Töö itk

 Vahel ma imestan, et miks ma ikka veel seda tööd teen. On ju maailmas palju lihtsamaid ja toredamaid ameteid, kui see ametnikuniru koht. Täna oli jälle selline päev, kus ma tõsiselt kaalusin, et äkki peaks midagi muud otsima. Töökaaslastele võiski jääda mulje, et andsin alla. Tulin tööle, parkisin auto, avasin pagasiruumi, vaataain korra trepi poole, mis kontorisse viib ja seejärel istusin tagasi autosse ning sõitain koju tagasi. Aitab kah.

Koju jõuses lõin ilmselt põnnama. Võtsin esikust arvutikoti ja lonkisin ohates auto juurde tagasi. 

Tööl on pooled haiged. Mul pole aega olnud haigeks jöäda, aga kardan, et kohe kui võimalus antakse, kargab haigus kallale...

Blogi, blogi, blogi

Rääkisin just emaga telefonis ja ta küsis, et kuidas meil ka läheb.

Vastus oli töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö ja koristamine. Koristamist on ainult üks kord kirjas, sest see on pikk sõna ja ei viitsi mitu korda kirjutada, aga ega seda oluliselt vähem ei ole. Nagu märkasite, siis ei olnud nimekirjas mitte ühtegi blogi, blogi, blogi.  Lihtsalt ei jaksa.

Tööd on tõesti palju. Viimasel ajal kohe eriti palju. Ja ei ole lihtsalt paberi ühest hunnikust teise tõstmine või kaustade tähestikulisse järjekorda sättimine. Sellest võin küll ainult unistada. Ja aegajalt unistangi, mulle meeldivad kui asjad on korras ja struktureeritud. Isegi kui ma olen pisut kaootilise loomuga. Ma kirjutan iga nädal endale tegemata tööde nimekirja, kust saan siis tehtud töid maha tõmmata. Kui leht läheb liiga kirjuks, võtan uue puhta ja kannan sinna need, mis on varasemalt lehelt tegemata.  Minu arust juba kevadest saati (või äkki isegi eelmisest sügisest?) kandub nädalast nädalasse edasi tegemata töö nimega "pahna kõvakettalt serverisse tõstmine". Oleks vaja veidi sorteerida ja ära teha, aga kogu aeg tuleb peale pakilisemaid asju. Nii et kui üks kord mu arvuti õhku lendab, siis läheb see koos kõige sellega, mida ma pole tähtsamate tegemiste tõttu suutnud serverisse tõsta. Ja selliseid väga pika habemega tööülesandeid on mul veel küll ja rohkem. Kurvaks teeb aga see, et ükskõik kui kõvasti ma ka ei pingutaks ja kui hingega asja ei teeks, siis väljapoole paistab millegipärast ikka vaid kõik see, mis on tegemata.  Ei tea kas asi on ilmas või milleski muus, aga ma tunnen, et motivatsioon hakkab hääbuma ja kõrva tagant tuleb juba kerget kärsahaisu. Kas on tunda läbipõlemise hõngu?

Aga, et kõik ei oleks üheülbaline halamine, siis tooks sisse ikka ka koristamise teema. Siis on kaheülbaline halamine. Augeiase tallide puhastamine oleks selle majapidamise korrashoiu kõrval lapsemäng. Või on asi lihtsalt selles, et ma olen vilets koristaja ja veelgi viletsam delegeerija. Aga ausalt, kui ma õhtul töölt koju vaarun, siis tahaks puhata ja mängida, mitte koristada, süüa teha ja lapsi piitsutada, et nad oma koduseid töid teeks.

Minu vanuses võiks juba natuke paremini osata seda kõike manageerida. Vanusest rääkides. Sain hiljuti (peaaegu kuu aega tagasi juba) aasta vanemaks (hehee, lugesin just, et sain aasta vanaemaks....". Aga ega nendest pidustustest midagi erilist rääkida ei ole. Tuli lihtsalt veidi rohkem koristada ja kokata. 

