Laupäev, aprill 30, 2005

Päike võiks välja tulla...

Tudengipäevad küll, aga naudi neid, kui süda on kogu aeg paha. Kohutav. Selle vastu ei aita miski - va joomine, aga ei jõua ju kogu aeg juua kah.

Aga sellest hoolimata annan endast parima, et tudengipäevadest osa saada. Tõsi, kõnnin küll üksi mööda linna ringi. Aga parem üksi kui mitte üldse. Täna nt käisin jalgpalli vaatamas. Tõsi, rohkem jälgisin küll joonekohtunikku. Tead, see oli nagu ballet, mida ta seal esitas. Kõik need ristsammud ja hüppekesed, lipuga muusikataktis vehkimine...imeline. Mängu seisu ma kahjuks ei tea. Mängijad olid kohtunikust erinevad. Igavad ühesõnaga. Kõige lahedam üritus oli tõrukese jaht. Seda on raske seletada, aga lahe oli sellegipoolest. loomulikult ei viitsinud ma seal lõpuni istuda. külm hakkas.

koduteel viskasin pilgu peale ka kostümeeritud teatejooksule. Suhkru Trahv - meie kõigi sõber torkas silma küll. Üldse palju lahedaid kostüüme oli. Selgelt näha, et oli ikka vaeva nähtud.

Huhh, süda on tõesti paha. See on mu allergia - õppimise vastu. Täna tegin taas bakatööd. Kirjutasin jälle pool lk juurde ja selle arvelt jäi töö taas 2 lk lühemaks. Kuhu ma nii jõuan? Kui ma veel paar lehekülge kirjutan, siis kuivab mu töö kohe väga kokku. Peab kiiresti ära lõpetama.

Reede, aprill 29, 2005

No title

nii jätkan oma elektroonilise kroonika kirjutamist.
Eile oli siis see kauaoodatud päev, kus sai lõpuks bht-maha võetud. Samas sain ka juhendajalt kirja, kes ütles, et sooviks näha kui kaugel mu töö on. No see saab tähendada vaid üht -> Pilleke-Lilleke peab oma üksikuid ajurakke ja siidikäpakesi liigutama hakkama. Aga tähtsamad asjad* kõigepealt.
Eile oli Mariliisi sünnipäev. Teda polnud küll juba terve igaviku näinud. Üldse oli seal palju rahvast, keda harva näeb. Sünnipäevale järgnes mudamaadlus. Jaaaa.... Maarišil küll kõige paremini ei läinud, kuid sellest hoolimata oleme ta üle uhked. Go go Maariš!!! Siin on pildiseeria pealkirjaga marise Langus:


Täna aga põgenesid kõik Vaksalist ää ja jätsid mu siia üksinda :( Aga pole hullu, mul on seeeest uued pildid käes ja uskuge mind, mõni neist on vaatamist väärt :D (eriti see viimane)
Täna on ka see päev, mil müüsin taas oma hinge soomalstele. St vähemalt ühe kuu tulevast suvest veedan ma pellava-pellava-maailmas. Lihtsalt, minu vanaema on selline inimene, kellele pole võimalik ära öelda. Või õigemini sa võid talle kümme korda ära öelda, aga ta käib sulle seni närvidele, kuni sa lihtsalt murdud ja nõustud. ma ei tea kuidas ta seda suudab.
Tegin lõpuks ka roheliste jalgrattamatkaga seoses oma lõpliku otsuse. Ma ei lähe. otsuse tegemisel mängis äärmiselt olulist rolli osavõtutasu teada saamine. 300 eeklooma???? Unistagu edasi! Ausõna! Ma arvan, et teen oma enda matka kuhugi vastassuunas. Tõsi, selles tuleb taas üks üksildane matk, aga ma olen üksildusega juba harjunud. Harv on juhus, mil minu lõkketule ääres veel keegi teine peale minu ja mu pisimutukate istub.

*Tähtsamad asjad on loomulikult blogi kirjutamne/kommenteerimine, kirjade lugemine/kirjutamine, lebotamine/lebotamine ja loomulikult lebotamine.

Neljapäev, aprill 28, 2005

da-da-dii da-da-daa da-da-daa-daa-daaa

Uskuge või mitte, viies korrus on treppe mööda ronides palju kõrgemal kui aknast alla vaadates. Pesin täna aknaid (kiitke mind nüüd palun) ja avastasin selle tõsiasja. Päris huvitav ja üldse mitte hirmus oli kõõluda maa ja taeva vahel ühes käes aknapesuvedelik (lille lõhnaline, äärmiselt sünteetilise lille kui kedagi minu arvamus huvitav), teises pesukäsn ja hammastega hoidsin end kinni. Tekkis küll kohutav tahtmine lennata, aga ma pean oma lennuoskusi enne natuke lihvima

Viienda korrause akanalaud
pruuniksvärvitud ja roostes
seisan pesulapp käes
varbad kinni akanlauas

Näe punapääsuke
ütleb üks tüdruk alt tänavalt
all kihab tänav
juhtmeid kaableid täis on kogu õhk

da-da-dii da-da-daa
da-da-daa-daa-daaa

Ahjaa just praegu lõppes ka tarbijamäng - Pille teeb tähelepanelikemaile blogilugejatele Illekas joogi välja. Tuleb tõdeda, et kui on võimalus midagi saada, siis ikka loetakse :D Aga jääge ikka meiega, tuleb uusi ja paremaid mänge :D

param-param-param-paraa

Kes ommikuti laboris käib see asjatult ei longi param-param-param-paraa, sest selleks ommik ongi!
Nojah, eriti kui sa lähed laborisse bht-d maha võtma ja avastad siis, et tulid päev varem. Loomulikult ei räägi ma praegu endast. Hoopis ühest teisest tuulepeast. Aga õnneks on sel tuulepeal Keemaihoone soojakapis väike aed, nii et ta võib alati seda rohida ja harvendada ja saaki koristada, nii et käik ei olnud tühja. Aga täna peab see tuulepea ikkagi selle bht maha võtma.

Muide see keski oli isegi asjalik eile. Tõlkis pool lk inglisekeelset teksti, mille arvelt lühenes tema töö 2 lk võrra. Et seda kadu kompenseerida, siis tegi ta tiitellehe ja sisukorralehe. Muide, ta mõtles oma tööle pealkirja ka välja: Komposti ja muu sellise jama stabiilsuse määramine.

Loomulikult ei püsi ükski korralik tuulepea just kaua arvutiklassis ja seetõttu lõpetas ka konkreetne eksemplaar taas Pirogovis. Või alustas ta sealt just? Sest edasi läks elu põnevamaks. Edasi läks ta Karlova ekskursioonile. Hillar Palamets rääkis talle ja teistele temasugustele tuulepeadele (ühel tuulepeal oli seal täpselt Tambeti hääl muide. Ma kuulasin, et ohooo, vaaat kes kohale tulnud, aga kui vaatama pöördusin, siis oli oopis teine nägu ees). See oli äärmiselt põnev ekskursioon. Nüüd ta siis teab, miks on tähe tänav just tähetänav, miks on pargi tänav sellise kõvera kujuga, kuidas vanasti üliõpilased elasid, kus asus kunagi bordellide rajoon (see polnud küll karlovas), kuidas sai Eesti tänu saunale ja konjakile suuremaks, kes kus elas ja, miks on puumajadel kiviseinad otsas ja miks oh miks on kõik just nii nagu see täpselt on. Loomulikult veel palju sadat muud asja. Äärmiselt põnev ja õpetlik oli. Pisikese tuulepea poolest oleks see retk võinud kesta veel teist sama palju. Ja kõik kes seal ei käinud, olge vähemalt kadedad. See on seda väärt küll.

