Laupäev, märts 30, 2013

pool kümme

Tänase seisuga olen 5 aastat elanud siin koos Mpsiga. Nii et väike tähtpäev või nii.
Päris pikk aeg juba, või mis. Oleks juba aeg välja kolida, aga natuke tuleb veel oodata...

Reede, märts 29, 2013

Valikute küsimus

Täna hommikul ärkas noorperemees üles ja teatas resoluutselt, et tema Tallinna pittu ei lähe, kuna on otsustanud meeldivas koduses õhkkonnas põdeda*.

*tegelikult ta muidugi ainult nuttis haledalt ja hõõgus palavikust

Esmaspäev, märts 25, 2013

Leo või Lea?

Noo, kas tahate ka teada, kas Tõruke saab endale õe või venna?
Ma ka tahaks.
Aga kõhubeebi leidis, et see kui keegi püüab tema jalgevahele piiluda on ilmselgelt liigne trügimine tema isiklikku ruumi ja nii me ei teagi.
Aga vaadake ise, kas on rohkem poisi või tüdruku nägu?

Pühapäev, märts 24, 2013

Ekspeditsioon polaaraladele kahes vaatuses

Eile sai matkahooaeg oma avapaugu. Jätsime oma poja baasjaama ning suundusime Mpsiga ekspeditsioonile Viirelaiu jäämägedele. Me polnud ainsad polaaruurijad. Amundsen ise oli suuskadel kohal ja jõudis pisut enne meid kohale. Me ei lasknud end sellest heidutada ja uurisime kohalikud vaatamisväärsused siiski põhjalikult läbi. Jäämäed olid võrratud. Ehkki need ei olnud kõrgeimad ja suurimad, mida ma näinud olen, siis olid need vaieldamatult kõige huvitavamad. Ühelt poolt oli päike kõvasti mägesid sulatanud ja seal olid võimsad jääpurikakardinatega kambrikesed.

Erilist vaimustust tekitas minus siiski koobas, mis oli suur ja lai ja isegi aknaga. Koopa ust raamisid taas uhked jääpurikad. Lisaks ehtisid mägesid veel mõnusad jääpitsid.
Kuigi Amundsen meid edestas, ei tulnud meil õnneks jagada Scotti kurba saatust ja me jõudsime ikka õnnelikult koju.

Seejärel sai aga testitud jäämägedehuviliste polaarturistide spontaansust. Andsime vaesekestele pool tundi otsustamisaega, et pakkida asjad ja teha kiirstart teisest Eesti otsast, et jõuda viimasele praamile. Anna-Liisa ja Holger võiks vabalt töötada kiirabis või tuletõrjes - kiirreageerimine on neil esmaklassiline.

Seega sai täna tehtud ekspeditsioon number kaks. Tee lõunapoolusele oli meil juba selge, aga et asja põnevamaks teha, võtsime noorperemehe ka kaasa. Polaarbeebi käitus terve matka väga eeskujulikult - pool ajast magas ja pool ajast vaatles tüüneid jäävälju. Jäämäed olid endiselt võrratud ja selgus, et polaarturistid polnudki niiväga turistid vaid hoopis alpinistid. Polaaralpinistid siis.

Loodan, et jäädi ekspeditsiooniga rahule. Kui me mõne veel vingema jäämäe leiame, siis anname teada. Poolest tunnist etteteatamisest ju piisab.

Neljapäev, märts 21, 2013

Imetabane füüsika

Aga mina käisin täna hambaarsti juures. Kõik toimus vastavalt augujäävuse seadusele. Teate ju küll. Augud võivad tekkida, aga ei kao vaid kolivad ühest kohast teise. Näiteks augud minu hammastes muundusid imekombel aukudeks rahakotis.
Lisaks annetasin vampiiribeebidele pisut verd.
Ja saapad viisin parandusse. Seoses sellega olin sunnitud mööda linna jäiseid teid koperdama patuselt kõrgete kontsadega. Peale gümnaasiumi lõpetamist hakkasid mu kontsad järjest madalamaks kuluma, nüüd olen täitsa maadligi...
Üldse oli tegus päev!

Pühapäev, märts 17, 2013

Meil maja taga on igatahes täiesti kevad - lumi läinud, soe ja päikeseline, linnud laulavad. Maja ees on muidugi sügav talv alles.

Teisipäev, märts 12, 2013

Keegi autogrammi soovib?

Oi, ma olen nüüd jälle miljon triljon korda kuulsam. Postimees leidis, et mina ning minu poeg ja järeltulija sobiks kaunistama nende Eesti minuti galeriid! Peaks ikka mdelliks pürgima. Ma olen ju täitsa tunnustatud modellimõõtu. Vähemalt ühes mõõtmes. Ülejäänud mõõtmetest võiks teistele modellidele pisut jagada. No neile, kellele pole kodus süüa antud ja kes võivad vabalt anatoomiatunnis luukeret asendada.