Palju rohkem elevust tekitas Tirtsu sünnipäev. Ta sai juba neljaseks! Kes suudab seda uskuda? Alles ta sündis, aeg lendab linnutiivul ja kõik need tavapärased väljendid. Sünnipäev tähendas muidugi taas ettevalmistusi. Ma hoiatan. Kui teil peaks olema väikesed lapsed ja teil tekib mõte lastele sünnipäevaks pinjata teha (osta), siis palun, õppige minu vigadest ja matke see mõte kohe maha. Ausalt! Rebige peast välja, tümitage oimetuks ja kaevake maa sisse. Alates sellest kui ma Tirtsule mõned aastad tagasi esimese pinjata tegin, olen pea igaks sünnipäevaks pidanud ühe nikerdama. See tähendab mitu õhtut palehigis tööd, viie minuti destruktiivse lõbu ja kommisaju nimel. Jah, lapsed jumaldavad seda, aga mul on neist ausalt kõrini. Tirts tahtis loomulikult ka üht. Arvake ära mis kujuga. Võite kolm korda pakkuda, aga esimesel korral peab täppi minema. Vihjeks niipalju, et sellel on üks sarv ja see pole mitte nina otsas.

Õigesti arvasite.

Ja juba kolme päeva pärast saab minu esmasündinu 12. Ma iga päev imestan, kui suureks ta kasvanud on. Lisaks on ta äärmiselt nutikas. Koolist toob koju ainult viite puru, vahel mõni neli eksib ikka sisse ära ka. Ja ükskord sai vist isegi ühe kolme. Kehalises kasvatuses või midagi.  Ma pidasin end kooli ajal ikka targaks ja heade õpitulemustega lapseks, aga no sellistest hinnetest võisin ma vaid unistada. See ei tähenda muidugi seda, et meil poleks mingeid probleeme. Ütleme nii, et oleme ainuüksi sel sügisel nii palju piike murdnud, et talvepuudega peaks täitsa muretu olema. Peamisteks vaidlusteemadeks on ammu kontrolli alt väljunud nutisõltuvus ja üleüldine ärevus ning ärritumine kõikvõimalikel teemadel.

Seda nutivõitlust tuleb muidugi ka Täpikesega pidada. Vahel isegi Tirtsuga.

Mis siis veel? Joonistada pole ma eriti jõudnud. Oktoobri kuu kunstis teemaks oli lehemaal. Täpne teema sisustamine jäi iga kunstihuvilise enda määratleda. Mina läksin jälle kergema vastupanu teed ja valmistasin Lühiajalise lehetaiese pealkirjaga: "Napilt kassi hambust pääsenud". Teos on tehtud ühel tormisel ööl korjatud mini tormimurrust. 

Tõruvarblane

Tormidest rääkides. Neid on üle Eesti käinud päris mitu tükki - üks võimsam kui teine. Tuhanded inimesed on olnud elektrita, tormivangis, hädas murtud puudega jne. Huvitav oli hommikul tööl kuulata, kellele torm milliseid katsumusi on valmistanud. Meil näiteks puhus õues plastmassist tooli ümber...

Raamatu illustratsioone ma eriti teha pole jõudnud. Olen hoopis liimi ja vatiga õhtuti aega veetnud - mul on uus hobi. Sattusin instagramis  ühe kunstniku peale, kes teeb vatist imelisi jõuluehteid. Endale omase naiivsusega mõtlesin, et kui raske see ikka olla saab. Nüüd on mul terve tuba täis vormitudi vati-känkraid ja kahtlase kujuga moodustisi. Võibolla kunagi teen sellest eraldi postituse. No kui mõni jõuluehe päris valmis on. Hetkel kahjuks pole ükski valmis saanud, kuna mul ei ole valget värvi :D 

Ja koorilaulu hooaeg algas taas. Nüüd muud ei ole kui igal vabal hetkel üks ding-digedong. 

