Kolmapäev, juuli 27, 2022

Frikadellimasin

Tänane tööpäev oli kuidagi eriti väsitav. Õhtuks oli tunne, nagu aju oleks hakklihamasinast läbi lastud. Nagu zombi taarusin koju.

Ega siingi midagi väga intelligentset* teha suutnud. Vorpisin tuimalt hakklihast frikadelle kuni külmik servani täis sai.

*see kõlab nagu ma tavaliselt veedaks õhtuid malet mängides ning samal ajal filosofeerides teemal Vanakreeka põllumajanduse mõju tänapäeva noorte maailmatunnetusele vms... He-he-he. Tegelikus on... noh... natuke erinev ning koosneb valdavalt näägutustest teemal koristamise ja muude kohustuste täitmata jätmise mõjust telefoniajale.

Vaikne Vihm pajatab oma raskest elust pidustustetsüklis ja annab peoideid

Nonii, suured pidustused (loe Täpikese sünnipäev) on selleks aastaks peetud. Huhh. Nüüd võiks peaaegu et jalad seinale visata ja puhata, aga oh seda häda - puhkus sai läbi. Lisaks algab juba nelja päeva pärast Juulilaager, mille jaoks on vaja samuti hunnik kostüüme nikerdada ning keegi lubas mingil meeltesegaduse hetkel kogu laagrirahvale frikadelle vorpida...

Kuidas ma kõigega valmis jõuan? Ei tea, aga Täpikese sünnipäevaks ma mingil imekombel jõudsin. Nüüd tuleb lihtsalt järgmine käik sisse panna. Mitmekäiguline mudel ma olingi? 

Aga las ma räägin möödunud pidustustest. Täpike tahtis, et pidu oleks spioonide ja salakuulajate teemaline. Hea valik. Eelkõige seetõttu, et kostümeerimine on imelihtne ja külalised ei jäta tulemata, kuna pole kostüümi. Päikeseprillid teevad tavalisest inimesest automaatselt spiooni. Ja alati võib tulla täiesti tavaliselt ja väita, et on "undercover" agent.

Et aga kogu lõbu ei piirduks päikeseprillide kandmisega (irooniliselt oli see esimene Täpikese sünnipäev, kus ei paistnud päikest), määrasime kõigile külalistele uued varjunimed. Näiteks Täpike ise oli Salakaval Angerjas, Tõruke oli Näljane Kameeleon, Tirtsust sai Täpiline Mõõk, Mps oli Hiiliv Udu ja mina Vaikne Vihm. Nimed loositi nii, et iga üks võttis omadussõnade kausist ja nimisõnade kausist pimesi ühe sõna ja saigi kokku. Nalja kui palju.

Seejärel said lapsed kahes jaos (korraga lihtsalt ei mahtunud) põgenemistoast välja murda. Varasemalt oli see Tirtsu tuba, aga hommikul muutus see Mõrvari elupaigaks. See oli mul esimene põgenemistuba teha (sealjuures pole ma ise ka üheski käinud) ja sellest oli õppida kui palju. Kui kedagi huvitab, siis panen siia ka kirja, mida tegime ja mida võiks paremini.

  • esmalt pidid lapsed laserite vahelt läbi pugema. Laserid olid risti rästi üle toani viiva koridorilaadse osa veetud erkpunane lõng. Oleks võinud tihedaminigi panna, liiga lihtsalt pääsesid läbi.
  • Seejärel avastasid nad voodist magamas mingi tüübi, kelle käes oli kiri. Salakiri. Šiffer oli aga tähthaaval üle toa laiali paigutatud (nähtavatesse kohtadesse). Kiri ütles, et olete mõrvari toas, teil on 15 minutit aega, et leida toa võti enne kui mõrvar naaseb. Abi küsitagu Harry Potterilt. Selle ülesandega läks lastel kõige kauem aega, aga ära lahendasid. Teinekord teha lühem kiri.

