Reede, mai 29, 2020

Fotojaht siluett

Luusisin nädal aega mööda ilma ringi telefon laskevalmis peos, lootes tabada mõnd kaunist siluetti. Aga alati tulin koju tühjade kätega, kaasas vaid lood sellest kuidas üks või teine "saakloom" napilt põgenema pääses. Nii et klassikalist siluetipilti ma ei saanudki. Aga noh, raskel ajal olevat kala ka liha. Isegi kuivatatud kala. Aida räästa all kuivamas (nagu näha, pöördusin taas aida poole).


Üks väike kirsiõieke ka.

Teisipäev, mai 26, 2020

Uus katse

Ma pole mitu päeva kohe mitte midagi kirjutanud. Mis juhtus? Kas sõnad said otsa? Vaevalt. Mul on keldrisse ja riiulitele varutud suurtes kogustes sõnu. No et kui peaks kriisiaeg saabuma, siis avan ühe sõnamoosi või -kompoti ja lasen hea maitsta.
Tegelikult kasutasin oma vähest beebivaba aega lihtsalt muuks.
Hommikuse une ajal koristasin ja kui hästi läks tegin pedagoogilisi ponnistusi sundides oma koolilast õppekava järgima. Eriti suuri pingutusi tuli teha kunstitunni läbiviimisel. Tõruke joonistab tegelikult täitsa viisakalt esimese klassi lapse kohta. Tema pildid on ilusad, puhtad ja konkreetsed. Suurel rändekalade joonistusvõistlusel sai tema pilt Angerjast isegi ära märgitud. Aga fakt on see, et ta joonistamist sugugi ei naudi. Vastupidiselt Täpsile, kes võib ühe õhtuga kolm-neli surematut kunstiteost valmis visata ja ise sealjuures kiidelda kui ilusad ja nunnud need on. Ongi. Ainult hoopis teisest mastist võrreldes Tõrukese omadega - sellised tormakad, värvilised, liikuvad.
Lõunase une ajal tegelesin õpetajatööga (kui hommikuse une ajal ei läinud õnneks), tegin süüa ja koristasin. Kui aega jäi üle, siis riisusin kive, devõsastasin kivikülvi või rohisin kiviaeda.
Kolmanda une ajal koristasin ja tegin süüa ja vahel kui laps juhtumisi magas kauem, siis vedelesin jõuetult diivanil ja näppisin niisama telefoni, sest pole ju mõtet hakata midagi asjalikku tegema kui laps kohe üles ärkab.
No ja minu tavalisel blogimise, kirjakirjutamise või lugemise ajal - siis kui Tirts ööunne on jäänud, ma maalisin. Võibolla mäletate, et ma ei jäänud oma tulbimaaliga sugugi rahule. No ma proovisin siis nüüd paremini. Kasutasin akrüülide asemel õlivärve ja modelliks seadsin ka hingelähedasemad asjad.
Sel korral jäin tulemusega märksa enam rahule. Ukulele on küll pisut lopergune ja õlasall toolikorjul ei lange nii sujuvalt kui võiks, aga muidu ju peaaegu. Ja viiest raamatust kolm on ju täiesti tuvastatavad, mis on ometigi hea märki. 
Kahtlustan, et asi on värvide valikus. Mulle meeldib õlivärvidega palju rohkem maalida. Need segunevad kuidagi paremini. Kuigi minu värvid on nii vanad, et mõne kättesaamiseks oli vaja kasutada ohtralt toorest jõudu. Õnneks olen tugev!
Igatahes lõpetan ma sellega maikuise natüürmordi väljakutse ja hakkan tegema ettevalmistusi juuniks. Otsustasingi aasta otsa iga kuu ühe žanri, stiili või  tehnikaga rinda pista. On kellelgi ettepanekuid, milline võiks olla juuni väljakutse?

Ja kui keegi soovib liituda minu aastase kunstiprojektiga, siis olete teretulnud. Kolm kaaskannatajat olen juba leidnud ja nende pintsli alt on ilmunud juba mitu eriilmelist ja imetoredat natüürmorti!