Puhkus või asi

 Mul algas puhkus.

Tegelikult juba eile algas. Miskipärast olin ma eile terve päeva tööl ja homme olen terve päeva tööl ja täna istun ma ka mingil põhjusel tööl. Ja mu suvepuhkus näikse üldse väga töine tulevat. 

vaikus keset tormi

Jõletu vaikus (või just meeldiv ja rahulik olukord?) minu blogis on tingitud üle mõistuse suurest töökoormusest. Ega ma pole kunagi tööpuuduse all kannatanud. Kaugel sellest - ikka on tegemist ootavate tööde nimekiri märkimisväärne. Samas on mul õnnestunud seda ikkagi kuidagi hallata ja enamvähem jõuan tööjärje hoida stabiilselt kollases. Praegu aga on juba jupp aega olnud nii, et peale tuleb rohkem kui ma ära teha jõuan ja tegemata tööde koorem muudkui kasvab. To do list on totaalselt punases ja varsti ilmselt plahvatab. Peagi võib suure tööhunniku alt kuulda vaid minu äginat ja hädaldamist.

Positiivsest küljest... vähemalt ei ole igav.

Tulles tagasi negatiivse poole peale, siis igav küll pole, aga üsna masendav küll.

Lisaks tööalastele väljakutsetele tuleb mul rinda pista veel botaaniliste probleemidega. Ma pole kunagi suurem asi rohenäpp olnud ja tundub, et nende elu õite kasvatamine on paras väljakutse

Tirts on nädal aega kodus nohus olnud ja on kuri-muri. On kaks ühes - ülinunnu ja samas kange kui kadaka juurikas. Täpike harrastab ainult vinguvat kõneviisi ja Tõrukesel esinevad viimasel ajal võimsad sokiraevuhood. Ükspäev oli lausa vorstikatastroof. Tõesõna, see oli hullem kui Tonga vulkaanipurse.

Ja kodu näeb meil ka välja selline, nagu oleks siit keskmist kasvu looduskatastroof üle käinud...

Puhkust!

 Issver-sussver. Mul on puhkust vaja.

Just praegu avastasin dokumendikausta nimega "ekv vähendamisest mitteteavitamine*". Kaust oli arusaadavatel põhjustel tühi. Huvitav, mida ma sinna plaanisin panna. Teateid, mida ma ei kavatse saata? 

* tegelikult pidi olema "ekv mittevähendamisest teavitamine".

Vesine värk

Käisin ükspäev välitöödel. Kas teile ka tundub, et tegemist on imelise majaehituskohaga?

See on siinakandis levinud probleem. Minu kodusaar on hetkel populaarne piirkond ja iga päev pean vastama küsimustele, kas ühele või teisele maatükile on võimalik ehitada. Need kes küsivad, on igati mõistlikud tegelased, aga on ka selliseid, kes ostavad maatüki ilma igasuguse eeltööta ära ja siis pärast riidlevad, et ametnik on kuri ja ei luba ehitada. Mõned käivad suvel maatükki vaatamas ja kõik on nii ilus ja päike paistab ja liblikad lendlevad ja just selle koha peal asubki tõenäoliselt maapealne paradiis. Ja siis saabub vihmane sügis ning õige pea ka  kevadine suurvesi ning selgub, et poole aastast asub maatükk vee all ja sinna pääseb vaid paadiga. No ja siis pöördutakse valda ja nõutakse, et tehtagu midagi.

Tegelikult tahtsin aga seda öelda, et kui kellelgi on mõte siiakanti maad soetada, siis just praegu on õige aeg tulla ja vaadata  ega unelmate maatükil väiksemat sorti veekogu ei laineta.

tööviljakus

See on ikka kummaline, kuidas mõni päev lihtsalt on selline unine. Ei saa öelda, et ma oleks täna öösel tavapärasest vähem või halvemini maganud, aga kohutav uni on kallal. Silmad ei taha kuidagi lahti seista ega mõte rea peal püsida. Võite kolm korda pakkuda, milline on mu tööviljakus. 