  • Harry Potter oli loomulikult vihje raamatule, mis tuli lihtsalt riiulist üles otsida.
  • Õige raamatu vahel oli pilt ühest mänguloomast, kes ütles, et tema valvab võtit. Lapsed pidid  mänguasjakuhjast õige looma leidma ja tema juurest võtme.
  • Võti avas kohvri. Kohvris oli kiri, et mõrvar lahkust toast jättes maha verised jäljed. Järgmine vihje on Mõrvari saabastes. Kohver oli tihedalt jalatseid täis. Vaja oli leida saapad, millel oli sama muster nagu veristel jälgedel. Teistes saabastes oli jälgede segamiseks valevihjeid.
  • Õige saapa sees oli silt, mis väitis, et kood on Täpsi sünnipäev. Kood 247 avas kasti, kus oligi peidus toa võti. Et aga keerulisem oleks, oli seal veel umbes 50 võtit. Vihjeks olin joonistanud õige võtme kujutise.
Ja saidki lapsed toast välja... Tõsi, nende pääsemine verejanulise mõrvari käest oli siiski õnnelik juhus - miski hoidis kurikaela kinni ja lubatud 15 minuti asemel läks kiiremal võistkonnal 25 minutit. Kõik jäid siiski ellu.

Vahepeal visati nooli Bondi silueti pihta, söödi Pop Secretit, piilur-porgandeid ja muud säärast kraami ning peagi oligi aeg tordi käes. Tort, mille ma ise oma enese valgete käekestega valmis nikerdasin, oli ka selline kergelt peitepilt - 9 ei tahtnud taustast väljagi paista.

Vaevalt oli aga küünal puhutud kui juba tormati uue atraktsiooni kallale - pomm-pinata. Sellist väljamaa sugemetega lõbustust pole meil varem olnud, aga näe nüüd tegin. 

Ütleme nii, et teise tegemisel olen juba hulga targem. See konkreetne kommipomm ei tahtnud kuidagi katki minna, nii et vaene Salakaval Angerjas pidi seda ikka korralikult materdama, enne kui  lõpuks kommivihm valla pääses. Sellegipoolest sain juba kaks tellimust järgmisesse kuusse. Eks ma pean siis oma kunsti lihvima ja tegema kergemini purunevaid taieseid.

Ülejäänud aja jooksid lapsed kui metsalised ringi ja tegid muid laste asju. Mulle sobis, sest tegelikult ei meeldi mulle üldse mingit peokorraldajat või mängujuhti etendada. Juba need ettevalmistused võtsid nii võhmale, et parema meelega oleks kusagil vaikselt põõnanud.



Lõpuks aga sai vist tore pidu. Vähemalt lapsed paistsid enamvähem rahul, Täpike oli õnnelik ja keegi (vist) kaklema ei läinud ja verd ka ei pritsinud. Järelikult õnnestunud pidu. Häda on selles, et Täpikese sünnipäev avab meie pere pidustuste hooaja. Järgmisena tuleb minu sünnipäev, seejärel 10 päeva pärast Tirtsu oma, siis 2 nädala pärast Tõrukese oma ja siis saab lausa kuu aega puhata enne kui Mpsi pidu tuleb. Oh seda koristamist :D

Muide, enda peo jaoks on mul juba idee olemas. A-Rühm versus MacGyver. Kutsun rahva kokku ja panen pooled ühte ja pooled teise kuuri luku taha. Esimene rühm peab ehitama kuuris leiduvast pahnast tanki (keevitusmasin on igas enesest lugupidavas kuuris ju olemas) ja teine tegema nätsust pommi (kasutada võib teipi ja taskunuga loomulikult). Kumb enne välja murrab on võitja. Kellele panustaksite?

P.s kirjutasin postituse juba mõned päevad tagasi, aga unustasin vajutada "postita"

Neljapäev, juuli 21, 2022

Hämarad teod

 Jõle raske on kui sul on hea fantaasiaga laps, kes tahab oma sünnipäeva suurejooneliselt tähistada. Peoni on veel mõned päevad aega, aga terve tänase päeva olen ma koristanud*, kodustest vahenditest pommi meisterdanud, spioonidele varjunimesid nuputanud ning laipade asukohti markeerinud. Ja see on alles algus. Öös ootavad ees veel mitmed mustad teod...


*Jajah, tean küll, et täiesti mõttetu tegevus, pühapäevaks on niikuinii segamini, aga kuna ma tegin põhjalikumat koristust, ehk nad siiski ei jõua nii põhjalikult segamini ajada.

