Reede, oktoober 29, 2010

Varjatud vaated

Nii, täna pandi mulle siis minu uus arvutisüsteem üles. Kuvar on nii lahmakas, et selle tagant vastuvõtule tulnud kodanikke ei näegi. Ma pole kindel, kas see on väga halb....
Aga kaarte on sellisel päris mõnus joonistada. Olengi pool päeva üritanud kohalike teede sasipundart lahti harutada ja ilusalt ning arusaadavalt punktist A punkti B kulgema.

Teisipäev, oktoober 26, 2010

Arvate, et olen blogindusest tüdimas, et nii harva kirjutan? Kaugel sellest. Lihtsalt häbemata kiire on. Tööl on hullumaja ja kodus on lihtsalt ilgem uni kallal. Enamuse aja veedan süües või magades. Midagi ilusat ja hingele pole ammu teinud. järgmisel nädalal võtan väikese puhkuse, siis äkki teen. Seniks aga vaadake minu kauges nooruses valminud pildikesi.

Veidi vähem kui kaks aastat tagasi sai ämmale-äiale kingiks see pildike tehtud. Siiamaani polnud ma selle ülespildistamiseni jõudnud. Nüüd sai lõpuks tehtud.

Reede, oktoober 22, 2010

Läpparist

Sel kolmapäeval see juhtuski. Minu (õigemini küll töö) läpakas ei võtnud enam mõistlikku pilti ette. See kaunis sinakas kuma, mis ekraanile ilmus ja järjest laienes, kuni muutus triibuliseks taustapildiks oli küll silmale kaunis vaadata, kuid kahjuks töö tegemist ülemäära hästi ei soodustanud. Seda probleemi sai küll lahendada eraldi kuvariga, kuid see vähendas minu rüperaali portatiivsust märkimisväärselt. Õnneks oli äärmiselt ettenägelikult tellitud mulle uus arvuti. Põhjuseks siis asjaolu, et see, millega ma töötasin oli iidne ja selle pisikesel ekraaninutsakal oli kaarte äärmiselt ebamugav joonistada. Täna siis nägin esmakordselt oma uut läpakat. Esialgu kaugelt. Tööle pole veel pannud. Aga väga ilus on küll. Lahmaka ekraaniga ja puha. Ainult üks miinus on kogu sel laiamisel - see ei mahu minu udupeenesse läpakakotti. Ikaldus, ma ütlen.

Kolmapäev, oktoober 20, 2010

Oi ma olen rahul, et wc-s sai remont tehtud, nüüd on seal palju meeldivam istuda. See aga on viimastel pävadel olnud minu peamine tegevus.

Kolmapäev, oktoober 13, 2010

Mõni päev lihtsalt on selline

Täna on olnud klassikaline masendav tööpäev. Hommikul helises äratuskell liiga vara ja hoolimata minu parimatest katsetest teda ignoreerida jätkas ta järjepidavalt helisemist. Sama meeldivalt jätkus kogu ülejäänud tööpäev. Ei midagi rõõmustavat. Ja õhtul kodus jätkasin sellega, mis tööl pooleli jäi. Ja hapukapsasupp hakkab ka üle viskama.
Ainus ergutav asi päevas on eilsest trennist tekkinud lihasevalu. Keset hirmsat rutiini ja tüütust on see nagu valus kuid helge märk sellest, et tegelikult olen ikkagi elus, mitte lihtsalt töötav zombi.

Teisipäev, oktoober 12, 2010

Kaootiliselt kõigest. Alates kullasest kuust ja lõpetades Saaremaa ralli Muhumaa etapiga

