Teisipäev, jaanuar 31, 2012

Mütoloogiline loom

Nad on päriselt olemas!!! Vaatlustulemused näitavad, et muinasjuttudes ja legendides tihti figureerivad imelised ühe sarvega olevused pole mitte fantaasiavili vaid tõeline reaalsus. Lõplikult kinnitas seda täna hommikul minu vannitoas tehtud vaatlus. Nimelt kogemata peeglisse pilku heites nägin sealt, et hõbedaseguse laka alt põrnitses mind oma arukate silmadega üks kummaline olevus. Selles, et tegu on ükssarvikuga veenis mind peamiselt tema laubal kõrguv uhke sarv. Milline ilu, milline maagia - ja see kõik minu vannitoas! Kes oleks võinud seda uskuda. Ja eks ole palju neidki, kes kahtlevad selle väite tõesuses ning väidavad, et see võis samahästi olla minu enese peegelpilt ning sarv laubal on tingitud öösel pimedas vannitoa ukse otsa jooksmisest saadud üüratust muhust. Aga küll mina tean juba paremini.

Esmaspäev, jaanuar 30, 2012

ilus ilm

Täna oli lihtsalt imetabane ilm, mis oleks ideaalselt sobinud talviseks matkaks. Temperatuur oli ca 7  miinust, päike paistis, linnud laulsivad, tuult polnud ja lumi polnud ka teab mis sügav. Küll oleks mõnus olnud teha selline väike matkake mõnda looduskaunisse kohta, rüübata termosega kaasa võetud kuuma mahla ja lasta kopsudel karastuda värskes talveõhus ning meelel puhastuda.
Aga, nagu te teate, siis on mul väike vingats, kes ilma minuta üle kolme tunni kuidagi hakkama ei saa, aga kes pole veel suurem asi matkaja. Nii et mul tuli piirduda vaid pisikese kärutamistiiruga kohalikus väikeasulas. Jalutamine on muidugi selge liialdus. Kõik teed on nii libedad, et enamuse ajast lasin ma liugu. Ja kukkumast hoidis mind vaid valdavalt neljarattaline käimisabi. Ilma selleta oleks ilmselt kümme korda kukkunud ja murtud ning mõraste luudega traumapunktis lõpetanud.

Pühapäev, jaanuar 29, 2012

Miks mulle meeldib iluuisutamine

Iluuisutamine meeldib mulle juba varajasest noorusest. Kui enamus väikesi tüdrukukesi tahab saada baleriiniks, siis mind jätsid puhvis seelikud ja varvstel tippimine täiesti külmaks. Küll aga vaimustas mind väikeste tüdrukukeste lemmik nr 3 - iluuisutamine (nr 3 sest ma arvan, et printsessiamet on kõrgemal kohal). Teate miks? Sellepärast, et lisaks sellele, et see kuidas nad jääl keerlesid ja tiirlesid ja hüplesid kõik nägi väga ilus välja, oli kogu selle asja juures veel üks võluv asjaolu.  Nimelt visati ju peale kava lõpu jääle hulganisti pehmeid mänguloomi. Kujutage ette kui palju mänguasju!!! Ma oleks puhtalt mänguasjade nimel olnud nõus seal jääl liuglema (oma oskustes mul suuri kõhklusi muidugi polnud - mul olid ometi uisud ja no kui raske see ika olla saab).
Aga selline mänguasjade küllus oli minusuguse jaoks hoomamatu. Me sõbrantsidega arutasime seda müsteeriumit ja arvasime, et ega ikka ei visata küll mingeid suvalisi pehmeid loomi, vaid et tegu on iluuisutaja oma koduste mänguasjadega, mis on justkui talismanid ja iga kord uuesti kokku korjatakse ja siis sõbrad viskavad jälle jääle.
Muide, üks minu nukkudest sai ka oma nime minu varajases nooruses ilma teinud Ida-Saksa iluuisutaja Katarina Witti järele. See oli üks neist nukkudest, kellele ma hiljem uue soengu lõikasin. Teine ohver oli poissnukk Peeter.

Vot kus lops, eksisingi lapsepõlveradadele. Seda juhtub kui uitama minna.

