Esmaspäev, november 28, 2011

Fotosüüdistus

Nüüd on siis jõutud jälile, kes sõi Tõrukese esimese minisünnipäeva koogi ära. Fotosüüdistus pisikeste näppudega pikanäpumehest on siin.

Panete tähele, milline malbe ilme - ei oskaks arvatagi, et kurjad mõtted peas. Või noh, mis kurjad. Arusaadav - kaua sa seda tissipiima ikka limpsid, vahel tahaks midagi paremat ju ka!
P.S Vean kihla, et augud juustu sisse on ka tema näritud...

Reede, november 25, 2011

Remondiline vastasseis

Veidi enam kui 6 aastat tagasi ütles keegi (suure tõenäosusega Virlupine), et mina ja Mps olla 60% sarnased.* Eeldades, et me pole oluliselt erinevamaks muutunud oleme siiski 40% ulatuses erinevad. Sellest 40-st protsendist moodustab üsna suure osa minu arvates asjaolu, et mina armastan remondi tegemist ja Mps vihkab seda peaaegu sama palju kui hambaarstile maksmist. Või isegi rohkem.
Kahtlustan, et Tõruke on isasse. Iga kord kui ma olin õndsas teadmises, et laps magab, vannituppa hiilinud ning pahtlilabida kätte haaranud, kostus teisest toast kajakapoja kisa. Kui asi nii edasi läheb, siis saame vanni sisse alles siis kui poiss pesast välja lendab...

*Endiselt on mulle pisut segane, millistele andmetele ja uuringutele põhinedes seda väideti.

Neljapäev, november 24, 2011

Uudishimu tappis kassi

Üht asja ma teile ütlen, kui märkate kalendrisse vaadates, et teie sünnipäev on lähenemas, siis palun, muutuge äärmiselt ettevaatlikuks selles suhtes kuhu te vaatate. Kui märkate kusagil mingit kahtlast kotti või on asjad kuidagi teistmoodi kui tavaliselt, siis ei ole vaja minna uurima, et mis seal kotis on või millest see anomaalia tingitud on. Leppige sellega, et sünnipäevade eel tekibki igale poole veidraid asju, mille lähem uurimine võib võimaliku üllatuse ära rikkuda.
Mps muidugi muutus enne strateegilist kuupäeva äärmiselt tähelepanelikuks ja hakkas igal pool ringi nuuskima ning vaatas kohtadesse, kuhu ta iial varem pilku heitnud pole (näiteks külmkappi).
Aga tort maitses sellegipoolest heaste, olgugi, et üllatuse magus maitse oli lahtunud...

Aga liigse uudishimuga kaasneda võiva pettumusega seoses on mul omal kurvad kogemused. Kui ma veel noor ja ilus ja äärmiselt uudishimulik olin, siis ühe sünnipäeva eel teatas õde mulle, et ma mitte ei tohi riidekapi kolmandale riiulile vaadata. Ma poleks muidu selle pealegi tulnud, aga kuna nüüd nii täpsed juhised käes olid, siis loomulikult ma piilusin, et mis seal peidus võiks olla. Seal oli selline sinine plastmassist seinakell, kus oli palju hammasrattaid sees ja mis päriselt töötas. See oli kena kingitus ja ootasin sünnipäevahommikut, et kingitust (mis küll enam üllatus polnud) kätte saada.  Enne aga jõudis vanaema kinkida mulle sama tüüpi roosa lauakella. Misjärel mminu sinine seinakell viidi ilmselt poodi tagasi. No pole ju mõtet lapsele kahte sarnast asja kinkida. Aga ma olin ikka pettunud. Aga ma ei saanud oma pettumust ju ka kuidagi välja näidata, sest ametlikult ei olnud mul sinisest seinakellast õrna aimugi...

P.S hommikul kui üritasin Mpsile sünnipäevalaulu laulda, siis tahtis tema telefon mind üle trumbata ja hakkas samal ajal laulma. Aga vale viisiga. Ja Mps pööras telefonile rohkem tähelepanu. Häbematu.

Esmaspäev, november 21, 2011

Tõrukese sünnipäev ja pisut tissijuttu

Tõruke on tänase seisuga 1 kuu vanune. Täitsa suur mees juba. Vähemalt nii ta näikse arvavat kui teatab, et magamine on tittedele ja tema sellise lapsikusega ei tegele. Aga mul õnnestus ta siiski korraks pettusega unne suigatada (muidu ma siin praegu ei kirjutaks).
Mida siis sellise kuuse (või kase või tamme) kohta öelda? Üldiselt on tegu pai poisiga, aga aegajalt lööb temas välja tõeline kiskjaloomus. See aeg saabub enamasti siis kui kõht tühjaks läheb. Ei ole midagi, et tiss topitakse suhu ja tuleb vaikselt lutsutada. Kus sa sellega. Õige mees murrab ise oma saaklooma maha ja veab koopasse. Nii ongi, et kui näljane Tõruke märkab läheduses tissi, siis esialgu teeb ta näo, nagu ei näekski ning vaatab igale poole mujale kui tissi poole, lootes niimodi tissi ära petta. Ja siis kui selle piimalooma ärevus on suigutatud kargab ootamatult krauhti tissi kallale ja kukub matsutama.
Lõpuks kui kõht on täis ahnitsetud on poisil kombeks pea kuklasse ajada ning seejärel hoogsalt pead raputada (kahjuks unustab ta eelnevalt tissislt lahti lasta).

Teisipäev, november 15, 2011

igav elukas

Tegin bloggeri lahti, et mõni sõna hülgemöla kirjutada, aga peale pooletunnist tühja pilguga kuvari vahtimist ei ole mul ikka veel ühtegi mõtet mida kirjutada. Lasin oma päeva silme eest läbi ja peale söömise, söötmise ja lapse magama veenmise siin suurt midagi nagu polegi...