Et oleks lihtsam pakkuda annan valikvastused ette:

a) Tööviljakus on üle maakonna keskmise - saan tehtud kõik tegemist ootavad ülesanded ja teen poole kolleegide omast ka ära.

b) Tööviljakus on maakonna keskmine - suudan tähtajaks ära vastata kõige pakilisemad kirjad

c) Tööviljakus on alla maakonna keskmise - läbi häda suudan koostada tegemata tööde nimekirja.

d) Töö ikaldus ja mingit saaki pole loota.

raskekujuline eiviitsissimus

See on ikka kummaline, kuidas mõni päev oled rõõmus ja rõõsa ja töö justkui lendab käes (või kui just ei lenda, siis vähemalt ei võitle vastu) ja mõni teine päev (nagu näiteks täna), on täielik energiapuudus, tüdimus ja tülpimus. Ma ütleks, et minu efektiivsus on heal juhul 60% tavapärasest. Aga võibolla olen selle hinnangu andmisel liiga optimistlik.

Hommikust saati ei suuda kuidagi tööle keskenduda ja tunne on just selline, et läheks magama. Vahin enda ees olevat dokumenti ja mõtlen, et mis ma sellega tegema pidingi. Ah jaa, õige, tuleb meelde. No ja hetk hiljem leian end sama dokumenti piidlemas ja mõtisklemas, et mida ma sellega küll tegema pidin. Kohvi aitas ka ainult korraks. Olen vist saavutanud resistentsuse kohvi suhtes. Peaks midagi muud proovima. Kapis on rummi, ehk aitaks see.

Kõige õigem olekski magama minna. Mitte, et ma oleks unine, aga tohutu väsimus on küll kallal. Millegipärast ei vaata tööandja aga töö ajal magamisele eriti hea pilguga. Ja mis eelmainitud rummi tarbimist puudutab, siis ka siin võib olla tööandja selle tegevuse sobilikkuse osas eriarvamusel.

Aga olks, vaevalt, et tööajal blogimiselegi eriti hea pilguga vaadataks. Jõllitan siis oma dokumenti edasi.

(pilt leitud internetiavarustest)

ei ole tore

Kas ma kirjutasin mingis meeltesegaduse hetkel, et tööl on tore?
Ma olin vist purjus.

Hetkel on tööpäeva lõpuni veel kaks tundi ja ma olen täiesti tühjaks pigistatud. Tegemata tööde nimekiri aga aina kasvab. Ja asi pole selles, et ma midagi ära ei teeks. Vastupidi, raban nagu segane, aga igasugust jama tulvab muudkui peale.

Kelleks sina väiksena saada tahtsid?

Nonii, olen nüüd nädal aega jälle tööinimest mänginud.

Ühest küljest on ääretult tore jälle inimeste seas olla ja aju sihtotstarbeliselt kasutada. Teisest küljest on see ajuke vahepeal pisut nagu rooste läinud. Mitte ei mäleta enam kuidas asju tehti. Õnneks saan Mpsilt nõu küsida :D
Aga ega mulle kauaks töökohta pole. Tõruke veetis ükspäev tunnikese minu töö juures. Ta näppis küll kõik see aeg telefoni, aga hiljem selgus, et kuulas hoolega, mida ma täpsemalt seal teen. Kui hakkasime koju minema, siis teatas, et mul olevat päris huvitav töö ja võibolla tuleb ta kunagi ise sinna tööle. Seejärel uuris iga viimase kui inimese kohta, et mida nad teevad. No et mida see keskkonnaspetsialist teeb ja mida sekretär teeb ja kas vallavanem ka midagi teeb. Juu valis parimat ametikohta. Kõige lõpuks tuli välja šokeeriva infoga - töökaaslane olla selle aja jooksul mitu korda "kurat" või "pagan" öelnud.  Usun, et see võis lisada meie professioonile veidike sära.

