autost välja tulles tahtis tanu maha jääda.

Kuidagi õnnestus mul siiski enam-vähem viisakas riietuses püünele ronida, kõik laulud ära laulda ja kõned ära kuulata. Kena oli.

Õhtul kodus oli ka täisprogramm - kiluleivad ja presidendivastuvõtt. Esimest korda elus sai ise kilu puhastatud (kujutage ette, ise tahab saarlane olla, aga on nii vanaks elanud ilma, et oleks kunagi kilu puhastanud!). Aga egas midagi. Vaatasin juutuubist õpetlikke videoid ja tutvusin erinevate kilukoorimiskoolkondadega. Puhastatud nad igatahes said.

* Ja kui keegi tahab teada, kuidas 20 kilo alla võtta, siis see on lihtne, enne tuleb lihtsalt 30 kilo juurde võtta.

Et te ei arvaks, et olen ära külmunud

Esimesed poolteist kuud sellest aastast on niimoodi mööda lennanud, et ei ole jõudnud pusletki kokku panna. Olen kõik vabad hetked lõbutsenud Mpsi väljamõeldud lauamängu nikerdades. Aga nüüd sai entusiasm otsa. Tõsi, lauamängu prototüüp on valmis ja esimesed testmängudki tehtud, aga peenhäälestust ja kujundamist enam teha ei viitsi. Nüüd tahan natuke lugeda ja pusletada. Võibolla ühel ilusal päeval võtan end jälle kokku ja otsin pliiatsid uuesti välja. 

 Ma ausõna oleks varem kirjutanud, aga ei saa, näpud on külmast kanged. Nii mõnusalt krõbekülma talve pole ammu olnud. Kõik kriuksub, krigiseb, sädeleb ja sätendab. Ja milline silmipimestav ilu! Tõsi, mina keeldun õue minemast ja seda ilu imetlemast. Selle asemel istun toas ahju ääres ja soojendan tagumikku. Teate ju küll, mul on koroonatüsistuste tulemusel tekkinud külmetava kannika sündroom - peps koguaeg külmetab. No ja mitte ei kutsu niimoodi õue minema.
Eile siiski võtsime end kokku ja riputasime tekid-padjad õue külma kätte tuulduma - no et sinna kogunenud kõikvõimaliku elu  kiiresti hukata. Kõik oli kena, kuniks magama minnes selgus, et tekid ja padjad on ikka õues. Kujutage ette kui mõnusalt soojad on -18 kraadisest pakasest toodud tekid. Brrrr.

Aga muidu mul külm ei hakka. Vihun niimoodi joonistada, et pliiatsid susisevad. Eks see on ikka meie uue projekti tarbeks (ja sel korral ei ole tegemist raamatuga). Kuigi ma ei mõista, miks me üldse pingutame. Kirjutasime/joonistasime uhked lasteraamatud ja viimase poole aastaga on raamatupood suutnud vast 1 raamatu maha müüa! Keegi ei taha meie raamatuid. Nuuks. Samas kui Tõrukese loomingut lausa soovitakse kirjastada ja makstakse selle eest pealegi! Jah, lugege veebruari Tähekest, seal on Tõrukese ennustus sees. Kui mulle Tähekesest töötelefonile helistati, siis korraks süttis minus lootusesäde, et keegi on meie lasteraamatu üles leidnud ja tahab sellest jutukest teha, aga kohe trambiti minu lootused mutta, kui selgus, et hoopis minu esmasündinu looming pakub laiemale avalikkusele huvi.

Võiks öelda, et olen kade, aga tegelikult olen muidugi Tõrukese üle uhke ja mul on hea meel, et tema tööd on märgatud. Ma olen oma laste suurim fänn (ja täiesti erapoolik selles vaates). Mõtlesin just, et  selles suhtes on ema hea olla, et lisaks oma saavutustele, saab uhkust tunda ka oma laste üle. Just nagu oleks ise midagi teinud. Jääb vaid loota, et asi on minu ja Mpsi geenikokteilis, mis häid tulemusi annab!

Tähtsam tähtpäev

 Hehh, see minu blogi eilne sünnipäev oli täitsa suvaline tühikargamine võrreldes tänase tähtpäevaga. Nimelt oli minu ämmal ja äial viiekümnes pulma-aastapäev! Minu arust pole nad nii vanadki, et saaks olla 50 aastat abielus olnud. Igal juhul õnne noorpaarile :D

7670 päeva vana blogi!