Esmaspäev, november 14, 2011

Olid ajad

Täna oma järeltuleva põlvega kodualevis väikest ringkäiku tehes pakkus üks vanamees mulle oma aiast korjatud viinamarju. Lihtsalt niisama. Tal lapsed enam ei tahtvat. Head viinamarjad olid. See väike vahejuhtum meenutas mulle vanu häid aegu, mil ma veel Tartus resideerusin ning omasin naabrit, kes mind õunte mandariinide ja küpsistega varustas...

Pühapäev, november 13, 2011

isadepäevast ja gaseeritud kakaost

Täna tähistati meie pisikesed perekonnas esmakordselt isadepäeva. Tõruke laulis hommikul oma isa üles. Ta küll valis pisut vale laulu ning äratuslaulu asemel kordas ühte tuntud fraasi karumõmmi unelaulust. No seda kus on palju täppidega tähti sees. Seejärel kinkis ta oma isale karbi šokolaadi. Tõsi on see, et siin oli pisut ka Tõrukese ema käsi mängus. Aga eks poiss sa ka saagist omajagu. Arvestades söödud šokolaadikoguseid, peaks mu rinnapiim küll juba šokolaadimaitseline olema. Kakao ühesõnaga. Aga kui arvestada neid gaasivalusid, mis vaest last piinavad, võiks arvata, et annan talle gaseeritud piima, või siis kakaod.

Reede, november 11, 2011

Martidest

Meil sel aastal mardid ei käinud. Meie Mart isegi ei rooma veel, käimisest või jooksmisest rääkimata. Seega jäid kõik varutud kommid mulle (kadripäevani ei ta su neid hoida, mäletan oma noorusest, kuidas käisime marti jooksmas ja ühest perest saime lehmakomme, kui me samas peres kadrit jooksime, siis saime jälle neid samu lehmakomme, mille realiseerimise aeg oli kahjuks ilmselt juba ületatud...)

Teisipäev, november 08, 2011

Susan

Eile jäime Tõrukesega pooleks tunniks magama. Ja selle poole tunniga magas ta täis kogu oma öise uneportsu, ilmselt selleks, et saaks öösel kui kõik head lapsed magama peaks, kasutada ära kogu selle kokku hoitud jonniportsu. Nimelt külastas poiss remondiga seoses erinevaid vanaemasid ja käitus kogu selle aja nagu väike musterpõrsas - ei vingunud ega virisenud vaid magas ilusasti ja kui ei maganud, siis vaatas suurte silmadega ringi ja tegi pailapse nägu. Vastavalt jonnijäävuse seadusele jonn ei teki ega kao vaid koguneb ja jaguneb. Eile õhtuks oli seda kogunenud mitme hea unetunni jagu.
Aga tegelikult ei tahtnud ma Tõrukese peale kaevata vaid hoopis Mpsi peale. Nagu mainitud jäime eile Tõrukesega magama ja Mps kasutas seda kurjasti ära, tehes põõnavatest pereliikmetest pilti. Kaeban selle pärast, et ma näen nendel piltidel välja täpselt nagu Susan Boyle... Oma abikaasast ei tohiks nii hirmsaid pilte teha. Ja kui kogematta juhtubki selline lugu, et abikaasa (hoolimata tema enda illusioonidest) sarnaneb kõiges muus peale lauluhääle Susaniga, siis tuleks need pildid kiiresti kustutada või siis vähemalt "fotoshoppida" ja jätta abikaasale tema ekslik arvamus, et ta on magades kaunis kui okasroosike...

Kolmapäev, november 02, 2011

Ajalugu kordab ennast taas

Täpselt kaks aastat taagsi kirjutasin blogis järgmist: "Nii, kõik targad on ühel meelel - põrand üles võtta! Nii et võib pahtlilabidakese nurka visata ja korralikumad jõuriistad välja tuua."

Vot täna võiks täpselt samamoodi kirjutada. Hommikul tulid töömehed, vaatasid meie vannitoa põrandat, vaidlesid pisut ja lõpuks otsustasid, et ainus asi, mis siin aitab, on suuremat sorti lammutustööd. See ajas isegi minule hirmu nahka, nii et me toppisime oma pisikese perkonna autosse ning põgenesime kodust.

Teisipäev, november 01, 2011

Öelge siis tere!

Ahjaa, kui teile peaks sellise näoga laps linna vahel vastu tulema, siis tema ongi Tõruke.

Elu liivalossis

Selle maja ehitamisel on küll unustatud segusse tsementi panna. Kui me köögiremonti tegime, siis selgus, et sealne põrand oli tehtud valdavalt liivast ja papist. Homme algab meil vannitoaremont ja täna eeltöid tehes selgus, et vannitoa seinte puhul on kasutatud ainult liiva ja papp on panemata jäänud. Ah, et kuidas sein siis kokku ei pudise? Senini hoidis värv seda kinni.
See imeline ehituskvaliteet pärsib tõsiselt minu remondikirge. Ükskõik mida ka teha ei taha, siis selgub, et tegelikult on vaja veel midagi teha. Näiteks lihtne tapeedivahetus eeldab sisuliselt uue seina ülesehitamist või esmapilgul lihtsa värvimis-pahteldamistööga kaaseneb kaks nädalat kõrgemat ehitustehnilist  peamurdmist. Isegi naela ei julge seina lüüa hirmus, et kõik variseb tolmuks kokku...
Ühesõnaga kaeban kohaliku ehituskvaliteedi peale.