Reede, veebruar 26, 2010

Teadaanne

Vähese elektri tõttu lahkun saarelt.

Neljapäev, veebruar 25, 2010

Endiselt katustest

Kirjutaks midagi põnevat ja intrigeerivat oma elust, aga peale lumelabida pole seal suurt midagi märkimisväärset. Vabariigiaastapäeva tähistasime taas katusel. Täna aga hiilis meil lasteaia katusel lausa terve trobikond lumelabidatega varustatud mehi. No varitsesid, et kui keegi tahab mingil põhjusel maamaksu üle kurta, siis viskavad tallelabidatäie lund pähe. Ja kui maamaksumurelikel oleks isegi õnnestunud kurjadest lumelabidameestest mööda pääseda, siis uksest nad ikka poleks sisse saanud. Selle ees oli mäekõrgune lumehunnik. Hea on, et kopamees selle õhtu saabudes ära tõstis. Muidu istuks ma siiamaani lumevangis. Ainsad lumevabad kohad siin on katused!

Esmaspäev, veebruar 22, 2010

Kühveldaja katusel

Nädalavahetusel sai katustelt lund alla kühveldatud. No ikka mägede kaupa. Seda lund oli seal katustel rohkem kui mõnel talvel üldse maha on tulnud.

Sünge mafjosniku luuk on tingitud eelmises postituses kirjeldet silmapuudest

Öökull

Käisin nädalavahetusel silmaarsti juures. Uuriti minu silmi üht ja teist pidi ning lõpuks leiti et kindluse mõttes tuleks ikka silma pisut "lihaselõdvendajat" tilgutada. Kes neid tilku saanud on, see teab, kuidas ma end veidikese aja pärast tundsin.
Lähedale ma enam ei näinud ja kui ma poest välja läksin, siis selgus, et ega ma kaugele enam ka ei näe. Üldse ei näe midagi. Ümberringi on oioi kui pimestavvalge lumi. Kuidagi käsikaudu sai autoni ronitud. Olin ülimalt tänulik, et mul oli juhuslikult ka autojuht kaasas. Veel õnnelikum olin ma kui leidsin autost sinna suvest vedelelma jäänud päikeseprillid. Oo õnnis pimedus. Kuidagi vampiirilik tunne tuli. No et kui prilid eest võtan, siis põlen tuhaks ja tuul viib mu minema.
Ja pupillid olid suured kui tõllarattad. Väga öökullilik oli olla. Õhtuks olukord pisut paranes, vähemalt ühel silmal. Üks pupill oli juba täitsa normaalse suuursega, teine oli ikka veel suur. Väga ebasümmeetriline. Väga veider. Vot selline nägu vaatas peeglist vastu:

Reede, veebruar 19, 2010

Saareriik Eesti

Mul käisid lasteaialapsed külas. Vaatasid seinal olevat suurt kodusaare kaarti. Kasvataja küsis, et kas lapsed ka teavad, mis siin kaardi peal on. Ja lapsed vastasid kõik justkui ühest suust: Eestimaa!

Tuiskab uneliiva

Tuiskab.
Mitte ei tahaks praegu õues olla. Nii et ma võin päris õnnelik olla, et mul suuremas jaos selline kontoritöö on. Selline ilm on muidugi ka üks väheseid kordi, kus nii mõelda saab. Üldiselt pole selline laua taga tonnide viisi paberimäärimine kunagi minu unistuste tööde hulka kuulunud.
Sellise tuisuga olen aga hea meelega kontorirott.
Või kui päris aus olla, siis sellise tuisuga oleks ma kõige meelsamini kodus voodis ja magaks sooja teki all nagu nott. Kuigi notid ilmselt ei maga vaid lihtsalt lebavad.
Magada tahaks aga küll. Eile õhtul tuli juba enne kaheksat selline uni peale, et oi oi oi. Küsisin Mpsilt, et kas ma võin magama minna. Ta ei lubanud. Ütles: "Sina igavene laiskvorst. Aja end siit voodist üles ja hüppa parem hüppenööriga mõnituhat korda!*"
Pooleteise tunni pärast tegin uue katse. Keerasin end diivanile kerra ja nõudsin, et Mps mulle unelaulu laulaks. Lauliski. Ma jorisesin läbi une kaasa.
Magasin küll öö otsa, aga uni ple üle läinud. Jätkaks meeleldi.
Ja väljas tuiskab...
Mitte lund, vaid uneliiva!

