reede, detsember 30, 2016

Aasta 2016 kiirkokkuvõte

Aasta hakkab lõppema, aeg on teha kokkuvõte. Esimese hooga ei tulnud mul midagi meelde, mis sel aastal põnevat juhtus, aga kui teist korda mõtlema hakkasin, siis selgus, et tegemist on olnud ikka pöördelise aastaga. Mälu lihtsalt on kehv. Kõige rohkem annab tooni loomulikult lõputu ehitamine ja lõplik elukohavahetus.

Aga nüüd siis lühikokuvõte:

Jaanuar - näikse, et jaanuaris oli palju lund ja vähe aega. Igatahes valdav osa blogipostitusi sellest ajast on seotud ühe või teisega. Muidu ei mäleta ma sellest ajast ikka mitte midagi. Ahjaa, alustasin aktiivselt ka kaalulangetamisega, aga etteruttavalt võin öelda, et ega ma aasta lõpuks sellega eriti kusagile ei jõudnud.

Veebruar - oli kuu, kus tempo mitmekordistus. Nimelt sai sel ajal ka pisut ehitusega tegeletud. Panin villa seina. Seda muidugi võib iga jumalama kuu kohta selles aastas öelda. Valdav osa selle maja villast sel aastal on minu pandud. Seega saadab 2016. aastat pidev kivivillakihelus krae vahel. (külmavärindad) Põhilist tooni  kuule andsid siiski lapsed, kes olid kas haiged, pöörased või lõõritasid laulda. Või kõike korraga.

Märts - Oli täiemahuliselt ehituskuu. Viskasin aga villast nii et tolmas. Täps ja Tõruke  tegelesid sisekujundusega ja dekoreerisid tapeeti maasikamoosiga. Kevad ei tahtnud kuidagi saabuda.

Aprill - on kuu, mille kohta on mul väga vähe märkmeid. Saan aru, et valdavalt rabati tööd ja vabal ajal ehitati, kahjuks vaba aega ülemäära palju polnud.

Mai - lõpuks saabus kevad. Majaehitamine ei läinud küll eriti kiiresti, kuigi (või tänu sellele), et ka Tõruke ja Täps võtsid aktiivselt ehitusest osa. Liialdamata võib öelda, et pooled karkassikruvid lastetoas on Tõrukese paigaldatud. Mina aga loodisin lage nii et musklid paisusid. Pole lihtne niimoodi käed taeva poole loodi seada.

Juuni - on kuu, kus minu lähenemist oli kaugelt kuulda, sest masin sõitis ainult piiksumise saatel. Veidral kombel harjus sellega isegi ära. Ehitustandril asendus vill pahtliga ja ma plätserdasin nii et terve ilm oli valge. Jõudsime isegi laelaudadeni! Kolisime ka poole kohaga sadamasse elama. Muide juuni on see ajalooline kuu, kus ma hakkasin kohvi jooma. Tõruke õppis rattaga sõitma.

Juuli - on kuu, mil ma ööbisin viimast korda Orissaare korteris. Jah, 13. juuli  hakkasime saunikuteks. See oli ülesanne, mis nõudis kõrgemat matemaatikat - kuidas mahtuda pisikese ala peale kogu oma majapidamisega ära. Üllatav oli see, et mahtusime. Lisaks saime nautida maaelu romantikat koos rebaste, kitsede ja siilidega. Ehitasime loomulikult ka. Jõudsime järjega wc-ni.

August - Valmis minu postkast! See on kõige olulisem, kõik muu kahvatub selle kõrval. Üldiselt oli aga väga sportlik kuu. Kuigi Rio olümpiamängud  läksid minust teleka puudumisel kauge kaarega mööda, siis oma kohalik olümpia koduõuel võttis aga tuurid üles.

September - On veelgi ajaloolisem kuu - kolisime ametlikult majja elama. Majast oli enamvähem valmis küll vaid üks tuba, aga ega see meid takistanud. Saunas lihtsalt läks liiga külmaks. Siia kuusse jääb ohtralt tapeetimist ja värvimist. Pahteldamis ja villapanekut loomulikult ka.

Oktoober - on kuu, mil proovisime kinnisvaraärikate leiba.  Üllatavalt kiiresti leidsime korterile ostja. Läbi sai ka välikäimla ajastu ja astusime pika sammu moodsasse ühiskonda, omades nüüüd majas voolavat vett. Ahjaa, vallavanema kass otsustas meid oma peremeesteks valida. Ilma meilt nõusolekut küsimata.

November -  möödus kolimise tähe all. Vedasime oma Orissaare korteri tühjaks ja müüsime maha. Küll meil ikka on palju varandust. Hetkel on see paigutatud valdavalt sauna ja pööningule, aga kunagi tuleb sellele ka päris asukoht leida. Oi jeerum küll. Novembris õnnestus mul ka esmakordselt auto tilgatumaks sõita ja seejärel veel teisele autole otsa ka sõita... Tõruke tunnistas vallavanema kassi enda omaks (vanematega konsulteerimata, ilmselt on ta sama isepäine kui kass) ja pani talle nimeks Grein (või Krein?). Muide, novembris saabus korraks talv... ja lahkus uuesti.

Detsember - On möödunud töö ja kingituste tegemise tähe all. Kõige märkimisväärsem sündmus on ikkagi minu tädiks saamine. Kuigi ma pole last veel oma silmaga näinud, siis need pildid, mis mulle saadetud on, näitavad selgesti et tegemist on üliarmsa väikese poisiga. Ahjaa, enne seda tähtsündmust sai muidugi ka jõulud maha peetud. Täps küll kartis hirmsasti jõuluvana, aga kingitusi tahtsid kõik ja olid selle eest nõus ka nõrkemiseni esinema.

teisipäev, detsember 27, 2016

Motoriseeritud jõulumeeleolu

Viimati Tartus käies nägin üht autot, millel oli armatuurlauale pandud vilkuvad elektriküünlad. Mõtlesin, et küll võib tüütu sõita olla nii. Nüüd tagantjärele mõtlen, et äkki polnudki jõuluküünlad, äkki oli hoopis auto korrast ära ja armatuur vilgutas ohutulesid. Täpselt nagu Mpsi auto, millega täna  tööle sõitsin. Selle esipaneelil põlevsid ja vilkusid ka kõikvõimalikud tuled (sh bensiininäidiku tuli). Ilmselt puhtast jõulumeeleolust. 
Ma pole kindel, kas ma tagasi ka saan, sest see masin teeb küll oma viimaseid hingetõmbeid. Lisaks jõulumeeleolule näidikutepaneelil ragiseb ja kolksub midagi koledal kombel ka käigukastis ning silinder või kaks on jõulupohmellis ja töötavad just nii nagu jumal juhatab. 

esmaspäev, detsember 26, 2016

Tädi Isabella!

Jee, ma sain jälle tädiks! Õnnesoovid on asjakohased (isegi kui minu panus siin on märkimisväärselt väike)!
Nägin uuest ilmakodanikust pilti ka. Ta on ikka supernunnu!

neljapäev, detsember 22, 2016

kuri päkapikk

Uni on.
Põhjus on lihtne. pakkisin poole ööni kingitusi. Mitte, et mul nii hirmus palju kingitusi oleks, aga lihtsalt väga hilja sai lapsed magama. Millegipärast ei tule neil just siis und kui uinumisjärgsele ajale on kavandatud hulgaliselt tegevusi.
Tõruke säras voodis ja teatas, et temal ei tule und. Kui soovitasin tal lambaid lugeda, siis teatas ta kurvalt, et tal on 0 lammast. Ütlesin, et lugegu siis koeri. Koeri pidi ainult üks olema. Minu soovituse peale lugeda, mitu korda see üks koer jaksab üle aia hüpata, vaadati ikka väga kõõrdi. Järgmisena soovitasin tal varbaid lugeda, et neid peaks ikka olema. Aga selgus, et tal on neid  kõigest kolm... No vähemalt pole lätlane.

Läbi ime sai nad siiski südaööks magama. Ja päkapiktehas sai alustada pakkimist. Mulle on pakkide tegemine alati meeldinud, kuid sel korral kippusid kõik Häkkineni pakit tulema. Mis sellestki, nagu ütleb Täps.

Üldiselt olen aga täiesti mittejõulumeeleoluliselt  kuri. Mulle meeldib mõelda, et ma ei vingu ülemäära palju. Pole muidugi välistatud, et see on lihtsalt minu idealiseeritud kujutluspilt endast, aga ma siiski loodan, et väike tõetera on sees. Ma ei armasta vingumist. Aga just vinguma kavatsen ma peraegu hakata.

Nimelt on mul töö juures kohutavalt palju tööd praegu. Pidevalt tuleb jooksvaid ülesandeid peale, aga lisaks neile on veel sellised suured projektid, millega peaks tegelema, kuid lihtsalt ei jõua. Novot. Kuna ma aga ka tööalaselt ülemäära palju virisemist ei harrasta, siis võib jääda mulje nagu mul polekski midagi teha. Aga tasu teadupärast virisemata tehtud töö eest on see, et sulle antakse lihtsalt teiste inimeste tööd juurde. Tööd, mitte palka. Mis siin palgast rääkida. Tuleks siis keegi ja ütleks, et oi Maailmaparandaja, sa oled meil nii asendamatu ja teed nii hästi tööd. Võiks juhtuda, et tunnustusest kõrvust tõstetuna teeksingi rohkem. Praegu aga on ainus tulemus siin, et mossitan omaette ja kirun siin blogis.

Igatahes nüüdsest peale hakkan iga uue tööülesande juures valju häälega hädaldama, et kui vähe mul aega on ja kui palju teha...

Oeh, hakkas kergem.

kolmapäev, detsember 14, 2016

Malemeistrid

Meil käib kodus kõva malemäng. Ühel päeval kui mind ei olnud otsis Mps laste lõbustamiseks male välja. Tõruke sai kiiresti reeglid selgeks. Neid on täpselt kolm:

1) Kuningas käib ühe sammu kaupa
2) Valge alustab
3) Tõruke võidab

Ülejäänud reeglid tekivad jooksvalt mängu käigus ja on suunatud kõik kolmanda reegli rakendumise toetamiseks.
Näiteks "anker" (vahel ka kahur) liikus servasid mööda. Lipp hoiab värvi, aga millist, see pole täpsustatud. Ratsu liigub kaks sammu ete ja üks kõrvale, aga kui pikk samm on, otsustab Tõruke. jne.

Ja tõesti, ta on väga osav. Ükski mäng pole lõppenud viigi või tema kaotusega. Võidab nagu naksti. Vajadusel lööb ühe käiguga mitu malendit rivist välja.

