Reede, märts 31, 2006

Ekspeditsioon eluvesi!

Ühel hommikul tööle tulles, avastas innukas ja heatujuline härra Tenn valvelauast kummalise kollaka ümbriku. Adressaadi asemel oli sellele väriseva pruunika tindiga kirjutatud “Erakorraline!!!” ja “Väga tähtis!!!” Härra Tenn otsustas, et kuna tegu oli ikkagi tähtsa ja erakorralise teatega, siis oli see ilmselt temale – tähtsale ja erakorralisele inimesele.
Oma kabinetti jõudes avas ta kirjakese ja hakkas seda lugema. Kiri oli lühike:

Tere,
Ma ei tahaks teie väärtuslikku aega küll kulutada, kuid kindlasti nõustute minuga, et avastus, mis mind teile kirjutama ajendas, on seda aega väärt. Nimelt paar kuud tagasi märkasin ühte noormeest, kes taarudes, vaevu-vaevu jalul püsides minu majani tuigerdas ja ukse all kokku kukkus. Esialgu arvasin, et ta on purjus, kuid lähemal uurimisel selgus, et oli teine hinge heitmas. Turgutasin teda veidike nuuskpiiritusega, mille tulemusel toibus ta nii palju, et suutis paar sõna üle huulte poetada. Ta sonis vaevaliselt midagi mullitavatest väljadest ja tundmatust kuid ilmselt väga väärtuslikust keemilisest ainest, mida leiduvat järves, mis asuvat seal kus jõgi lõppeb. Väriseval käel võttis ta väikese klaaspudelikese, milles oli pruunika värvusega haruldane ning haisev vedelik, vaevaliselt sai korgi pealt ning tahtis sealt lonksu võtta, kuid pudel kukkus tema nõdrast käest vastu kivi, purunes ning vedelik voolas maha. Nooruk ise aga langes minestusse, millest ta enam ei ärganudki.
Mis mind aga kirjutama sundis oli fakt, et eile õues istude märkasin järsku, et kui mujal oli rohi madal ja kidur, siis ühe koha peal vohas see nagu noor vihmamets. Lähemal uurimisel menus mulle, et just selle koha peale oli kukkunud pudelike tundmatu vedelikuga.
Loodan, et see fakt pakub teilegi sama palju huvi kui minule. Te ju mõistate, mis selles pudelikes olla võis?
Tervitades,
Teie vana sõber härra Iks

Kui proua Hell kabinetti sisenes, nägi ta laua taga istuvat Tenni ja küsis imestunult, et miks ta loengusse pole läinud, tudengid olevat juba teda otsimas käinud.

“Eluvesi,” lausus Tenn vaid mõtlikult. “See peab olema eluvesi!”
“Kas sulle enam kraanivesi ei kõlba? Kui sa just tahad, siis võin sulle laborist ka destvett tuua.”
Tenn aga ei kuulanudki oma naist. Järsku hüppas ta laua tagant püsti ja karjus: “Heureka!”
“Avastasid mingi uue komposteri mudeli või?” uuris Hell hajameelselt.
“Ekspeditsioon! Me korraldame ekspeditsiooni eluveeallikatele!”

Ja juba järgmisel päeval startis keemiahoone eest kerge kuid kiire purjekas. Laeva meeskond oli kiiresti kombineeritud noortest ja seiklusjanustest keemikutest. Laeva ninas seisis käilakujuna kapten Sell, juuksed tuules lehvimas. Laevatekil oli näha veel ka ühte pikka kuju, kes õnnis naeratus näol oma iidolit jäljendas. See oli nooremmadrus Uik. Rooliratta juurest paistis tüürimehe karvane selg.
Sadamasse oli kogunenud palju lehvitajaid. Nii mõnigi pühkis pisara – nii harras oli see hetk.

Purjekas lahkus keemiahoone eest. Jõudes aga kiirematesse vetesse sattusid nad kohe hätta. Selgus, et ei kapten, tüürimees, ega ka keegi teine pardalolnuist ei teadnud laeva juhtimisest midagi.
Laevuke hüples kärestikulises jõevoolus nagu puupilpake ojakeses. Ei läinudki kaua aega, kui purjekas oli juba vesilastis. Nooremmadrus Uik üritas küll oma suurte kämmaldega vett laevukesest välja kühveldada, kui sellest suuremat abi polnud. Kapten kiskus paanikas oma niigi hõredaid juukseid. Ainus, kes suutis stoilist rahu säilitada oli tüürimees.
“Rahu, ainult rahu,” ütles ta meeldivalt naeratades, võttis lonksukese oma etanooli pudelikesest ja jätkas: “Sellistes olukordades tuleb kasutada hädaabi nuppu.” Tema hästihoolitsetud sõrm tegi kauni kaare ning vajutas rooliratta kõrval olevale suurele punasele nupule.
“Pusk,” jõudis ta veel öelda, enne kui mäslevad vood laevukese vastu kaljut viskasid ning jõe kiiretesse voogudesse uputasid.

Kurvad uudised ekspeditsiooni ebaõnnestumisest muutsid härra Tenni mõtlikuks. Loomulikult ei andnud ta alla “All is possible, impossible takes a bit longer,” lausus ta oma tunnusfraasi ja otsustas välja saata teise ekspeditsiooni. Selle juhiks määras end ise tuntud maadeuurija ja ärimees härra Haa. Loomulikult ei huvitanud teda kaugeltki nii väga “haruldane ja haisev vedelik, mida olevat nähtud seal kus jõgi lõppeb...” vaid pigem hoopis võimalus oma palavalt armastatud koksi tarnida ka kaugematele jõetagustele maadele.
Peagi startiski taas keemiahoone eest kaljas kahe mastiga, läks teele koksilastiga. Esmalt kulges sõit sujuvalt. Raske lasti tõttu seisis laev ilusti vees ja kiire voog ei mõjutanud teda üldsegi.
Peagi avastasid meeskonnaliikmed aga, et laev ei liigu enam. Liig suure süvisega ja liig raske lastiga alus oli põhja kinni jäänud.
“Me peame lasti kergendama ning hävitama oma toidu- ja veevarud,” ütles Kapten Haa.
“Äkki heidaks vette natuke sellest koksist,” julges üks hulljulge madrus vaikselt välja pakkuda, ise samal ajal viidates laeva ahtris kõrguvale idavirumaalikule mäele.
“Hull oled peast või!!!” kukkus Haa lõugama. “Kui tahate koksist loobuda, siis peate selle koos minuga üle parda viskama!”
Meeskonnaliikmed, kes olid ikkagi intelligentsed ja haritud inimesed tundsid ikka hea nõu ära ja talitlesid selle järgi. Olles liigsest raskusest vabanenud, liikus laev edasi nagu õlitatult. Aga kuna peale härra Haa polnud kellelgi õiget aimu, kuhu minema peaks, siis ühel jõe hargnemiskohal keerasid nad valele poole ja hiljem pole keegi neist enam midagi kuulnud.

Teise ekspeditsiooni kuulsusetu lõpp muutis härra Tenni juba murelikuks. Terve päeva käis ta muremõtetes ringi ja mõtles, et mida küll teha.
“Mis sulle muret teeb?” küsis Hell õhtul kodus mehelt.
“Kellele küll usaldada järgmine ekspeditsioon? Kõik minu väärtuslikumad mehed on juba hukkunud!”
“Usalda siis mõnele väärtuslikule naisele,” lausus Hell tähendusrikkalt naeratades.
“Ma ei tea ühtegi usaldusväärset naist,” lausus Tenn mornilt.

Sell õhtul soolas Hell oma mehe õhtusöögi meelega üle ning läks peavalu teeseldes varakult magama.
Kuid juba paari päeva pärast startis keemiahoone eest taas üks laevuke, kus kaptenisillal seisis Tenn ise – piip suus nagu vana merekaru. Ka Hell oli laeval. Ta ikka veel ei rääkinud mehega eriti.

