Reede, detsember 31, 2010

Lühikokkuvõte aastast 2010

Nagu juba tavaks on saanud, koostan ma aasta lõpus väikese kokkuvõtte sellest, millega ma aasta jooksul hakkama olen saanud. Seda võib võtta kui lühitutvustust neile, kes üldiselt mu blogi lugeda ei viitsi, aga ka lihtsalt kui väikest tagasivaadet möödunud aastale. Aasta lõpus kiputakse ikka kokkuvõtteid tegema. Aga alustame siis algusest:

Jaanuar
Aasta algas väga puhtalt. Mitu päeava järjest sai saunas käidud. Sooja saamiseks, sest üldiselt oli väga külm. Ilmselt seal läksingi peast soojaks ja hakkasin horoskoope koostama ning järgmiseks suusatatamise MK etapiks valmistuma. Nii palju pole ma varem suusatuanud. Jõuluaegse kosumise vastu aitas hästi jääätisedieet. Muud meil kodus süüa ei antud, sest keegi (ja see ei olnud mina) leidis, et mandlid pole tema maitse. Kuna Mps midagi tahket süüa ei saanud, siis täitsin korteri korduvalt ka leivalõhnaga. Nuusutagu. Leiva sõin ise ära.

Veebruar
See kuu oli üsna udune. Nimelt õnnestus mul prillid ära lõhkuda ja seejärel muutusin vampiirist silmavärdjaks. Kartsin valgust ja silmad olid eri suurusega. See muidugi ei takistanud lumeloopimisega muskleid kasvatada. Sattusin hoogu ja kühveldasin valimatult lund. Isegi katusele kaevasin käigurajad.

Märts
Märtsis elasime uputuse hirmus. Meeletu lumekogus, mis talve jooksul kuhjunud oli hakkas vaikselt sulamise märke näitama ja ennustas suuri üleujutusi. Üleujutusi üllatuslikult ei tulnud, aga vähemalt sulas mu auto aknapesuvedelik lahti. Enne talve lõppu sai meeste eestvedamisel siiski ära proovitud ka saanisõidu (ses suhtes, et saane vedasid ikkagi hobused, mehed organiseerisid selle meile. Tänud). Õnneks ei sulanud ka jää väga kiiresti, nii et saime Papilaiule üle jää, ega pidanudki jeesukese kombel vett mööda astuma. Sellega lõppesid ka minu külmamaareisid. Islandile otsustati mitte minna.

Aprill
Traumeerivad mälestused köögiremondist olid ununenud, alustasin vannitoa vuntsimisega. Avati ka igaastane riisumisehooaeg. Suuremate ja väiksemate abiliste najal sai pea kogu Muhu ja Ida-Saaremaa paljaks riisutud. Üldiselt oli suht sündmustevaene kuu. Ahjaa, Mps sai onuks.

Mai
Tundub, et ilmad olid juba piisavalt soojad, et võtta ette suurtes kogustes matku erinevatesse Paikadesse. Sai käidud nii rabas kui mere ääres. Väikesaartest rääkimata. Mai kuust ongi tegelikult kõige märkimisväärsem ikkagi tsivilisatsioonist loobumine ning Keri saarele majakavahtideks kolimine. Nädal aega kesk üksindust ja vaikust. Vaikus oli muidugi kirjanduslik liialdus. Lindude kisa oli kõrvulukustav. Juu ma tundusin kajakate kõrval päris vaikne ja armsake, igastahes teatas Mps ühel nõrkushetkel, et talle meeldiks väga, kui ma nõustuks tema naiseks saama. Mina nõustusin tema seisukohtadega. Ja veel enne kui päike jõudis loojuda, olimegi kihlatud. Kogu üritust kanti üle internetis

Juuni
Algasid suured ettevalmistused pidustusteks. Kutsete nikerdamine ja kleidi hankimine ja peokoha valimine ja ohtralt paberimäärimist ka. See aeg, mis ma otseselt pulmadeks ettevalmistusi ei teinud, tegin ma seda kaudselt - ehk lebasin tuulevaikses kohas ja üritasin endale triipe mitte päevitada

Juuli
Võtsime Mpsiga korra pulmakorraldusest aja maha ja käisime ümber Eesti majakatuuril. Tegime tervele Eestile tiiru peale ja näitasime sealjuures üles erakordset taiplikkust majakate tundmisel. Ülejänud aeg kulus taas organiseerimisele. Laulikud ja ämma hammastest sõrmused on vaid väike osa nimekirjast.