Ahjaa, lisaks tavapärastele malenditele on Tõrukesel üks eriline malend - "elektritroon" no ja selle käitumine on lihtinimesele täiesti mõistetamatu.

esmaspäev, detsember 05, 2016

emotsionaalselt ebastabiilne taat

See ilmataat on ka ikka heitliku loomuga. Ühel päeval vali pakane, teisel päeval plusskraadid. Homme tõenäoliselt tuleb rannailm. Ülehomme purgaa. Kes iganes Ilmataadi perearst poleks, siis soovitaks talle kergemat sorti rahusteid kirjutada. Aeglase loomuga eestlased lihtsalt ei jõua talle järele.


reede, detsember 02, 2016

Frozen

Eile hommikul kui üritasin tööle minema hakata, avastasin, et autot katab poolesentimeetrine jääkiht. Auto uksed ei tahtnu kuidagi avaneda ja aknast läbi ei näinud. Kuna mul oli ikka kange tahtmine tööle minna, siis asusin masinat puhtaks kraapima. Loomulikult ei olnud mul kraabitsat, aga üks kena puidust pannilabidas ajab ju ka asja ära. Vähemalt nii ma arvasin.
Nüüd pole mul ei kaabitsat ega pannilabidat.

kolmapäev, november 30, 2016

Ainult geeniused teavad vastust

Ma ei saa jätta mainimata kuidas mulle käivad närvidele sotsiaalmeedias levivad mõistaused, mida pealkirjade kohaselt oskavad lahendada ainult geeniused. No tõesti. Mitmendas klassis meil korrutamist õpetataksegi? Kõik kes suudavad meeles pidada lihtsat reeglit: enne korruta jaga, siis liida lahuta ning näha  läbi nipist, et mõnel pildil on kaks banaani/münti/õllekruusi, teisel ainult üks, suudavad need õnnetud ülesanded ära lahendada ilma erilise pingutuseta. Nii vähe ongi vaja, et geeniuseks saada!

Muide, seda üllatavam on, et kommentaariumist võib lugeda sellegipoolest ohtralt erinevaid vastuseid. Mõne sarnase mõistatuse puhul ei suuda ma kohe mitte kuidagi välja nuputada, mis moodi nad SELLISE vastuseni on jõudnud. Võibolla peaks hoopis seda geeniuseks nimetama, kes leiab üles kõik need vead, mis erinevate vastuste saamiseks on tehtud.

neljapäev, november 24, 2016

Pudelpost

Koraks tundus, et sel aastal jääb ära meie igasügisene retk Harilaiule (igakevadine retk toimus küll). Õnneks läks see tunne mööda ja me võtsime end kokku ja vedasime oma vanad kondid tuttavatele matkaradadele. Oli tore end jälle pisut liigutada.
Haakrikuga olid lood taas kesised. Ei teagi, kas on usinad rannakoristajad käinud või ongi maailmamere olukord paremaks läinud (millegipärast kahtlen), aga leide oli vähe. Isegi vasaku jala saapaid võis vaid ühe käe sõrmedel kokku lugeda. parema jala saabastest ei tasu rääkidagi. Paar paljulubavat pudelit oli ka. No sellised, kuhu iga vähegi mõistlik inimene oleks kirja sisse pannud. Kahjuks näikse neid mõistlikke inimesi pudelite vetteloopijate seas vähe olevat. Üks seltskond siiski leidus, kes taipas enne pudeli merre heitmist ka kirja sisse panna.
Kahjuks oli kapten Grants ja Reedes (jah, lätlased) oma kirja punase vildikaga kirjutanud, mis oli aga saanud teatavaid veekahjustusi ja pool tekstist oli kaotsi läinud.  Igal juhul saime teada, et 24.oktoober, käesoleval aastal kell 21:44 on lõbus seltskond, kuhu on muu hulgas kuulunud ka Sigita, Gabriela, Alise, Margarita, Elizabele, Liga, Andrejs, Raivis, Zane, Martins, Aiga, Sergejs, Ira, Vasja ja veel mõned tegelased saatnud meile toreda kirja. Kirja sisust on välja loetav vaid fakt, et see kiri on merre visatud. See ise-enesest ei üllata kedagi. Aga kust ja mis eesmärgil, see jäi minu jaoks saladuseks.

Kui keegi teist peaks tundma mõnd Raivist või Zanet, siis küsige järgi, ega nemad ei ole pudelpostiga seotud. Tegelikult tahaks teada, kust see kiri saadeti ja mis selles roosas hägus kirjas on.

Aga siit minu nõuanded pudelposti saatjatele:

1) Enne pudelposti saatmist veenduge, et pudel on tühi!
2) Veenduge ka, et pudel on kuiv. Kui pudelis on veel viina, siis lahustab see kohe kindlasti teie kirjutatud teksti
3) Kui kirja kirjutate, siis ärge kasutage lastele mõeldud kergesti pestavaid vildikaid või tintekaid. Mingil määral satub ikka niiskust pudelisse. Kirjutage hariliku pliiatsiga või veekindla kirjapulgaga.
4) Enne pudeli vetteviskamist veenduga, et kiri on sees ja kork peal (arvestades kui palju on mere ääres ilma kirjata pudeleid, siis ainus selgitus saab olla see, et lihtsalt on unustatud kiri sisse panna. Minu mõistus ei aktsepteeri lihtsalt prügi merre loopimist).


Igatahes oli see minu kolmas (koos Mpsiga) leitud pudelpost. See on ju oma 3 tükki rohkem kui enamikul inimestel. Järgmisel korral saadan ise ka ühe kirja, et ka keegi teine võiks seda vahvat elevust tunda, mis meie.

reede, november 18, 2016

Nonii, eile käisid kõik asjassepuutuvad isikud notaris ja meie korter ongi maha müüdud. Nüüd veel vaja kiiresti viimane kola välja tassida, põrand ära pühkida ja siis võibki sellele etapile elus joone alla tõmmata. 8 aastat elasin ma seal. Ei saa öelda, et see koht oleks mulle ülemäära armsaks saanud, aga häid mälestusi on sealt ikkagi hunnikut viisi kaasa võtta. Õnneks mälestused (vastupidiselt muule kraamile) ei võta ülemäära palju ruumi.

Aga nüüd tuleb pilk suunata taas meie uue kodu poole, mis on selle paari kuuga, mis seal oleme olnud saanud palju armsamaks. Hoolimata, et see on nii poolik kui üldse olla saab. Või ei, saaks olla veel poolikum. Näiteks pool katust võiks puudu olla. Meil aga on katus peal ja seinad ümber. Vähemalt väljast poolt. Seest on paar seina ikka puudu. Ma juba ootan, et saaksime ka magamistoa ja köögi ja kabineti ja esiku ja pööningu korda. No ja siis tuleb veel puukuur ja tõllakuur ja laste mängumaja (mis ilmselt saab valmis selleks ajaks kui nad ülikooli lähevad)...


teisipäev, november 15, 2016

nämm-nämm

Tegin eile suuuuure potitäie piparkoogitaigent. Ja kujutage ette, ma ei unustanud ühtegi koostisosa sisse panemata ja ühegi kogusega ka liialt hoogu ei läinud, nagu tavaliselt (no nagu pulmadeks trühvleid tehes, kus retsept nägi ette 1,5 dl koort, mina panin 1.5 liitrit... ei tulnud trühvlid. Kakao tuli).
Tundub, et minust võib hakata asja saama.
Täna andsin kummalegi lapsele pakikese taigent kaasa ja saatsin nad ämma juurde küpsetama. Näis, kas mulle ka mõni koogike jäetakse. Hea meelega prooviks. Mul hakkab juba lasanjest üle viskama nimelt.
Juhtus selline lugu, et mul tuli ühel päeval kohutav lasanje isu. No ma siis tegin suure vormitäie. Ja keegi teine seda ei taha. Mps niikuinii ei söö, aga minu lootused olid Täpikese peal. Täps aga vaatas minu toitu umbusklikult ja ütles: "Väka, kas see on velikäkk?" Tõruke aga nõudis kukesuppi ja ei tahtnud mõistlikest hõrgutistest (nagu seda on lasanje) midagi kuulda.
Tänamatu publik. Eks ma siis söön üksinda.


neljapäev, november 10, 2016

Lähen jõulukuuske otsima

Minul on ettepanek. Peaks praegu jõulud ära. pooleteise kuu pärast kui õiged jõulud on, siis pole niikuinii lund, aga praegu on parasjagu.
Tõruke igatahes on minu mõttega kaasa läinud ja nõudis eile piparkooke.

Jõuluvanale kirjutasime ka. Ainult, et Täps keeldub jõuluvanele kirja näitamast ja päkapikkudele ka ei taha näidata. Peitis selle hoopis madratsi alla. Huvitav kuidas peaks küll info  vajalike instantsideni kohale jõudma.

Seni aga nautige meie perepilti. Need kaks rõõmsameelset väikest tegelast pildi allservas pole mitte minu salakaksikud, kellest ma midagi rääkinud pole vaid  hoopis poolhulkuva loomuga kassid, kes on juba pereliikmeteks arvatud. Mina olen arusaadavalt see kõige suurem ja tähtsam. Pildi autor on Tõruke, kes pisut näost õhetab. Pisike sinine on Täps. Ja parempoolseim on järelikult Mps.

Kõik psühholoogid võivad nüüd hinnata pere pildi järgi kui tasakaalukas ja tore pere meil on.
Või siis leitaks, et kõik on hukas... ja kõige tähtsamal kohal on hulkuvad kassid.

esmaspäev, november 07, 2016

Maailmaparandaja uskumatud seiklused mandrimaal

Möödunud nädala lõpul käisin mandril ja sellest kujunes väga meeldejääv retk.
Et kõik ausalt ära rääkida tuleb alustada sellest, et minu armsal Millil polnud talvesaapaid ja oli endiselt suvekummidega. Talv oli aga saabunud ootamatult nagu ikka. Minul aga oli vaja minna Tartusse konverentsile. Läksin siis äia autoga. Jõudsin ilusasti peaaegu kohale. Peaaegu, sest 7-8 kilometrit jäi Tartust puudu. Mingi hetk hakkas auto veidralt käituma ja mootor kadus tagant ära. No mida nüüd!?! Imestasin. Viskasin pilgu kütusenäidikule. See näitas, et paak on täiesti täis. Oot-oot. Ikka täiesti tühi. Ma olin auto tilgatumaks sõitnud! Mul pole seda varem kunagi juhtunud, sest minu Milli hakkab juba tükk aega enne paagi tühjenemist minu peale karjuma, et oleks aeg tankida. Äia auto isegi ei vihjanud sellele.
Õnneks tormas appi minu abivalmis õeraas, kes tõi mulle kümme liitrit bensiini, mis kadus nagu mutiauku. Sõitsin siis viimase otsa ka ära ja esimese asjana läksin tankima. Panin paagi pilgeni täis ja kiirustasin konverentsile. Esmalt tuli aga leida parkimiskoht. Tükk aega otsisin, aga lõpuks tundus, et viimasel hetkel seda ka märkasin. Tegin äkilise ümberreastumise. Või noh, tahtsin teha, aga kõrvalt reast oli minu kõrvale ilmunud üks auto, mida ma polnud märganud. Põmm. Piraki.
Ohkasin raskelt ja otsustasin, et viimane aeg on auto ära parkida ja edasi jala käia. Mul õnnestus nimelt kuidagi oma esirattaga teise auto külg ära mõlkida. Õnneks oli teise auto juht viisakas ja arusaaja ja ei hakanud karjuma ja sõimama. Vaatasime kõigepealt tema auto kahjud üle ja siis minu omad. Ma küll väitsin, et minu autoga ei juhtunud midagi*. Aga ta ei uskunud. No midagi ju pidi juhtuma. Lõpuks leidis ta siiski ühe lahtise jupi. See aga osutus bensiinipaagi korgiks, mis minu auto katusel oli... No tõesti, nagu oleks esimest korda autoroolis. 
Homme saan oma Milli tagasi. Ei suuda ära oodata.

