Uus aasta kunstis

Kolm aastat tagasi viisime läbi projekti nimega "Aasta kunstis". Ehk siis aasta otsa iga kuu valisime ühe teema, žanri või tehnika ja tegime (vähemalt) ühe kunstiteose. Oli väga tore katsetada ja teisest küljest motiveeris see ka natuke rohkem oma armastatud hobiga tegelema, mille jaoks muidu eriti nagu aega ei kipu leidma. Just samal põhjusel saigi see projekt nüüd uuesti ellu kutsutud. Septembri teemaks sai valitud lillemaal.

No mul ei tulnud kuidagi inspiratsiooni peale ja ei saanud hoogu sisse. Eile käis ema külas ja küsis, et kuidas mul lillemaaliga läheb, tal olevat juba valmis. Ma polnud isegi alustanud. Sellist korralagedust ei saa sallida. Võtsin kätte ja viskasin õhtul nii poole tunniga kiiresti pildi valmis. 

Tirts oli vikerkaari joonistanud ja õlipastellid põrandale vedelema jätnud, korjasin need kokku ja kuna need olid kenasti käepärast, siis kasutasin neid oma surematu teose loomiseks. Ma pole vist kunagi ühtegi pilti õlipastellidega teinud. See rasvakriitide aeg jääb pigem lasteaeda. Aga hoolimata tundmatust tehnikast ja oma tavapärasest stiilist kõrvalekaldumisest (või just tänu sellele) oli päris huvitav.

Tulemusega ma muidugi rahule ei jäänud, aga tekkis tahtmine teinegi kord õlipastelle proovida. See on ju hea märk?

Kes tahab liituda? Kolmandik septembrit on veel ees, jõuab mõne lillekese maalida/joonistada/voolida/vms küll.

suhtumise küsimus

Mida põneva siis juhtunud on? Suurt midagi. Kui üks koristamise intsident välja jätta. 

Pesin mina ükspäev dušikabiini. Ronisin aga kabiini ja nühkisin klaase puhtaks. Mingi hetk, kui olin lõpetanud alumise osa pesu, tõusin püsti, püksivärvel haakis end segisti kangi taha ja ootamatult tabas mind külm dušš. Esimese hooga ei saanud aru ka, mis juhtus või mis ma tegema peaks et pealesunnitud peapesu ära lõppeks... 
Nüüd tuleb paika panna, et kuidas seda võtta, kas ebameeldiva tagasilöögina koristusprotsessis või lustaka vaheseigana, mis lisas rutiinsele tegevusele särtsu ning andis põhjuse, millest blogis kirjutada.

Märkus

Ja hoolimata kõigist neist õpikute paberdamistest ning vihikute joonimisest tuli laps eile ikkagi märkusega koolist koju - selgus, et pliiatsid olid teritamata...
Vaatasin siis õhtul üle, millised pliiatsid ta oma pinalisse oli torganud - kõige pisemad pliiatsijäänused, mis oli leidnud. Väiksed nürid jupikesed. Ja tõesti, kui mul ühest asjast kodus puudust ei ole, siis on need just värvipliiatsid. Palun, vali, igas suuruses ja toonis. Värvide kaupa sorteeritult ja puha.

No ja täna polnud koolipäev õieti alatagi jõudnud kui juba tuli teine märkus. Üks töövihik olla kodus. 
See teeb esimese koolinädala kohta juba kaks märkust. 

Ma mõtlesin, et ma 4. klassi lapse koolikotti ometi enam ise pakkima ei pea. Ja ei kavatse ka hakata. Varem või hiljem peab taha hakkama ise vastutust võtma. Kuigi märkustega seda ilmselt ei saavuta. Tal on hämmastav võime end sellistest asjadest mitte häirida lasta. Läheb läbi märkuste vihma ilma märjaks saamata.

Vastukaaluks võtab Tõruke seda sorti märkamisi väga karmi kriitikana ja muretseb teistegi eest. Maailmas peab olema tasakaal.

EDIT: Päeva edenedes lisandus kolmas märkus! Veel üks töövihik kodus... Mul on tunne, et siin tehakse praegu märkuste rekordeid!

September

 Jah, märkamatult on suvi läbi saanud*. Mis ma siis suvel tegin? Kes seda enam mäletab. Tõenäoliselt veetsin suurema osa vabast ajast koristades. Praegu aga veeretan oma päevi õhtusse vihikutele ja õpikutele pabereid pannes, pükse lühemaks õmmeldes ja kooliärevust leevendada püüdes. Koristades muidugi ka. Väikesed kaosemeistrid ei puhka ka sügisel.

*iga inimene, kes on koolis käinud teab, et suvi lõppeb 1. septembriga.

Vabandust põllumehed!

Tundub, et põllumeeste heaolu nimel tuleb hakata oma puhkust võrdsemalt suve peale laiali jaotama.

Suve esimese poole käisin tööl ja päike siras ning saak kõrbes veenäljas. Juuli teise poole olen puhanud ja kuiva päeva selle jooksul pole õieti olnudki - heina teha ei saa ja kõik upub ja mädaneb...

Järgmise aasta puhkuse kavandamisel lähtun agraarootustest.

Pidude hooaja avalöök

Näe, jälle on paras ports aega igavikku kadunud. Prooviks veel midagigi taastada sellest. No et vanuigi oleks hea meenutada.

Näiteks tahaks ma kindlasti meenutada seda päeva, mil minu keskmine laps sai 10-aastaseks. See oli üks kauaoodatud päev. Täpike hakkas minu meelest napilt peale jõule juba ettevalmistusi tegema. Koostas külaliste nimekirju ja mõtles välja kõikvõimalikke teemasid ja kibeles poodlema, et peo tarbeks kaunistusi ja muud varandust osta. Mida lähemale aga tähtis päev jõudis, seda süngemaks läks Täpikese meel. Paar päeva enne sünnipäeva helistas mulle ja nuttis telefoni otsas lohutamatult: "Bääääää, mu sünnipäeval saaajaaab, bääääääää!"

Kes ei tea, või on unustanud, siis me elame üpriski pisikeses majas, kuhu Täpikese suur sünnipäevaseltskond kuidagi ära ei mahuks. Nii, et me oleme alates lapse esimesest sünnipäevast pidanud kõik peod õues. Ja mitte kunagi ei ole peo ajal sadanud (sündimise päeval (või õigemini ööl) ka ei sadanud). No ja me oleme sellega arvestanud. Sel aastal näitas ilmaennustus aga ilmeksimatult, et sünnipäeval ja kolm päeva enne ja pärast, sajab pidevalt vihma ja kui ka vihmasadu peaks peatuma, siis ainult selleks, et rahet sadada. Lisaks muidugi on kõik see vürtsitatud äikesehoogudega.

Aga ega me siis ka papist poisid ole, et esimese ilmaennustuse peale peo ära jätame. Vastupidi. Otsisime välja telgi ja panime selle üles. Selle käigus selgus, et tegemist on paraja säästutelgiga ja hea kui ühe hooaja vastu peab. Optimistid.

Paar tundi pärast telgi püstitamist saabus see lubatud äikesevihm, kus hetkega sadas maha kogu põuase juuni vesi. Ja kui ma ütlesin, et sadas MAHA, siis ma eksisin, see sadas varikatusele, kogunes sinna parajaks basseiniks ja ületas habraste tugipostide kandvõime. Ilusa raksuga kukkus kogu kupatus kokku. Õnneks on meil lähikondsete hulgas kuldsete kätega inimesi - papa otsis välja torujupid (midagi ei tohi ära visata) ja proteesis ja toestas ja lõpptulemusena sai tugevam sõrestik kui varem. Ainult katust ma uuesti enne pidupäeva peale ei pannud, sest siis poleks öösel magada saanud, sest iga vihmakrabina peale oleks ju ette kujutanud kuidas katus taas kokku kukub.