Peale ekskurssijat polnudki enam kaua aega kui tuli kontserdile minna, mis oli muidugi vägev, kuigi jah, Marise nipid ei läinud läbi.
Vägev oli ka öölaulupidu. Vähemalt sellest hetkest alates, mil tuulepea alla läks ja koos Liinaga laulu/tantsu/jooksu/hüppemöllu sukeldus. See oli tore. Ja see laulukaar oli ka vägev, kuigi olgem ausad, sellist kakofooniat andis alles korraldada. Aga vägev oli sellegipoolest. Asi sai loomulikult liiga ruttu läbi. Tuulepea oli just õige hoo sisse saanud ja see hoog ei peatunud enne Illegaardi (Kuhu muideks oli kogunenud kogu jääboiler koos saatjaskonnaga), kus sai nõusid pestud ja küüslauguleibu söödud.

Ja siis lõpuks sai magama ka. Aag täna ootab ees veel põnevam päev....loodan ma!
Elagu tudengipäevad. Hip hip hurraaa!!!

Kolmapäev, aprill 27, 2005

Roni kase otsa ja vaata kes seal elab

Nii, Pille üritab piirata oma internetiseerituse astet (see seisneb blogeerimise ja emmessennnneerimise piiramises). Seega lühiülevaade oma pisikesest kuid seeeest äärmiselt imelikust maailmast.

Alustame ööorjenteerumisest.
See oli lahe. Eriti meeldisid mulle kasekese ülesanne ja üle aia ronimine. Muidu oli ka muidugi lõbus. Vähemalt minul. Ma kujutan ette, et üks igavene dum-di-dumm ja no vott ja oi-oi-oi-oi ja ai ram-pam-pamm võis teiste kõrvad küll virtsavett jooksma panna. Aga mul oli üle pika aja tõeliselt hea tuju (kui pille juba laulu jorutab, siis ei saa tal ikka väga halb tuju olla). Viimasel ajal on see harv nähtus. Meenutan iseendale narri vendade Urbide laulust. Aga see hetk olin ma heas tujus ja nautisin seda orjenteerumist väga. No eks siin muidugi tulid mängu ka need pea 10 õlut, mis said ära joodud.
Igatahes lõppkokuvõttes saime 7. koha.

No ja siis tuli eilne päev, mille ma praktiliselt saatsin mööda Pirogovi platsil pirukaid süües ja õltsi libistades (no olgu see viimane on kirjanduslik liialdus). Pärast sai Turovskit kuulatud ja kiskjate filmi vaadatud. Teate. Turovski on minu vaieldamatu lemmik. Selles suhtes, et teda võin ma küll lõpmatuseni kuulata. Temas on midagi hüpnotiseerivat. See kuidas ta räägib. Kuidas ta suudab isegi parasiidid nii põnevaks teha, et kuula või ommikuni. Keskkonnafestivalidel on ta ikka ka rääkinud - üks mu lemmik osa neist üritustest.

Eilne päev väsitas muidugi kohutavalt. See lebotamine tõega kurnab. Kui koju jõudsin varisesin peaaegu jalalt voodisse ja norskasin ommikuni. Ilusat und nägin ka :D

Ja nüüd on siis käes tänane päev. Istun Keemia hoones ja mõtlen, et peaks olema asjalik. Kirjutama lõputööd ja loendama rediseid. Aga kuidagi ei suuda oma mõtteid koguda ja keskenduda.

Aga olgu. Nüüd lõpetan ja tõlgin ära kogu inglisekeelse jama oma tööst.

P.S Vabandust kui mu masendus kedagi häirib, aga see olen juba kord mina - Vahelduv pilvisus. Aga ma luban, et ma parandan end ja alates nüüdsest näete te masendunud Pillet harvemini (see küll tähendab, et te näete mind lihtsalt harvemini, aga õilsa eesmärgi nimel pole see ehk suur kaotus)

P.P.S Kui keegi on huvitatud. Siis ma kavatsen ühel öösel seal kasekese katusel pikniku korraldada. kõik soovijad on teretulnud kaasa lööma

Esmaspäev, aprill 25, 2005

varesed vallutavad mu maailma

Istusin täna Pirogovi platsil pingil, lugesin raamatut ja sõin pirukat. Järsku lendas üks vares mu kõrvale pingiseljatoele. Ta vaatas mind nii targa näoga nagu saaks kõigist paremini aru, mis ma mõtlen, tunnen või olen (teadagi, tegelikult vaatas ta pigem sellise näoga, et kuule Pille, mis sa õige arvad sellest, kui annaksid selle imemaitsva piruka hoopis mulle). Aga mulle meeldivad ikkagi varesed.

Tundub, et eile ma pingutasin üle veristajapäkapikumaffiast rääkides. Täna sain neilt hoiatuse, et ma liiga kindlaks ei muutuks. Muide, minu haavamise tsenaarium oli äärmiselt sarnane Pireti omale (pole ma ju kunagi erilise originaasusega hiilanud) vahe oli aint selles, et ma ei võtnud asja nii mastaapselt ette ja aint natuke verd sai nõudepesu vee sisse. Aga tänu sellele sain ma Pruksi esmaabikapikest provida.

Nüüd istun aknalaual, vaatan oma naabervareseid (või õigemini aint Morrigani, Corbie lendas just vaateväljast ära), söön mökulaadi ja soojendan end päikese käes. Peaaegu, et hea on olla :D Mis nii viga elada

Lampi mitte kustudada (kui põleb)

Vastus minu viimasele küsimusele.
Mis saaks olla mul miskite autodele mõeldud liiklusmärkide vastu. mul pole ju lubegi. ja lõuna silt pole mind kunagi heidutanud. Ainus silt, mis mind tõsiselt vihale ajab on silt: ERAMAA Saate aru. Kui Pille on otsustanud kuskilt minna ja siis tuleb ette silt, et sry, otsi endale uus tee, no ei kannata seda lihtsalt. Üldse ei kannata ma neid vastikuid piiravaid märke.
Aga minu lemmiksildid on (nii imelik kui see ka pole) ülekäiguraja märgid. Mitte sellepärast, et ma kasutaks alati ülekäigu radasid. mulle lihtsalt meeldivad need. Mulle meeldib kui ipid on erinevalt joonistatud. ma olne nt näinud silti, kus üle tee läheb kõvakübara ja jalutuskepiga härrasmees, selle tavalise kriipsujuku asemel.
Üks silt, mis mulle veel hirmsasti meeldib on see samune pisikese loogikaveaga silt, mis on mul pealkirjaks. Just selline ilutseb Selbergi poolt kirjutatuna laboris. Iga päev käin ja imetlen seda.
Aga minu järgmine ja luban, et ka viimane küsimus sellest kummalisest rubriigist on järgmine:
Mis vaevab Pille südant?

