Vestlus Naabriga. Hariv.

Kohtusin täna jälle oma põneva naabrimehega. Käis teine, tõi šokolaadi, kirus natuke omanikku, vandus pühalikult, et tema ju ometi öösiti ei kolista, kirus veel natuke omanikku, ütles, et kui on mingi mure, mingi probleem, siis võin ma alati temalt abi paluda nagu sõber sõbralt. Tuleb teeb ükskõik mida. Ta on ikka ehitaja. Rääkis, et teeb oma korteris remonti, kutsus mind vaatama (tal on muide päris põnev korter, oopis teise ülesehitusega. Ütles, et ukse võin lahti jätta, et meil majas polevat pätte, ühed olevat olnud, aga need elasid minu korteris. Süüdistas mind, et ma naervat tema üle. Vabandas, et ta soeng sassis oli. Küsis, et kas põrandavaip hoiab sooja. Rääkis, et 3 aastat epas käinud ja kuidas ta saaremaal ühe sõbra pulmas käis. Lubas homme mu aknad väljast poolt ära värvida. Huvitav mis värvi? Mõnes mõttes ongi hea, siis ei näe keegi enam sisse.

Gazebot ei pakkunud kuulata seekord.

Kusjuures me leidsima ka ühe ühise jututeema. Nimelt ei suuda me kumbki mõista, mida need elevandikasvatajatest ülemised naabrid küll teevad, et selline mütsumine pidevalt (ka praegu muide) aset leiab.

Polnudki ühtegi oma naabrit ammu näinud.
Igavaks kippus elu siin urkas.
Omme tuleb omanik...Ei tea, kas ta ka küsib mult, et kas ma talle sisemise ukse võtma ka annan. Eelmisel neljal korral, mis ta siin käinud on, ta just seda küsimust esitanud on (kuigi võtme andsin ma talle juba ammuilma).