P.S Iluuisutamine on pesu triikimise taustaks täitsa talutav (õigemini pesu triikimine on läbi häda talutav kui iluuisutamine taustaks mängib).

Reede, jaanuar 27, 2012

Hea ja kurja võitlus

Ükspäev juhtusin ringvaatest nägem intervjud verinoore kirjanikuga, kes muuseas mainis, et oma raamatusse kirjutas ta sisse ka paljud oma klassikaaslased ja sõbrad, kusjures ta lasi neil ise valida, et kas nad tahavad olla head või pahad tegelased. Mulle hakkas see mõte meeldima ja tekkis huvi, et kes Teie olla tahaksite? No kui Teil antaks  valida. Kas eelistaksite ola head tegelased või pakuks rohkem pinget kurjameid kehastada? Palun kommentaariumis vastata!
Ei te ei pea kartma, et ma teid oma surematusse romaani sisse kirjutaks. Viimase kolme aasta jooksul pole ma sinna sõnakestki kirjutanud ja kardetavasti ei kirjuta järgmise kolme aasta jooksul ka. Siis aga on sellest nii palju möödas, et ma pean uuesti algusest peale alustama, et meenuks mis jaburusi ma koku olen kirjutanud.
Ehh kui nüüd järele mõelda, siis ma ei mäletagai hästi kus kohas see surematu teos mul poleli jäi...

Neljapäev, jaanuar 26, 2012

Ja veel üks!*

Haa, võin sünnitusteemaliste unenägude nägemise ära lõpetada! Minu suurimad õnnesoovid igastahes. Nüüd on kamp koos ja varsti on kõik kodusaarel ka ja siis kui järgmine kord Saaremaale tulete võite juba Kuivastu sadamas kuulda rõkkavat titekisa, mis saadab teid kõijal nii Muhu- kui Saaremaal. Olete jõudnud Eesti titerikkaimasse piirkonda!

*Nagu seal Rimi reklaamis

Teisipäev, jaanuar 24, 2012

Rasedad unenäod

Juba kolmandat hommikut järjest näen ma unes Päikesepüüdjat.
Enamasti saab ta unenäo lõpuks oma lapsukese ühel või teisel moel ilusasti kätte. Lisaks on muidugi pool gängi ka kohal. Ja Mps sõidab rohelise žigulliga.
Kahtlustan, et see tuleb sellest, et Tõruke otsustas nii äkitselt ja varakult tulla, et ma ei jõudnud oma sünnitust unes nägema hakatagi ja nüüd elan siis mõttes teistele kaasa. Kahtlustan, et ega need unenäod enne ära ei lõppe kui Päikespüüdjalt tuleb sõnum, et võin unenägude vaatamise ära lõpetada, sest päikesejänku on käes...

Igastahes hoian pöialt!

Esmaspäev, jaanuar 23, 2012

Kontidest tüdines koer, põgenes paunaga seljas

Täna jäätunud rööbaste vahel vankrit lükates jooksis mulle vastu üks koeranähvits, jupike ketti kõlinal järel lohisemas. Kahtlustan, et ka tema luges laupäeval Arterist draakoniaasta horoskoopi, kus koertele mitte kui midagi ilusat ei lubatud ja otsustas sellise karjuva ebaõigluse eest põgeneda mõnda kenamasse kohta.
See horoskoop oli  tõesti ebaõiglane. Vähemalt midagigi lootustandvat oleks võinud usutavuse mõttes sisse kirjutada. Ma oleks küll parema ennustuse teinud. Aga mis mind takistab?