Pühapäev, märts 10, 2013

Suitsune nädalavahetus lõunas

Kalendrisse vaadates võiks ju arvata, et kevad on käes ja linnud tulevad lõunamaalt tagasi. Punapääsuke vaatas aga kalendri asemel termomeetrit ja otsustas, et selle järgi tuleb suund võtta lõunasse. Täpsemalt Lõuna-Eestisse. Jätsime pujäänipoja kodu hoidma ja kihutasimegi reedel minema. Etteruttavalt olgu öeldud, et lõunas pole sugugi soojem kui siin.
Meil oli kaval plaan ühe sõiduga külastada pea kõiki, keda polnud ammu näinud või kelle uued lapsed/kodud vajasid ülevaatamist. Taas võib etteruttavalt öelda, et umbes 75% ulatuses sai kavandatu ka ellu viidud.
Esmalt tegime väikese üllatuskiirvisiidi Anna-Liisa juurde. Seejärel väisasime nõrkemiseni kohalikku kaubandust (olgu öeldud, et käesoleval hetkel moes olev ei ühti Mpsi maitsega, mistõttu me nõrkesime enne kui midagigigigigi sobilikku leidsime). Õhtu lõpuks maandusime Mani juures (kes elab tänaval, mis meie atlase andmeil asub hoopis teises kohas) ning viskasime pilgu peale tema bungalole. See oli üüratu. Minu õhuloss on 4 korda väiksem... Seal algas ka tordimaraton, mis kestis pühapäeva lõunani ja mis tähendas seda, et igaks toidukorraks sai kooki või torti või mõlemat... ja vahepalaks ka.
Järgmisest päevast poole veetsime taas kaubanduskeskustes. Ma ei taha vist järgmised kolm kuud ühtegi riidepoodi näha ka. Lähen üle kere kupla ja hakkan sügelema kui mõnele sellisele lähemale kui 50 meetrit satun.
Õnneks oli Unistaja juubileumipidu poodidest kaugel ja ebameeldivat löövet ei tekkinud. Aga oli see alles mälestusväärne pidu! Unustamatud muusikalised elamused (Imelik kahvatus meie kandlevirtuoosi ees) , suitsusaun, mis oli oma nime väärt (nii suitsu täis sauna annab otsida. Kahjuks on sellisel viisil köetav saun suht ühekordne), higised mehed voolikutega (kiitus tubli töö eest!), vilkurite valgusšõu ja elevust rohkem kui rubla eest. Ma olen kuulnud, et mõni põletab enda järelt sillad, aga see, et saun 3 aastakümne möödumise puhul maha põletataks, on minu jaoks esimene kogemus.
Pidu oli küll tore, kuid eks mina, vana inimene, ei jaksa enam hommikuni trallida ja nii kolisin juba poole nelja paiku magama. Tõsi, eriti magada ma ei saanud. Nimelt oli mul koguaeg mure Mpsi tervise pärast. No pidi see ju ikka põdur olema kui tema terviseks niiiii mitu korda klaase tõsteti. Tundub, et see siiski mõjus. Hommikul paistis mees igatahes täie tervise juures olevat, nii et võisime võtta suuna sportlikumatele ettevõtmistele. Käisime tuubiga sõitmas. Mina vältisin targu kõige järsemaid nõlvu, kuid ka laugematest langustest sai mõnusa hoo sisse. Et aga sportlik eluviis liialt mu ümarat figuuri rikkuma ei hakkaks, sai peale kelgutamist jälle kõvasti süüa vitsutatud. Nämm. Kahju ainult, et kell nii halastamatult tagant kihutas ja tuligi nina taas kodusaare poole tagasi pöörata.
Samas ega väga kahju ka polnud, sest kodus ootas ju noorperemees, keda oli ikka ütlemata tore näha üle mitme päeva! Ta paistis ka pisut heameelt tundvat mind nähes :P
Vot siis sellised lood siis sel korral siin pool külmunud sood.

Neljapäev, märts 07, 2013

Vahepalaks

Ärge minu pärast muretsege. Pikk vaikus blogis pole mitte minu tervislikust seisundist tulenev. Olen täitsa elus ja terve, lihtsalt pole olnud midagi kirjutada.
Istun siin kodus ja ehitan endiselt õhuhurtsikuid. Järjekordne hakkab juba ilmet võtma. Joonestasin isegi tubade plaani ja fototöötlesin välisvaate valmis. Nüüd tuleb see ainult reaalsuseks muuta. Kui raske see ikka olla saab!?!
Tõrukesel pole endiselt veel midagi öelda maailmale (peale ämmä). Küll aga näitab ta üles tugevaid individualismi tundemärke. Sel ajal kui beebikoolis kõik teised lapsed ilusasti kuulekalt kaasa teevad (või vähemalt lasevad end juhendada), siis meie väike marakratt jookseb ringi ja emme võib ise kõlapulkasid toksida, plaksutada või ringmänge mängida... Sealjuures on ta oma individualismis täielik memmekas.

Pühapäev, märts 03, 2013

Šokolaadine põrsapõli

Kuna Mps oli reedel-laupäeval Tallinnas, siis kasutasin juhust ja valmistasin talle tagasitulekuüllatuseks väikese temaatilise tordi (teate ju küll, mehed on sead). Tordi idee sain Virlupinelt, kes mulle selle lingi edastas. Ja ma kohe mitte ei saanud jätta seda järelekatsetamata.
Nagu pildilt näha, on põrsaste kümblustünni lauad pisut pehkinud. Aga noh, kes see põrsaid siis tutikasse tünni laseks. Aga tõeline põhjus muidugi selles, et ma ei raatsinud niiiiii palju šokolaadi osta kui originaalis (kuigi originaalis vist väiksem tort) ja mõtlesin, et vahvlid näevadki rohkem tünnilaudade moodi välja, aga võta näpust. Esiteks oleks ma pidanud neid poole rohkem ostma, aga kui ma seda avastasin, siis oli juba öö ja liiga hilja ning tuli asjale loominguliselt läheneda, mis hiljem kätte maksis ja teiseks kippusid nad niiskudes painduma (eriti need loomingulised lauad).
Aga keda need pisiasjad huvitavad. Tort oli vähemalt maitsev.