Täna aga tundub, et ta on otsustanud siiski erasektorisse minna. Koostas siin äriplaani ja oli pisut nördinud kui kuulis, et seadusandlus piirab üheksa-aastaste legaalseid rahateenimise võimalusi. Täpsi ei tahtnud ta punti võtta, sest tal pidi juba niigi neli töötajat olema (mänedžer, ehk ta ise, abimändežer, kokk ja müüja) ja see tähendab, et tulud tuleb jagada neljaks. Müügiloa taotlemine teda igatahes ei heidutanud. Juba sel suvel taheti müügiputka meie tänavatoidu festivalile üles panna. Kusjuures ta kasutas ära infot, mille kabinetis istudes oli kogunud. Sel päeval joonistasin ma nimelt meie turuala skeemi ja märkisin müügialasid. Nii et ta teadis kohe, kuhu see putka püsti panna.  

Tundub, et sellel poisil on juba praegu rohkem ärisoont ja pealehakkamist kui mul elades on olnud...

Igasugused Muhuritod ja burgeriputkad värisegu. Peatselt tulevad teise klassi poisid ja löövad platsi puhtaks!

Tere kool! vol2

Täna läksid lapsed jälle üle pika aja päriskooli. Olid elevil nagu esimesel septembril. Oleks neile astrikimbu kätte andnud kui vaid astreid kusagilt võtta olnuks. Nartsissid esimesel taaskooliminemise päeval ei sobi. No pole kuidagi õige.

Mitte, et ma ise vähem elevil oleks olnud. Mina läksin ju jälle tööle. Öösel ei saanud korralikult magada ja nägin kahtlase väärtusega unenägusid. Aga tööl oli tore. Lihtsalt vaimustav oli oma aju veidike teistpidi ka kasutada. Poolteist aastat on see olnud sisuliselt 100% emme-režiimil. 

Nüüd saab Mps mängida moodsat isa ja ka veidike Tirtsuga kodus olla ning suurematele taksojuhti mängida. Vaatame kui kiirelt ta uut töökohta otsima hakkab (meil oli kahepeale üks töökoht). Aga mine sa tea, võibolla sobib talle koduse isa roll imeliselt ja ei tahagi hiljem enam tööle minna... Sellisel juhul tuleb muidugi hakata suuremas koguses lotot mängima. Mille eest muidu lastele riideid osta. Nad ju kasvavad kohutava mühinaga. Ulaõpet oli vaevalt 2 kuud ja selle ajaga jäid Tõrukesele peaaegu kõik riided väikeseks. Poodi ei saanud uusi ostma ka minna. Tellida on ka tüütu, sest praegu näikse olevat lastemoes mingi slim-fit hooaeg, aga Tõruke pole just ülemäära slim ega fit. Lisaks on ta riietuse osas kohutavalt valiv. Mul pole netipoodlemise vastu midagi, aga asjade tagasisaatmine mulle ei meeldi. Seega tulebki nüüd leida aeg, mil Tõruke kaasa haarata ja linna ostlema minna. Ei mulle ega Tõrukesele meeldi see protsess...

Vot nii ma lähengi!

Viimane tööpäev sai läbi!

Motivatsioonipuudus

Üldjuhul mulle meeldib mu töö. See on huvitav ja mitmekülgne. Mul on toredad kolleegid ja vahel mulle tundub, et minust on isegi natuke kasu. 

Mõnikord jälle ei meeldi ka. Näiteks viimasel ajal on mind tabanud tõeline motivatsioonipuudus. Aegajalt on mul on tunne, et ma annan rohkem kui vastu saan. Seda nii materiaalses kui vaimses mõttes. Üldlevinud ettekujutlus ametnikust on ju teada - hingetu rahaahne bürokraat, kes joob ööd ja päevad kohvi, istub maksumaksja raha eest oma tagumikku laiaks ja ainus mõttetöö, mis teeb on mõelda välja erinevaid viise kuidas inimesi kiusata.  