Reede, mai 22, 2020

Fotojaht. Ärkamine

Ärkamine. Mis teema sobiks paremini kevadesse, mil loodus ärkab talvisest tardumisest.
Siit ka kaks kevadist looduse ärkamise märkamist - tammeõis ja sirelibeebi. Enne kui ma siia kolisin ei teadnud ma, et tammed üldse õitsevadki (ma lihtsalt polnud kunagi tammeõit näinud ega sellele mõelnud). Aga siin, meie õuel, kasvab üks eriti rikkalikult õitsev tamm. Sügisel on tõrusaak ka esinduslik. Sirelibeebi oli lihtsalt sametiselt nunnu.
Alumine pilt on aga minu igahommikusest äratajast. Hiljemalt kell seitse hakkab ta kirema, juustest sikutama, väikese ilase käekesega mu nägu patsutama ja näpistama. Kõik ühel eesmärgil, et emme ometi magada ei saaks. Uni on mömmidele!
Tegelikult panin selle pildi muidugi sellepärast, et näen siin tavatult noor välja. Kortse peaaegu polegi. Mis siis, et padjanäo ja kammimata peaga. Ilmselt oleks tulnud eelnevalt üles tõusta, täismeik teha, juuksed soengusse sättida, seejärel voodisse tagasi hiilida ja selfi teha väites, et just ärkasin ja selline ongi mu värskelt tõusnud nägu...

Kolmapäev, mai 20, 2020

Hädaolukord

Eriolukord sai läbi ja järele jäi hädaolukord, mis sai kusagilt hangitud kõhuviiruse tõttu minu jaoks väga ühemõttelise tähenduse. Lemmikpaigaks kodus sai wc ja ainsaks dilemmaks oli, et kumb ots wc-poti poole pöörata*. Lisaks oli mul ka päris kõrge palavik, nii et pool päeva veetsin justkui mingi pehme vatitupsukese sees.
Õnneks on kõhuviirustel üks hea omadus - need on küll tormilised, kuid mööduvad kiirelt. Ega kaua nii vastu peakski. Ainus hea asi selle juures oli meeldiv kolmekilone kaalukaotus (tean-tean, see on valdavalt vee arvelt ja tuleb naksti tagasi kui seedimine normaliseerunud on).


*Minu siirad vabandused kui sellise proosalise olukorra kirjeldamine kellegi esteetikameeli riivab.

Pühapäev, mai 17, 2020

Endiselt väsinud

Ma ei saa kuidagi möödunud fotojahi teemast välja. Ma olen endiselt kohutavalt väsinud. See kolmveerand aastat kroonilist magamatust annab ilmselgelt tunda.  Füüsiliselt olen väsinud ja vaimselt ka. Isegi peeglisse vaadates näen, et väsimus on suurte rasvaste tähtedega näkku kirjutatud.

Ma väga loodan, et järgmise nädala teema "ärkamine" paistab samamoodi mu igapäevaelust välja. Ja siin ei pea ma silmas öösel iga kahe tunni tagant ärkamist, vaid hommikul puhanu ja värskena ärkamist.
Teeme ära? (Siinkohal vaatan anuvate kutsikasilmadega Tirtsule otsa. Ta ainult uriseb nagu väike Haabersti karu mu peale ja teeb näo, et ei mõist sõnagi mu jutust).

Reede, mai 15, 2020

Fotojaht - väsinud

Väsinud. Mõtlesin, et sellest teemast lihtsamat polegi. Lapin aga iga päeva kohta selfi üles ja kõik olekski öeldud. Jah. Mina olengi väsimuse kehastus. Mina ja kõik teised väikelaste emad, kelle silmaterad ei taipa öösel mõistliku inimese kombel magada ega lase ka kaaskodanikel und täis saada. Aga noh, see tundus lati alt läbi loivamisena (jooksmiseks olen ammugi liiga väsinud).

Seega pöördusin taas vana hea aida poole. Riideaida ukse juures ripub vana ja väsinud olemisega ranits. See sümboliseerib seda kui väsinud ma koolist olen. Ma ei tea, kas olen kunagi niimoodi suvevaheaega igatsenud kui praegu. Ainult kolm nädalat veel...
Aida kõrval kasvab meil rosinapuu. Ka selle viljad näevad pisut väsinud välja. Aga rosinad käivadki sellised. Ainsad erksad ja pompsis rosinad on kisselli sees.

