Neljapäev, oktoober 29, 2020

Ootel kunsti- ja käsitööprojektid

Huhh, mõtlesin just, et tegemata tööde nimekiri on niivõrd pikk, et ei jõua kuidagi järje peale. Lisaks tavapärasele koristamisele ja kraamimisele ootab järjekorras ka suur hulk näputöid ning kunstiprojekte, mida sooviksin ellu viia. Muuhulgas on vaja:


*Kaks kostüümi järgmise nädala lõpuks kokku nikerdada  - kohalikus koolis on tulemas kostüümipäev ja meie perest on sinna minemas üks nõid ja üks piraat. Mõlemad joonistasid oma nägemuse kostüümist üles. Tundub, et nad arvavad ekslikult, et olen meisterrätsep. Las ma reedan ühe saladuse - ma ei ole seda mitte. Muide, need kaks kostüümi on alles kauge tulevik. Täpike korraldas homseks ka kostüümipeo. Kostüümi tal veel pole ja lisaks ootab ta, et ka elamine ära kaunistataks. Ise hulgub ta maakonna tõmbekeskuses ja lihvib oma lavalist sarmi. Seega, mis te arvate, kes selle kõigega tegelema peab. Lisaks on ta koolis lubanud, et ma joonistan kõikidele ta sõbrannadele näomaalingud. Optimist.

* Ühed varrukad on vaja pikemaks teha - tellisin endale netist poolmuidu kena sügisese jaki, aga see on mõeldud ilmselgelt lühikesekäelistele. Minu käed on aga pidevast laste tassimisest aja jooksul peaaegu põlvini veninud. Kuidas muidu varrukad ikka niiiii kukekad on (ma tean küll, et kukekad öeldakse pükste kohta, aga kuidas siis varrukate liigset lühidust kirjeldada?). Lühemaks on asju alati lihtsam teha kui pikemaks. Kas ma juba mainisin, et ma ei ole meisterrätsep.

*Tõenäoliselt vajab ka terve hunnik riideid parandamist, aga lihtsam on oodata kuni lapsed neist välja kasvavad.

*Ühed libapätid vajavad libaroosimist - lisaks sellele, et ma pole meisterrätsep, ei ole ma ka tikkimises ülemäära osav. Ma tõin isegi värvid pööningult alla, aga millegipärast ootavad need juba nädalakese kindakastis...

*Üks akordionikohver vajab tuuningut - Sellel oli nurgas auk, aga ma parandasin selle ära. Nüüd on vaja parandustööde varjamiseks uut värvikihti ning polsterdust. Ma pole veel disaini osas lõplikku otsust teinud. Üks mis kindel Tõruke tunneb oma pilli nüüd kaugelt ära. Kui valmis saan, siis eputan. Rõhk sõnal "kui".

*Üks portree tuleks joonistada - kingituseks. Sellega võib minna pisut kiireks, et sünnipäevaks ikka valmis saada. Ma ei ole eriti kaugele jõudnud ja tähtaeg oli umbestäpselt eile. See on ka selle kuu viimane portree - oktoober oli meie väikeses kunstiklubis portreede kuu. Enda mitte just ülemäära minulikku autoportreed ma juba demonstreerisin. Vahepeal sain valmis ka pildikese Täpsist. Kuigi jah, pildil ei ole Täpike vaid üks teine mannekeen (nagu Täps ise ütles). No ei tule mul see inimeste maalimine eriti usutavalt välja. Samas kaelarätt on minu meelest täitsa usutav! Võibolla peakski kaelarättidele spetsialiseeruma.

Pühapäeval algab aga uus kuu. Novembri tituleerisime illustratsioonide kuuks. Eesmärk on vähemalt ühele raamatule vähemalt üks illustratsioon joonistada. Seda väljakutset ootasin ma põnevusega, aga nüüd on järgmine häda. Raamatuid on ilmas niiiiii palju ja minu otsustusvõimetus on ju laialt tuntud. Seega aidake mind hädast välja ja pakkuge nüüd välja paar raamatut, mis vajaks hädasti illustratsioone. Ma eelistaks lasteraamatuid, aga põhimõtteliselt võib olla ka ju ükskõik mis muu. Telefoniraamat vast mitte.