Pühapäev, aprill 24, 2005

Muide, kas te teadsite, et täna on mina-laulab-siis-saab-kommiraha-päev?
Nüüd siis teate. Ma jätan Mardiks käimise maha ja hakkan tulevikus oopis 24 aprilli tähistama. Kuidagi tulutoovam paistis olevat.

Kannan sind praegugi kaasas veel vapilinnuna kilbil...

Vaatasin täna jälle neid vareseid akna taga. Nad on peaaegu nagu pereliikmed juba. Ma ei saa neid lihtsalt varesteks kutsuda. Otsustasin neile nimed anda. Emane vares saab nimeks Morrigan, see on ühe kelti sõja ja surma jumalanna järgi, kes suudab võtta varese kuju. Isase varese nimeks sai Corbie (sellise nimega kutsutakse heraldikas varest).
Tõsi, kui nüüd päris aus olla, siis ega ma eriti vahet just tee, kumb on Morrigan ja kumb Corbie (Kui Morrigan just pesal ei istu). Aga see polegi tegelikult oluline. Oluline, et nad on olemas.

Täiesti olemas on ka veristajapäkapikud. Ja isegi kui teil - uskumatud nagu te olete - on nende olemasolus kahtlusi, siis ma usun, et vähemalt Piret nõustub minuga. Need veristajapäkapikud, need on justkui pisimutukate maffia. Kui sa oled nende vastu hea ja teed heldeid kingitusi, siis on nemad ka sinu vastu head ja ei puuduta sind. Piret aga on ilmselgelt kuidagi nende päkkaritega riidu läinud ja nüüd... nüüd on tagajärjed käes. Hea, et ma verd ei karda :D

Ja veel on täiesti olemas selline riiklik laulu- ja tantusansambel nimega Singer-Vinger, keda ma eile kuulamas käisin. Oo nostalgiat, oo vanu häid aegu. Singervinger pole legend, vaid müüt :D ise nad nii ütlesid, aga mina ütleks nende sõnadega oopis:

Meie vahel mitte miskit erilist ei olnud
rasket kiviseina ega lukustatud ust
Mitte miskit erilist meil rääkida ei olnud
kumbki katsus omaenda kivist kannatust
ei midagi erilist
ei midagi erilist
ei midagi erilist
ei midagi e-ri-list

Maariši jaoks oli siiski midagi erilist. Tema jaoks oli lausa omanimeline kokteil. See mõjus...eee...ütleme nii, et uvitavalt :D Aga Magusa mpsi nimeline kokteil kõlbas täiesti juua ja nägi ilus välja (te teate, minu nõrkust värviliste jookide vastu).
Ainult ästi imelik oli äärmiselt kainena seal seista. Lihtsalt harjumatu. tavaliselt ei ole Pille see, kes jääb kaineks kui teised joovad :D

Reede, aprill 22, 2005

AaaAAaaaaaaAAArrggghhHHhhh

Mul on IGAV
Saate aru IGAV. Mitte lihtsalt nii, et pole nagu midagi teha ja midagi teha ka ei viitsi. Ei hoopis nii, et kohutav meeletu rumal rahutus on sees ja mitte midagi pole teha. Tahaks liikuda, luua, lehvitada. Tahaks joosta linnast välja ja karjuda. tahaks, tahaks tahaks...
Aga selle asemel istun ma siin nelja sina vahel ja tunnen kuidas ma iga sekundi murdosaga mandun ja vajun järjest enam justkui mingisse igavusesohu. istun aknalaual ja näen, kuidas iga sekund, kus mul midagi teha pole, muutub mateeriaks, kondenseerub tilgaks ja vajub tuhande tonni raskusena ma õlgadele. See on kohutav. Igavus on mu suurim vaenlane.
Ma raiskan lihtsalt oma elu, oma noorust mittemillegi peale.
Appi.
Kohutav.
Ma ei kannata seda.
Aaaaarghhhh
ma pean kiiremas korras midagi ette võtma. Muidu mureneb kogu see maailm nende sekundite raskuse all pihuks ja põrmuks...
Appi.
Mul on tõsine paanika.
Järgmine kord kui mul igav hakkab, siis laske mind maha.
Aaaaaaaa
Kohutav....
See siin pole hala vaid appikarje!
Olgu, ma siis lähen. vaatan kui kiiresti mul õnnestub joosta, et nende tinaraskete sekundite eest pakku pääseda

Avas siis akna mõlemad pooled...

Pole teile juba mitu päeva pajatanud uudiseid mudamaailmast. Paningi just praegu uue portsu muda ahju ja põgenesin ise laborist, et mitte haisu sees istuda. Aga laboris saab peale haisu ka pauku ja nalja. Ükspäev lasime juhendajaga kahepeale TOC-i masina õhku. Laboris lendasid küvetid kui raketid ja tuleb aint õnne tänada, et me seal miskit hapet ei keetnud, sest kõik, mis oli küvettide sees pritsis meile näkku. Te oleks pidanud Sellu nägu nägema, kui me selle vaatemängulise etenduse korraldasime. See oli üldse üks maratonpäev laboris - õhtul kella kümnest jõudsin koju võimetuna mõelda liigutada, ega isegi mitte blogeerida (Ma suutsin vaid ühe käega trükkida, sest teisega pidin oma pead üleval oidma...nii ei jõua just palju kirjutada).

Eile oli laboris tunduvalt lühem päev. Aga koju ei tahtnud ikkagi minna ja nii hulkusin lumesajus mööda linna ringi. Jälitasin vahelduse mõttes Mpsi ja nautisin niisama värsket õhku.

Ükspäev ütles keegi (Piret suure tõenäosusega) millegi peale (suure tõenäosusega ma enam ei mäleta mille peale), et võta parem klaas veini ja hea raamat. See mõte hakkas mulle meeldima. Võtsin hea raamatu, aga avastasin, et veini meie baaririiulil pole. No ostsin nüüd siis endale veini, aga jama on jälle selles, et raamat sai vahepeal läbi. Nüüd on mul vein, aga head raamatut pole. Oskab/tahab/suudab keegi mind hädast välja aidata??? (Soovitage, mida lugeda, või veel parem tooge mulle raamat, sest raamatukogukaardist olen ma ju ammu juba loobunud :D)

Eile lugesin vahelduse mõttes oma kõngevat romaani nr 2. Eip, ma pole ikka valmis seda edasi kirjutama. Igatahes mitte enne kui mu mudamaailmast jutustav ja bakatöö nime taha varjuv surematu romaan nr 3 on valma. Aga see edeneb veel aeglasemalt.



Meie akna taha puu otsa teevad varesed oma pesa. Neid on nii huvitav vaadata. Varesed on mulle alati meeldinud. Osavad, targad, kavalad. Äärmiselt huvitavad. Jälgin nende elu põnevusega...
Pöörab tuuli, pöörab tuuli, pöörab tuuli...

Ahjaa, ega kellelgi juhuslikult mõnda sõidukõlbulikku ratast üle juhtu olema? Mulle lihtsalt ei meeldi mõte, et kõik lähevad roheliste velotuurile ja mina ei saa aint sellepärast, et mul pole muud ratast kui kolmekas (mis lisaks kõigele muule on ka Saaremaal).
Ja Merikese ja Rererika sünnipäevad on ka loomulikult ühel ja samal ajal :(

Oeh, asi läheb kurvaks ära. Lõpeatan enne kui jälle üks harilik hala siia tulema hakkab :D Lähen ja ulgun parem kusagil värskes kevades.

