Esmaspäev, märts 30, 2020

Öised manöövrid

Viimasel ajal ärkab Tirts loomuvastaselt vara. Vabalt võiks magada, ei pea kedagi kooli, tööle ega lasteaaeda saatma, aga tema tõuseb ikka vara. Nagu päike. Kella kuuest. See võib olla tingitud asjaolust, et meil on magamistoas karjuv kardinapuue, mis on tingitud valdavast kardinapuutusest.
See aga ei seleta, miks noor neiu täna veerand neljast ärgata otsustas. Nagu meil oleks südasuvi või midagi. Aknast välja vaadates on sulaselge talv. Lumi tuiskab ja puha. Kuigi alles üleeile tormasid kollased liblikad hullunult mööda hoovi ringi.
Aga mida teeb üks laps öösel kell veerand neli? Las ma jutustan, sest mul on sellest eredad mälestused, kuigi üritasin tegelikult ta kõrval tukastada. Kõigepealt kraabib oma väikeste teravate küüntega seina ja kopsib kõigest jõust. Tõenäoliselt üritas unematile morse signaaliga kutsungit saata. Seejärel kordab ta seda kõike teisel küljel, kuid sel korral on seina asemel minu näolapp. Ai. Seejärel otsustab ta alustada manööverdamisõppustega. Keerab end üht pidi ja siis teistpidi. pöörab ja rullib. Vahepeal, kui on jõudnud jälle piisavalt lähedale minu kõrvale kiljatab erksalt. Kui aga on ukerdamisega vastupidi positsioneerunud, siis surub varbad ribidesse või kui veel paremini läheb, siis ninna. Vahepeal nutab haledalt ja siis ründab jälle. Nii kestis see vähemalt viieni.

Arvake ära, kes on hetkel sama erk kui kivil päikesepaistes lösutav lastevorsti viilakas? Ja ei, see ei ole Tirts. Tema on endiselt tegutsemistahteline. Jookseks kohe pahandust tegema kui oskused vaid alt ei veaks.

Teisipäev, märts 24, 2020

Matemaatika Täpsi moodi

Järgmine lugu pole mitte koduõppest vaid noorema generatsiooni kavalusest.

Igapäevane olukord. Üritan lapsi õue kupatada.
Mina:"Kohe kui supp on söödud, lähete õue!"
Täps: "Olgu!"
15 minutit hiljem.
Mina: "Minge nüüd õue!"
Täps: "Mul pole veel supp  söödud!"
Mina: "Millal sul supp söödud saab?"
Täps: "Kui arvutada, siis täpselt kahe multika pärast!"