Laev tõstis purjed öises fjordis ja purjetas vastu seiklustele.
Esialgu kulges kõik suurepäraselt. Tuuled olid soodsad ning laeval valitses mõnus asine meeleolu. Paari päeva pärast jõudsid nad juba kaardistamata alade piirile ning sealt edasi maale, kus elavad lohed (nagu kaardil kirjas oli).
Reisi viiendal päeval hakkas jõe vool taas kiirenema. Osavalt juhtis Kapten Tenn laeva kaljudest ja kärestikest mööda. Isegi ühte hiiglaslikku jõgikaheksajalga nägid nad, kuid peale väikest loengut haridussüsteemi puudustest kadus kaheksajalg, et tegeleda millegi huvitavamaga (nt lugeda telefoniraamatut).
Järgmisel päeval oli jõe vool juba nii kiire, et laevukese juhtimine tahtis vägisi käest ära kaduda. Ja siis ootamatult avastasid vaprad maadeavastajad, eluveelätete otsijad, et nad on sattunud veekeerisesse. See nägi välja just nagu kanalisatsioonikaev kevadise suurvee ajal, ainult loomulikult kordi suurem ja võimsam. Laev oli kaotanud täielikult juhitavuse ja nüüd ei jäänud muud üle kui vaid leppida oma saatuse ja märja hauaga.
Veekeeris neelas nad.

Suur oli laevnike üllatus, kui nad avastasid et, nad polegi surnud, vaid ikka veel laeval, mis pimedas koopas vaikselt edasi triivib. Laev oli küll vesilastis, kuid pumpade, kopsikute ja muude õõnesanumate abil õnnestus vapratel merekarudel siiski suurem osa veest välja kühveldada.
Pikk oli nende reis pimedas allilmas. Alles mitme päeva pärast nägid nad eredat valgust, mis tunneli lõpust paistis. Ja siis ühel hetkel jõudsid nad valguse kätte. Vesi tungles koopast kosena alla sügavikku. Kukkudes jõudsid nad veel märgata pruunikat haruldast ja haisvat vedelikku...
“Eluvesi hõikas,” Tenn eufooriliselt
“Reovesi,” parandas Hell ja ohkas sügavalt...




"Mis see nüüd veel oli?" küsite te imestunult. "Miski unenägu vä?" Ei, mäletate, ma kirjutasin, et tahtsin laevukesi ujutada kevadises kraavivees. No ma ei suutnud kiusatusele vastu panna ja mängisin natuke keemiahoone esises ojakeses paberlaevukestega. Ja nii oligi, esimene laev uppus, teine läks kaduma ja kolmas sukeldus kanalisatsioonikaevu...

P.S Laevnike võimalik kokkulangevus päriselus eksisteerivate inimestega on täiesti juhuslikku laadi ja mina seda ei taotlenud...

Kolmapäev, märts 29, 2006

Tädi pille

Ma olen tädi. Ootan lilli ja õnnesoove!!!!

EDIT: Tüdrik oli.

Pikkust 51 cm

kaal 4 kg

juuste värv - tume

Neid parameetreid vaadates võib arvata, et lapsest saab isegi asjalik inimene (eriti kui arvestada, et minu sünniparameetrid olid samad)

Juba vulisevad veed, kui ta silmad lahti teeb...

Täna linna joonlauda ostma minnes nägin ühte väikest poisikest, kes ujutas lumesulamisveeojakesekärestikes pisikest paadikest.
TAHAN KAA!

(a mul pole paati)

Vihmast, hammastest ja lammastest

Kujutage ette, eile öösel keset kõige magusamat uneaega hakkas mul hammas valutama. Minu hambad ei valuta. Nad pole seda kunagi teinud, aga vot eile öösel üks eesrindlik ja uudishimulik hammas otsustas, et tema teeb selle novaatorliku sammu ja vaatab, et kuidas on.
Nii, homme päev panen endale hambaarsti juurde aja kinni ja lasen selle valutava hamba välja tõmmata. Individualiste minu suus ei sallita. Ma ainult loodan, et ta teistesse ei ole jõudnud süstida seda uudishimupisikut. Muidu juhtub nii et ühel hetkel otsustavad kõik ülejäänud 31 hammast proovida, et kuidas oleks kui nüüd nt hoopistükkis suust välja kukus ja maailma avastama läheks (mis saaks nii küll minu 8,5 cm naeratusest?) Nii ju ei kõlba. Kord peab majas (suus) olema.

Muidu poleks väga vigagi olnud, aga kuidagi ei saanud magada tänu hambakese originaalitsemisele. Ja mis veel kõige hullem, siis hakkas üks lauluke ka kummitama. Ja nagu ikka nende kummituslauludega, teadsin ma sellest aint üht rida. Ja nii ma vähkresingi hommikuni, peas ketramas vaid:
Ütle mulle, mida sa näed...
Ütle mulle, mida sa näed...
Ütle mulle, mida sa näed...
Ütle mulle, mida sa näed...

Ütle mulle, mida sa näed...
aaaarghhh. Ma pean kõikide laulude sõnad selgeks õppima, siis ei saa tekkida sellist situatsiooni.


Hommikul aga läksin linna pikka joonlauda ostma, aga unustasin selle :( (täna teen uue katse. Eile juhtis Triin minu tähelepanu joonlaualt eemale, uvitav, mis selleks täna saab?).

Aga teate, mulle meeldis see eilne vihm. Mõnus soe, värskendav. Igatahes ei suutnud see mind toas istuma sundida. Hüppasin veeloikude vahel nagu noor hirv ja üritasin samal ajal jäistel teedel tasakaalu hoida nagu lehm libedal jääl. Ja kallid autojuhid – ma armastan teid ka :D
Kevad, kevad, KEVAD.

Selle kevadega seoses – uudiseid minu sõbrast Härra Lumest. Ema ütles, et lumemees seisab ikka veel täies pikkuses, kuid vihma päikese ja muude ilmastikutingimuste tõttu olevat võtnud Dahliliku kuju.

A teate, mis vihm minu juustega tegi? Mind on alati lokilambaks kutsutud (kuna ma ikka veel igal õhtul järjepüsivalt keeran lokirulle pähe :P) aga praegu kadestaks mind kõik lambulised. Juuksed tõmbasid krussi kui vedrud. Tavaliselt nad vihmale nii ägedalt ei reageeri, aga ilmselt on asi selles, et juba ei tea kui kaua pole nad vihmaveest isegi und näinud. Ehk paneb vihm nad kiiremini kasvama kah :D

Muide, on kaks asja, mida ma ootan sellelt kevadelt:
1. Esimene korralik soe äikesevihm (aah, ma armastan sooja äikesevihma)
2. Röövimine, riisumine ja põletamine. Isegi jõule ei oota ma nii nagu seda aega! Kui ilmad on ilusad, lumi sulanud ja mätas piisavalt kuiv, siis põrutan saaremaale tagasi ja ei tule enne tagasi kui kogu saar on riisutud

Teisipäev, märts 28, 2006

Lisateadaanne

Kui juba teadaandmiseks läks, siis kirjutage märkmikku üles, et täna 29 aasta pärast, ehk siis: 28.03.35 - gängi kokkutulek, sõpruskohtumine males, illegaardi terror. Pille on rääkinud.

Teadaanne

Neljapäeval kella üheksa paiku võivad kõik näljased taas Vaksali punkrisse koguneda, on lootust, et saab süüa :D

Me nimelt Vivianiga avastasime eile, et kõht on tühi. No neljapäevani ehk peame vastu, aga siis tuleb teha suuremat sorti sööming :D Ja ärge kartke, Vivian lubas süüa teha, nii et on lootust, et kõlbab kah :D

Ja ärge siis unustage kohale tulla, sest mine sa tea, millal järgmisel korral süüa saab.

Kes aru ei saanud, siis tulge Neljapäeval 30.03.2006, kell 21.00 kohale ja me seletame lähemalt.