Neljapäev, aprill 21, 2005

Eksinud lumi

Vaatasin aknast välja ja mis ma näen? Lumi ei suuda otsustada, kas sadada paremalt vasakule või vasakult paremale. Tormab siin vahelduva eduga ühele ja teisele poole. Peaaegu sama otsustusvõimetu kui mina.
Ja ma pole siiamaani aru saanud, mille krdi pärast peab see lumi üldse kesk aprilli sadama??? kuigi tuleb möönda, et päris ilus on :D

Kolmapäev, aprill 20, 2005

Tunne Maailmaparandajat (ksavvkskj)

Kuna keegi enam ilmselgelt ei näita üles suuremat huvi minu eelmise küsimuse vastamisele, siis nimetan teema suletuks ja annan teada õige vastuse. Üldiselt pole Pille ebausklik, ta on seda aint siis kui sellest talle kasu võib sündida. Ei usu halbadesse asjadesse.Miks peaks veel õnnetust juurde tirima miski redeli alt läbi mineku pärast või tumedakarvalise kassi pärast??? Ta ei sülita üle õla kui must kiisu teele satub, aga langevat tähte nähes soovib ikka. Nii igaks juhuks. Üle uue silla minnes soovib ka - taas, igaks juhuks. Münte purskkaevu loobib - kunagi ei või teada. Ta küll ei usu, et miski taevakeha soove täidaks või sent purskaevus õnne tooks, aga ta ei lase sellest end häirida.
Ahjaa, üks asi, mida Pille kohe kindlasti ei tee, on see, et ta ei saada ketikirjasid edasi, et sealt miskit suurt õnne ja armastust saada. Kohe kindlasti mitte. Selle järgi oleks mul juba ma ei tea miteks sajaks aastaks ebaõnne ja õnnetut armastust ette näidata....

Aga järgmine küsimus on seotud siltidega. Kogu meie ümbrus on täis igatsugu tobedaid ja vähemtobedaid silte, märke, viitasid, juhiseid. Juba vanas heas muinasjutus oli teerist, kus oli viit, mis teatas, et kui lähed paremale, siis süüakse ära sinu hobune, aga sina ise jääd ellu, kui lähed vasakule, süüakse sind ära, aga obune jääb ellu ja kui lähed otse, süüakse teid mõlemaid ära või leiate suure õnne. Me elame ühes sundmõtestatud maailmas ja selle vastu ei saa midagi. Maksa kaardiga! Ettevatust aste! Suletud remondi tõttu! Valimisreklaamiga mitte tülitada! Tartu 23! Eravaldus! Ettevaatust! Töötsoonis kõrvalistel isikutel viibimine keelatud! Piima pole! Kuri koer! Lähed paremale saad märjaks, lähed vasakule jääd kuivaks! Nii võiks lõpmatuseni jätkata.

Aga on üks kindel silt, mida Pille absoluutselt ei salli. Mis see küll olla võiks? Ja nii boonusküsimusena võite ka öelda, et mis on Pille lemmiksilt (et oleks veidi lihtsam, siis annan vihje, tegu on liiklusmärgiga)

Bille girjudab bagdööd... deadagi

Tulin siia keemia hoonesse, et olla ilgelt asjalik ja oma baktööd kirjutada. Aga ma ei oska mitte kusagilt alustada. Otsustasin siis blogist alustada. Mõtlesin, et kurdan natuke oma raske elu üle.
Üks kahest. Kas lähenev surm hingab mulle kuklasse või on mul kõva allergia elu suhtes. Minu vana hea südamepahaduse trikk on nimelt jälle tagasi. Miski tagurpidi rasedus või asi. See pole ju normaalne kui mul igal õhtul lambist süda paha on (Ok, mitte igal õhtul - Saaremaal mul kunagi selliseid probleeme pole. Pigem siis juba allergia Tartu vastu).
Igatahes soovitan kiiresti anda sisse soovid, millega ma teid oma testamenti kanda võiks. Enne kui hilja.

Tegelikult mul küll surra plaanis pole. Pigem vastupidi. Kuidas saaks ma surra, kui mul on veel nägemata mudamaadlev Maariš ja muud sellised vaatamisväärsused. Pole ju võimalik.

Kuigi kui palju ma täna näen on muidugi iseasi. Mingil kahtlasel ja valgust mitte kannataval põhjusel jättis Pille täna prillid koju ja liigub nüüd ringi kui pimedusega löödud :D

P.S Kes ajas mu voodi eile segamini?

Teisipäev, aprill 19, 2005

Metsa seenele....auuu-auuu auu-auuuu auuuuu

Mina arvasin ikka, et kasvatan laboris tomateid, aga täna neid mõõtma minnes avastasin, et oopis seeni. Üllatus oli suur.Minu tomatikasvandus oli selle aja jooksul, mil mina kodus riisusin, jõudnud lootusetult hallitama minna. Aga ma ei lase pead norgu vaid teen järelduse: Kompost sobib imeliselt ka seente kasvatamiseks!

Seisame suitsu sees ja kõik on otsekui päris...

Enne kui ma akkan kirjutama oiatan kõiki, et siit on tulemas taas pikk ja igav nädalavahetuse kirjeldus. võite vabalt lugemata jätta ja te ei kaota just palju. Pigem isegi võidate. Ajas nt. Aga no mida igaenes.
Siit algab siis lugu mereröövlitütar AraPillest. Ma mõtlesin, et ainus seletus minu meeletule riisumise/röövimise/põletamise armastusele saab peituda veres. Vastupandamatu riisumise ja põletamise kirg on minusse kantud geneetilise koodi kaudu. Sest minu esivanemad (nii need, kes Saaremaalt, kui ka Hiiumaa omad) olid pooled kohaliku tähtsusega piraadid (üks oli ka väheke laiemalt tuntud - olete kuulnud kunagi Wörtmanni Matsist? Vaevalt. No ta oli üks tuntumaid piraate omal ajal, aga ta sõitis rohkem seal rootsimaa kandis merd.) ja ülejäänud pooled olid vandiraiujad. Seetõttu:
Surnukirstul viisteist meest.
Hoirassassaa ja pudel rummi!

