Reede, detsember 31, 2021

Ennustus uude aastasse. Õnneloos 2022!


Mäletate, möödunud aastal koostas Tõruke õnneloosi? Läks ju täppi? Või ikkagi mitte? Mõlemal juhul tasub selgi korral loosi võtta. Ükskõik siis kas tõeseima tulevikuennustuse saamiseks või lihtsalt noorele ennustajale teise võimaluse andmiseks.

Loosi tõmbamine on lihtne. Mõelge ühele numbrile vahemikus 1-12.

1

2

3

4

5

6

7

8

9

11

12

Olete otsustanud?

Olete oma valikus kindlad?

Pidage meeles, see määrab teie käekäigu järgmiseks aastaks. 

Nii. Nüüd visualiseerige see arv oma peas.

Tehtud?

Tore. Tulemused leiate veidi alt poolt.

12

11

10

9

8

7

6

5

4

3

2

1

Siin need on. Illustreeritud ja puha, et ka vähese kujutlusvõimega inimesed, keda küll minu blogi lugejate hulgas vaevalt leidub, ikka aru saaks, mis ees ootab.



Nagu näete, on Tõruke sel aastal lahkem. Jumala viha ei luba kellelegi.

Igatahes imelist uut aastat teile. Tulgu see eelmisest palju parem!

P.S. Andke jälle teada, millise loosi tõmbasite. Mina sain teise ja ei kurda sugugi.

Kolmapäev, detsember 29, 2021

# Jutuhaht. Proovis igaks juhuks veel kord selga

Appi, appi,  jutujahi tähtaeg oli eile. Ma olen lootusetult hiljaks jäänud. Ja see pole isegi minulik. Tahaks vabandada, et jõulud ja jõle palju tööd ja ikka samas vaimus edasi, aga kellele neid vabandusi vaja on? Juttu on vaja! Või noh, ega seda juttu ka ju tegelikult kellelegi otseselt vaja pole... 

Kõigest hoolimata asun peale jahihooaja lõppu ja keset suurt jõulurahu ikkagi (sala)küttima. Mitte püssi ja püüniste, vaid klaviatuuriga. Tümitan juttu kuni ta oimetult maha langeb ja vaikselt lebama jääb ja siis lohistan koopasse.

Teiste jutte saate lugeda siit.

__________________________________

„No mida küll jõulupeole selga panna!“ ohkas Ilme raskelt.

Ta oli kõik oma peenemad hilbud voodi peale laotanud ja põrnitses neid tusaselt. Kleite oli ju palju, aga ükski ei tundunud õige olevat. Võtame näiteks selle õrnast siidist õhulise ja lendleva kleidikese. See oli üks Ilme lemmikutest. Ta tundis end selle paitavas embuses alati poole nooremana ja kleidi mahe värviküllus tegi tuju alati rõõmsaks. Jõulupeol oleks seda aga kohatu kanda. Sama lugu oli õunapuuõiekarva roosa tüllkleidi ning erksavärvilise liblikamustrilise ratasklošš seelikuga. Etikett nägi jõulupeo jaoks ette kindlaid reegleid ja lilled ning liblikad olid välistatud.

„Võibolla see must maani kleit? See on soliidne ja pidulik, kuigi pisut sünge. Must pidavat kõhnemaks ka tegema,“ mõtiskles Ilme ja puges kleidi sisse. Ta vaatas end peeglist. Keeras ühe külje ette ja siis teise, aga ikkagi ei jäänud rahule. Otseselt midagi halba ju öelda polnud, aga ega seda õiget jõulupeo meeleolu ka ei tekkinud. Ei, ei, siia pimedasse aega on vaja midagi helgemat!

Järgmiseks proovis Ilme selga rangelõikelist valget kostüümi. See oli ju tegelikult ilus oma tagasihoidliku sädeluse ja minimalistliku joonega. Piisavalt pidulik, aga samas mitte ülepakutud. Ainus häda oli selles, et alles eelmisel  aastal oli ta sellega jõulupeol käinud ja võis päris kindel olla, et mõned teravama keelega prouad poetaks kindlasti paar kibedat kommentaari selle kohta. Ilme ohkas ja riputas kostüümi riidepuule.

Vanasti oli lihtne. Siis oligi enamustel vaid üks kleit. Kõik jõulupeod sai sellega maha peetud ja kellelgi polnud midagi ütlemist. Olid alles mõnusad ajad. Aga hei, see kleit on ju endiselt kusagil alles. Huvitav, kas läheb üldse selga?