Teine asi, mis ähvardas kokku kukkuda oli tort - Täpike nimelt nõudis, et peab olema kahekordne tort. Hea, et kümnekordset ei tahtnud. Ma ei oska ühekordsetki teha. Lisaks ei lubatud tordile mitte kui midagi sisse panna (Täps ei ole tegelikult üldse tordisõber). Keeruline ülesanne. Aga ma andsin endast parima. Kaks päeva küpsetasin ja kokkasin selle päeva nimel. Ja koristasin ja kaunistasin ja vedasin jõulutulesid mööda õue laiali  - nii varakult polegi ma kunagi tulesid välja pannud (Täpsi peo teemaks oli päikeseloojangupidu ja see kestis hämarani, nii et romantiline tuledemeri käis asja juurde). Ja loomulikult telliti jälle pinjata, mis tähendas lisaks käsitööd ka. 

Sünnipäevahommikul säras päike ja lubatud vihma, äikest ega rahet ei olnud kusagil. Reegel kehtib endiselt - Täpikese sünnipäeval ei saja!

Pidu ise oli suht etteaimatav - lapsed jooksid mööda õue ringi, moodustasid kampasid, läksid tülli, leppisid ära, mängisid mänge, hängisid niisama, aegajalt käisid laua ääres söömas, siis lasid jälle jalga. Vahepeal peksti pinjatat ja avati kingitusi. Kõige lõpuks mindi mere äärde päikeseloojangut vaatama. Aga pidu jättis mu küllaltki külmaks. Kallasin endale kruusi veini ja distantseerisin end peomelust. Oli päris hea puhata ettevalmistustest. 

Muide, mul on puhkus. Seda tunnet pole küll veel tekkinud. Lihtsalt nagu pikk nädalavahetus, mille käigus tuleb võimalikult palju ära teha. Teha on jõutud palju, aga tegemata on veelgi rohkem. Järgmiseks tuleb teha ettevalmistusi Juulilaagri läbiviimseks. Sel aastal toimub see meie juures, nii et ettevalmistuste raske koorem toetub suuresti minu (ma tahaks öelda, et habrastele, aga see oleks selline soovunelm) õlgadele. 

See kõik on pisut hirmutav. Nüüd on kuni jõuludeni iga natukese aja tagant mingi pidu või üritus, mida tuleb korraldada. Mulle vist ikka ei meeldi korraldamine.

Ongi kogu aeg piinlik

 Käisime möödunud reedel perega Juu Jääbi festivalil. Oli tore - meie Mpsiga nautisime muusikat, Tõruke vahtis telefoni ja plikad leidsid endale uued sõbrad, kellega ringi rullida. Tore oli seni, kuni Tirts kontserdi kõige pidulikumal hetkel oma uue sõbraga lava ees kaklema läks ja artistist üle karjuma hakkas. Olin sunnitud toore jõuga oma kriiskava lapse lava eest ära lohistama. Piinlik oli. Tõruke ütles selle peale elutargalt: "Emme, sul on väikesed lapsed, siis ongi kogu aeg piinlik!"

Igal juhul järgmisele üritusele ma neid kaasa ei võtnud. Saatsin hoopis vanavanematele hoida - olgu neil ka vahelduseks piinlik.

Järgmine üritus oli sajanditagune Muhu pulm. Mina olin seal pruudi sugulasena. Sai süüa, juua, laulda ja tantsugi lüüa. Muuhulgas sain targemaks vanade Muhu pulmakommete osas ja nautida silmipimestavat värvidemängu. No need muhulased on ikka edevad olnud. Ja kui edevusest rääkida. Siis sain minagi oma uue rahvarõivakomplekti esimest korda selga. Ainult sukad olid laenatud.

Minu tehtud on kõik tikandid (nii päris kui petukaup). Ja põlle õmblesin ka ise valmis. Pätid on kohalike meistrite kätetöö, nagu ka vöö (sealjuures eritellimusel peremärkide ja tammelehtedega pannal). Särgi õmbles ja pitsid heegeldas minu ema. Seeliku lasin teha naabersaare käsitöömeistril ning tanu on vana, aga teadmata päritoluga (ostetud osta.ee-st).

Aga muidu on elu lill. Mul hakkas puhkus. Olen täna juba suure hooga eestlaslikult puhanud. Värvisin ära väikese kuuri ja akna piirdelauad ka peaaegu (ainult kaks jäi värvimata, sest päike lõõskas peale). Tegin nimekirja töödest, millega puhkuse ajal tahaks ühele poole saada. Nimekiri tuli nii pikk, et võta või palgata puhkust juurde, et tehtud saaks...

Korduma kippuv ajalugu

Kunagi ammu-ammu, siis kui mu esmasündinu oli veel väike Tõruke, juhtus selline koletu lugu. Istusin ühel kaunil jaanilaupäeval liivakasti serval ja vaatasin kuidas Täpike mängis. Tõruke, kes oli parasjagu sama vana kui Tirts praegu (kolmepoolene) sõitis jooksurattaga ümber maja. Üks hetk aga avastasin, et Tõruke pole juba tükk aega maja tagant välja tulnud. Lähemal uurimisel selgus, et ega teda maja taga ka ei olnud. Hüüdmisele ei vastanud ja üldse ei paistnud teda kusagil olevat. Ajasime pool küla jalule ja otsisime poissi igalt poolt. Käisime naabrite juures, otsisime mere äärest ja teelt. Kõik metsarajadki said läbi käidud. Ma juba kujutasin ette, kuidas pean päästjad välja kutsuma, et jaanilaupäeval koerte ja helikopteritega last otsima asuda. Viimane metsarada oli veel jäänud. Otsisin ja hõikusin. Ja siis! Kas see on väike jalajälg pehmel mullal? Kas siin on rohi maha tallatud. Ratta jälg? Ja seal ta oligi. Nuttis lahinal ja nõudis, et nii teda kui ta ratast sülle võetaks ja koju viidaks. Lõpp hea, kõik hea!

No ja nüüd, 8 aastat hiljem, kordus kõik väga sarnase mustriga.

Tirts on meil avastanud, et õues on tore toimetada. Ega ta luba ei küsi ja tuleb ja läheb, millal just tahab. Eile oligi nii, et ta oli jälle õue läinud. Mul hakkas natuke süda valutama, et kuidas ta niimoodi üksi ja läksin talle seltsiks. Istusin õunapuu alla raamatuga maha ja ühe silmaga jälgisin last. Sõitis teine tõukerattaga ümber maja. Üks hetk tundus mulle, et kahtlaselt kaua ei ole laps maja tagant välja tulnud. Läksin vaatama. Tõuks seisis värava vahel ja last polnud kusagil näha. Värava taga laiub mereni viiv põld. Ühtegi väikest blondi peanuppu ei paistnud. Kuna mereni on ikkagi 500 meetrit ja sõiduriist oli maha jäetud, siis eeldasin, et paljajalu ta nii kaugele pole jõudnud ja järelikult on suundunud metsa poole. Kutsusin Täpikese appi ja asusime otsima - tema läks vaatas naabrite juurde, mina maanteele suunduvale teele. Tirtsu ei olnud kusagil. Kerge paanika hakkas juba maad võtma. Hõikusime ja otsisime. Lõpuks võtsin ratta ja otsustasin ikka ka mere poole sõita. Ja veidi enne ranna-ala võiski näha väikest roosat kleiti vilksatamas. Vastupidiselt minu eeldustele ei olnud ta mitte jalamees, vaid oli oma tõuksi vahetanud kiirema sõiduriista - jooksuratta - vastu. See seletab, kuidas ta nii kaugele jõudis. Loomulikult teatas ta, et ei jaksa enam sammugi astuda, nii et tema ja ta ratas tuleb sülle võtta. Ainus vahe Tõrukesega oli selles, et Täps ei nutnud, vaid tundus vägagi rahulolev. Kuna ma ise olin ka rattaga, siis oli Täpsi soovi muidugi keeruline täita. Lõpuks kinnitasin jooksuratta pakiraamile ja tõstsin plikatirtsu korvi.