* Sõnakasutuse osas võib erineda teatavat erinevust.

Kolmapäev, veebruar 17, 2010

Vastladilemma sai lihtsa lahenduse:
Peale tööpäeva lõppu kihutasin koju ja teginkukeluse taigna valmis. Seejärel kihutasin teisele saarele tagasi ja vihtusin trenni teha, seni kuni taigen kodus kausis kerkis. Peale trenni kihutasin jälle koju ja vorpisin kukelused valmis. Täitsa head tulid :) No ikka päris vahukoorega ja puha.

Teisipäev, veebruar 16, 2010

Dilemma

Täna oli plaanis vastlapäeva puhul kukelusi küpsetada. Samas täna on jälle treeningupäev. Mõlemat korraga ei kipu kuidagi jõudma. Trennist jõuan ma alles kell 8 koju ja siis küpsetama hakata tähendab, et kukelused saavad söögikõlbulikuks umbes täpselt keset kõikse magusamat uneaega. Kui ma aga varem koju tulen, siis ei saa ma jälle trenni.
Kumb kaalub kumma üles?

Vastlakuklite poolt:
  • Vastlapäev ilma vastlakukelusteta on nagu jõulud ilma kingituste ja kuuseta.
  • Isetehtud vastlakukelus maitseb ikka palju paremini kui kukkel libavahukoorega, mida poest saab
  • Küpsetamine aitab mul kinnitada hea (pere)naise kuvandit. Vastlakukelusi täis puugitud kõhuga mees on õnnelik ja rahulolev. Armastus käivat teadagi vastlakukeluste kaudu.
Treeningu poolt:
  • Vastlakukelused teevad paksuks, treening on vastupidise efektiga ja kuna minul on plaanis mõned kilod alla võtta, siis on treening palju kasulikum eesmärgi saavutamise mõttes.
  • Kui jälle trenn vahele jääb, siis ei suuda ma varsti enam sammu pidada teiste treeningulistega.
  • Kui ma trenni ei lähe, siis närivad süümepiinad mind seest tühjaks.

    Mis teie arvate, kuidas ma käituma peaks et põrssad oleks söönud ja lambad kõhnad?

Esmaspäev, veebruar 15, 2010

elevantsidest

Tegelikult on mul päris hea meel, et elame esimesel korrusel. Kui meil oleks alumised naabrid, siis hakkaks mul neist lihtsalt hale. Aga mis siis saab, kui mõni siin tahab natuke tantsida, või veel hullem - hüpata jõuluvana toodud hüppenööriga? Vahel mul tulevad sellised hullud ideed pähe. Samahästi võiks meie kujuteldavad alumised naabrid elada elevantside aeroobikasaali all. See müdin ajaks nad kiiresti hulluks. Ja siis oleks korter jälle müügis.
Meie kujuteldavatel alumistel naabritel on vedanud, et nad on kujuteldavad ja seega seda õudust taluma ei pea.

Kokkuvõtlikult kõik

Pole siia ammu midagi kirjutanud. Ei ole aega ega viitsimist olnud. Jah, olen süüdi lauslaiskuses.
Mis siis teinud olen?
Käisin linnas, lumesadu, prille ei saand kusagilt. Ühed prillid leidsin, mis enamvähem sobisid ja olid äärmiselt soodsa ja sõbraliku hinnaga. Aga optometristi polnud häbematul kombel kohal. Öeldi, et tulge homme jälle. Siit ääremaalt linna sõita pole niisama lihtne ettevõtmine. Lisaks peab mõni vahel ikka tööl ka käima. Nii et olen vanade kõverate prillidega edasi. Prillide soodushind sai kah läbi. Nöök.
Nädalavahetusel olid suured pidustused. Tähistati sünnipäeva. Sünnipäevalapsele oli uus number vanuses väga rängalt mõjunud. Oli teine kokku kuivanud ja kribuks jäänud. Kahju, et mulle üha suurenev vanusekoormus seda pidi ei mõju.
Ülejäänud aja, mis pidustustest üle jäi, veetsime lahkelt lund loopides-rookides. Siiamaani on lumelabidalihased haiged.
Kõikidele sõpradele tahaks öelda, et see, et ma teile kaarte, sõnumeid ega südamlikku nänni ei saatnud, ei tähenda, et te mulle kallid poleks. Olete küll. Iga päev.
Tiigriaasta hiilis nii vaikselt ligi, et ma isegi ei ärganud selle peale üles.