Täna trennist koju tulles nägin taevas just sellist kuud, nagu lasteraamatutes tihti joonistatakse. Ninaga ja puha. Öömütsiga.
Jah, mul hakkas jälle trennihooaeg. Viimane aeg. Pekk on jälle vohama hakanud. Kole lugu. Aga eks kuidagi pea ju külmaks talveks valmistuma ja kõige paremini aitab külma vastu sisseahitatud isolatsioonikiht. Kahju ainult, et see ülemäära ilus välja ei näe. Muidu mugistaks šokolaadi, nii et aitab ja oleks soojas ja kaitstud. Nagu hüljes. Nüüd aga tegin šokolaadi asemel endale hapukapsasuppi. Ükspäev praami peal nägin kuidas üks paarike endale hapukapsasuppi tellis ja kohe tuli hirmus supi-isu peale. Tavaliselt tuleb mul praami peal kiluvõileiva isu, aga kuna ma olin sel hetkel kiluvõileibadest küllastunud, siis osutus sel korral ihaldusobjektiks üllatuslikult hapukapsasupp. Kiluvõileibu tõid mulle kuhjade kaupa aga töökaaslased, kellega ma kõiki tähtpäevi korraga tähistasin.
Praami peal olin aga selle pärast, et käisin pealinna parimas veinikeldris oma selle aasta viimast sünnipäeva tähistamas. No mitte ainult enda, teiste pensionieelikute oma ka. Minu arust oli täitsa väärt pidu. Teinekordki.
Ülejäänud saarerahvas boikoteeris üritust. Kahju, aga saame aru. Saaremaa ralli on ainult kord aastas, aga minul on sünnipäev kaks korda aastas.
Sünnipäevale sõites mõtlesin, et tegelikult tuleks Saaremaa ralli pisut ümber korraldada. Õige ralli peaks algama juba praami pealt. Stardipauk oleks see, kui praam tõstaks üles oma aparelli ja autod saaks võidu nimel minema kihutada. Niikuinii toimuvad sellised proovikatsed iga kord kui praam Muhku saabub. Aga praamil parema stardikoha saaks need, kes kvalifikatsioonisõidul paremaid aegu näitaks...

Reede, oktoober 08, 2010

ja lapsed aafrikas nälgivad...

Mul on külmkapp nii tihedalt toitu täis, et kui ukse lahti teed, pead igaks juhuks kohe eemale hüppama, et mitte võileibade, tuubitud munade ja singirullide laviini alla jääda. Kes, ma küsin, kes need kõik ära sööb enne kui parim enne läbi saab? Mina olen juba kurguauguni head paremat täis ja rohkem lihtsalt ei mahu. Kui veel natukene sisse toppida, hakkab kõrvust välja ajama (mul kangastus pilt sellest kuidas kõrvust singirulle välja vupsab, see oli naljakas kujutluspilt).

Esmaspäev, oktoober 04, 2010

Lõpuks ometi!

Saime täna lõpuks heita pilgu ka fotograafi tehtud pulmapiltidele. Neid on umbes 700, nii et on mida vaadata. Terve õhtu olen siin vaikselt veintsi limpsinud ja pilte vaadanud. Oi ma olen ikka ilus. Ja pildid on ääretult armsad. Loodan neid peatselt ka paberkandjal näha. Siis panen nad albumisse ja imetlen veel kauem.

Fotoreportaaž

Näe juhtuski selline haruldane lugu, et mina, töötav arvuti, internett, fotokas ja fotoka juhe said ühes ruumis kokku. Nii et siit tulevad mõned pildikesed meie laupäevasest merereisist:
esmalt väike vaade transpordivahendile, millega meie ei sõida. Meie paadike on jupp maad pisem.

Teiseks vaade võilaiule. Kotkaid näete? All vasakul nurgas.

Näete. muide, kotkad ongi loomupoolest udused. Minu olematud fotograafioskused pole üldse süüdi.
Ja need ei ole kivid vaid täitsa hülged ja ma ei aja mitte hülgemöla
Selline linnuvaatluse putka oli Pühadekarele püsti pandud. Tiivad on puudu, muidu võiks peaaegu veskiks nimetada.
Ja kui ma väitsin, et Pühadekarel polnud midagi peale kivide, siis valetasin. Kivide vahel kasvas ikka üks väike lilleke ka.
Paar väikest kivi oli ikka ka. Millegipärast olid need ussjalt rivvi võtnud
teiselt poolt vaadates oli samamoodi vingerdis.
Ja veelopmpides oli kuldne vesi!
 ja veel paar hülgepead ulpis veepinnal
 Ja lõpuks väike pildike ka meie kalasaagist