Nii et ehk andestate mulle, et ma ei suuda mõista seda, et kõik ei jaga minu kiindumust sellesse kevadisse tegevusse. Aga ma tõesti ei suuda mõista kuidas suudetakse vastu panna sellisele toredale tegevusele. No olgu, ma suudan seda ette kujutada, et see on pmt võimalik, aga ei mõista ikkagi.
Aga minu versioon talgutest e kuidas Pille röövis ja riisus ja põletas:
Kõik algas sellega, et Pille läks bussijaama piletit ostma ja sealt öeldi talle, et ommikune buss ei peatu Liival. Kui ma tegin kahtleva näo, siis nad teatasid, et sellisel kellaajal pole seal peatust ette nähtud ja kindlasti oleks nad väitnud ka, et nii varajasel ommikutunnil pole muhumaad veel olemaski ja tegelikult peaks ma üldse kuhugi mujale sõitma. Aga ma ei lasknud end sellest pisiasjast eriti häirida ja võtsin pileti järgmisele bussile, mis imeläbi isegi muhumaa kaudu Kuressaarde läks.
Ommikul enne kukke koitu ja normaalsete inimeste äratuskella istusid meie vaprad talgulised bussi, panid silmad kinni ja kui need uuesti avasid, pimestas Muhumaa päike neid nii, et lausa valus oli hingata.
Esimese asjana vaadati üle Muhumaa kõige siidisema karvaga koera kõige armsamad kutsikad. Reksas Pauksas Siidikarv on minu lemmik koer olnud juba terve aasta.
Sellega aga lebotamine ka lõppes. Rehad kätte ja riisuma! Ah! Keegi tark inimene ütles kunagi, et lehtedes sahistamine rahustab närve ja maandab stressi. Õhtuks oli mu stressitase juba miinustes. Muhumaa loodus on ikka imeline. Eriti huvitavad on seal kohalikud linnuliigid. Ühe mahakukkunud/pooleksmurdunud pirnipuu otsas istusid kaks kägu nt. Üks emane, teine isane. Aegajalt nad vahetasid oma oriantatsiooni. Millest aru saada, et tegu oli just kägudega? No üks neist kukkus alla. Lähemal vaatamisel võis muidugi täheldada, et need käod seal puu otsas olid kahtlaselt sarnased Pireti pere nooremate kasvandikega. Ku-Ku vahele tuli ka vana hea tuntud fraas: Ütle üks number ühest sajani. Kahju, et Kalevit kaasas polnud. beebi oleks rõõmustanud. Aga Pireti juures on nii mõnus. Selline kodune tunne. Nagu päris. ja uni oli ka justkui puuotsast võetud. ommikul tuli muidugi tükk aega mõistatada, et kus ma nüüd täpselt olen. Aegajalt ommikuti on selliseid üllatusmomente
Esimene päev lõppes sellega, et Pille oli väsinud ja rahul ning pooleteise villi õnnelik omanik.

Teine päev oli selline lebotamise päev. Kõigepealt lõigati prk langide esindajatele juuste sisse silmaaugud. Siis uidati tiba mööda Kuressaaret ringi. Siis läksid meie teed lahku. Mati-Peeter läks suurte meestega kalale. Saak oli neil rikkalik. Väike Mati sai ühe ogaliku ja suur Mati sai kaks kilo suitsu räime (no seal pole miskit imelikku tegelikult. Minu isa on ennegi spinninguga kalal käinud ja tagasi tulnud ämbritäie räimega või siis kotitäie suitsulestaga. Nii osav on ta küll). Teine osa seltskonnast läks ujuma. Nautisime Saaremaa kurikuulsate sanatooriumide rõõme (ega kogu aeg ei saa töötada ka. vahepeal peab puhkama, see oiab töötuju kõrgel). Õhtul sai veel Mati Peetrit piinatud üle aegade igavaima vilmiga (nagu ta ise ütles) Käisime nimelt Priidu juures filmiõhtul. Tore oli ja mulle see vilm meeldis öelgu Mati, mis tahab.

Kolmas päev aga oli taas tööpäev. Riisusime siis Pille residentsi. Tänu Piretile ja Mati Peetrile sai ikka suure jupi aiast korda. Sutus võis näha haruldast vaatepilti. Rehapuud kasvavad seal kui noored kuused.
Kolmanda päeva tulemusena oli Pille väsinud ja rahul ja veel pooleteise villi õnnelik omanik.

Neljandal päeval riisus igaüks omas kodus. Ma läksin juba varakult maale ja riisusin kuni reha mu nõdrast pihust kukkus. Mul oli väikeline abiline ka. Rererika. No kui mina armastan ilmselgelt hoida riisumisel rinnet ja vaalu riisuda, siis rererika armastas ilmselgelt minu ilusaid lehevalle hunnikuteks riisuda. Ja kui mina otsustasin hunniku riisuda, siis arvas Frederika, et tegelikult oleks nüüd just õige aeg kõik lehed ühtlaselt laiali laotada. Hoolimata sellest sai riisutud küllaga. Meil Sutus on valdavalt kahte sorti puid: lehtpuud ja okspuud (okaspuid enam peaaegu et polegi, need murdis torm kõik maha). Lehtpuude alt on lihtne riisuda. Seal on küll palju lehti, aga ega see korralikku rehameistrit ei häirinud. Okspuudega on lugu raskem. Need ei viska sügisel maha mitte aint lehti vaid ka vähemalt poole oma okste tagavarast. Rehaga pole sellise puu all midagi teha. Seal tuleks appi võtta miski labidas või hang. Aga no tugev nagu ma olen. hakkama sain :D
Nagu te teate, siis põletamise raudreegel on see, et suits tuleb ikka sinna poole, kus sa riisuda tahad. Nii oligi neljanda päeva õhtuks donja Lestakalast saanud selgelt suitsusilk või vähemalt uduheeringas.
Lisaks sellele uduheeringa nipile oli tal veel poolteist uut villi peos (siidikäppade väikesed rõõmud). Ja kusjuures selliste kohtade peal, kuhu ükski reha iial puutuda poleks saanud. ma üldse ei imestaks, kui mul oleks riisumise tulemusena kuhugi ninaotsa või kõrvataha vill tulnud.
Ainus asi, millest mul kahju oli, oli see, et ma ei teadnud ühtegi riisumisteemalist laulu. nii pidingi suures vaikuses tegutsema. No nii vaikne kui see kevadises metsas muidugi on. Linnulaul tahtis kurdistada. Aga ma lihtsalt oleks soovinud neist üle karjuda :D

Ohh, tore oli igatahes. Täitsa kahju oli tagasi siia mudamaailma pöörduda. Meil jäi seal maal veel küllaga riisuda (ajalugu ei mäleta sellist aastat, kus kogu meie park oleks jõutud ära riisuda, see aasta ei saa olema erand) ja millegipärast mind siia apsull tagasi ei tõmmanud. Aga mul polnud valikut. Mu tomatid ootavad mind ja täna tuuakse Habichti hingerahuks uut muda :D


Igatahes on Eestimaa suuremad ja väiksemad saared nüüd puhtaks riisutud. Kui keegi peaks kunagi vajama riisumis/röövimis/põletamis teenuseid, siis pöörduge julgesti minu poole, sest miski ei valmista mulle rohkem rõõmu kui just see tegevus :D

Nüüd kui ma olen neli päeva täiesti vapustavalt mõnusas miljöös veetnud, tuleb hakata harjuma taas selle Tartuga. See saab raske olema. Ma ei usu, et ma siin kaua püsiks. Kuidagi nii hall on kõik siin. Värve on kolmkümmendkaks ja pool korda vähem kui kodus. Aga pole hullu. ma vaatasin, et nii piret kui pille tulid täna telgiga tartusse - ilmselgelt hakkab telkimishooaeg. Igatahes pole mul plaanis seda telki lihtsalt nurgas tolmutada. kui lumi jälle ära sulab, siis lähen põgenen tartust :D

vähemalt midagi ilusat paistab tulevik toovat.

