Pühapäev, aprill 29, 2007

Vässu kallal

Väsinud. Nädalavahetus, mis algas ööorjenteerumisega ja lõppeb tõenäoliselt sellega, et kukun laibastunult voodisse (kui mul õnnestub end nii kaugele vedada), on olnud sisutihe kuid oi oi kui väsitav. Olen täiesti kurnatud, ei jaksa silmigi pilgutada.

Ööööööorjenteerumine oli loomulikult nagu ikka ülimalt tore. Ma olen selle fänn.

Rattaretke vabatahtlike koolitus oli ka lahe, aga minu tagumine pool, ei taha hoolimata sisseehitatud polsterdusest vist tükk aega midagi sadulakujulist näha ka. Ööbisime muide ühes äärmiselt põnevas ja müsteerilises majas. Ma poleks uskunud et selliste salakäikude ja koobastike süsteemi üldse päriselus olemas ongi. A näe oli küll.

Ja laboris käisin purukooki küpsetamas - jäi natuke tooreks, aga no tõesti ei viitsinud seal eriti kaua passida. Ning nüüd olengi kodus ja peaks koristama, aga ei jaksa. Mitte kuidagi ei jaksa. Isegi klaveril ei jaksa eriti toksida. Pooled tähed jäävad vahele, kuna sõrmed on nii nõrgad.

Tahaks magada...hmm, see voodi siin tundub kuidagi ahvatlev...Magada... võibolla undki näha... Tänased tööd viskaks homse varna... Huvitav kui suur on tõenäosus, et ma tõusengi homme varakult üles, et enne tööd veel veidi koristada? khmm... Minivinisinimaalne.

Olen täpselt sama väsinud kui see kurnatud mesilane Brian Pike pildil.

Reede, aprill 27, 2007

Silt posti otsa!

Uskumatu lugu. Lõpuks ometi õnnestus mul kõikidele oma postitustele sildid panna. See võttis aega täpselt mijon aastat. Aga kes see hull käsib mul siis nii palju kirjutada? Grafomaan selline.
Muide minu sildipilve vaadates selgub väga hästi minu blogi üldine olemus.
Kõige enam poste saanud sildid:
juhuslikke juhtumisi (133) - need on postitused, mida ma ei suutnud kategoriseerida - näitab minu otsustusvõimetust ja üldist hägusat kirjutamisstiili.
hülgemöla (103) - minu valdav jutt ongi üks suur hülgemöla. Kirjanduslikud liialdused, mis erilist kirjanduslikku väärtust ei oma ja lihtsalt loll jutt.
meie väike kambake (96) - Keegi peab ju tõe eest ka seisma. Kes see teine suudaks korrekselt ja tõetruult edastada meie kambakese tegevust? Veider on ainult see, et pahatihti on selle sildi kõrval ka silt hülgemöla...

ja kõige vähem kasutatud siltide top 3:
poliitiline pille (2) - jaa, poliitikast kirjutan ma tihedalt. Ma nimelt olen asjadega äärmiselt kursis ja mind kohutavalt huvitab poliitikamaastikul toimuv. Seda silti kandvad postitused on mul kõige sisukamad ja põhjalikumad.
heleroheline unistus (3) - Tegelikult on minu ehedas keskkonnatehnoloogi vaimus kirjutatud postitusi, mis peaks kandma seda silti, tunduvalt rohkem, aga see silt tekkis alles siis kui ma olin juba suurema osa postitustest ära sildistanud ja ma tõesti ei viitsinud kõike uuesti üle lugeda.
õpetusi eluks (5) - See silt näitab selgelt, et tegelikult pole mul teile midagi õpetlikku öelda.


Muide, see on minu 666. postitus - mua-ha-ha-haa.

Neljapäev, aprill 26, 2007

Nii, võite taskurätikud välja otsida ja harjutada lehvitamise liigutust. Teil läheb seda varsti vaja. Nüüd on see selge. 6-7 mai kolin ma välja ja lähen ära siit. Päriselt. Nuuks.

Nagu te sellest võit järeldada õnnestus mul lõpuks omanikuga kokku saada. Vaevalt et tal oleks olnud varem sellist üürnikku, kes üle päeva helistaks ja nõuaks võimalust üüri maksta. Aga ta suhtus äärmiselt mõistlikult minu lahkumisse. Tahtis ainult et ma lendrändkalade pildi talle jätaks. Mis te arvate kas peaks jätma?

A tegelikult ei taha ma ära minna.
nuuks.
P.S Aga kas väikesest lahkumispeost, ütleme 6. õhtul (kui keegi eelnevatest pidustustest elus on) oleks huvitet?

Kõik saab korda*

Ma olen nüüd juba oi kui kaua aega olnud tööinimene (las ma arvutan, kolm päeva vist). Minu ametinimetus on "Hea inimene". Minu tööülesanneteks on inimeste registreerimine "Kuidas elad, Matsalu?" rattaretkele. Tulge ostke mult pilet. Mul on igav. Pilet maksab küll hingehinda, aga retk on seda väärt. Raudpoltnaelkruvikindlalt. Panen siia illustreerimiseks pildi sellest, milline näeb välja minu töö. Entusiastlik rattaretkur tuleb, sikutab hiirest, mis ripub aknast välja ja on teist otsa pidi minu varba külge seotud. Selle peale ärkan mina üles (ainult plekkpurgikolinast vastu radikat minu puhul ei piisa). Jooksen teen teile ukse lahti ja juba ukse peal hakkan teilt kõikvõimalikku isiklikku informatsiooni välja pressima. Ja nagu sellest oleks veel vähe, teen ma tühjaks ka teie rahakoti. Aga see-eest võite te tulla rattaretkele ja naerda minu üle kui ma prügikasti kõrval seisan.
Ja nüüd kõik ratta selga!