Konverents ise läks igati hästi. Targad inimesed üle Eesti ja väljastpooltki olid kuulama tulnud planeerimisguru Maailmaparandajat... Enamus minu ettevalmistatud tarkasid lauseid jäid küll ette kandmata. Aga tomatitega ei loobitud ja välja ei vilistatud. Asi seegi.


*Päris nii hästi siiski ei läinud, aga see selgus hiljem.

kolmapäev, november 02, 2016

kill-koll-kolimine

Olen oma ainsalt lugejalt saanud etteheiteid, et juba üle kuu aja pole blogi kirjutanud ja kuhu selline käitumine kõlbab. No ma siis kirjutan.
Avastasin just, et ma polegi kirjutanud, et tegelesime vahepeal kinnisvara müümise vahendamisega. Ehk siis otsisime oma endisele pesale (ei, mitte saunale, kus viimati resideerusime, vaid ikka korterile) uut omanikku. Tundub, et isegi leidsime.
See aga seadis meid fakti ette, et see koobas tuleks nüüd sinna aastakümnete jooksul kogunenud kraamist tühjaks tassida.  No hakkasime vaikselt otsast peale ja iga vähegi vaba hetke olemegi muudkui pakkinud ja sorteerinud, sorteerinud ja pakkinud. See on kohutav kui palju seda rikkust ikka on. Kui elu oleks mäng, mille võidaks see, kellel on surres kõige rohkem asju, siis võiksin vabalt jala pealt langeda ja ikka võitja olla.
No tõesti. Milleks on ühele neljaliikmelisele perele vaja kolmekümmend kaht supitaldrikut (ja siia ei ole arvestatud esindusserviisi) või siis näiteks kuute sõela. Kahvleid ja nuge ei hakka ma parem üles loetlemagi. Võiks vist pool valda kokku ajada ja ikka ei tuleks kahvlitest puudust.
Ehk siis kui te kunagi peaksite meile soolaleivale tulema ja tunnete vastupandamatut vajadust ka kingitus ühes võtta, siis palun, ärge enam köögitarvikuid lisaks tooge. Meil pole neid lihtsalt mitte kusagile panna.
Ja teine palve on mul teile veel. Kallid tuttavad, kes te planeerite perelisa. Palun võtke nüüd see kirves voodi alt ära. Mul on umbes kolmikute jagu tüdrukute riideid tallele pandud, aga tutvuskonnas sünnivad ainult poisid. Need (riided, mitte poisid) lähevad varsti moest ära kui te ei kiirusta tütarde hankimisega. Ja nagu ma varasemalt juba vihjasin, siis meil on väga pisike maja, siia ei saa teha beebiriiete ladu.

Võibolla huvitavad teid ka edusammud uue kodu rindel? No olukord, kus vesi tuli sisse ja läks välja, aga vahepealt olid ühendavad jupid puudu, on nüüdseks ilusasti lõpetatud ja vesi liigub torusid mööda imeliselt. Tallinnakilupäeva pühakud olgu tänatud - praeguste ilmadega ei tahaks sugugi välikemmergus lõdiseda.
Kõik ei läinud muidugi plaanipäraselt. Ühe väikese kraanikausikapi tellimine osutus nii üüratult kalliks, et tegime niks-naks ise kapikese valmis. Sellest aga räägin lähemalt kunagi, kui see kapp on endale ka nupud saanud.

reede, september 23, 2016

valikuvõimaluste ikaldus

Oh, mulle meelidib kohalik kaubandus. Minusugustele otsustusvõimetutele nagu loodud. Näiteks oli mul täna vaja osta linoleumi ajutiseks (või ikkagi igaveseks?) lahenduseks. Kuna olime just Laisiku maja mööblist tühjaks tassinud (taas ajutiseks-igaveseks lahenduseks), siis oli Mps hõivatud kolimistöödega  ja raske otsustusprotsess jäi minu mitte just ülemäära õblukeste õlgade kanda.
Egas midagi. Ohkasin raskelt, läksin poodi ja küsisin, et kas teil linoleumi on. Vastati, et on küll, aga ainult ühte sorti ja seegi kole! Ja mina ei pidanud midagi pikalt valima ja mõtlema, milline oleks kõige ilusam ajutine lahendus.

Elu on lill. Valikuvõimaluste puudumisel näiteks paiseleht

neljapäev, september 22, 2016

Saunikuelu on läbi!

Jah, juba kolm ööd oleme maganud kindla katuse all. Mugavustega võib ju lausa ära harjuda. Iseasi kui mugavad täispuhutav kummimadrats ja pikendusjuhtmega prožektor täpselt on. Tavapärasest kõigi mugavustega elamisest ei saa kuidagi juttugi olla, sest  ei ole meil vett ega kanalit, isegi elektrit antakse vaid jaokaupa. Külmkapp elab endiselt saunas ja pesumasinast parem ei räägigi. See elab lausa teises vallas. Pliit ju teoreetiliselt on, aga kuumaks pole seda veel aetud. See-eest on meil aga soe tuba. Jah, täpselt tuba. Ülejänud maja on külm. Ja eks see ülejäänud maja kipub ka olema selline, et ega seal ülemäära palju seinu ja põrandaid pole. Ja selles üksikus soojas toas on üks kahekorruseline voodi. Sellega möbleeritus sisuliselt ka lõppeb. Minu madrats on loodetavast teel meie poole ja jõuab kohale enne kui ma sellest kummimadratsist päris merehaigeks jään.

Aga kõik need väikesed takistused ikkagi kahvatuvad selle ees, et me elame nüüd majas!

Muide, hommikud saabuvad praegu just päikesetõusu ajal. Seega hommikul kui külmast lõdisedes üle õue kempsu poole lippan võin nautida kuidas punane päike end merest välja vinnab ja taeva sügisvärvidesse võõpab.

teisipäev, september 13, 2016

Sünnipäevapiknik

Maailmaparandaja on tuntud selle poolest, et ta oma sünnipäevast hakkab juba varakult inimesi informeerima. No tuletab meelde, et selline tähtis sündmus lähenemas on ja lilled kingitused ning tervituskaardid oleks vaja varakult välja otsida. Näiks, et sel aastal õnnestus sõna levitamine hästi, sest pidustustele ilmus kohale ikka ilmatumalt palju rahvast. Marju laulis ja kõigil oli hea tuju.'
(pilt pärit kohalikust ajalehest)
Hea, et otsustasin peo ikka lageda taeva all maha pidada, meie väikesesse elamisse poleks kõik need inimesed kuidagi ära mahtunud. 

A muus osas pole suurt midagi rääkida. Ehitustandril liigub kõik ikka tasa ja targu, kuid tähelepanelikum vaataja märkab siiski väikesi muudatusi. Siin seal mõni uus pahtlilaiguke, teisal tükike tapeeti, isegi jupike põrandat on ilmunud.

Tapeedi koha pealt pean muidugi erilised tänusõnad Laisikule esitama. No sel ajal kui mina tööl pabereid määrisin, määris tema minu kodus liimi seina. Ja seda kõike puhtast heast südamest. Võibolla hakkas tal ka lastest kahju, kes kuuse all sügisele vastu lähevad.

esmaspäev, september 05, 2016

Väikesed meistrimehed abiks igal võimalusel

Sügis kihutab armutu kiirusega lähemale. Just nagu piduriteta kiirrong katastroofifilmis. Muidu poleks väga hullugi, aga saunikute elu läheb külmade saabumisel kibedaks. Sellest tingitult käib kohe eriti usin ehitamine. Kokkuhoiu mõttes oleme pisipujäänid ka tööle rakendanud. Tasuta lapstööjõud. töötab makaronide ja hakkliha peal. Ja lisaks kui töövõtted on juba kinnistunud, siis võime neid väljarentima hakata ja hakkavad meile veel rahagi sisse tooma! Oh kui helge tulevik meid ootab.

Aga tõsi on see, et Täps ja Tõruke tahavad hirmsasti aidata. See küll aeglustab ehitamist, aga kuidas sa keelad lapsi kui soov on suur. Pealegi on ju uhke tunne elada majas, mille sa oled oma väikeste kätega valmis ehitanud.

Lapsed muidugi esitavad ka huvitavaid nõudmisi. Läksin mina ükspäev lage värvima kui Täps tuli asjatama. Uuris, et kas ma joonistan lakke oranžid lilled. Kui ma ütlesin, et ei tee, siis nõudis, et ma vähemalt valged lilled lakke joonistaks. No nüüd on valge lagi valgete lilledega. Te ei näe neid, aga need on olemas.

reede, september 02, 2016

Seene nägu

Vaadake nüüd tähelepanelikult seda pilti. Kui midagi sellist teile tänaval vastu tuleb, siis öeldge viisakalt tere. See olen tõenäolislt mina. Nimelt tõi Mps eile Päikesepüüdja käest ilmatu kotitäie sirmikuid ja ma pistsin pooled neist nahka. Nüüd natuke aega ei taha. Nii umbes järgmise toidukorrani kui kõht tühjaks läheb. Siis tahaks jälle.

esmaspäev, august 29, 2016

Tarkus ei tule alati vanadusega koos, vahel tuleb vanadus üksi...

Selsinasel nädalavahetusel toimus taas üks plustipidu. Nimelt soovisid kaks soliidses eas vitaalset härrasmeest kohtuda ontlike ja amüsantsete tütarlastega, et üheskoos rõõmsasti aega veeta ning tähistada sündsal moel esimese 75 noorusaasta möödumist. Tundsin end minagi nimetatud kirjeldusele vastavat. Ei lasknud ma end heidutada ka asjaolust, et tegelikkuses alles alles talve hakul  nende vananemist ette näha on.
Egas midagi, haarasin varnast* punase kaabu, värvisin suu nooruslikult punaseks** ja säädsin sammud Sõrve poole. Nii tore oli vanu sõpru näha. Ma pole ammu ilma nii palju naernud. Aga eks need piinlikud pisiasjad, mis kõik lagedale tulid... oi ma parem ei räägi. 
Ja muinastuled soojendasid meie muinasaegseid konte...

Veelkord palju õnne ja rõõmu kõigile kel sel päeval tegelikult sünnipäeva polnud!

