Pühapäev, detsember 28, 2014

võõrutusnähud

Tõrukesel on jõuludest võõrutusnähud. Nõuab pikipikke ja kingutusi ja pikipikumune sussi sisse. Kui seda ei võimaldata, siis saabub meeleheide ja itk. Ma küll lohutan, et varsti hakkavad jänesed munema, siis süüdatakse korraks jaanituled, siis on sünnipäevakingutuste kord ja juba jälle tulevadki pikipikud. Tõruke muidugi ei usu minu juttu ja nõuab kohe.
Täps kasvatab hambaid ja on seega hirmus kurjaks muutunud. Urrramps.

Kolmapäev, detsember 24, 2014

Jõulutervitus

Mõnusat pühadeaega. Olge veel kord lapsed ja nautige kogu hingest.Kui pühad läbi võite taas toriseda kui siovi on.

Reede, detsember 19, 2014

uut infot päkapikkudest

Päkapikud on sellised huvitavad olevused. Nad on küll laialt levinud, kuid sellegipoolest väheuuritud.
Tõruke paistab neist siiski ühtteist teadvat. Täna näiteks teatas ta, et päkapikud puuksutavad. Peale pisikest järelmõtlemispausi selgitas, et päkapikud söövad tomateid. Sellepärast siis...
See võib ka selgitada, miks Tõruke ei ole päkapikkudest eriti heal arvamusel.

Kolmapäev, detsember 17, 2014

Muhulaste* imelikud juhtumised Tallinna jõulupeol

Oi, möödunud nädalavahetusel juhtus taas üks meeldejääv transpordialane intsident, mida tulevikus loendamatu arv kordi kõigile rääkida saab ja mille puhul ikka ohatakse, et jälle ta hakkab seda vana igavat lugu rääkima, see on mul juba peas.

Kannatage ära.

Kõik sai alguse sellest, et pidime Salmistusse gängi jõulupeole minema. Kuna Mps aga pidi järgmisel päeval musitseerima Eestimaa teises servas, siis mõtlesime välja põneva logistilise plaani, mis sisaldas autoga Tallinna sõitu, Ülemiste keskuses hängimist ja Mpsi bussiga koju saatmist.

Algas kõik plaanipäraselt. Esmalt juhatas meie maitseeelistusi tundev GPS meid pärapõrgusse imekaunist Naage panka vaatama. Nagu hiljem kohalikelt aru saime, siis seda teed üldiselt ei kasutagi teised kui gps-i naljade ohvriks langenud turistid. Tee meenutas tõesti pigem aukliku mudarada, aga see-eest oli selle ääres kõrguv pank vaatamist väärt. Seejäres olles hospitaliseerinud Mpsi kitarre suundusime pealinna poole. Enne lasime veel kiiruskaamera juures endast turistipildi teha.


Olles linna jõudnud suundusime Ülemiste keskusesse jõulushopingule. Ma pole suurem asi poodleja, aga natuke ma siiski jaksan. Mingi hetk andis Mps alla ja põgenes bussijaama. Ta oleks küll eelistanud, et ma oleks ta autoga ära viinud, aga mina jällegi eelistan Tallinnas võimalikult vähe autoga liigelda. Nii ta läkski kand ja varvas meetodil. Mina aga jätkasin poodlemist ja ootasin uut kaardilugejat. Selleks ajaks kui V. saabus, olin mina juba hullumise ääre peal. Selgelt liiga palju kaubandust.

Võtsime kiiresti poest mõned joogid ja asusime parkla poole teed otsima. Kusagil selle ekslemise ajal taipasin kontrollida, kas mul ka autovõti on. Ei olnud. Kiire telefonikõne Mpsile andis kinnitused minu kahtlustele - võti oli tema taskus ja just koju jõudnud. Ma kohe ei teadnud, kas naerda või nutta. Aga nutta eriti ei viitsinud ja olukord tundus lihtsalt nii jabur ja koomiline. Naerupisaraist märgade silmadega tegin kindlaks, et minu ainus võimalus samal päeval Milliga parklast välja saada sisaldas Mpsi ülikiiret tegutsemist, et viia autovõti viimasele saarelt väljuvale bussile järgmise 7 minuti jooksul. Mps oli väle kui põder ja viiski võtme bussile. See aga tähendas minu jaoks järgmise 3 tunni veetmist ülemiste keskuses. Oijah.

V. andis hea idee, et võibolla tuleks minna juuksurisse. Kuna ma just sinnasõidul olin ähvardanud juuksed roheliseks värvida, siis võtsin väljakutse vastu. See oli mu elu kalleim juuksurikülastus. Ilmselt värviti juukseid kullavärviga. Aga ma väga ei põdenud vaid lubasin arve Mpsile saata. Igatahes lasin ma oma lehvivad lokid maha lõigata ja punaseks värvida. Mul ongi kombeks umbes iga kümne aasta tagant juukseid lühikeseks lõigata. Eks siis 42 aastaselt järgmine kord.

Kui kõik poed Ülemistes olid juba kinni pandud, siis jätsin vaese V. koos kraamiga keskusesse turvameeste väljaviskamist ootama ja lidusin ise bussijaama, kuhu pidi tulema ka buss autovõtmega. Peale mitut valehäiret ta lõpuks saabuski. Siis selgus aga tõsiasi, et ma oleks oma pea pidanud hoopis blondiks värvima. Seda ilmestab selgelt tõik, et kui bussijuht minult päris: "Kelle nimele pakk on?" vastasin ma ausalt ja sinisilmselt: "Minu nimele!" Haa.





Ta nõustus pakikese siiki mulle andma ja edasi kulges kõik peaaegu et  sündmustevaeselt. Jõudsime ilusasti kohale, pidasime maha toreda ja muheda peo Aafrikalikus meeleolus ning  pühapäeval kihutasin täiesti eeskujulikult ilma suuremate seiklusteta koju tagasi.



Aga Ülemiste keskust ei taha nüüd küll enam pikka aega näha.

*Tegelikult ma muidugi päris muhulane pole, aga ärgem närigem tähti.

Reede, detsember 12, 2014

Pigipikkudest ja muust põnevast

Näe, jälle pole mitu aega midagi kirjutanud. Keda kül selles süüdistada. Mpsi? Ta on niigi kõiges süüdi. Lapsi? Pole vist ilus süüdistada neid, kelle sõnavara ei küündi nii kaugele, et nad end kaitsta suudaks? No siis ma ei tea kelle kaela süü veeretada. Ilmselt on süüdi ikkagi poliitiline olukord. Aga kuna ma olen äärmiselt apoliitiline tegelane, siis ei ole ma piisavalt pädev täpsemate selgituste andmiseks. Nii et leppige tõsiasjaga. Valitsus on süüdi, et ma pole ammu kirjutanud.

Aga mis siis vahepeal põnevat ka juhtunud on. No pidasime maha ühe sauna avapeo näiteks. Saun on nüüd avatud ja leidnud kinnitust, et peab sooja küll.

Täna käisin korraks siuhvilks Täpsiga Pärnus beebide jõuluprallel. Pisikesed suutsid korraliku läbu tekitada. Emmed ainult kiitsid takka. Kingituseks tõi neiu koju kotitäie ehitusklotse, mida on nüüd terve elamine täis. Kui sinna lisada veel see kastitäis, mis meil hetkel kapi otsa on peidetud, siis võime vaibad vabalt välja visata, sest põrand saab ühtlaselt klotsidega kaetud. Vaibad tahavadki hädasti puhastamist.

Homme kihutan korraks päälinna, et sealt edasi suunduda traditsioonilisele jõuluõhtule kõige ägedamate sõprade seltsis. Sel korral lubati pakkuda omas mahlas hautatud misjonäri. Ootan põnevusega ila tilkumas rinnaesisele.

Tööalaselt on endiselt kõik hukas ja hala- ning paanikaosakonna nõunik on nõutu. Lisaks ka puuduliku riistvaraga, kuna arvuti ei taha minuga koostööd teha. Ilmselt kardab minu kõrval rumal näida.
Kodu on endiselt segamini, nagu elaks seal paar keeristormi. Võibolla elavadki. Jõulumeeleolu igatahes veel pole. Kuigi teatavad jõuluteemalised laulud on repertuaari lisandunud. Täpselt aru ei saa, millest lauldakse, aga "joulutaat" ja "joulupikk" kostuvad aegajalt kõrvu. Kes see joulupikk on, ma ei tea, sest päkapikke kutsutakse meie majas pigipikkudeks. Erilist usaldust pole pigipikud veel Tõrukeses tekitanud, aga vähemalt sussi joostakse küll juba innukalt kontrollima. Tõrukese nägu aga hetkel mil ta avastas, et pigipikud ongi kommi sussi sisse toonud, oli kulda väärt. Selline hämming, imestus ja uskumatus peegeldus ta silmis. No ei ole võimalik. Emme ei ajanudki udu ja tõesti on sussi sisse šokolaad ilmunud!
Muide, piparkooke kutsutakse meie peres pigikookideks. Ma tõesti ei tea, kust selline alatu laim on tulnud, sest mul pole siiani õnnestunud veel ühtegi plaaditäit ära kõrvetada.


Üldiselt aga tegelen päkapikutsemisega ja hetkel tundub, et jõulud vist ära ei jää. Mõned võltsteemantid on veel maasturile kleepida ja koht europarlamendis ära pakkida.

Esmaspäev, detsember 01, 2014

Varjumine tööpostil

Täna hommikul veetsin taas aega tööpostil maa- ja paanikaosakonnas. Ajalugu mäletab ohtralt kordi, kus mul on olnud tahtmine end ühe või teise külastaja eest laua alla või kapi taha ära peita. Täna sai see siis teoks. See, kelle eest varjusin, polnud aga ükski mu "lemmikinimestest" vaid mu oma enda lihane poeg. Nimelt hakkasid lapsed hambaarsti juurde minema ja lõikasid sealjuures läbi maaosakonna. Mina aga tolknesin puhtjuhuslikult sel hetkel just ukse ees. Kiiresti, enne kui Tõruke meid märgata jõudis, tõmbusime Täpsiga ukse taha peitu. Ja pääsesimegi. Mul lihtsalt polnud mingit soovi tema tähelepanu hajutada ja teda eemale tõmmata pühast üritusest. Poiss käis ilusasti hambaarsti juures ära ja tegi koostööd. Lasi oma hambaid vaadata ja selgus, et kõik on korras. Selle üle on mul ainult hea meel. Ma juba kujutasin mõttes ette erinevaid hirmsaid stsenaariume kuidas pujäänipoiss võiks hammaste parandamisse suhtuda. Juba ettekujutus sellest viskas tuka halliks, kui reaalsus kätte jõuaks, oleks austustvääriv hallpea valmis.

selgituseks eelmisele postitisele

Kui imestate, miks uued majaelanikud mind nii elevile ajavad, siis seletus on lihtne - mul on nendega siin kitsas käes. Enne uusi asukai elas meie trepikojas lisaks meie perele vaid kaks pensionäri, kellest üks on kuuldavasti ka ära kolinud ja teist pole ammu näha olnud (loodame, et on ikka elus ja terve).