P.S Kui te tõesti vajate mingit reaalset põhjust ka, siis võtke, mul on neid jalaga segada: Nt võib tähistada Tallinnakilupäeva või kasvõi minu nimepäeva :D

Esmaspäev, märts 27, 2006

Mis on uut siin päikese/voodi all?

Teen rõõmuga teatavaks, et tänu heldekäelistele sponsoritele on taas avatud Krõpsikukarp. Pankrotihaldurid peksti välja ja krõpsikud kolisid sisse.

Sain kodust teateid, et Härra Lumi olevat väga kõhnaks jäänud (ilmselt suurest kurvastusest või on ta äkki oopis kaalujälgijatega liitunud?) Aga pidi teine ikka veel uhkelt seisma, müts peas ja puha. Saadan talle tervisi.

Seoses jaanika kraami kolimisega Tallinna vabanes minu toas meeletus koguses ruumi. Ma kohe ei tea, mida sellega peale hakata. Peaks vist välja üürima kellelegi kalli hinna eest. (Ruum ise on eeskujulik ja asub valdavalt minu voodi all. On huvilisi?)

Tegelikult mõtlesin, et võtan sealt tolmu ära, peksan kõik tondid ja kollid minema ja ehitan sinna peidiku. Vaadake kui ma väga noor olin (ja väga ilus loomuliklult), siis ma ikka kartsin igasuguseid röövleid, mõrtsukaid ja pätte. Aga õnneks ei vähendanud minu suur noorus ja ilu minu mõistust. Mul oli kindel plaan, et kui mõni selline kurikael peaks külla tulema, siis peidan end voodi alla ja sealt ei oska mind keegi otsida. Aga oh häda, mul oli kodus lahtikäiv tugitool-voodi, kuhu mitte ei saanud alla pugeda. Kõik minu ülejäänud voodid on ka ühel või teisel põhjusel olnud ebasobivad turvaelemendid (üheks põhjuseks oli see, et isa tahtis lahendada lõplikult minu voodi-all-on-koll probleemi (vt Pilti)).
Aga nüüd pole mul enam midagi karta. Ahjaa, kõik röövelmõrtsukad, kes te mu blogi loete ja plaanite mulle külla tulla, siis minu toas oleva voodi alla pole mõtet vaadata, seal on ainult tolm...

Pühapäev, märts 26, 2006

Kellelgi on rebaste välimäärajat?

Suur tänu kõigile, kes laenasid mulle oma linnuteatmikke või muul moel toetasid minu linnukeste joonistamise projekti. Nüüd on linnukestega ühel pool. Halleluuja! Aga ärge lootkegi, sellega te ei pääse mitte minu joonistamise teemalistest haladest. Mul on juba ees uus töövihik, mida joonistada (mis tõotab pikka hala teemal kuidas ma ühte või teist joonistada ei oska). Sellega seoses, kas rebaste välimääraja on olemas? Ja kui on, siis tahaks mina ka seda näha! Ma nimelt ei oska neid joonistada (näete? näete? juba hakkab pihta!)

A üldiselt olen ma täiesti lootusetu juhtum. Selle asemel, et korralikult tööd teha ja töövihiku esikaant joonistada, tegelen ma oopis täpselt sama asja paintis joonistamisega. Aga teate kui hea on vaadata, kuidas pilt üks kaks kolm valmis saab. Seda va kaanepilti joonistan ma ilmselt veel paar aastat. Ilmselgelt peaks värvipliiatsitelt mõnele kiiremale tehnikale üle minema.

A minu tänased bioloogiateemalised avastused:

  • Ainus puu, mida ma joonsitada oskan on kask - järelikult elavad rebased valdavalt kaasikutes.
  • Ainus põõsas, mida ma joonistada oskan on kadakas - järelikult elab rebaseid eriti hulgaliselt just saartel ja Lääne-Eestis
  • Ainus loom keda ma joonistada oskan on siga - ilmselt tuleb töövihiku koostajatel rebaseteema seateemaks muuta (Lustakate rebasekutsikate Riksi ja Reeda asemel õpetavad lapsi lugema hoopis porised põrsad: Põrss ja Porss).

Ja veel üks probleem. Nimelt kas ma peaks lasteialastele mõeldud töövihikusse tegema loomad sellistena nagu nad pärislooduses eksisteerivad või sellistena, nagu neid lasteraamatutes kujutatakse? Ilmselt vist ikka viimane variant, sest just see vanus on parim laste loodusest võõrutamiseks. No et nad arvakski, et rebased käivad metsas püksid jalas ringi, popsutavad piipu ja kutsuvad lapsi lugema (ma tean küll, et see oli tegelt kass) ja kui juhtuks elus rebast nägema, siis ei tunneks nad teda ära vaid arvaks, et tegu on mingi pokemoniga või midagi sellist (ma tõesti ei tea, mida need lapsed sealt telekast vaatavad

Laupäev, märts 25, 2006

Unifilm esitleb: romantiline draama "Sinu aeg on käes" (Ainult unikinos)

Ei möödu öödki, kus ma und ei näeks. Mul on kolme sorti unenägusid:

  • Esimesse kategooriasse kuuluvad sellised unenäod, kus nagu midagi eriti polegi, vaid on rohkem nagu tunded ja värvid ja lõhnad ja maitsed ja kõik on hästi segane aga samas hästi selge. Tegevust on neis unedes minimaalselt. Enamasti on need head unenäod. Unes on tunne, et kõik on just nii nagu peab, on mõnus ja soe ja...ehh, need on head uned. Ja ärgates on ikka selline magus igatsus kallal. Just nende unede pärast kadestasin ma Unenäo-Pillet
  • Teine unenäo tüüp on selline, mille uned on unenäole iseloomulikult hüplikud ja segased. Kergelt painajalikud isegi (eriti need, mis räägivad koolist, kehalise kasvatuse ja venekeele tundidest). Kuigi mitte alati. On ka toredaid ja isegi lustakaid unesid, kuid nad on ikkagi segased ja ununevad kiiresti.
  • A kolmandat sorti unenäod on kõige huvitamad. Need on selged ja omavad miskit järjepidevust. Just nagu filmi vaataks. Kui unenägu läbi saab, siis tekkib tunne, et kohe tulevad lõputiitred. Kusjuures need on alati mitte läbi minu silmade vaid kõrvaltvaataja pilgu läbi.

Täna nägin siis kolmandat sorti und. Uni nagu film.

Uni algas sellega, et unifilmi peategelane noor neiu (pakun, et 17-18 või nii) Cesille seisis rongijaamas. (Peategelane polnud küll minu nägu ega minu nimega, kuid kuna see ikkagi olin tegelikult mina, siis edaspidi räägin temast kui endast.) Ehk siis mina seisin rongijaamas. Aeg võis olla kusagil eelmise sajandi alguse kanti. Perroon oli tihedalt rahvast täis, õhus oli tunda kiirustamist ja ärevust. Inimesed justkui põgenesid millegi eest. Ja polnud ka ime. Rongi kolinat ning puhkimist ja inimeste jutuvada varjutasid aegajalt kaugemalt kostvad kumedad mürtsud, mis inimestesse hirmu ja paanikat külvasid. Sõda.

Rong, millele ma minema pidin oli kohe kohe startimas ja minu ema, kes oli mind saatma tulnud, surus pisarsilmil mulle minu pambu pihku ning lausus:

"Sa pead nüüd minema. Ära meie pärast muretse, küll meie kuidagi hakkama saame." Ta kallistas mind veel viimast korda ja sosistas samal ajal mulle kõrva "Ära unusta, et aeg on sinu kõige väärtuslikum aare. Ära seda raiska."

Ma ei vastanud midagi. Mu kurk oli tagasihoitud pisaratest kähe ja ainult tahtejõu sunnil suutsin mitte nutta. Ma noogutasin emale, saamata ise täpselt aru, mida ta selle aja jutuga mõtles ja hakkasin rongi pele minema. Ma ei tahtnud, kuid teadsin, et pean. See oli kurb lahkumine. Ja terve tee Lätti (sest just sinna see rong läkski ja just sinna pidin ka mina minema) istusin ma muremõtteis, meenutades raskeid aegu kodus ja isegi ei julgenud mõelda, mida tulevik mulle toob. Surusin oma pambu, mis oli minu ainus varandus, vastu rinda ja vaatasin aknast välja kuidas kodumaa seljataha jääb.