Eks ma ise ka pean hakkama varsti sünnipäevapidustusi korraldama (või siis seda mahavaikima) . Niikuinii peetakse mind vanemaks. Ükspäev juhtus tööl selline pikantne lugu. Läksin mina õnnitlema 40. eluikka jõudnud töökaaslast. Nii moepärast uurisin ka, et kas vanadus tuli raskelt ja kas kondid ikka valutavad. Tema aga vastas, et eks ma peaks seda ise hästi teadma kuidas on 40-ne olla. Ma jäin kohe mõttesse, et kuidas ma seda küll teada võiks. Mul küll hea ettekujutlusvõime, aga tulevikku ma siiski ennustada ei mõista. Ma siis täpsustasin, et mina olen kõigest 33. Sellepeale tegi töökaaslane suured silmad. Ta oli ikka arvanud, et on minust noorem. 
Siin on mitu tõlgendust. Mulle meeldib mõelda, et see arvamus on tingitud sellest, et ma nii kohutavalt targa mulje jätan, et lihtsalt ei saa uskuda, et üks tatikas võib nii asjalik olla.
Teisalt muidugi võivad teatud rolli mängida ka mu hõbedakirjud lokid...


*Tõsi, mitte küll oma isiklikust varnast, aga see on juba tähtsusetu pisiasi
** Vähemalt ma oleks seda teinud, kui ma poleks sel ajal singirulle hoopistükkis vorpinud

esmaspäev, august 22, 2016

Sügis-Suvi

Eile oli õues uskumatult soe. nagu kaks nädalat s***a sügisilma oleks olnud lihtsalt halb uni. Täna on muidugi sombusus tagasi, aga temperatuur on ikkagi sõbralikum.
Oleme möödunud sügisest võtnud viimast. Sai lastega seenel uimerdatud (tavaliselt seenel käiakse, aga minu põnnid jalutasid nii aeglaselt, et isegi sammulugeja ei pidanud seda kõndimiseks vaid uimerdamiseks). Mõned seened isegi saime, kuigi ma kahtlustan, et enamus jõudis siiski meie eest plehku panna.
Lisaks sai sügistormiga merehädas oldud. Jäime nimelt Kesselaiule lõksu, kuna kahest paadist ühe kapten oli purjus ja teine läks katki (paat siis, mitte kapten). Õnneks kohalikud halastasid meie peale ja tõid meid lähenevast tormist hoolimata ikkagi suurele saarele. Juu neil oli hirm naha vahel, et kui meid ära ei viida, siis jääme sinna ja sööme-joome vaesed pärismaalased paljaks ja nõuame veel öömaja ka.

neljapäev, august 18, 2016

niitoreniitoreniitore

Eile oli postkastis lausa kolm postkaarti!!!

kolmapäev, august 10, 2016

kodukootud olümpia

Hähh, juba on mu juhised aegunud. Kohe kui keerate saare kõige suursugusema postkasti juurest ära, siis jõuate naabrite juurde. Kui te tegelikult tahtsite ikka meile tulla, siis valige uhkuselt teine postkast ja keerake selle juurest ära.

Kas teadsite, et praegu on olümpiamängud käimas. Televusseri puudumise tõttu ei tea ma neist suurt midagi. See-eest toimuvad meil siin oma õues sellised sportvõistlused, et olümpia kahvatub selle kõrval. Ükspäev rumala peaga meelitasin lapsed õue jooksma ja nüüd muud enam teha ei saagi kui sporti. Jookseme võidu ja hüppame kaugust ja viskame palli. Lisaks traditsioonilistele alafelet mõtleb Tõruke pidevalt uusi välja. Näiteks ringihüppamine, kiiruspall, kaugusjooks jne. Tavapärastest mängudest eristab ka see, et tulemuaed pannakse enne paika. Tõruke teab täpselt kes jooksu võidab. Või noh, seda tean mina ka -Tõruke. Aga ta teab ka seda, kes mingil hetkel teisest mööda jookseb ja kui palju palli visata tuleb...

esmaspäev, august 08, 2016

otsin kirjasõpra

Puhkus on läbi. Vastupidiselt plaanitule ei vaadanud selle aja jooksul kordagi töö poole. Tegelesin majaehitusega. Maja ei saanud kaugeltki valmis, aga siiski suurenes kodutunne hüppeliselt. Nimelt valmis mu postkast. Ise tegin. Või noh, puusepa töö au ei saa omale võtta, aga muu küll. Kui majal on juba postkast, siis on palju tõenäolisem, et seal elatakse. Eile õhtuhämaruses kinnitasime kasti tee servale. Kui te nüüd tulete ja vaatate, et "oh sa jeerum kui viltuse posti otsas! See on küll pilkases pimeduses paigaldatud", siis see kõik on taotluslik. Kuna majas käib kõik loodi järgi, siis on kohe hea tunne teades, et kusagil on üks eriti viltune post. No Mps ei saa magada kui midagi on viltu, mina ei saa magada kui midagi viltu pole.
Postkastil on üks hea funktsioon veel. Nüüd pole enam probleemi tee juhatamisega. Varasema " seitsmes tee kruusahunniku juurest paremale" asemel saan öelda, et saare kõige kirevama postkasti juurest tuleb ära keerata. Ja igaüks, kes minu pühademunalikult kirevat kasti näeb, teab kohe, et on õiges kohas.
Nüüd on aga see koht, kus kutsun kõiki oma blogi lugejaid mulle kirjutama ja joonistama. No et postkast ikka rakendust leiaks. Lapsed olid täna pisut pettunud, et postkastis ikka veel midagi polnud. Ma ise muide armastan ka kohutaval kombel kirju ja kaarte. Nii et sünnipäevaks ärge lilli kinkige, hoopis margistage ümbrik ja saatke teele.
Igatahes jääme Teie kirju/kaarte ootama.


teisipäev, august 02, 2016

pealesunnitud stiilimuutus

Teate mis juhtub kui oma lehvivate lokkidega montaaživahule liiga lähedale sattuda? Egas muud kui on aeg uue ultramoodsa frisüüri peale mõtlema hakata.

neljapäev, juuli 28, 2016

hundid karud käisid sees, rebane istus katusel

Oleme sattunud elama tõelisesse pisiloomade pesasse. Igaõhtused külalised siilid ei eruta enam õieti kedagi. Kohtudes noogutame teineteisele kui vanad tuttavad ja asjatame edasi. Täna aga üritas üks uus tegelane ladtetuppa sisse kolida. See oli väike nahkhiir, kes riputas end lastetoa seinale ja teatas, et soovib ülemist nari. Kuna meil aga vaba kohta pakkuda pole, siis üritasime keelitada teda lahkuma. Ta ei tahtnud minna. No ja siis algas tants ja tagaajamine mööda maja. Nahkhiir muudkui puges peitu, näitas hambaid ja krigises meie peale tigedalt. Lõpuks õnnestus siiski talle koht kätte näidata ja õue toimetada.
Keda siis järgmisena kohtame? Nugist? Öökulli? Või hoopis alligaatorit?

teisipäev, juuli 26, 2016

kitsikuses

Milline pikantne olukord. Olen lõksus meie uues wc-s ja mul on kange pissihäda. Kõik vajalikud komponendid oleks justkui olemas, et probleemi lahendada, aga väike puudujääk siiski on. Nimelt on wc-pott teisel pool ust karbi sees...

neljapäev, juuli 21, 2016

Oleme nüüd nädalakese mekkinud sauniku elu. Eks ta üks mugavustega telkimine ole. Aga olgem ausad, mulle on telkimine alati meeldinud. Lastele näikse ka meeldivat. On teised juba pooleldi metsistunud. Jooksevad ringi mudane naeratus kõrvuni.
Ehitustandril toimub liikumine endiselt aeglaselt. Tellisime eile pealinnast Atlase appi, et see lage ülal hoiaks. Tuli hoopis vennaraas. Abiks ikka. Aha ta kahjuks ei saamud hoidma jääda, nii et tuli ikka paar kruvi ka lasta. Ma olen selles päris osav juba. Üldse on minu ehitusalased teadmised ja oskused olulisel määral laienenud. Kui maja valmis, siis võin soome ehitajaks minna. Kuigi kes sellist pensionäri enam tööle võtab...

reede, juuli 15, 2016

Arvake ära, kellel algas just praegu puhkus?

Jah, valesti pakkuda pole võimalik. Mina olengi see, kes nüüd läbi lainete suvele vastu kahlab. Ja ma ei hooli, et mereni on ikka päris mitu head kilomeetrit. Täna tuli taevast nii palju vett alla, et porilombis on võimalik edukalt supelda.


neljapäev, juuli 14, 2016

Ajalooline öö

Nonii, täna oli siis esimene öö saunikuna. Küll oli mõnus. Mitte see, et olime seal pead-jalad koos ja vaene Mpsike ei mahtunudki voodisse ära, vaid see tunne, et oleme sammukese päris oma kodule lähemal. Hommikuks läks pisut jahedaks, aga tekk oli soe ja lapsed nohisesid ka magada, nii et ilmselt polnud liiga külm. Aga tunne oli nagu päris.
Eriti mõnus oli hommik. Lapsed veel nohisesid, mina ärkasin üles, pesin hambad, haarasin külmikust jogurti ja läksin õue. Istusin kivile, sirutasin oma kastemärjad varbad päikese poole, noppisin kivi kõrvalt mõned metsmaasikad, vaatasin merd ja sõin hommikupäikese soojuses hommikusööki.
Hommikuvärsuks, päikesesoojus, linnulaul  - kõk see oli nii ehe! Imeline algus hommikule. Isegi ämmelgas, kes minuga kivi jagas ei suutnud mind heidutada (olgem ausad, see oli ka suhteliselt väike ämblik, aga ikkagi).

Nüüd tuleb kõvasti pingutada ja majake valmis ehitada, et nii võikski jääda.

Muide, lapsed ka hea meelega jäid sinna ööseks. Tõruke teatas lausa, et tema siin halba und ei näe (Tõruke on viimasel ajal hakanud õhtuti kurvastama, et ta ei taha magama minna, muidu näeb jälle halba und). Nad leppisid Täpsiga lausa kokku, et nad ei näe halba und, vaid näevad unes kiisusid...
Mina kiisusid ei näinud. Nägin hoopis, et lõikasin Tõrukese juukseid ja rikkusin tema ilusa soengu ära :P

pühapäev, juuli 10, 2016

Rakendamata tööjõud

Pikas praamisabas ootajad võisid olla päris üllatunud, kui neist üks kummitus mööda sõitis. Tegelikult ei olnud see haiglaselt kahvatu tegelane mitte mõni eksinud hing, vaid hoopis mina, kes ma olin pealast jalatallani pahtlitolmuga kaetud.
Eks seda pahteldamist jätkub veel pikaks ajaks. Nojah, oleks võinud ju ära kasutada asjaolu, et Viv siinmail oli liikumas. Aga ei, meie lasime tal minna ilma, et oleks tema suurt tööindu üldse rakendanud. Algus oli ju paljulubav. Röövisime ta teisest saare otsast, pressisime kahe turvatooli vahele ja transportisime ühest põdrast, 5 kitsest ja 3 rebasest hoolimata ilusasti ehitustandrile. Aga vot tööle ei osanud panna. 
Võibolla peaks Tõrukeselt õppust võtma. Tema suutis küll eile kõik pisikesed tüdrukud oma traktorit lükkama panna. Ja nii osavalt, et tüdrukud seda lausa hea meelega tegid.

neljapäev, juuli 07, 2016

Kas mahume?