Reede, aprill 15, 2005

Loll on kes vabandust ei leia :D

Nii, mina läksin nüüd Saartele riisuma ja röövima ja põletama.
Mul pole miskit ette heita neile, kes minust siia Tartusse maha jäävad, kuigi tuleb tõdeda, et vabanduste väljamõtlemises olete te ikka nõrgad küll. Põhjus, et ma ei tule, kuna keegi teine ei tule kõlab kuidagi magedalt minu arvates. Valetanud siis vähemalt. Öelnud, et ma küll kohutavalt tahaks tulla. Aga ma ei saa. Ma pole sellest kellelegi varem rääkinud, aga ma töötan salateenistuses ja meil on käsil operatsioon koodnimega "pinisev parm", mille tulemusel me loodame trellide taha saata tartus juba pikemat aega töötava põrandaaluse terroristide salarühmituse. Ja just sel laupäeval on mul kohtumine terroristide juhi Bin Ladeniga (kes end supilinnas edukalt varjab, kasutades varjunime Aadu Lamba), mis otustab kogu operatsiooni käigu. neetud, ma nii tahaks tulla
Või siis näiteks lihtsalt öelnud, et: ma ei saa tulla, sest mul on allergia praamide vastu. ja iga kord kui ma praami peale satun, siis lähen paiste ja strateegilistesse kohtadesse tekivad kohutavad mädapaised.
Vöi siis öelnud lihtsalt: tead, Pille, ma tuleks küll, aga ma ei kannata sind silmaotsaski ja 3 päeva pidevalt sind näha, oleks liig mu niigi haprale vaimsele seisundile.

uskuge mind, nii lihtne see ongi.

No olgu sellega kuidas on. teinekord lihtsalt üritage paremaid vabandusi välja mõelda. Mina lähen varsti bussi peale ja siis Ahhh!!!! Ma ei tea midagi rõõmustavamat kui riisumine röövimine ja põletamine. Ja KEVAD!!!



P.S Meenutasime täna Triinuga möödunud aegu (seda lomulikult siis kui kõik klatš ja kõmu oli ära räägitud). Põnev on see aasta olnud. Äärmiselt põnev. kohe mõtlemapanev :D
P.P.S Suured tänud Tanelile, kes meid üritas päästa selle jobu käest seal Illegaardis. Tulu sellest küll suuremat ei tulnud, aga no siiski. Armas üritus.

Neljapäev, aprill 14, 2005

unenäovabrikust hulllud uned tulevad...

Eile õhtul oli mul kallal tõeline apaatsus. Ma ei viitsinud isegi kõrvu liigutada. istusin ja vahtisin tuima näoga ekraani. Aga et niisama istuda oli ikkagi kuidagi nadi, siis lugesin läbi kõik oma eelnevad postid ja aiateibad. See võttis aega terve igaviku, aga läbi sain. Naljakas oli. Ma ikka kirjutan mõttetuid asju üles. Ja iga natukese aja tagant miski hala. ja oi neid kirjavigu...ah... aga no need on (nagu ammu teada) loomulikult kõik taotluslikud. Aga ei omamoodi uvitav oli.

Siis kui blogi sai läbi loetud, otsisin endale oma unenäo seletaja järgi ohutut unenägu. Ma ei teadnudki, et see on nii keeruline ülesanne. Lõpuks otsustasin, et näen unes apteekrit, kes peseb veiniga aknaid (selle tähendus oleks minu seletaja järgi suht süütu ja kõlab küll unenäoliselt). Aga vot ei näinud seda. Nägin oopis oma juhendaja pulmasid unest. Ja pool meie gängist oli ka seal kohal (nagu juba kombeks on saanud. Nad miskipärast eksivad mu unedesse kuidagi kahtlustäratavalt tihti ära). Ja siis käisin ma unes veel lapsepõlveradadel ja tulevikus korraks ja oh. Need uned on mul alati ikka äärmiselt värvikad ja põnevad.

No olgu selle aknapesuga kuidas on. Ma jään parem ka tulevikus vanade heade röstsaia unenägude juurde. head ja ohutud :D

Kolmapäev, aprill 13, 2005

Kevad peas südames ja kaksteistsõrmiksooles

Tõsi, see aiatöö eile rahustas küll. Vähemalt vabastas mu ommikustest termoprobleemidest (palavik, ääretu külmus, tunne nagu ei saaks enam iial sooja). Ja andis kohutavalt energiat juurde. No kujutage ise ette, kas Pille suudab 2 tundi vaikselt paigal istuda ja monotoonset mõõtmistööd teha ilma, et ta pärast oleks täis vastupandamatut tungi ringi joosta ja midagi teha. Või vähemalt ringigi joosta.
Igatahes pika pingutamise ja viljatutena näivate läbirääkimiste tulemusel jõuti lõpuks kokkuleppele, et Pille 25. sünnipäev vajab tähistamist (Palju õnne Pille!). Ja otse grüünesse.

Rohelust oli meie ümber seal lauluväljakul küll häbiväärselt vähe, aga no linnud laulsid ja... no vähemalt linnud laulsid.
Lõpuks ometi sain ka oma imelist piknikukotti katsetada. See oli mul pea neli aastat õnnetult nurgas seisnud. Nüüd on see ära proovitud ja heaks kiidetud (vähemalt minu poolt).
Mis selle pikniku käigus siis selgus?
Kõigepealt see, et Kairi ei räägi minuga täna MSN-is. Ma ei tea kas nutta või rõõmustada. Siis saime lõpuks ometi teada, miks Mps Kairit vihkab. Ja jõudsime järeldusele, et Pirnikompotivedelik mõjub pea sama uvitavalt kui fun ja et tervisesportlased sest samusest pirnikompotivedelikust suuremat ei hooli. Ja lisaks veel sada pisikest aga äärmiselt uvitavat fakti tuli valguse kätte, mida ma parem kõiki üles ei kirjuta.
Järgnenud piljardimängudele pani Pille väärika punkti musta palli valesse auku löömisega.
Kuna piljard oli meid kõik ära kurnanud, siis tuli end kosutada (ja mõned pidid kurku ravima) jäätise ja mootoriõliga. Loomulikult sellisel kellaajal jäätist enam puu otsas ei kasva. Imelik.
Õhtu lõpetuseks vaatasime priljantkätt :D See oli lõbus.
Kairi ei jaksanud end enam vastu ööd koju vedada. Aga polnud hullu. Kuna Jaanika ei olnud välja ilmunud (keegi küll lubas teisipäeval tulla, aga teisipäev on niikuinii suhteline mõiste) siis sai Kairi tema voodikoha endale. See muidugi tähendas seda, et magama jäämisest ei saanud juttugi olla. Esiteks räägiti mulle unjuttu (Ja hunt ütles auh auh auh) ja siis vesteldi igatsugu vilosoovilistel ja vähem vilosoovilistel teemadel.
Üks küsimus, mis Lumeussike mulle esitas pani mind pikemalt mõtlema. Kas sul on kevad rohkem peas või südames? Mõtlesin mis ma mõtlesin ja ommikuks mõtlesin välja. Kevad on mul juba sügisest saati südames aga kevad peas on väheke värskem nähtus. Paar viimast nädalat on mul kõrvade vahel puhunud selline kerge kevadine tuuleke, mis mitte kuidagi ei lase nagu asjalik olla. Kui rumal rahutus ei lase üksi olla vaid ajab toast välja keset ööd... Ja päeval ka. Ja üldse ei anna rahu.
Arvutasin siin, mis ma arvutasin ja leidsin, et 58% kevadest on mul juba ammust aega südames, 38% kevadest on peas ja ülejäänud 4% kevadest on mul kurgus kinni (valutab teine netuke).
See teema hakkas mind miskipärat uvitama ja siit ka küsimus minu Blogi lugejatele. Kas teil on kevad peas või südames?