Mis sina siin teed?

Tundub, et meie trepikojas on uued elanikud. Ükspäev kuulsin trepikojast hirmsat jonnimist. Selles pole midagi erilist, meie trepikojas on täna minu lastele alailma jonnimist kuulda. Sel hetkel aga mängisid minu isiklikud pujäänid peaaegu et üksmeeles toas ja sugugi ei jonninud trepikojas. Täna hommikul kui mina oma pisikesi autosse toppisin tuli maja uksest kaks väikest poissi ja uurisid ilmselge omanikutundega: "Mis sina siin teed?". Ja rõdule on riputatud jõulutuled :) Meil ei tulnud täna isegi päkapikud. Asi võis olla selles, et keegi unustas sussid aknale panna ja päkapikuvarud olid ka kasinad. Aga sama tõenäoline põhjus päkapikkude mitteilmumiseks võib olla ka kurb asjaolu, et selline jonn ja kisa, mis siin eile toimus, hirmutas päkatsid lihtsalt eemale. Tõruke ei kurvasta. Kommi ta muidugi tahaks, aga päkapikkudesse suhtub umbusuga ja leiab, et need peaks pigem õue jääma. Ja jõuluvana kardab ta ka. Kui telekast tuleb jõuluvanaga reklaam, siis poeb minu selja taha peitu ja teatab: "Jõuluana ära! Ei taha jõulu kingutust!"

Laupäev, november 29, 2014

urin vabal teemal

Ma vist ei oskagi enam muud teha kui ainult uriseda. Urrurrurrr. Kõik on hukas.

Neljapäev, november 27, 2014

Urinad öise magamise teemal

Et oleks õiglane, siis kaeban Täpsi peale ka. Kui Tõruke oli lõpuks ikka magama jäänud, siis umbes pooleteise tunni pärast ärkas Täpike ja kukkus virisema. Täps on virisemises vastupidav. Sisuliselt hommikuni jonnis ja punnis ja üritas mul silmi peast välja torkida. No et mina ka mingi hinna eest magada ei saaks. Vastu hommikut Täpsi jõud rauges, aga siis ärkas Tõruke, et värskelt puhanuna uue jonniga alustada. Ei tea, mis vandenõu minu pisikestel pujäänidel on, et nad niimoodi vahetustega jonnivad?

Kolmapäev, november 26, 2014

Urisemised õhtuse magamamineku teemadel

Nii, see inimene, kes viis minema meie imetabaselt hiljemalt kell üheksa voodissemineva ja iseuinuva Tõrukese ja tõi asemele mingi vinguva, kaupleva ja kriiskava lapse, kes enne poolt ööd ei uinu (ja sedagi alles siis kui on oma vasese vana ema närvid ajanud krussi kui puudli kasuka) ole nii armas ja too minu Tõrukeseke tagasi. See hullumaja, mis siin nüüd õhtuti toimub... mul pole sõnu. No ja siis võite muidugi ise arvata, kas noorperemees on nõus hommikul üles tõusma, et lasteaeda minna.

Pühapäev, november 23, 2014

Elus

Ei, ma pole möödunudnädalasest Peipsi järves ujumisest kopsupõletikku saanud ja seetõttu rivist väljas. Lihtsalt ilgelt kiire on. Kõik siin vananevad riburadapidi ja siis tuleb tähistada. Lisaks veel mööda Eestit ringi sõita. Ja üldse, kohe kui ma arvuti välja võtan, on mul kaks abilist, kes samuti tahavad oma sõna sekka öelda ja ei lase mul rahus blogeerida. Pealegi on meie juures avatud taas päkapikkude töökoda... Kiired ajad noh

Neljapäev, november 13, 2014

Tigude välimääraja


Esmaspäev, november 10, 2014

Vahepealsest vahepalaks

Mõtlesin, et kirjutan üle pika aja blogi. Avasin akna ja täiesti mõtlemata kirjutasin: "Eriti võimas". Siis hakkasin mõtlema, et mida ma küll öelda tahtsin. No ja jäin täitsa kimpu. Mitte ei meenu midagi eriti võimsat viimasest ajast. No ehk oli see vaade tulevikku ja midagi üle ootuste võimsat on ees ootamas.
Aga mis siis põnevat viimasel ajal juhtunud on? No kõigepealt olen tööd rabanud nii nagu oleksin täis-, mitte veerandkohaga tööl. Üritan oma kolm aastat vegeteerinud aju taas elule ärgitada ja pigistan klaviatuurist kantseliiti välja nii, et silme ees juba virelid pöörlevad. Ega see lihtne pole. Aju näitab ülekuumenemise märke ja kõrvust pressib halli kärsahaisuga tossu välja. Hea, et suitsuandurid veel tööle pole hakanud. Aga aeglaselt-aeglaselt tunnetan, et oskused hakkavad vaikselt meenuma.
Muidu aga jagan ikka pujäänidega maid.
Näiteks käisime Tõrukese esimesel isadepäevapeol lasteaias. See oli tore pidu. Sai vaadata kuidas kasvatajad laulsid ja tantsisid. Meie võsuke, kes on küll kõva laulumees (kodus muud ei tee kui laulab), hoidis suud kõvasti kinni ja võitles vapralt pisaratega (võitjaks jäi). Ülejäänud rühmakaaslased olid solidaarsed. Ainult üks väike neiu liigutas isside laulu ajal suud. See-eest laulis Tõruke kogu repertuaari hiljem meile kodus ette. Kuna ma olin nüüd kasvatajate versiooni loost kuulnud, siis sel korral sain juba sõnadest ka aru.
Issi laul kõlas umbes nii: "issi issi pai pai issi sjulle kalli kalli ammastan" sügisteemaline õunalaul kõlas aga nii: "oonake oonake kuppus muu-ue oonake maitseb minule".
Täps ei laula eriti. Viimasel ajal ei taha magada ka. Ärkab keset ööd üles (just siis kui mina olen virelimajandusega lõpetanud ja magama keeranud) ning leiab, et tema peab emme kaissu saama, vastasel juhul karjub nii, et terve vald kuuleb. No, võtan ta siis kaissu. Aga läheks ta siis magama. Kaugel sellest. Vaja viriseda ja ringi ronida. Aga vähe sellest, ta ei lase mul ka magada. Või noh, ega ta ei keela mul magamast, aga hirmus raske on magada, kui keegi üritab katselisel meetodil selgeks saada kui sügavale emme ninna pöial mahub...

Reede, november 07, 2014

Doktor Martin sai läbi. Mida ma küll nüüd telekast vaatama peaks? Ikaldus.

Pühapäev, november 02, 2014

Aga mina käisin eile Ooperifantoomi vaatamas. Või siis kuulamas. Ma nimelt istusin sellise koha peal, kus pool laval toimuvast jäi varju. Õnneks levib hääl ka nurga taha, nii et vähemalt laulud ei läinud minust mööda.

Teisipäev, oktoober 28, 2014

Tubane porilomp

Kui täna vannitoast sulistamist ja kilkeid kostuma hakkas, aimasin kohe halba. Sulistamine, plätserdamine, vulin ja muud vedelikega seotud helid ei täheda kunagi head. Ja nii oligi.
Pesumasina voolik oli lahti tulnud, põrand oli kaetud veega. Keset seda oli kõhuli väike Täps, kes vehkis käte ja jalgadega konna ujuda ja aegajalt lakkus põrandat. Kõrval aga lõi Tõruke pladinal tantsu ja ergutas kilgates õekest kiiremini ujuma.

Siinkohal tervitused Laisikule, kellel on nüüd ka kaks last!

Laupäev, oktoober 25, 2014

Mõtlesin, et kirjutaks ka paar rida, aga pole nagu midagi head kirjutada. Kurk on haige, huulel on ohatis, luud ja kondid valutavad kah ja kõrvus hakkas just miskine pinin pihta. Tõruke on kah häälest ära ja Täps kasvatab endale hambaid või siis iseloomu. Jonni on igatahes rohkem kui tarvis. Ja kuigi Tõrukese panus on tavapärasest vaiksem (sest hääl ära), siis kvantiteedilt hulga suurem.

Kolmapäev, oktoober 22, 2014

Kolmene

Minu esikpujään sai eile kolmeaastaseks. Ma vist ei pea mainimagi, et aeg lendab kui droon taganttuules. Alles see oli kui pisike vääks sündis ja lasi kuulda, et ta võib ju pisike välja näha, aga hääl on tal võimas. No hääl on tal endiselt võimas :D aga pisikesest vääksust pole küll midagi alles. Suur ja tugev mees juba. Tõsi kusagilt väljamaalt pärit ilmselt, sest eestikeelt pursib ta üsna kehvasti, aga omas keeles seletab pikalt. Viimasel ajal on lisandunud ka laulmine (kopp-kopp, lahti panu, metsas kuji kalamees (või naljamees, ei saagi hästi aru)). Ja kuigi ta on üks paras pujään ja teeb pandust nii kuis jaksab (ja kui enam ei jaksa, siis puhkab pisut ja jätkab siis pahanduste tegemisega) ja jonnimises omab ka meistriklasi, siis on ta üks ütlemata armas ja tore ja vallatu ja elurõõmus jõmpsikas.
Palju õnne kallis Tõruke!

Teisipäev, oktoober 14, 2014

rumal küsimus, rumal vastus

Mina: Kui ma oleks toit, siis milline?
Mps: Suitsutatud broilerikints.

Esmaspäev, oktoober 13, 2014

Nuhtlus nimega Dennis

Teate ju küll neid katastroofifilme (nagu nt  üksida kodus) kus väikesed üleannetud lapsed meisterdavad pättidele ja kaabakatele, tüütutele haridustöötajatele, ebameeldivatele täiskasvanutele (võite loendit jätkata) kavalaid doominoefektiga lõkse. No näiteks vajutad uksekella, saad elektrišoki, taarud paar sammu tagasi, libastud ja kukud trepist alla lükates selle käigus ümber prügikasti, kuhu on juhuslikult pandud midagi eriti haisevat. Seejärel muidugi komistad kavalalt seatud nööriderägastikku, mille tulemusel kukuvad sulle pähe pott tõrva, kotitäis sulgi ja triikraud. No ja ikka samas vaimus edasi. Katkematu "õnnetuste" jada, kus üks aps viib teiseni. Ja kõik see pisikese pujäänide poolt ette kavandatult.
Mulle tundus, et ma täna sattusin samasuguse kinoklassika šedöövri võtetele.
Sel ajal kui mina kartuleid koorisin oli meie analoog filmist Nuhtlus nimega Dennis oma väikese õe ära pasteerinud. Täps oli kõrvuni (kaasaarvatud) hambapastaga koos. Ise ta end sellest segada ei lasknud, istus laua peal ja näpsis arvutit. Ohkasin raskelt, haarasin lapse kaenlasse ning suundusime vannituppa. Mul on kombeks lapse nägu pestes ise vanni serval istuda. Ilmselt Tõruke on seda märganud, sest miks ta muidu oli terve vanni ääre samuti hambapastaga kokku määrinud. Loomulikult ma ei näinud valge vanni taustal valget pastat ja sain omale kauni pasteeritud pepu. Hea veel, et ma seda enne diivanile istumist  märkasin...
Üks on kindel, igav siin ei hakka. Kahju ainult, et mu meelismeelelahutus ei ole koristamine. Siis oleks lausa elu seitsmendas taevas, sest see tegevus siin majas otsa ei lõppe.