Kuidas mahutada 4 inimese elamine 20 m2 suurusele alale nii, et säiliksid ka teatud mugavused (näiteks, et iga inimene saaks magada nii, et ühe varbad teise ninasõõrmetes ei oleks või et kartulite keetmiseks ei peaks enne potist draakonipuud välja tõstma, elementaarsed mugavused noh) . See on minu viimase aja küsimus nr 1. Nimelt on kindel tahtmine ämma juurest oma elamisse kolida. Kuna aga oma elamisest on elamiskõlbulik hetkel vaid just nii pisike saunake, nagu postituse alguses mainitud, siis tulebki nüüd nuputada, kas me sinna mahume või mitte.

Pool saunast on leiliruumi ja pesuruumi all. Arvestades, et tegu on saunaga, on selline ruumide jaotus isegi arusaadav. Kahjuks kahandab see elamuna kasutatavat ala veelgi.
Eesruumis on lahtikäiv diivanvoodi, kuhu 4 inimest kuidagi ära ei mahu. Või noh, täpsisuguseid mahuks sinna 6 tükki ka, aga minusuguseid kaugeltki mitte nii palju. Seega tuleks leida vähemalt 2 voodikohta veel tekitada. Teoreetiliselt oleks võimalik ju katuse all magada, aga seal läheb hirmus palavaks ja pealegi võivad pudinad oma nime õigustada ja alla pudiseda. Pisikesi üksi ka hästi alla jätta ei saa, seega peaks vähemalt 3/4 meist end alla ära mahutama. See oleks isegi võimalik, aga kusagil tuleks hoida ka riideid ja mänguasju. Põhimõtteliselt võiks ju ka asju katuse all hoida, aga siis jällegi see probleem, et sealt on neid vajadusel tüütu kätte saada. Lisaks tuleks kusagil hoida ka nõusid ja toiduaineid. Saunalaval? Aga kus siis pesta? Päris ilma ka ju ei tahaks.

Põhimõtteliselt oleks ju sellistes kitsastes oludes täiesti võimalik elada. Mõnda aega. Aga kui pikalt, selles on küsimus.

Hetkel on küll tunne, et ma olen ülesande ees, kus kaks liitrit piima tuleb kahte pooleliitrisesse purki...


esmaspäev, juuli 04, 2016

Vanem vend

Nagu te kõik teate, on mul kaks pujäänikest kodus kasvamas. Tänu sellele on mul peas terve hulk halle juukseid (no need, mis on jäänud suures ahastuses välja katkumata). Nad suudavad kahekesi mu ikka aegajalt viia sellisesse seisundisse, et olen nõus vabatahtlikult hullumajja minema, et pisut rahu ja vaikust saada. 
Teisalt on mul aegajalt ikka kohutavalt hea meel, et mul on neid just kaks ja et nad oskavad nii supernunnud olla. No näiteks võtame Tõrukese. Viimastel päevadel on ta käitunud ideaalse suurema vennana.
Eile koju sõites jäi Täpike autos magama. Tõruke märkas seda ja hakkas seletama: "Kui koju jõuame, siis võtad Täpikese sülle ja viid ta voodisse." Kohale jõudes muretses ta: "Ära sa Täpikest siis autosse unusta!" (Nagu seda oleks kunagi juhtunud, et ma mõne lapse oleks maha unustanud). No ja kui ma olin ta voodisse tassinud, siis tuli Tõruke ja tegi õrnalt õrnalt Täpsile pai ja musi ja hiilis vaikselt, et õeke ikka magada saaks.
Ühel teisel päeval aga jooksis Tõruke koos poolteist aastat vanema naabripoisiga ringi ja mängis mingit ninja mängu. Täpike tahtis ka nendega mängida, aga ta jalad on ikka jupp maad lühemad ja ei suutnud kuidagi poistega sammu pidada. Hakkas teine siis nutma. Mina kutsusin poisse korrale, et nad ikka Täpsi ka ootaks, kuna ta muidu kurvastavat. Tõruke tuli kohe oma õe juurde, võttis tal käest kinni ja teatas lohutava häälega: "Ära kurvasta Täpike, ma võtan su küll oma mängu. Tule, jookseme nüüd!" Ja kadusidki teised käest kinni joostes maja nurga taha. Nii armas oli neid vaadata.
Täpikesel on ikka vedanud, et tal selline hoolitsev vanem vend on!

laupäev, juuli 02, 2016

Huhh kui palav ja lämbe siin on. Õues tundub jälle nii mõnus ja värskendav. Kas ma võin võtta oma teki ja padja ja minna ploomipuu alla magama?

reede, juuli 01, 2016

Rattur

10 päeva tagasi õppis Tõruke lõpuks jalgrattaga sõitma. Seni tuiskas ta ringi oma jooksurattaga ja ega ta pärisratturitest väga palju maha jäänud. Ainus puudus oli see, et sõltuvalt jalanõude materjali kvaliteedist kulusid nad   1-3 nädala jooksul lootusetult auklikuks. No ja kui ühel ilusal päeval nõustus Tõruke päris ratta selga istuma, siis selgus, et pole mingit probleemi ka sellega sõita.
Kuna aga ratas on mitte teise vaid kolmanda või neljanda ringi oma, siis juhtus selline koletu lugu, et peale nädalat sõitmist läks abiratas pooleks. Nii tuligi mul mutrivõti välja otsida ja abirattad alt ära kruvida. No ja siis selgus, et need rattad olid niikuinii üleliigsed. Sõidab ilma nendetagi kui vana rattur. Huvitav, kui ma ühe ratta veel alt ära krutiks, kas siis sõidaks ka sama ladusalt. No siis võiks ta ju tsirkusele rentida :D

kolmapäev, juuni 29, 2016

Kohvilõhnaline

Suvi on vist kätte jõudnud. Kõik puhkavad. Eile istusin terve päeava tööl nii, et peaaegu ühtegi inimest ei näinud. Vahepeal tekkis tunne, et olengi siin maailmas ihuüksi. Ainult mina ja üldplaneering (kes ilmselt jääb minu saatjaks veel pikalt-pikalt).
Igatahes istusime siis kahekesi oma sõbra Üldplaneeringuga ja arutasime maailma asju ja ei tea kust hiilis ligi veel üks vana sõber. See oli Mati. Une Mati. No ja ikka niimoodi puges külje alla ja kukkus külge lööma, et kohe imelik hakkas. Ma olen ikkagi abielus naisterahvas ja puha. Otsustasin siis astuda radikaalseid samme sellise häbematuse vastu. Otsustasin keeta kohvi!
Jah, ma olen hakanud kohvi jooma. Mitte küll suurtes kogustes (meil tööl on tassid kui sõrmkübarad) kuid siiski. Enamasti olen muidugi nii mugav, et lasen endale kohvi serveerida. Olen oma elus vist ainult kolm korda masinaga kohvi teinud. No eile oli siis neljas, sest minu truu kaaslane Üldplaneering on veel väiksemate kogemustega kohvi keetmisel ja kedagi teist võtta polnud (Mati arusaadavatel põhjustel hoidis ka kohvimasinast eemale). Kuigi tema võibolla poleks selle käigus kogu töökaaslase lauda ja sellel olevaid dokumente kohviga läbi leotanud, nagu mina tegin...

laupäev, juuni 25, 2016

jaanid läbi

Ebatraditsiooniliselt vihmavaene jaanipäev on tänaseks ilusasti läbi. Üle lõkke ei hüpanud (olin end nii täis söönud, et äärmisel juhul oleks võinud ümber lõkke veereda) ja jaaniõit ei otsinud (ajasin ainult aegajalt oma jaaniussikesi merest eemale). Muidu oli aga täitsa nagu päris jaanituli - meri, lõke, romantilised kitarrihelid (mida aegajalt ilmestas haigete kasside koor, kes mulle sülle ronis, piima, krõbinaid ja rohtu nõudis), ohtralt sööki ja meeldiv seltskond. Kahjuks pidi ainult suhteliselt varakult ära lõpetama, et pisipujäänid magama panna.
Nüüdseks on elu loksunud juba tagasi traditsioonilisse ehitusrütmi. Pea on jälle pahtlipuru täis ja käisvarred villapurust sügelemas. Õnneks aga on praegu käsil sisetööd ja majas on mõnusalt jahe. Sel ajal kui teised päikest võtsid ja end ühelt ja teiselt poolt grillisid, mõõtsin mina toas laelaudu parajaks. Ilmselt olen sügiseks sama valge kui praegu. Aga ma olen nõus lumivalgekest mängima küll, kui ainult saaks juba sisse kolida. Ega mu kannatus enam kaua vastu pea. Varsti lähen panen telgi üles või kolin koos põrsakestega poolikusse majja. Nii valmis on see ikka, et hunt seda ümber puhuda ei jaksa.

neljapäev, juuni 23, 2016

ebatraditsioonilised nimed meie igapäevaelus

Kas teate neid inimesi, kes panevad oma laste nimeks Shrek või Trussilla või Khaleesi. Vot mina kahtlustan, et minu igava eestipärase nimega esiklaps on just selline. Ühe oma mängulooma - väikese sebrakese- nimeks pani ta igatahes küüneseen! Kujutage ette kui veidraid lauseid võib õhtul kuulda:

"Emme, kus mu küüneseen on?"
"Ma tahan küüneseent kaissu võtta!"
" Oh sa väike vaene küüneseenekene, kas sa said haiget?"

Jääb vaid loota, et selleks ajaks kui Tõruke suureks kasvab ja ise lapsi saama hakkab, siis nende nimed tulevad pisut traditsioonilisemad...

kolmapäev, juuni 22, 2016

Valmistudes Jaanideks

Huvitav, kas Jaanipäeva aegu mõni inimene mandrile ka jäi, või tulid kõik saartelt sõnajalaõit otsima? Vaadates täna milline mäsu käis kohalikus külapoes, võiks arvata tõesti, et ega sinna suure maa peale eriti palju ei jäänud. Tõesti tunne oli, nagu oleks olnud hullud päevad või kampaania, et iga üks, kes ostab ämbritäie šašlõkki, saab tasuta kasti õlut.  Ja ma ennustan, et see jätkub ka homme. Praegugi kuulen kuidas autod katkematu rivina praamilt maha sõidavad.  Kujutan ette, et pühapäeval ei ole ulatub praamisaba  väinatammini.

Ma ise ka ikka valmistun vaikselt jaanideks. Näiteks täna üritasin kringlit küpsetada. Mul oli kaks väikest segajat ka. Segasid taigent ja segasid mind. Võõras köögis kokkamine on muidugi kunst omaette. Poole ajast sisustasin sellega, et otsisin mööda kappe tarvikuid taga. Taignarulli otsisin vist oma 15 minutit, enne kui selle salapeidiku avastasin. Suhkrut otsisin ka kaua, aga see oli laua peal...
Võibolla märkasite, et kirjutasin "üritasin" küpsetada. Üritus vihjab luhtaläinud katsele. No minu kringliga oli kõik korras enne kui ma üritasin teda palmikusse saada. No ja siis lagunes see totaalselt ära - sisu voolas välja ja igasugune esteetiline välimus lendas tuulde.  Ma loodan, et maitse vähemalt on hea ja külluslik. Kuigi kes seda teab. Ma ju armastan külaliste peal inimkatseid teha ja pakun sellist sööki, mida kunagi varem pole katsetanud. Näeme homme, kas keegi sööb või tuleb kajakatele sööta.