Ma ei tea, kuidas minu emal oli õnnestunud mulle kupee pilet muretseda, aga ma olin väga tänulik selle eest. Vähemalt oli seal hea ja rahulik istuda. Vaatasin kupees ringi. See oli küll rahvast täis, kuid kõik istusid vaikselt omaette ning ei rääkinud teineteisega. Ilmselt olid ka nende pead täis rusuvaid mõtteid. Noormees minu vastas pingilt naeratas mulle nukralt ja lausus aknast välja vaadates:

"Nii sinist taevast kui kodus pole kusagil mujal," ja tema nukrad silmad olid just niisama sinised kui kodumaa taevas, mida mul arvatavasti enam niipea näha ei õnnestu.

Rohkem ei rääkinud keegi kogu sõidu jooksul midagi. Ühel hetkel, peale pikka rongis loksumist, aeti meid mingis väikeses Läti raudteejaamas rongist välja. Seisin nõutult perroonil, teadmata mida edasi teha. Järsku tuli minu juurde soniga noormees, kelles ma tundsin ära noormehe, kes oli minuga samas kupees sõitnud ja mulle ennist lahkelt naeratanud (filmis oleks selle koha peal paljutõotav muusika, et kõik saaks aru, et see ongi see romantiline kangelane, keda te veel kindalsti filmis kohtate). Ta tuli minu juurde ja uuris, et miks ma ometi norutan ja mina teatasin, et ei tea, kuhu edasi minna ja mida teha. Tema päris siis lahkelt, et kuhu ma minna tahan ja kuulnud minu sellekohast vastust (kahjuks ei jäänud mulle selle linnakese nimi meelde, kuhu ma jõudma pidin) lõi tema nägu naerule ja teatas, et tema liigub ka just samas suunas ja perroonilt see ja see peaks iga minut väljuma meie rong. Noormees (oma nime polnud ta mulle ütelnud) haaras mul käest kinni ja läbi rahvamassi trügides jõudsime peagi õige rongini. Seal tekkis aga esimene tõsisem probleem, uksel seisis mees kes kasseeris kõigilt sõita soovijatelt 50 senti. Minul aga ei olnud üldse raha. Ma küll üritasin piletimüüjat ära rääkida, et ta laseks mind rongi peale, aga ta oli kõva südamega ja ütles, et ei saa. Mina astusin siis kõrvale, võtsin ohates taskust ühe pakikese, harutasin taskurätist välja kella, mille ema mulle kinkinud oli. Mõtlesin, et ehk selle eest õnnestub mul pilet lunastada, kuid kellast hakkas kahju - oli see ju minu ainus mälestus kallist emast ja kodumaast.

Sobrasin veel veidike taskus ja oma suureks üllatuseks leidsin sealt kuldselt sädeleva 50 sendise rahatähe. Andsin selle torisevale piletimüüjale ja trügisin rongi. See oli väike rong, kuid see-eest puupüsti täis. Ei olnud seal enam kupeesid ega midagi. Pingid olid täis ja paljud istusid oma kompsudel, kastidel või niisama põrandal. Vaatasin ringi, lootes märgata noormeest, kes mind oma hoole alla oli võtnud. Hetkeks valdas mind paanika, et ta on kadunud, kuid siis märkasin teda veidike eemal. Tal oli õnnestunud leida mulle istekoht ühel kirstul. Trügisin tema juurde ja istusin väsinult noormehe kõrvale kastile.

Sõit oli pikk, kuid ma ei mäleta sellest suurt midagi, kuna olin magama jäänud (päris huvitav oli kõrvalt vaadata, kuidas Cesille (e siis mina) täistuubitud rongis pea tundmatu noorsandi õlal magas - selline romantiline pildike). Järsku ärkasin kerge raputuse peale üles ja kuulsin kõrvus vaikset häält.

"Teie peatus," lausus noormees ja ulatas mulle minu pambu. "Meie teed lähevad siin lahku, jääge hüvasti."

"Aga... Aga kas teie ei tulegi siis?" küsisn ma hirmunult. Millegipärast oli mul tekkinud tunne, et noormees tuleb koos minuga edasi, et ma ei pea veel üksi maailmale vastu astuma.

"Ei, mina pean edasi sõitma," vastas noormees nukralt naeratades. "Teie aga kiirustage nüüd, kuulsite juba teine vile."

Rahva vool viis mind rongist välja ja suitsupahvaku ning vilede saatel hakkas rong liikuma. Nägin veel vilksamisi kuidas noormees läbi rongiakna mulle oma soniga lehvitas. Mina jäin käed rippu rongile järele vaatama, silmis pettumuse pisar. Tükk aega seisin ma seal, kuni perroon oli inimestest juba täiesti tühi ja rongist oli alles vaid õrn mälestus, mille tuulehoog peagi minema puhus. Tuul oli külm ja tõi mu välja minu unustusest.

Õlgu väristades ja õlarätti tihedamini ümber mässides hakkasin ma vaikselt võõras linnas ringi jalutama. Tegu oli suhteliselt väikese linnakesega. Astusin mööda peatänavat edasi ja mõtlesin, et mida küll edasi teha. Mul polnud raha ega elukohta ega ühtegi tuttavat selles linnas. Ma jõudsin järeldusele, et eks ma pean kusagilt mingi toakese üürima ja siis koduõpetajana veidike raha teenima (sest ma ei suutnud välja mõelda ühtegi teist tööd, mida muud minusugune haritud, suhteliselt kõrgest keskklassist pärit noor neiu teha võiks). Esmane probleem oli aga öömaja leidmisega. Käisin siis mina mööda linna ringi ja otsisin aknaid, millele oleks valge lint pandud (see pidi näitama, et tuba on üürida). Niimoodi hulkudes jõudsin ma pandimajani. Kuna ma teadsin, et ilmselt läheb toa üürimisel siiski vaja raha ettemaksuks, otsustasin raske südamega ema kella panti panna.

Pandimajas järjekorras oodates uurisin natuke ema kella. See oli selline kullast kell ja nägi suht väärtuslik välja. Järsku avastasin, et sellel oli justkui mingi pisike käepidemeke või asi, nokitsesin natuke selle kallal ja minu üllatuseks avanes väike salalaegas. Veel suurem oli minu üllatus, kui ma nägin, mida see sisaldab. Kullase salalaeka seest särasid mulle vastu pisikesed teemandid!!!

"Ära unusta, aeg on sinu väärtuslikuim aare. Ära raiska seda," kordasin ma vaikselt ema viimaseid sõnu. Nüüd ma mõistsin, mida need tähendasid. Sulgesin hoolikalt salalaeka ning lahkusin pandimajast.

Siinkohal tuli lõputiitrite koht ja ma teadsin, et sellel unenäofilmil on veel ka teine ja kolmas osa. Kusjuures ma tean mis seal juhtub. Ma teadsin seda juba unenäo alguses, nagu oleks seda filmi varem näinud.

Aga keda huvitab, siis järgmises kahes osas saab neiu Cesille näha veel kõvasti häda ja viletsust. Ta üürib toakese ühes pansionaadis ja leiab isegi koduõpetaja koha ühe samuti sõja eest põgenenud kaasmaalase perekonnas, kus tal tuleb õpetada kolme üleannetut jõnglast. Loomulikult ristuvad tema teed eriskummalisel moel korduvalt selle sama soniga noormehega rongist. Oma teemanditest pidi noor neiu siiski paar tükki ära müüma (et maksta üüri). Kuidagi õnnestub neiu naabertoas elaval päevavargast tegelinskil teada saada neiu salajasest rikkusest ning ta varastab teemandid ja siis algab tants trall ja tagaajamine. Peale mitmeid eluohtlikke ja põnevaid seiklusi õnnestub neiu Cesille´il soniga noorsandi kaasabil teemandid ja kell tagasi saada. Ja siis elavad nad häpili ever after.