Reede, oktoober 10, 2014

Tantsusaade

Viimati pulmas tantsupõrandalt kiiremaid ringe tehes mõtlesime, et üks kahest, kas peaks oma tantsukingad ostma ehitustarvete poest (no sellised millel on turvaninad) või tuleks minna tantsukursustele. Kuna turvaninadega kõpskingade valik on kahjuks äärmiselt kesine, siis otsustasime tantsukursuste kasuks. Õpetajaks valisime kõige kergejalgsema ja energilisema inimese, keda teame lootuses, et midagi hakkab külge.
Eile siis oli esimene tantsutund. No kui ma väidan, et mul on kaks vasakut jalga, siis ma muidugi liialdan. Mul on ikka nii, et üks on parem ja teine vasak. Aga kumb on kumb, seda ma ei tea ja see võib osutuda probleemiks. Üldse olen võimeline ainult ühte pidi keerutama. Kohe kui teistpidi üritan, siis komistan oma jalgade otsa ja kukun ninali. Aga ma loodan, et kursuse lõpuks on olukord oluliselt paranenud. Ma ei looda peotantsijaks saada ega midagi. Lihtsalt tahaks, et ei peaks häbi pärast maa alla vajuma kui partner minuga tantsides varbatrauma saab.
Kui trenni alguses unistati "Tantsud tähtedega" saatest, siis mulle tundus, et minu puhul on tegu hoopis "Tantsi tagumik trimmi" saate võtetega. Higi igatahes lahmas ojadena. Järgmisel korral veepudel kaasa. Või peaks ikka enne hoopis šampust jooma. Saaks ehk seda kangust vähemaks :P Hetkel on mu liigutustes küll veel liialt palju puuhobuse nõtkust ja tabureti graatsiat.

Kolmapäev, oktoober 08, 2014

nuusutades tööd

Ma polegi maininud, et olen nüüd taas veerand kohaga tööinimene. See on selleks, et aju taas mõttetööga pisut harjutada. Muidu juhtub nii, et lähen kevadel tööle tagasi ja aju saab harjumatu koguse pinget ja viskab veel korgid välja. Kellele seda vaja oleks.
Nüüd siis kasutangi aega, mil lapsed magavad, et end taas erialaga kurssi viia. Midagi nagu meenub... Näiteks ühed virelivennad. Tõsi, oma lemmikuid pole ma kunagi päriselt ära unustanud. Aegajalt ikka tuletasid end õudusunenägudes meelde.

Teisipäev, september 30, 2014

Pitsiline valgus

Meie köök muutus hoobilt jupp maad romantilisemaks kui sai üles riputatud minu uus pitslambike. Ise tegin. Eks tal ole paar esimese vasika sünniviga juures, aga ikkagi oma. Järgmise nikerdamisel juba tean mida teisiti teha. Aga ma ütleks, et isegi hästi. Ma olin kuni viimase hetkeni üsna skeptiline, kas see ikka jääb vormi hoidma peale õhupalli purustamist või kukub kokku.
Ainus probleem on selles, et meie tulevases kodus on nii madalad laed, et mingeid rippuvaid pitsüllitisi ei saa me sinna lubada. Sellega seoses on mul vaba lae probleem.

Mummi, Taadu, ma vaatasin, et teil on köögilaes ainult pirn. Äkki tahate pulmaaastapäevaks sellist mõnusat romantilist pallikest lakke?

Reede, september 26, 2014

Ras v godu

Saatsin just Mpsi poodi küünalde järele. Lubati tormi ju. Ja noh, tordile tuleb neid ka ikka nii ulmelistes kogustes juba panna, et  puhtalt selle tegevusega võib õhtu sisustada. Ei tea kas jaksangi kõiki ära puhuda. Kopsumaht pole ka enam endine.

Teie aga vaadake seda multikat ja mõelge minu peale :)

Neljapäev, september 25, 2014

sügis

Teisipäeval algas sügis. Ja tavapäratult arvas ka loodus täpselt sama mis kalender. Sügis saabus üleöö. Nüüd võiks kütteperiood ka alata :D

Seoses sügisega saabusid ka suured sõbrad köha ja nohu, mistõttu lapsed lasteaias ei käi. Eriti haiged nad õnneks pole, aga ikka istuvad kodus ja teevad pahandust. Näiteks praegu on nad kahekesi köögis ja "küpsetavad". Ma küll ei tea, mis toit see on kuhu läheb terve pakk soodat sisse, aga eks me saame näha kui see valmis on...

Pühapäev, september 21, 2014

Uus kirjasõber ja kahtlased objektid

Eile jätsime kõik oma lapsed vanaema juurde ja kihutasime Harilaiule. Oli vaja vaadata, et mida põnevat meri kaldale on kandnud ja kas majakas on ikka viltu või pigem sirge. Möödaminnes pidasime maha ka minu suurte sünnipäevapidustuste avapikniku.
Ilm oli matkamiseks lihtsalt suurepärane. Päike paistis, linnud laulsivad ja õrn tuuleke paitas palgeid. Esmapilgul tundus, et peale ilusate kivide me rannalt suurt ei leia. Õnneks oli ilusaid kive seal sõna otseses mõttes jalaga segada.
Siiski naeratas meile õnn ka muul moel. Nimelt saime kirja ühelt romantilise hingega noormehelt, kes oma tervitused kindral Nahhimoviga teele oli saatnud. Aitäh Andrus (29 aastat vana).
Kui keegi soovib selle toreda noormehega tutvuda, siis visake aga pudel vastusega vette ja küll ta selle kätte saab.

See oli esimene kiri, mille me pudelpostiga saanud oleme :). Tõsi, kord varem saadeti meile pudeliga raha, aga kas seal juures olnud paberitükil ka mingi kiri oli, seda me ei tea, sest rahapudel polnud veekindel. Andrus oli oma pudeli ilusasti veekindlalt sulgenud ja kiri oli hästiloetav. Tõsi, ilmselt polnud see kiri läbinud pudelpostile omaseid vintsutusi. Ükski kala polnud seda alla neelanud ega midagi. See oli teele pandud käesoleva aasta maikuus ja koht kust see vette oli visatud paistis meile ilusasti kätte. Sellegipoolest oli see väga tore ja rõõmustav leid. Ma olen seda ennegi öelnud, et kallid merereostajad - kui te just peate pudeleid merre loopima, siis pange vähemalt kiri sisse!


Aga rannas leidus teisigi põnevaid asju. Näiteks ilmnesid seal lausa ajaloolise väärtusega tõendid Bostoni teejoomisest. Meile hakkas silma vähemalt 4 avamata purki oolong teega. Raudselt samad, mis aastasadade eest Bostonis merre loobiti :P. Me maitsesime seda teed ja tõesti polnud suurem asi, nii et oleksime selle samuti merre heitnud. Mida aga üldsus ei tea ja mis senini on ajaloohämaruses varjul olnud, siis lisaks teele visati seal merre ka päris mitu kasti pepsiga. Sest ka avamata pepsipurgi leidsime rannast. Mps kurtis ainult, et avamata õllepudeleid oli seal häbemata vähe leida.


Seda, et rannast ikka jalanõusid leiab, see ei üllata kedagi. Harva aga võib sealt leida lausa terve paari. Nii et kui keegi tunneb puudust enamvähem korralikest töösaabastest nr 41, siis meil on ühed pakkuda. Või äkki on  need selle Andruse omad...
Kõige intrigeerivama leiu tiitli sai sel korral siiski pomm, mis rannas vedeles. Või noh, ei tea meie mis atribuut see täpselt on, aga pisut hirmuäratava välimusega on küll. Umbes 25-30 cm pikk ja tagumises osas on miskine propeller. Peal venekeelsed tähed KSP (3) 254-1-13.

Reede, september 19, 2014

Tahan saada käsitööblogiks vol eiteamitmes

Nonii. Siin ma siis üle pika aja jälle olen. Kergelt uimane lakiaurudest, kuid uhke oma uute saavutuste üle. Ma pole vist saladuses hoidnud, et pooldan taaskasutust ja rõõmustan väga kui millestki vanast jälle uus saab. Sel korral võtsin ette mööbli.
Kuna mu pujäänid enam söögitoolis ei istu, siis katan neile söögi pisikesele lauakesele, mille juurde käivad ka väikesed nõukaaegsed toolid. Minu eakaaslased peaks selliseid mäletama küll. Vedeles meilgi korteris neid kaks tükki. Keegi oli need aga värvinud määrdunudhalliks ja beežiks, mis minu meelest pole just teab mis lastepärased värvid. Nii võtsingi ühel õhtul pintsli kätte ja andsin toolidele enda arvates pisut lustlikuma ilme. Sellised nad said siis:

Punane tool oli originaalis olnud samuti punane ja maasikatega. Sinine tool oli vist varem hoopis kollane, aga pilti sellel tõenäoliselt polnud. Ma ise olen tulemusega päris rahul.Kui nüüd veel see lakihais ka toast välja läheks...

Kui juba eputamiseks läks, siis tooks siin ära ka minu varasema projekti, mis tegelikult ammu valmis, aga lihtsalt pole sellega veel kiidelnud. Siin on tegemist siis minu vana kiiktooli teise tulemisega. Kuna vana oli üpris kehvas seisus, siis harutasin selle plastiku sealt ümbert ära ja tegin uued punutised ning mugavuse suurendamiseks panin karvase katte ka. Seda katet saab lihtsasti klõpsudega eemaldada ja pesta.
Pildistada oli seda aga raske, sest lapsed trügisid, et kes saab toolise istuda. Tõruke võitis.

Reede, september 12, 2014

Ämblikul on liiga palju võlgu ära lubas anda oma võrgu

Ühel õhtul tavapärast jalutuskäiku tehes avastasin, et pank on võtnud kasutusele uudsed meetodid liigse laristamise takistamiseks. Selle tarbeks on palgatud valvurid. No minu puhul igatahes töötavad need imeliselt. No mitte ei kipu raha automaadistvälja võtma kui selline kaheksajalgne peletis ees passib... Huvitav, kas ta teenib oma võlgu tasa?

Teisipäev, september 09, 2014

Taas matemaatikast

Teate, see naisterahvas, kes nii kenasti mulle endomondos kilomeetreid kõrva sosistab, see ilmselgelt ei tea elementaarsest matemaatikast suurt midagi.
Esialgu on kõik paljulubav. Peale kilomeetrikese jalutamist teatab ta, et üks kilomeeter on läbitud 8 minuti ja 32 sekundiga, mis tegevat 8 minutit ja 32 sekundit kilomeetri kohta. No shit!
Peale teist kilomeetrit teatab ta aga näiteks, et kaks kilomeetrit on läbitud 17 minuti ja 22 sekundiga, mis tegevat 8 minutit ja viis sekundit kilomeetri kohta... No tõesti. Kahega jagamine ei tohiks olla teab mis keeruline.