Kokkuvõtlikult kõik.

Reede, veebruar 12, 2010

Nüüd läheb lõbusaks!

Maamaksuteated on välja saadetud.
Sain just esimese (õnneks veel mitte väga kurja) telefonikõne.
See tähendab aga üht. Kõik muud tööasjad tuleb kõrvale lükata, telefon laadima panna, paks nahk selga tõmmata ja vaim valmis panna.

Teisipäev, veebruar 09, 2010

Pääsesin kortsudest

Mul tekkis juba hirm, et prillide kaotusest tekkinud vajadus alalõpmata kissitada tekitab mulle kiiresti kortsud silmanurkadesse ja põhjustab mu enneaegse vananemise. Õnneks ootasid mind kojujõudes ees prillid, mis olid ainult natuke kõveramad kui enne (ja kuna mul on kõrvad ka viltu peas, siis ei paista see kõverus peaaegu et väljagi). Ma olen päästetud vananemisest ja kõik jalakäijad võivad kergemini hingata. Ma ei pea hakkama mälu järgi linna uute prillide järele sõitma. Võin kasutada visuaalset vaatlemist.

Esmaspäev, veebruar 08, 2010

Krõks!

See on üks hirmuäratav heli. Eriti kui sa tead, et oled oma prillid jälle kusagile vedelema jätnud. Järgmised nädal või paar liigun käsikaudu. Nii et kui leiate mind sootuks valest kohast ekslemast, siis juhatage mind ilusasti koju.
Lohutuseks endale - prilliklaasid olid niikuinii nii ära kraabitud, nagu oleks keegi prillipuhastuslapi asemel kogemata liivapaberit kasutanud.

Kolm ja pool aastat pidasid need prillid vastu. Eelmised ma lihtsalt kaotasin ära.

Talverõõmud

Kogu nädalavahetuse kestnud mugistamise kompenseerimiseks otsustasime eile kelgutama minna. No kui on ikka lund, siis tuleb kõiki talverõõme nautida. Toppisime autod kelke ja kelgupealseid täis ning kihutasime vana tuttava künkakese juurde.
Sellist tagasilööki poleks ma osanud oodata. Lumi oli nii paks, et kui kelgu peale istusid, siis selle asemel, et mäest alla tuisata vajusid ninani hange. Kui vastlapäevaks olukord ei parane, siis tulevad üle aegade lühemad linad.

Reede, veebruar 05, 2010

Siltidest ja põdrast

Täna käisin tööülesannete raames lumes sumpamas. Jah, aegajalt aetakse isegi minusugune kontorirott toast välja ja öeldakse, et säh, mine löö infotahvel maasse. Ja siis ma võtangi sildi selga ja lähen kõikse sügavamale sohu, võssa ja padrikusse. Mitte, et neid silte keegi loeks. Täna tõin ühe sildi ära kohast, kus üle põlve sügavuses lumes tuli päris pikalt sumbata. Vaatasin, et üks jäljerada ikka läks sinna poole ja südames rõõmustasin, et vähemalt keegi on minu sildikese vastu huvi tundnud. Mis sest et tegu oli põdra jälgedega. Aga äkki oli oma piirkonna arengust huvitatud põder. Erudeeritud selline. Oskas lugeda ja puha. Aga häbematune oli ikkagi enne silti võssa keeranud. Pettumus missugune. See oli kurb, ma kasutasin põdra jalajälgi et pääseda suures lumes sumpamisest. Aga see põder on ikkagi häbemata pikakoivaline tegelane. Nii suuri samme võttis. Nõuan lühemate jalgadega põtru!

Neljapäev, veebruar 04, 2010

Pidev hirm

Mps kaevas eile maja ette lumme ühe augu. Täpselt nii suure, et kaks autot kõrvuti seisma mahuvad. Ja sellest hetkest alates ei saa ma enam rahu. Kõikseaeg on hirm, et kui ma koju sõidan, siis on mõni naabri-vanamees minu koha ära võtnud ja mina pean jälle lumehange parkima. Niigi saab hommikuti meie maja ees näha, kuidas ma ümber lumemütsaka jooksen ja oma autot otsin ja muidu tsirkust teen. Homme teen leiba ka. Siis saab tsirkust ja leiba.