Laupäev, juuli 16, 2022

Miskit on mäda Taani riigis (illustreeritud versioon)

Tere-tere
Mind pole siin blogis ammu näha olnud. Nojah, mind pole üldse siinkandis näha olnud. Käisime nimelt perega Taanis. Ja mitte lihtsalt oma pisikese perega, vaid laiendatud variandiga. Ehk siis lisaks meile viiele olid veel minu ema ja isa ning õde ja vend peredega. Kokku siis 14 inimest. Toon punktide kaupa välja mis reisist meelde jäi:

  • reisifirma - reis oli meil korraldatud Mummi & co reisifirma poolt. See on üks hea reisifirma, kõik korraldatakse ilusasti ära. Ma ise olen reisikorralduses nõrk, aga ema on juba vana kala ja saab ilusasti hakkama nii öömajade broneerimise, kindlustuste kui autorendi ja muude sääraste vallatustega.
  • lennureis - see oli meie laste jaoks esimene kord lennata. Esimene tagasilöök toimus juba turvakontrollis, kus Tirts keeldus oma kotist loobumast ja kuulutas seda valjuhäälselt põrandal jonnides. Loomulikult tekitas see turvatöötajates kahtlust, nii et kott uuriti läbi. Olgu mainitud, et see sisaldas ainult ühte mängujänest ja igasuguste keelatud kaupade, tulirelvade ja narkootikumide sisaldus oli ümmargune null. Lend ise läks enamvähem. Maandumise ajal protestis Tirts küll turvarihma vastu kuni ootamatult magama jäi ja tagasiteel kurtis Täpike hirmsat kõrvavalu ja halises mu kõrval, aga muidu suuremaid tagasilööke ei esinenud. Tõsi lennujaamades passimine oli tüütu. Hea, et oli otselend. Lennuk maandus Legolandi kõrval.
tahaks lennata... aga veel ei lasta pardale
  • Legoland - loomulikult oli meie peamiseks sihtkohaks Legoland. Tõruke oli eelnevalt küll väga negatiivselt meelestatud ja teatas, et see on üks igav koht. Sisuliselt muuseum. Kohale jõudes selgus siiski, et pigem ikka lõbustuspark ja sugugi mitte nii igav. Seal oli tegemist kõigile. Mina liikusin koos Tirtsuga ja külastasin seega väikelaste atraktsioone. Ega see lihtne polnud end kõikvõimalikesse pisitillukestesse vagunitesse ja gondlitesse mahutada, aga samas jälle meeldivalt rahulik. Ei mingit südantpööritavat kihutamist. Tõsi. Vähemalt kolmandik lõbustuspargist jäi meil lihtsalt nägemata, aga mis sellestki. Tegelikult valetan. Ülevalt keerlevast vaatetornist nägin ilmselt kõike.

  • Aalborgi loomaaed - väga armas väike ja hubane loomaaed, samas kõik olulised loomad (lõvid, tiigrid, elevandid, kaelkirjakud, jääkarud jms) olid olemas ja hästi vaadeldavad. Suurim vaatamisväärsus oli punane panda (kellel ei olnud pandaga küll mingit seost. Pigem meenutas rebase ja pesukaru vahepealset elukat.
    Tallinna loomaaias kaelkirjakuid pole. Selles siin aga oli neid terve pesakond. sõid peost võilillelehti ja olid muidu nunnud

  • Aarhusi vabaõhu muuseum (Den Gamle By) - sealt sain ma pinnu sõrme ja veetsin suure osa ajast jäätise järjekorras. Ilma näljaste ja igavlevate lasteta oleks seal ilmselt päris mõnus jalutada ja uudistada. 
    Taani ajalooline arhitektuur meeldis mulle rohkem kui kaasaegne, mis kippus olema kandiline ja steriilne, et mitte öelda igav

  • Kuninga kõrts. See on vanim Taanis endiselt tegutsev kõrts, kus kunagi olla ka kuningas söönud ja kohta kiitnud. Me käisime ka. Ma ei tea, kas kuningas tellis ka coca-colat ja vahvleid, aga maitsesid need küll hästi. 
    kuninga kõrts

    vahvlid moosi ja jäätisega

  • Tuletornid - Külastasime nelja tuletorni - nii kõige vanemat kui seda, mida vahepeal mööda düüne ohutumasse kohta lohistati kui ka seda, kust avanes imeline vaade Taani tipule. Suure tuletornisõbrana nautisin seda osa.
    Rubjerg Knude tuletorn. Sinna pääsemiseks tuli teha pikk matk. Lastele meeldis eelkõige lõputu liivakast, mis tuletorni ümber laiutas.

    vanim säilinud lahtise korviga tulepaak Skagenis

    Skageni valge tuletorn. Tegelikult oli see tehtud loomulikult punastest tellistest, aga siis leidsid nad lubjapintsli. Vähemalt niimoodi tõlkis google translate juuresolevat infotahvlit.
    Skageni hall tuletorn. See on Taani põhjapoolseim ja kõrguselt teine. Tippu viis 202 astet. Tean täpselt, need olid nummerdatud.