Esmaspäev, september 08, 2014

Šokolaadikoogi lunastus

Nädalavahetusel käisime jälle pulmas. Sel korral võtsime pisipujäänid ka kaasa. Nad pidasid end üllatavalt hästi üleval. Jooksid muudkui ümber laua ja väga palju sõna ei võtnudki. Täps tuli iga natukese aja tagant laua juurde ja tegi pähe näo, nagu ta poleks MITTE KUNAGI süüa saanud. Ma ikka imestan, kuidas üks pisike inimene niiii palju süüa suudab. Õnneks ta šokolaadikooki eriti ei tahtnud. Jäigi mulle rohkem. Aga see oli üks patuselt hea kook ja ma sõin nii enda kui Täpsi tüki ära.
Järgmisel päeval läksin pattude lunastamiseks Pärnusse kõndima. Mina ju teadupärast ei jookse. Tegelikult jooksin küll. Umbes 100 meetrit enne finishit hakkasin jooksma, aga umbes 50 meetrit enne finishit otsustasin, et keda ma petan ja jalutasin edasi. Aga ma olen oma pooleteisetunnise ajaga väga rahul :) Ega ma pole ju mingi sportlane.

Kolmapäev, september 03, 2014

Tundub, et minu telefonil on väljakujunenud muusikamaitse. Kui ma õhtuti oma jalutuskäiku teen, siis panen ikka telefonist muusika mängima. Enamasti lasen mängida suvalises järjekorras. No ja üks mis kindel telefoni lemmiklugu - Mari Kalkuni "Vilu öö" tuleb igal juhul ära. Esialgu hakkas lihtsalt kõrva ja nüüd juba ootan, et millal tuleb. Varsti on nii, et ei saa koju tullagi, kuna vaja niikaua jalutada kuni lugu tuleb.

Kui jaburaks võib minna?

Aga ma nägin täna unes, et sattusime emaga kogemata keskerakonna missivalimistele ja seal pakuti tikrišampust. Aga olgu öeldud, et mina (seenior, eks ole) olin seal missivõistlusel üks noorematest.

Laupäev, august 30, 2014

Prillipapa(mamma?)

Murdsin ükspäev prille puhastades neilt sanga küljest ära. No mis teha kui ihurammu ikka nii paljuüle on. Eile sain siis lõpuks oma uued prillid kätte, aga ikka unustan neid ette panna. Kuu aega sain ilma prillideta  muretult hakkama. Nüüd nagu ei tule meeldegi neid ette panna.
Aga tõsi on see, et eks mu silmad on miskil meeldival kombel aina paremaks läinud. Esimesed prillid, mis ma kusagil seitsmendas klassis sain, olid tugevusega -2,5. Praegu on vasak silm -0,75 (ja väike silinder) ja parem -1,25. Varsti võin lihtsalt klaasid ette panna. No et targem välja näeks.

Aga pole hullu, varsti saan raudselt lugemisprillid, siis võin nendega ka intelligenti mängida :P

Neljapäev, august 28, 2014

matemaatikast

See on veider. Siis kui sündis teine laps, siis ei läinud koormus kahekordseks. Ehk 1+1 ei olnud mitte 2 ,vaid umbes 1,7. Nüüd mil Tõruke lasteaias käib tundub aga, et elu on kohe oluliselt kergemaks  läinud. Kergemaks sellest ajast kui Tõruke oli mu ainumas laps. Ehk siis 1,7-1 näikse kõikide matemaatikareeglite kohaselt olema 0,7.
Seda näitab juba seegi, et mul on korter peaaegu korras.

Teisipäev, august 26, 2014

Teravad elamused kanuumatkalt

Käisime nädalavahetusel kanuutamas. Kui vaadata milliseks mu parem käsi on paisunud, võiks arvata, et oli kõva sport ja katkematu andmine, aga kahjuks pole siiski tegemist sportlikest saavutustest tingitud lihasmassi suurenemisega, vaid hoopis ebasõbralikust kohtumisest kimalasega. Meie laitmatu tiimitöö viis meid nimelt põõsasse, kus passis üks mumm, keda selline ebaviisakas lähenemiskatse häiris ja kes sellest teravat märku andis. Nüüd on pool kätt paistes ja tulitab.
Kui aga see pisike vahejuhtum kõrvale jätta, läks kanuutamine päris toredalt. Ilm oli meie poolt ja kuigi loodus üritas pidevalt kanuusse trügida (kimalased, ämblikud, kaan Peep jne), siis nii mudaseks me ikka ei saanud kui kanuuonu lubas. Tõsi aegajalt tuli kanuud küll järel lohistada, sest vett oli vähe. Kopratammide loendamine läks mul varakult segamini. Aga ümber me ei käinud ja ainult ühe korra jäi kanuu puu otsa kinni :P (siinkohal pean silmas kasvavat puud, mitte vees vedelevaid ronte, nende otsas istusime ikka tihedamini)

Ja üle saja aasta sain jälle telgis magada. Ainus viga oli see, et selle saja aasta jooksul oli mu kroonlühtri toide otsa saanud. Aga öösel polegi vaja, et tuli põleks. Ja õhtul valgustas meie olemist mõnus lõkketuli, mille ääres Triinu tennised aurasid. Romantika missugune.

Neljapäev, august 21, 2014

aastapäev

Täna 4 aastat tagasi sain ühe kuldse sõrmuse sõrme. Hetkel on see küll vannitoa kapis, aga mitte staatusemuutusest tingituna, vaid kehakaalu liigsest vohamisest.  Käisime sel puhul peenes restoranis söömas. Muidu poleks väga viga olnduki, aga ilge rahamaitse oli toidul juures :P
Järgmisel aastal enam peende restorani ei lähe vaid hoopis korraldame romantilise pikniku mõnes looduskaunis kohas. Päikeseloojangu ja linnulauluga.
Mis aga puutub möödunud nelja abieluaastasse (ja 6,5 aastatkooselu ja peaaegu 9 aastat koosolu), siis ma ütleks, et kärab küll. Oleks ma toona teadnud, kuidas olukord praegu on, siis ilmselt poleks ikkagi altari ees ülemäära kokutama hakanud.
Nii et palju õnne meile keraamika(?)pulmadeks.

Esmaspäev, august 18, 2014

Suured ja väikesed küsimused

Täna jagati mulle taas lahkelt väike bukletike, mis juhendas kodulehele, kus olevat kirjas vastused suurtele küsimustele nagu mis on elu mõte ja mis juhtub peale surma. No aitäh, aga kui aus olla, siis ega need küsimused pole sugugi aktuaalsed. Palju rohkem rõõmustaksin voldiku üle, kus oleks vastused väikestele küsimustle, nagu mida küll täna õhtusöögiks teha või kas panna lapsele jalga kummikud või botased.

Laupäev, august 16, 2014

Maailmaparandaja on vanaduses sportima hakanud

Ma olen niiiii vana. Ma ise ei teadnudki seda, aga täna Muhu jooksule registreerides selgus, et ma olen seenior. Ma ise oleks end ehk nibin-nabin noorte kategooriast välja arvanud, aga kõhklusteta täiskasvanute gruppi pannud. Aga mitte seenioriks. Oleks ma seda teadnud, oleks oma käimisraami kaasa võtnud. See suur vanus muidugi seletab, miks mul kõik kohad valutavad ja kanged on.
Hoolimata mind tabanud kohutavast tõest oma vanuse kohta, vedasin siiski oma vana kere starti. Teada on see, et ma vabatahtlikult ei jookse kui just keegi taga ei aja. Seega registreerisin end käimisretkele. Aga teate kui me seal tee servas sammusime, siis koguaeg oli tunne, et keegi ajab meid taga. Nii juhtuski, et päris suure osa teest hoopis lidusime. 6,2 kilomeetrit läks lennates. Isegi kui me seda punases särgis vanameest kätte ei saanudki. Vot tema oli seenior ilma kõhklusteta.
Aga väga tore jooks oli. Ainus etteheide, mis mul teha, on see, et jalgratta loosimisel läks midagi valesti ja ma ei saanudki seda endale. Milline nöök. Ma olin ju ometigi arvestanud sellega. Aga ratast ma ei saanud ja seega tuli jala koju lonkida. Õnneks korjas üks tume ford mind pisut enne väinatammi peale ja vähendas mu vanade kontide vaeva.

Esmaspäev, august 11, 2014

Peaks lotopileteid ostma?

Oi ma saan rikkaks. Ma saan kohe hullupööra rikkaks. Käisin nädalavahetusel pulmas ja isegi mu oma ema ei tundnud mind ära, kaugematest külalistest rääkimata. Vend oleks äärepealt pulmast kontvõõrana minema saatnud.
No aga mis sa tahad kui ma oma tavapäraselt lehvivad lokid peadligi tõmbasin ja tuka ette kasvatasin. Lisaks veel uus kleit ja ongi võõras valmis.

Aga pulmad olid imeilusad. Ma olen seda korduvalt öeldnud, et ma hullupööra armastan pulmi. Ja no need olid ühed eriti toredad. Pruut oli ilus kui koiduvalgus ja peigmees pidas kah end viisakalt üleval. Süüa sai hästi ja meelelahutus oli meelt lahutav. Ja kõik oli niiiiii ilus.
Loodan, et sain ka oma seekordse ametiga hästi hakkama. Olin nimelt maalihoidja. See on meeldiv lisandus minu senisele ametipagasile musimasina ja krooniku rollides.
Oksjonilt tõime parima asja koju. Poole olen juba ära söönud. Nämma-nämma.

Ainus puudujääk kogu peo juures oli see, et ma õnneloosi ei võitnud...

Väikesed ekstreemsused pealinnas

Nii, jätkaks vanade võlgade likvideerimist.
Kuna lastega kodus istumine erilist pinget ei paku (v.a. närvidele, need on äärmiselt pinges), siis otsustasime pealinnast pisut adrenaliinivürtsi tuua. Võtsime vaevaks ronida laululava katusele ja siis hüppasime sealt alla. Või noh, Mps teatas, et olla meeldiv olnud ja hüppas siis. Mina seisin ikka pisut aega seal kruvi peal ja võitlesin iseendaga. Vanadus ja lapsed on minust hunniku hulljulgust välja kihutanud ja no kuidagi ei tahtnud seda loomuvastast tegu teha ja tühjusesse hüpata. Aga noh, ega mul valikut polnud. Mps ju hüppas, kuidas mina siis seda ei tee. Hüppasingi. See oli vahva. No need, kes on langevarjuga hüpanud, muidugi naeravad praegu, et mis see pisike kiikumine seal trossi otsas ära pole, aga noh, hetkeks sai ikka paraja adrenaliinilaksu kätte. Pisut  hiljem mulle meenus, et mulle kiikumine tegelikult ei meeldi. Hilisem õhupallisõit oli selle kõrval muidugi jalutuskäik pargis.