*just selline südantsoojendavalt lohutav sildike on kleebitud ERL-i kontori ukse kohale.
Homme suhtlen inimestega ilmselt viipekeeles. Parimatel siin õnnestus oma hääl Kassitoomel piiksutumaks laulda (loe üürata kogu ihust ja hingest) Aga ahh, see oli mõnus. Räägiks teile pikemalt, aga ma olen nii väsinud ja homme peab vara tõusma ja tööle minema. Tööle! Kas see ei kõla veidralt. Eriti minu suust - paadunud laiskur ja viilija, nagu ma olen.

Kolmapäev, aprill 25, 2007

Inspiratsioonilaine

Täna homikul keemiahoone poole jalutades tabas mind järsku inspiratsioonilaine. No ikka täiega tabas. Uhas must üle nagu noor tsunaami jättes mu hingetuna õhku ahmima. Nüüd on kaks võimalust. Kas kiiresti haarata pliiats ja paber ja neist endale surfilaud nikerdada, et laineharjal sõita kuni seda jätkub, või kuivale komberdada, liivale pikali visata ja oodata kuni see üle läheb.

Aga ma ei saa aru, miks ei tule inspiratsioon siis kui mul on aega jalaga segada, vaid siis kui ma olen otsustanud oma vaba aja õilsa eesmärgi nimel ohverdada...

Teisipäev, aprill 24, 2007

Kelleks ma saada tahan kui suureks kasvan?

Kuna ma päris kindel pole, kelleks ma suureks saades saada tahan, siis otsustasin järele proovida erinevaid ameteid. Täna proovisin siis juuksuri rasket kuid põnevat elukutset. Leidsin vapra ja kergeuskliku kliendi (loe unistaja), kes puhtas naiivsusetuhinas end minu kääride alla heitis. No ma lõikasin tema pikaks kasvanud parukasse piiluaugud.... Lisan siia pildi ka kus on näha minu töö viljad. Ehk siis Unistaja enne ja pärast minu kääride alla sattumist.

Järgmine palun. Anyone? Mõtlesin, et nüüd, mil olen lihtsama lõikusega kätt proovinud, võiks mõne põnevama soenguga katsetada (taustalt kostub kurjakuulutav hullumeelne naer) vabatahtlikke?

Esmaspäev, aprill 23, 2007

Puhka kevadises Eestis*
(pealkirja tuleb sosistada, kas teate)

Hoiatan, tuleb pikk sissekanne. Kokkuvõtvalt, millest juttu tuleb:
  • lahendan praamijärjekordade müsteeriumi
  • annan ülevaate praamijärjekorras toimunust
  • väikesed nipid tööst kõrvale hiilimiseks
  • vaatamisväärsused, mida pole näha – Pärnumaa tõmbenumber
  • piltmõistatus
  • hulgaliselt paranoiat
  • ohtralt kirjanduslikke liialdusi
  • alatut laimu Sandra kohta