Teisipäev, aprill 12, 2005

Aiatöö on rahustav. Hoidu sellest

Miks hakkasin ma ometi õppima keskkonnatehnoloogiat. Ma oleks võinud ju aednikuks hakata ning ikka sama asja teha. Igatahes varsti lähen ja vestlen natuke oma rediste ja tomatitega - siis kasvavad nad ilusamateks ja maitsvamateks.



Need redised siin koduaknal on küll kuidagi rohtu kasvanud.

P.S Kui kedagi uvitab, siis urrloom ei urisegi enam. Ja ta pole pooltki nii kuri kui välja paistab. Tegelikult on urrloomad head :D

Esmaspäev, aprill 11, 2005

Appi, mis on saanud rõõmsameelsest Pillest? Alles on jäänud tige ja urisev urrloom.

Pühapäev, aprill 10, 2005

lubatud 3. post

Kuna ma ütlesin, et kirjutan kolm postitust päevas, siis tuleb mul veel kord end kokku võtta, kuigi ega sõrmed enam klahve ästi ei taba. Lihtsalt niiii väsinud olen. See on see matkamine. Tõsi küll. esialgsest matkaplaanist ei tulnud midagi välja, aga kuna ma olin matkaga arvestanud, siis tegin oma personaalmatka. Nüüd olen väsinud. Ei jaksa mõeldagi. See on hea.
Seetõttu teen lühidalt.
Ommikul olin eilse järelmõjul tiba nukker. Nii suur kurbus ei kao lihtsalt.
See läks peaaegu üle.
Viineripannkook oli hea
Liigutati moosilusikat, minu palmi, papptaldrikuid, apelsine ja Pillet (ülejäänud muutused olid ebaolulised)
Seemnete loendamisel sain abi. Tähh.
Piljard oli ka ägeš. Olgugi, et ma mängida ei oska.
Ja lõputu matk imekauni päikeseloojanguga.
Nüüd lähen ja rooman voodini
mmmmmmmm, nüüd vaid imeline kõikeraviv uni röstsaiast :.::....:::...::....:.:.:..::: (see on salkiri)

3 posti päevas

Näe, Pille on selle kirjutamise ikka südameasjaks võtnud. St tal on plaanis kirjutada kiiremini kui teised lugeda jõuavad :D
Olukord siinpool sood on taas stabiliseerunud. Päike paistab ja linnud laulavad. St Pille ei lase end ühel untsuläinud õhtul pikemalt morjendada.
Aga eile öösel oleks mulle küll üks kallistus ära kulunud. Aga kust sa sellisel kellaajal enam korralikku kallistust saad. Mitte kusagilt! Mõtlesin siis, et telliks postiga. Aga see jõuab liiga hilja kohale. Siis kui mul pole kallistusega enam miskit peale hakata. Tuli ilma hakkama saada. No mõtlsin siis, et võtan Pisikese Pille kaissu ja hea seegi. Aga Pisike Pille on samasugune kui suur. Tal on nimelt kohutavalt karvased ja karedad juuksed. Peaks omale kodust mõne korraliku kaisulooma tooma. Ma olen viimasel ajal kaisuloomadesse soosivalt suhtuma hakanud. Äkki toongi järgmisel nädalavahetusel (mil kõik on oodatud Suurtele Saaremaa Talgutele) kodust Sooda Sõbra ära.
Nüüd aga tuleb mul suunduda pühale retkele vannituppa - hambad tahavad pesemist saada. :D

no ¤&(##@&* kolmapäev küll!!!

Ma ei saa sellest aru. Lihtsalt ei saa.
See pole aus.
Miks peab kõik just siis kraavi keerama kui Pille arvab, et asjad hakkavad lõpuks ometi normaalsena paistma. Just ommikul rõõmustasin, et hea tuju ja tore olla ja kõik on ilus. No persse (sry, ma täna tõesti ei viitsi piikse kirjutada)
Kõik algas sellest kui seltskond otsustas, et nemad Pillega põhimõtteliselt msn-is ei räägi. Heal juhul iga 10 minuti tagant vastavad ühesõnaliselt. Ainus asi, millest minuga rääkida kõlbas oli see, et oi Pille, mine küsi, mis Piret sellest arvab. Teate, ma ei saa kedagi sundida endaga rääkima, aga palun, minu pärast, kui te ei viitsi minuga rääkida, siis plokkige mind lihtsalt ära. Eks.
Siis tuli see efwoodi jama.
Siis ütles mingi krdi päss minu kohta väga halvasti. Ma tegin küll näo nagu ei kuulnud. Teda ma võisin ju nii petta, aga ennast mitte
Siis said mu pleieri patareid tühjaks just siis kui ma tahtsin mööda linna jalutada, et rahus natuke nutta. Nii, et ma ei saanud seda teha :( (Ma töötan patareidega)
Siis istusin ma loomulikult Illekas üksi. Muidu on seal rahvast küll. Aga just siis kui mul oleks vaja oma vastikutest mõtetest kuidagi eemale saada. Kellegagi rääkida. Siis pole loomulikult kedagi.
Siis ma sain mingilt purjus Jürilt males pähe (No see muidugi ei tulnud üllatusena).
Ja siin ma nüüd olen. Parem kui poleks.
Ahh. Kohutav.
Apppi.
ma peaks vähem mõtlema (kui on võimalik veel vähem mõelda).

olgu omme... omme olen ma jälle konditsioonis.
sõidan tasa üle silla... sõidan tasa üle silla... sõidan tasa... sõidan tasa... tasa...

*Räme araabiakeelne sõim

Laupäev, aprill 09, 2005

grrrrrr.
mäletate, ma kunagi rääkisin oma väikesest täitunud unistusest.
No see on nüüd jälle täitumatu unistus:

Major Crash at Elfwood
About the recent Elfwood hard disc drive Crash the 1st of April...
As a general rule, we have done a time warp back to February 8th. (Last Backup date) All uploads, removals, suspensions, changes, comments, mod picks, etc, etc after that date are forever gone.

Seega minu oma ka.

krt
krt
krt
krt
krt
krt

Minu unistus läks. Miks mul on tunne, et täna on kolmapäev?

Äärmiselt asjalik sissekanne

Hehh, te oleks pidanud nägema kuidas Naabri Valve ja veel üks mutike mind ommikul trepikojas vaatasid, kui ma mpsi ja mani juurest ära hiilisin.
Sprite kaisukonn, kellega mul varem, suuremat kokkupuudet pole olnud osutus äärmiselt meeldivaks kaaslaseks.
Hulkusin täna päev otsa mööda linna ringi. Mitu tundi sai ringi jalutatud. Mõtlesin elu, univerisumi ja kõige* üle ja kuulasin muusikat. Äärmiselt positiivne oli va vaar imelikku mõtet universumi koha pealt
Nüüd urisen natuke.

Ahjaa, ma tegelen oma testamendi parandamisega. On kellelgi miskit soovi? Võin teidki sisse panna.

*Ilmselgelt on keegi D. Adamsi raamatuid liiga palju lugenud. Või just liiga vähe?

Reede, aprill 08, 2005

Oioioi

AaaaAAAaaaaAAAaaahhhhhh
Niimoodi tervitas mind täna Herr Habicht. Aga ma olin ekstra tema jaoks kõik oma muda ka ahju pannud. Ja omme, omme ma teen talle magustoiduks veel natuke mudakooki. Eks näeme, mis näo ta siis selle peale teeb. haa. lakkugu panni.