Muidu aga mõnusat jaani ja ärge siis sõnajalaõit otsides ära eksige.


esmaspäev, juuni 20, 2016

Minu viimasest postitusest on jälle paar valgusaastat mööda libisenud. Olen muutunud blogardist logardiks. Ei saa öelda, et mul millestki enam kirjutada poleks. Pigem on karjuv puudus vabast ajast. Pealegi kahtlen kas sellise kidura kirjutamise peale siin kedagi üldse lugemas käib. Noh, Mps ikka korra nädalas kiikab siia, aga mitte seetõttu, et loodaks midagi informatiivset või amüsamtset teada saada, vaid abikaasakohustustest (kui ta ei loeks, siis langeks ta hirmsate süüdistuste ohvriks, kuidas ta üldse ei huvitu minu elust ja tegemistest).
Aga kui keegi ikka veel vahel siia ära eksib, siis antagu teada, äkki ma võtan end kokku ja hakkan taas usinamalt kirjutama.
Näiteks võiks ma kirjutada lustlikke lugusid ehitustandrilt. Järgneva poole aasta kasutatuim sõna oleks sellisel juhul "pahtel". Justnimelt pahteldades veedan ma enamiku õhtupoolikuid. Arvestades kui palju veel pahteldada, siis ilmselt teen seda veel pikalt. Kui aga kogu maja saab ükskord ühtlase pahtlikihiga kaetud, võin oma praeguse ameti maha panna ja meisterpahteldajaks hakata.
Alati võin kirjutada ka pujäänikutest. Nad on mul viimasel ajal eriti nunnud. Ja iga päev visatakse mõni uus killuke. Kahju, et pastakat ja paberit käepärast pole. Pidevalt tuleb puhast kulda peale, vanemad naljad ununevad kiirelt.

No ja alati on ruumi vingumiseks ja halamiseks ka :)

neljapäev, juuni 09, 2016

nostalgia

Käisin täna kontserdil. Esines Jaan Sööt oma tuntud headuses ja tuleb öelda, et mulle väga meeldis. Ilmselt on omajagu süüdi asjaolu, et esitusele tuli palju vanu häid lugusid, millest viimse kui ühega on mingid mälestused. Olgem ausad, minu seni parimad aastad (kuigi Mps üritas lolli lohutada, et mu parimad aastad on veel ees), möödusid ju nii, et taustal mängis jäääär (või mõni selle derivaat). No ja see oli ju aeg, kui rohi oli rohelisem, tunded sügavamad, sisemine leek kuumem ning hing oli täis rumalat rahutust. Meenusid peod kui sai ennastunustavalt kitarre saatel lauldud, kuni polnud enam häält ja päike siras kõrgel taevas  ja seejärel järgmisel päeval loengus unega võideldud. Tulid meelde ajad, kus rutiinil polnud mahti tekkida ja impulsiivsus juhtis mu samme. Filossoofilised vestlused, mille sisuks polnud mitte laste kasvatamisega kaasnevad rõõmud vaid hoopis arutelu, kas tegevus "käterätilaulus" toimub talvel või suvel. Tudengipõlv ühesõnaga. Ja korraks tuli see tunne tagasi. Ja see oli hea.

Mitte, et ma praeguse elu üle kurdaks, see on täis hoopis teist sorti rõõme. Sellist täidlasemat, rahulikumat ja paiksemat õnne. Sellist kus rõõmu teevad pisemad asjad (ja eriti pisemad inimesed) ja igatsus mingi määramatu ja hoomamatu järele pole nii suur. Sellegipoolest oli tore tagasivaade 10 aasta tagusesse aega.

esmaspäev, juuni 06, 2016

piiks, piiks, piiks....no piiks küll

Milli käsipidur läks katki. Käis täna paranduses ja nüüd on asi korras. Enne seda aga sain pool nädalat eriti närvilise autoga ringi sõita. Nimelt tõmbasin käsipiduri (mida mul ei olnud) vanast harjumusest peale ja sinna ta jäi. Maha enam võtta ei saanud. Kuna pidurit ei olnud, siis see liikumist ei takistanud, aga andur arvas ikka, et pidur on peal ja hakkas piiksuma. Teate kui tore on sõita kui pidevalt on taustal monotoonne piiksumine? Mina nüüd tean. Sain ka teada, et piiksumine kestab täpselt 5 minutit, enne kui auto alla annab. Jumal tänatud, et mitte kauem. See viis minutitki oli juba selline piin. Ainus asi, mis piiksumise vastu aitas, oli see summutada teise piiksumisega - kui turvavöö on lahti, siis piiksub auto kõrgemal toonil ja pisut tempokamale. Ma muidugi ei tea, kas see oli parem kui käsipiduripiiks.
 Me Mpsiga üritasime võtta halvast olukorrast viimast ja kasutasime seda piiksumist nö metronoomina. No et üritasime laulud venitada õigesse piiksumise rütmi. Tätte lauludega sobis auto valitud tempo päris hästi. Mõne teise looga jäin aga hätta.
Täna viis Mps piiksuauto parandusse ja mina läksin tööle Mpsi autoga. See ei piiksnud. Kuidagi veider oli sõita. Poodi minnes jätsin turvavöö peale panemata ja kohe palju kodusem tunne oli.

Muide, Milli on tõeline tüdruk. Avastasin ükspäev, et isegi rehvid on tal lillelised. Puudu on veel roosad veljed ja svarovski kristallid. Usun, et järgimse rehvivahetuse tulemusel ilmuvad ka need.

reede, mai 27, 2016

kodune kaardipõrgu

Uskumatult suureks on mu pujäänid kasvanud. No võtame näiteks Tõrukese. Pole ta mingi tõruke enam vaid täitsa tugev noor tamm. Asjalik ja puha. Kui ta parasjagu ei jonni (mida ta ikka aegajalt teeb), siis saab temaga täitsa asju arutada ja ühiselt toredaid ettevõtmisi teha.
Kuna tal numbrid juba ammuilma selged, otsustasin ükspäev talle linnade põletamist õpetada. Nüüd muud enam ei kuulegi, kui et emme tule, hakkame linnasid põletama. No ja nii põletamegi. Teadupärast on tegemist üle aegade kõige igavama kaardimänguga, kus kõik sõltub puhtalt õnnest ja ise ei anna midagi ära teha (kui just sohki). Tõruke seevastu vaimustub sellest lõpmatult. No ja mis tal viga vaimustuda. Siiamaani on iga viimse kui mängu tema võitnud. Sealjuures ilma suurema sohi tegemiseta. Ma ei mõista, kust selline õnn. Hea, et me raha peale ei mängi.

Täps muidugi mängiks ka hea meelega, aga ta ei ole nõus minu reeglite järgi mängima. Lisaks tähistas ta pooled kaardid vildikatega ära. Ilmselgelt eesmärgiga saada ebaausat eelist mõnes mängus.

Siiski-siiski. Ühte kaardimängu Täpike minuga mängib. Kas mäletate sellist mängu nagu koristaja?

pühapäev, mai 22, 2016

Roosa laupäev

Eile juhtus selline imelik lugu, et hoolimata sellest, et mul oli Tätte kontsertile piletid olemas, siis ei viitsinu ma sinna minna. Miks? Lihtsalt nii mõnus oli. Päike paistis, linnud laulsid, lilled õitsesid, lapsed mängisisd ja parasjagu ei virisenudki, abikaasa sõitis lillepärg peas murutraktoriga ringi.

Õhtul aga oli pidu. Eriti roosa pidu. Kuna minu tavapärases garderoobis just ülemäära palju roosasid asju pole, siis tuli vanast voodilinast jupist kummist ja roosast kardinast endale hõlsti. Oh edevust.

esmaspäev, mai 09, 2016

emadepäevast

Tõruke korjas mulle sületäie lilli ja pesi mu auto ära. Ja sealjuures pole sugugi oluline see, et lilled olid võililled ja auot oli peale pesemist veel mustem kui enne. Mõte ju loeb.
Lisaks on Tõrukesest kasvanud suur abimees ehitusrandril. Pooled kruvid oma toa seinas on ta sinna ise suristanud. Tegelikult hakkab tema tase juba meie oma ületama. No ta kasutab nii spetsiifilisi ehitusalaseid termineid, et meie, lihtsad inimesed, ei saa mitte aru, mida ta räägib. No näiteks alles ükspäev teatas ta: "Kus on renk? Mul on vaja kaeluspikku mõõta!"

reede, mai 06, 2016

ving ja hala

See on ikka veider kuidas töönädala lõpuks kogu see jama ikka nii ära väsitab.
Tööl tuleb ülesandeid juurde kiiremini kui neid lahendada jõuan ja tegemata tööde nimekiri on häbemata pikaks veninud.
Lapsed vinguvad ja jonnivad. Täps ise teatas eile, et ta on Jonnipunn. Pidavat lasteaias jonnima ja kodus ka. Esimest poolt kasvatajad ei kinnita, teise poole paikapidavust võin ise kinnitada.
Korter on segamini
Majaehitus toppab.
Isegi päikesepaiste ja linnulaul ei tee meelt rõõmsaks, sest see kõik on teisel pool seina.
Isegi kohe-kohe algav nädalavahetus ei tõota erilisi elamusi.
Ühesõnaga kõik on hukas. Tahaks korraks ära minna.

kolmapäev, mai 04, 2016

Kas olete märganud, et kevad on kätte jõudnud. Päike paitab juba mõnusalt ja soojalt ja enam ei peagi kogu garderoobi üksteise otsa selga toppima. Kohe hoopis uus hingamine on. See võib tulla muidugi ka sellest, et lõpuks ometi on see hirmus nohu ära kadunud, mis mind  vahepeal vaevas.
Muus osas pole midagi muutunud. Käin muudkui tööl ja vabal ajal ehitan. Vaba aega ei kipu ainult eriti olema, sest enamuse selles ajast, mis ma parasjagu ei ole tööl, ei liigu punktist a punkti b, ei maga ega tegele majapidamistööde ja söögitegemisega, sisustavad mu pisikesed pujäänid. Tegelikult sisustavad nad ka enamuse eelpool mainitud ajast.

reede, aprill 15, 2016

kolm punkti

Eelmises postituses lubatud pilte veel ei tule, sest unustasin oma peene pildimasina maakonnakeskusesse.