Kuidas teile tundub, kas see laps on seda nägu, nagu ta kahetseks hirmsasti ja enam kunagi üksinda hulkuma ei lähe? Ma julgen kahelda. Aga öelge mulle, mis üksinda maailmaavastamise kihk see nendel kolmepoolestel on?

Kauaoodatud porilombid

 

Võlusime vihma välja. Kõige enam rõõmustab Tirts, kes armastab porilompe!

Suvi nii soe...

Nii, hankisime endale konditsioneeri, panime õue üles telgi ja  kavandasime suvise jaaniõhtu õues. Nüüd tuleks veel auto ära pesta ja siis ei ole küll enam ühtegi vabandust, miks ei peaks suvine leitsak asenduma kosutava vihmasabinaga.

Suvine

 Kaks nädalat ja ei ühtegi postitust! Võiks eeldada, et suur suvi on käes ja seetõttu ei saa arvuti taha. Aga see ei vasta sugugi tõele.  Või noh, ilma järgi on küll suur suvi käes - muru on kõrbenud ja õues on leitsak. Mina aga veedan valdava osa päevast arvuti ekraani taga. Aga ega mulle siis blogi pidamise eest palka maksta - tööd on vaja teha  ja seda tööd on ikka nii hirmus palju, et oioioi. Ma kardan, et mõni ametkond blokeerib mu varsti kirjadega pommitamise eest ära või saadab otse rämpsposti.

Lisaks tavapärasele kontorirotlusele olen viimasel ajal tegelenud ka mööda kalmistuid hulkumisega - kontrollin, kas kõik maetud on ikka ilusasti omal kohal. Panen nime kirja, küsin sünni- ja surmadaatumeid ning vahel teen lohutuseks kivile harjaga pai. Hea rahulik on. Keegi ei kaeba oma naabri peale, et trügib oma hauaga üle piiri või et naabri hauakivi ei sobi piirkonna miljööga. Ainult sääsed pinisevad. 

Sääskedega saan ma hakkama, aga need kihulased... Sääsevõrk neid ei pea ja öösel hiilivad nad vaikselt tuppa ja siis kukuvad närima. Mul on tunne, et ainult mind, sest Mps ei kurda üldse, aga mina olen üle kere ära näritud ja sügelen nagu segane. Siin on kaks varianti - kas mina olen lihtsalt ülitundlik nende hammustustele või ma olen Mpsist hulga maitsvam. Nojah, ega kihulased koerad pole, et klnte närida tahavad. Nad võtavad ikka luksuslikuma eine - eriti suure ja eriti rammusa.

A muidu on ju täitsa suvi. Lastel kool edukalt äbi, ainult Tirts käib veel lasteaias. Meri on soe ja asfalt sulab linnas.

Siduja

Tõesõna, ma võin varsti velskripunkti avada. 
Täpike hakkab juba vaikselt paranema. Mis imerohi see iganes polnud, mida nad talle viimati peale panid, siis nädala ajaga on lahtisest leemendavast põletushaavast saanud ilus õrn uus nahk, nii et polegi enam midagi siduda õieti. Ainult kreemitama peab.
See-eest on mul nüüd uus patsient. Tirts aitas mul eile lauda katta. Võttis kapist kaks taldrikut, aga üks kukkus maha, läks katki ja lõikas varbasse sügava haava. Verd lahmas nii mis kole. Üritasin seda tohterdada. Aga nii pisikesele varbale ei saa ju plaastritki peale panna. Pealegi oleks see esimese minutiga läbi vettinud. Aga egas midagi. Kogenud sidujana sai siis pool jalga kinni seotud. Täna sai juba plaastri panna, aga see läks ka üle kahe varba. Vahva oli vaadata kuidas Tirts üritas oma haiget jalga ära kasutada ja nõudis süles tassimist. Lasteaias tahtis ka, et ma teda ühe mänguasja juurest teise juurde veaks. Kuna ma sinna tugiisikuks siiski jääda ei saanud, siis soovitasin tal ikka üritada ise ringi longata. Kuna ta ilmselt täpselt ei tea, et kuidas see lonkamine käib, siis läks hoopis suurte hüpetega. Sai liikuda küll.
No ja kui lastest veel vähe, siis tegi Mps ka eile ostukäruga kukerpalli. Õnneks suuremat sidumist polnud vaja. Piisas plaastrist.

Aga lepime nüüd kokku, et lõpetame selle enesevigastamise ära! Ausalt, kui ma oleks tahtnud pidevalt haavu tohterdada, oleks ma arstiks või medõeks õppinud. 

Leplikud lemmikud

Teeme vähendatud koosseisus õhtust perekonlikku jalutuskäiku (suuremad lapsed keeldusid kaasa tulemast). Meie ümber tiirutab parv sääski. Tirts teatab rõõmsalt: "Sääsed on ka nõus koos meiega jalutama!"

Nojah. Sääsed pole tõesti pirtsakad - nad on nõus absoluutselt kõiges osalema.

Mulle meeldib kevad. Ja kuigi praegu on õues kõige ikusam aastaaeg - absoluutselt kõik õitseb ja lõhnab, siis minu lemmikaeg on juba möödas. Minu lemmik on see osa kevadest, kus veel ei ole putukaid, aga muidu on juba täitsa kevade nägu.

iiu-iiu

No oli see alles nädalavahetus!
Algas reedese laste laadaga. Tõruke müüs eriti magusat maiust. Ja kui ma ütlen magusat, siis mõtlen ikka sellist, kus ühe ampsu peale hakkab silmist suhkrut välja pritsima. Aga kogu kaup õnnestus maha müüa ja kaupmees oli õnnelik.

Õhtul otsustas Täpike (kes oli päeval lauluproovis ja ei saanud oma suureks pettumuseks laadal osaleda) oma kulinaarseid oskuseid lihvida. Esmalt proovisime jõudu kohalike loodusandidega - praadisime võililli. Tulid üllatavalt head. Lapsed küll liiga palju neid ei söönud. Ilmselt sellest tingituna otsustasid nad vastu ööd veel nuudleid teha. 

Ja siis see juhtuski. Mingite osavate manöövrite tulemusel õnnestus Täpikesel nuudlikauss keeva veega endale sülle tõmmata (hea, et mitte pähe nagu üleeelmise postituse illustratsioonil). Siis tuli 112 ja iiu-iiu ja punastes kombedes meedikud. Ma pole kunagi varem pidanud kiirabi kutsuma. Ega kiirabi teadnud ka kuhu tulla. Jõudis ilusasti naabrite juurde, kust siis üle heinamaa, okastraadi ja elektrikarjuse ronida tuli. Kohale jõudes olid nad üllatunud, et põletada saanud laps polegi 11-kuune, nagu neid informeeritud oli (võibolla seetõttu nad nii kiiresti tulidki). Ei teagi, kust selline möödarääkimine tuli. Ilmselt mainis Mps, et laps on 11. Täpsustamata, et kas 11 kuud või 11 aastat (siinkohal tuleks muidugi mainida, et Täpike on tegelikult 9, aga noh see on siiski väike möödapanek. Ma ise poleks ilmselt paanikas sedagi suutnud meenutada, et mis lapse nimi on või kus me elame. Isikukoodi meenutamine käis igatahes üle jõu. Õnneks Mps suhtles kiirabiga).