Siit ta tuleb - draakoniaasta horoskoop koera aastal sündinuile või muidu koerustele kalduvaile:

Draakoni aasta tuleb sinu jaoks lihtsalt imetabane! Avastad endas uue seni varjus olnud ande ja tood ta varjust välja. Päikese käes lööb seni vindunud anne õitsele ja kui sa oma võimalusi õigesti kasutad ning andekese eest hästi hoolitsed, siis võib isegi vilju kandma hakata. Teiste inimestega on draakoni aastal läbisaamine imeline - võid leida uusi sõpru, aga kui ei leia, siis taipad, et vanad sõbrad on hoidmist väärt. Armastuse osas on loomulikult kõik kõige paremas korras ja kui aasta alguses veel ei ole, siis aasta lõpuks on igastahes. Tööd väga palju tegema ei pea, aga raha tuleb sellegipoolest uksest ja aknast sisse. NB Ära unusta lotopiletit osta!
Ahjaa, et kõik ei tunduks roosamannana, siis on draakoniaastal sulle ka tumedam pool ja see väljendub tervises. Kuigi kogu aasta oled terve kui purikas, õnnestub sul siiski jaanipäeva muidu edukal ja tulemuslikul sõnajalaõieotsingul mingi oksa otsa tormata, nii et saad kintsule väikese sinika.

P.S Äkki peaks draakoniaasta puhul jälle korra pliiatsid välja otsima ja mõne draakoni joonistama. Ma pole seda nüüd juba ei tea kui mitu aastat teinud. Üldse on joonistamine unarusse jäänud. Aga kuidas sa joonistad kui kodus valitseb likvideerimist vajav korralagedus mis teadupärast ei teki ega kao vaid kolib ühest toast teise.

Laupäev, jaanuar 21, 2012

lugu vanast mehest

Tõruke sai täna 3-kuuseks. See tuli äärmiselt ootamatult: ühel hetkel oli meil naeratav kahekuune ja siis järsku vajusid suunurgad alla, laps läks näost punaseks ning pistis kisama. Kolmas kuu lajatas valusasti.
nüüd õnneks nohiseb magada puhates välja hirmsast peaaegu täiskasvanute maailmast.

Milline siis on üks kolme kuu vanune Tõruke? Tahaks kirjutada, et äärmiselt eesrindlik - mängib malet ja teeb majapidamistöid, aga tõsi on see, et see ei ole tõsi. Aga see-eest oskab ta relvitukstegevalt naeratada. Või noh, see väide on kontrollimata, sest ainumas relv, millega ma talle lähenen on tatipump ja seda ma küll armsa naeratuse eest ei loovuta. Aga pisut veel venitusharjutusi teha ja 8,5 cm on peagi saavutatud.

Malet ta ei mängi, aga lutimängu küll. See käib nii, et lutt visatakse suust välja ja jäädakse kavala näoga ootama (vt pilti), et rumal emme lõksu langeks ja selle suhu tagasi torkaks. Kui emme (st mina) seda teeb, siis sülitatakse see taas suures kaares välja, naerdakse pisut ja siis jäädakse uuesti kavala ilmega ootama, et kas emme on nii rumal, et uuesti sama triki õnge langeks. Ja niimoodi lõputult.

Samuti meeldib talle vaadata voodi kohale kinnitatud jõulukaunistust (seda sama, mis meil terve möödunud aasta köögis rippus) ja siputada nagu segane. See voodikarussell nõuab aga iga poole minuti tagant üleskeeramist - ilgelt tüütu.
Sellega seoses, ega kellelgil mõnda voodikarusselli üle pole?

Tõruke ei salli silmaotsaski sellist ebaõiglust nagu välisriiete selga panek (eriti tige on ta mütsi peale). Samuti ei ole aktsepteeritav kui vanemad tegelevad millegi muuga kui temaga või on ainult poole hingega asja juures. Vaja on maksimaalset pingutust!

Vot nii on lood siin pool sood.
(soos elavad krokodillid)