Teisipäev, veebruar 02, 2010

Rahvakalendrist

Kas teadsite, et küünlapäev olevat vanarahva arvates esimene suurem naistepüha. See tähendab seda, et naised võisid sel päeval lulli lüüaa ja külas ning kõrtsis käia. Eriti oluline olla küünlapuna joomine. See oli oluline, et eesoleval aastal ikka kaunis puna näos püsiks. Vanarahvas nimelt pidas punavat ja õhetavat nägu tervise ja ilu sümboliks. Ma olen ka alati arvanud, et minu kurikuulus punanina on äärmiselt ilus ja terve. Kahju, et mul kõik punase veini varud otsas on, muidu te alles näeks kui punaseks see nina veel tuleval aastal läheks.
Ja juba vanarahvas teadis rääkida, et kui naine kõrtsis nina punaseks joob, tuleb meestel kodus kõik naistetööd ära teha. (Mps, see on vihje sulle)

Esmaspäev, veebruar 01, 2010

50 küsimust

Tuul tõi merelt ühe küsitluse. Mulle tegelt igatsugu meemid ja küsitlused meeldivad, olgu nad nii jaburad kui tahes. See siin on lihtne. Tuleb lihtsalt 50-le küsimusele õigesti vastata. Iga vale vastus annab miinuspunkti. Iga miinuspunkti kaotamiseks tuleb küsitlus edasi saata vähemalt kolmele inimesele ja sa saad suure varanduse omanikuks ning 24 tunni jooksul avaldab keegi sulle armastust. Kui sa seda aga ei tee, siis oh häda ja õnnetust.

1.Kas sa said nime kellegi järgi?

Ei usu. Siin kohal saadan tervitused oma vanematele, kes on lahkesti oodatud mu väidet ümber lükkama või kinnitama.

2.Millal viimati nutsid?
Arvestades milline piripill ma olen (silmad vajavad pidevat niisutamist, et ei tekiks kuiva silma sündroom), siis ilmselt mitte väga ammu. Täna ei ole. Eile ka mitte (puhtalt selle pärast, et ma olen kõikseaeg maganud). Äkki siis üleeile. Või üle-üleeile? Miks? Mul pole põhjust vajagi. Olen loomult kurvameelne (või pigem emotsionaalselt ebastabiilne)

3.Kas sulle meeldib su käekiri?
Üle kõige. Tõsi, see ei näe just teab mis galligraafiline välja. Pigem nagu oleks tindipotis supelnud purjus vares üritanud tangot tantsida. Aga sellel on omad head küljed. Ülikoolis ei laenanud keegi mu konspekti. Ja kui esimesel kursusel korraks ka laenas, siis hiljem ta seda viga ei teinud. Tegelikult on mu kirjutised kõik nagu salakiri - keegi teine peale minu neist aru ei saa. Ja minulgi läheb vahel jupp aega koodi murdmiseks.

4.Mis on su lemmik lõunasöök?

Lasanje :D Kuigi see on pigem minu lemmik õhtusöök. Lasteaiatoitudest hindan ma kõige kõrgemalt azuud. Kui nad sinna juustu ka veel sisse paneks...

5.Kas sul on lapsi?
Ei. Pudelipõhjapojad ei lähe arvesse. Aga ega nad tulemata jää.

6.Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?
Igastahes :D.

7.Kas oled tihti sarkastiline?
Tegelikult ma ei ütleks, et sarkasm oleks minu tunnusmeloodiaks. Aga pisut tooni annab see minule küll.

8.Kas su kurgumandlid on eemaldatud?
Ei. Mul on kõik jubinad alles.

9.Kas sooritaksid benji-hüppe?
Kunagi olin kindel, et jah. Praegu ma arvan, et ma kõhkleks tükk aega torni otsas enne kui hüppaks (aga ilmselt ikka hüppaks). Varsti ma kardan, et ma isegi ei kaaluks seda. Vanuse lisandudes suureneva ohutunde kasvu võib tasase ilma korral lausa silmaga näha.

10.Millised on su lemmikmaisihelbed?
šokolaadi omad. Üldiselt aga eelistan müslit.

11.Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?
Ei. Laisk olen.

12.Kas pead end tugevaks?

Jaa. Põrgulikult tugevaks.