Aga tegelikult peaks hoopis magama minema. Viimasel ajal on unetunde vaid näpuotsaga jagatud.

Kolmapäev, oktoober 21, 2020

Lina-ema

 Täna on minu emaks olemise üheksas aastapäev*. 

Jah, üheksa aastat tagasi sündis väike Tõruke. Pisikesest valjuhäälsest kääksust on saanud suur ja iseteadlik koolipoiss, kes vaimustab mind igapäevaselt oma nutikuse ning paljude annetega. Samas ei saa mainimata jätta, et vähemalt pooled minu hallidest juustest on tingitud selle sama lapse kangusest ja jonnakusest. Aga ikkagi olen tema suurim (ja võibolla ka ainus) fänn!

Palju õnne minu armas Tõruke!  Või mis Tõruke. Päris toekas Tammevõsu juba.

*Aga ma siin hakkasin mõtlema, et pulma-aastapäevadel on küll igal ühel oma nimetus. Selle järgi võiks ma olla vabalt näiteks lina-ema. Järgmisel aastal juba tina-ema. Kuigi arvestades lapse kasvamisega muutuvaid fookuspunkte tuleks ilmselt need ümber nimetada. 1. pulma-aastapäev on vattpulm, siis emaduse esimene aastapäev oleks kindlasti mähkme-ema. 

Reede, oktoober 16, 2020

Laulumaias

Ma olen ajaloos varemgi maininud, et mul on mõistmatutel põhjustel suur sümpaatia laste lauluvõistluste vastu. Laulukarussell oli mu lemmik telesaade ja kohalikku lauluvõistlust väisan suurima rõõmuga. Eriti kui mõni minu laululinnukestest seal osaleb. Sel aastal ütles Tõruke kindlalt, et tema ei kavatse mingil lauluvõistlusel osaleda. Olgu siis nii. Täps oli aga minu rõõmuks lahkesti nõus osalema. Ta kinnitas mulle, et võitmine polegi kõige tähtsam vaid ikka laulurõõm. Pealegi pidavat kõik sealt auhinna saama. Saamahimu on edasiviiv jõud. Ma ka väiksena tahtsin lauluvõistlusele minna, et seda Barbie´t saada.

Nii leidsingi end eile naabervalla kultuurimajas istumas ja väikeste laulumaiaste esinemist nautimas . Seal sai näha ja kuulda nii mõndagi. Üks poiss näiteks järgis väga hästi nooti. Seda ühte ja ainsat, mistõttu laulis ta kogu laulu püüdlikult ühel noodil. Teine ei lasknud end sammuti saatest segada, vaid lähenes viisile  improvisatsioonivõtmes, jääb vaid taunida kontsertmeistri saamatust improvisatsiooniga kaasa minna. Kolmandal unusid sõnad ära, aga ta ei lasknud end sellest eksitada vaid leidis lennult lahenduse (Seega selle asemel, et laulda "paremaga teretan, vasakuga lehvitan" laulis ta "paremaga teretan, vasakuga aevastan." Jutt oli kätest). 

Möödalaulmist, sõnade unustamist, seelikukruttimist ja muud sellist oli küll ja rohkem, aga veelgi enam oli siirust, laululusti ja ehedaid kauneid lapsehääli. Ja loomulikult rõõmu osalejatele jagatud nänni üle.