Meedikud korjasid ülekasvanud beebi kokku ja kihutasid vilkurite sähvides linna poole. Mps üritas neile autoga järele jõuda, aga see tal ei õnnestunud. Mina jäin ülejäänud lastega koju. Seni kuni nad olid siin, suutsin ma end enamvähem rahulikuks sundida. No et vaest Täpikest kuidagi rahustada ja talle meelde tuletada, et hingamine on oluline osa elust. Vaene lapsuke oli paanikas. Süda peksis teisel nagu linnupojal. Pole muidugi ka imestada - no kui ikka näed kuidas nahk jalgadelt maha koorub... Võeh. Ja valu veel kõige otsa. No ja siis kui kiirabi minema läks, siis nutsin ma tükk aega lahinal. Kahju oli vaesest väikesest.  

Vaene väikseke kihutas kiirabis ja lõbustas kiirabitöötajaid. Ma saan aru, et ta oli lakkamatult lobisenud. Rääkinud sellest, kuidas me endale kassi ja koera saime ja kuidas Tõruke autoga vastu puuriita sõitis ja kuidas Tõruke kaduma läks jne. Ma ei teagi, mida kõike ta meie kohta ära rääkis :D.

Vot ja alates sellest reede õhtust, oleme nüüd iga päev linnas käinud. Laupäeval käisime haavu sidumas - Täpike oli väga vapper ja sai arstidelt kiita! Pühapäeval käisime lauluvõistlusel - jah, vaene laps ei saa õieti kõndidagi, aga lavale on ikka vaja ronida. Ja ausõna, siin ei ole mängus ema täitmatud lapsepõlveunistused, mis vaese lapsukese lavale sundisid. Me üritasime last igati demotiveerida, aga ta ise hirmsasti tahtis minna. Komberdas kuidagi lavale (pärast kommenteeriti, et ei tea kas kingad pigistasid), laulis oma laulu igati ilusasti ära ja lonkas uuesti lavalt ära. 
Täna käis taas linnas sidumas ja homme jälle minek. Bensuarve tuleb sel kuul päris kopsakas.  Pärapõrgus elamise pahupool, mis teha.

Ma siin mõtlesin, et mul on tegelikult ikka hästi läinud. Ma olen 11 aastat juba lapsevanem ja see oli esimene kord kus tuli lapsega EMOsse minna. Sealjuures ma ise olen vist tervelt 1 korra pidanud erakorralise meditsiini teenuseid kasutama.  Aga see oli oma 30 aastat tagasi, kui ma oma jala katki kukkusin ja säärele ristpistetikandi sain. 

Suvine abipalve

Tunda on suve lähedust! Seda näitab nii see, et õues on soe ja sääsed, kui ka see, et ühtegi vaba nädalavahetust ei ole. Sel nädalavahetusel käisin näiteks Eesti meistrivõistlustel. Mina olin kõigest tehniline tugi, kaasaelaja ja pisarapühkija. Võistles Täpike. Nüüd te kindlasti imestate, et mis meistrivõistlused. Ma olen küll ohtralt kiidelnud oma andekate lastega, aga sportlikud saavutused pole senini esiplaanile saanud. Ja nüüd äkki meistrivõistlused! Nojah, need olid meistrivõistlused tagasitõmmatavate legoautode kiirenduses. See on üks tore üritus, mida juba kolmandat aastat meie väikesel saarekesel korraldatakse. Rahvast tuleb kokku igalt poolt ja Täpike osales juba teist aastat. Tõsi. Ka sel aastal ei tulnud meistritiitlit. Isegi kui neiu sel aastal strateegiliselt lähenes. Nimelt käib võistlus kolmes kategoorias. Kõige vähem on osalejaid kolme ja enama mootoriliste klassis ja just seetõttu pidi ta selles osalema - kõige suurem tõenäosus võita.  Võibolla oleks võiduvõimalused olnud tiba suuremad, kui preili oleks enne kodus katsetanud, kas ta auto üldse jaksab nõutud vahemaad läbida...

Õhtul vaatasin juurovisiooni. ETV 2-st. Seal on poole parem. Kõik viiplejad olid toredad, aga Jegorile annaks küll eriauhinna. Tõeline talent!

Emadepäev algas ilusasti, aga lõppes nii nagu oleksin õhtul jurovisiooni kõrvale ohtralt Kuressaare kraanivett joonud. Mul pole ammu nii vilets olla olnud. Õnneks lähevad seda sorti hädad enamasti kiiresti üle ja täna olen juba vinks-vonks. Igaks juhuks veetsin poole tööpäevast rahulikult kalmistul jalutades. Seepärast mulle minu töö meeldibki, et igav siin ei hakka ja valdkonnad on seinast seina...

Nüüd aga palun soovitusi, mida võiks üks neljanda klassi poiss kooli laadal müüa. Tõruke nimelt otsustas, et ta tahaks osaleda, aga mida müüa, seda ei tea. Ja nüüd vaadatakse mulle suurte silmaga ootusärevalt otsa, et mõelgu ma midagi välja. Ja ükski asi, mis ma välja pakun, ei sobi. Niimoodi ei saa ju rallit sõita. Mina omal ajal võisin küll igatsugu värki müüa. Mäletan, et ükskord müüsin nähtamatuid loomi... Kõik osteti ära! 

Täpike tahtis ka osaleda, aga tema peab samal ajal olema linnas lauluproovis, nii et poole vähem nuputamist.

Kurnatud makaron

Täps: "Emme, miks sul nii suured kotid silmade all on?"
Mina: "Sest te olete mind ära kurnanud!"
Täps: "Aga sa oled mul ikkagi armas kurnatud makaron!"
Mina: "Makaron!?! Tuled solvama jah?"
Täps: "Said naljast aru?"
Mina: "Möh?"
Täps: "No makarone ju kurnatakse!"

Ausalt, ei saanud esimese hooga aru. Juu siis olin juba nii kurnatud...

Puhkus Ruhnus

Mul oli vahepeal nädal aega puhkust. Ja ma olin väga tubli puhkaja. Lubasin endale puhkuse alguses, et ma ei vaata töömeili rohkem kui kord päevas ja ei näita nägu töö juures rohkem kui ühe korra. Ja kujutage ette, ma suutsin seda teha! Noh peaaegu. Kui nüüd üdini aus olla, siis käisin töölt kolm korda läbi, aga kaks neist olid täiesti tööga mitteseotud lühivisiidid. 

Mida ma puhkusel tegin, seda ma hästi ei mäletagi. Ilmselt koristasin ja natuke tegin ka aiatöid ja pool ajast mängisin lastele taksojuhti.

Sel korral oli mul puhkus hästi valitud - puhkusest väljatulekuks anti veel üks vaba päev. Mõni võibolla nimetaks seda kevadpühaks, aga tegelikult on see kalendris punane puhtalt seetõttu, et üleminek puhkusest ei oleks nii karm. No ja leevendamaks veelgi võimaliku töölenaasmisšokki, lõppes mu esimene puhkusejärgne tööpäev kolm tundi varem ja seejärel kihutasime paariks päevaks Ruhnu saarele. 