August
Käisime kanuutamas. Kanuuuga ümber ei käinud, aga märjaks saime ikkagi.
Nagu ülejäänud suvi, nii läks ka augustikuu pulmade nahka. Ohtralt ettevalmistusi ja pisuta paanikat. Seda viimast aga üllatavalt vähe. Üks lõbus tüdrukute õhtu sai maha peetud ja Lumivalgekesena mööda linna ringi trallitatud. No ja jõudiski kätte see tähtis päev, mille nimel ma viimased kolm kuud olin kõvasti vaeva näinud - loobusin oma vallalisestaatusest ning astusin auväärsete abielunaiste ridadesse või kui tsiteerida klassikuid: "junga Heerost sai kapten Tamm". Oi, see oli üks ütlemata ilus ja armas päev... Raudselt selle aasta kõikse tipsem hetk.

September
Septembris hankisin ma endale tööd juurde, keetsin pisitillukese potikesega kompotti ja külmetasin. Ja loomulikult nagu septembrile kohane pidasin õuntega puuotsas pikki eksistentsiaalseid vestlusi. Lõpuks sai neist ikkagi mahl. Remondituhin jõudis otsapidi wc-sse. Värvisin wc päikeselaigukarva kollaseks. Et oleks helgem seal istuda.

 Oktoober
Võiks arvata, et ma oktoobris ei teinudki midagi, sest see on kuu, kus mul on kõige vähem postitusi. 11. Aga siiski. Näiteks käisime Pühadekarel hülgeid narrimas. Samuti ei saa kuidagi mainimata jätta ohtraid sünnipäevapidustusi (mis siis et sünnipäev on septembris). Ja oi kui palju sai süüa. Nädal aega järjest hapukapssasuppi ja kiluvõileibu. Singirullid hakkasid lausa kõrvadest välja pressima....

November
Võttes möödunud talvest õppust alustasin varakult karmideks lumeoludeks ette valmistuma- ostsin sooja pesu ja parameediku püksid. Hoolimata ettevalmistustele ihkas hing siiski midagi sootuks soojemat ja mõtted tiksusid ladina rütmide taktis.

Detsember
Jõuluvana tõi mulle lumelabida ja puksiirtrossi. Ülejäänud aja kõrvetasin piparkooke, lasin lumelabidal hoogsalt käia, mugistasin igat sorti jõuluroogi ja laulsin valjusti ja valesti jõululaule. Selles jõuluidüllis oli siiski ka midagi õudsat - KITSEKE! Ämblikest ja muudest putukatest rääkimata

Vot selline see aastake siis oli. Minu arust täitsa eeskujulik aasta. Kindlasti ei kuulu see nende hulka kus ma peaks mõtlema, et ei tea kas 2010. aastal ka midagi juhtus... Pigem vastupidi.
Kujutan end ette vana ja väärikana kiiktoolis mõtteid mõlgutamas. Jaa, 2010. aasta oli ilus. Rohi oli siis roheline, talv lumine, suvi päikeseline ja mina olin noor ning õnnelik. oi-oi, jah-jah...

Ja järgmine aasta tuleb vähemalt sama vinge. See on üks mis kindel!
Head uut ja vana teilegi!

Neljapäev, detsember 30, 2010

Kaalutaolek

Tuli talv ja tulid  tuisud
jänes ostis uued uisud.
Sõitis päeva, sõitis kaks,
vaatas peeglist - ikka paks.






Kaal tegi mulle eile huvitava üllatuse. Astusin mina hinge kinni hoides kaalule, et vaadata kui palju siis jõuludega sisseahmitud pekk ka kaalub. Suur oli minu üllatus kui kaal näitas, et mina kaaluvat kokku 72,4 kilo. See kõlab kui kellukeste helin ja ojavulin minu kõrvades. Senini pole ma sellisest kaalunumbrist unistadagi julenud. 74 on olnud minu kõige julgem unistus.  Aga vot nüüüd 72,4. Täitsa ideaalkaal. Peegel kahjuks ei kinnita kaalunäitu vaid ütleb, et kui kohe piparkooki käest ei pane, siis läheb kaalunumber kolmekohaliseks. Kumba siis uskuda?
Lasksin Mpsil ka kontrolli mõttes kaalule astuda. Temale näitas kaal täiesti normaalset numbrit (mis sealjuures oli minu omast suurem. Kujutage ette, ma olen Mpsist kergem :D).