Teisipäev, jaanuar 17, 2012

Mõtisklusi blogimisest

Seoses oma blogi kõrge vanusega avastasin end taas mõttelt, et mida see blogi siis minust räägib. Kindlasti seda, et ma õigekirjas nõrk olen, aga mida veel? Tõsi on ju see, et blogi näitab nii mõndagi selle kirjutaja kohta. Info tuleb küll läbi kirjutajapoolse filtri ning näitab lugejatele just neid külgi, mida autor ise soovib, samas aga eks seegi räägib inimese kohta nii mõndagi, mida ta endast avaldab. Loeb ju nii see, mida kirjutatakse, kui ka see, mis kirjutamata jäetakse.
Sellest ajast alates kui ma kuus aastat tagasi blogimaailmaga põhjalikumalt tutuvust tegin olen olnud päris mitmete blogide püsilugeja. Mõned blogid on selle aja sees kadunud, mõnest olen tüdinenud, mõned on juurde tekkinud või taasavastatud. Ja kõikidest blogarditest on mul tekkinud mingisugune ettekujutus. Kui suur osa sellest tõele vastab, polegi oluline. Enamusi neist blogikirjutajatest ma niikuinii suure tõenäosusega ei kohta (ja polegi ehk vaja). Eks need blogid olegi minu jaoks rohkem nagu ajaviitekirjandus tõsielu järjejutuna. Nagu oma väike kodune seebiooper.
Kontrollisin just. Mul on readeris 97 blogi (kolmandik neist pole enam aktiivsed, aga ma pole neid ka ära kustutanud  ja paar on sellist, mis on küll aktiivsed, aga mida ma lugeda ei viitsi ja peaks ära kustutama - tuleks teha koristustalgud readeris).

Edit: Korrastasin readerit. Kustutasin blogid, kuhu üle aasta ei ole postitusi tehtud. Jääk 66 blogi.

P.S Tegin väikese küsitluse (vaade paremale), et miks ometi käite minu blogis. Valikvastustega. Kui valikus ei ole sinu põhjust, siis vali lähim või vasta kommentaariumis. Ma 2007. aastal tegin sarnase küsitluse. Ole siis nii armas ja vasta küsitlusele. Auhindu seekord õige vastuse eest ei anta, sest küsitlus on anonüümne.

Düsgraafia lokkab

Lugesin veidike oma vanemaid blogisissekandeid.
Jube ikka kui palju kirjavigu siin on... Isegi kui need on taotluslikud, siis ikkagi on jube.
Peaks endale toimetaja palkama. Aga palka ma muidugi ei maksaks.

Esmaspäev, jaanuar 16, 2012

Pidupäev

Täna kuus aastat tagasi sündis siia ilma väike blogike. Ta oli küll pisike, kuid see-eest ambitsioonikas. Tänaseks on ta sirgunud juba üpriski arvestatavaks blogijõnglaseks. Varsti läheb kooli :P.

Palju õnne mu kallis blogike!

Huvitav, kui vanaks blogid keskmiselt elavad...

Reede, jaanuar 13, 2012

Pudelipost on kiirem kui e-post.

Pealkirjas olevat väidet kinnitab selgelt järgmine juhtum:
Suvel saatsime Keri saarelt teele ühe pudeli kirjakesega ja ei läinud kuud aegagi kui see juba Halsholmeni saarel kaldale loksus ja ühe Soome härra poolt üles korjatud sai. Kiri oli heas seisus ja suuremat lekkimist polnud toimunud (olgugi, et šampuse pudelile sai limonaadipudelikork külge tinutatud).

Soomlane teatas oma leiust meile e-maili teel, aga tulenevalt vähetähtsatest tehnilistest nüanssidest jõudis tema kiri meieni alles pool aastat hiljem. Selle ajaga oleks jõudnud kuus pudelipostikirja saata.

Somm tänas kirja eest ja ütles, et seda oli küll tore lugeda, aga ehtsa soomlasena oleks ta lootnud siiski leida pudelist midagi vedelat. Me lubasime lahkelt, et paneme järgmise pudelipostiga ka soovitud kraami teele, nii et võib umbes kuu aja pärast pudelipostkasti kontrollima minna.
Kaardil on näha kirja teekond linnulennult. Mis maailmaotsad see tegelikult läbi loksus, seda teavad vaid kajakad ja kilud.

Aga see vahejuhtum kinnitab taas minu armastust pudelipostindusse. Olen alati kirjutamist armastanud. Ja pudelipostis on midagi seikluslik-romantilist. Kas keegi tahaks hakata minu pudelipostikirjasõbraks? Kirjutage ja joonistage mulle!