Veidikese otsimise järel leidiski Ilme ilusasti ära pakitud kleidi. See oli samuti valge, kuid pehme ja kohev nagu vahukooretort. Paar õmblust ragisesid veidi kui Ilme kleiti üle pea sikutas, aga selga ta selle sai. Koos kleidiga tulvasid tagasi ka mälestused ammustest ilusatest aegadest. Küll sai selles kleidis omal ajal jõulupidudel tantsitud! Ilme tegi paar tantsusammu ja keerutas end peegli ees.

„Ah, keda ma petan. Selle kleidi ajad on ammu läbi. Lõige on vanamoeline ja valge värvgi koltunud. Sellisega ei saa ju peole minna.“

Ilme pakkis kleidi uuesti siidpaberisse ning pani kastiga kapi otsa tagasi. Ehk läheb kunagi jälle moodi. Või siis saab aastate pärast lastelastele näidata, milliseid hilpe vanasti kanti.

Aga mida ikkagi selga panna? Võibolla ikka see must kleit, kuigi ta nägi selles välja kui leinav lesk. Ilme proovis kleiti igaks juhuks veel kord selga ning jõllitas tükk aega mornilt peeglit.

Ilme ohkas juba ei tea mitmendat korda selle õhtu jooksul. Tegelikult ei olnud üldse mingit tuju jõulupeole minna. Parema meelega istuks lihtsalt kodus, jooks kuuma teed ja ootaks kevade saabumist. Ta tõmbas uuesti jalga oma hallid, veidi kottis kodused retuusid ning peale lohvaka ebamäärast pruunikat tooni kampsuni ning hakkas peokleite kappi tagasi toppima. Jõuludeni on veel paar päeva aega, küll jõuab mõelda.

...

Maie vaatas aknast välja ja ohkas: „Näe, jälle hakkas vihma sadama. See ilmataat ei suuda ka ära otsustada, mida ta tahab. Kord külmetab, siis sulatab, siis tuleb laia lund ja hetk hiljem ladistab vihma. Ilmataat või asi. Otsustusvõimetu kui eblakas naisterahvas.“

 

Teisipäev, detsember 28, 2021

#Jõululoos2021

Novembri alguses koperdasin kogemata üleskutse otsa osaleda blogijate jõululoosis. Kuna mulle on sedasorti üllatuste tegemine alati meeldinud, siis registreerusin pikemalt mõtlemata ja peatselt sain meilile oma "ohvri" nime. Oma paki saatsin juba detsembri esimeses pooles ära, kuigi ega see kingituse tegemine nii lihtne polegi. Tahaks ju, et kingitus ka veidi rõõmu tooks, mitte lihtsalt kusagile kapinurka tolmu koguma ei jääks. Tükk aega lugesin sihtmärgi blogi ja nuputasin, et mida kinkida. Loodan, et pakike jõudis ikka ilusasti sihtkohta ja ei osutunud liiga suureks pettumuseks.

Täna jõudis ka minu telefoni lõpuks  kauaoodatud pakiteade. Vutt-vutt sibasin lõunapausi ajal automaadi juurde, kust vaatas vastu ilusasti pakitud kingitus ja no mitte ei kannatanud oodata koduni - töö juures harutasin kingituse lahti.

Kingitus sisaldas jõulupudingulõhnalist kaunilt dekoreeritud käsitöö küünalt (ma seda kohe põlema ei pannud, sest putkakaaslase takune loomus ei lase ehk jõuluaroome vääriliselt hinnata ja mine sa hullu tea, ehk paneb pahakski), hulgaliselt komme (neid ma koju ei vii, peidan lauasahtlisse ja söön salaja) ja üht iseäranis huvitavat keraamilist topsikut. Nimetagem seda halli argipäeva ergastamise anumaks. Selle tööpõhimõte on väga lihtne. No kui sul on igav, ikka tõeliselt igav, siis tuleb lihtsalt kergitada veidi kaant, pista käsi topsikusse ning võtta sellest välja üks sildike. Paberiribakesele on kirjutatud üks ülesanne, väljakutse või soe soovitus. Järgi seda ja - põmaki- ongi argipäeva hallus murtud.

Ma katsetasin kohe ära. Sain soovituse katsetada nädal aega tavapäratut frisuuri. Kuna minu tavaline soeng on harilik, harva kammi näinud sasipea, siis ei tohiks uue stiili väljamõtlemine liiga keeruline ülesanne olla. 