See oli oodatud reis, aga merereisi osa sellest ei olnud just ülemäära oodatud. Kujutage ette 2 tundi laevasõitu ja tormihoiatus. Ja nüüd proovige seda mõelda minu seisukohast, keda ajab iiveldama  isegi mõte loksuvatest lainetest. Võeh. Ma sõin eelnevalt peoga merehaigusevastaseid tablette ning valmistusin pakkuma kaladele rikkalikku õhtuoodet.  Aga mingi ime läbi jäid kalad siiski nälga ja kohale jõudes olime näost vaid õrnalt roheka varjundiga.

Ma olen korra varem ka Ruhnus käinud, aga see oli mingi 10 aastat tagasi ja ainus, mis ma sealt mäletan, on neljakordsed narid ja lõputud liivarannad.
Sel korral oli meil täisprogramm saime põhjaliku ülevaate kogu saare elust ja olust. Ainult neljakordseid narisid ning väikesi valgeid sirmikuid ei näinud. Küll aga nägime kuidas päike loojus kolaki merre. Vaatasime üle kõik kirikud nii seest kui väljast. Peaaegu kõikidesse valla asutustesse astusime sisse ja kuulasime, mismoodi aetakse väikevallas asju. Pesime end igas saare saunas. Ronisime majaka tippu ja laskusime püstloodi mäest alla. Maitsesime saare mineraalvett, milles võiks vabalt kurke soolata, aga kurgid tuleks liiga soolased. Laulsime tuntud ja tundmatuid laule ning lasime liival meile laulda. Lehvitasime hülgele. Imetlesime vindiga puid ja jõime endale ka saare veinist pisut vinti. Sõime maailma parimat šašlõkki. Suplesime jääkarudega koos meres ja paitasime karunäoga Priidikut. Ruhnu karu me loomulikult ei kohanud. Matkasime samblikuväljade vahel liivaluidetel ja kõmpisime sooservas. Kuulasime lõputult lugusid elust saarel, mille puhul oli raske aru saada, mis on tõsi ja mis seda mitte ei olnud. Nautisime mõnusat seltskonda ja naersime nii et vats vappus ja siiamaani on põsed naerust hellad.

Ühe sõnaga oli mälestusväärne retk! Teinekordki!

Lõpetuseks pilt Ruhnu päikeseloojangust lokkide taustal. Metsistusin juba esimese õhtuga ära.

Kaunid kolmandad

Mäletate, ma lubasin aasta tagasi, et saadan Tirtsu lauluvõistlusele. Tingimusel, et ta selleks ajaks rääkima õpib. Loomulikult olin ma oma lahke lubaduse ära unustanud ja olin seetõttu päris üllatunud kui muusikaõpetaja küsis, kas mu lapsed sel aastal ka lauluvõistlusele lähevad. Imestasin, et kas ta tõesti usub, et Tõruke oleks nõus esinema. Võistlusel? Kus esineb võimalus, et ta ei võida? Aga loomulikult ei pidanud ta silmas Tõrukest vaid pisikest Tirtsu hoopis (ja Täpikest ka ikka). Olgugi, et Tirts oskab päris kenasti rääkida, siis lauluvõistlusekõlbulikuks ma teda ikkagi ei pidanud. Ta ei allu eriti hästi dressuurile nimelt. Aga teisalt proovida ju võis. 

Seega sain eile imetleda lausa kahe laululinnukese esinemist.
Tirts osales 3-4 aastaste vanusegrupis ja oli kogu võistluse kõige noorem laulja. Tema proovi vaadates olin üsna kindel, et lavaline šõu tuleb äge. Ta keksis, tantsis, keerutas, luges numbreid, lehvitas, viskas nalja... Laulmist oli kogu selle sära kohta häbematult vähe. Mis võib muidugi lauluvõistlusel puuduseks osutuda.
Kui võistlus kätte jõudis, panustas ta veidike ikka laulmisele ka ja tõmbas muude viguritega tagasi. Kuigi esmalt siiski kiitis õhtujuhi kleiti ja laulu lõpuks näitas ka oma imetabast silbitamise oskust. Minu arust tuli tal oma vanuse kohta hästi välja.

Tulemuseks auväärne 3. koht. Igati auga välja teenitud ja hea tulemus. Isegi kui selles vanusegrupis oli vaid 5 osalejat. Nii pisikeste puhul on saavutus seegi, et nad üldse laulavad.

Täps osales 8-10 aastaste vanusegrupis. Kuigi ka seal polnud väga palju osalejaid (7), siis konkurents oli kõva. Nii vanade puhul mängib juba rolli see, kas sa oled laulmist õppinud või lähed lihtsalt  loomuliku ande pealt. Seega on selge eelis neil, kes muusikakoolis laulmist õpivad võrreldes nendega, kes enne võistlust mõned proovid vahetunni ajal teha saavad. Mistõttu polegi imestada, et muusikakooli omad parimad kohad noppisid, aga seda enam on mul hea meel, et Täpsil õnnestus natukenegi vett segada ja 3. koha endale napsata. Ma isiklikult arvan ikka, et tal on kena loomulik hääl.

Üleüldse oli tore kontsert - palju ilusaid laule, toredaid lapsi ja entusiastlikult kaasaelavaid lapsevanemaid. Ma oleks kontserti muidugi palju enam nautinud kui Tirts poleks veidi peale oma laulu ära tüdinenud, mööda saali ringi jooksma hakanud ning üritanud iga hinna eest žürii tuppa trügida ning juba varakult diplomid valmis kirjutada. Peo lõpuks olid mul närvid juba täitsa krussis ja pooled laulud jäidki kuulmata. Sellest on kahju.

Täpike sai edasi maakondlikku vooru ja sinna ma igatahes teisi lapsi kaasa ei võta. Siis saan ehk ise ka oma lemmikmuusikat kuulata. Kuigi tõele au andes, meeldivad mulle eelvoorud rohkem. Seal on palju rohkem möödalaulmist, draamat ja nalja saab ka enam. 

Aga järgmisel aastal jälle (kui lapsed ikka tahavad)!

Tere tulemast sõrmuste vennaskonda, Unistaja!

 Aga ma käisin nädalavahetusel pulmas! Tore, ega liiga tihti just pulma ei pääse. Ime et seekordki kutsuti. Polnud meid ei pruudi ega peigmehe sõprade nimekirjas. Kuna aga kutse oli ikkagi saadetud, siis ei lasknud ma end sellest pisiasjast häirida ja võtsin peost viimast. Laua äärde oli mulle samuti koht ette nähtud. Liiga palju muidugi laua taga istuda ei saanud. Tuli tantsu keerutada ja kokteilibaaris käia ning sööki ette kühveldada ja  kuna mind määrati mingil kummalisel põhjusel toostimeistriks, siis ka tooste öelda.  Ma tegelikult tean, miks mind valiti - mulle meeldib rääkida, aga kahjuks ei arvestatud asjaoluga, et ega ma lühidalt ja konkreetselt midagi öelda oska.

Tore oli sõpru näha ja pulmad on minu lemmikpeod. Kahju, et sinna nii harva saab. Tahab keegi mind oma
pulma kutsuda?