Kui ma olen muidugi võimeline omme mingit muda kärsatama....

Eile vaadati siis seda kurikuulsat vilmi nimega naljakaim koduvideo. OooOOooOOoooo. See oli hea. Ma küll ei lõpeta laulmist ära. Seda ma ei luba. Ja joomist ma ka maha ei jäta. Aga ma lihtsalt üritan veidike vähem kaamera ette sattuda.

Lisaks sellele äärmiselt uvitavale videotsile, vaadati ära ka legendaarsed multikad nagu Kolmanda planeedi saladus ja Pingviinipoeg Lolo seiklused. Oo nostalgiat ja rikutud lapsepõlvemälestusi.... Ma ei vaata neid multikaid enam kunagi sama pilguga

Aga nüüd teateid meie armsast krõpsikuvabrikust.
Eelmise küsimuse õige vastuse eest sai Triin juba krõpsiku kätte. Mina ei tea, kuidas tema alati õigeid vastuseid teab. Seda ei saanud ta põhimõtteliselt teada. Siine ei aidanud ei inimese tundmine ega hea mälu. Tal on mingid selgeltnägeja võimed...
Aga lohutuseks neile, kes pakkusid kollast, siis kollane liblikas lendas kohe valge järel.

järgmine küsimus on selline loomingulisem.
Teadagi on maailmas ilgelt palju ebausku ja igatsugu ägedaid uskumusi (aalaa must kass läheb üle tee, nüüd läheb küll halvasti, aga sülitaks õige kolm korda üle vasaku õla ja näe kõik jälle ok), Küsimus siis järgmine: Milliseid ebausuga seotud tavasid Pille järgib????

Kolmapäev, aprill 06, 2005

Kurb lugu seentest*

Tänasega algas ametlik grillihooaeg. Meie, kes me oleme peaaegu et perfektsionistid, soovisime seda alustada nii nagu ühele korralikule grillisõbrale kohane - karulihaga. Läksime siis metsa kuid ei teagi kas see tuli bensiiniaurudest, mida olime kõvasti sise hinganud, või siis valest määrdest, igatahes läks kõik kuidagi käest ära. Ma ei saanudki aru, kas see karu ajas meid taga, või jälitasime meie karu. Igatahes sel hetkel, kui mängu tuli kobras oma viinapudeliga, mõistsin ma, et ega meil ikka ei õnnestu, ei karu, kopra, ega täiesti normaalse looma liha** saada. Otsustasime siis pikkalinnu*** kasuks. Neid on vähemalt lihtne püüda. Saimegi ühe mingist Elva kaubanduskeskusest kätte, aga mul on siiamaani kuri kahtlus, et ta oli juba enne surnud. Aga pole hullu. Me loputasime selle funiga alla (ja see on juba kõva sõna).
Järgnes äärmiselt uvitav õhtu Illegaardis, mida minu jaoks kroonisid edukas maleturniir porgandi-õuna jogurti küpsiste peale ja meeletus koguses kõrge joovastava toimega vett.


* Ahjaa, kui kedagi uvitab, miks just selline pealkiri nagu see on, siis lugege minu kolmandat surematut romaani, mida ma kunagi kindlasti kirjutama hakkan (tõesline DUKS-lase lubadus). See nimelt räägibki traagilise loo kahest seenest,kes tänu sõprusele ja armastusele suudavad astuda vastu ka kõige karmimatele saatusekeerdkäikudele. Ja loomulikult nende kurvast ja kuulsusetust lõpust. See on romaan, mida tasub oodata.
** keegi on ilmselgelt hiljuti lugenud Põidlaküüdi reisijuhi triloogia viiendat osa.
*** Ilmselgelt on ta seda vist tõesti teinud

Teisipäev, aprill 05, 2005

Alguses mõtlesin ma midagi pealkirjaks kirjutada, aga siis mõtlesin ma ümber

nii punapääsuke on tagasi.

Esialgu mõtlesin teile kirjutada meeletu kiidulaulu sellest, kui tore ja mõnus ja hea oli kodus olla ja kui hästi lõhnas meri ja kui mõnus soe tuuleke puhus. Aga ma mõtlesin ümber. Te näete seda kõike isegi. Kevad ometi!

Siis ma mõtlesin, et räägin teile pikalt sellest, kuidas ma Saaremaalt muda Tartu transportisin ja kuidas reoveepuhastitüüp minu üle irvitas ja kui armsa kollase kühvli ma muda kühveldamiseks ostsin ja kui mõnusalt muda haiseb, aga ma mõtlesin ümber. Minge keemia hoonesse ja te tunnete seda isegi.

Siis ma mõtlesin, et räägin teile sellest kuidas möödus minu venna suurejooneline sünnipäev, kuidas ma kehastasin kummikutega haldjast, kuidas ma kala uputasin ja kuidas ma puu otsast alla kukkusin. Aga ma mõtlesin ümber. See läheks liiga pikaks. Kui kedagi uvitab, küsigu, räägin meelsasti.

Siis ma mõtlesin, et pajatan veidike sellest, kuidas ma males haledalt arvuti käest pähe sain (isegi siis kui ma kõik oma tagumise rea nupud lippude vastu vahetasin) ja kuidas ma males haledalt venna käest pähe sain (isegi siis kui ma tal mõtlemise ära keelasin) ja kuidas ma lõpuks leidsin oma õe näol sellise vastase, kes nii nagu minagi üle poole käigu ette ei mõtle. Aga ma mõtlesin ümber. Kui tahate teada kui vilets maletaja ma tegelikult olen, siis mängige minuga üks partii.

No ja kuna mul millestki nagu rääkida polegi, siis kommenteerin parem oma eelemist küsimust.

Mingis mõttes oli teil kõigil õigus. Läbinisti valet varianti selles küsimuses polnudki. Igale poole läheks. Kõige vähem ehk soojuse pärast soojale maale - ma pole kunagi eriti kuuma armastanud. Samuti poleks õige vastusevariant f. Tõsi ta on, et ma olen alati Islandile minna tahtnud, aga valmis turismipakettidest ma suuremat ei ooli. Vastusevariantide e, g ja h täideviimist ei takista mul küll mitte miski ja just seepärast ei saagi need olla õiged vastused. Kevade saabudes muutun ma ikka rahutuks ja varsti võite mind näha seljakott seljas mingis suvalises suunas minemas.
Variant d ei sobi, kuna mul pole oma mõõka (kui see ahjuroop välja arvata). Ja kusjuures ma leidsin Sutust ka suurepärased sõrmuste isanda rajad.
Variant C on ahvatlev. Mägesid olen ma alati armastanud. Ja see st Kittsi ja Nevise variant on pigem nagu kinnisidee.
Aga kõige enam tahaks ma täide viia oma esialgse plaani käia ära Marsil ja siis võiks oma retke edukaks lugeda ja koju tagasi lennata. Oldud siin küll.
Nii et kõige õigem vastus õigete vastuste hulgas oli variant bee.

Aga järgmine küsimus rubriigis tunne maailmaparandajat (jne) kõlab järgmiselt:
Mis värvi oli esimene liblikas, keda Pille sel kevadel nägi?