Kui kiikumised kiigutud, ihusime sarved teravaks ja sai asutud testima, kas venna pruut on valmis vallaliseelust loobuma ning selleks viisime läbi mitmeid teste. Kontrolliti nii sportlikku taset kui teadmisi. Pandi proovile pruudi kulinaarsed oskused ja perenaisevõimekus. Kombati piire nii kiiruse kõrguse kui kauguse taluvuse osas. Pruut sai kõigega imeliselt hakkama. Abiks oli ämbritäis muffineid. Ahjaa, autode võidukihutamise panin muidugi mina oma punase iludusega pikalt kinni. Mis ma sinna teha saan kui pruut ja pruudi tulevase mehe vanem õde ei oska niidirulli käsitseda.
Ma pole vist kunagi laupäevaõhtul Tallinna vanalinnas olnud, seega tuli lausa üllatusena, kui palju seal tüdrukute- ja poissmeesteõhtuid peeti. No loendmatu arv. Sel hetkel kui meie olime oma vaikse sarvilise seltskonnaga raekojaplatsil, liikus sealt läbi veel vähemalt 4 seltskonda ja linna peal kohati neid veel.
Aga minu arvates oli väga tore õhtu. Mõnusalt mitmekesine ja täitsa hea maitse piirides :D



Järgmisel päeval käisin kõik pealinna poed läbi, et leida endale eesootavateks pulmadeks sobilik kleit ja ei leidnud. Loobusin. No ja siis kogemata koperdasin selle õige otsa. Selles muidugi oli süüdi müüja. No ajasin mina huvipakkunud kleidi selga ja kus kukkus müüja siis käed rinnal kiitma: "Oooo, kakaaja krassiivaja, kakaaja krassiivaja." Mina, lihtne maainimene jäin uskuma :) Nii võib mulle ju teab mida pähe määrida.

Kolmapäev, august 06, 2014

Külalistest

Me ise ei ole sel suvel eriti palju külas käinud. Need vähesed korrad, mil end kellelegi külla oleme pressinud, siis oleme enamasti valinud sellise aja kus kedagi kodus pole. See-eest on meil päris mitu toredat külalist käinud. Ja uskuge, mul on selle üle ainult hea meel.
Näiteks käisid Anna-Liisa ja Holger meil külas. Me igal aastal lubame neile, et viime nad Harilaiule või Kesselaiule või mõnda muusse toredasse paika. See on selleks, et nad ikka tagasi tuleks. Selle asemel aga juhatame nad enamasti kusagile sohu või võsasse. Sel korral siis valisime võsa ja nabani nõgesed. Kuristike ja järsakutega ähvardasime ka, aga ähvarduseks need jäidki. Aga vähemalt merre ujuma suutsime nad meelitada.
Siis käis Unistaja Iffiga külas. Nemad juhatasin ma sohu veel enne kui nad üldse meieni jõudsid. Paar tiiru pisikesele saarekesele peale ja leidsid meid üles küll. Neid peibutasime suurte kalavarudega ja juttudega hiiglaslikest mereelkatest, keda paati sikutatud. Sel korral püüti siiski peamiselt sülti ja salatit. Paar kalapojukest  oli vast ka ikka. Aga vähemalt merre ujuma suutsime nad meelitada.
Jupijumal astus ka möödaminnes meie juurest läbi. Tegelikult tahtis ta naabri juurde minna, aga lõi viimasel hetkel kartma ja tuli ikka meie juurde. Tema meelitasime kah merre ujuma (nagu näha on see meie peamine atraktsioon. Ja oleks siis miskine liivarand või asi).
Triinud käisid külas. Aga nad tulid suurema saare peale ja siin me kalleid külalisi ei leota. Õpetasime hoopis kaasas olnud noormehele halbu kombeid.
Ja ega külaliste hooaeg pole veel läbi. Seega tulge-tulge. Meri on soe ja õunapuu all on mõnus juttu puhuda. Ainult herilased on tüütud. Samas sääski ei ole :D

Teisipäev, august 05, 2014

Näpuharjutustest

Kuna suured sünnipäevad olid tulemas, siis sai kõvasti näputööd tehtud.
Nikerdasin Annile ja ühele teisele pisikesele piigale sünnipäevaks nukud. Need on siis minu järjekorras kuues ja seitsmes selline nukk teha.
Võiks arvata, et nii suure koguse nukkude tootmise peale on tekkinud teatav vilumus, aga no ei ole. Ikka tulid sellised kiibakad. Pildil vasakpoolne on eriti äbarik. Loodan, et Anni teda sellest hoolimata armsaks pidama hakkab. Ainult nime tal veel pole. Efrosiine? Eulaalie? Petronella?

Lisaks sai ka kõvasti joonistatud. Seoses samade sünnipäevadega joonustasin ühe portreekese beebist.
Õnneks teisi liivaskulptuure eriti ei lõhutud ja veel järgmiselgi päeval said Kabli ranna külastajad nautida meie töid. Päris tore oli kuulata kuidas inimesed käisid ja kommenteerisid. Isegi Mpsi tehtud hiigel-lätlase jalajäljenaljast saadi aru :)
Ja siis tuli Maalilaager. Sel aastal tehti liivaskulptuure. Me tükk aega mõtlesime, et mida teha. Kuna kõik käisid ringi ja laulsid muudkui: "Siin ei ole pangaautomaati," siis otsustasime neile vastu tulla ja tegime pangaautomaadi. See tuli päris kena, ainult kahjuks üritas keegi sealt raha välja võtta ja kui ei saanud, siis vandaalitses natuke meie masina kallal. Eks see oli pisut rumal ka. Ega sealt ei saanudki raha välja võtta - see oli sularaha sissemakseautomaat.
Tõruke maalis ka suure hooga. Ta ei panustanud küll niivõrd pildi detailsusele kui värvikihi paksusele paberil...

Aga nüüd näikse, et võib õmblusmasina ja pliiatsid kappi tagasi panna.


Aitab tänaseks meenutustest. Oma järge ootavad veel paljude toredate inimeste külaskäikude kõrghetkede mainimine ning väike kirjatükk ekstreemsusi täis nädalavahetusest pealinnas.

lastest ja loomadest

oi-lii oi-laa oi-lall-lall-laa.

Ma ei saa öelda, et mul oleks nüüdseks kiire üle läinud, aga kui ma kohe ei hakka vahepealset kirja panema, siis võib juhtuda, et ma ei tee seda kunagi. Teate ju küll. Vana inimene juba, mälu nagu sõel ja mitte midagi ei pea kinni.

Aga hakkan vaikselt otsast kirjutama, näis kaugele jõuan.
Alustan siis ehk tähtsaimast - meie pesamuna Nonnu (nagu Tõruke Täpsi kutsub) sai aastaseks. Oi kui kiiresti on see aeg ikka lennanud. Alles see oli kui Täpike sündis ja oli pisike äbarik beebi, kes ei teinud suurt muud kui magas, sõi ja mustas mähkmeid. Nüüd on juba selline asjalik piiga, et oioioi. Mürab Tõrukesega ja viskab nalja ja on ääretumalt edev ja armas. Isegi Tõruke käib ringi ja muudkui teatab, et "Nunnu amma, Nunnu amma". Ja teeb "kaija-kaija" Täpsile. Aga ega Täps alla jää. Ta üritab igal võimalikul hetkel Tõrukesele sülle istuda või niisama varbaid ninna toppida.
Mida kõike meie aastane preili teha oskab, ei hakka üles lugema. Andekusel pole piire ja oskab sadat asja, mida teised tited ei oska :P. Paar päeva tagasi tegi ka oma esimesed sammud. Ise muidugi vaimustus sellest arutul moel.
Täpsi vananemise puhul peeti maha ka suur sünnipäevapidu, kuhu kutsuti rahvast igast ilmaotsast. Tuli nii karvaseid kui sulelisi. Eriti armas oli üks karvane kassipojake. Vooster oli tõesti supernunnu kassipoeg. Peaaegu sama armas kui Getter Jaani. Anni küll pisut kartis oma kingitust, aga Tõruke see-eest hoolitses kassi eest kogu südamest. Andis süüa ja ajas kiisukesega juttu. Kahju on ainult sellest, et pidime kassikese tagasi andma. Kolm päeva kaalusime ja arutasime erinevaid võimalusi ja lõpuks jõudsime järeldusele, et praegu pole lihtsalt õige aeg kassi võtmiseks. Leppisime kokku, et ühel ilusal päeval kui oleme täielikult pisemale saarele ära kolinud ja ei ole enam sellised kahepaiksed nagu praegu, siis võtame Annile kassikese.

Kuigi peale seda kui paar päeva meie juures jänesed elasid, siis kaalun hoopis jänku võtmist. No Tõrukesel oli justkui lapsehoidja olemas. Poiss istus jänese puuri juures ja muudkui söötis neile nurmenukulehti ja rohtu ning kui vaesed jänkud olid juba ümmarguseks toidetud ega jaksanud enam ninaotsagi liigutada, siis riidles valjult pikakõrvalistega, et nad nii närbid sööjad on. Mina aga teadsin koguaeg kust last otsida.
Niipalju uudiseid veel lasterindelt, et lõpuks ometi hakkas Tõruke ka potil käima. Ma kartsin, et ta läheb kooli ka mähkmetega. Aga ühel päeval käis klõps ära ja hakkas eeskujulikult potile küsima ja justkui poleks probleemi olnudki. Mina muidugi überuhke emme. Nüüd ootame seda klõpsu, mis paneks poisi rääkima.

Muide, Täps sai täna kaks korda herilaselt nõelata.  Vastikud tigedikud. Õnneks on Täps vapper tüdruk ja ei võtnud seda väga hinge.

Pühapäev, juuli 27, 2014

Ühel ilusal päeval ma ausõna kirjutan kõigest põnevast, mis vahepeal teoks saanud, aga see päev pole veel täna. Liiga kiire.

Pühapäev, juuli 13, 2014

Põgenedes Abrukale

Täna ujumas käies meenus kaunis lapsepõlv. Ilm oli pilves ja külm. Marutuul peksis laineid vahule. Rand oli inimtühi vaid üksik ornitoloog lõdises põõsas ja tõmbas tutimütsi sügavamale silmile. Hülgerahvas tormas aga ilma trotsides lainetesse. Kalendri järgi on suvi ja tuleb ujuda.
Mul muidugi ujuda ei lastud. Või noh oleks lastud, aga ainult poole sääreni ulatuvas vees. Tõruke ilmselt pelgas, et kavatsen meritsi põgeneda. Aga ega see päris alusetu kahtlus ehk polegi. Selline jonnipujään võib põgenemismõtteid sütitada küll.