Illusioon vabast ajast ja harilik karantiiniving

Internett on täis juhiseid, mida küll ette võtta koduse isolatsiooni puhul igavuse peletamiseks ning mida kogu selle taevast sülle kukkunud vaba ajaga peale hakata. Haa, tahate ma avaldan saladuse. See vaba aeg on puhas illusioon! Seda ei ole olemas. Ärge kujutage ette!
Ma ka korra naiivselt mõtlesin, et mul on kodus ilgelt palju vaba aega ja tellisin omale paar puslet. Mulle on väiksest saati meeldinud puslesid kokku panna, aga viimase paari (no nii keskmiselt 8) aasta jooksul pole seda võimalust olnud. Nüüd tabasin end mõttelt, et praegu on viimane aeg. Tirts veel ei rooma, aga suuremad on juba nii suured, et pusletükke enam ära ei söö. Ühe väikese 1000-tükilise panin hambad ristis kokku ka. Jõuga võtsin aega, samas ise silmanurgast jälgides kuidas segadus mu ümber kuhjus. See on lihtsalt jõletu, kuidas lapsed suudavad vaid paari hetkega kõik segi ajada. Ja koristamine ei tule kõne allagi. Varem sai vähemalt sellega meelitatud, et kui tahavad külalisi (ja seda ikka taheti), siis tuleb tuba ära koristada, vastasel juhul külalisi ei saa. Nüüd on ka see variant ära langenud.
Selles koroonakitsikuses tunnen ma aga kõige enam puudust kooli- ja lasteaia lõunatest. Ma pole seda iial varjanud, et mulle ei meeldi söögitegemine. No üldse pole minu ala. Nüüd tuleb aga kolm korda päevas midagi välja nuputada. Ja nad (lapsed noh*) ei söö ju midagi. Kaalusin juba valla sotstöötajale helistamist, et haleda häälega kaevelda kuidas minu pere lapsed vajavad sooja toidu abi, kuna nende ema on köögis saamatu.
No ja siis see koristamine.
Õpetaja amet pole ka just kergemate killast. Eriti kuna minu õpilased on parajad juurikad. Eile näiteks tegi Tõruke pool tundi draamat sellest, et ta käekiri olevat maailma kõige koledam (lubage naerda, tal on meie pere kõige kaunim käekiri). See pidi olema kole kui veri. Mille peale Täps teatas, et veri on ilus. No näiteks punane veri valgel lumel. Selle peale käratas Tõruke: "Kui ilus see siis oleks kui sinu varvas katki oleks?" Sellele järgnes 15 minutit nääklemist. Ja nii need tunnid lähevad. Valdav osa koolitöö ajast kulub vaidlemisele, riidlemisele ja kujundaelemisele. Ülesannete sisuline osa läheb niks ja naks. Välja arvatud ülesanded, kus tuleb midagi värvida. Seda Tõruke teha ei viitsi ja ma pole sundinud ka. Ta oskab niigi väga hästi värvida. Palju paremini kui mina. Ma näiteks ei suuda üldse nii värvida, et üle joone ei läheks.
Lisaks on meil veel akordionitunnid. Mina teadupärast ühtegi pilli (peale vinguviiuli) ei mängi, nooti ei tunne ja viisi pean ka just niipalju kui hädapärast vaja. Raske on last õpetada kui ta on sinust andekam ja osavam, aga iga kord kui kasvõi üks noot viltu läheb vihastatakse ja visatakse pill nurka. Õpetaja juures jõudsime käia ka täpselt 1 korra enne kui koolid lukku pandi. Ja nüüd mängimegi iga päev neid nelja lugu, mida ta nuusutada jõudis. Igatahes on oht, et kui need koroonaajad läbi saavad, on meil kodus tõeline akordionivirtuoos rongisõidu alal.
Kas ma koristamist juba mainisin?
Ainus hea asi on see, et ma olin juba enne isolatsiooni kodune. Sest no tegelikult ka, kui kõige selle koristamise, koolitamise, koristamise, vaaritamise, koristamise ja kasvatamise vahele peaks veel 8 tundi kodukontorit mahutama, siis... noh müts maha nende ees, kes sellega hakkama saavad! Ja siis rääkida veel vaba aja ülejäägist!
No ma kujutan ette, et inimestel, kellel pole kodus lapsi ja kes töötavad sellisel ametikohal, mida kodukontoris teha ei saa, kuid peavad nüüd kodus olema, kes elavad korteris (mitte maamajas, kus on alati palju teha) ja on harjunud igapäevaselt väljas käima, siis need võibolla tõesti võivad kurta, et vaba aega on nii palju, et süda võib pahaks minna. Ülejäänud ainult ohkavad ja rabelevad edasi. Oo, ma kuulen, et pisibeebi on ärganud! Juba lendan!


*No tegelikult, ega Mps ka just teab mis kõigesööja pole, aga ta on täiskasvanud inimene ja peab ise oma eripäradega toime tulema, lapsi aga ei saa ju päris nälga jätta.

Neljapäev, märts 19, 2020

Väike diiva!