Ehh, see unenägu kõlab kui Barbara Cartlandi meistriteos....

Aga mulle isiklikult meeldivad sellised unenäod. Kinos pole vaja käiagi, oma enda unenäokino. Kahju, et aint teistele ei saa seda näidata, sest loomulikult ei oska ma kirjeldada oma unenägu nii hästi ja põnevalt kui see tegelikult on. Peate ise ästi palju juurde lisama, et õiget ettekujutust asjast saada...

Reede, märts 24, 2006

Me totaaly bored

Mul on teile küsimus kallid kaaskodanikud. Mida krdit te teete oma vabal ajal? Mul on nii kohutavalt igav, et mine või lolliks. Aga pole kuhugi minna enam. Kohe kohe suren igavuse kätte ära. See on piinarikas ja aeglane surm, ei soovitaks kellelegi, isegi oma kujuteldavatele vaenlastele mitte.
Aga andke andkeks, reede õhtul kodus istuda ja lakke sülitada...no kuhu see kõlbab?...

EDIT: kui muu ei aita kutsuge prk Kallas, nemad ikka aitavad. Ja Liina tuli ka. Elupäästjad ma ütlen!

Õige tee läheb siit, sosistas rebak...

Aaah, see pole aus, täna on jälle ilus ilm. Mina keeldun ilusa ilmaga toas istumast. Aga kui ma toas ei istu, kuidas krt peaks ma siis oma artikleid lugema??? Ja nii soe veel pole, et ma õues töövihikuid joonistada saaks (sain täna uue portsu kätte - õnneks on seal linnukesi minimaalselt, aga see-eest on se eritit rebaserohke. Kes õpetaks mind rebakuid joonistama? See on kõik, milleks ma võimeline olen:Igatahes lähen järgin natuke rebaku nõuannet (tema ikka teab, kus õige tee asub) st lähen laian veidike linna peal kuni päike on mu nina punaseks kõrvetanud (see pole eriti keeruline minu nina puhul, mis tavaliselt särab nagu ladvaõun mu näos) ja kui tagasi tulen, siis viskan kulli kirja. Kui tuleb kull, siis lebotan nagu ikka, kui tuleb kiri, siis lebotan eriliselt, kui münt jääb serva peale seisma, siis hakkan rebakuid joonistama, kui münt aga õhku haihtub, siis võtan artiklid käsile...

P.S kas keegi tahaks mulle kulli-kirja viskamise eesmärgil raha laenata? Et oleks mida visata?

Neljapäev, märts 23, 2006

MÕV

Käisin metsas kevadet otsimas (ja et aega ära kasutada üritasin end samaaegselt ka ära eksitada). Metsas pole kevade lõhnagi, seal on alles padutalv. Lumi on nabani ja põõsaste taga varitsevad jääkarud. Kevadet ma ei leidnud ja ära end eksitada ei suutnud, võiks järeldada, et täiesti luhta läinud retk. Kuid ei, miskit ma sellest retkest ikka sain. Nt villi iga varba otsa (te ei kujuta ette kui keeruline on tänapäeval väärt ville saada). Vastutasuks kaotasin hääle (juba vanarahvas teadis rääkida, et metsas käies tuleb ikka laulu lõõritada (peletavat ohtlikud metsloomad nagu urunugised ja murdjajänesed eemale) Ja mina käisingi mööda metsa ringi, ikka alleaa, alleaa).

Kuna ma juba ihaste kanti sattusin, siis mõtlesin, et lähen vaatan kuidas minu sõpradel ka õhulaeva ehitamine edeneb. Ehitusplatsil polnud kedagi näha, kuid kõik märgid näitasid, et töö oli vaid hetkeks pooleli jäetud. Märkasin, et laev oli jälle juppideks lahti võetud. Ilmselt taas mingi tagasilöök. Ei viitsinud mina neid noormehi tagasi ootama hakata, jätsin neile sädekiirendile (mina, kes ma olen mehhaanika alaste teadmiste poolest võrdne molluskiga, tunnen selle jublaka ära vaid selle tõttu, et just selle tüki süüks on nad vähemalt pooled oma ebaõnnestumised kirjutanud) väikese kirjakese tervitustega ja paar kommi, mis mul juhuslikult kotis vedelesid, ning lasin jälle jalga. Mul on kuri kahtlus, et sellest masinast ei saa iial MÕVi, heal juhul MMM (st maa-maa-maa tüüpi sõiduk).
Seoses MÕViga, viimasel ajal jääb see mulle pidevalt risti põiki jalgu. Kodus tegin mina raamatukapi lahti ja sõnaotseses mõttes kukkus mulle sülle nostalgilisi mälestusi esile toov lapsepõlvekoomusk - "Proovisõit" (Mul on kodus olemas ka "3 lugu" ja "Seiklus Sekontias", aga need hoidsid madalamat profiili ja ei kukkunud kapist välja). Seejärel komistasin ma internetis kolades nende samade koomuskite peale ja siis tsiteeris Mps ka veel Ulmikut. Mis toimub?
A see MÕV ja tänane metsaretk kokku näitasid taas selgelt, kuidas mul iga päevaga tekib järjest suureneb soov võtta reisikott selga, hüpata MÕVi ja põrutada kuhugi...

P.S ega kellegi giljotiini laenata pole???

Kolmapäev, märts 22, 2006

Kiusatuslik päev

Kõik te teate seda huvitavat tunnet kui käsi või jalg ära sureb. Aga kas te teate, mis tunne on siis kui sul kõrv ära sureb? Mina ka enne tänaset ei taeadnud, aga vot täna avanes mul ootamatu võimalus see välja uurida ja mina, teadusjanune nagu ma olen, ei suutnud kiusatusele vastu panna.

A praegu on mul hoopis teistsugune kiusatus. Selle nimi on sidrun. Loomulikult meeldiks mulle palju rohkem, kui minu kiusatuse nimi oleks krõpsik või šokolaad. Logistilistel põhjustel pole mul siin kumbagi neist. Sidrun aga on. Lisaks sellele on mul veel kaks seltsilist - Nälg (mistõttu muutub iga vähegi söödav asi kiusatuseks) ja Laiskus (mis sunnib võtma kaalumisele isegi sidruni söömise, kuna kööki leiba tooma minna on ju liigne pingutus).

Muide, kas te teadsite, et sidrunit on palju lihtsam koorida kui apelsini?


Hmm, avastasin just, et mul on lisaks sidrunile siin ka soola. Nüüd on küll aint tequila puudu...

Oh, sidrunikiusatus sai just lahendatud (kujutage ette siin haput nägu tegevat Pillet) nüüd on kiusatus voodisse heita ja veidike lugeda enne und, aga näe, kõigepealt tuleb omseks venekeele kontaks õppida...oi milline kiusatus on omme sinna mitte minna....

kius kius kius

Teisipäev, märts 21, 2006

Needuskontroll

Selgitamaks välja, kas mul tõesti on helkurineedus küljes korraldan järgmise katse:
Just praegu (21.03.2006, kell 12.30) kinnitan oma tagi külge uue helkuri (kinnituseks kasutan tugevat nööri ja täiesti asjalikku haaknõela).
Edasi lihtsalt jälgin ja üritan fikseerida võimalikult täpselt tema kadumise hetke. Hoian teid kursis.