Reedel lasin ma poole seminari pealt jalga. Arvake, miks selline teadusjanune inimene kui mina sellise ohverduse teeb? Ikka selleks, et saaks juba varem praamijärjekorda seisma minna. Ma polnud varem aru saanud, miks need inimesed niiväga sinna Saaremaale minna tahavad. Nüüd ma tean. See on Leedo vandenõu ja kaval ärinipp. Vaadake juba ammusest ajast on järjekorrad inimestele magnetina mõjunud. Et juu seal siis midagi ilgemalt head on kui kõik sinna minna tahavad. Aga ma kahtlustan, et pooled autod seal järjeokorras olidki sellised kinnimakstud autod, no nende ülesanne oligi lihtsalt järjekorda tekitada. Huvi tekitada. Niikuinii nad Kuivastus sõitsid uuesti praami peale, et Virtu pool taas järjekorda tekitada.
Aga no tõesti, kes hull tahaks sellise märja tuulise tormialuse ilmaga sinna Saarele minna? No mina tahtsin ja Sandra ja Unistaja ka (Unistaja versioon nädalavahetusest on siin, Sandra on vaikima sunnitud). No meie vabanduseks on see, et veidrikke ikka leidub, aga need ülejäänud??? Mõistust ka inimestel pole.Iseenesest oli muidugi järjekorras põnev. Arvutasime mitu kilomeetrit mahub ühele praamile, sõime "burxe" (kas burgereid üldse on võimalik viisakalt süüa, nii et terve nägu kastmega kokku ei saaks, ma küsin?), kihutasime jeepi vendadega võidu ja aegajalt saatsime Sandra õue kontrollima tuuletugevust (ta on hea indikaator - kui tuul ta ära viib, on torm väga tugev, kui ta suudab vastu panna, siis on lootust, et ka praamid sõidavad).
Aga elu koos veel kahe veidike hullumeelsega tekitas minus tõelise cabinet fever´i. Igatahes ei suutnud ma kuidagi taluda mõtet, et mul tuleb koos nendega Kuressaarde sõita. Hüppasin hoopis Orissaares autost välja, et veidike kohalikus SPA-s oma hinge kosutada ja närve rahustada.
Järgmisest päevast mäletan ma valdavalt kütmist ja külma ja mõtet, et peaks veel kütma (kuigi see on päris huvitav valikuline mälu, sest minu panus kütmisesse oli tegelikult palju väiksem kui mõnel teisel). Pirukate tegemist mäletan ma ka (kuigi ka siin oli minu osalus imetilluke). Kui nüüd mõtlema hakata, siis oli minu panus kõikidesse ettevõtmistesse suhteliselt tühine. A see tuli sellest, et ma lihtsalt ei saanud midagi teha. Kuidas ma oleksin saanudki ilma käteta? Ma kõrvetasin nimelt ühe käe vastu ahju ust ära ja see valutas ja teine käsi oli mul ju ometigist taskus (kusjuures oma nutikuses kasutan ma seda nippi tihti – hoian käsi taskus nimelt – nii ei saa tööd teha).
Aga õnneks oli meil mitte nii nutikaid, kes kõik töö ära tegid ja toitsid meie näljaseid kehasid. Tatrasalat, mitut erisorti ja -küpsusastmes liha, mmmaitsvad juustupirukad, Murueide põnev ja isuäratav kook, vastlakuklid, porknad ja ikka samas vaimus edasi…
Pidu kestis varajase hommikutunnini, mina aga otsisin juba varakult ühe sooja ja mõnusa koha (ma tean, et Printsess Herneteral voodist tuleb eemale hoida) ning keerasin magama. Kui mina aga lõpuks silmad lahti lõin, siis selgus, et vahepeal olid käinud nõudepesupäkapikud ja kõik ära pesnud ja koristanud. Mis nii viga. Tähh teile.
Sai veel kiirelt tehtud paar nooleviskemeistrivõistlust. Mina loomulikult võitsin (tõsi, Mpsi võitmiseks tuli teha oma 4 mängu, aga ma sain sellega hakkama). Ja siuhvilks kihutasimegi mandri poole tagasi.
Kuna see kõik käis nii siuhvilks, siis otsustasime teha pikniku mõnes looduskaunis kohas. Kärsu mõis oli esimene silt, mis meile vastu säras. Mõis ise nii särav polnud. Sõitsime tükk aega enne kui otsustasime, et me seda tegelikult lähemalt näha ei tahagi. Meie lohutuseks polnud me kaugeltki mitte ainsad, kes seal ekslesid – üks mees jalgrattal näis olevat vähemalt sama eksinud, kui mitte rohkemgi. Vardja aluskivimi paljandiga oli meil palju enam õnne. Me leidsime ta peale väikest ekslemist üles (selles võis mängida oma väikest rolli silt, kuhu oli keegi mingil veidral põhjusel peale kirjutanud – Vardja aluskivimi paljand)!!! Tõsi, See konkreetne aluskivim oli selline häbelikku tüüpi ja kuidagi ei tahtnud paljanduda. Ja see suure sildiga välja reklaamitud kosk oli ilmselt väiksem kui silt ise. Vastasel juhul oleks me teda märganud. Ah jaa, siin on piltmõistatus - mõista mõista kummal pildil on kosk. (Ühel on vihjeks silt ka)
Ja mis edasi sai, seda ma ei tea. Jäin häbematul kombel magama ja ärkasin alles Tartus… Ma kahtlustan, et selles Tatrasalatis oli sees unerohtu.

(kosepildid: Vardja, Niagara)

Neljapäev, aprill 19, 2007

7 aastat õnnetut armastust

Vanarahvas teab rääkida, et peegli lõhkumine tähendavat seitset aastat halba õnne ja õnnetut armastust. Mina, osav nagu ma olen, lõhkusin eile oma peegli ära. Nii et järgmised seitse aastat pole midagi ilusat oodata? Aga samas ma lõhkusin ka neli aastat tagasi ühe peegli. Kas need kolm aastat seda õnnetut armastust, mis mul veel kandmata liituvad seitsmele uuele, nii et kokku tuleb kümme aastat? Või need justkui kattuvad ja tuleb lihtsalt kolm eriti õnnetut aastat ja siis veel neli sellist keskmiselt õnnetut?
Aga samas, kui see ongi õnnetu armastus, siis ma väga ei kurda. Vabalt võin seitse aastat veel kannatada. Võibolla isegi kümme. Ja kui endiselt meeldib, no eks ma siis lõhun veel mõne peegli ära :D

Pildil on lõhkunud oma peegli üks õnnetu noor neiu, kes on üles joonistatud prantsuse maalikunstniku Jean-Baptiste Greuze poolt

Gulu-gulu

Täna öösel oli mul päris lõbus. Sain tantsida ja puha (tangot tantsit, see et ma tegelikult ei oska ei ole unes miski takistus). Ja siis olid kõigile meile tidrikutele kaardid tehtud ja igale neiule oli antud mingi linnu nimi. (A´la Liina kaardile oli kirjutatud sinilind), mind väga huvitas, mis minu kaardile kirjutatud oli (kuigi ma olin unes täiesti kindel, et see on punapääsuke. Mida muud ta olla võiski). Teate kui huvitav on unes lugeda? Ma täiesti teadvustan endale teksti, aga kui ma uuesti lugema hakkan on juba hoopis teine tekst. Ja kuna ma sain aru, et tegu on unega, siis ma istusin ja lugesin uuesti ja uuesti ning muudkui itsitasin. Minu arvates oli ilgemalt naljakas ühte ja sama teksti lugedes saada erinevaid tulemusi. Ja pärast jalutas mulle üks inimese suurune metsis vastu ja ütles: "gulu-gulu". linnu originaalfoto siit ja pääsuke Lumeussikese piltidest

Kolmapäev, aprill 18, 2007

maailmaparanduslik piimapõlgurlus

Üks korralik naiselik naisterahvas oskab süüa teha. See on üks mis kindel. Ja kuna mul on plaan just selliseks saada, siis otsustasin täna harjutada natuke toiduvalmistamise kerulist kunsti. Alustasin kõige elementaarsemast - pannkookidest.
Tegelikult on minusugused piimapõlgurid ühiskonnale kasulikud. Vaadake ikka juhtub, et mingil nõrkushetkel ostan endale paki piima. Aga kuna ma piima ei joo, siis läheb ta hapuks. Aga mida tehakse hapu piimaga? Pannkooke loomulikult! Ja kuna piima oli palju, siis on ka pannkooke palju ja näljased saavad söödetud ja kurnatud kosutatud. Nii et naiselikkus soosib maailmaparanduslikku maailmapilti, leian mina.
A kuulge, kui ma tahan ikka korralikult naiselikuks hakata, mis ma veel peaks selgeks saama (lisaks pannkookide küpsetamisele ja seelikus ringi lehvimisele)?