 Ja viimaseks üks väike leid metsast. Ilmselgelt väsis keegi ära. Toetas ratta kivile ja puhkas veidi. Seejärel läks edasi*. Ratas aga puhkab ikka veel. Hea mitu aastat on ta seal passinud ja peremeest tagasi oodanud.
* Tundub, et sadula ja tagaratta võttis see spordimees siiski kaasa.

Kolmapäev, mai 13, 2020

Keskmiselt kaunis ema

Emadepäeva eel sigines e-kooli palju ülesandeid, mis sisaldasid sõna ema. Laulud ja luuletused ja loomulikult ka ülesanne joonistada ema portree. Ma siis pöördusin laste poole palvega, et nad kujutaks mind just nii nagu ma olen - nunnu ja ilusana.
Täps hakkas selle peale valju häälega naerma ja teatas: "Ilusana? Nende kortsudega?!?" 
Tõruke oli väheke vastutulelikum. Minu portreed maalides leelotas ta vaikselt: "Kes on kauneim ilma peal? Ikka emme!" Mu süda lausa sulas, aga kahjuks tõi Täps mu maa peale tagasi kommenteerides: "Kauneim? Vaevalt. Pigem selline keskmine."


Siin on näha mõlema nägemus minust. Täps ilmselgelt halastas mu peale ja lisas veidi meiki ja blingi, et vähekenegi neid kortse ja keskpärast välimust leevendada. Tegelikult halastas ka Tõruke, kes esialgu lubas joonistada mulle "kurjad kulmud", kuid siiski loobus sellest. Isegi kui nii oleks pilt tõetruum tulnud.

Esmaspäev, mai 11, 2020

Rattasõit või asi

Ma olen ikka hellitanud end mõttega, et oskan üle keskmise hästi maalida. Selles pettekujutelmas otsustasin osaleda Eesti Kunstimuuseumi üleskutses. Ma ei pea end küll mingiks van Goghiks, Hirveks või muuks sääraseks meisterpintseldajaks, aga enamvähem viisaka natüürmordi võiks ju suuta kokku plätserdada. Ma ei ole küll oma 10 aastat ühtegi pilti maalinud, aga noh, see on ju nagu rattasõit või mis? No et ei unune niisama lihtsalt?
Hakkasin siis suure entusiasmiga maalima, aga võta näpust, mitte kuidagi ei suuda seda imetabast nägemust peast paberile kanda. Ma hea meelega süüdistaks siin ajapuudust (sain maalida vaid siis kui kõik põrsakesed ilusasti magasid) ja korralike värvide puudust (pööningult leidsin küll vanad akrüülid, aga tegelikult ma akrüüle väga ei armasta).
Siin on kaks võimalust. Kas ma varasemalt oskasin maalida, aga viimaste aastate kidur praktika kunstivaldkonnas ning pintslite väärkasutamine eelkõige siseviimistluses, on oskused rooste ajanud. Või siis ma pole kunagi maalida osanudki, aga sõnaosava mesikeelena suutsin end vastupidises veenda.
Ükskõik kumb ka põhjuseks on, igatahes ei jäänud ma tulemusega sugugi rahule. Selline tugev põhikoolitase.

Lahendusi on ka kaks. Kas  jätta maalimine sootuks maha ning jääda maalritöö juurde või hakata hoolega harjutama ja loota, et pisukese praktiseerimise järel meenub taas, mispidi see pintsel käes käis ning tõestada, et maalinime on ikkagi kui jalgrattasõit ning masinavärk tahab lihtsalt veidi õlitamist.

Jalgrattaga pole ma ka mitu head aastat sõitnud. Ei tea kas julgengi enam sadulasse tõusta, võibolla olen selle oskuse ka unustanud ja sõidan otse kraavi...