Tänaseks hommikuks olid maailmaasjad jälle paika loksunud ning kaal näitas täiesti usutavat aga üpriski koledat numbrit. Ei teagi  mis anomaalia see oli. Arvan, et siin on kaks võimalust. Kas kaalul hakkas minust kahju ja ta tahtis lihtsalt mind rõõmustada ning näitas seetõttu ulmelisi numbreid või olid kaalu mõtted vastupidiselt õelad ja kurjad ning väikese numbri näitamine tulenes sellest, et ässitada mind rohkem sööma. Nägu ju niikuinii nagu kitsejälg.

Kolmapäev, detsember 29, 2010

Neoonsaabastega raskustele vastu

Väljas on talv, aga mul on endiselt talvesaabste kriis. Üldiselt käin aastaringselt matkasaabastega, aga need on pisut madalad ja lumi tuleb pidevalt sisse. Nii otsisingi kamorka sügavustest välja ühed iidsed talvesaapad. Peaaegu terved, aga nii vanad, et puudutades pudenesid saapapaeldad tolmuks. No ja ürgkoledad muidugist. Aga parem siiski koledad saapad kui istuda hanepoegade kõrval toas ja igavledes aknast välja vaadata. Nii saigi vanadele saabastele uued ja ilusad neoonkollased paelad pandud. No need olid ainsad, mis sahtlis olid. Väljamaalt toodud ja puha. Nüüd olen popp ja noortepärane (või lihtsalt veidrik)
saapamodell on pärit siit

Muidu aga on itk ja hala. Kõik minu "sõbrad" on üles ärganud ja saadavad ühel või teisel moel jõulukingitusi. Ma pigem loobuks nendest. Hoopis puhkaks ja mängiks.

Ja aastavahetuse osas oleme ka täitsa ripakil...

Esmaspäev, detsember 27, 2010

Vorstitunne

Võeh, piparkooke, seapraadi ja verivorste sai nii palju söödud, et meenutan nüüd ise üht tihkelt täistopitud makki. Aga hea oli.
Häbemata lühikesed jõulud olid ainult.

Kolmapäev, detsember 22, 2010

Tagasihoidlik jõulutervitus!

(ehtides end võõraste sulgedega ja rääkides võõras keeles)

Teisipäev, detsember 21, 2010

Kuuvarjutus

Kuna ma täna hommikul panustasin taas magamisse, siis sattus minu töölesõitmise aeg täpselt lubatud kuuvarjutuse ajale. Lubati, et Eestis täielikku kuuvarjutust ei näe, aga mine ikka nägin. Kõigepealt nägin suurt ja ilusat pannkookjat kuud ja siis nägin kuidas see täielikult pilvede poolt varjutatud sai. Vot nii.

Esmaspäev, detsember 20, 2010

See pole hoiatus vaid lubadus

Värisege! Hiidämmelgad tulevad. Ja mitte ainult unes...

Alle Jahre wieder...

Nädalavahetusel käisime korraks mandril gängi jõulupidu pidamas.  Meid küll üritati sellest mõttest loobuma, sest väljapool saari valitsevat teedel pada- ja hädaorud ning lumevangi oleme niikuinii määratud jääma. Päris nii siiski ei läinud. Tõsi on see, et teatavate jubinate jäätumise tõttu omandas Milli sobival kiirusel butterflay abs-i efekti. Ehk värises ja võdises nii mis jaksas ja väristas ka kõiki autos istuvaid inimesi. See on veel parem kui tavaline butterfly abs, kuna trimmib, vormib ja salendab korraga kuni 5 inimest. Siiamaani on väike värin sees.
Sihtkohta jõudes algas suur küpsetamine ja vaaritamine. Sel aastal oli teemaks Saksamaa jõulud.  Minu arust päris vahvad. Hiina võitlusmuffinid, karpkala, valged vorstid, kartulisalat, riis, stollen, kookosmakroonid ning loomulikult kõikide rahvaste ühine jõuluroog - ennustavad lihapallikesed. Sel korral ei õnnestunud mul ühtegi ennustuslikku pallikest saada (kui jätta arvestamata see lihapall, mis me kokkadega omavahel neljaks jagasime ja mis osutus lapseootel pallikeseks. Ei teagi kuidas me nüüd selle lapse ära jagame, kas hakkame külakorras kasvatama või leiame mingi muu lahenduse...
Kui söögid välja jätta oli ka pidu ise täitsa schön. Ehitasime vanuritele rõdudega hooldekodusid, jõime (n)imelisi kokteile (ainult k täht kippus tükki tõmbuma), meenutasime vanu häid aegu ning veetsime muidu meeldivalt aega. Siis kui päkapikud väga ahneks läksid, kobisime meie Mpsiga magama.