Esmaspäev, jaanuar 09, 2012

Lumememm

Täna ehitasime Tõrukesega koos tema esimese lumememme. Tõruke oli küll vankris ja magas, aga tema panus oli sellegipoolest hindamatu. Ja mina lihtsalt ei suutnud sellele hunnitule lumememmelumele vastu panna. Lumememmed on vastupandamatud.
Aga tegelikult ei jõua ma ära oodata, mil poiss nii suureks kasvab, et ma tõesti saan koos temaga lumememme ehitada, mitte ei pea seda õhtuhämaruses salaja tegema, lootuses, et naabrimees mind päris napakaks ei pea.

Pühapäev, jaanuar 08, 2012

pimp my ride

Peaks vankril ka naelkummid alla panema. Kiiremates kurvides kippus libisema ja tõmbas külje ette. Ja saha peaks ka ette monteerima - need kohad, kus mulle jalutada meeldib, ei ole just väga tihedalt kasutatavad, mistõttu sealt lund ei lükata.

Teisipäev, jaanuar 03, 2012

Aasta 2011 kokkuvõtvalt

Olen juba mitu aastat teinud sellise möödunud aasta kiirkokkuvõtte. Ei saa 2011. aasta olema erinev. Põhjus, miks kokkuvõte nii hilja tuleb, magab praegu teises toas. Tõruke nimelt ei soosi blogipidamist vaid nõuab pidevalt kogu tähelepanu ja maksimaalset pingutust (kohe kui ta märkab, et ma viilin, lööb ta laulu lahti).
Aga siit ta tuleb - minu aasta kuude kaupa:

Jaanuar
jaanuarist pole suurt midagi mäletada, kuna kõik oli lume all kinni ja enamuse ajast sai veedetud kas lumelabidat vibutades, auto aknaid kraapides või siis külmunud sõrmi-varbaid soojendades. Jaanuari jäi ka selle aasta ainumas pidu, kus ma tarbisin rohkem alkoholi kui pool klaasi veini...

Veebruar
algas enesetäiendamistega. Üldiselt oli aga äärmiselt vaikne kuu, sest mul õnnestus oma hääl totaalselt ära kaotada. Nii et ei tulnud enam piiksugi. See on kui jäisel räätsamatkal laulu lõõritada. Jääd oli üldse palju, nii et jääteed sai kasutada. Käisime isegi üle jää kihnus. Kuu lõpp aga kippus triibuliseks kätte ja selgus, et tegelikult olen ma üllatusmuna.

Märts
Märtsis hakkasin elama oma muinasjuttu ja valisin selleks lumivalgekese. Samuti kiikasin tagasi noorusaegadesse ning käisin klassiõhtul, kuid selle asemel, et limonaadipudelisse alkoholi poetada, villisin mina hoopis alkoholipudelisse limonaadi. Ja selle aasta ainus kinokülastus jäi ka märtsikuusse.

Aprill
Hoolimata saabuvast kevadest käisin polaarekspeditsioonil jäämägedel. Kevade lähedusest andis siiski tunda vett täis kummik. Hiljem väisasin Kirde-Muhumaad ning tegin pisikese retke ka Loode-Saaremaale. Põrusin täielikult kokandusvaldkonnas kuid tegin edusamme söetabletitootmises.

Mai
alguses lehviasime nagu kuninglik perekond kuid kuna see mul hästi välja ei tulnud, siis pöördusin tagasi oma talupoeglike juurte juurde ning hakkasin põllupidajaks. Esimest korda elus tähistasin emadepäeva (küll väikese avansina, aga ikkagi) ja teavitasin ka kogu maailma oma 2 in 1 seisukorrast ning tõstsin kõik riided kapist välja, et voodilina asemele panna. Algasid otsingud kauneima nime väljaselgitamiseks. Pulmas käisime kah.

Juuni
Selles kuus põgenesime tsivilisatsiooni eest taas üksikule saarele - kuigi tsivilisatsioon lonkis meil tüütul kombel sabas. Mps üritas must lahti saada ja lukustas mu kõrgesse torni vangi, aga ilmselt hakkas tal südametunnistus piinama, igastahes päästis ta mu lõpuks ära. Tsivilisatsioonirüppe tagasijõudnuna müüsin oma hinge maasikatele.