Ja ma ei kirjuta ka Teile midagi põnevat, sest noh, lihtsalt pole aega.   Miks:
* Tööd on nii palju, et ainult juuksetutt paistab veel suure paberihunniku alt välja. Samas kui üldse ei tahaks siin laua taga istuda vaid tahaks hoopis kevadise vasika kombel karjamaal kepsutada. Või noh, tegelikult tahaks maja ehitada. Siit ka järgmine punkt
*Majaehitus käib täiel võimsusel. Kahjuks on võimsus ainult väga väike. Õnneks on juba käinud mitmeid abilisi. Siinkohal täname Kaugõsidukaptenit, Laisikut ja laisikubeebit, Saarlannat abikaasaga ja kõiki teisi kes on oma abistava käe ulatanud. Ja kes veel pole, siis teadke, et tööd on palju ja võite lahkesti tulla. Kui tunnete, et ehitustandril võib teie panus jääda pisikeseks, siis meil on pakkuda tasustamata tööd ka lapsehoidjatele (no et teised saaks tööd teha), mis viibki meid järgmise puntkini
*Pujäänid töötavad täiel võimsusel ja no nende võimsus üetab minu oma kordades. Ükskõik kui palju ma päeva jooksul ei koristaks. Õhtuks on elamine ikka sellises seisus, nagu oleks päev otsa jalad seina peal vedelenud. Seega võikski ju jalad seina peal vedeleda, aga ei lasta ju. Pidevalt om vaja, et emme tuleks/teeks/aitaks/näitaks/lohutaks/lepitaks või siis vähemalt oleks seltsiks.

Ülejäänud aja kulutan ma magamisele. Eriti ei kipu aega üle jääma. Isegi kui kaks esimest punkti ei suudaks ühel või teisel põhjusel mu päeva täita, siis kolmas ikka suudab.

esmaspäev, aprill 04, 2016

Harilaiul vol mustmiljon

Selle aasta avamatk oli taas Harilaiule. Sel korral võtsime ka Saarlanna kaasa. No et jagada meie vaimustust sellest kohast. Ma ei tea, kas sellist entusiasmi, nagu meis on, on võimalik ka kellesegi teise süstida. Meie aga läheme sinna ikka ja jälle tagasi. Igal aastal vähemalt kaks korda. Ühest küljest on tegemist mõnusa matkaga looduskaunis kohas, mis väsitab keha ja kosutab vaimu. Teisest küljest paelub meid ka haakriku kogumine. Või isegi mitte niiväga kogumine, vaid uudistamine, et mida huvitavat siis meri ka randa kandnud on.
Mulle ikka meeldib ette kujutada, et kui ma oleksin merehädaline, siis kas ma rõõmustaks leiu üle või mitte. Sel korral oleks ma nii mõnegi asja üle rõõmu tundnud. Nimelt karastusjookidega varustatus oli sel korral kõrgel tasemel. Küll võis sealt leida mineraalvett kui purkide kaupa fanta zerot (ma ei teadnudki, et fantast ka zero versioon on. Igatahes maitses see täiesti fanta moodi, ainult gaasid olid pika meres loksumise peale ära lahtunud). Arvestades, et merehädalisena oleks ilmselt suurimaks mureks, kust juua saada, siis oleks rõõmustanud küll.
Ma ei tea kui palju oleks merehädalist rõõmustanud need loendamatud töösaapad rannikul. Fakt on see, et paljajalu poleks kindlasti jäänud. Rannas oli saapaid suurustes 39-47.
Seal oli nii õlikindlaid, libisemiskindlaid, põrutuskindlaid, happekindlaid, antistaatilisi kui isegi isepuhastuvaid saapaid. Lisaks siis kõikvõimalikud kombinatsioonid. Ja saapaid tuli muudkui juurde - nägin oma silmaga lainetes loksuvat saabast. Siit küsimus. Kuidas ikkagi nii suurtes kogustes saapaid ilmamerre satub. Ja mitte mingeid vanu ribadeks kantud saapaid, vaid ikka täiesti eeskujulikke.

Pildimaterjal matka kohta lisandub siis kui olen fotoka asukoha tuvastanud!

Muide, enne matkale minekut käisime ja vaatasime ka Päikesepüüdja pisipojakese üle. Nii nunnu! Kohe kadedus tuli peale. Õnneks tõid mu oma väiksed armsad pujäänid mu maa peale tagasi ja suur kadedus läks üle.

kolmapäev, märts 30, 2016

haavatud

Täna õnnestus mul pastakaga sõrme torgata, nii et ikka veri väljas. Kuidas? No kui oled nii andekas enesevigastaja, kui mina seda olen, siis on vaid taevas piiriks. Nüüd sõrm valutab.
Huvitav, kas selle võiks tööõnnetusena kirja panna ja nõuda vabu päevi. Arvestades, et minu töö eeldab olulisel määral klahvide klõbistamist, siis haige sõrm ju pärsib seda märkimisväärselt. Ah, et kuidas ma praegu  siis kirjutan. Ninaga.

esmaspäev, märts 28, 2016

Kirju liblika suvi

Mina nägin eile selle suve esimest liblikat. Kirjut nagu ikka!
Muidu aga olen kõvasti villast visanud. Sõna otseses mõttes. Meie tulevane kodu peaks nüüd ikka jupp maad soojem olema. See villapanek on ikka üks kole töö. Mitu päeva sügelesin üle keha, nagu oleks seal villa sees püherdanud. Lisaks kraapis kurku ja ajas köhima. Tundsin end kui astmahaige hobune.
Selline töökas puhkusenädal oli. Ja kujutage ette. Suured munadepühad möödusid ilma, et ma oleks ühtegi muna ära värvinud, koksinud ega söönud... Sellised munadeta pühad olid ;)

esmaspäev, märts 21, 2016

puhkus

Hommikul panin tapeeti.
Lõunal panin villa.
Mida küll õhtul panema hakata? Tina? Tatti? Valikuid on mitmeid. Tõenäoliselt panen pool õhtut lapsi tudule, mille tulemusena jään ise magama.

reede, märts 18, 2016

jah, nii ongi


neljapäev, märts 10, 2016

Ma ei räägi kellelegi

Tõruke ei lubanud sellest lasteaias rääkida. Aga blogimise kohta ei öelnud ta midagi.


Jah, te näete õigesti, see on moos. Parimat sorti maasika toormoos. Samas võib seda võtta ka kui pujäänide vihjet aegunud sisekujundusele. Meil küll polnud plaanis enne lõplikku kolimist korteris remonti teha, aga nüüd tuleb siiski natuke tapeeti vahetada.
Kusjuures Tõruke on juba nii suur poiss, et sai aru, mis valesti (seetõttu ei lubanud ka lasteaias rääkida). Täps aga oli väga rahul oma töö tulemusega ning poseeris uhkeldavalt selle kõrval. Usun, et võimalusel ta kordab seda.

teisipäev, märts 08, 2016

Müüdud mees (või siiski ikkagi naine)

Millline tore naistepäev. Palju lilli, mitu torti ja eepilised armastuslaulud kitarre saatel.

neljapäev, märts 03, 2016

Tuttav muster

Nägin täna Päikesepüüdjat unes. Peale kiiret sünnitust (sel ajal kui mina mööda haigla koridore ekslesin ja sünnitusosakonda otsisin, oli ta jõudnud juba ära sünnitada, kuigi  mingi 10 minutit tagasi olime alles koos) oli uus ilmakodanik juba süles.

Meenub see, et pisut rohkem kui 4 aastat tagasi nägin mitu ööd järjest, et Päikesepüüdja sünnitas. Niikaua nägin, kuni sünnitaski. Meenutage ise: http://maailmaparandaja.blogspot.com.ee/2012/01/rasedad-unenaod.html

No täna oli siis esimene kord. Veel mõned põnevate unenägudega ööd ja võitegi Päikesepüüdjalt rõõmusõnumit ootama hakata.

Kui nii peaks tõesti minema, siis kuulutan end hiromandiks ja selgeltnägijaks.

esmaspäev, veebruar 29, 2016

Oi ma olen andekas

Ma siin muudkui räägin sellest kui toredad ja andekad lapsed mul on. Tõsi, ega mul suurt muud elu polegi kui töö lapsed ja kaalulangetamine. Tööd on palju, kaalu on palju ja lapsi numbriliselt eriti palju pole, aga tunnetuslikulto neid küll vähemalt tosin. Eriti kui vaadata millist kaost nad suudavad luua. Tekib ikka kahtlus, et kas ikka kaks väikest kätepaari on selleks võimelised või on mingid pisimutukad abiks olnud.
Selle kõige kõrvalt on eneseupitamine ja kiitlemine tahaplaanile jäänud. See viga tuleb parandada. Teate ju küll vanarahva ütlust - enesekiitmise rasket tööd ei tohi teiste kaela jätta. Ma nnäoraamatus juba kiitlesin, aga panen siis siia ka oma viimase meistriteose. Pildil siis taas minu pujäänid (ei saa neist ka üle ega ümber). Ise joonistasin.
Ma olen nii lõpmata andekas ja mis veel olulisem - mu pujäänid on lõpmata nunnud.

kolmapäev, veebruar 24, 2016

Laululapsed

Mul on ikka suured laululinnud kodus. Pidevalt üks lõõritamine käib.
Tõruke esitab oma väljamõeldud tekste tuntud lastelaulude viisil, Täps seevastu jääb originaalilähedastele sõnadele kindlaks, viis läheb vahel omaloominguks.

Eile linna poole sõites juhtus haruldane lugu, nõuti, et emme ka laulaks. Tavaliselt ju öeldakse, et ära sina laula, sul on karu hääl... Ei, nii ütles lasteaia muusikaõpetaja. Minu lapsed ütlevad lihtsalt, et emme ei tohi laulda. Eile aga imekombel tohtisin. Kahjuks ei lastud mul repertuaari endal valida. Tõruke ütles täpselt ette, millest ma laulma pean.

Näiteks pidin laulma järgmistel teemadel:
* voolundi läks katki
* Lennuk tõusis ja maandus, torn kukkus ümber ja draakon tuli ja tulistaja hakkas tulistama
* garaaž on väike, lumememm läks sisse ja jänes sõi katuse ära
Mulle meeldib end hellitada mõttega, et tean päris paljusid laule, aga need kahjuks minu laialdasse laulupagasisse ei kuulu. Kas teie teate? Ma ei tea isegi seda päris täpselt, mis see voolundi endast kujutab. See muidugi ei takistanud mul laulmast.

Lõpetuseks panen ka siia selle video, mida juba fb-s jagasin. Siin esitab Täps möödundsuvist hittlaulu ja saadab end ise kitarril, ei kontrabassil, ei ikka hiidkitarril. Tegelikult laulsid nad Tõrukesega koos, aga kohe kui ma oma fotoka välja võtsin peitis Tõruke end teki alla ja teatas, et ei anna luba end filmida. Täps on õnneks edev.

pühapäev, veebruar 14, 2016

Kõige tähtsam on leida süüdlane

Tänane sõbralik päev möödus suures osas ehitustandril. Mina muudkui lappisin villa seina ja SuperMps kiskus seda seinast ära. Seega on ju loogiline, et kui meil peaks tulevikust mingil põhjusel külm seal olema, siis on süüdi Mps, mitte mina.

kolmapäev, veebruar 10, 2016

vastlatu

No tõesti. Olid need alles vastlad.
Liugu lasta ei saanud - süüdi ilmataat, kes ei tunne vanarahva kombeid ja ei tea, et vastlapäeval tuleb liugu lasta, mitte liguneda lasta.
Vastlakuklit ei saanud - süüdi on väikesed vastikud kalorid, kes suurtes kogustes end vahukoorekukli sisse uuristasid ja sealt mulle näkku irvitasid
Hernesuppi ei saanud - pott oli kapsasuppi täis.
Isegi vurri ei saanud teha, aga sest polegi hullu, sest kaks pujääni lasid mul kodus nagu vurrid ringi ja undasid palju valjemini.