Lastest ja lohakatest jänestest

Mõni päev on väsitavam kui teine. Eriti väsitavad on neljapäevad, mil mul kestab tööpäev kella kuueni ja seejärel on kaheksani koorilaul. Õhtuks on silmad hallid ja meeled tuhmid. Eriti hull oli olukord möödunud neljapäeval, mil ma jõuetuna koju vaarudes ei jaksanud teha muud kui diivanile roomata, teki üle pea tõmmata ja loota, et kõik kuidagi iseenesest laabub.

Ilmselt sai universum (ja eelkõige minu lapsukesed) aru, et minust sel õhtul mingit asja pole ja võtsid juhtimise üle. Täpike ja Tõruke otsustasid, et nad hoolitsevad ise Tirtsu eest. Aegajalt käisid ukse vahel teatamas, et ärgu ma muretsegu, kõik olevat kontrolli all. Ja tõesti, nad vannitasid lapse, pesid tal hambad, panid ööriided selga ja lõpuks õnnestus neil isegi laps magama panna. Või ega ma ei tea, kes kelle magama pani. Sest kui mina olin end nii palju kogunud, et diivanilt üles sain, siis magasid nad kõik kolmekesi ühes voodis.

See oli hädavajalik õhtupoolik enda kogumiseks. Ja paras õppetund lastele. Järgmisel päeval tuli Täpike ja teatas, et mulle tuleb au anda. Ta ei saavat aru, kuidas ma suudan seda igal õhtul taluda - see laps (Tirts siis) olevat täiesti võimatu. Eks nad ole mul ports parajaid!

Õnneks oli suur reede sel korral taas reedele langenud ja vaba! Eirasin täielikult töötegemise keeldu ja koristasin terve elamise ära. Võibolla karistuseks reeglite rikkumise eest oligi elamine pühapäeva õhtuks juba nagu seapesa. Ma ei mõista, kuidas see võimalik on. Reede õhtul oli kõik korras. Laupäeval ei olnud meid kodus ja pühapäeval olid toad juba segamini. Munejad jänesed käisid pidu pidamas, kui me kodust ära olime?

Proovisin naljaviluks suvalist AI programmi postituse illustreerimiseks. Muidu kõik kena, aga miks, oh miks on jänesel kolm kõrva. Kuujänes?

%&#?//¤#

 "Võtame kelgu!" hõiskas Tirts kui hommikul aknast langevat lund nägi. 

Tema oli ka ainus meie perest, kes suutis selles märjas valges tatis midagi positiivset näha. Ülejäänud pereliikmed torisesid kes valjemalt, kes tasemini. Isegi mind võttis seesmiselt vanduma. Täiskasvanud ja mõningast enesekontrolli omava isikuna hoidsin vandesõnad küll endale*, aga tegelikult oleks tahtnud ikkagi midagi halba öelda küll. Ära tüütab noh. Lepiks nüüd kokku, et rohkem sel hooajal enam kelku välja otsima ei pea.

*Ma nimelt ei poolda vandumist ja ropendamist ja kuigi ka mina pole selles valdkonnas päris puhas poiss, siis üritan vähemalt laste kuuldes end tagasi hoida. No ei meeldi mulle kui suguelundeid või sarvilisi tegelasi sidesõnadena kasutatakse. Kahjuks kuuleb seda nii noorte kui täiskasvanute seas. Selline moraalinurgake siin.

tüdrukud

 Käisin nädalavahetusel Tartus. Unistaja hakkab mehele minema ja me otsustasime, et on viimane võimalus õpetada talle selgeks nipid, mida õnnelikus abielus vaja läheb (see, et sisuliselt ei muutu tema jaoks midagi peale nime ja sõrmuse sõrmes, pole üldse asjakohane hetkel).
Esimese asjana suundusime kohe postitantsutrenni. Mina oma haige käe, selja ja põlvega jäin siiski pealtvaataja rolli, aga ülejäänud tüdrikud väänlesid esinduslikult ümber postide. Juhendaja oli muidugi ekstraklass. Kuldsetes litritega püksikutes graatsiliselt ümber posti hõljudes eiras ta gravitatsiooni ja jättis mulje, nagu oleks kõik imelihtne. Ainult, et ei olnud. Korralik trenn oli igatahes.

Seejärel suundusime Elvasse, kus oli plaan kõik Unistaja ekspeikad ära uputada, et nad ei saaks tulla abielu lõhkuma. Hea plaan, ainult vesi oli külm. Väga külm. Lausa nii külm, et pidime vaba vee otsimiseks sõitma pisut kaugemale.

Lõpuks sai kõikidele ekspeikadele Muhumaa kivi kaela seotud ja nad kauni sulpsatusega vette uputatud. Selle käigus ei vigastatud ühtegi ekspeikat. Ainult meie varbad said märjaks.

Ülejäänud õhtu maitsesime erinevaid peeneid kokteile, tutvusime armastuslaulude ajalooga, uurisime, mida oleks Unistaja valmis maailma päästmiseks tegema ning rääkisime niisama (abielu)naiste asjadest. Oli igati tore! 

 Ma ei saa aru, kuhu see aeg läheb. Alles see aasta algas ja juba on veerand läbi. Täitsa hullumaja.

Kirju liblika suvi

 Selle aasta esimesed liblikad olid kirjud! Reedel lendasid koosolekute ruumi akna tagant läbi.

Printsess

 Tirtsul on uus komme tekkinud. Kui ma palun tal teha midagi, mis talle ei meeldi (näiteks potile minna), siis enamasti teatab ta esmalt: "Ma ei kuule sind". Kui ma sellega ei nõustu, sest ilmselgelt kuuldi mind väga hästi, ning ikkagi nõuan kuuletumist, öeldakse mulle rahulikult: "Ma ei soovi sinuga praegu kohtuda."

Nojah, eks tuleb siis mõneks muuks korraks aeg kokku leppida. Ehk on prinrsess siis armulisemas tujus.

Jõulupidu

Meil oli reedel jõulupidu. No jõulude ajal polnud mahti pidutseda. Tõsi on see, et ega praegugi poleks eriti olnud, aga ega enam kauem oodata kõlba - varsti tulevad jaanid peale.

Pidu oli 90ndate stiilis. Laenasin emalt ühe altleti saadud Soome päritolu kostüümi, millega tema omal ajal laineid lõi. Muide, see oli tal minu esimesel koolipäeval seljas ja kui mu arvutused ei peta, siis alustasin ma kooliteed 1990. aastal (ja läksin 2. klassi - ajad olid kummalised). Nii et väga ajastutruu. 

Ja fakt on see, et kui ma prillid peast võtsin, siis nägingi välja täpselt nagu mu ema. Eriti kuna ilma prillideta nii selgelt ei näe ju.

Oma riietusest 90ndatel ei mäleta ma midagi. Ma pole kunagi olnud suurem asi moejärgija, nii et ilmselt kandsin täiesti suvalisi riideid. Eriline diskopepu ma ka polnud. Pigem selline vaikne kõrvaltjälgija. Vähemalt koolis. Vot ja sel peol läksin täielikult  ajastusse sisse ja kuidagi vägisi tahtis see müürilillementaliteet taas võimust võtta. Ma küll üritasin vastu hakata, aga kuidagi ei saanud seda õiget tunnetust sisse. Ometi oli kõik üheks toredaks peoks vajalik olemas.

 

Mis teie skoor oli?

Naistepäevad on ikka toredad. Saab õnnesoove, torti, lilli, kallistusi ja kingitusi. No ja siis saab hiljem võrrelda, kes kui palju skooris.

Minu tänase päeva saak on näituseks järgmine:

10 lilleõit*, 3 kallistust**, 2 torti***, 1 auto****!