Igatahes suur tänu kingituse tegijale! Kaarti ega nime kingituse juures ei olnud, mis aga ei tähendaks, et minusugune sherlokholmlikult terane tegelane ei suudaks välja nuputada, et kellelt pakk tuli. Uurides paki silti, hakkas sealt silma juba tuttav telefoninumber - alles ma saatsin sellel numbril ühe jõululoosi paki :D

Siin on kaks võimalust. 

a) blogardite jõululoos osutus oodatust vähem populaarseks ning loosis ei osalenudki rohkem inimesi kui meie kaks.

b) Tegemist on toreda juhusega ja fortuuna leidis, et see oleks vahva nali, kui kingitused läheks vastastikku.

Igal juhul tänud veelkord!

Jõulujuhtumisi

Hei, kuidas Teil jõulud läksid? Just ikka nii hästi, kui kõikvõimalikes jõulutervitustes sooviti, ma loodan?

Mul olid küll mõnusad jõulud. Esmalt oli vaikne istumine Mpsi perega. Või noh, mis nüüd vaikne. Tirts, kes oli äsja ärganud, ei tahtnud sugugi harrast jõulurahu hinnata ning riidles minuga kui ma vähegi põhjust andsin ja ka siis kui ma põhjust ei andnud. Lõpuks õnneks leebus ja jõuluvana saabumise ajaks lõi juba tantsu ja laulis valjul häälel.

Järgmisel päeval toimus minu vanaema 90. sünnipäeva tähistamine tagasihoidlikult pere ringis. Suurejooneline tähistamine toimub aastavahetusel Viini ooperis. Vanaema tahtis juba oma 80. juubelit pidada Eiffeli tornis - šampus oleks olnud tema poolt, ülejäänudel oleks tarvitsenud vaid kohale ilmuda. See aga jäi toona ära. Viin seevastu on hetkel kindlalt plaanis. Isegi kui ajad on keerulised ja hotellis pole enam isegi hambaravi komplekti saadaval... See tagasihoidlik tähistamine oli muidugi traditsiooniliselt meeleolukas ja visati kõvasti nalja. Armu ei antud isegi auväärses eas juubilarile endale, kes pidi korduvalt kuulma kui vana ta ikka on. Õnneks on vanaema oma kõrgest east hoolimata säilitanud huumorimeele.

On the third day of Christmas, my true love sent to me...

Jõulu kolmandal päeval tähistati jõule minu vahmiiliga. See oli tavapäraselt lärmakas, lõbus, tore ja hullumeelne kõike ühe korraga. Sai nalja ja pauku ja prahti ja neli kotitäit kingitusi! Enamus kingitusi oli küll lastele, mina sain vaid ühe. Aga ma ei kurda, sest see elevus ja rõõm laste silmis tekitas sellise mõnusa helge tunde, mis on väärt rohkem kui sada kingitust!

Külmal talvel on ikka hea end kaminapaistel soojendada

No ja nagu vanarahvas ikka on öelnud, siis pill tuleb pika ilu peale. Iga pidu saab ükskord otsa ja hall argipäev naaseb masendavamalt kui varem.  Minu hall argipäev naases piraka pauguga. Esmaspäeva hommikul oli vaja pööningult tuua tükike teipi. Pööningule sain kenasti, aga alla tulin palju kiiremini kui vaja. Võiks öelda, et kukkusin trepist, aga see pole päris korrektne, sest kukkusin koos trepiga. Juu olid jõulude ajal manustatud verivorstid ja muu hea parem mõjunud mu kehakaalule nii, et meie ehitusjärgus ajutiselt paigaldatud trepp seda vastu ei pidanud ning alt minema sõitis. Mina kõige selle otsas hunnikus. Nüüd olen sinikaid  ja marrastusi täis. Ja käed on haiged, nagu oleks 50 lõuatõmmet teinud*. Aga pole midagi öelda. Õnnelik õhulend oli. Eriti kui mõelda kõikide nende 400+ luu peale, mida ma murda oleks võinud. Nüüd te muidugi väidate, et inimesel polegi nii palju luid. Aga mõelge kui Mps oleks istunud trepi all laua taga, nagu ta suurema osa ajast tavatseb teha... Kahe peale kokku saaks nii palju kokku küll.

*mitte, et ma jaksaks ühtegi.  

Teisipäev, detsember 21, 2021

Jõuluinimene

Nii, kuusk on ehitud, jõulukaardid saadetud, kingitused pakitud ja piparkoogid küpsetatud. Kui nüüd veel ühe asise jõululuuletuse ka leiaks, mis selgeks õppida, siis võiks jõulud minu poolest tulla! 