Järgmisel päeval sõitsime koju tagasi. No ja et oleks põnevam valisime väiksemad ja põnevamad teed (ja kogutee tuli ainult mingi 15-20 km pikem kui mööda igavat ja sada korda läbi sõidetud suurt maanteed mööda kihutades). Tagasitee oli huvitav. Esiteks oli loodus überkaunis ja teiseks avastasime endalegi üllatuslikult kaks uut ja kaunist kirikukukke. Mõlemad kusjuures olid kirikutel, mille me olime juba kuketuteks tunnistanud.

Jõuluprae küsimuse oleks ka äärepealt ära lahendanud. Sel ajal kui Mps Kosel kukke jahtis, peibutasin mina kohalikke parte. Need olid uskumatult julged. Peaegu käest tulid piparkooke sööma (saia mul polnud, aga jõuludeks sobivad piparkoogid pareminigi). Minu plaan oli lihte. Toppida pardid tihkelt piparkooke täis ja siis üks kinni haarata ning ongi juba eelmaitsestatud jõulupart olemas. Aga neid oli palju ja ma ei suutnud valida. Nii et kõik pardid jäid sel korral söömata.

Reede, detsember 17, 2010

Hibernatsioonioht

Täna hommikul ärgates tabas mind üllatus. Tavapäraste kaunite kiharate asemel oli peas mingi takune parukas.Ei teagi, millest see tuli. Läksin küll eile märja peaga magama, aga selles pole midagi imelikku. Peale peapesu ei viitsi ma enamasti juuste kuivamist oodata ning uued ja huvitavad frisüürid hommikuti on tavapärane nähtus. Täna aga on juuksed eriti veidrad. Nagu oleks unustanud shampooni välja pesta ja siis lasknud vahvlilokid teha. Sellised ekstra takused, karedad, rasked, aga samas kohevad. Kahtlane värk.

Aga see, et ma märja peaga magama läksin oli osalt Mpsi süü, kes ei tahtnud mulle kuidagi vanni minemise laulu laulda... Väitis, et ei tea ühtegi vannilaulu. No tõesti. Ilma lauluta ei saa ju minna. Nii pidin ise endale jorisema: "Minni ja Manni, meie lähme vanni...."

Ja see, et ma hommikul voodist välja sain oli väiksemat sorti ime lausa. No sellinu uni oli kallal. Ma kahtlustan, et see ahv, kellest mina arenesin, polnudki mitte ahv vaid mõni taliuinakut sooritanud imetaja. Siil näiteks. Või siis karu. (Illustratsioonil on kujutatud minu võimalikku esivanemat).

Neljapäev, detsember 16, 2010

Vajatakse abi menüü koostasmisel

Kas kellelgil on mõnda imehead retsepti, mida soovitaks jõuluõhtul magustoiduks pakkuda?

Proovisin ükspäev piparkoogikooki teha. Maitsel polnud isegi viga, aga terve kook kahe peale ära süüa, oli selge liig, nii et ei taha seda enam kolm aastat näha.

Ja muide, kui te veel ei tea, siis mul käivad sel aastal ka päkapikud. Väga usinad päkapikud on, ma ei jõua nii palju kommi ära süüa, kui nad kokku tassivad. Aga ega ma ei kurda. Kaugel sellest. Uuel aastal alustan uue hooga uue dieediga ja seni pugin nii et ikka annab.

Eile oleks sportlikkuse mõttes peaaegu et ujumagi läinud. Isegi ujumismüts sai linnast tellitud, aga töökohustused surusid peale nii et sel korral jäi supelus ära. Aga nüüd on mul ujumismüts olemas ja pole enam ühtegi head vabandust, miks mitte ujuma minna. Järgmisel nädalal siis.

Aga üldiselt on jingle bells monkey smells... Ostsin täna piparkoogitaigent ja glasuuri ja õhtul surun vaese Mpsi nurka ning nõuan et ta teeskleks et talle meeldib koos minuga piparkooke küpsetada...

Esmaspäev, detsember 13, 2010

Jõulud on käes!

