Neljapäev, detsember 31, 2009

Aasta 2009 kokkuvõte

Neile, kes on minu blogi lugejaskonnaga liitunud alles hiljuti, aga tahaks teada ka minu varasemast elukäigust, on minu grafomaanlus suureks komistuskiviks. no tõesti, kes viitsiks seda hülgemöla ikka tagantjärele lugeda. Ise ka ei viitsiks. Seetõttu ongi aeg teha lühikokkuvõte käesolevast lõppevast aastast. Alustame algusest.

Alguses oli Jaanuar
ja see algas paljulubavalt. Valelik Mang planeeris mu elu ja lubas pulmi. Millegipärast neid ei tulnud. Suurest masendusest ajasin ulmelistes kogustes moosi ja piparkoogimaju näost sisse. See kõik oli vajalik, et koguda energiat maamaksu arvutamiseks. Ära arvutasin! Kuigi ilmselt selge mõistuse hinnaga...

Veebruaris
proovisin erinevaid ameteid. Muuhulgas ka polaaruurija, toidukriitiku ja iluuisutaja oma. Näitasin igal alal üles kaasasündind annet. Vanadus lõi välja. Seda valdavalt hallide juuste ja katkiste hammaste näol. Et seda varjata, hakkasin sportlikuks ja läksin esimest korda elus trenni.

Märtsis
ründas maamaks taas. Et kurja maamaksu käest põgeneda otsustasime võimalikult kõrgele ja kaugele minna. Ostsin uued matkasaapad ja hakkasin Rumeenia vereimejate tarbeks Bruchettasid tegema.

Aprill-
Aprill ninaprill. Iga inimene kes mind vähegi tunneb oleks pidanud aprillinaljaks tõsiasja, et Pille hakkas rattaga tööl käima ja kihutas väinatammil tigudega võidu. Üldse sai kuidagi palju ringi rännatud. Käisime Vilsandi mudapaksukest piidlemas, mudaväljadel ekslemas ning kanuuga Soomaal kirpe peletamas. Kõik see sai minu uue fotokaga ka üles pildistatud.

Mais
kihutasin ma endiselt rattaga mööda eestimaad. Seekord olid valdavateks sihtkohtadeks mandrimaa prügikastid. Kodusaarel oligi elu ohtlikuks läinud - antipanda käis ringi ja muudkui riisus röövis ja põletas. Puudusin ka esimest korda elus töölt haiguse tõttu. Täitsa porr.

Juunis
leidis aset minu elu esimene puhkus. Puhkus oli see ainult nime järgi. Gotfried seljas sportlaste kannul karude eest mäest üles põgeneda pole just teab kui lõõgastav. Mäest alla tulek samuti mitte. Kaheteistkümnekesi kuueses kupees istuda (kotid läksid täisinimestena kirja) polnud ka teab mis virgestav. Isegi Musta mere ääres ei saanud rahumeeli pikutada ilma, et oleks grillkanaks kõrbenud. Aga muidu täiesti unustamatu reis! Kõik muu kahvatab selle kõrval.

Juuli
alguses õnnestus mul end tänu oma pimestavale ilule ja suurele ihurammule laulupeole sisse smugeldada. Ülejäänud juuli on aga üsna punaseplekiline - metsmaasikatest. Minus lõi taas välja korilaseveri. Saaremaale tegime Mpsiga kah tiiru peale!

Augustis
selgus, et olin olnud lähikontaktis ühe tõbise puugiga, mistõttu oli tegu kuiva kuuga. Kuiva, aga mite kurva kuuga. Maalilaagris õppisime kuidas vesivärviga vähki püüda ja pihlalaiul korjasime kiva. Kuu lõpus võis jälle veidi vesisemalt võtta ja rattamatk mööduski suures osas paduvihmas. Matka lõpuks korraldasin Palamuse poe ees terrorismiõppuse.