Teisipäev, aprill 17, 2007

Naiselikkuse valuline tee (vol 2)

Täna torkas mulle pähe kaval mõte, et kui juba naiselik, siis tuleb endale üks armas suvekleidike õmmelda. Liipasin siis kiiresti poodi ja ostsin kokku hunniku kangast. Selgus, et lõigetega on lood kehvad. Mul on siin endiselt vaid kaks burdat, millest üks on 80.-ndatest (silmipimestavalt kole mood) ja teises on ainult pruutkleidid (ja see pole päris see, mida ma armsa suvekleidikese all silmas pidasin). Aga mul oli visioon! Kui raske see lõike välja mõtlemine ikka olla saab, kui sul on visioon!!! (Siit palve. Kui te peaks kuulma minu tunnusfraasi - kui raske see ikka olla saab - siis palun, siduge mind kinni kuhugi ja ärge enne lahti laske kuni tunnistan, et ilmselt üle jõu käivalt raske). Igatahes olen täna harutanud vist rohkem kui õmmelnud. Ja omme jätkan. Aga ükskord saan ta valmis niikuinii (optimist). Ja kui ma ta valmis saan... Siis hakkan korralikult naiselikuks :p
Siinkohal oleks ehk paslik esitada küsimus moraalikomiteele - kui mu uus ja imetabane seelik paistab natuke läbi, kas ma peaks talle miski voodri alla nikerdama?
Muuseas, kleiti selga proovides märkasin, et ilmselt on see päikesetekil lebotamine mõjunud, ning ma olin jupp maad pruunim. Hetk hiljem aga märkasin, et ka minu kõht tundus pruunim, aga see ometi ju päikest ei näinud. Otsustasin et asi oli valguses. Kontrolli mõttes panin taustaks valge paberi - ja ma haihtusin. Ainus mis jäi meenutama Pillet oli punaselt hõguv nina.

Aga kujutage ettte. Minu jalalihased on jälle haiged. Ja arvake millest? Lonkamisest! Aga ei saa ju olla naiselik, kui sa liigud ringi elegantselt kui Quasimodo...

Esmaspäev, aprill 16, 2007

Müüa kallistused

Just niimoodi hüüdis minu telefoni meeldetuletaja täna hommikul (enne kukke ja koitu kui mina õndsa und magasin). Kes müüb ja palju maksab? Ma ostaks hea meelega (kallistusest ma niisama lihtsalt ei keelduks juba), aga ma olen maksevõimetu... Või oli see peen vihje rahateenimis võimalusele...
Igatahes tuleb meelde jätta, et kui ma ka tulevikus prohvetlikke sõnumeid oma telefoni toksin (eeldusel, et see ikka olin mina), siis tuleks veidike selgemini end väljendada. Ma ei pruugi meeldetuletust lugedes olla enam nii terane kui selle kirjutades.

Aga tegelikult arvan ma, et kallistused peaks olema tasuta...

Naiselikkuse valuline tee

“Eva-Lotta, mulle tuleb vahel ette, et sa võiksid püüda olla veidi naiselikum,” sõnas konstaabel Björk. “Naiselikum? Jaa, esmaspäeviti,” kinnitas Eva-Lotta ja naeratas leebelt kogu oma armsa näolapikesega.*


Minul tuleb ikka nii paar korda aastas pähe naiselikumaks hakata. See aeg on jälle käes. Praegu küpseb mul peas isegi hulumeelne plaan endale suvekleidike või paar õmmelda. Ja uskuge või mitte (parem uskuge, mul on tunnistajaid) täna panin ma täiesti vabatahtlikult seeliku selga. Ja põhjuseks polnud mitte tavaline kõik-mu-püksid-on-mustad-vabandus, vaid puhas soov kordki natuke naiselikum välja näha (ja noh, kord sajandi jooksul ka oma jalgadele päikest näidata, nad juba arvavad, et päikest pole tegelikult olemas ja see on puhas legend ning vananaiste jutt). Tegelikult mulle meeldib seelikut kanda. Kui ma mingi ime läbi olen selle selga pannud, siis tunnen ma end kordi ilusama, targema, edukama ja pikemana (see viimane on ilmselt küll kontsadest tingitud). Kõikidest pingutustest hoolimata on mul kuri kahtlus, et päike paistis minust mööda. Kõik need ohtrad tunnid, mis ma oma uuel päikesetekil vedeledes veetsin ja end kuumal päikesel praadida lasksin, resulteerusid imekauni lumivalge jumega (va loomulikult loomupäraselt punane nina).

Aga siiski oli kogu minu uuest stiilist niipalju kasu, et mulle meenus, millise tallinnakilupäevapühaku pärast ma neid kingi nii harva kannan. Need nimelt hõõruvad talla alt, kanna alt, varba alt ja igalt poolt mujalt ka kindluse mõttes. Aga õnneks tuleb see meelde kui ettevaatamatult nendega maratone maha käia (nagu mina täna oma naiselikus vaimus tegin).