Juuli
Juulis jätkasin pärmitaignana paisumist. Kõhuelanik teatas, et tema on poiss ja palus Hello Kitty kraam poest ostmata jätta. Osvald ja Mps said puhtaks küüritud ja üldse sai ohtralt vee- ning paadispordiga tegeletud.

August
Sa oled, mida sööd - ja mina sõin arbuusi ja ploome ja kirsse ja veel ploome. Ja Hiiumaa pohlasid ning mustikaid. Tundub, et ma suurt muud ei teinudki kui sõin. Ahjaa, Haapsalus sai pisut promeneerimas ka käidud.

September
Kuu alguses ehitasin mõttes õhulosse ning unistasin oma enese pisikesest pesast. Pesa põhiplaan sai paberile pandud. Pesa teeks ma õunapuu alla, sest õunad olid septembrikuu maasikad. Töötamisest tüdinesin ära ja läksin rõõmuga pikale puhkusele. Puhkust veetsin ma valdavalt ringi käies - kulutasin ära oma viimased käimiseks sobilikud jalanõud.

Oktoober
Oktoobris sai taas tehtud wc-s iluremonti, kuigi Mps mu haamrit solvas. Oktoobris toimus ka hooaja täiesti viimane matk. Oktoobris keelati ära mul minu ainus rõõm - õunte söömine - just nagu päike oleks pilve taha peitunud. Ja oktoobris nihkus maailma keskpunkt paigast ära - sündis Tõruke! Ja ülejäänud aasta kahvatus selle kõrval.

November
tõi endaga kaasa vannitoa remondi, mis oleks pidanud lapse sünniks valmis saama. Tähistasime oma pere keskel esimest korda  isadepäeva ning Tõrukese esimest minisünnipäeva. Ülejäänud aja veetsin ma kas last toites, lapsel mähkmeid vahetades või üritades veenda last, et ta peaks magama. Viimase osas olid tulemused lausa haledad. Ja välja nägin nagu Susan.

Detsember
Detsember jätkus novembri vaimus, ehk siis ohtralt mähkmevahetust, titekisa ning unetuid öid. Pisut jõululaule ka sekka. Isegi kui lund (sisuliselt) ei tulnudki sai ikkagi jõule neljas erinevas kohas peetud. Tõruke esitas iga kord jõuluvanale ühe ja sama jõululaulu ning produtseeris ohtralt toredaid pakikesi (mille sisu küll eriline üllatus polnud ja mis ei leidnud meie poolt väärilist hindamist. Üllatuse tegi aga Laisiku kutsikas.

Vot selline aasta see 2011 oligi. Murranguline aga õnneks siiski päris pooleks ei murdunud.

Järjest loe!

Nii olen üle loetud, mis tähendab seda, et ma ei pea rahvaloendaja tuleku hirmus tube korras hoidma.
Tegelikult tahtsin end juba eile loendada, aga siis väitis süsteem, et ma olevat oma leibkonda ühe isiku munserdanud, kelle kohta ma infot pole jaganud. See oli muidugi alatu laim, kuid samas ei võimaldanud see mul kuidagi edasi minna, sest veateade oli risti ees.

Pühapäev, jaanuar 01, 2012

Head uut aastat!

Ja ongi taas üks vana aasta ära saadetun ning uus ja parem alustatud. Raudselt on see parem kui kõik varasemad kokku (tean tean, mind on tabanud ootamatu ja täiesti põhjendamatu optimism).
Aga no ega vanal aastal ka midagist viga polnud ja ära sai ta saadetud täiesti eeskujulikult. Isegi Tõruke ei läinud enne magama kui oli kõik paugud ilusasti ära kuulanud ja õnneloosid läbi lugenud.
Õnne valasime ka. Mida see plönn täpselt endast kujutas, ei saanudki aru, aga minu ja Mpsi tükid sobisid omavahel ilusasti kokku, nii et mida iganes see aasta ka ei tooks - me oleme selles jamas kahekesi (no kuhu kadus siis lubatud optimism?).
Ja kaarte panime ka, et näha nii minevikku, olevikku kui tulevikku. Minu tulevik on näljane tibu.

Uuusaastalubadusi?
Jaa, võtan jälle 10 kilo alla!