Laupäev, juuli 05, 2014

Eputus

Ma olen endiselt näost kergelt rohekas. No jälle pean mina kodus istuma, selmet laulupeol hõisata. Aga et mitte nina liialt norgu lasta, tegin oma koduse laulupeo. Lapsed niikuinii undavad pidevalt, nii et panin neile aga piduriided selga ja laulupidu missugune.
Pildil valitakse repertuaari
Aga nad on mul rahvuslikus kostüümis nii nunnud, et lausa kahju, et ei saanud nendega eputama minna. Eks eputan siis siin.

Pühapäev, juuni 29, 2014

Tõrukese reisid ja lingvistlised uuringud

Kuna ma ei tahtnud üksi kodus nutta sel ajal kui Mps pedaalib, otsustasin käia ja vähemnähtuid külastada. Laupäeval pakkisin pujäänid autosse ja pressisime end Laisikule külla. See oli Tõrukese jaoks põnev. Seal sai ju kääd* ning lisaks oli sinna pandud püsti ronimiskeskus, kus sai kiikuda ja siuh teha ja siis oli seal atsubi, keda pisut kardeti, aga samas oli vahva ka. Ja ass, keda enam ei kardeta. Ja mis kõige põnevam - seal oli ka hunnik nanasid ja kukk ja terve ports pääte ka. Vaatamist kui palju. Selle kõrval kahvatusid pakutavad pannkoogid.
Täna toppisin lapsed taas autosse ning kihutasime teise saare otsa saarlannale külla. Seal oli ka atsubi, aga mis palju toredam, seal oli toatäis mänguasju, kelle omanikke polnud kohal ja mida sai kõiki näppida ja tuba oli lõpuks just selline nagu toad enamasti on kui minu pisikaos ja esikaos sealt üle on käinud. Tõsi seal olid ka väikesed hirmsad titad, kes nutsid. See Tõrukesele ei meeldinud ja ta nõudis valjuhäälselt kohest lahkumist ja ei mõistnud sugugi, miks emme arvas, et need pisikesed on täiesti ohutud ja armsad ning keeldus põgenemast.
Täps, kellel on nüüd kolm hammast, pidas end muidu hästi üleval, naeratas kõigile kelmikalt ja üritas laualt kogu kooki üksinda nahka pista. Väike ablas põrsas.

* Siin ja edaspidi kasutatud tõrukesekeelsete sõnade tõlget saab vaadata uuest sõnastikust, mille lingi paninka kõrvalasuvasse tulpa ->
See on selleks kui keegi peaks tahtma poisiga paar sõna juttu vesta, aga ei leia ühist keelt.

Laupäev, juuni 28, 2014

Roheline

Hommikul peeglisse vaadates märkasin kurvastusega, et olen ikka rohelist värvi. No täitsa roheline. Kadedusest. Mps läks rattamatkale ja mina jäin kahe jonniva pujääniga koju (kellest ühel on hambumise aeg, mis tähendab topeltjonni ja teine on omandanud jonnimises juba meistriklassi). Aga ma tahaks ju ka. Ma ei mäletagi enam, millal mina sain matkal käia. Ilmselt ei oska enam telkigi üles panna. Samas minu sisemine rännuhimuline matkasell pole kusagile kadunud. Istub puuris ja nutab. Peseks siis nõudki ära, oleks teisest minginegi kasu.

Teisipäev, juuni 24, 2014

Jaaniku-paanika

Kuna eile tinistas Mps kirikus kitarret nii et jaaniku pasunad kahvatusid, siis istusin mina lastega kodus ja nutsin et jaanitulele ei saa. Või noh, kui aus olla, siis ega ikka ei nutnud küll. Õues oli ilgelt külm ja märg. Mina aga küpsetasin kodus torte ja tegin jäätist. Ma nimelt hankisin endale jäätisemasina ja tegin esimese katsetuse. Tuli hää küll. Siinkohal palun jagage minuga parimaid jäätiseretsepte.
Kuna aga ilma jaanituleta ei saa jõule ootama hakata, siis tegime täna selle tule ära. Tuli oli selline portatiivne. No et kui esimeses kohas enam ei meeldinud, võtsid selga ja viisid järgmisesse kohta. Eino jaanituli oli täitsa väärt. Andis sooja ja pakkus silmailu. Kuna mul jalad maratoneerimisest veel kanged kui pakud, siis sel korral üle lõkke hüppama ei hakanud (kuigi võrreldes eilsega olen juba nõtke kui gasell). Tõruke aga üritas järgida iidset jaanitava, et tuleb ronida üle seitsme aia ja teha muid lollusi. Ta ronis küll pidevalt üle ühe kiviaia ja ei kuulanud sugugi vanemaid, kes teda keelata üritasid. Ju oli nii kibe soov oma tulevast unes näha. Peaks homme küsima, et kas nägi siis ja kas oli vaatepilt riidlemist väärt.
Täps aga sai täna 11 kuud vanaks. Kraapisin sahtlipõhjast ikka õige arvu küünlaid kokku. Hea, et järgmisel korral ainult 1 küünal tuleb. Neiu ise muidugi virises terve päeva, aga anname andeks. Ega see vananemine meile naisterahvastele ikka üldse ei istu.

Pühapäev, juuni 22, 2014

Sport massidesse!

Mõned päevad tagasi tundsin põhjendamatut optimismi oma sportlike võimete osas ning otsustasin minna Pärnu võidupüha maratonile. Tõsi päris ulmelistesse kõrgustesse mu fantaasia ei pürginud ja valisin poolmaratoni. Ja kuna ma jooksen ainult siin  kui keegi relvaga taga peaks ajama (kohalik konstaabel lubas vajadusel ka selle organiseerida), siis otsustasin käimisretke kasuks. Oijah. Enne tuleks ikka peeglisse vaadata ja üles otsida, et kus see sportlik vorm on.
Aga ei midagi hullu. Esialgu püsisime teistega ilusasti samas tempos. Seda siis kuni esimese tõusuni, mis sportlased pühapäevajalutajatest välja sõelus. Kurb on tõdeda, et see esimene tõus tuli umbes 50  meetrit peale starti.
Elagu villiplaastrid ja hapukurgileivad. Ilma esimesteta oleks ma praeguseks ilmselt täitsa jalutu ja teised olid lihtsalt mõnusaks vahepalaks kui samm hakkas töntsiks muutuma. Kusagil poolel teel tundsin, et alumine pool minust oli kange kui puuhobusel kuigi ma ei usu, et puuhobused eriti valu tunneks. Mina küll tundsin. Ülemisel poolel oli päris hea olla. Rada oli kaunis ja tuju oli ülev. Sai imetletud nii kohalikku arhitektuuri kui mööda vudivate maratonistide põnevaid jooksutehnikaid. Seal oli ohtralt kummastavaid stiilinäiteid. 
Kui umbes kaks kolmandikku rajast oli läbi ja jalad hakkasid juba kõva häälega karjuma, et nad tahaks pehmetel patjadel puhata, märkasin raja ääres ühte tuttavat kuju. Ja seal ta seisis - minu armas Milli. Oo, kuidas oleks tahtnud võtta taskust võtme ja finišisse põrutada. Aga ei, raskel südamel vantsisime mööda ja ikka sihikindlalt lõpu poole. Ja nii üllatav kui see ka pole, me jõudsimegi sinna! Me olime küll käijatest eelviimased (ühe püüdsime ikka kinni), aga käijaid oli vähe ka. Ja ega meie eesmärgiks polnudki head aega saada, vaid lihtsalt rada läbida. Ja see sai tehtud. Aeg sealjuures polnudki mitte sugugi halb. 21,1 kilomeetrit ja 3 tundi ning 33 minutit. Sain kaela oma esimese medali ja ei võta seda nädal aega kaelast ära, et kõik ikka näeksid millega ma hakkama olen saanud. Ise-asi kas ma homme voodist välja saan, et sellega eputama minna.

Reede, juuni 20, 2014

Harjutab

Eile vihmases kodualevis kärutiiru tehes hakkas järsku kostuma lustlikku suupillimuusikat. No nagu oleks jaanid juba käes ja pidu hoos. Tegelikult aga istus ühe maja komanda korruse rõdul üks vanamees ja puhus uhkes üksinduses pilli.Väga hästi mängis. Millegipärast tegi see tuju kohe heaks.Keerasin käru ringi ja jalutasin rõdu alt läbi.

Neljapäev, juuni 12, 2014

Aga gaasiline?

Miks on nii, et halvad asjad ja emotsioonid kipuvad kogunema ja kuhjuma ning painavad siis kuni plahvatuseni samas kui headel asjadel mitte sellist kommet pole. Oleks ju tore kui suudaks halva lihtsalt lahti lasta ja kuhjaks endasse ainult häid tundeid kuni oled heast ja paremast küllastunud. Aga ei. Hea voolab inimesest läbi kui sõelast, samas halb jääb pidama.
Ainus loogiline seletus on see, et headus on vedelas olekus. Ütlused "ülevoolav õnn" ja "pulbitsev rõõm" justkui toetavad seda teooriat. Samas kui "õnnetusehunnik" viitab ilmselgelt tahkele olekule.

Teisipäev, juuni 10, 2014

Aga täna sain ma selle suve esimesi oma (khmm, see tähendab ämma) peenralt korjatuid maasikaid. Mmmm, suve parim aeg hakkab kätte jõudma.

Pühapäev, juuni 08, 2014

loomaaeda pole vajagi

Minu rattaretked on olnud zooloogilises mõttes toredad. Esimeselõhtul kui rattaga sõitsin, kohtasin mingit kriiskavat musta peletist. Passis teine puu otsas ja varitses mind. Kuna mul prille peas polnud, siis ma päris täpselt ei saanud aru, kellega tegu, aga hilisema analüüsi põhjal võiks arata, et see oli must rähn. Reedel oma järjekordset velotuuri tehes  pidin hoo maha võtma, et mitte teel passivale kitsele otsa põrutada. Täna aga kohtasin teel kolme imearmsat rebasekutsikat.
Kes järgmiseks?
Karu? Kaelkirjak? Kasetriibik?

Pühapäev, juuni 01, 2014

Rattahooaeg alaku

Jäin eile Mpsile nussasaia söömisega vahele. Muidu poleks hullu, aga mul peaks olema range dieet. No Mps haaras piitsa ja kamandas mu sporti tegema. Et enne ärgu ma tagasi tulgu kui maiustamiskalorid on maha kulutatud. Egas midagi. Peale kolme aasta pikkust pausi pühkisin kivirilt tolmu, lohistasin keldrist kolihunniku alt välja oma kaherattalise sõbra Saani ja tegin paar kiiremat tiiru.
Oi issver-sussver mul pole enam mingit vormi. Tegin pisikese 13 kilomeetri pikkuse sõidu ja noh esimese 5 km pealt mõtlesin juba tagasi pöörata. Haledaks olen jäänud noh. Keskmine kiirus oli nii aeglane, et kiirus on selle kohta patt öelda. Kui ratta seljast maha sain, siis ei osanud enam kõndidagi, jalad vänderdasid all. Aga hea on see, et mul on tagumisele poolele kogunenud selline polster, et sadulat polnud tundagi :P

Reede, mai 30, 2014

Toreduse pärast

Täna lasteaias juhtis kasvataja tähelepanu minu toredatele sokkidele, mis lausa karjusid erinevast paarist olemist. Mina polnud muidugi midagi märganud. Tulin siis koju ja rääkisin Mpsile sellest lustakast loost. Tema hakkab aga seletama, et ta olla mulle seda hommikul maininud ja mina olla väitnud, et need on ühest paarist. Ma arvan, et ta nägi seda unes, sest mina sellist jutuajamist küll ei mäleta. Või on mul hädasti puhkust vaja
Aga nagu pildilt näha, siis ma armastan erksavärvilisi sokke. No ei saa ju pidevalt hallis ja mustas käia. Minu värvilaigud on varvaste otsas :)

Esmaspäev, mai 26, 2014

Kuumarabandus

Täna tuli abikaasa töölt koju, korkis õlle lahti, viskas diivanile siruli, pani jalgpalli mängima ja nõudis oma õhtusööki sel ajal kui mina tolmuimejaga mööda tuba vehkisin lapsekari põllepaelade otsas rippumas. No tõesti. Mps isegi mitte ei hooli jalgpallist. Ei tea, kas sai kuumarabanduse?