Kes eelmisest reast veel aru ei saanud, siis jah, ma sain naistepäeval endale uue auto! Kes pakub üle?

Alles see oli, kui ma endale eelmise auto ostsin. Kirjutasin sellest blogiski, aga kui nüüd arvutama hakata, siis on  Milli juba üsna väärikas eas, et mitte öelda puhta rauk (kinnitamata andmetel võrdub üks autoaasta umbes 5 ja poole inimaastaga). Väidetavalt on auto keskmine eluiga ca 15 aastat ja Millil saab sel aastal 15 täis. Oma vanuse kohta on ta küll hästi säilinud, aga omad vead on temalgi. Näiteks on teine jõle must ja kulunud. No teoorias oleks võinud ju ka proovida pesemist, aga otsustasime siiski uue ja puhta osta. 

Nii et nüüd mul ongi puhas auto! 

Pildil on näha mind läbi lumesaju kodupoole kihutamas. Auto on veel puhas.

Uue auto nimega olen natuke hädas. Milli sai oma nime selle järgi, et numbrimärk oli MLI (ehk siis Emm-ell-ii-(ne), sõpradele Milli. Uus auto on WNT. Esimese sõnana tuli pähe Vänt. Aga Vändaks ei tahaks ma autot kutsuda. Teine variant oleks Vint, aga mis siis kui hakkab vinti üle keerama? Või kui oleks Vint nagu linnuke. Näiteks Hallvint. Või siis võõrkeelselt Winter. Siis saaks öelda, winter is coming... Nime ei saa panemata jätta, sest noh kõik olulised asjad on nimedega ja auto on oluline. Mitte just päris pereliige, aga asendamatu tööloom küll.

* kas on oluline märkida, et 70 protsenti neist oli ühte kimpu seotud? Detailid.

** tegelik number on muidugi hulga suurem. Ma ei arvestanud siia hulka esikallistaja Tirtsu embusi

***aidaa rannavorm

**** Nii uhke on ju eputada, et sain naistepäevaks endale uue auto. Tõe huvides tuleb küll mainida, et tegelikult täitsa ise ostsin. Puht juhuslikult sain täna lihtsalt kätte. Aga uhke värk ikkagi.

Sarved segi sikkudel

 Kes ei teaks vana head lastelaulu piilupardist, kes oma ametikohustusi täites tukkuma jäi ja seetõttu palju meelehärmi tekitanud liiklusõnnetuse põhjustas.  Aga seal rongi peal, kas sa tead, kes olid seal? Tirts teab. Seal olid ükssarvikud ja vikerkaared...

Samas kus neid poleks. Kõik kohad on ükssarvikuid täis. Täna hommikul istus diivaniserval 13 ükssarvikut.

Sellest saaks ka lastelaulu: "13 väikest ükssarvikut diivanil reas. Üks plehku pani, näen 12 vaid seal..."

Kakaam*

 Käisin nädalavahetusel lastega kinos. Isegi laste multika ette lasti valimisreklaami. Öäk!

*Kakaam oli kunagi Tõrukese sõna reklaami kohta. Minu arust sobib hästi valimisreklaamile.

Tark Tõruke ja selle taustal ka veidi eneseupitamist

 Tõruke käis täna esimest korda elus olümpiaadil. Loomulikult matemaatika omal. Maakondlikul. Ja nagu naksti pani selle kinni! Nii tore oli näha, kuidas hommikusest väikesest närvipuntrast sai õhtuks uhkust ja rahulolu kiirgav noormees. Lisaks on meil siin kodus üks uhkusest pakatav emme. Tahaks öelda, et natuke on süüdi ka head geenid - olen minagi oma elus loendamatul arvul olümpiaadidel käinud*, aga oleks alatu lapse aupaistet röövida. Ülesandeid lahendas ikkagi tema. Ja kuigi ma üritasin oma kogemusi ja nippe jagada*', siis see hoopis ärritas noormeest ja minu abi põlati valjuhäälselt ära. Ja teiseks, ma ei mäleta, et ma oleks kunagi matemaatikas nii häid tulemusi saanud. Koolivoorus sain küll mõned esikohad, aga piirkondlikus voorus ei jõudnud ma võiduni. Heal juhul jäin teiseks või kolmandaks. Maakondliku olümpiaadi olengi vist ajaloos vaid korra võitnud ja see oli 12. klassis keemias. Praegu ilmselt ei saaks ma isegi algelise keemiaga hakkama. Hea veel, et läbi udu mäletan, et haa-kaks-oo on mu silmapesuvesi. 4. klassi matemaatikaolümpiaadi ülesanded on mulle veel enamvähem jõukohased. Tegin siin Tõrukese kõrvalt ka mõned harjutused ja tuleb öelda, et kuigi roostes, siis ajuke veel töötas. Tõruke arvutab minust muidugi hulga kiiremini  ja on muidu üks nutikas lutikas.

Tõenäosuse arvutamisest ei mäleta ma suurt midagi. Aga kui suur on tõenäosus, et vastlapäevaks sajab lumi maha ja saab korralikult liugu lasta? Lasin minagi liugu ja pistsin vahukoorekukleid. Tõsi, valdavalt vahukoort - Tirts ja Täpike tahtsid ainult saia, nii et minule jäi vahukoorene osa. Ma ei saa öelda, et ma oleks hirmsasti kurtunud.

*Enamasti mate ja keemia omadel, aga sekka ka natuke füüsikat ja isegi üks geograafia olümpiaad, aga seal jäin ma viimaseks, nii et ma liialt ei uhkeldaks sellega. 

** Kunagi kolmandas klassis käies võitsin ma ära matemaatika nuputa võistluse. Ja seda puhtalt seetõttu, et isa oli kunagi mulle näidanud üht ülesannet "Nuputa" raamatust, mis juhuslikult oli ka selles võistluses. Meie klassi kõige targemale poisile Madisele ei olnud tema isa ilmselt seda ülesannet tutvustanud mistõttu õnnestuki mul temast mööda rebida. Järgmistel aastatel õnnestus mul Madist väga harva edestada. No lihtsalt ei tulnud rohkem kitsega küsimusi. Küsimus ise oli järgmine: "Tõsta ümber kaks tikku nii et kits vaataks teisele poole! (või midagi sellist). Kits nägi välja umbes selline:

Igatahes olen ma kõikidele oma lastele seda lugu 100 korda rääkinud, no juhuks kui mingi ime läbi koperdaks nad sama ülesande otsa ja siis oleks neil sama eelis, mis minul 100 aastat tagasi kui ma veel noor ja nutikas olin.

Laske kitsed üle tee

Mu kirjutamissagedus on langenud taas alla igasugust arvestust. Aga no mitte kui millestki pole kirjutada. Päevad on kõik sarnased ja kulgevad hallis rodus. Valdava osa veedan tööl, kus on jätkuvalt pidevalt kiire ning üks jama ajab teist taga.

Kodus on märksõnadeks koristamine ja süümepiinade tundmine kui ma koristamise asemel näiteks raamatut loen või joonistan. Viimasel ajal on süümekad valdavad ja toad segamini, kuna olen lugenud rohkem kui viimastel aastatel. Valdavalt lasteraamatuid, mis on minu vaieldamatud lemmikud.

Ja kui ma ei loe, siis joonistan pilte meie uuele raamatule. Jah, kuna keegi pole julenud meile vastupidist väita, siis elame illusioonis, et keegi tahab lugeda ka Pauluse, Kusta ja teiste edasistest seiklustest. Mpsil on juba pool* raamatust valmis kirjutatud ja minul on  juba....eee.... juba kolm pilti valmis.

