Reede, mai 27, 2016

kodune kaardipõrgu

Uskumatult suureks on mu pujäänid kasvanud. No võtame näiteks Tõrukese. Pole ta mingi tõruke enam vaid täitsa tugev noor tamm. Asjalik ja puha. Kui ta parasjagu ei jonni (mida ta ikka aegajalt teeb), siis saab temaga täitsa asju arutada ja ühiselt toredaid ettevõtmisi teha.
Kuna tal numbrid juba ammuilma selged, otsustasin ükspäev talle linnade põletamist õpetada. Nüüd muud enam ei kuulegi, kui et emme tule, hakkame linnasid põletama. No ja nii põletamegi. Teadupärast on tegemist üle aegade kõige igavama kaardimänguga, kus kõik sõltub puhtalt õnnest ja ise ei anna midagi ära teha (kui just sohki). Tõruke seevastu vaimustub sellest lõpmatult. No ja mis tal viga vaimustuda. Siiamaani on iga viimse kui mängu tema võitnud. Sealjuures ilma suurema sohi tegemiseta. Ma ei mõista, kust selline õnn. Hea, et me raha peale ei mängi.

Täps muidugi mängiks ka hea meelega, aga ta ei ole nõus minu reeglite järgi mängima. Lisaks tähistas ta pooled kaardid vildikatega ära. Ilmselgelt eesmärgiga saada ebaausat eelist mõnes mängus.

Siiski-siiski. Ühte kaardimängu Täpike minuga mängib. Kas mäletate sellist mängu nagu koristaja?

Pühapäev, mai 22, 2016

Roosa laupäev

Eile juhtus selline imelik lugu, et hoolimata sellest, et mul oli Tätte kontsertile piletid olemas, siis ei viitsinu ma sinna minna. Miks? Lihtsalt nii mõnus oli. Päike paistis, linnud laulsid, lilled õitsesid, lapsed mängisisd ja parasjagu ei virisenudki, abikaasa sõitis lillepärg peas murutraktoriga ringi.

Õhtul aga oli pidu. Eriti roosa pidu. Kuna minu tavapärases garderoobis just ülemäära palju roosasid asju pole, siis tuli vanast voodilinast jupist kummist ja roosast kardinast endale hõlsti. Oh edevust.

Esmaspäev, mai 09, 2016

emadepäevast

Tõruke korjas mulle sületäie lilli ja pesi mu auto ära. Ja sealjuures pole sugugi oluline see, et lilled olid võililled ja auot oli peale pesemist veel mustem kui enne. Mõte ju loeb.
Lisaks on Tõrukesest kasvanud suur abimees ehitusrandril. Pooled kruvid oma toa seinas on ta sinna ise suristanud. Tegelikult hakkab tema tase juba meie oma ületama. No ta kasutab nii spetsiifilisi ehitusalaseid termineid, et meie, lihtsad inimesed, ei saa mitte aru, mida ta räägib. No näiteks alles ükspäev teatas ta: "Kus on renk? Mul on vaja kaeluspikku mõõta!"

Reede, mai 06, 2016

ving ja hala

See on ikka veider kuidas töönädala lõpuks kogu see jama ikka nii ära väsitab.
Tööl tuleb ülesandeid juurde kiiremini kui neid lahendada jõuan ja tegemata tööde nimekiri on häbemata pikaks veninud.
Lapsed vinguvad ja jonnivad. Täps ise teatas eile, et ta on Jonnipunn. Pidavat lasteaias jonnima ja kodus ka. Esimest poolt kasvatajad ei kinnita, teise poole paikapidavust võin ise kinnitada.
Korter on segamini
Majaehitus toppab.
Isegi päikesepaiste ja linnulaul ei tee meelt rõõmsaks, sest see kõik on teisel pool seina.
Isegi kohe-kohe algav nädalavahetus ei tõota erilisi elamusi.
Ühesõnaga kõik on hukas. Tahaks korraks ära minna.

Kolmapäev, mai 04, 2016

Kas olete märganud, et kevad on kätte jõudnud. Päike paitab juba mõnusalt ja soojalt ja enam ei peagi kogu garderoobi üksteise otsa selga toppima. Kohe hoopis uus hingamine on. See võib tulla muidugi ka sellest, et lõpuks ometi on see hirmus nohu ära kadunud, mis mind  vahepeal vaevas.
Muus osas pole midagi muutunud. Käin muudkui tööl ja vabal ajal ehitan. Vaba aega ei kipu ainult eriti olema, sest enamuse selles ajast, mis ma parasjagu ei ole tööl, ei liigu punktist a punkti b, ei maga ega tegele majapidamistööde ja söögitegemisega, sisustavad mu pisikesed pujäänid. Tegelikult sisustavad nad ka enamuse eelpool mainitud ajast.