Ilmad on tõesti palavad ja kuumarabanduse oht suur. Vaatasin kuidas vaene Tõruke higistas oma suure juuksepahmaka all. Kahju hakkas lapsest. Haarasin käärid ja juukseniiduki ning ajasin nendega pisut poissi taga. Nüüd ei tunne oma poega äragi. Selline nudipea :).
Samas kui ilmaennustust vaadata, siis oli ehk tegu ennatliku sammuga...

Pühapäev, mai 25, 2014

Rannahooaja avasulps

Avasime täna rannahooaja. Kuna bikiinivorm jäi mul (jälle) saavutamata, siis tegime seda salaja kõrkjate varjus. No et ei ehmataks oma suure valge-punaselaigulise kujuga kedagi ära.
Vesi oli karastav! Aga jääkarusid vastu ei ujunud, nii et teinekordki!

Laupäev, mai 24, 2014

Palju õnne Priske Punkt

Täna sai Täps, kes pole ammugi enam mingi pisike täpike, 10 kuud vanaks. 
Tahaks küsida, et kuhu sul aeg niimoodi kiiret on. Aga ei tea täpselt kellele küsimus esitada tuleks. Härra aeg isiklikult on nii busy, et temaga ei saa jutule ju. Ja kes teine teaks vastata.

Ma ise tunnen end täna eriti iidsena. Magasin öösel kuidagi oma puusa ära ja nüüd liipan ringi nagu kööbakas vanamoor. Põl
ved on niikuinii haiged. Ehk peaks endale juba varakult ratastooli hankima. See muidugi muudaks minu uued jalutusjalanõud täiesti mõttetuks ostuks...

Teisipäev, mai 20, 2014

vanadusnõtrus

Kujutage ette, sel aastal unustasin ma oma kevadise süünipäeva täitsa ära. Uskumatu udupea. A see võib olla vanadusest. No kui kaks korda aastas tähistada asstaringi täitumist, siis vananeb ju poole kiiremini. Eks jõuab ka vanadusnõtrus kiiremini kohale. Samas peaks nüüd vananemine aeglustuma, sest kui sünnipäeva ära unustan, siis ju vanemaks ei jää :P

paljulapseline

Ma peaks endale vist ikka kolmanda lapse ka hankima. Niikuinii on mu magamata aju arvamusel, et mul neid just niipalju on. No näide eilsest ööst. Olin lõpetanud Täpsi järjekordse öise toitmise (sest õiged lapsed söövad öösel mustmiljon korda, mitte ei  lase emadel rahus põõnata). Panin ta voodisse tagasi ja enne tuttuminekut kontrollisin oma teised lapsed ka üle. Tõruke magas ilusasti oma voodis, aga kolmandat ei olnud kusagil. Kontrollisin kõik voodid mitu korda üle ja käisin teistes tubades ka ja no ei olnud. Äärepealt oleks Mpsi üles ajanud ja küsinud, et ega tema ei tea kus meie kolmas laps on. Ega ma polnud päris kindel ka, millises sängist ta tukkuma peaks. Tükk aega loendasin oma lapsi enne kui aru sain, et mul neid tegelikult ikkagi ainult kaks.
Aga see kolmas oli ka poiss ja umbes Tõrukese vanune. Ei tea kas imaginaarsete laste eest ka lastetoetust makstakse :P
Peab vist ikka hullumajja koha valmis vaatama. Seal saaks rahus magada ka.

Neljapäev, mai 15, 2014

Veel andekatest lastest

Tõruke loeb numbreid:
seitse, viis, viis, leli, mm, kaks, üks, lla.
(loe: 7, 6, 5, 4, 3, 2, 1, 0)
Millegipärast eelistab ta tagurpidi loendada. Valdava osa ajast tegeleb ta siiski pahanduste meisterdamisega ja neid võib ta teha nii õiget kui tagurpidi, silmad kinni või lahti. Iga natukese aja pärast mõtleb mingi uue krutski välja.

Täps ei loe veel numbreid. Tema on meil tantsupepu ja kohe kui Mart muusika mängima paneb või kuuleb seda telekast, hakkab kohe puus nõksuma. No Täpsi ema on tuntud oma kahe vasaku jala poolest (millest üks on puujalg) ja ei tea tantsimisest mdiagi. Järelikult on ta selle kusagilt mujalt pärinud. Vaadake ise:
Videos on Täpsil küll pisike kaameranärv sees, mistõttu puusanõksud pisut ujedamad, aga noh...

Ja mida teen mina. Unistan magamisest ja soojas vannivees mõnulemisest :)

Kolmapäev, mai 14, 2014

Kuutõbine

Täna koperdasin õhtuse jalutuskäigu ajal hiigelsuure tundmatu objekti otsa. Kas tõesti UFO, imestasin. Ei olnud. Kuu oli lihtsalt. Üüratusuur täiskuulatakas.

Pühapäev, mai 11, 2014

A home is where your mom is

Täna hommikul ei lasknud mu lapsukesed mul kaua magada* ega toonud kakaod ja pannkooke voodisse. Ühel päeval kui nad on piisavalt vanad, siis ehk juhtub ka seda. Praegu on nad just parasjagu pisikesed ja parajalt armsad. Eriti armsad olid nad koos nende nurmenukkudega, mis mulle emadepäeva puhul kingiti. Ja kook maitses ka oi kui hea. Siinkohal olgu öeldud, et ka mu enda küpsetatud rullbiskviit tuli imetabane välja.
Käisime siis selle tähtsa päeva puhul ka minu ema ja vanaema külastamas. No nad on mul ka sellised armsad ja kallid. Sõime suitsuangerjat ja ohtralt kommi.  Suur kaos ja pisikaos ajasid Mummi juures elamise sassi. Kui üks puhkas siis teine möllas ja vastupidi. See on kõik selleks, et Mummil oleks kaks korda hea meel. Kui me tuleme ja kui me ära läheme.

Ahjaa, kas ma juba mainisin, et tegelikult olen ikka kohutavalt õnnelik, et mul kaks nii armsat lapsukest on. Isegi kui mu juuksed iga päevaga aina hallimaks lähevad nende jonnihoogude ja pahanduste tõttu. Armastan neid ikka.


*Kui nüüd üdini aus olla, siis ei lasknud nad mul täna üldse õieti magada. Juba siis kui vaadati telekast habemega naise** võidukäiku ärkas Tõruke ja kukkus läbilõikavalt maailma ebaõigluse üle kurtma ja tegi seda vahelduva eduga kuni hommikuni. No ja kui Tõruke puhkas, siis jätkas Täps. Ja aegajalt tegid ka võidukisamist. Ilusat emadepäeva jah.
 

**No tõesti, korralikud tüdrukud ajavad enne suurt esinemist ikka habeme ära. Mulle meeldib hellitada end mõttega, et olen küllaltki tolerantne inimene ja geid ja transvestiidid ja muud säärased mind üldjuhul väga ei loksuta. Olgu nad kapis sees või kapist väljas, aga selline kapiustega paugutamine käib pisut närvidele.

Reede, mai 09, 2014

Emadepäevapidu nr1

Mina käisin täna esimesel lasteaia emadepäevapeol. Nii tähtsa sündmuse puhul panin punase kleidi selga ja puha. Hiljem muidugi soovisin, et oleks midagi tagasihoidlikumat pannud. No Tõruke tõmbas niigi nõrkemiseni tähelepanu oma ülemeelikute katsetega kontsertetendust saboteerida.
Ta ei kuulanud sugugi sõna. Jooksis mööda saali ringi, tantsis kui polnud tema kord tantsida, üritas kõiki pikali joosta ja võttis sõna kui oleks pidanud vait olema. Ja kui programm oli läbi, siis trügis söögilaua juurde ja nõudis valjuhäälselt aua (juua) ja kui kohe ei saanud, siis karjus nii, et lõpuks ikka sai. No ja siis jättis sõrmed klaverikaane vahele ja kukkus pingilt maha ja jooksis nõrkemiseni mööda koridore. Siis puhkas ja jooksis veel veidi.
Ühesõnaga absoluutselt ei kuuletunud. Ma tundsin füüsiliselt kuidas juuksed värske värvikihi all halliks tõmbusid.
Aga nii uhke oli vaadata Tõrukese maali seinal. Ja väga armsad kaardid olid tehtud. Nii Tõrukesest kui Täpsist, kes on ka peaaegu lasteaialaps ju.

Teisipäev, mai 06, 2014

Pea kammimata

Eilse teema jätkuks.
Anga tähendab tõrukesekeeles õuna.

Saime täna lasteaiast kätte seal tehtud pildid. Arvestades, et Täps oli pildistamise ajaks üleväsinud ja tige kui herilane ning Tõruke põgenes iga kahe sekundi tagant pildilt, siis tuli üpris kena pildike. Mul endal polnud küll mingit plaani pildile ronida, aga ainus võimalus neid kahte keerubit paigale saada oli neid toore jõuga kinni hoida. Muidu pole ehk midagi, aga ma oleks ehk pea ära kamminud enne :D Nüüd tuli siis selline pilt:

Aga tänasest alates olen jälle üks kuulus muinasjututegelane. Kas just kauneim ilmapeal, aga üpris ligilähedale küll. Nahk valge kui lumi, juuksed tumedad kui eebenipuu ja nina punane kui veri.
Aitäh Laisikule.

Esmaspäev, mai 05, 2014

Lingvistiliste mõjudega suure ringi küsimus

Kui Tõrukese keeles on phähähää leib ning sähähää sai, siis kuidas kõlaks selles keeles sepik?

Pühapäev, mai 04, 2014

Koristustalgud

Täna haaras Mps Tõrukese kaasa ja jättis naispere koju koristama. Täps oli äärmiselt koostööaldis. Esiteks magas ta õues oma kolm tundi, mida ei juhtu just ülemäära tihti ja mina sain nõrkemiseni koristada. Ja teiseks, kui ta üles ärkas, siis aitas ta koristamisele kaasa. Näiteks kui tolmuimejaga sai ringi sõidetud, siis ronis tema tolmuimejale selga ja nautis sealt puhuvat tuulekest. No nagu tõeline staar tukk tuules lehvimas.
Tõruke oleks omal ajal kiiresti teises suunas jooksnud ja karjunud nii, et tolmuimeja mürinat poleks kuuldagi.