Ja nüüd kujutage ette kuidas ma Unistaja juurest ära tulin - paljajalu (sest kingi poleks ma jalga pannud isegi püssi ähvardusel), väheseid naharibasid tallal koos hoidmas üksikud plaastriribad. Iga samm valmistamas põrgulikku valu. "Haa," ütlete te nüüd kindlasti võidukalt ja lisate: "Kas sa ka nüüd soovisid, et Sõpruse sild oleks pikem?" Teate, Unisataja uksest välja astudes kahtlesin ma selles isegi. Aga see isik, kes keset silda kingadega vehkis ja kõigest hingest üürgas: "Sing my angel of music! Sing!" tõesti ühel hetkel unustas valu ja langes öise silla lummusesse, ning igatses, et see jupikese pikem oleks. Ma tõesti ei mõista, mis selles mind nii paelub. Aga öö, sild, laulmine nii, et keegi ei kuule (ja kui kuuleb, siis saab talle vaid kaasa tunda) - ahh, ma lihtsalt ei saa selle vastu. Kahju on ainult sellest, et praegu hakkab see lummus minust lahkuma ja valu tuleb tagasi minu vannis ligunevatesse tallatutesse jalgadesse (peanaha eemaldamine on skalpeerimine. Kuidas küll kutsuda tallanaha eemaldamist?). Ma tõesti ei tea kuidas ma homme hommikul laborisse jõuan. Jõudu mulle!



* Klassik Lindgren loomulikult

Laupäev, aprill 14, 2007

Jonnin noh

Kujutate ette, õues on tunduvalt soojem kui minul siin toas. Istun tekikuhja all ja keeldun kategooriliselt kuuri puude järele minemast (sel ajal kipuvad mul asjad ära kaduma). Ja akent ka lahti ei tee. Kui soe saab minu toast edukalt välja, siis miks ei võiks ta ka ise sisse tagasi tulla, ah? Muhamed selline...

Reede, aprill 13, 2007

Triinule

Selline näeb välja visand kummikuvirnast, kes ähvardab pähe kukkuda. Pildil on ka Winc.

Kaotatud rahakott

Eilse kosmonautika päeva puhul õnnestus mul oma rahakott orbiidile saata. No raha iseenesest on mul ammuilma otsas, eks ma siis üritasin oma viimsegi sideme selle kapitalistliku jumalusega katkestada. Nii et kui keegi juhtub kohtama üht õnnetut rahakotti, siis palun juhatage ta koju. Teda oodatakse pikisilmi. Vähemalt dokumentegi...

Neljapäev, aprill 12, 2007

Mulle palju õnne

Minu kevadise sünnipäeva tähistamise traditsiooniline avapiknik on maha peetud. Ja oi kui tantsuline see sel korral oli. Kui Man poleks soojal maal, siis oleks ta võibolla häbenedes nurgas passinud kui meie oma Kaera-Jaani tantsida vihtusime. Ahh, milline kergejalgsus, milline kordineeritud liikumine, milline rahvuslik hõngus...
Piknik ise oli nagu muiste. Viineritega ja puha (nagu ühele endalst lugupidavale sünnipäevale kohane). Külalisesinejana astus üles perekond arbuusikasvatajaid ukrainast, kes esitasid tänast Ukraina Eurolaulu (see oli kole kas teate).
Loomulikult ei jätnud me intelligentsete inimestena ka kultuurilist teemat kõrvale ning üritasime välja mõelda, mitmes keeles me oskame armastust avaldada. No et ei tekiks keelebarjääri kui mõni tumedasilmne kuumavereline peaks meiega vestlust alustama. Või et kui tuleb korealane ja ütleb: "Nanun dangsineul mucheog joahapnida", et siis sa kogemata ei vastaks. Jah, minge otse ja peale obeliski keerake paremale...

aga nüüd lähen ma magama ja laulan unelauluks (puhtas eesti keeles):
Sulle palju õnne, sulle palju õnne, palju palju õnne soovime, soovime
Sulle palju õnne, sulle palju õnne, palju palju õnne soovime, soovime
Sulle palju õnne, sulle palju õnne, palju palju õnne soovime, soovime

*Kuidas avaldada armastust eri keeltes: õppematerjal.
P.S muide see kui vanaks ma sain jäi kinnitust leidmata, aga me leppisime kokku, et ma sain 24 (seda vanust ma vist polegi kunagi tähistanud)

Sürr öö.

Vaene Wincent von Worstivaras. Ta peab oleam küll nälja äärel. Miks muidu ta juba mitmendat ööd ja päeva järjest külmkappi närib. Päris sürr on öösel mingi kriipiva kriuksuva kraapsuva hääle peale üles ärgata ja nuputada mis seda küll tekitada võiks. Veel sürrim on aga üles ärgata selle peale, et on vaja kiiresti põgeneda, sest hiiglaslik kummikutest torn (!!!), mis minu voodi kohal kõrgub ähvardab mulle peale kukkuda. Aga põgenemine on raske, sest ma olen end lootusetult teki sisse mässinud. Paanika.
Pilt on modifitseeritud ühe minu lemmikkunstniku Pesare pildist "sleeping peacefully". Tegelikult pole need öised kollid üldse pahad...hoopis kummikud on need keda kartma peab.

Kolmapäev, aprill 11, 2007

Tippu

Everest, K2, Cho Oyu, kah asi! Kes pole roninud mudamäe tippu, see pole elus midagi näinud! Jep, täna sai jälle üks mudamägi vallutatud. Tõendusmaterjaliks võtsin mäelt kaasa ämbritäie väärtuslikku saasta. Ja Unistaja kinnitab kõike, eks!