Pühapäev, oktoober 03, 2010

Väljasõit merele

Eile oli imetabane ilm. Päike paistis, linnud laulsivad ja meri oli peegelsile. Seega oleks patt olnud seda mitte ära kasutada ning oma väikesaaret ja laidude programmi raames väike merereis teha. Mõeldud tehtud.
Sel korral võttis meie väike paatkond suuna Pühadekarele. See on umbes 5 ha suurune pisike saareke Võilaiust lõunas. Ohtralt kive, natuke pilliroogu, linnuvaatlejate onnike ja ongi kõik. Pühadekare külje all on pisut väiksem saareke (erinevatel andmetel on tal ka erinevad nimed. Pühadekare II, Pitsekele, Piitsaküla saar). Kuna vesi on praegu madal, siis olid need kaks saarekest omavahel kenasti kuiva maaribaga ühendatud. Tegime mõlemale saarele tiiru peale, klõpsutasime ohtrasti pilte, korjasime pisut mereprahti* ning pidasime piknikku. Täitsa mõnus oli seal klibuvallil sooja päikese käes istuda, juustusaia ning singileiba näksida ja vaadata kuidas hülged vesise suuga pealt vahivad.
Hülgeid oli sedal häbemata palju. Juba tulles piirasid nad meie paadi sisse (soliidsest kaugusest muidugi) ning uudistasid meid. Korraga võis näha kuni kümmet peanuppu veepinnal ulpimas. Mina isiklikult pole nii palju hülgeid korraga näinud. Ja Võilaiu varemete otsas istusid kaks kotkast. Nii palju kotkaid pole ma ka korraga näinud.
Aga väga mõnus mereretk oli. Pärast koduranda jõudes sai võrgud ka üle kontrollitud ja päris mitu vipkat (loe vimba) välja tõmmatud. Paar ahvenat ja lesta oli ka. Isegi kaks haugipoissi, aga nad olid nii pisikesed, et saadeti merre tagasi. Ja et haugid ikka kenasti kosuks, siis saadeti neile toiduks mõned särjed ka. Aga saak oli sellest hoolimata päris hea.

Selle aastaga on minu väikesaarte ja laidude programm täienenud nelja isendi võrra. Kokku on külastatud järgmised saared ja laiud:
Saaremaa, Hiiumaa, Muhumaa, Kihnu, Vormsi, Naissaar, Abruka, Vahase, Kõinastu, Kesselaid, Viirelaid, Suurlaid, Võilaid, Pihlalaid, Papilaid, Keri, Pühadekare, Pitskele. Kokku 18.  Vot kui kukega kirikute ja kajakaga majakate tuurid võivad peatselt otsa saada, siis väikesaarte ja laidude programmiga võin kuni pensionini tegeleda ja ka siis on külastamata laigukesi meres küll ja küll.


Pildimaterjal tuleb siis kui fotoka juhtmega samasse piirkonda satun.

*meil on kombeks saanud, et kui randa läheme, siis võtame ikka prahi jaoks kilekoti kaasa. Otse loomulikult toome sealt ära enda tekkitatud jäätmed, aga vedelema ei jäta ka teiste poolt maha jäetud või mere poolt kohale kantud prahti. Natuke maailmaparanduslikku tegevust.

Reede, oktoober 01, 2010

Palju õnne!

Tänase piduliku päeva puhul näis nagu oleks kogu ilm end valgesse pidurüüsse sättinud. Maa oli härmatisest valge. Piimjas udu ujus üle maa (liugu lasta veel ei saa) ja kui kuskil olekski olnud mõni vähekene tumedam laik, siis seda polnud võimalik niikuinii näha. Päike on erakordselt hele (mitte, et ma midagi kardaks).
Täna on meie vallal sünnipäev. Juubel lausa. 20 aastat sai täis! Teist nii vana valda Eestis polegi. Nii et ühesõnaga pidu ja pillerkaar. Õhtul lubati tikuvõileibu ja tantsulkat.