No ja kui minu Täpike laulma hakkas, siis võisin päris uhke olla. Ta laulis ilusasti valju ja selge häälega, julgelt ja õige viisiga. Paar korda natuke koperdas rütmis ja igas jumalama salmis hingas ühe sõna ära (üritas samal ajal laulda ja sisse hingata), aga üldmulje oli hea.  Ka žürii nägi seda ja hindas tema esitust oma vanusegrupis kolmanda koha vääriliselt (ja seega sai edasi ka maakondlikule võistlusele). Ma olen nii uhke. Nagu oleks ise lauluvõistlustel osalenud ja selle kauaigatsetud Barbie auhinnaks saanud. Mitte, et mind keegi oleks omal ajal lauluvõistlusele lasknud. Ma arvan, et nad lihtsalt tahtsid teistele ka võimaluse anda, ma oleks ju kõik võistlused kinni pannud. Puhtalt oma enesekindluse ja sarmiga, sest minu lauluhäält mingil veidral põhjusel väga kauniks ei peetud. Võrreldi lausa karu omaga. Kuigi karu võib ka väga kaunilt laulda kui talle vaid võimalus ja noodid anda. Tal on lihtsalt vilets lavanärv, seega ta teiste ees eriti ei laula. Kui aga kedagi kuulamas pole, siis leelotab nii et laas rõkkab.

Neljapäev, oktoober 15, 2020

Koroona esimeses kooliastmes

 Täps maalis täna püüdlikult number kuusi vihikusse ja ise leelotas sinna juurde: "Kuus ja vahe, kuus ja vahe, kuus ja vahe.... emme, need on koroona-kuued, hoiavad ilusasti distantsi!"

Esmaspäev, oktoober 12, 2020

Mänguväljaku mõtteterad

 Käisime pühapäeval tõmbekeskuse mänguväljakul. Mina lükkasin vankrit, et Tirtsu magama loksutada ja Täps sõbrunes kohalike lastega. 

Iga kord kui mängivatest lastest mööda jalutasin kuulsin jutukatkeid ja üritasin mitte laia häälega naerda. 

Näiteks tegid poisid mingeid akrobaatilisi trikke ja Täps teatas oma uusimale sõbrannale elutargalt: " Poisid teevad nii kui neil igav on. Ma tean seda, sest mul on üks vend, kes on ka poiss..."

Järgmisel tiirul kuulsin kuidas Täps seletas: "Loogika on ülehinnatud. Loogika lihtsalt ei ole tüdrukutele. Tüdrukutele on..."

Kahjuks jõudsin kuulderaadiusest välja nii et ma ei saanudki teada, et mis siis ikkagi tüdrukutele on.

Pühapäev, oktoober 11, 2020

Fotosessioon edasijõudnutele

Pikalt mõtlesime, mida küll Tirtsule tema esimeseks sünnipäevaks kinkida. Kuna meil mänguasju on niikuinii liigagi palju, siis otsustasime panustada mälestustesse. Üheaastane oma sünnipäevast just palju mäletama ei jää, seega otsustasime, et parim oleks niiöelda mäluturgutus, ehk fotosessioon. Siis saab Tirts aastate pärast vaadata, millised me kõik välja nägime ja võibolla isegi "mäletab" seda üritust. Mul on küll paar mälupilti ajast, mida ma tegelikult mäletada ei saa, kuid mis on aju poolt juttude ja piltide abil justkui mälestusteks kombineeritud.

Igatahes saigi Tirts endale sünnipäevaks fotosessiooni kinkekaardi.  Tahtsime pildistamise võimalikult kiiresti ära teha. No kuni on veel vähegi värve looduses. Loomulikult selgus kohe, et mitte midagi pole selga panna. No et kogu von Trappide pereansambel ikka kenasti kokku kõlaks. Ilmataat ähvardas nädala jagu vihmaseid ilmasid ja oktoober pole niikuinii enam sitskleidis ringiheljumiseks sobilik. Tõrukesel on niikuinii ainult kaks konplekti, mida ta nõus kandma on ja kuigi plikadel on riideid mägede kaupa, siis selliseid, mis Tõrukese valikuga sobiks on kasinalt. Lõpuks lõin käega ja otsustasin, et see kokkusobitamine on niikuinii ülehinnatud. Kui peres on ikka nii erinevad inimesed, siis ei saagi neid ühte moodi riide panna.

Pildistamise päeval oli õnneks imetabane ilm. Kogu pere käitus muidugi täpselt nii nagu neilt oodata võis. Tõruke torises ja porises ning nõudis, et fotograaf kiiremini tegutseks. Täps edvistas ja lollitas ning üritas kõiki surnuks rääkida. Tirts vingerdas ja jonnis ning nokkis pildistamise ajal demonstratiivselt nina. Kui ma oleks keset seda kaost veel lohutamatult nutma puhkenud, siis oleks ilmselt täiskomplekt olnud.