Meil käis täna Täpsiga suuremat sorti vägikaikavedu. Palusin tal lahkesti oma tuba ära koristada, sest seal ei olnud enam kohta, kuhu oleks saanud poolt päkkagi toetada ilma, et mõni vidin jala alla jääks. Loomulikult ei tahtnud neiu sellest midagi kuulda. Koristamisest viilimise oskus on tal peensusteni lihvitud. Peale tulemusetut meelitamist ja keelitamist võtsime radikaalse seisukoha. Teatasin, et kui tunni aja pärast pole tuba korras, viskan ära kõik, mis põrandal vedeleb (kord olen ma seda juba teinud, nii et Täps teab väga hästi, et tegu pole tühja ähvardusega). Vot siis alles algas tõeline draama! Selgus, et maas vedelevad tema elu tähtsaimad ja kõige kallimad asjad ja kuidas me saame nii südametud olla, et need ära visata. Koristamine võtvat terve igaviku ja üleüldse on see karjuv ebaõiglus, et ta peab enda järelt ise koristama.
Mingi hetk tuli Täps minu juurde, ulatas mulle paar übernunnut perepilti, mis ta kunagi joonistanud oli ja teatas: "Kui puhtus on sulle tähtsam kui perekond, siis viska need esimesena ära!"
Raske oli naeru tagasi hoida. Selles lapses on nii palju teatraalsust ja diivalikkust peidus.
Ah, et kuidas lõppes? Selline jauramine, ahastamine, tujutsemine ja jonnimine kestis oma kolmveerand tundi, siis läks ja koristas 2/3 toast ära ja käitus nagu viimast tunnikest vaidlemist ja draamat poleks juhtunudki.

Teisipäev, märts 17, 2020

Progress kullerteenuses

Jätkame ikka koroonalainel.
Eile käis kuller. Sirutas tervituseks käe, köhis paki peale ja palus, et ma enese tuvastamiseks tema mobiili lakuks.

Ilmselgelt oli see kirjeldus siin pisuke liialdus, kuid sel hetkel kui ta palus, et ma oma sõrmega tema telefonile allkirja annaks tekkis küll väike tõrge (mine sa tea, kes seda telefoni enne silunud on. Mõni võrkpallur näiteks). Imestasin endamisi, et kas tõesti polegi ennetusmeetmed Omnivani jõudnud või on asi selles blokaadis ja korraldused taudi leviku tõkestamiseks ei pääsenud üle suure väina. Aga ei midagi hullu. Pesin pärast käed korralikult puhtaks ja elame edasi.

Täna tuli jälle kuller. See sama. Sel korral kinnastatud. Nüüd olid juhised hoopis teised - tulgu ma id-kaardiga õue, võtku ise oma pakk, kuid hoidku kullerist paari meetri kaugusele. Isegi allkirja andis minu eest. Lahkudes jäi õhku heljuma õrn desovahendi lõhn.

Mul on täitsa kahju, et mul rohkem pakke pole tellitud. Oleks päris huvitav näha, kas homme tuldaks täielikus kaitsevarustusest ja pakk toimetataks minuni kerge jalahoobiga...
See võiks muidugi tellitud serviisile saatuslikuks saada, kuid teisalt oleks pakk kohale toimetatud kontaktivabalt ja killud tooks õnne. Win-win.

Esmaspäev, märts 16, 2020

Lehva-lehva

Nii nagu sõnakuulelik kodanik ikka, järgisin ka mina presidendi üleskutset kell kaheksa aknal seista ja kaks minutit telefonitulukesega lehvitada. Veel enam. Entusiastliku aktivistina lehvitasin kohe 20 minutit. Käsi väsis ära - ilmselt vähese trenni viga (trenni ei saa teha, sest sport on tervisele kahjulik. Näiteks "võrkpall" on lausa sõimusõnaks muutunud). Kogu see aeg vaatasin pimedusse lootuses näha kasvõi ühtki sõbralikku tulukest vastu vilksatamas, aga ei. Kõikjal valitses pilkane pimedus. Korraks nägin väikest valgussähvatust, kuid see osutus elektrikarjuse särtsatuseks, mitte naabrimehe viipeks. Tõsi, siin metsa sees olekski väga naiivne loota mõnd tulukest.
Ma siis lehvitan siit blogi kaudu.

Lehva-lehva.