Jaa, see on tõsi, et kohvi olen ma siin tõesti jooma õppinud. Tagumik on ka kõvasti üle keskmise lai. Aga viimase võib olla tinginud ka asjaolu, et sellisel ametikohal tuleb endale paks nahk selga (või siis mõnda musse strateegilisse kohta) kasvatada, sest pool töötasust on sõimus. Ja see ülejäänud pool pole ka sugugi nii suur kui arvatakse. Keskmine palk on ammu ilma läinud mööda minu palga numbrist. Kohaliku lehe horoskoop ütles, et täna võib tulla palgatõus. Läksin kohe suurelt ülemuselt küsima, et kus siis on. Öeldi, et horoskoop ütles ju sõnaselgelt, et võib tulla. Aga võib ka mitte tulla. Ei tulnud. 

Ma ei saa  kuidagi öelda, et ma ei oleks südamega asja juures olnud ja üritanud parimat. Aga küsimus on selles, kas mul on siit kusagile edasi minna? Arendada? Või istun pensionini siin ja jagan Dryopteristega maid ja puid?  Hetkel tundub see väljavaade masendav ja mannetu.

Kas see on sügiskaamos või peakski mõne kannapöörde tegema?

Melissiõli

Sain täna ühe ametliku kirja. Minu kui hariliku kontoriroti elus pole see mingi haruldane juhus. Küll aga ei tule iga päev ette, et kirjale lisatakse väikesi salajasi sõnumeid. Näiteks selle riiklikust ametkonnast tulnud kirja tagaküljele oli kleebitud (no teoreetiliselt on võimalus, et see sattus sinna ka kogemata, aga ma sellistesse juhustesse ei usu) väike roheline sildike, millel seisis:

"Melissiõli herpese vastu"

Hmm. Huvitav. Mis sellega öelda taheti.... kas tegu oli puht heasüdamliku soovitusega juhuks kui peaks vaja minema või oli see varjatud ähvardus või oli sel hoopis mingi muu tagamõte. See vist jääbki saladuseks...

Vähemalt sai kõhutäie naerda.

Ajuvaba

Tänane tööpäev hakkab lõppema ja ma siiralt imestan, et ma pole siin laua taga uhkes üksinduses tukkuma jäänud. Ei saa öelda, et mul siin igav oleks või midagi. Tihedat tööd on nädalateks. Ah, et miks ma siis viimast 15 minutit tööpäevast sihtotstarbepäraselt ei kasuta? Ei saa. Töö tegemine vajab aju, aga minu hallollus jooksis just kokku. Ei ole võimalik 8 tundi järjest keskenduda kui und on möödunud ööl vaid tunnikese jagu. Kas pidutsesin? Oleks siis nii olnud. Ma hoopis kuulasin kuidas väike Täps jauras, jonnis, vingus ja virises. Ukerdas mööda voodit ringi ja nõudis, et ma teda väljasirutatud kätel kannaks. Ei teagi, miks ta täna magada ei tahtnud. Kusagil 4-5 vahel oli ta juba täitsa heas tujus ja vaatas raamatut ning pani end riidesse. Kella kuue paiku hommikuks oli aga ka tema väsimus nii suur, et jäi jonnides ja jaurates põrandal magama. Panin talle teki peale ja magasin ise ka tunnikese. Ei saa öelda, et kumbki oleks meist hommikul eriti heas tujus olnud. Täps saab aga lasteaias lõunaund magada, minu päevakavas pole kahjuks seda ette nähtud.

Ja kuna ma pole võimeline tööd tegema enam, siis räägin parem, mis  me nädalavahetusel tegime. Maalilaagris käisime. Sel aastal oli teemaks kudumine, hennamaalingud ning naelehistöö. Kudusin lausa kaks lapsepüüdmisvõrku. Ühte püüdsin küll vanaema. Hennaga polnud mul aega seal mässata (pidevalt oli vaja ju pujääne taga ajada). Tegin siis eile oma esimese katsetuse antud valdkonnas. Esimese korra kohta....käib kah. Teisel katsetusel teen väiksema augu saab peenemat tööd teha.