Kraadiklaas

Kuid silmades on tango, tango, tango
See kõikevõitev viis mu ainus mõte on
Ja kõrvades on tango, tango, tango
See kõikevõitev viis mu ainus mõte on*

P.S Kevad tuli see aasta jälle teisiti (tiu tiu)

* kui üldse mõtteid on

Esmaspäev, märts 20, 2006

Täna ommikul enne kukke lahkusin oma kodust. Pimeduse varjus hiilisin veel viimast korda härra Lume juurde ja jätsin temaga hüvasti. See oli kurb lahkumine. Ilmselt ei kohtu me enam iialgi. Kindlasti oli see parim meie mõlema jaoks. Lumemees ja punapääsuke pole lihtsalt määratud koos olema.
Pimeduse varjus hiilisin tagasi autoni, mis mind bussijaama viis. Pimedusevari on loomulikult tingitud sellest, et ma taas oma helkurist ilma olen. Jah, kujutage ette, tervelt nädalakese pidas minu tiivuline helkur minu küljes vastu. Mul on ilmselt helkurineedus. Läbi aegade on kõige kauem minu küljes vastu pidanud helkur 5 kuud (kuigi seda ma siiski ei arvestaks, sest see ripub minu mantli küljes, mis ripub nagis ja mis minu seljas ripub heal juhul aint pühapäeviti ja riiklikel pühadel). Aga üldiselt on minu helkurite keskmiseks elueaks nädalake. Miinimumvastupidavus on olnud pool tundi.
Ausalt, need helkurivabrikud rikastuvad minu arvelt. Peaks endale otsekorraldusega tellima igal nädalal uue helkuri.
A kaldusin vist teemast kõrvale, tegelikult ei tahtnud ma kurta selle üle kuidas mul lasub helkurineedus, vaid hoopis selle üle, kuidas Saaremaa on Tartust veel kaugemale triivinud (vähemalt 400 km pikkune jupp on vahele poogitud), kuidas muidu saaks see bussisõit olla selline piin.

Aga nüüd olen ma Tartus tagasi ja valmis astuma vastu kõikidele raskustele, mis seisvad eluteel

Laupäev, märts 18, 2006

Lumememmede migratsioonist ja kliima soojenemisest

"Kevad on käes," hõiskab reibas hääl raadiost.
"Lumi sulab," teatab teine televiisorist.
"Vesi ojakeses vaikselt vuliseb," laulab jäääääääär (nime poolest talvine eks) makist.
"Päike paistab nii soojalt," kirjutab keegi blogis.
kevad KEVAD KeVaD
kevad KEvaD
Kevad
kevad kevad

Aga kas keegi mõtleb ka minu vaese härra Lume peale, kes päikesepaistelisel hoovil sulab nagu tinasõdur kaminas?
Mul on tast nii kahju. Iga natukese aja tagant pean õue lippama, et talle maha kukkunud nööbisilm tagasi panna, paitada tema sulapisaratest niisket põske ja öelda, et peatselt jõuab ta palju ilusamasse kohta, kus on külm nagu põhjanabal ja kus on palju ilusaid lumememmesid, kellega mõnusalt juttu vesta ja jääpurikaid limpsida. Kaua pole tal enam kannatada. Ja tema ainult naeratab mulle oma nukrat lumetaadinaeratust ja vaatab mind oma kurbade nööbisilmadega...
Varsti....varsti...
Või lendab ta hoopis koos teiste lumetaatide/memmedega suures parves suveks põhja, et järgmisel aastal taas naasta oma vanasse pesapaika?


P.S Lumememm-linnu lennuprofiil sarnaneb väga punapääsukese omaga, aint üks tuleb, teine läheb kevade saabudes.

Neljapäev, märts 16, 2006

Esimene lind, kes kevadel tuleb...

Uskumatu, see hullus on igikestev. Igal hommikul olen ma võtnud suusad ja läinud metsa “talverõõme” nautima. Aga no esmaspäeval saab see nali läbi - siis algab ju kevad. Esmaspäeval naasen ka mina lõunast. Sest esmaspäeval algab kevad. Te peaks juba teadma, et esimene lind, kes kevadel tuleb on ikka punapääsuke.
Esmaspäeval algab kevad, aga praegu on alles padutalv. Minu lapsepõlvekodu teeb mindki kuidagi lapsikuks. Eile näiteks poodi minnes avastasin, et lumi hakkab enamvähem rahuldavalt kokku. Momentaalselt lisandus minu ostunimekirja veel üks artikkel - porgand.
Koju tagasi jõudes asusin lumememme ehitama. Või õigemini lumetaati (lumememmesid on niigi ebaproportsionaalselt palju). Mind tabas ehe lapsemeelne lust. Rõõm lihtsatest asjadest. Aga tegelt, kas teie suudate meenutada, millal te viimati korraliku suure lumememme tegite? Mina ei suutnud. See on selge märk sellest, et oli viimane aeg see viga parandada. Ja olgem ausad, nii uhket ja ilusat lumemeest pole siin hoovis enne seisnud. Ema väitis, et viimasel paaril aastal pole siinkandis üldse neid näha olnud. Mis teil viga on kohalikud lapsed??? Mina mäletan, kui mina noor (ja loomulikult ütlemata ilus) olin, siis sai ikka iga talv lumekujusid ehitatud (tõsi, need lõhuti küll järgmiseks päevaks ära, aga ikkagi). Olgu minu ehitatud Mr Lumi neile õpetuseks, kuidas ehitama peab.
Ja Mr Lumi on tõesti uhke õppematerjal, ta on ligi 2m pikk (kui kübar sisse arvutada) ja seisab uhkelt käed rinnal risti ning valvab ümbrust oma tumedate nööbisilmadega. Ilus nagu noor apollon. Ja kohe kutsub kallistama.

Aga muidu on elu siin kodus nagu muiste. Õde on mul viimaseid päevi ümmargune. Lebab tiivanil nagu vaal kuival ja minu ülesandeks on teda aidata kui vaja. Üks näitlik dialoog:
“Õti, tule siia,” kostab suurest toast minu kõrvu hale abitu hääleke.
“Mis sa tahad?” hõigun teisest toast vastu.
“Tule aita mind?” kostab veelgi abitum hääleke.
“Kuidas?” küsin kahtlustavalt (ja kahtluseks on põhjust, ta on juba 23 aastat minu õde olnud, küll ma teda tunnen).
“Tule vahetea kanalit...”
“Unista edasi!”

Aga ärge arvake, et mu päevad mööduvad lebotades. Mind tabas ükspäev ootamatult üks imeline, et mitte öelda geniaalne idee. See tabas mind täiesti ootamatult ja lõi mind peaaegu oimetuks. Ma küll ei ütle teile, mis see täpselt on, sest esimese hoo raugedes võib selguda, et polnudki nii geniaalne idee, kui esmalt tundus ja kardetavasti jõuan sellest peagi ära tüdineda (eriti kui arvestada seda, ettegu on piiiikaajalise projektiga). A sellega ma praegu aktiivselt siin tegelengi.

P.S kas pole imelik, et suusatamisest mul jalad haigeks ei jäänud, aga lumememme tegemisest küll?

P.P.S Nägin unes, et Mps oli liitunud pidžaamamaffiaga... Seda poleks ma temast küll osanud oodata, kuid tuleb tõdeda, et tervitatav nähtus

Esmaspäev, märts 13, 2006

ufonautikapäev?

Mis toimub kas meil on miski ufonautikapäev täna või? Jõudis keegi lõpuks marsile õunapuuistandust rajama? Mida see google pasundab? Valgustage mind!