Teisipäev, aprill 10, 2007

Kas keegi on näinud?

Oeh, jälle on hullumammutitõbi tabanud minu kodupoodi hypper-supper-Rimit. Tundub nagu olekski terve pood mammuteid täis, sest liikuma seal hästi ei mahu. Aga ma ostsin sealt endale odavat pirni kilode kaupa (ja sõin kõik kiiresti ära) ning šokolaadi ka. Piparmündi oma. Mmmm. Ainult sellega juhtus selline müsteeriline lugu. Nimelt olin mina just omale väikese tükikese šokolaadi murdnud (nii umbes pool tahvlit) kui meenus, et peaks kuurist puid tooma. Asetasin šokolaaditükikese oma katseandmete vihiku peale puhkama ja läksin puid tooma. Kui mina tagasi tulin ja soovisin võtta kosutavat preemiaampsu raske puukoorma vedamise eest, ei leidnud ma aga šokolaadi kusagilt. Isegi katseandmete vihik oli kadunud. Ja siiamaani pole ma kumbagi leidnud. No võiks ju eeldada, et ma hajameelsuses šokolaadi ikkagi ära sõin, aga nii hajameelne ma ka pole, et oma katseandmete vihiku oleks pintslisse pistnud...
Seega kui keegi on näinud eksinud šokolaadi käsikäes minu katseandmete rohelise vihikuga, siis palun tooge mulle tagasi, eks.

Esmaspäev, aprill 09, 2007

Lahe koomusk ja akadeemiline hetk kiirnuudlitega

Ime on sündinud!!! Ma olen päev otsa istunud arvuti taga ja tegelenud valdavalt akadeemiliste probleemidega. No näiteks see koomusk, mida ma hommikust saati lugenud olen (ja mitmendat päeva järjest), on äärmiselt akadeemiline ja pakub minusugustele ülikooli orjadele, ohtralt äratundmisrõõmu. Tunne, nagu sa iial ei lõpeta (ja see tunne polegi nii petlik, kui võiks tunduda), sinu eksistents on mõttetu ja ülikoolis oled vaid sellepärast, et päriselu vältida (jep, tõsi). Ja tegelikult polegi elu väljaspool ülikooli, see on puhas illusioon. Lõputud tunnid laboris ja arvuti taga (netis surfamine ja kaardimängud, et vältida töö kirjutamist). Hirmuäratavad kohtumised juhendajatega jne... Ja mis kõige olulisem muidugi - turbonuudlid. Koomusk on süüdi minu ebatervislikus toitumises - tekitas isu...
Aga innustatuna visioonist, et ehk ma kunagi, nt enne pensionile minekut, siiski lõpetan, olen ma täna olnud ka uskumatult produktiivne ning tegelikult ka asjalik olnud... Kes suudaks seda minust uskuda. Püüan end parandada ja tulevikus mitte enam nii käituda. Mõtlemine on kurjast ja ükskõik kui palju ma ka ei pingutaks, lõpptulemus on ikka selline:

Pühapäev, aprill 08, 2007

Tegus nädalavahetus

Minu naaber ei jäta ühtegi püha vahele. Reede hommikul enne kukke ja koitu juba (mil mina üritasin salamisi minema hiilida) oli ta minu ukse taga. Soovis ilusaid pühasid ja pakkus keedetud mune. Ta oli kogu majarahva jaoks munadepühade üllatuse teinud. Iseenesest ju armas.

Reedel toimus suuremat sorti pidu ja bakhanaal. Lauad olid toidust lookas, rahvast lõbustasid tuntud telenäod ja isegi tantsida sai. See et ma tantsida ei oska ei täehenda, et mulle tantsida ei meeldiks. Ma lihtsalt olin kaval, panin jalga pika ninaga kingad, et kui ma ei jõua jalgu piisavalt kiiresti eest ära liigutada, siis vähemalt ei lömastu minu varbad. Aga kontsakingad pole ikka minu teema. Armastan tenkasid. Ja tegelikult olen ma kindel, et minu erkrohelised ketsid oleks imeliselt minu pika punase kleidiga sobinud :D

Laupäeval sai aga Lumeussikesega koos Haapsalut avastatud. Armas väike linnake kui kedagi minu arvamus huvitab. Selline mõnus. Käisime raudteemuuseumis - ronisime mööda vedureid ringi, otsisime seda keskerakonna oma ja tutvusime ronginduse ajalooga. Ja loomulikult käisime valget daami vaatamas piiskopilinnuses. Kas te teate, et Valge daam käib jalgrattaga tööl? Me ka enne ei teadnud, kuid nüüd oleme valgustatud. Ja loomulikult jalutasime mööda rannapromenaadi ja külmusime peaaegu et surnuks. Aga lahe reisike oli. Teinekordki.

Õhtul aga sai kuni poole ööni Katani asustatud. Nad sundisid mind... Ma küll võitlesin nende vastu, aga neid oli rohkem ja nad olid tugevamad...

Ahjaa, murdjalapsuke hakkas kah käima. Ta näis siirast rõõmu tundvat oma esimestest kiiretest sammudest üle põranda.

Oota vaid...