Ülemisel pildil näha kuidas pasta on peal, ja alumisel tulemus. Kuigi värvid näikse paigast ära olevat. Mul ei ole kusagil rohelist vaipa :P

Maalilaager toimus sel aastal samas kohas kus eelmiselgi. Ilmselt võttis ilmataat ka laagrist osa. Eelmisel aastal oli teemaks liivaskulptuuride ehitamine. Ilm oli palav ja selleks ideaalne. Sel aastal käsikudusime salle ja no mis sa palava ilmaga salliga peale hakkad. Seega oli temaatikaga sobivalt külm ja tuuline ilm.

Ilmast rääkides. Kuuldukse, et suvi olla viimaks Eestimaale jõudnud. Mina ei tea sellest oma kontoris midagi. Võin väiksema rahasumma peale kihla vedada, et tuleval nädalal kui ma puhkan, on talv tagasi.

Tööl tagasi

Ja minu peaaegu kolme ja poole aasta pikkune "puhkus" saigi läbi ja alates eilsest olen taas ametlikult täiskohaga kontorirott. Kuidas tunne on? Mina ei tea. Siin olles tundub nagu polekski aastaid eemal olnud. Probleemid, mis minust 2011.a. õhku jäid, on endiselt aktuaalsed. Isegi üks ports poolikuid toimikuid seisab endiselt lauanurgal. Mitte, et minu loendamatud asendajad poleks midagi teinud, probleemid on lihtsalt pikaajalised. Ma kardan, et mõni neist jamadest, mis ma siia 2008.a. tööle tulles eelkäijalt üle võtsin jäävad õhku ka siis kui ma pensionile ära lähen (või hullumajja).
Igatahes hakkab vana rusutus tagasi tulema. Nagu polekski ära olnud. Hea ja kodune. Või noh. Pool tundi pärast oma teise tulemise esimese tööpäeva algust hakkasin juba mõtlema, et miks ma ometi siia tagasi tulla tahtsin.

Tegelikult on muidugi värskendav pisut aju liigutada. Ja esimese kahe päeva jooksul ma peaaegu et polegi sõimata saanud. See on ju hea. Tegemist ootavate tööde nimekiri on muidugi ähvardavalt pikk ja hirmutav. No ei mäleta ju enam kuidas asjad käisid ja kõik kirjatükid tulevad hirmus vaevaliselt.

Aga mis mina räägin. Ma olen siin enne tööl ikka käinud, aga väike Täps on alates eilsest ametlikult lasteaialaps ja talle on see ju täitsa uus kogemus. Aga tuleb kiita. Eile oli ta väga tubli. Kõige raskem on ainult kõik pujäänid hommikul õigeks ajaks riidesse ja autosse saada. Täpsist käib mu jõud küll üle, aga Tõruke (hoolimata sellest, et ta putru ei söö) on tugev kui pullmullikas.

Varjumine tööpostil

Täna hommikul veetsin taas aega tööpostil maa- ja paanikaosakonnas. Ajalugu mäletab ohtralt kordi, kus mul on olnud tahtmine end ühe või teise külastaja eest laua alla või kapi taha ära peita. Täna sai see siis teoks. See, kelle eest varjusin, polnud aga ükski mu "lemmikinimestest" vaid mu oma enda lihane poeg. Nimelt hakkasid lapsed hambaarsti juurde minema ja lõikasid sealjuures läbi maaosakonna. Mina aga tolknesin puhtjuhuslikult sel hetkel just ukse ees. Kiiresti, enne kui Tõruke meid märgata jõudis, tõmbusime Täpsiga ukse taha peitu. Ja pääsesimegi. Mul lihtsalt polnud mingit soovi tema tähelepanu hajutada ja teda eemale tõmmata pühast üritusest. Poiss käis ilusasti hambaarsti juures ära ja tegi koostööd. Lasi oma hambaid vaadata ja selgus, et kõik on korras. Selle üle on mul ainult hea meel. Ma juba kujutasin mõttes ette erinevaid hirmsaid stsenaariume kuidas pujäänipoiss võiks hammaste parandamisse suhtuda. Juba ettekujutus sellest viskas tuka halliks, kui reaalsus kätte jõuaks, oleks austustvääriv hallpea valmis.