Suuskadega mängimine keelatud

Ma ei tea, kas see on kodu või miskit muu siin, mis mulle imelikult mõjub ja eriskummaliselt käituma paneb. Aga midagi siin on. Kuidas muidu oleks saanud areneda järgmised sündmused:

Hommikul kööki minnes tundsin koridoris midagi imelikku. Kusagil teadvuse piiril üritas miski endast märku anda. Köögist ära tulles tabas mind sama tunne, ainult veidike tugevamalt. Mingi mõte hakkas mu peas kuju võtma, aga mis täpselt, sellest ei saanud ma veel aru. Teist korda köögi poole minnes (köögis on alati palju head, seal tasub tihti käia) juhtus see jälle. Tagasi tulles vaatasin juba teadlikult ringi, et mis see on, mis mind niimoodi häirib. Peegel? Ei. (Tõsi, see häirib mind ka pidevalt, ta nimelt näitab minu kohta laimupilti, nagu poleks ma aastaid pead kamminud) Seinal rippuv keraamiline kala? Vaevalt. Õe kindad peeglilaual? Ei. Venna suusad nurgas? Ja järsku oli mul kõik selge - juba ommikust saati küpses tasasel tulel mu peas plaan suusatama minna. Aga kuna ma üldiselt olen suusatamise vastu, siis hauti see plaan valmis minu teadvust kaasamata. Ja nüüd asetati fakti ette, et tuleb suusatama minna. Toimus järgnev didaloog:

“Mine suusatama!” ütles hääl mu peas.
“Aga ma ju ei oska suusatada,” teatasin ehmunult. “Ma pole mingi 5 aastat suusatanud.”
“Viimane aeg õppida,” vastati karmilt.
“Venna suusasaapad on mulle 3 nr suured,” tõin ma välja oma tugevaima argumendi.
“A kui sa paned venna saabaste sisse ka venna 3 nr suuremad sokid, siis on ju kõik korras,” keelitas mind hääl mu peas.
“Ma olen ikka veel natuke haige,” protesteerisin ma.
“Suusatamine tõstab toonust ja parandab üldfüüsist, mis aitab sul võidelda külmetushaigustega,” targutas hääl peas.
“Aga...” üritasin ma veel kord.
“Niu niu niu,” katkestati mind julmalt. “Marss suusad jalga ja õue!”

Mina ei julgenud endam vastu vaielda, võtsin suusad ja läksin metsa. Ise ka imestades, et kuidas ma ometi iseendale alla jäin. Loodetammikus panin suusad alla ja mõtlesin, et mis nüüd edasi. Kui pool teest oli läbitud, hakkas minu rabelemine juba natukene suusatamist meenutama. Või tõsi küll, pigem suusatamise paroodiat aga siiski. Iseenesest oli päris lõbus. Pille suuskadel on üliharuldane vaatepilt. Kord kümne aasta jooksul võib seda näha. Tänasega sai siis selle dekaadi suusatamine tehtud. Järgmine selletaoline sündmus on planeeritud aastasse 2016. Huvilistel soovitan varakult raja ääres kohad broneerida.

Huvitav, mis on järgmine ebatraditsionaalne tegu, millega ma kodus olles hakkama saan? Kõik näikse võimalik olevat!

Postituse internetiaugust vahendas teieni as riidepuuühendused.

Laupäev, märts 11, 2006

Tindiplekiga sissekanne

Ma lähen su juurest ära
Väljas on talv
Ja taevas on tähti täis
Ja puud ja puud ja puud ja puud on raagus

Ma lähen su juurest ära
Nüüd mõni aeg
Sa mind ei näe
Ja tulen ja tulen ja tulen ja tulen varsti tagasi....


St lähen jälle internetiauku.
ja kui ma enne oma 60. sünnipäeva tagasi pole, siis võite mind raadio teel taga otsima hakata.
(Muide, see must Saareamaa kujuline laik pole tindliplekk vaid hoopis internetiauk. See, et see on Saaremaa kujuline on puhas kokkusattumus)

Ja roos ja roos ja roos on võrratu...

Kahtlustan, et naistepäevaks kingiti mulle kunstroos. Asi on sellest, et see lilleke seisab juba mitmendat päeva minu kapil ja on sama ilus ning värske, nagu oleks äsja nopitud. Tavaliselt piisab vaid minu abotaanilisest pilgust, et ükskõik mis lill närbuks, kuivaks ja tolmuks pudeneks.
Siin on midagi kahtlast...

Kolmapäev, märts 08, 2006

Kuidas ma naistepäeva tähistasin

Minu käekell näitas 00.48, kui ukse tagant kostus nõudlikku kellahelinat. Arvasin, et üks kahest - käekell või need ukse taga - on hulluks läinud. Kuna mobiil näitas sama hullu aega, tegin järelduse - ukse taga on hullud. Hoiatuskell minu peas hakkas endast märku andma väites, et hulle ei ole ohutu uksest sisse lasta, eriti kesk kõige sügavamat öötundi. A kuna neid nõuandjaid on nii palju (vasakul õlal kuradike, paremal õlal inglike, sisetunne, hoiatuskell, bioloogiline kell, südametunnistus, usutunnistus jne jne jne), siis ei jõua mina neid kuulata ja tegin ikkagi ukse lahti.
Ja oh seda imet - ukse taga kolm noormeest kui lilleõied. Silm lausa puhkas nende peal (see võis tulla ka sellest, et teda oli puhkamise pealt katkestatud). Ja lilli ja küpsiseid... ja oh, mida võikski ühel naistepäeva öösel enamata tahta.

Hommikul linnale joostes põrkasin ukse peal kokku ühe soliidses eas härrasmehega, kellel peos suur kimp lilli. "Kas tõesti mulle!?!" oleksin äärepealt imestusega küsinud. Aga polnud minule. Muie suul läksin lennates trepist alla - olgu naabrinaisel siis täna hea päev - ja selles mõttes polnud grammigi kadedust.

Linna läksin ma muidugi eesmärgiga kulutada raha, mida mul pole. See tuli mul hästi välja. Huvitav kui kaua suudan ma niimoodi sirgelt üle oma võimete elada?

Kui ma juba linnas olin, sis otsustasin kontrollida, et kas see, mis Mps oma blogis välja reklaamis ka tõele vastab. Ja nii uskumatu kui see ka ei tundu, vastas tõele. juba eemalt raamatukogule lähenedes märkasin mingit pikka järjekorda looklemas. Läksin siis lähemalt uurima ja selgus, et see oli kallistamise ootamise järjekord. Oli seal igat vormi, kuju ja vanust neiusid ja naisi. Mõni oli sellist nägu, nagu oleks ta juba tunde oodanud, mõni nägi välja, nagu ta oleks juba sajandeid oodanud. Trügisin veidike ette poole, et paremini näha. Ja seal ta seisis!!! Nägu naerul, käed kallistamiseks sirutatud nagu miski sotsiaalkangelane.
Tegin veel paar sammukest ette poole, et veenduda, kas tõesti Mps? Üks tädike (kes välimuse järgi otsustades peaks veel päris hästi mäletama suurt üleujutust noa ajal, ja seda igiammust aega kui rohi oli palju rohelisem) hakkas mind kepiga peksma ning tänitas kiledal häälel, et kuhu ma trügivat ja oodaku ma oma aega nagu kõik teised ja tänapäeva noorus olevat hukka läinud jne jne jne. Taganesin kiiresti ja võtsin koha sisse päris järjekorra lõpus, kuhu ikka kostis veel valju pobinat teemal, kuidas mõned end teistest paremateks peavad.

Peale 3 tundi järjekorras seismist, mida rikastasid aegajalt eest poolt kostvad tänitused ja nostalgilised meenutused vorstisabas seismisest, otsustasin loobuda. Naistepäeva kallist oli muidugi kahju, kuid mis teha, oli vaja minna...

A nüüd on mul vaja minna Petsi sünnipäevale. Lubasin, et aitan Soodal end ilusaks teha :)
Oh neid noori küll...
Kui aeg on raha, siis kuidas saab olla, et mul on aja järgi miljonäristaatus, aga pangakontol valitseb tühjus???

P.S kas keegi teab kohta, kus saaks hea kursiga aega raha vastu vahetada...
P.P.S ja palun, ärge öelge, et mine tööle - peab ju olema ka mõni lihtsam viis, mõni ajavahetuspunkt või asi...