13.Milline on su lemmikjäätis?
šokolaadi :D

14.Mida märkad inimese juures esimesena?
Lühinägeliku inimesena ei ole mul tekkinud kommet inimesi üldse märgata. Aga ma arvan, et välist tervikpilti äkki? Ei oska siin ühtegi kehaosa esile tuua. Olen täheldanud, et inimeste vaatlemises olen üldse nõrk.

15.Roosa või punane?
Punane. Selline rootsipunane. Nagu lendavate kalade pildil on majade katused.

16.Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?
Laiskus. Sellele järgnevad krooniline otsustusvõimetus ja äge akuutne enesekindluse puudulikkus. Ja aegajalt kipun liialt jonnima.

17. Mida igatsed kõige rohkem?
Tegelt on mul kõik olemas (või vähemalt on mul olemas algmaterjal) kõige parem olekski ehk kui ma suudaks igapäevaselt sellest aru saada.
Aga kui nüüd maisemate asjade juurde tulla, siis ilmselt päris oma kodumajakest oma perekesega.

18.Millise asja ostsid endale viimati?
Hmm. Hea küsimus. Kui toit arvesse ei lähe, siis tuleb vastust otsida kusagilt üleelmisest nädalast. Hantlid vist. Tahan saada ilgelt tugevaks (vt p 12)

20.Mida hetkel igatsed?
Kaissu magama

21.Mida viimati sõid?
Apelsini. Eile käis üks vanamees, tõi kolm armastusväärset apelsini ja ütles nagu telekas öeldi: usk, lootus ja armastus. Sähh, söö apelsini.

21. Mida hetkel kuulad?
Vaikust läbivat klahvide klõbinat. Minu enda loodud pala kümnele sõrmele.

22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?

Kollakas-oranž?

23. Lemmiklõhn?
Suve esimese niidetud muru lõhn, seebilõhn Mpsi kätel, lõhn, mis tekib kui äikesevihma esimesed piisad langevad maale. Ja loomulikult lõhnad, mis toovad meelde häid mälestusi. Päris mitmed toidulõhnad ka. No ja nuuskpiiritus. Rangelt võttes see lõhn mulle ei meeldi, aga see toob alati naeratuse näole.

24. Kellega telefonis viimati rääkisid?
Emaga.

25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?
Kergejõustik, iluuisutamine. No sellised, kus midagi ikka juhtub ka ja mida vaadata on. Ausõna, ma ei viitsi vaadata kuidas higised nälginud nägudega mehed tundide kaupa maratoni jooksevad või midagi muud säärast tüütut.

26. Su juuksevärv?
Sassis. See on esimene mis silma hakkab. Aga rangelt võttes pole see värv. Proovime uuesti:
Pruun. Või noh, mitte nii väga kaua aega tagasi teatas juuksur, et hallid.

27. Su silmade värv?
Hall. Helehall. Ei midagi põnevat.

28. Kas kannad kontaktläätsi?
Ei. Prille kannan. Tõelise silmahirmutisena ei saa ma kuidagi rõõmustada mingite värgensite silma toppimise üle. Ühe nädalakese olen olude sunnil olnud läätsekandja ja see oli üks hirmus nädal.

29. Lemmiktoit?
Ikka lasanje. Aga üldiselt meeldivad mulle asjad, kus on kasutatud ohtralt juustu. Ja liha. Eelistan soolast magusale.

30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?
Sellisel juhul pigem õnneliku lõpuga. Ei ole suurem asi õudukate sõber.

31. Mis filmi viimati vaatasid?
CSI ei lähe vist arvesse. Sellisel juhul äkki "2 nädlat armumiseks" või midagi sellist. Igastahes ei vaadanud ma seda lõpuni. Kinos pole sada aastat käinud.

32. Mis värvi pluusi hetkel kannad?
Miks eeldatakse, et mul pluus seljas on? Hoopis kampsun on. Valge, kui huvitab.

33. Suvi või talv?
Mulle meeldib kui aastas on esindatud kõik aastaajad. Ja tänavune talv on võrratu. Talve kohta. See muidugi ei tähenda, et ma suve ei ootaks. Nii et kui valima peab, siis suvi.

34. Kallistused või suudlused?
Mõlemad. Mina ei kavatse kummastki loobuda.

35. Lemmikmagustoit?
puudub

36. Mis raamatut hetkel loed?

Mul on päris mitu raamatut pooleli. Õhtul uinutuseks lugesin Clarksoni "Tule taevas appi". Tuleb tõdeda, et minu jaoks on see pettumus. Aga näiteks wc-lektüüriks sobib imeliselt. Head lüikesed jutud.