Laupäev, märts 14, 2020

Saaremaa oli lukku pandud

Seisan tuulisel rannal ja vaatan üle mere Virtsu poole. Taamal sillerdab vabadus, aga näe kuidagi ei ulatu selleni.
Karantiin! Öeldi küll, et saarte elanike kaitseks, kuid arvestades kui suur protsent nakatunutest on saarlased, siis kahtlustan, et lugu vastupidine. Saarlased on kõik nakkusohtlikeks kuulutatud. Järgmise meetmena riputatakse kelluke külge kui pidalitõbisele, et oleks juba kaugelt kuulda kui saarlane läheneb.
Kaugel pole aeg kui hakatakse jälle rannaribasid rehitsema ja pannakse välja piirivalve,  et vabadusse ihkavaid saarlasi takistada.
Ma siin jälle mõtlen, et peaks kirvestega vahimehed väinatammile saatma, et kui juba karantiin, siis püsigu igaüks oma saarel...

Loomulikult ma liialdan nii mis jaksan. Tegelikult pole meil siin häda midagi. Kusagile niikuinii minna pole. Sitsime ilusasti kodus ja veedame perega kvaliteetaega. Ma tellisin endale paar puslet, et pikki karantiinipäevi mõnusa rahuliku tegevusega õhtusse saata. Ma saan aru küll, et olen ülimalt naiivne mõeldes, et mul nende kokkupanemiseks võimalust on. No kui ühe koduse lapse kõrvalt polnud, siis miks kolme kõrvalt peaks olema. Seda enam, et nüüd tuleb ka koduõpetajat mängida. Sellega seoses. Esmaspäevane ülesanne oli liisusalmide lugemine. Siit üks päevakohane:

Üks väike valge tuvi lendas üle Saaremaa.
Saaremaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud.
Mitu seppa peavad seda parandama,
seda ütle sina, tatinina.
Köh-köh.

Neljapäev, märts 12, 2020

Kriisivarud

Seoses koroonapaanikaga on alustatud suuremahulist kaupluste tühjaksostmist. No kõik need, kes pole senini tõsiselt võtnud soovitusi tagada kodus kriisivarude olemasolu on nüüd hakanud mõtlema, aga mis siis saab kui wc-paber otsa saab... Mõned isegi mõtlevad, et veidike süüa võiks ka varuda. No järelkärutäie või kaks.
Meiega on kõik hästi ja nälg ei ähvarda. Ma tegin ükspäev sellise pajatäie frikadellisuppi, et 14 päeva peaks ilmselt vabalt vastu ja alles seejärel peaks hakkama portsude suurust piirama. (pildil minu supipott)

Tegelikult siin metsa vahel suurt paanikat ei ole. Aga mul on tõsine hirm selle ees, et kui lapsed peaks tõesti kaheks nädalaks koju jääma. Siis pean küll tellima meedikud endale järele. Ei, mitte koroonatesti tegema, vaid varustama mind eriti pikkade varrukatega valge riidehilbuga.

Esmaspäev, märts 09, 2020

Kevadine haiguspuhang

Jätkame populaarsel teemal - hooajalised haigused. Nii nagu igal kevadel, tabas mind ka sel nädalavahetusel tavapärane tervisehäda. Ei, me ei räägi kevadistest allergiatest (sest mul ei ole neid. Olen allergiline vaid verevõtmisel kasutatavate plaastrite ja katkematu vingumise vastu) ega ka külmetushaigustest (rääkimata siis gripist või koroona viirusest). Isegi mitte kevadväsimusest. Ei hoopis värskeõhumürgitusest. Teate küll, see on see esimese tõeliselt ilusa ja kevadise nädalavahetuse sündroom, kus sooja kevadpäikese innustusel proovitakse ära teha kõik aiatööd, mis vähegi talve jooksul kogunenud. Seda tehes ahmitakse sisse ohtralt värsket õhku (ja natuke lõkkesuitsu), mida talv läbi toas passinud piparkookidest nuumatud ihu ei suuda omastada ja nii juhtubki, et õhtuks oled laipväsinud, kerge peavalu, jäikade liigeste ning valutavate lihastega aga ilgelt õnnelik.
Meie ragistasime sel aastal Kasti aias. Kes veel ei tea, siis see on iidne õunapuuaed, kus käib pidev võitlus pealetungiva võsaga. Sel korral oli võsa eriti kuri ja end paljude okastega relvastanud. Seega tavapärastele värskeõhumürgituse sümptomitele on mul nüüd ka päris mitu head pindu. Lisaks on talla all sinikas. Ärge küsige kuidas sain. Saaremaa siidikäpad on lihtsalt äärmiselt osavad.