Septembris
selgus, et Mangil oli vähemalt kellegi elu plaanimine korda läinud ja lõpuks ometi sai taas kord pulma. Palju õnne! Pruutpaar üritas pruudipärja meile mahamängimisega vihjata, et tasuks Mangi sõnu veelkord tõsiselt kaaluda. Ülejäänud kuu kolasin ma oma kõrgest eas hoolimata mööda väikelaide ringi.

Oktoobris
läks suure hooga käima remondiprojekt - köök kiiresti korda. Ainus asi, mis kiiresti juhtus oli see, et sai selgeks, et kiiresti ei lähe siin midagi! See aeg, mis ma värvirulliga köögis ei ekselnud värisesin ma suurest külmast.

November
oli nii tolmune, et ega hästi näinudki, mis seal toimus. Räägitakse, et remont olla suuremad mõõtmed võtnud ning köögis alustati arheoloogiliste kaevamistega. Mina jäin praami peal bussist maha. Andekas, mis teha. Novembris sündis veel beebisid, kes küll enam medalit ei saanud, kuid punktikohale jõudsid ikka. Asi seegi.

Detsembris
kääris Muhumaal hullemini kui siidritünnis. Minu köök sai aga peaegu valmis! Nipet-näpet tööd jäävad uude aastasse. Hapurotihais segunes piparkoogi, glögi ja mandariini hõnguga. Jõuluvana käis ja päkapikud ka. Järelikult olin ikkagi hea laps kohe-kohe mööduval aastal!


Vot selline see mu aasteke oligi. Lühidalt.

Järgmine tuleb veel parem. Kust ma tean? ma olen juba loomupoolest selline tark ja ettenägelik...

Kolmapäev, detsember 30, 2009

Juurikaid otsimas

Eile sattusin taas kodulooradadele ekslema. No tuhnisin juurikaid. Kuna mu enda juurikad on ema poolt üsna ära kõblatud ja rohitud, siis uurisin natuke Mpsi tausta, et kellega mul üldse tegu on. Nokitsesin natuke GENIs ja siis, vupsti, ühendasin kogu muhumaa oma sugulasteks (või noh, kui nüüd jäärapäiselt tõde taga ajada, siis Mpsi omadeks). Näiteks Laisik on täitsa Mpsi sugulane. Täpsemalt on ta Mpsi fourth great uncle's wife's fourth great niece. Peaaegu et õde ju :P

Igastahes, kui sa oled olemas, siis oled sa minu sugulane :D

Esmaspäev, detsember 28, 2009

Jõulud hakkasid pähe

Ma olen tuntud oma öiste luulude poolest. Küll ma näen öösiti oma toas ämblikke, verd, kummikutorne, kuristikke, murdvargaid ja muud säärast pudi-padi.

Mõned päevad tagasi nägin ma aga midagi eriskummalist - ma nägin laes kausitäit piparkooke!!! Selle peale ma muidugi appi hüüdma ei tõtanud. Jumalast normaalne nähtus ju...

Jõuludest tagantjärele

Mmm, mulle on jõulud alati meeldinud.
Sel aastal sai kohe palju jõule tähistatud:
Jõulud nr 1 - Mpsi perega - soojad ja vaiksed. Küünlavalguse ja vihjetega kingitustega. Mina olen vihjete äraarvamises äärmiselt nõrk, aga ikkagi halastati ja anti kink kätte.
Jõulud nr 2 - minu perega - lärmakad ja lõbusad. Jõuluvana käis ja ohtralt lauamänge sai mängitud. Vanad head ajad tulid meelde. Mmmõnus.
Jõulud nr 3 - Järeljõulud Mpsi juures - Glögi ja jõululauludega. Vähemalt alguses olid jõululaulud. Meremehe tütar ja Kasatšokk pole just eriti jõululikud, kuid ega see ei takistanud kedagi. Tore oli ikka.
Jõulud nr 4 - minu ja Mpsi jõulud - kõige rahulikumad ja vaiksemad ja hubasemad ja armsamad. Küünlavalgust ja kuuselõhna täis.