Nüüd on korter korras, võite külla tulla. Tõsi, peate kiirustama, sest ajalugu näitab, et kord püsib maksimaalselt pool päeva.

Eile oleks pidanud ära tegema, aga no ei teinud.

Üleeile aga käisime pisikesi kaksikuid  vaatamas. Küll nad olid ikka armsad :) Tahaks öelda, et minu lapsed pole kunagi nii pisikesed olnud, aga mõõdud olid täpselt sellised nagu minu lastel kui nad sündisid, nii et :)

Neljapäev, mai 01, 2014

Tulised pannkoogid

Täna tegin pannkooke.
Hommikul tegin pooled ja kuna pisiväänikud leidsid, et neil on emme tähelepanu mujal rohkem tarvis ja pool taignast jäi rahulikumaid aegu ootama. No ja mingi hetk tundus, et ajad on juba liiga rahulikuks läinud ja vaikus on kestnud juba selgelt liiga kaua. Läksin ööki kaema ja loomulikult oli Jamie "Tõruke" Oliver asunud tainast paremuse poole timmima. Kotitäis kuivatatud jõhvikaid oli taignasse segatud ja umbes pool topsi tšillipipra pulbrit oli juurde suratud  esimene kulbitäis pannilegi uhatud. 

Muide tšilliga pannkoogid on päris head. Tulised isegi jahtunult.

Kolmapäev, aprill 30, 2014

21 DPC Newest picture of me

Lähiminevik on kohanud mind pigem kaamera taga kui kaamera ees. Seega kui teemaks oleks olnud pildike lastest, siis oleks mul miljoni-triljoni valikuvariandi seast võimalik seda õiget otsida. Endast aga polegi nagu ammu pilti teinud. Isegi mitte kurikuulsaid selfisid. Duckface polnud ka päris minu teema. No ma siis parandasin selle vea täna. Antagu andeks, et pea kammimata ja vunts väljakasvanud.

Teisipäev, aprill 29, 2014

21 DPC Morning ritual

Minu hommikuseks rituaaliks on see, et peale wc-külastust astun alati ka kaalu pealt läbi. Eluaegse kaalujälgijana on sellest saanud sissekujunenud harjumus. Kurb tõsiasi on see, et viimasel ajal tekitavad sealsed näidud muidugi musta masendust ja kaal ägab mu all nõudes, et ühekaupa kaalutaks.

P.S Pildil olev kaalunäit pole tõene.

Esmaspäev, aprill 28, 2014

21 DPC Something I collect

Nooruses sai kogutud igatsugu prahti - küll udukaid, küll kommipabereid. Auguga kive oli mul terve hunnik. Ülikooli ajal kogusin pühendusega Illeka tšekke :).
Praegu otseslt midagi peale raha ei kogugi, aga raha jälle ei kipu kogunema. Küll aga kogume hetkel pilte Eestimaa kirikutornide tipus kükitavatest kukekestest. Enamus kukkesid peaks olema nüüdseks pildikasti kogutud, aga paar kirikut on veel kontrollimata, nii et igaks juhuks nimekirja veel lukku ei paneks. Selle tegevuse eesmärgiks muide on selgitada välja kauneim kirikukukk. Mister kirikukukk 2014. Väga lahedad kuked on muide. Mõni meenutab küll rohkem kana või siis tuvi. Teine on jälle eriti puhevil ja uhke. Panen siia pildi ühest kuldsest kukekesest. Kes arvab ära, millise kiriku otsas selline kükitab, saab minult auhinna :)

Vihjeks. Tegu on üsna noore kukega. Peaaegu et tibu alles. Tõenäoliselt noorim.

Pühapäev, aprill 27, 2014

21.DPC Oldest pair of socks

Hähh, iidset sokipaari on raske leida, sest pikaajalise kooselu tulemusel kipuvad sokid teineteisest lahku kasvama ja varem või hiljem üks sokk lahkub ja nii jäävadki nad üksikuks. Aga on ka erandeid. Siin on minu vanim sokipaar. Õigemini on tegu põlvikutega. Väljamaa värk ja puha. Alles on nad seetõttu, et ma kannan põlvikuid lihtsalt väga harva.

Aga üldiselt on sokid väga valus teema ja mul on nendega pidev kriis käes. Teate ju küll, et säärikud söövad sokke nagu hobused kaeru. Pistavad sokid nahka, peavad peenikest naeru...

Laupäev, aprill 26, 2014

21 DPC Something I made

Selle ülesande puhul mõtlesin, et see peaks ju lihtne olema - pürgin siin käsitööblogiks ja puha. Aga võta näpust. Ma olen kõikide oma nikerdistega juba eputanud siin blogis. No mis teha kui edevus ei anna patta panna. Panen siia siis pildi oma viimasest joonistusest. See läheb siis kingituseks ühele emmele. Pilt pole veel päris valmis - pisut viimistlemist on vaja teha, aga noh enamvähem ikka.
 

Reede, aprill 25, 2014

21 DPC A good habit

Hea harjumus. Vot see oli pähkel. Nuputasin pikka aega, et mis need minu head harjumused on. Ja no kohe ei tulnudki pähe. Jaa, ma ei määri tatikolle seinale laiali ja ei jäta prilllauda üles (arusaadavatel põhjustel), aga millegi mittetegemine ei ole ju päris harjumus või mis. Küsisin Mpsilt ka ja ta oskas mulle ka ainult halbu harjumusi ette lugeda. Ja no tee mis tahad, ei tulnud ühtegi head.
Läbi häda sai siis vihjatud sellele, et mul ei ole kombeks hiljaks jääda. Ma tegelikult ei salli sugugi hilinemist. Enda puhul. Teiste puhul suudan seda hädapärast tolereerida. Mõistuse piires.

Neljapäev, aprill 24, 2014

21 DPC Cannot live without

No ma ei suuda teab mis kaua elada ilma õhu vee ja söögita. Aga kui ilmselged keha funktsioneerimiseks vajalikud asjad kõrvale jätta, siis ega palju asju pole, milleta ma elada ei SAAKS. Aga on terve hulk selliseid, milleta ma elada mitte ei TAHAKS. Ja selles nimistus on kahtlemata esikohal need pisikesed keerubid:
Pildil poseeritakse. Mina ütlen: "Naeratage!" ja nemad siis niimoodi...
Tõsi on muidugi see, et kuigi olen lapsepuhkusel, siis aegajalt tahaks võtta ka lastest puhkust.

Ahjaa ja palju õnne Täpsile kolmveerandaastaseks saamise puhul :)

Kolmapäev, aprill 23, 2014

21 DPC A souvenir from a vacation

Hmm, mul ei ole mitte kombeks puhkuselt suveniire kaasa tuua. Pealegi olen ma mööda ilma nii vähe ringi reisinud, et isegi kui ma tooks suveniire, siis poleks mul ikka väga paljude asjade vahelt valida. Nii et panen siia hoopis pildikese oma viimasest kingituseks saadud suveniirist - isa käis Hiinas ja vot sellise lehvikuga saan endale palava ilma korral tuult lehvitada.

Teisipäev, aprill 22, 2014

21 DPC Something I shouldn't have bought but did anyways

Enamasti on nendeks asjadeks, mida ma ostan, kuigi mulle neid ette nähtud pole igatsugu jäätised ja šokolaadid. Ma ei tea, miks ma poes olles alati unustan, et olen igikestval dieedil. Ja kui see meenubki, siis kinnitan endale, et võtan igal päeval ainult ühe tükikese. Nujaa. Kui koju jõuan on juba pool otsas ja ülejäänud pool saab otsa enne kui päike loojub...

Aga kuna ma olen hetkel "rangel" dieedil, siis mul pole kodus šokolaadi, mida pildistada. Siin on aga pilt ühest koledast kleidist, mille ma endale ostsin, sest see nägi pildil imeilus välja, aga selgus, et riidepuul üpriski kole. Rääkimata sellest, et kui selle  selga panen, siis olen kui õp Asta Kuuseok.

Esmaspäev, aprill 21, 2014

21 DPC A device I own but never use

Täitsa töökorras masin. Ehk hakkan ühel ilusal päeval kasutama. Senini pole seda vaja läinud.

Pühapäev, aprill 20, 2014

DPC 21 Something that stresses me out

 
Neid asju, mis mind ärritavad on terve hunnik. No näiteks need samad vedelevad mänguasjad. Eriti ärritavad mind nad siis kui ma last magama panen ja olen just mõlemad magama saanud ja hakkan vaikselt minema hiilima ja siis mõne kõliseva, laulva või koliseva mänguasja otsa koperdan.
Aga pilt sai hoopis ustel kuivavatest rätikutest, mis mind sammuti ärritavad. No see, et nad sinna kuivama lähevad ei ärrita mind üldse. Ikka parem kui kusagil niiskelt nurgas seenetada, aga probleemiks on see, et nad sealt ustelt kunagi ära ei tule. Mõne aja pärast ripub iga ukse peal mõni rätik ja elaks kui pesumajas.

Laupäev, aprill 19, 2014

21 DPC What I'm reading now

 
Hetkel loen vahelduse mõttes sellist toredat raamatut nagu Herman Sergo romaan "Kui ma alles noor veel olin". Seda on päris põnev lugeda. Lugemine läheb küll aeglaselt, sest aegajalt lausa veerin seda teksti. Aga no väike stiilinäide teile:
"Näädsa, kis sääl leheb sakkides koudu jälgrada, munataalkoldne rätik pääs? Muku tüdruk!"
"Määotsa Maali. Jo vist Nötke Ingli kraasimistalgutele. Nägu teisel jah... Selga-Jälga muistab ka panna, aa tösist tööinimest... Suvel kurrudet käised üll, peab ennast vehe asjemaks kut teised, äbe nähja!"
"Ehk oo vehe itu?"
"Pole ta tolgus ühti, aa natugest teistmoodi küll kut keik inimesed. Poisi nääb, pole muud kut üks klött, klömps ja ambairi. Erm kuulda, mes suust välja aab! Va prätt tüdruk! Äi sehanset pea ers äi traat. Kogu aeg küla pääl, kut oleks aebja selgas. Ikka metsapoole! Kamber teisel, räägidaks, pitsi-satsi täis, asemel padjavirn laest saadik."

"Mes siis... Küll aastad öpedavad - kis söust lükipuud änam tahab!"

Reede, aprill 18, 2014

21 DPC Bad habit

Haa, halbu harjumusi on mul hunnikuga. Näiteks on mul halb komme õunasabasid lauaservale vedelema jätta. No ja siis on selline harjumus, et kui ma diivanil istudes midagi joon ja on vaja tass/klaas käest ära panna, siis ei viitis ma seda mitte lauale panna vaid panen diivanipadja taha.