Ahjaa, pildivalikust ka. Mõtlesin, et lähenen klassikalise natüürmordi teed ja joonistan vaasi päevalill... ptui... tulpidega.  Tulbid jäid tuulekastide tegemisele ette, nii et need tuli niikuinii ära korjata. Hea meelega oleks veel juurde puistanud ka mõned puuviljad, aga mul oli kodus vaid sibulaid (kilode kaupa, mäletate eksitust e-poodlemisel). Kuigi tulid on sibullilled, siis ei tekkinud erilist tahtmist sibulaid lisaks panna. Niigi ajab nutma.

Reede, mai 08, 2020

Loosipakid

Nadu saatis meile pakiga enne eriolukorda Taaralinna unustatud akutrelli. Pakki avades leidsime sealt seest aga ohtralt kommi ja venekeelset kirjandust koos emadepäeva kaardiga. Mašalt.
Siin on kaks võimalust, kas on Omniva hakanud taas loosipakkidega tegelema või on tegemist mingi ussiauguga paralleeldimensioonide vahel. Selles teises maailmas on Mps armastava tütre Mašakese ema. Tundub olevat üsna huvitav maailm...

Aga kui teie saite nüüd juhuslikult loosipakiga meie akutrelli, siis me tunneme sellest puudust...

Ja Maša ema (kes sa kahtlemata minu blogi loed), anna endast märku, saadame sulle su emadepäevakingi edasi!

Märka mind!

Ehk siis taas on aeg laduda letti fotoküttide sellenädalane saak.

Märka mind!

Lastetuba koristades hakka silma üks väike legoipi, kes lausa karjus tähelepanu järele. Ilmselt oli seal voodi all tolmurullide (ja võimalik, et ämblikegi) vahel üksildane ja kõhe olla. Päästsin ta ära ja saatsin umbes 130 omasuguse juurde.
Tõsi, mulle tundus, et tegelikult ta ei tahtnudki päästmist. Miks muidu vedeles ta järgmisel päeval jälle põrandal (olles sealjuures need ülejäänud 130 tükki ka kaasa meelitanud). Kuna selles käitumises oli näha selget enesehävituslikku mustrit (ja mustrid olid ühe varasema fotojahi teema), siis otsustasin hoopis õue märkama minna.

Vaevalt sain õue kui pidin peaaegu nägemise kaotama. On ju lapsest saati hoiatatud, et päikesesse ei tohi vaadata. See konkreetne päike oli õnneks pisike (ja jäädavaid kahjusid silmanägemisele ei tekkinud) ja asus sinitaeva asemel madalal muru sees.
Lähemal vaatlemisel selgus aga, et päikesepaistes üritas pildile trügida ka väike putukas. Eks sellisel pisimutukal ongi raske silma torgata muul moel kui end suurema ja säravama abil upitades.

Vahel võib see aga vastupidise tulemuse anda. Nagu näiteks siin.
Nimelt hakkas edasisel ringkäigul kadastikus silma harjumatud värvilaigud, mis samuti justkui hüüdsid, et vaata mind! Tegemist on pihlaka näsaroostega, mille vaheperemeheks on kadakas. Mina kohtasin sellist tegelast esimest korda (aga peale seda, hakkasin seda igal kolmandal kadakal märkama). See seeneke oli nii särav ja erk oma värvi poolest, et pildile roninud tigu ma esimese hooga ei märganudki.

Mis puutub aga nõudmisse "Märka mind", siis seda kohtan ma kõige rohkem ikkagi koduseinte vahel. Ja seda just nõudmise rollis. Kolm tähelepanujanus last noh. Aga neist ma pilti ei pane. Panen hoopis udupildi kassist, kes tahab tuppa ja akna taga tähelepanu püüab.

Neljapäev, mai 07, 2020

Teleskoopkäsivarred ja beebitoit

Me alustasime ka lõpuks näputoiduga. Rannarahva iidsete tavade kohaselt on lapse esimeseks lisatoiduks olnud ikka kuivatatud ahven. Kui see hästi peale läheb ja lapse kõht jääb korda, siis hakatakse tasapisi lisaks juurde andma ka soolasilku, haugikotlette  ja pidupäevadel suitsuangerjat.