Kõiki jõule ühendasid ohtrad maovenitusharjutused. Nälgivad Aafrika lapsed oleks sellest toidust, mis ma nende kolme päevaga ära sõin saanud kolm kuud õnnelikult elada. Õnneks tõi jõuluvana mulle hüppenööri, nii et rannahooajaks on kõik tibens-tobens.

Reede, detsember 25, 2009

Pets vs. Kardinapäkapikk

Kardinapäkapikud on päkapikusussi dekoratiivseks vasteks Ida-Saaremaa kutuuris. Jõulude puhul sai Pets ametikõrgendust ja ta ülendati samuti kardinapäkapikuks
Nagu näha pildilt jäit ta aga ameti kuritarvitamisega vahele. Kardninapäkapikkudeks ei sobi isikud, kel on soodumus magusaga liialdamiseks...

Kolm tarka kuningat

Jaa, jõulud on käes. Isegi pankrotihaldurid on end pühade puhul kolmeks kuningaks maskeerinud Ei tea, kas toovad kulda viirukit ja mürri ka... Kahtlen, sisimas on nad ikkagi pankrotihaldurid... kardetavasti viivad viimsegi (mu mürrivarud on niigi otsakorral

Kolmapäev, detsember 23, 2009

Teisipäev, detsember 22, 2009

Haiseb

Meil on siin lasteaias keski radika taha ära surnud... Kahtlustan Wincent von Worstivarga sugulasi. Kes ta ka poleks, hapurotihais tahab hinge seest võtta.
Jõulude ajal peaks piparkoogi ja mandarini lõhn ringi hõljuma! Kus on kord, ma küsin!

Esmaspäev, detsember 21, 2009

Prillid peas hea unelda...

Mind on tabanud hajameelsus. Näiteks täna olin juba poole väinatammi peal kui avastasin, et olin unustanud prillid ette panna. Arvestades, milliste ilmaoludega ma viimasel ajal olen sõitma pidanud, siis täna oli nähtavus lihtsal imeline.
Aga harjumatu oli küll ilma prillideta. Ma sain prillid 7. klassis ja alates sellest, kui ma toona prillipoest oma uute prillidega välja astusin, pole ma eriti ilma olnud (va need korrad, kui ma prillid ära kaotanud olen). Mitte, et ma ilma ei näeks. Lihtsalt prillidega näen paremini.

Üldiselt tahaks ennast ka koju unustada. enne pühi pole mingit tahtmist tööd teha, samas on terve ports asju, mis tuleks enne pühi ära teha. Nii ma piitsutangi end hommikul voodist välja, kuigi suurim soov oleks lihtsalt magada.... Talveund :D

Reede, detsember 18, 2009

Näen mu sõber, su silmad on väsinud, ära naera on väsinud jah...
Teate kui veider see on, kui silmad on unised ja väsinud, aga sisemus on erk ja ärgas. Mitte just ülemäära meeldiv... Saaks see jama ükskord läbi. Tahaks lõpuks magada.
Täna on veel hull päev, õnneks lubab ilmajaam hommseks ilusamat elu.
Keeraks kella umbes 6 tundi edasi

Neljapäev, detsember 17, 2009

Kosmost vallutama

Mõned päevad tagasi õnnestus mul jope sisse auk sulatada. Ilmselgelt seoses ilmade külmenemisega soovisin ma soojale kohale lähemale pugeda. Liiga sooja koha sain.

Nüüd ostsin endale uue jope. Ilma auguta. See näeb välja täpselt nagu skafander, ainus erinevus on karvane kapuutsi äär. Nii et kui teile peaks lähiajal mõni astro/kosmo/daikonaut vastu jalutama, siis võin see samahästi ka mina olla.