Oodake vaid, kui mul saab Katan asustatud, siis tulen Tartusse tagasi ja räägin teile, kuidas mul meestepäev möödus, kuidas ma Haapsalus seiklesin, keskerakonnale reklaami tegin ja mis ikkagi juhtus laupäeva öösel...

oota vaid...
vahel keset ööd ma tunnen korraga kurbust ja on nukker mu meel.
oota vaid....
Mõnel vaiksel ööl ma näen nii lummavat und, kuid siis kui üles ärkan keelab mind hirm.
oota vaid....
Mõnel vaiksel ööl ma aina igatsen, ootan ja sel hetkel äkki haarab mind õud.
oota vaid....
Mõnel vaiksel ööl mind sünge pimedus lummab nii, et vastu panna puudub mul jõud.
oota vaid öölaps... Kuulen kauget häält, mis kutsub mind.
oota vaid öölaps...Kuulen kauget häält, mis kutsub miiind.

Neljapäev, aprill 05, 2007

Aga kui korteriomanik lihtsalt on jobu, siis ei aita isegi pirukad.
grrrrrrrr
grrrrrr
grrrrr
Ma pole nii vihane ja nördinud olnud ei tea mis ajast alates.
Arvake ära, mille krdi pärast ma siin tartus istusin ja igavusest lakke sülitasin, mitte koju ei läinud, nagu mulle oleks meeldinud? Ikka selle pärast, et oodata oma ##&¤! korteri omanikku, et see täna tuleks ja üüriraha kokku korjaks. Nüüd võite kolm korda arvata, kas ta tuli ja kas ma passisin kogu selle aja siin Tartus ilma asjata või mitte. Ja kas ma olen kuri või mitte.
Grrrrrrr
Grrrrr
Hähh, minu poolest võiks tal see raha saamata ka jääda. Ausõna, mina ei hooli sellest maksmisest nii väga ka. Kui ta õigel ajal ei tule, siis otsigu isa aeg, millal ma juhtun kohal olema. Tema pärast ei hakka ma siin enam passima.
Aga teate, mis on kõige hullem, ma ei saa kuidagi omanikule oma nõrdimust väljendada. Ma ei oska. Aga ma nii tahaks talle halvasti öelda kui ta välja ilmub. Ma võin kihla vedada, et kui ta lõpuks kunagi tuleb, siis suhtub ta minusse nagu elaks ma siin tema armust ja mina ainult naeratan totakalt, selle asemel et talle välja öelda, mida ma temast tegelikult arvan.
Aaaarghhhhh
Nii ei tohi. Minu päev oli peaaegu ilusaks muutunud ja nüüd...:(
niuniuniu vastikvastikvastik
Ongi hea, et ma siit ära kolin. Siis ei pea vähemalt selle jobu omanikuga enam tegelema...

Igatahes kui te mind otsima tulete, siis minu uus aadress ongi selle masenduseoru mustava mülka kõige sügavamas põhjas.
Aitäh!

Kuidas Pirukas päästis päeva

Peas keerlemas kriminaalselt gastronoomilised mõtted hulkusin ma kaubandusvõrgustikus. Minu terav silm liikus kogenult riiulite vahel, otsides kiskjaliku täpsusega ohvreid. Olles need leidnud ja elimineerinud asusin plaani keerulisema osa juurde – leida asustamata korter, sinna sisse murda, veenduda, et seal on töökorras ahi, ning viia täide oma kurikaval plaan. Minusugusele kogemustega murdvargale ei valmistanud see suuremaid probleeme. Olen ikkagi osav.
Muide, kui te Annelinnas tundsite hõrgutavat pirukalõhna, siis jah, see olin mina. Ma tegin ekstra akna lahti, et ka kõik naabrid saaks sellest osa… Juustupirukad… šokolaadisaiakesed…mm… Ma loodan, et te vähemalt natukenegi vesistate praegu :D
Miks ma pirukaid tegin? Sest need olid ainsad, mis võisid mu mõtted viia mujale mustast masenduseoru mülkasest sügavusest, kuhu ma vajumas olin. Hommikul täielikult õnnetusehunnikustunult olin ma valmis siia blogisse kirjutama sellist nutulaulu, et endal hakkas ka hale. Nüüd pirukavalguses paistab kõik hoopis helgem.
Aga et te teaksite, siis kirjutan üles minu masenduse põhjused. Ja vastukaaluks ka positiivsed seigad asja juures.
  • Mul sai raha otsa – mis iseenesest pole uudis, kas keegi mäletab veel aega, mil mul oleks raha olnud? – Aga see-eest on mul pirukaid.
  • Mul pole tööd – aga see-eest on mul vaba aega jalaga segada ja ma võin töötamise asemel näiteks pirukaid küpsetada.
  • Mul pole varsti oma pesa ka – sest mul pole tööd, kust raha saada, et üüri maksta – ei tea kas omanik pirukaid üürirahana ei arvestaks?
  • Kool – terve aasta olen katseid teinud ja nüüd selgus, et mul pole mitte ühte ka, mida ma saaks oma lõputöös kasutada – oh laula ja hõiska, aga ma ei saa, mul on suu täis. Pirukat loomulikult
  • Ja eluksvajalikud kallistused on miljoni valgusaasta kaugusel (suhteline mõõtühik) – aga õnneks on mul pirukad, mis häda korral eluvaimu sees aitavad hoida.
  • Varsti tuleb Tartu maha jätta – oh nutt ja hala – pirukad maitsevad aga Saaremaal sama heaste (ma loodan)
  • Ja sõbrad kes Tartusse maha jäävad - huvitav, kas mu pirukad on nii head, et nendega annaks endale külla meelitada neid...
  • Tulevik on tume – mustem kui muti mõte, süngem kui sisaliku saba, kohutavam kui kopra koobas. Mitte ühte kindlat pidepunkti ka ei paista sealt – välja arvatud see, et mul on vähemalt homseni küllalt pirukaid.
  • Tunnen, et ei jaksa enam. Mitte midagi. Mitte kuidagi. – Aga pirukad annavad uut jõudu.