Põngerjate tervis hakkab tasapisi taastuma, nii et neil on jälle jõudu ja jaksu pahandust teha. Kuna nad aga lasteaiakõlbulikud veel pole, siis praktiseerivad nad oma lollusi kodus. Mis aga tähendab lõputut koristamist. Kas ma olen teile juba öelnud, et ma koristamist ei armasta? Tõenäoliselt miljon-triljon korda.

Ühesõnaga vastlad läksid hukka. See-eest tõotab sõbrapäev tulla eriti sõbralik. Tõruke on meil kõva musitaja. Tõsi, talle meeldib koera kombel musi teha  - tõmbab märja keelega üle näo. Võeh. Märg


Täps see-eest aga on kõva õrnutseja. Tuleb paneb käed hellalt ümber kaela ja asetab pea õlale (Tõruke nii ei tee, ta kas kallistab nii kõvasti, et hing jääb kinni või siis suure armastuse märgiks istub sõna otseses mõttes pähe).

esmaspäev, veebruar 08, 2016

Haiged

Täna öösel puudus igasugune vajadus tulede süütamiseks. Valgust oli küllaga - väike täps hõõgus nagu jaanimardikas. Aga hulga kuumem oli. Võtsin ta kaissu, aga ta keeldus minu poolt pakutavat und vastu võtmast. Esiteks kartis ta hirmsasti. Pika pinnimise peale sain teada, et kartis vihmaussi. Ma isiklikult ei teadnudki, et minu voodis selliseid ringi vingerdab. Tore on targemaks ja teadlikumaks saada. Teiseks nõudis ta, et tuli põleks ja kolmandaks  oli ta veendunud, et padjal ei käi mitte pea, vaid tagumik.  Ühesõnaga öösel eriti magada ei saanud.

Lapse tellisid aga issilt jäätist:
Tõruke tahtis: Oranži ja roosat ja rohelist rulliga
Täps tahtis: Tüdrukuga, ringiga, oranžiga ja roosaga ja pulgaga ja mahlaga.

Mis te arvate, kas SuperMps* saab oma ülesandega hakkama.


*Peale seda kui ta meid nii ennastohverdavalt lahtistest leekidest kätel välja kandis, ei saa teda ju kuidagi vähema nimega kutsuda.

esmaspäev, veebruar 01, 2016

Ta elab siiski!

Mäletate, ma kirjutasin südantlõhestava loo sellest, kuidas minu kõrvalt on lahkunud minu kõige pikemaajalisem elukaaslane - draakonipuu. See oli kurb ja harras hetk. Selgus aga, et kuuldused tema enneaegsest surmast olid ennatlikud. Ta elab siiski.
Ma mõtlesin, et nii kahju on teist kompostikasti viia ja mõtlesin anda taimele viimase võimaluse. Vaatasin juutuubist läbi kõik draakonipuuteemalised õppevideod, varustasin end aiakääride, poti ja värske mullaga ning asusin hookuspookust tegema. Näikse, et minu ponnistused on vilja kandnud. Nagu lisatud pildilt isegi näha võite on minu draakonipuu kännust kasvanud uus võrse. Ma ei saaks olla õnnelikum. Või noh saaks ikka. Näiteks kui mu draakonipuu puhkeks õide ja meelitaks koolibrid kohale.

Tõsi, sellega draakonipuu kannatusterada ei lõppenud. Mpsi tabas vist mingi armukadedushoog, nii et ta viskas mu draakonipuu maha (sellest ka ebaühtlane mullapind pildil), aga umbrohi nii kergelt ei hävine! Elagu draakonipuu!

laupäev, jaanuar 23, 2016

Rongi rattad ragisevad

Tõruke on lõpuks ometi r-tähe selgeks saanud. Nüüd kipub ta seda kuritarvitama - igas teises sõnas on vähemal 3 r-tähte. Ja olemasolevaid rrr-e põristatakse nii et on põristatud.

Trere, kruidas srul lrähreb?
Rrrahulikrult!

Peaks vandumist õpetama, see kõlaks hästi!

reede, jaanuar 22, 2016

Reklaam (ära väikest kirja loe)

Kas Teie olete tüdinud sellest igahommikusest autode lumest puhastamisest?
Jälle on esiklaas jääs?
Auto ei paista öösel sadanud lume alt välja?
Kõik kohad on seda valget "paska" täis?
Igal hommikul jääte tööle hiljaks, sest peate oma lemmikut hangest välja kaevama?
Lõpetage see, mul on lahendus Teie muredele!

Lubage ma tutvustan, meie uusimat lumepuhastusmasina mudelit:

Pujään 2016

Pujään 2016 on väike ja kompaktne täiesti mobiilne lumepuhastusmasin. Väga loodussõbralik ja hoolas. Kütteks kasutab üllatusmune. Lisaks suurele efektiivsusele on uusimad mudelid ka supernunnud, nii et lumi sulab juba masina nägemisest.*

Kuid oodake, see pole veel kõik. Helistades kohe ning tellides ühe, saate teise tasuta peale**!

Osta kohe ja sa ei kahetse!***

* See funktsion ei tööta miinuskraadide juures

**Tasuta saab kaasa mudeli Minipujään 2016. Sobib väiksematele autodele.

*** Või noh, tõenäoliselt üsna varsti kahetsed küll. Tarbijad on näidanud, et uusimal lumepuhastusmasina mudelil Pujään 2016 ja Minipujään 2016 esineb mitmeidki puudujääke:
 a) mõõtmed - pujäänid on lühikesed ja ulatuvad lund pühkima ainult auto alumiselt poolelt. Akendeni nad ei ulatu. Aga see-eest teevad nad oma tööd väga korralikult. Üks hommik istus Tõruke 5 minutit auto ees ja pühkis ühelt esilaternalt hoolikalt lund. Täps seevastu jällegi veetis mitu väärtuslikku minutit rattakoopa kraamimisele

b) kapriissus - Millal, kust ja kui palju lund pühitakse ei ole mitte sinu, vaid pujäänide otsustada. Millegipärast eelistavad lapsed puhastada Mpsi autot, samas kui minu auto on endiselt paksu lumekihi all. Teinekord puhastavad veel naabriautodki ära, enne kui armuliselt minu auto pealt paar helvest eemaldavad (aga ega nad harja käest ka ei anna, et ma ise saaks omale piiluaugu kraapida.
c) ajakulukus. Tulenevalt nede suures põhjalikkusest pole lootustki, et ühelgi hommikul õigeks ajaks tööle jõuaks. 

teisipäev, jaanuar 19, 2016

Eesti maatõugu

Seoses lumiste talveilmadega on minust saanud suur veoloom. Enamasti liigun ringi vaid kahte kelku järel vedades.  Kelkude peal istuvad aga kaks saksa. Tõruke teatab juba varakult, et tema tahab saaniga sõita ja kohe kui on koha sisse võtnud käsutab: "Läks, noh!"
Täps aga seevastu ergutab pidevalt takka: "Kiiremini, kiiremini! Paremale, vasakule, paremale, vasakule!" Emme, sa suudad küll! Me saame nad kätte! Kiiremini, kiiremini!"

Mina aga vana ja paks* ei suuda nii kiiresti kapata kui nad tahavad.

Täps muidugi on eriti kiire. Eile seletas mul kodus: "Panen jooksupapud jalga, siis saan kiilesti jooksta. Siis võidan ennast!" Ta on jah nii kiire, et teeb endalegi ringiga pähe. Eriti kiirelt liigub tema keel. Ta on jõudnud mingisse meeliülendavasse küsisõnade faasi. Miks? Mis see on? Aga mis see on? Miks? Mis see on? Emme, aga mis see selline on?  Ja seda võib ta jätkata väsimuse märke üles näitamata nii kaua kuni minu pea plahvatab ja kõrvust hakkab halli suitsu  välja tulema.

* Sellega seoses, ma olen jälle aastaalguse kaalulangetusmaratoniga alustanud. Jõulude paiku (ja siis veel 30 eelnevat aastat ka) sai pisut palju söödud ja nüüd on oht, et peame oma uue maja ümber ehitama, kuna ma ei mahu enam uksest sisse. Kel huvi pidevat hala ja vingumist lugeda, siis kalulangetuse teemadel kirjutan siin .

neljapäev, jaanuar 14, 2016

Ving ja hala aja puuduse üle

Kahjuks ma eile rohkem asju ei leidnud. Sellest kaduma läinud ajast on muidugi kõige enam kahju.  Ma tõesti tunnen, et mul on liiga vähe aega. Kodu vajab koristamist, pesu triikimist, raamatud lugemist, pildid albumisse panemis, pilt joonistamist jne. Lisaks lubasin end lahkelt pisut liigutada ka (no et seda pekki ikka veidkenegi külgedelt maha libiseks).
Mina aga olen õhtuks nii väsinud, et lapsi magama pannes tikub juba üüratu uni peale. Nojah, uni tikub peale ka tööl arvuti taga ja hommikul on kohe eriti raske voodist välja saada....
Kui nüüd saaks, siis keeraks kerra ja magaks rahulmeeli 12 tundi järjest, siis tõuseks üles, sööks kõhu pilgeni täis ja magaks veel 12 tundi. Tahab keegi seniks mu kohustused enda õlule võtta?

kolmapäev, jaanuar 13, 2016

Leidmiste päev

Tänane päev pole jõudnud veel õigesti pihtagi hakata, aga ma olen jõudnud juba kaks mitu päeva kadunud asja üles leida. Mida kõike võin veel täna leida!?! Isiklikult loodan, et leiaks raha, aga poleks paha ka leida näiteks ammu kadunud vaba aja.

neljapäev, jaanuar 07, 2016

vastik tunne

Täitsa kohutav. Mul on päev otsa olnud tunne, et ma peaks tegelema millegagi, mille tähtaeg on kohe-kohe kukkumas, aga ma ei suuda meenutada, mis see olla võiks.

elus, kuigi napilt

Ma oleks ammu juba blogi kirjutanud, aga ei saa. Külm on. Jam itte lihtsalt külm, vaid ikka kohe k...di külm. labakinnastega on kehva klaviatuuri toksida.

Tegelikult mulle talv meeldib ja mul polegi selle vastu väga kui õues on kümmekond miinuskraadi. Küll aga on mul selle vastu nii mõndagi kui toatemperatuur samasse auku läheb. Eile istusin lausa jopega töö juures, et vähegi hinge sees hoida. Läheks koju ja poeks teki alla sooja, aga ei saa ju. Käes on minu lemmikaeg aastas (või ka mitte) - maamaksuaeg!