Maskeerunult lihtsalt

Kolmapäev, detsember 16, 2009

õnnestumiste rohke päev

Täna õnnestus mul paar korda autoga lumme kinni jääda (õnneks nükerdasin ise välja. Tagurpidikäik aitas), sõita mitmeid kümneid kilomeetreid ninapidi tuuleklaasis kinni, et vähegi leida mõnda märki teest (ja veel enam teeservast), mitmeid kordi hambad risti rooli keerata, et juhitavust tagasi saada ja loendamatu arv kordi mõttes kirutud seda ilusat lumesadu ja jõuluilma. Ei, mulle meeldib lumi ja külm. Siiski on seda kõige mõnusam jälgida kodus kamina ees ja kindlasti mitte autoroolis. Kohati tekkis küll tunne, et oleks ikkagi vaja sahk oma auto ette monteerida.

Lumesadu tuleb alati ootamatult, isegi kui see on väga oodatud (Nagu ta enne jõule ikka on).

Muide, natuke hakkab juba jõuluärevust sisse tulema :D Mõnus.

Teisipäev, detsember 15, 2009

Piparkook ja siidrijook

Katsetasin täna siis seda särtsakat piparkoogitaigent, mille ma eile valmistasin. Jaa. Väärt asi. Olgu öeldud, et ahjust tulid tõelised PIPARkoogid, mitte mingised haledad küpsissed.
Vanarahvas on ikka öelnud: "Rosinasaias peab oleam rosinaid ja piparkoogis pipart - siis on maailmaasjad korras". Ja ega vanarahvas polnud siis rumal või midagist.
Minu präänikutes on pipart nii et mustab (sellega seoses meenus minu esmane piparkoogitaigna tegemise katsetus ühikaaegadest, kus ma suhkrut kärstada ei viitsinud ja tumeda siirupi asemel kasutasin mett. Aga, et õige piparkoogitaigen käib ikka pruun, siis lisasin niikaua piparkoogimaitseainet, kuni taigen tumedamaks läks. Päris seda taset ma sel korral ei saavutanud, aga sinna kanti).

No ja siis sahvrisse vaadates avastasin, et suure remondi ja kolimise käigus (lükka kõik asjad ukse vahelt sahvrisse) oli meie siidritegemise katseanuma õhulukk ära murdunud.
Juba vanarahvas tedis öelda - siidert annab ise märku kui ta valma on. Me võtsime seda kui otsest vihjet ja soovi vabadusse pääseda ning testisimegi ära.
Lõhnas nagu siider ja maitses nagu.... nagu... nagu siider! Uskumatu!
Selline kuiv (st suhkrut veidike vähe), aga mõnus vurts on sees.
Villisime selle siis pudelikestesse ümber.

Nüüd võitekolm korda arvata, kas ma olen peale ohtrat maitsmist lõbusas tujus või ma olen lõbusas tujus!

Kohe laulda tahaks :D
Joy to the world....

Ei mingeid kommunikatsiooniprobleeme

Leidis aset järgmine telefonivestlus:
Ema: Ahjaa, Kadi käskis meelde tuletada, et sa ikka hambaharja ka kaasa võtaks.
mina: Ja-jah, lükkasin pesumasina juba keset koridori, et ei unustaks

Nagu te kõik ilmselt taipate (vähemalt mina ja ema saime küll aru), siis jutt käib õmblusmasinast.

Kuldsete kätega?

Hakkasin ükspäev rumala peaga käsitööliseks. No mõtlesin, et kuna mul nüüd peaaegu et köök olemas on, tuleks sinna ka ilusad kardinad teha. Vaimusilma ees lehvisid mu akna ees kaunid tikandiga kardinad. "No kui raske see ikka olla saab," mõtlesin ma naiivselt ja ostsin ohtralt mulineed. Nüüd olen kolm õhtut tikkinud nii et silm krillis peas (oi niidikeste lugemist). Kui nüüd arvestada, kui palju tehtud on ja kui palju veel teha on, siis enne järgmisi jõule kindlasti valmis ei saa. See aga eeldab, et mul niipalju kannatust ikka on. Pakkuge kolm korda, kas ma olen tuntud oma kaameli kannatuse poolest või pigem kärbse kärsituse poolest.