Tegelikult on postitus rubriigist "pikad käed". Ma kahtlustan, et beebide käed on teleskoopvarrega. No vaatad, et kenad pisikesed, ei ulata eriti kaugele, aga kohe kui pilgu kõrvale keerad venivad need ebainimlikult pikaks ja ulatuvad absoluutselt kõigeni.
 Oma arvates tegin küll laua pea meetri ulatuses lagedaks, aga kuidagi õnnestus Tirtsul ikka kala kätte saada. Nagu pildilt näha ei ole ta selle loovutamisest huvitatud.

Kolmapäev, mai 06, 2020

Meri kohiseb, lambad määgivad...

Või noh, mis lambad. Neil pole häda midagi, aga need linnud...
Lükkan mina vankri lapsega õue õunapuu alla, et las magab värske õhu käes tasase linnulaulu saatel. Jätan lapsele vankrisse ka beebimonitori, et ta saaks mulle helistada kui üles ärkab. Ise lähen tuppa koristama (või midagi sellist).
Koristamisest ei tule aga midagi välja, sest beebimonitor annab pidevalt häiret.
Tõmban jaki selga, kalossid jalga ja lähen õue. Laps magab kui nukuke. Egas midagi, tagasi tuppa koristama. Hetk hiljem kordub sama. Ja uuesti ja uuesti. Kas tõesti beebimonitor hukas?
Ei, hoopis linnud lõugavad nii et maa väriseb. Õunapuu otsas, kohe vankri kohal lärmab punarind, veidi eemal möirgavad tihased ja mere äärest (mis on tegelikult päris kaugel) kostub sellist häält, nagu oleks koolitäis lapsi peale kahekuulist koolitundi korraga vabadusse lastud lubadusega süüa nii palju tasuta jäätist kui kulub - lagled ühesõnaga.
Isegi kui lapse und nad ei häiri, siis minu puhkehetke küll.
Pildil üks lärmakas punarind. Ise jäädvustasin.

Reede, mai 01, 2020

Fotojaht: Liikumine/liigutamine

Esimene pilt sellenädalases fotojahis kajastab veel nädala alguses kodusaarel kehtinud liikumispiiranguid. Kui ikka kusagile minna ei tohi, ei jäägi muud üle kui ketsid varna riputada.
Ehk siis taas pildike meie aidast, mille küljes on palju roostes naelu, mille otsas omakorda ripub kõikvõimalikke asju. Mulle hakkab vaikselt tunduma, et üritan kogu fotojahi aida najal läbi ajada.

Liigutamine viib meid ka teise päevakajalise teemani, milleks sel nädalal oli põllumajandussektorit ähvardava tööjõupuuduse leevendamine gümnasistide abil. Ma ikka imestan kuidas seal pealinnas nii kitsalt asjale lähenetakse. Miks piirduda gümnasistidega? Põllule kapsaid ja kaale noppima võiks saata ju kõik õpilased. Õppimine on niikuinii ülehinnatud ja võõrtööjõupuuduse kompenseerimine lapstööjõuga on arenenud riikides levinud praktika. Või  siis ka mitte.
Pildil on näha kuidas tulevane esimese klassi neiu juba põllutöödega kätt harjutab ning mullarammu punktist A punkti B liigutab, endal tuul lokke sasimas.
Ilmas pidi olema kolm asja, mille vaatamisest ei tüdine - voolav vesi, põlev tuli ja töötav inimene. Mind lapsevanemana küll ülemäära ei rahustanud vaatepilt kuueaastasest terava hargiga vehkimas. Seega lisan siia ühe rahustavama pildi. Eile õhtul tegime volbriöö lõket. Ja no seda võiks küll tundide kaupa vaadata - tulekeeled mitte lihtsalt ei liigu vaid lausa tantsisklevad oma destruktiivses ilus.
Töötav inimene on, elav tuli ka, nüüd on täieliku õnne ja harmoonia jaoks vaja veel voolavat vett. Meil on majas vesi sees, tee ainult kraan lahti (vot kus kukkus nüüd eputama).

Liikumisest ja liigutamisest on juba küllalt. Panen lõppu ka pildikese peamisest liigutatavast. Vähemalt kolm korda päevas liigutan ma teda vankriga sihitult mööda õuet ringi. Kui keegi peaks mu tiirutamise marsruudi kaardile kandma, siis näeks see välja nagu lõngakera, mida on rünnanud kassipoegade hordid.