Jah nii ongi. Aisakellade helinal saabus. Sain oma esimese jõulukingituse kätte.
Olin mina just lõpetanud oma auto lumest välja kaevamise kui justkui ilmutus saabus hangede vahelt üks päkapikk ja ulatas mulle kingituseks imetabase lumelabida. Just sellise nagu ma mõni postitus tagasi jõuluvanalt küsisin. Imetabase. Nüüd ei ähvarda mind enam lumevangi jäämine. Kahjuks polnud labidast kinnikülmunud käsipiduri puhul suurt tolku, nii et pidin ikkagi bussiga tööle minema. Kui ma just poleks tahtnud ühte tagumist ratast lihtsalt järele lohistada. See poleks ilmselt teab kui tervislik minu autokesele. Bussiga oli iseenesest hea sõita. Hea soe ruum ja ei mingit kraapimist ega kaevamist. Kui ma vaid bussipeatusesse veerand tundi varem külmetama ei läheks (nagu koju tagasi tulles juhtus). Siis võiks ju täitsa käiagi bussiga tööl. Ainult autoga tuleb odavam. Nii veider kui see ka pole.
Aga nüüd.. keegi küpsetas pirukaid ja läheb vaatab, kas kukkusid ka maitsvad välja...

Pühapäev, detsember 12, 2010

Kevlemine

Kui ma veel eile rääkisin siinse piirkonna ilusatest lumevabadest teedest. Täna hommikul aknast välja vaadates nägin seal, kuhu sai auto pargitud, üsna ühtlast lumevälja. Ainult väike lauge küngas tähistas auto asukohta. Antud piirkonna traktoril oli miskine voolik katki läinud nii et koju saamise eesmärgil oli vaja labidatele tööd anda. Õnneks sobis mu labidas mu parameedikupükstega imetabaselt kokku. Nii võib tööd teha küll. Kaevasimegi teeni aoto laiuse kraavi. Naabrimees akna pealt ergutas ja lumi muudkui lendas. Koju jõudes tuli jälle labidas välja otsida, et end omak ohale sisse kaevata.
Mis te arvate kas ma saan homme ilma kaevlemata tööle või mitte?

No ja siis küpsetasin ma omatehtud taignast piparkooke. Tulid küpsised. Pipart vähe. Aga muidu hõrgud ja mõnusad... aga küpsised kõigest.

Laupäev, detsember 11, 2010

Lumest ja petlikest kadakatest

Käisime täna Mpsiga metsas jõulukuuske otsimas. Selle tegevuse jaoks peaks ikka ilgelt heas vormis olema. Mina kardetavasti seda pole. Minu uued parameedikupüksid kulusid marjaks ära, sest lund oli rohkem kui küll ja sadas kõik see aeg juurde. Sumpasime ühe puu juurest teise juurde ja käisime terve metsa läbi. Ja kas leidsime? No me leidsime ühe ilusa õige pikkuse kauni kahara võraga kuuse, mis lähemal vaatlemisel osutus siiski kadakaks. Ülejäänud kuused, mis ka lähedalt kuuskedeks osutusid, olid kas liiga pikad või liiga raadakad. Ühtegi ilusat enam-vähem õiges mõõdus kuuske ei leidnudki.
Metsast väljatulemise hetkeks olin sumpamisest nii väsinud, et koju jõudes keerasin magama ja magasin poolteist tundi ühte jutti. Nüüd kannatan klassikalise unepohmaka all.
Lund on meil ohtrasti, aga no Põhja-Eestiga ei tasu ilmselt väga võrrelda. Eile töölt koju sõites kuulasin raadiost kuidas kõik seal Pada- või Hädaorus on tunde vangis istunud ja autod on massiliselt teel kinni ja inimesed on ilma elektrita kodudes lõksus. Päris veider oli. Väinatammil oleks justkui suvi olnud. Tee oli nii puhas. Lumehelbekestki polnud ratta all.

Reede, detsember 10, 2010

Tormivangis

Tõeline raju ja burgaa. Hommikul ei saanud seetõttu õigel ajal kodust välja. Ainult mitte lumetorm vaid liivatorm oli takistuseks. Uneliiva täpsemalt. Tuul tuiskas silmad nii tihedalt uneliiva täis, et kuidagi ei õnnestunud voodist välja saada. Lõpuks lükkas Mps mu ikka voodist välja nii et tööle ma jõudsin. Aga natuke uneliiva on ikka veel silmas...

Neljapäev, detsember 09, 2010

Veel jõuluõhna

Üritan siin jõulumeeleolu tekitada. Pnin jõulumuusika mängima ja küünlad põlema ja täitsin toa uimastavate jõuluaroomidega. Piparkoogid ja mandarin? Ei. Hoopis kummiliim ja värvihais. Mitte just traditsioonilised jõululõhnad, aga viivad samamoodi pilvedesse...