Ainus kes end esinduslikult ülal pidas oli Juhan Tuhk. Tema istus rahulikult kaadris ja vaatas ainitiselt otse kaamerasse. Juu tahtis algajatele modellihakatistele näidata kuidas tõelised profid töötavad.

Hoolimata paljudest saboraažikatsetest sai fotograaf ikkagi terve portsu pilte klõpsitud. Eks me näe kas ja kuidas välja tulid. 


Teisipäev, oktoober 06, 2020

Varbagümnastika

- Tirts, kui vanaks sa said?

- Lolla-lolla-lolla!

- Näita sõrmedega.

- Lolla?

- No näita siis varvastega



Tirts pole enam beebi

Hip-hip-hurraa! Meie peres pole enam beebisid!

No üheaastase kohta ei saa ju enam beebi öelda. Suur laps juba. 

Jah tõesti, täna aasta tagasi sündiski väike Tirts. Pisike, aga valju häälega. Seda on ta muide siiani, aga lubage ma räägin teile, milliseks vahvaks tegelaseks ta kasvanud on.

Noh esiteks on ta pisut ikka kasvanud ka. Tänaseks on saavutatud oma 9,1 kg ja pikkust ka silma järgi hinnates umbes 73 cm. Eks me homme arsti juures mõõdame täpselt üle. Ma ei tea kuidas teiste kehaosadega on, aga käed on tal küll üle mõistuse pikad. Need ulatuvad absoluutselt igale poole. Ma olen ikka naernud, et need on teleskoopkäed. Vaatad peale ja oleks nagu tavalised väikesed lapsekäed, aga kohe kui on vaja mõnd keelatud asja kätte saada, siis venivad need vähemalt kolm korda pikemaks. 

Ja kui muidu ihaldusväärset kätte ei saa, siis tuleb ronida! Ronimine talle meeldib. Lemmikkohad on nõudepesumasin ja mänguasjakast. Ükspäev ronis pottide ja pannide sahtlisse ka. Ma tõesti ei kujuta ette kui mõnus on klotside otsas istuda, aga talle näikse meeldivat. Kui juba klotsikasti ronitud on, võib seal päris pikalt istuda (nagu linnuke kandiliste munade peal) ja mängida.

Suur ronimisearmastus sai saatuslikuks ka söögitoolis söömisele. Iga söögikord nägi välja nagu õllepruulija laulmine - ikka ette ja taha, laua peale ja laua alla. Kaua sa niiviisi jaksad. Söögi osas Tirts valiv pole - ta tahab kõike, mida teised söövad. Käib nagu koer iga laua taga istuja juures ja nõuab palakesi. Ainult kui koerad istuvad ja vaatavad anuvate silmadega kuni peremehel hale hakkab, siis Tirts pooldab aktiivset lähenemist. Tänitab ja sõimab sööjat "lollaks" seni kuni viimane mõistab, et ainumas võimalus ta vaikima sundida, on lapse suu täis toppida. Neli hammast suus on täiesti piisav, et jätta endast märk kõigele söödavale ja söödamatule.

Kui Tirtsu vaadata, siis öeldakse ikka, et nii ilus poiss. Nojah, siniste silmade ja kelmika naeratusega on ta ju täitsa nunnu. Kuigi viimasel ajal pidevalt tatine nina ja alailma räpane nägu just punkte juurde ei anna. Ma ikka imestan, kuidas üks väike tegelane end nii kiiresti ära määrida suudab. Ilmselt on tegu väga andeka lapsega. 