Tigude välimääraja

Vahepealsest vahepalaks

Mõtlesin, et kirjutan üle pika aja blogi. Avasin akna ja täiesti mõtlemata kirjutasin: "Eriti võimas". Siis hakkasin mõtlema, et mida ma küll öelda tahtsin. No ja jäin täitsa kimpu. Mitte ei meenu midagi eriti võimsat viimasest ajast. No ehk oli see vaade tulevikku ja midagi üle ootuste võimsat on ees ootamas.
Aga mis siis põnevat viimasel ajal juhtunud on? No kõigepealt olen tööd rabanud nii nagu oleksin täis-, mitte veerandkohaga tööl. Üritan oma kolm aastat vegeteerinud aju taas elule ärgitada ja pigistan klaviatuurist kantseliiti välja nii, et silme ees juba virelid pöörlevad. Ega see lihtne pole. Aju näitab ülekuumenemise märke ja kõrvust pressib halli kärsahaisuga tossu välja. Hea, et suitsuandurid veel tööle pole hakanud. Aga aeglaselt-aeglaselt tunnetan, et oskused hakkavad vaikselt meenuma.
Muidu aga jagan ikka pujäänidega maid.
Näiteks käisime Tõrukese esimesel isadepäevapeol lasteaias. See oli tore pidu. Sai vaadata kuidas kasvatajad laulsid ja tantsisid. Meie võsuke, kes on küll kõva laulumees (kodus muud ei tee kui laulab), hoidis suud kõvasti kinni ja võitles vapralt pisaratega (võitjaks jäi). Ülejäänud rühmakaaslased olid solidaarsed. Ainult üks väike neiu liigutas isside laulu ajal suud. See-eest laulis Tõruke kogu repertuaari hiljem meile kodus ette. Kuna ma olin nüüd kasvatajate versiooni loost kuulnud, siis sel korral sain juba sõnadest ka aru.
Issi laul kõlas umbes nii: "issi issi pai pai issi sjulle kalli kalli ammastan" sügisteemaline õunalaul kõlas aga nii: "oonake oonake kuppus muu-ue oonake maitseb minule".
Täps ei laula eriti. Viimasel ajal ei taha magada ka. Ärkab keset ööd üles (just siis kui mina olen virelimajandusega lõpetanud ja magama keeranud) ning leiab, et tema peab emme kaissu saama, vastasel juhul karjub nii, et terve vald kuuleb. No, võtan ta siis kaissu. Aga läheks ta siis magama. Kaugel sellest. Vaja viriseda ja ringi ronida. Aga vähe sellest, ta ei lase mul ka magada. Või noh, ega ta ei keela mul magamast, aga hirmus raske on magada, kui keegi üritab katselisel meetodil selgeks saada kui sügavale emme ninna pöial mahub...

nuusutades tööd

Ma polegi maininud, et olen nüüd taas veerand kohaga tööinimene. See on selleks, et aju taas mõttetööga pisut harjutada. Muidu juhtub nii, et lähen kevadel tööle tagasi ja aju saab harjumatu koguse pinget ja viskab veel korgid välja. Kellele seda vaja oleks.
Nüüd siis kasutangi aega, mil lapsed magavad, et end taas erialaga kurssi viia. Midagi nagu meenub... Näiteks ühed virelivennad. Tõsi, oma lemmikuid pole ma kunagi päriselt ära unustanud. Aegajalt ikka tuletasid end õudusunenägudes meelde.