Pühapäev, detsember 05, 2010

Ai Carramba

Mis oleks suurepärasem kui keset külma pakast suunduda päikese, karnevalide ja õnnelike kaevurite mandrile? Suurt ei midagi. Kes oleks muidugi osanud öelda, et seal päikese ja karnevalide maal niivõrd külm on. Vaesed kolme sule ja kuldse spreiga varustatud karnevalistid külmetasid kindlasti oma naba paigast ära. Õnneks olin mina hästi varustatud - mul oli müts peas. Muide, ananass pidi hea aura andma. Ilmselt seetõttu leiti ka, et ma olen kõige paslikum kandma kõige parima kostüümi auhinda. Ma olen tunnustuse eest muidugi üüratult tänulik.
Aga üleüldiselt oli taas üks tore pidu. Ja tulised road ning soe saun kompenseerisid ilusasti selle, mis ruumi temperatuuris vajaka jäi. Ja loomulikult oli vinge taas sõpru näha. Ja eriti rõõmustav oli see, et kõik olid enda kostümeerimisega vaeva näinud. Läbi ajaloo oli see vist esimene stiilipidu, kus kõik külalised stiilist kinni pidasid.
Saage tuttavaks: Banana Mama

Appi kitseke!

Kõigile, keda ma nädalavahetusel kohtasin, olen ma jõudunud juba seda lugu rääkida, aga teadaolevalt loeb seda blogi ka paar inimest, keda ma eile ei kohanud, nii et lugege.
Ei ole mingi saladus, et ma näen aegajalt öösiti luulusid. Ärkan ehmatades üles ja väidan, et seinal/laes/padja all on ämblikud/putukad/nälkjad/või kummikud. No mida iganes. Mps on sellega juba harjunud ja tunneb luulu kaugelt ära ning suudab mind kiiresti veenda, et mind ükski eelmainitud ohtudest ei ähvarda.
Ööl vastu reedet olla aga (Mpsi sõnul) juhtunud nii: Keset ööd olla ma üles karanud suuremas paanikas kui kunagi varem. Mpsil ei õnnestunud kuidagi mind veenda, et see on kõigest luulu. Meie vahel olla olnud umbes järgmine vestlus:
Mps: See on kõigest luulu!
Mina: Ei ole, vaata! (näitan sõrmega kardina poole)
Mps: Mis seal siis on? (arvestades minu paanika suurust olid seal ilmselt hiidämblike hordid)
Mina: KITSEKE!
Ja täpselt nii oligi. Voodi päitses kepsutas väike  vaksapikkune kitseke... Kas pole hirmus!?!

Reede, detsember 03, 2010

Jorupill

On päevi, mil kõik on hukas. Täna on üks selline. Ükski asi välja ei tule, miski pole nii nagu ma tahaks, tööl on üks jama teise küljes kinni, nõud on pesemata, tuju on vilets, enesetunne on niru, mulle ei meeldi see, mis mulle peeglist vastu vaatab ja ilge jonn on kallal. Isegi juuksed on jonni pärast sirged. Mul on Mpsist päris kahju. No et ta peab sellise jonnipulgaga maid jagama. Oleks vist mõistlik magama minna, aga ma kardan, et uni ka ei tuleks jonni pärast. Ja kui tuleb, siis  valet sorti uni. Vot selline optimist olen täna.

Uus taust

Olgugi, et kalendri järgi on veel sügis, aga aknast välja vaadates seda kuidagi väita ei saa. No ja seoses sellega arvasin, et oleks kohane ära vahetada ka blogi taustapilt. Värvilisi lehti pole ammu enam puudel. Kusjuures taustaks olev polaaruurija pilt on tehtud märtsi kuus, mis võiks juba peaaegu et kevad olla.

Kolmapäev, detsember 01, 2010

Piparkoogiluulu

eilse trenni elasin siiski kuidagimoodi üle (tänu teatavale viilimisele). Et aga üritusest kogemata mingit kasu ei tõuseks läksin koju ja tekitasin pisut kõrbelõhnavaba jõululõhna ka - küpsetasin veel piparkooke. 
Aga võibolla ei küpsetanud ka. Võibolla nägin seda hoopis unes. Hommikul küll igastahes piparkooke kusagil näha ei olnud. Müstiline värk.