Esmaspäev, märts 06, 2006

Peast soe

Kui ma veel noor olin (ilmselt olen ma vist praeguseks juba hirmus vana, miks muidu oleks see juba kolmas postitus, mis sarnaselt agab), siis olin ma tubli ja terve laps. Karastunud nagu pioneer, ütleks ma. Nüüd, vanaduse saabudes on minuga midagi imelikku toimuma hakanud. Juba II kursusel avastasin, et minu kehatemperatuur on pidevalt 37,1. Otsustasin, et see ongi minu keha normaaltemperatuur. Nüüdseks on minu normaalne keha temp. tõusnud juba 37,3-ni. Kui antud tendents jätkub, võib mind varsti kamina asemel nurka hõõguma panna (soovitatavalt mõne tulekustuti lähedusee, kuna minu läheduses kipuvad asjad süttima).
Samas on minu käed külmad kui jääkuningannal ning varvastest ma parem ei räägigi. Jalgu on raske pesta, paned varbad vette ja vesi, mitte ainult ei jahtu ära, vaid lausa jäätub... Selline temperatuuride kõikuvus ühe keha piires, on esmapilgul lausa imelik... A see on täiesti seletatav. Ilmselt on minu keha küttemehhanismiks süda (ma olen tuntud oma sooja südame poolest). Kuna sõrmed ja varbad on nii kaugel südamest, kui võimalik, siis minu viletsa soojusjuhtivuse tõttu ei jõua nendeni piisavalt soojust (Samas nt pea on südamele palju lähedam ja see seletab pealkirja hästi).

Pühapäev, märts 05, 2006

Ei tee vaiba peale märga...

Kui ma väike olin, siis tahtsin endale hirmsasti koera saada. Loomulikult ma seda ei saanud. Ema nimelt oleks kassi eelistanud ja isa oleks meid koos ükskõik millise loomaga ukse taha tõstnud.
Kuna mul ühtegi looma lubatud polnud, siis olin ülimalt õnnelik, kui lõpuks juba ülikoolis olles leidsin oma ukse tagant Sooda (kelle sünnipäeva me täna tähistame). Minu esimene koduloom (kuigi koduloomaks ma teda siiski kutsuda ei saa, pigem on ta nagu sõber ja seltsiline)... Tegelikult tuli mul esmalt prussakatega tuba jagada, aga ma neid koduloomadeks ei loe, kuna ma neile nimesid ei pannud (vastupidiselt vennale, kelle hiiglaslikust prussakakasvandusest olen ma isiklikult kohtunud Timi, Johni, Timothei ja paljude-paljude teistega...)
Ja nüüd on meil korteris kutsikas. Imearmas soe, kõditav, niuksuv karvapall, kes on otsustanud, et minu vaip on tema wc... Minu voodi all meeldib talle ka. Igatahes mattis ta sinna terve hunniku koeraküpsiseid. Üks kahest, kas ta plaanitseb kunagi tagasi tulla, või hoolitseb ta minu eest, et mul mustadel päevadel midagi hamba alla panna oleks...

Reede, märts 03, 2006

Tööpakkumine

Kui ma olin veel noor ja ilus, kuid kohutavalt vaene (ma pole küll enam noor, kuid finantsseisukord on säilinud nooruslikuna), müüsin kalli raha eest maha oma hinge ning kõik muu mis mul müüa oli. Praegu tunnen kõige rohkem puudust otsustusvõimest (ilmselt sain ma selle eest vaid sandikopikaid tollaal). Iga päev tuleb mingeid otsuseid langetada ja alati lihtsalt mündiviskamisest ei piisa, sellega seoses pakun tööd järgmisele ametikohale:

Personaalne otsuselangetaja

Töö ülesanded:
Langetada Pille eest igapäevaelus ettetulevaid suuremaid ja väiksemaid otsuseid, lahendada dilemmasid ja aidata valida.

Kandidaadilt ootame:
  • Otsustusvõimekust
  • Laia silmaringi
  • Kõrget pingetaluvust
  • Arenenud loogilist mõtlemist
  • Head suhtlemisoskust
  • Eesti keele oskust, kasuks tulevad ka võõrkeeled (peamiselt inglise, vene ning alam taami keel).
  • Mobiiltelefoni olemasolu (ööpäevaringne kättesaadavus), kasuks tuleb interneti kasutamise võimalus.
  • Eelnev töökogemus pole määrav (väljaõpe kohapeal)

Omalt poolt pakume:
  • Konkuretntsivõimelist töötasu ning tulemuspalka (vastavalt langetatud otsuste kogusele ning olulisusele)
  • Kaasaegset töökeskonda
  • Nooruslikku töökollektiivi
  • Hulgaliselt huvitavat tööd
  • Paindlikku tööaega (Töö sobib ka tudengile või teise töö kõrvalt)

Tööleasumise aeg:
esimesel võimalusel, hiljemalt kevade alguses

Töösoovi avalduse (koos palgasooviga) ning CV jätta kommentaaridesse, teiega võetakse ühendust.

Neljapäev, märts 02, 2006

Uuem, värviline 10-dollariline vares...

Olles nüüd lõpetanud teise töövihikutäie lindude joonistamise jõudsin järeldusele:
Eesti linnud on lootusetult tuhmid ja igavad. Kui ma pean veel mõnda pruuni, halli, musta või nende värvide kombinatsioonis lindu joonistama, siis lähen lolliks. See on igav (pealegi kulus mu pruun pliiats peaaegu olematuks)
Rohkem värvi loodusesse!!!
No võtame nt hariliku hallvarese (vaata pilti vasakul), juba nimi on tal igav kui kui sompus ilm. Ainult veidike värvi ja temast võiks saada ebahariliku kirjuvarese (vaata pilt paremal). Vahe on ju märgatav :D Selline lind juba püüaks pilku. Võibolla olekski pidanud kõik linnud töövihikus värvilisemaks tegema kui päriselus. Sest vaadake, kui lapsed õpivad, et tuvi on kirgas kui kanaarilind, siis oma au hoidmiseks peabki ta oma sulestikku veidi uuendama. Järgmisel korral olen targem.

Lindudega ma lõpetasin, nüüd on veel Eesti kaart vaja joonistada. Sellega seoses, kas keegi soovib mõnda kohta kaardil liigutada, rohkem esile tuua, üldse ära kaotada? Andke aga teada ning küll me hinnas kokkuleppele jõuame :D *

*Mina isiklikult nt kavatsen Saarema Tartule veidike lähemale tuua. Liiga pikk on see sõit koju.

Kolmapäev, märts 01, 2006

Märja T-särgi võistlus

Täna toimus vaksali punkris märja T-särgi võistlus. Kõik kandidaadid rippusid ilusasti kõrvuti vannitoas. Võitjaks kuulutati särk nr 3.
Jep, nagu aru saite (või võibolla ei saanud ka) oli mul täna pesupäev. Mitte, et ma pesupesemisest suuremat hooliks, aga midagi polnud enam selga panna. Eino pmt võiks ma ju ka alasti ringi joosta nagu muiste, aga ma siiski säästan teid... külm kah...
Nüüd aga panen selga Ö-särgi ja poen voodisse tagasi. Olengi juba pool tundi järjest üleval olnud...see on selgelt liigne pingutus...

Unenäovabrikust saadeti taas praaktoodangut

Täna öösel ei möödunud vist ühtegi hetke, kus ma poleks mingit õudukat unes näinud.
Brrrrr
Pea kõik minu hirmud leidsid kajastamist, kas pole tore?
Pidin enne normaalse inimese uneaja lõppu üles tõusma, sest parasjagu jooksid kujumuutja-ämbliku unenäo lõputiitrid ja järgmisena oleks tulnud ilmselgelt uni õelatest vihmavarjudest (sest need olid ainsad asjad, minu hirmude nimekirjast, mida ma sel öösel veel unes näinud polnud).
No ilusaid unesid tõesti!
Ma näen harva halba und, nüüd ma tean miks. Need näidatakse mulle kõik ühe öö jooksul ette, et ülejäänud ajal saaks magada.
Nüüd aga pean ilmselgelt kodust põgenema. Minu tuba on tihedalt täis mälestusi vastikust ööst. Ma ise olen nende ja radika vahele surutud, vaevu vaevu saan liigutada. Õues on aga ilus ilm. Pean vist jäll bussijaama minema ning vaatama, et kuhu poole täna sõita võiks...
ära siit!