  • Taani tipp - kõige rahvarohkem koht Taanis. Plaan oli seista ühe jalaga Lääne- ja teisega Põhjameres. Aga see sama mõte oli veel sadadel inimestel ja lõpuks selgus, et sellist konkreetset tippu polnudki. Lapsed nautisid tippu muidugi täiel rinnal. Tirts jooksis kilgates ja vett pritsides ühest merest teise ja jälle esimesse tagasi. Ka suuremad olin rinnuni märjad. Tavaliselt olid mul ikka varuriided kaasas, aga sel korral miskipärast olin kõik vahetusriided hotelli jätnud.
    ülerahvastatud tipp

    sellised "liivaussid" tõid aga rahvast juurde (mõne viisid ära ka)

    siin on riided veel üsna kuivad, järgnevas videos on näha, et see ei püsinud kaua nii


  • rannad - külastasime Läänemere ääres asuvat palmiranda, kuhu oli veetud ohtralt kiduraid palme. Vesi oli külmavõitu ja rannas palju teravaid teokarpe. See muidugi ei takistanud meid suplemas käimast. Küll aga jättis palju sügavama mulje Põhjamere rannik. Meie peatuspaiga lähedal Lokkenis oli uskumatu liivarand. Seal ei olnud kivipoegagi. Ainult kümnete kilomeetrite kaupa laia liivaranda. Kõige kummalisem oli see, et autodega sõideti sisuliselt veepiirini ja mööda rannaliiva läks lausa ametlik tee. Ja päike loojus otse merre. Imelised vaated. Seal sai paar korda ikka ujumas ka käidud. Nii päikeseloojangu ajal kui meeletult suurte lainetega. Viimase kohta ütles Täpike, et see oli kogu reisi kõige toredam osa. Tirts ilmselt sellega ei nõustunud, sest tema veetis selle aja rannal rätikus sisse mässitult lõdisedes. Mis viibki meid järgmise teemani.
    ainus kalju keset lõputut liivarannandust

    "valge linn" meie kodurannas

    palmirannas

    õhtu Lokkenis

  • tuul - Taani on tuulte maa. Seda näitab selgelt elektrituulikute rohkus. Veelgi selgemalt näitab seda aga minu soeng, mida polegi vist võimalik enam korda saada ja mistõttu ma näen kõikidel piltidel välja nagu ülesöönud metsjeesus.
    pole kõige parem tuule pilt - kaabu püsib veel peas

  • liiv - lõputute liivarandade ja tugeva tuule koosmõjul olid kõik kohad tihedalt liiva täis. Auto, riided, juuksed, suu ja silmad - kõik! Kuna neil liiva nõnda lahedalt käes, siis olid nad lausa liivalinna rajanud. Tõrva Volodõmõr oleks sinna hästi sobinud.
    Harald sinihammas

    Tirtsu lemmikloom

    lõputud liivaväljad

  • kalad - käisime okeanaariumis - Tirtsule meeldis väga kalu vaadata. Veelgi enam meeldis talle aga mänguväljakul väikesi kivikesi oma jalanõudesse kuhjata. Täpike ütles, et kalad on igavad. Tõruke ja Täpike nautisid kõige enam tormisimulaatorit, kus tuul puhus mütsi peast. Mulle meeldisid millimallikad. Tõsi, meres nad mulle ei meeldi, aga silmale oli ilus vaadata. hüpnotiseeriv lausa.

  • Mäed - käisime Taani peaaegu kõige kõrgema mäe - taeva mäe - tipus. Tegelikult on see vist kõrguselt neljas tipp, aga see ei loe. Meie suurest munamäest on see enam kui poole madalam. Tore. Oligi vähem ronida. Palju keerulisem oli aga kõikvõimalike liivamägede tippu ronida. 
    luite otsa ronimine

    taevamägi

  • majutus - olime Taanis 7 ööd ja peatusime 4 erinevas kohas. Igal pool olid oma head ja vead. Kui kõigist oleks võtnud parima, oleks saanud ideaalse öömaja. Samas kui kõigest oleks võtnud halvima, oleks üsna närune olnud.
    1. öömaja. Selle peamiseks plussiks oli väga suur ja mitmekesine mänguväljak lastele. Seal oli kõike, alustades suurtest batuutidest, minigolfist ja turnlast (suur ronimisatraktsioon) ning lõpetades vabalt kasutatavate pedaalidega rallikatega. Miinuseks oli ruumikitsikus putkas.