Pole midagi öelda, ma olen ikka jõulude inimene. Mulle see aeg lihtsalt kohutavalt meeldib. Mulle meeldib kingitusi teha ja kingituste pakkimine on see, mis minus tõelise jõulumeeleolu tekitab. Varasemalt võtsin ma selleks ühe õhtu, panin jõululaulud mängima ja siis pakkisin kuni poole ööni ja jõulutunne trügis ustest ja akendest sisse. Sel aastal olen 3-4 õhtut järjest jõudu mööda pakkinud. Kõike korraga ei saanud - osa asju olid alles poolel teel pakiautomaati ja kuna tööl on praegu täiesti mittejõululik hullumaja, siis kuluvad mõned kosutavad unetunnid ikka ära nii et päris poole ööni ei tahaks päkapikutseda. Nii olengi seda jõulumeeleolu  tilgutanud ja tundub, et sedamoodi töötab ka. 

Nädalavahetusel koristasin kogu elamise ära ja kui lastetuba välja arvata, siis on olukord enamvähem säilinud ja see on hea, sest segamini toas ei teki vähemalt minul küll mingit õiget tunnet. Lastetuba ma lihtsalt väldin. Isegi laste sussid on köögiaknal. Ilmselt ikka selleks, et päkapikud mänguasjade otsa koperdades poole öö peal ümber ei mõtleks ega kommi asemel küüslauku lastele ei tooks. Olgem ausad, päkapikkude vaatevinklist väga mugav asjade korraldus - poole vähem hiilimist.

Tavapärane jõulupori on ka asendunud külmunud maaga. Lund küll veel palju pole, aga jõuab. Saame ilusad valged jõulud. Täna tööl vaatasin parklas seisvaid autosid ja olin täielikus hämmingus. Kõik teised autod olid puhtad, aga minu oma oli lumine nagu oleks seal nädal aega seisnud. Ja ma ei räägi katusest. See oleks võibolla tõesti võinud hommikust saati lumine olla (laisk mina pluss viimase minuti väljumisrutt), samas kui teised kõik korralikult katused puhtaks pühivad. Ei, esiaken oli lumine. Ainult minu auto esiaken. Ja ma oleks tähele pannud kui see hommikul oleks pühkimata jäänud. Veider. Aga üldiselt olen seda meelt, et talvel peab olema külm ja lumi. Ainult kütta on vaja palju. Samas on nii mõnus suruda selga vastu sooja ahju...

Jõulukaarte on ka juba päris mitu tükki kogunenud. Ma olen vanamoeline ja armastan saata, ja loomulikult ka saada, päris kaarte/kirju. Ise saatsin terve sületäie kaarte. Kõik margid kulutasin ära. Nüüd tellisin Omnivast endale uue margivaru. Toreduse pärast tellisin igast võimalikust margist paar tükki. Küll see komplekteerija võis kiruda. Jõulurõõmu kõigile!

Kõige meeldivam osa jõuludest on loomulikult kingituste saamine! Nali. Ma pole saama peal väljas (kuigi päris ilma ka ei tahaks jääda). Kõige toredam on see, et pere tuleb jälle kokku ja sellega kaasneb mõnus segasummasumin! Ja selles osas, kas pidu on 23., 24., 25. või 26. detsembril on mul küll päris ükskõik. Kuupäev on vähetähtis (no päris märtsi ei tahaks lükata, aga paar päeva siia-sinna pole üldse muret).

Lõpetuseks meeleolu loomiseks lugu, mis viimasel ajal kõige rohkem kummitab (kohe peale Ühes väikeses Eesti linnas).



Esmaspäev, detsember 13, 2021

Soovitage unejuturaamatuid

Lasteraamatute eksperdid, auu! Soovitage nüüd mõnd head lasteraamatut, mida Tõrukesele ja Täpsile unejutuks ette lugeda. Meil nimelt on raamatud otsa saanud. Ometigi on julgelt kolmveerand kodusest raamatukogust just lasteraamatud. Meil lihtsalt on vähe raamaturiiuleid ja seega ka vähe raamatuid. Mina isiklikult rahuldan oma lugemisnälga Laisiku raamatukogul parasiteerides. Kindlasti leiaks sealt ka lastele midagi, aga mu pea on justkui saepuru täis ja ühtki head mõtet ei tule.
Ühesõnaga soovitage unejuturaamatuid, mis sobiks 8-10-aastastele. Poleks liiga titekad ega liiga keerulised. Läbi on loetud kõik Potterid ja viimati lõpetati Röövlitütar Ronjaga. Kääbik kriitilisele publikule ei meeldinud ja Muumitrolli nad ka mingil põhjusel kulda ei soovi.