Kas te teate, mille puhul me täna torti sõime ja šampust jõime*? Loomulikult sünnipäeva puhul! Ja kelle sünnipäeva puhul? Minu blogi sünnipäeva puhul!
Kujutage ette mind peaaegu pool elu tagasi istumas Narva mnt 89 ühikas vana arvutikolaka taga ja klaviatuuriklõbina hüpnotiseeriva heli saatel otsustamas, et vot nüüd hakkan ma ka blogima. Mis te arvate, kas ma suutsin siis uskuda, et ka 21 aastat hiljem teen ma aegajalt märkmeid samasse keskkonda. See on umbes sama, kui kujutada ette, et ma ka 64-aastaselt kirjutan mõne sissekande kapteni päevikusse.  Huvitav, kas siis ka õhuga kokkupuutel kipub tükki tõmbuma? Ootame ja vaatame! Tunnen end nagu raudnael blogimaastikul, visa, vankumatu, ammuilma aegunud. No ei ole suutnud kaasa minna vlogide, podcastide, tiktokkide või muude suunamudimistrendidega. Ja noh, mis suunamudija mina olengi. Ei ole minu eesmärk kedagi mingis suunas nügida. Hea kui ise enamvähem reel ja teel püsin..

Igal juhul suured suured õnnesoovid mulle ja mu blogile. Ja tänu kõigile neile (keskmiselt kolmele) truule lugejale, kes ikka aegajalt siia ära eksivad. Aitäh!

*Tegelikult on õige vastus see, et Laisik käis külas ja mul ei tulnud meeldegi, et täna ka muid tähistamisväärseid päevi on

Koristusäpp

Olen ajaloos lubanud uue aasta alguses igasuguseid asju. No nagu ikka, rohkem trenni teha ja vähem magusat süüa ja üldse parem inimene olla. Mis te arvate, kas ma olen suutnud oma uusaastalubadusi täita?

Sel aastal otsustasin, et lisaks standardlubadustele võiks ka kodu  rohkem korras olla. Kuidas seda ometi saavutada (ilma, et koristama peaks)? Loomulikult tuleb alla laadida äpp (just nagu trenni või tervislikuma toitumise plaanidegi puhul). Mõeldud, tehtud. Äpp olemas, veetsin esimesed pool tundi seda seadistades. Kõigepealt tuli valida kui tolerantne ma segaduse suhtes olen. Mõtlesin, et alustan kergelt ja valisin, et olen täitsa lõõgastunud koristaja. Riläksd, nagu on popp ja noortepärane öelda. Seejärel tuli valida, millised ruumid mul on, milliseid tegevusi ja kui tihti teha tahan. Loomulikult pakkus abivalmis äpp ka vaikeväärtusi lähtudes minu tolerantsusastmest. Selgus, et ma ikka ei ole nii riläksd, nagu arvasin. Põrandapesu kord kuus või külmkapi koristamine iga kolme aasta tagant tundus isegi minu jaoks kaugelt liiga lõõgastunud olek. Selle saavutamiseks pole mul küll äppi vaja. Muutsin kärmelt oma tolerantsusastme mõõdukalt laisa peale. Pilt läks paremaks ja saingi äpi seadistatud. 

Ja teate, mis siis selgus? Äpp on olemas, plaan on olemas, aga segadus on ikka alles. Selgus, et ka aastal 2026 tuleb korras toa saamiseks… koristada. Nääh, parem olen edasi oma loomulikus, mõõdukalt laisas olekus.

AI arvab, et olen siiski üle keskmise riläksd

Head uut aastat!

 Täna väidetavalt võib veel soovida head uut aastat ilma, et see tooks kaasa kohustust mingite pudelitega oma häid soove tugevdada.  Kuigi see on minu jaoks alati kummaline olnud. Miks ei või hiljem head uut aastat soovida. Kas pole enam piisavalt uus? Kelle asi. Aga kui alkohol juurde võtta, kas siis on uuem. Olen kuulnud küll ilusamaks ja nooremaks joomisest. Kas saab sama teha ka aastaga?