    2. majutuskoht. Plussiks oli see, et kogu villa oli sisuliselt meie päralt ning saime end seal mõnusalt koduselt tunda, süüa teha ja niisama laiutada. Miinuseks oli laste mängunurk, mis koosnes mustast kiigest ja katkisest raudtorust. Natuke puhtam oleks võinud kogu elamine olla.

    3. öömaja oli vanast meiereist tehtud hotellilaadne toode. Plussiks olid avarad ja hea planeeringuga toad ja sõbralik perenaine. Miinuseks söögitegemise võimaluse ja mänguväljaku puudumine.

    viimane öömaja asus hea koha peal sisuliselt kesklinnas ning oli kõige modernsem ja kõikide mugavustega. Lastele meeldis, et sai piiramatult multikaid telekast vaadata. Miinuseks hind - see oli kõige kallim.

Reis oli tore, aga tore on ka kodus tagasi olla.
lennukist võis näha kodusaart

Nüüd saab hakata järgmist reisi plaanima. Näiteks Mps otsustas täna eksprompt Virtsus käia. Ja kuna hakkas hirmsasti meeldima, siis läks teise korra veel...

Reede, juuli 01, 2022

Eputamise koht

Avastasin, et mingil kummalisel kombel ei olegi ma veel oma siiliku aiaga siia eputama jõudnud. Ja ise üritab veel käsitööblogiks pürgida. See ei kõlba küll kuidagi. Igatahes olen nüüd siin, et oma viga parandada. 
Mäletate kui ma umbes kaks aastat tagasi keksisin, et mul õnnestus Täpikese seelikule ai valmis meisterdada? No vot. Möödunud on rohkem kui kaks aastat, aga mina ei oska ikka veel tikkida. Ausõna, ühel ilusal päeval õpin selle selgeks. Või vähemalt katsetangi. Seniks aga jätkan pintsli ja värvidega.  Kui hämaras toas ilma prillideta vaadata, siis petab ju peaaegu ära.


Targemad teavad rääkida, et ka vanal ajal olla maalitud aiaga seelikuid nähtud, nii et pole see nii suur petukaup midagi. Mina jälle naeran, et juu vanal ajal oli ka inimesi, kes tikkida ei osanud. Või oli tegemist just uhkuse asjaga, et vaata mul on sellised värvid, aga sul pole. Või vastupidi oli see vaesemate pärusmaa... Mul pole õrna aimugi. 


Minu ai tuli sel korral kergelt ornitoloogilise kallakuga. No et oleks ikka multifunktsionaalne. Katab keha ja samas annab võimaluse ka linnukesi määrata. Seeliku servale said kõik olulisemad sulelised üles joonistatud. Ja oluliste all mõtlen ma värvilisi. Ma olen ennegi hädaldanud Eestimaiste lindude tagasihoidliku sulestiku teemadel. Tumedal taustal  ei kipu musträstas just eriti hästi silma torkama ja pruuni värvi mul lihtsalt polnud.
Kui linnukeste osas saaks seelikut veel kuidagi määrajana kasutada, siis taimede osas lõi taas välja minu täielik võhiklikkus. Kui kukulinnu pätid (ja ehk veel mõned eriti äratuntava välimusega taimed) kõrvale jätta, siis ülejäänud ätsed on küll pigem fantaasiamaailmast. Ja proportsioonidest ma parem ei räägi üldse.  Aga lõppude lõpuks ei olnudki minu eesmärk saavutada botaanilist korrektsust.
Kui ma  peaks mõne aasta pärast jälle sellist tööd ette võtma, siis olen juba veidi targem - mustandi joonistamine võiks tuua kasu. Eelkõige kompositsiooni mõttes. Hetkel jätab see väheke soovida. Aga eks ma pintseldasingi nii nagu just parasjagu pähe tuli.


Nüüd on vaja ai veel seelikumeistri kätte toimetada ja siis on lootust, et saan ehk endale ikka sünnipäevaks komplekti kokku. Järgmisena on plaanis põll valmis nikerdada. Põlle alas on tegelikult juba valmis tikitud, aga nüüd tuleb kõikvõimalikud muud lisandid sinna juurde tekitada. Näiteks mõni riba pitsi ja paela.  Seda, et ma võiks muhu tikandi tegemise selgeks saada, usun ma veel, aga seda, et ma heegeldama hakkaks, vot sellesse mul usku pole.
Seega kas siin leidub kedagi, kes tahaks mulle sünnipäevaks põllepitsi heegeldada? :D Jah, see on täiesti süüdimatu kingituste norimine.
Aga ma olen heegeldamises tõesti saamatu.