37. Mida su hiirematt kujutab?
Microlinki oma. Küsib, et kuhu ma ometi täna klikata tahan. See oli siin juba enne mind.

38. Mida viimati telekast vaatasid?
CSI-d.

39. Lemmikheli?
Puudub.

40. Rolling Stones või The Beatles?
The Beatles

41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?
Rumeenia.

42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne?
Oi ma olen nii andetu nii andetu. Ma olen kõiges äärmiselt keskpärane. Kui keegi on minus avastanud mõne varjatud ande või erilise oskuse, siis palun mind sellest teavitada.

43. Kus sa sündisid?
Tallinnas. Et te teaksite, siis olen sünnijärgselt pealinnatibi.

44. Mitu istessetõusu suudad kahe minuti jooksul teha?
Norite või? Ma väsin esimese minutiga juba ära.
Aga kindlasti suudan ma rohkem kui näiteks aasta aega tagasi.

45. Millal tutvusid viimati uue inimesega?
Ei mäleta. Ilmselt möödunud aastal.

46.Ütle üks blogija, kellega kohtuksid reaalelus?
Ma olen päris mitme blogijaga päriselus kohtunud. Enamasti teadsin ma neid muidugi enne kui neist (ja minust) said blogardid.

47. Üks blogija, kelle blogi võiks avaldada raamatuna ja sa ostaksid?
Mina isiklikult armastan blogisid just nende aktuaalsuse tõttu. No et ma saan pidevalt justkui kellegi teise inimese elule kõrvalt kaasa elada, vajadusel kommenteerida, oma mõtteid avaldada. Seega ma ei usu, et blogiformaat raamatusse topituna mind väga köidaks. Küll aga usun, et nii mõnigi blogard võiks oma keelekasutuse, mõttelennukuse ja kirjastiili poolest olla võimeline imetabast raamatut kirjutama.

48.Kes oleksid järgmises elus, kas mees või naine?
Kui sellised asjad nagu eelmine ja järgmine elu oleks olemas, siis tegelikult poleks vahet. Niikuinii ei mäletaks ma oma eelmistest eludest midagi, nii et väide, et ma tahaks vahelduse mõttes mees olla ei omaks erilist sisu.

49.Kui ei saa taaskehastuda inimesena, siis kellena?
Ma ei usu taaskestumisse ka. Aga ega minu uskumine ei muuda veel midagi tõeks või valeks. Nii et eeldades, et ikkagi toimuks mingi taaskehastumine, siis hakkaks ma puuks - õunapuuks.

50.Kelle ankeete lugeda soovid, ütle vähemalt kümme nime?
Kõikide ankeete tahan lugeda. Nimesid nimetamata.

Ei mingeid agasid

Kirjutaks teile meelsasti põnevaid ja amüsantseid lookesi oma seiklusrikkast elust (nagu te lause ülesehitusestki aru saate, peaks nüüd järgnema sõna aga ja seejärel põhjendus, miks ma seda ei tee, oi ma olen etteaimatav), aga no pole millestki kirjutada. Täielik ikaldus. Ei ole mul õnnestunud end mõnel müsteerilisel kombel vigastada, ega mõnda esmapilgul piinlikku, kuid üldises plaanis lustlikku olukorda sattuda. Samuti pole mul ette näidata ühtegi surematut teost ei kunsti ega kirjanduse vallas. Isegi luulusid pole näinud. Unenägudest rääkimata. Kuigi see et ma pole und näinud on küll märkimisväärne. Olen nimelt juba kaks päeva rohkem unes kui ärkvel ringi kõndinud. Jah, vormilt olen küll ärkvel - silmad on enamvähem lahti, käed klõbistavad arvutiklahvidel tööd teha, telefon tõuseb automaatselt kõrva juurde. Sisult aga magan täielikult. Minu aju näikse olevat teinud läbi mutatsiooni ja muutunud hallollusest sulgpadjasisuks. Kui pead aeglaselt liigutada, siis võib tunda kuidas suled ühest kolju servast teise hõljuvad. Ei. See pole üldse valus. Aga erilist mõtteerksust ei tasu minult muidugi oodata.