Laupäev, märts 07, 2020

Vaba õhtu, viirused ja mood

Mina ja Tirts oleme nagu maa ja kuu. Ükskõik kuhu üks läheb, võib kindel olla, et teine tiirutab kusagil läheduses. Eile oli aga esimene päev viie kuu jooksul, kus mul õnnestus oma kaaslane maha raputada. Käisin teatris. Ilma beebita. Halleluuja. Siinkohal suured tänud tuttavale, kes teatripiletid ostis, aga ei pannud tähele, et etendus toimub pärapõrgus ja kellele meenus, et mina elan kohe seal pärapõrgu ukse ees.
Tirts jäi Mpsi hoida. Sai hakkama küll. Ega need isad nii nõrgukesed ka pole. Alati saavad hakkama. Eriti kui emasid läheduses pole, sest mis neil muud üle jääb. Ülejäänud lapsed jäid ka Mpsi hoida, kuigi nende puhul pole otsest hoidmist enam vaja. Pigem järelvalveteenust ja korrakaitset tülide lahendamisel. Suureks on nad kasvanud. Eriti võrreldes Tirtsuga.
Täps on näiteks tõeline tibihakatis. Just natuke aega teatas ahastusega, et tal on esmaspäeval lasteaias pildistamine, aga tal ei ole mitte midagi selga panna, sest kõik riided on eelajaloolised. Kas on olemas veel stereotüüpsemat noore neiu probleemi kui see?
Tõruke on ka muide riiete osas väga valiv. Kuigi sellist sõnaosavust ta oma soovide väljendamisel üles ei näita. Ei tea kellesse nad on? Mina olen küll riietumise osas täielik stiilivõhik. Alles täna hommikul vaatasin, et mis ma Tirtsule selga olen pannud ja tõdesin, et no ikka üldse ei sobinud pluusi ja pükste värv kokku. Vahel vaatan beebigrupis beebide pilte, kes on viimase lastemoe järgi riidesse pandud ja viisakalt pildile sätitud. Ja siis vaatan oma beebit, kes näeb välja nagu oleks teda riietanud purjus pärdik, kes on kaltsukasse lahti lastud. Enda riietamisest ma parem ei räägi. Ma lihtsalt ei oska enam leida riideid, mis mu vormitu kehaga sobiks. Täitsa masendav. Ära mitte kodust välja tulegi. Mis muidugi igasuguste jõledate viiruste valguses ongi võibolla hea mõte.
Ma olen paar viimast päeva end päris viletsalt tundud. Ilge peavalu oli. Lisaks süda paha ja pea käis ringi ka. Olin värske nagu kolm päeva päikese käes vedelenud räim... Köhinud pole ja Hiinas ega Itaalias pole ka käinud. Üldse pole eriti kusagil käinud. Paar korda naabersaarel ja see on kõik.

Esmaspäev, märts 02, 2020

Traksid peale!

Beebid on teadupärast osavad sokkidest vabanejad. Paar korda siputavad jalagu ja juba lendavadki sokid toa eri nurkadesse. Mõned sokid osutavad vastupanu ja neid tuleb pisut sikutada. Nii on eriti mõnus varvaste lutsutamise vahele ka veidi sokki mekutada. Tirts on selles eriti osav. Eile viis ta aga sokkidest vabanemise uuele tasemele. Olles vähese vaevaga sokkidele tuule alla teinud, võttis ta kätte ja sikutas ka püksid jalast. Täna panin sündsuse mõttes traksipüksid.