Pühapäev, detsember 12, 2021

Laadapäkapikud OÜ

Eile toimus kauaoodatud kooli jõululaat. Varasemalt on see toimunud koolimajas, kuid möödunud aastal jäi koroona tõttu ära. Sel aastal korraldati laat aga liivalinna keskplatsi turualal. Minu arust igati õigustatud. Nii said lapsed müüa ja ka muu rahvas pääses uudistama ostma. Koolimaja on ju keeluala, sinna igaüht ei lasta. Varsti pannakse ukse ette langvõre ja kaevatakse vallikraav ümber kindluskooli.


juba enne laada avamist võis näha usinat sagimist

Laat oli tore. Pisut külm, aga muus osas lõi silmad ette nii mõnelegi pärislaadale. Mõttetut Poola kaupa peaaegu, et polnudki.

Rahvast oli murdu, mõni sai vaid aknast kaeda kuidas pidu keeb

Minu päkapikud müüsid käsitööna valmistatud jõuluehteid. Oli lõngast päkapikke ja fimost kujukesi, makaronist ornamente ja sädelevaid linnukesi. Mina koos lastega valmistasin neid. Kohati oli küll tunne, et peamine laste poolne abi seisnes selles, et nad olid silma alt ära ja ei seganud. Aga ei, ma teen neile liiga. Populaarseim artikkel - hullu moodi sädelevad bling-bling linnukesed oli puhtalt laste kätetöö ja päkapikumütside ja kujukeste tegemisel oli ka Täpikesest palju abi. Tirts aitas peamiselt kvaliteedikontrolliga kaasa. Kes oleks osanud oodata, et makaronist tehtud ehted on nii haprad! Järgmisel korral kuldan keedumakarone, need vast ei lähe maha kukkudes kildudeks...

Laadapäkapikud OÜ müügilett

Äri läks lastel hästi. Mõned ehted jäid ka koduse kuuse peale riputamiseks, aga suurem jagu sai siiski maha äritud. Täps tahtis küll rohkem osta kui müüa, nii et kippus alailma leti tagant ära. Ma olin kõik lootused tema särava isiksuse peale pannud, aga selles osas tuli pettuda. Kui ma testklienti mängisin, siis selle asemel, et kutsuda tooteid imetlema, küsis ta, et mis passid siin? Ma loodan, et ta päris klientidega oli viisakam. Suurema osa müügitööst tegi hoopis Tõruke, kes sai hakkama nii rahaga arveldamisega kui suutis ka kliente viisakalt tänada. Eriti seda härrasmeest, kes neli päkapikku korraga ära ostis.

päkapikud sisseoste tegemas

Esmaspäev, detsember 06, 2021

Kõige tähtsam on usaldus!

 Uus telefon tellitud. Arvake ära, kas vana ärkas selle peale elule? Õiget vastust ei pea mitu korda pakkuma. Aga jah nii väga kui ma oma vana telefoni ka ei armastaks, siis usaldus on nüüdseks kadunud ja meie kooselust ei tule midagi välja.

Pühapäev, detsember 05, 2021

nutinälg

Eile öösel andis mu telefon otsad. Jõle lugu. Ja nii abitu on olla kohe. Nagu käsi oleks küljest kukkunud või midagi. See on ikka uskumatu, kui tihti tahaks haarata telefoni, et midagi internetist kontrollida, mõni pilt klõpsata või lapse magamapaneku taustaks mõnd mängu mängida. Helistada pole nagu vaja olnudki, aga juba see mõte, et ma ei saa helistada, kui mul peaks tahtmine tekkima, on hulluksajav.
Kuhu ma küll jõudnud olen? Ometi pole kaugel see aeg, kui selleks, et sõbraga rääkida, tuli minna ja uksekella helistada. Mäletan selgelt ka seda aega, kus ma leidsin, et mul ei ole mobiiltelefoni vaja, sest lauatelefonist piisas küll ja enam.
Oma esimese mobiili sain gümnaasiumi lõpetamiseks. See oli vana hea Nokia 5110. Teate ju küll, purunematu, hävinematu, aku pidas vastu vabalt nädal aega, sest ega sellega muud teha saanud kui helistada, ussimängu mängida ja siis umbes 20 sõnumit vastu võtta enne kui sõnumimälu täis sai. Naelu oleks võinud ka seina lüüa ilmselt.
Igatahes tellisin endale kiiresti uue telefoni. Paar päeva saan teha intensiivset nutivõõrutust ja siis on lootust olukorra normaliseerumisele