Kui juba annetest rääkida, siis noh, arvestades, kes on tema ema, siis ilmselgelt pole tal muud valikut kui andekas olla. Hetkel pole veel päris täpselt aru saada, mis valdkonnas ta eriti silmapaistvaks saab. Tema imeline klaverimäng pälvib alati tähelepanu (neid valjusid helisid pole lihtsalt võimalik eirata). Nüüd on hakatud huvi üles näitama ka kitarri vastu, mida käiakse tinistamas. Kitarr saab õnneks vähe õrnema kohtlemise osaliseks kui klaver. Raamatuid loeb ta usinalt (nii üht kui teistpidi). Äärmiselt osav on ta klotsitornide lõhkumises - anne mida edasipidises elus kindlasti vaja läheb.

Eelistatuim liikumisviis on neiul käpuli. Toe najal ja käest kinni liigutakse ka kahel jalal, aga ilma abita siiski veel mitte. Sellest pole küll midagi, sest neljal käpal jõuab väga kiiresti edasi ja sealjuures on kukkumise oht oluliselt väiksem. Eriti kiiresti liigub ta kui silmapiiril on porilomp, kuhu sukelduda. Autoteed tunduvad ka alati ahvatlevatena.

Tirtsu üheks iseloomulikumaks küljeks on sünnist saati olnud vali ja kile hääl. See on endiselt märkimisväärne, kuid ürglinnu kriisete asemel kasutatakse nüüd pisut laiemat sõnavara. Peamiselt seletatakse aina "lolla-lolla-lolla", vahele ka "la-di-da-di-daa". Arusaadavaid sõnu peale emme ja mämmi pole, aga neid keeldun ma sõnadeks lugemast. Mis muidugi ei tähenda, et ta ei suuda end selgeks teha. Ta lihtsalt vaatab sulle suurte silmadega otsa ja seletab, et kas sa oled "lolla", et aru ei saa. Lõpuks hakkab sul häbi ja saad aru küll.

Magamisega on lood nii ja naa. Õhtuti läheb ta ilusasti oma voodisse magama (ma pean küll seltsiks olema), aga hommikul ärkab millegipärast minu voodis. Ta on muidu tore kaisuloom, aga vähkreb hirmsasti ja üritab keset ööd kontrollida kui sügavale minu ninna ta sõrm (või ka varvas) läheb. Ilmselt tahab koroonatesti teha - see on ju tänapäeval väga popp. 

Üldiselt on meie pesamuna supernunnu mürakaru.

Palju õnne sulle Tirts!

Pühapäev, oktoober 04, 2020

Pidu peo otsa

Näh, jälle pole kirjutanud midagi. See tuleb sellest, et ma sain vahepeal vanaks ja nüüd sõrmed ei paindu enam ja on liigestest kanged. Või siis lihtsalt polnud koristamise ja söögitegemise vahelt aega arvutit tööle panna.

Aga tõesti, sünnipäev mul oli. Tähistasin seda meeldivas seltskonnas naiste ja veiniga. Mps ja kari lapsi oli muidugi ka, aga nad üldse ei seganud meid. Oli meeleolukas õhtu. See inimestega suhtlemine on see, millest tunnen beebiga kodus olles puudust. Seega hindan neid üksikuid õhtuid seda enam. 

Sünnipäev oli ka mu koduvallal. Kas te ikka teate, et ma elan vallas, mis sai (koos Kuressaare linnaga) pärast Eesti taasiseseisvumist esimesena tagasi omavalitsuse staatuse ja õigused. Haldusreform liitis Kuressaare linna suure Saaremaa valla koosseisu, nii et nüüd ongi meie vald vanim. Sel puhul peeti suur ja uhke tutiline pidu. Käisin seal minagi koos oma pudinatega. Mps oli loomulikult ka. Kuigi vallaametnikuna saadeti ta kõigepealt kohustuslikus korras ühsikondlikult kasuliku tööna peoplatsi üles sättima. Pärast aga kui Ott Lepland oli rahva üles soojendanud, lasti ta ka püünele rahvast lõbustama. Pidu oli ilus. Härduspisarat just ei poetanud, aga hea meel oli küll oma valla üle.

No ja täna alustasime Tirtsu sünnipäeva tähistamisega. Ta saab nimelt ülehomme juba aastaseks. Aga äkki ma kirjutan sellest eraldi postituse. Kahe nädala pärast  või nii. Kui jälle mahti saan.