Joonistamise kõrvale kuulan oma uut lemmikut ja muudkui laulan, et mulle ei meeldi meri ja laske kitsed üle tee ja mikrolaineahjust tuleb jälle suits. Vahepeal oli taustaks peamiselt Puuluup, aga nüüd on esikoha hõivanud Lonitseera. Väga hea muusika ja ägedad kihilised sõnad - igas laulus on peidus veel mitu tuttavat lugu. Äratundmisrõõmu kui palju!

*Või kolmandik? Kes seda täpselt teab. Mulle tundub, et teine osa tuleb kolm korda mahukam kui esimene osa.

Eesti laul

Kas te Eesti laulu vaatasite? Mina vaatasin ja olin täiesti lummatud!

Imestate? Nii head need lood ju ka ei olnud, et kohe lummatud olla? Tõsi, lood ise mind tõesti ülemäära ei kõnetanud. Asi on hoopis selles, et vaatasin ülekannet ETV2-st, kus oli lauludel ka viipekeelne tõlge. Ja see oli võimas! Isegi muidu surmigavad vaheklipid kõlbasid viipekeelsete kommentaaride najal vaadata. 

 Üritasun täna autovõtmega puldist kabineti ust lukustada. Ületöötand või ületöötand?

Kohtumised lugejatega, fännikirjad ja autogrammikütid

Nagu kõikidel kuulsatel kirjanikel, nii toimub meilgi lugematul hulgal turundusüritusi*. 
Näiteks leidis möödunud reedel aset (meie esimene) raamatututvustus. Publikuks oli kohaliku kooli 1.-5. klass. Panin seinale väikese näituse raamatu piltidest ja kammisin pea ära (vist). Olin tükk aega mõelnud, et mida neile siis rääkida ja kartsin, et lapsed jäävad igavusest magama ja ei küsi ühtegi küsimust. Haa, tegelikkus oli vastupidine. Me polnud jõudnud õieti rääkimagi hakata kui juba esimesed käed püsti olid ja lõpuks sai meile ette antud aeg läbi ja mõned küsimused esitamata. 

Aga mida siis teada taheti? Siin väike näide küsimustest ja kommentaaridest:

Mitu lehekülge on raamatus?

Mulle meeldib kõige rohkem rebasega pilt.

Kuidas sa nii hästi joonistada oskad?

Mitu peatükki on raamatus?

Ma lugesin eile raamatu läbi!

Mitu tegelast on raamatus?

Millal tuleb järgmine raamat? 

Mitu pilti sa oma elu jooksul joonistanud oled?

Ma kirjutasin ka raamatu!

Kuidas sa kõikide meie nimesid tead?

Kui kaua sul ühe pildi joonistamise peale aega kulub?

Kas raamatust on plaan ka multifilm teha?

Ma võin teile oma raamatu näha tuua!

Millest järgmine raamat räägib?

Kas mõni tegelane on pärisinimesest inspiratsiooni saanud?

Mis pilt järgmise raamatu kaanele tuleb?

Millal te jälle meile rääkima tulete?

Ja nii edasi ja edasi. Kõik küsimused said vastused ja tundus, et ükski laps magama ei jäänud.

*Kuigi meil midagi turundada pole - heal juhul on raamatupoes veel kümmekond raamatut ripakil. Pealkirjas mainitud fännikirjad ja autogrammikütid on ka loomulikult puhtalt kirjanduslik liialdus.

Sherlock Holmes

Võtsin end ükspäev kokku ja sorteerisin möödunud aastal tehtud miljon fotot ära ning tellisin sealt paraja portsu albumisse panekuks. See oli raske töö, sest pilte oli palju ja kõik lapsed, kassid, koerad nii nunnud, et raske oli otsustada, mida võtta, mida jätta. Lõpuks võtsin kõik (või vähemalt nii tundus kui piltide koguarvu vaatasin). 

Eile saabusid siis pildid postiga. Kõik oli kena. Kass oli ilus ja lapsed olid armsad. Ainus häda oli selles, et ei kass ega lapsed olnud minu jagu. Mõtlesin korraks, et paneks ikka pildid albumisse, keda see ikka huvitab. Lapsed on lapsed ja öösel on kõik kassid hallid, aga natuke hakkas ikka kripeldama... Mõtlesin, et võtan appi oma uurijaoskused ja selgitan välja, kuidas selline lugu küll aset sai leida. Tuli pettuda - polnud vaja eriti palju väikesi halle ajurakke liigutada - lahendus oli suurelt paki peale kirjutatud ja siis üle kleebitud.  Originaalis pidi pakk minema Pille Kuusele, aga kohale jõudis Pille Tammele. Ühed puud kõik. 

Ilmselt kõrvutab teine Pille praegu oma kassi fotodega ja imestab, et mis on juhtunud...

pilt

Probleemi lahendus on oravad

 Pole endast ammu elumärki andud. Pole aega olnud. Igal pool on hullumaja. Tööl on jälle saabunud tormilised ajad. Nagu mingi jooksuvõistlus -  üks tööülesanne ajab teist taga, aga tundub, et võistluse võidavad tähtajad, sest need kipuvad käest lipsama.
Lastel õnnestus mingi kõhuviirus kinni püüda ja seega kooli-lasteaeda ei saanud. Istusid kodus nelja seina vahel ja üritasid meid hulluks ajada. See vist peaaegu et õnnestus neil. Täna tundsin küll, et närvid olid viimseni pingul. Samas lastelt on nii mõndagi õppida ja miks mitte ka tööelus rakendada. Näiteks  kaalusin ma tõsiselt võimalust, et kui tuleb järjekordne tähtis töökoosolek, kus tuleb lahendada lahendamatu probleem, siis ühel hetkel tõstan Tirtsu kombel sõrme püsti ja teatan: "Plobleemi lahendus on olavad!" Siis saadetaks ehk kiiresti puhkusele mõnda vaiksesse raviasutusse. Seal oleks kindlasti soe ja kuiv. Viimasest tunnen tõsiselt puudust. Ma mõtlesin, et meie majake on ikka enamvähem kuiva koha peal, aga praegu on küll tunne, et kunagised ehitajad on oma elamise suisa sohu ehitanud. Kui satun kogemata teerajalt kõrvale astuma, vajun kohe silmini mudasse. Siinkohal patsutan endale õlale ja kiidan tubli tüdrukut, kes möödunud aastal kõnnitee valmis ladus. Hästi tehtud, Maailmaparandaja!

Elu nagu filmis

Filmides on tihti kujutatud olukordi, kus kõik juhtub korraga. Meil oli eile ka selline filmilik hetk. Algas kõik idülliliselt, tegin pliidi ääres süüa, lapsed mängisid teises toas ning kass lõi nõudepesumasinaga võidu nurru. Järsku lisandus miljöösse veel vee vulin, mis iseenesest on ka kena kuulata, aga mitte siis kui seda põhjustab nõudepesumasinast välja lahmav vesi. Tormasin olukorda päästma - lülitasin masina välja ja hakkasin uputust likvideerima. Hetk hiljem hakkas suitsuandur üürgama (mäletate, ma tegin süüa). Suitsuanduri hädaldamine mattus peaaegu et hetkega laste kisa alla. Kui nüüd veel kuusk oleks ümber kukkunud ja mõni laps oksendama hakanud, siis oleks olnud täismäng.

Kuusk kukkus alles õhtul ümber ja ka Tirtsu oksendamine tuli viivitusega...

Nõudepesumasinast on kahju. Ma ei armasta nõude pesemist...