Pühapäev, märts 01, 2020

Toiduraiskajad

Ühel hommikul hakkas Tervisioonist kõrva, et raisku läheb ca kolmkümmend protsenti toiduks mõeldud kraamist (ehk siis sinna arvestusse ei lähe koored, kondid jms, mida ei oodatagi, et pintslisse pistetaks, kuigi ka seda on mõningastel aegadel lubatud teha) ning kõige suuremad raiskajad on just kodumajapidamised. See jäi mind painama. Kolmkümmend protsenti!?! On see üldse võimalik? Et nagu ostan kolm kotitäit kraami poest ja siis ühe võin kohe sisuliselt prügikasti kõrvale panna?

Mõtlesin veidi oma pere tarbimisharjumuste peale ja sellele kui palju meie külmkapist (ja sellest kapist kus hoian toiduaineid, mis külmikut ei vaja) kompostihunnikusse rändab.
Esimese asjana meenus leib, mis aegajalt kipub hallitama minema. Enamasti juhtub see viimase kotti jäänud viiluga, mida keegi enam millegipärast süüa pole tahtnud.
Vahel juhtub, et hukka läheb ka piima pära. Kuna ma ise piima ei joo, siis juhtus seda ikka. Nüüd, mil mul on kohvimasin, mis teeb ka cappuccinot (ja kakaod), siis tarbitakse piima rohkem ja sellega seoses pole ka selle halvaksminemist karta. Pigem peaks kaaluma lehma võtmist.
Lehma asemel nuumame metssigu taliõuntega, mida me pole suutnud ära tarvitada ja mis kevade saabudes üha nässakamateks muutuvad (kuigi tuleb tõdeda, et praegu, märtsi alguses, on meil veel päris ilusaid õunu keldris). Lohutuseks on muidugi see, et need on oma aia õunad, mis pole tarbijani  jõudmiseks reisinud rohkem kui puu otsast kasti ja sealt keldrisse.

Valmistoitudest kipub üle jääma makarone hakklihaga. Ja just selles osas, mis lapsed on oma taldrikule kuhjanud, ketšupi sisse ära uputanud ja siis avastanud, et nad tegelikult ikka ei tahtnudki süüa. Selliseid mõrvatud makarone ei taha aga enam keegi süüa. Isegi kass mitte.
Mulle üleüldiselt raiskamine ei meeldi, aga toidu ära viskamine on mulle eriti vastukarva. See on ka üks paljudest põhjustest, miks mul kaalulangetamine sugugi ei edene. No enne söön ära oma söögi ja siis lastest järele jäänud söögi (va eelmainitud makaronid). Hea veel et kassi sööki nahka ei pista.
Muidu on ikka nii, et kui teen ahjuliha või muud sellist, siis mingi jupp jääb ikka järele. See aga tarbitakse järgmisel päeval enamasti ära. Lihalõik võileival. Nämma. Aga kui igasuguseid lõppe ja juppe on juba palju üle jäänud, siis teen endale tavaliselt "jäätmekäitleja erirooga". Ehk siis tükeldan kõik lõpud ära ja viskan pannile koos eelmisest päeavast jäänud tatra, riisi või makaronidga. Läigatan paraja portsu sulatatud juustu hulka ja riputan tavalist juustu peale ning praen läbi. Keegi teine seda muidugi ei söö, aga mina küll. Juust teeb kõik heaks.
Jäätmekäitleja eriroa puhul räägin muidugi toidust, mis pole hukka läinud. Vahel ikka juhtub ka seda, et mõni juustujupp või singilõpp peidab end külmikunurka või närtsib mõni salatileht väga ära ning seda ma ikkagi ei söö. Aga noh kolmekümnest protsendist ei saa kaugeltki mitte rääkida.
Igatahes on minu jaoks äärmiselt keeruline mõista massilist toidu raiskamist kodumajapidamistes. Ma suudan ette kujutada, miks toitlustusasutustes ja kaubanduses toitu raisku läheb, aga kodused olud pole ju ometi nii raskesti etteennustatavad... Kuigi siin tuleb siiski tõdeda, et lapsed on küll lootusetud. Nad võivad ühel päeval süüa taldrikute kaupa oma lemmiktoitu ja paar päeva hiljem väita, et nad pole seda kunagi söönud ja see tegelikult ei kõlbagi süüa. Koosta siis nii mingit päevamenüüd või asja...