Hiljem: Ja just kraadisin end ja selgus, et mul on palavik – see seletab minu tänase jabura sissekande, minu nukrameelsuse, jõuetuse ja tahtmise kõik sinnapaika jätta ja magada… magada… magada… ja pirukaid küpsetada? Ei need pirukad olid vist ikka ravimiks mõeldud.

Kolmapäev, aprill 04, 2007

Mulle tundub et täna ma ei blogi*

Täna mängin hoopis mahjongi. Nagu kõik eelnevad päevad ka. Ma kipun sattuma sõltuvusse sellistest väikestest mängudest nagu tetris, mahjong, spider solitaire, freecell jne. Huvitav miks? Kas võib olla põhjus et Koljat, mu kallis arvuti, ei ole võimeline "suuremaid" mänge jooksutama...

*Genialistide "Täna ma ei skoori" viisil paluks.

Teisipäev, aprill 03, 2007

Kui ma oleks mõrvar...

Iga mõrvar eelistab ühte kindlat mõrvavahendit. Kui vaadata Ameerika "õudus"-filme, siis on nendeks valdavalt mootorsaed, kirved ja muu säärane kraam. Ei saa muidugi ka unustada võimsaid ja paljulasulisi automaatrelvi. Aga on olemas ka salalikud noad, kägistuskõied, mürgid ja veel hullemad ja mõeldamatud vahendid.
Kui mina oleks mõrvar, siis minu eelistuseks oleks raudselt mürgitamine. Ma olen siin vaikselt enda peal harjutanud. Oma iskilik ahi annab selleks palju erinevaid võimalusi. Kusjuures ühte ja sama nippi ei kasuta ma kunagi mitu korda. Aga ma olen see-eest üle ootuste leidlik. Täna näiteks unustasin kütmise ajaks ahju peale oma õlivärvilahustipurgi. Egas midagi. Tegin jälle aknad pärani lahti ja jalutasin tunnikese ümber maja. Võite arvata palju nii kütmisest kasu on...
Vingumüürgitus hakkab muidugi ära tüütama. Järgmiseks hakkan katsetama toidumürgituse erinevaid mõjusid. Arvestades minu kokakunstlikkust, oleks see loogiline järg küll. Kõigepealt mürgitan ära kõik õunad (või noh, kuna mul õuna pole, siis kõik porgandid). Ja siis... kes teab, ehk jõuan kunagi ka arseenikuni...
pilt

Esmaspäev, aprill 02, 2007

Eriti roheline sissekanne

Ilusa ilma puhul otsustasin loodusesse hulkuma minna. Otsisin endale väikese armsa sihtmärk-soo välja ja puha. Seoses puuduliku bussiliiklusega läksid aga minu plaanid vett vedama (kust ja kuhu nad vett vedasid, seda mulle ei öeldud, aga vedasid ämbrite kaupa nii hoogsalt, et vesi loksus üle ääre), nii et keerasin nina hoopis linna poole. Aga tee peale jäi mulle tuntud Pillemagnet - bussijaam. Valisin siis seisvate busside hulgast kõige ilusama välja ja hüppasin peale. Luunjas hüppasin jälle bussi pealt maha ja hakkasin ringiga Tartu poole tagasi jalutama. Tuul oli nii tugev, et tahtis mind vägisis minema puhuda. Vedas mul, et olin taibanud triikraua raskuseks taskusse panna. Kahju, et ma ainult tuuledraakonit kaasa ei võtnud. Või väikest tuulegeneraatoritki - selle oleks oma pleieri taha ühendanud ja oleks patareisid kokku hoidnud.

Koduteel jäi mulle risti jalgu üks järv, mida ma olin alati vaid kaugelt vaadanud. Lähemalt vaatamisel selgus, et see polnudki järv vaid jõgi hoopis. Aga parem oleks olnud kui ma poleks seda lähemalt vaatanud. Muidu looduslikult imekaunis koht oli prügimäeks muudetud. Võttis vanduma tõesti. Ja arvestage, et ma olen ainult õrnalt heleroheline, aga maailmaparandaja minus hakkas küll appi karjuma. Tekkis kohutav tahtmine muretseda endale miljon prügikotti ja hunnik töökindaid... Aga tõesti, ma ei saa aru inimestest, kes niimoodi oma prügi metsa alla viivad või siis lähevad ilusasse kohta grillima ja saastavad selle nii ära, et keegi teine seda enam kasutada ei saa. Mingi kadedus või? Ilus hetk endale hoida ja teiste jaoks kõik ära rikkuda. Nii hoolimatu oma ümbritseva suhtes ei saa ju ometi olla. Või noh, nagu näikse - saab ikka küll.


Igatahes rikkus see vaatepilt poole minu matkast ära.



Homme tahaks ikkagi oma armsasse hoolikalt välja valitud sookesse minna. Aga kuna ilm.ee lubab homseks lõrtsi ja vihma ja konnasadusid, siis ilmselt tuleb võtta kasutusele plaan B. Värisege tolmurullid - mul on plaanis kevadpuhastus!



Veel rohelistel teemadel. Lõpuks ometi hakatakse tegema konnatunneleid, mis on läbi minu keskKONNAtehnoloogilise karjääri ikka mu hingel seisnud kui kõrkjatutt keset järvejääd.

Pildil on kujutet pimedas tunnelis olevat konna, kes lõpuks ometi näeb selle lõpus valugust (näete, peegeldub ninalt tagasi ja puha).

Pühapäev, aprill 01, 2007

Vaadake ruttu aknast välja suur õhupall on taevas!!!