Esmaspäev, detsember 14, 2009

Särtsakas tüdruk

Kujutage ette, ma sain praegu just piparkoogitaignalt särtsu!

Pühapäev, detsember 13, 2009

Pea-aegu valma!

Juhhhuuuuuuu!
Õnn ja rahu on maapeale langenud. Mu köök on peaaegu valmis. Eile tulid Laisik ja Priit meile külla kaasas suurim tööriistakohver mida ma näinud olen. Esimese asjana tormati otseteed ehitusmaterjalide poodi kruve ja muid vidinaid ostma. Tormati, sest pood pidi varsti oma uksed sulgema. Sellest hoolimata jõuti veel kaks korda samas poes käia. Ma kahtlustan, et viimane kord läks küll nii napilt, et Mps pidi varba ukse vahele suruma, et seda lukku ei keerataks. Aga kõik vajalikud jubinad said ära toodud.
Päev otsa kostis köögist kopsimist, saagimist ja vaidlemist teemal mitu auku tuleks puurida. Õhtuks aga oli vana kraan seina küljest lahti kangutatud (see võttis kõige kauem aega), uus kraan ja kraanikauss ning tööpind paigaldatud.
Nüüd on jäänud vaid nipet-näpet ilutöid teha (viimased liistud, nagid, pildid, valgustid ja muu säärane). Need aga ei takista asjade kööki tagasi kolimist ja normaalse elu jätkamist.
Lõpuks ometi saan ma korteri ära koristada ja jõulumeeleolu asjade hunniku alt välja lasta!
Minu rõõm on suur.

Kui remontöörid said oma töö tehtud, pakkisime selle hiiglasliku tööriistakohvri ja läksime vaatasime kuidas Laisikul (kes oli pisut varem lahkunud) sauna ja ahjude kütmine õnnestus.
Saun oli mõnus!
Ja hommikuks oli tuba ka soe :D

Reede, detsember 11, 2009

Töine meeleolu

Lapsed küpsetasid täna piparkooke. Terve lasteaed oli jõuluhõngu täis. Tekkis ka tahtmine oma osa saada. Keetsingi omale veekeetjaga glögi (et ei tekiks kahtlusi tööpostil joomise osas, siis olgu mainitud, et tegu on alkoholivaba glögiga). Mõnus on planeeringute ja muude jamade kõrvale lonksata tassikese kuuma jõulujooki ning haugata kõrvale piparkoogilõhna. Hakkas soojem ja parem. Ilusad mõtted ilusast ajast siluvad natuke seda vastumeelsust mõningaste tööülesannete vastu ja leevendab mitte nii ilusate aegade masendust.

Kolmapäev, detsember 09, 2009

Jutustan Teile muinasloo

Kusagil kaugel-kaugel, seitsme maa ja mere taga asus üks tilluke kuningriik. Riik ise oli tilluke, kuid selle maa rahvas armastas seda palavalt. Muud neil ju polnud. Ühel päeval aga asus troonile uus kuningas, keda rahvas mitte ei armastanud ja ega kuningas rahvastki suuremat hoolinud. Temale meeldis kuld. Ühel päeval otsustas ta siiski alama rahva lossiesisele platsile kokku kutsuda, et ka neid pisut valgustada sellest, millist saatust ta oma armulisuses neile ette on näinud.
Kui värisevad rahvamassid olid kokku kogunenud, lasi ta oma karmil kohtuotsusel kõuena üle nende kõlada.
Teade kõlas nii: Kõik alamad tuleb keskmiselt 12 % võrra lühemaks teha. Kes on niigi lühikesed (ja antud kuningriigi rahvas on tuntud oma lüheldase kasvu poolest) või ei oska exelit kasutada, neist pole kuningriigile niikuinii suuremat tolku ja seega võib need täielikult hävitada.
Enneolematu! Lubamatu! Isehakanu selline! Kuidas ta julgeb! Kus on õiglus!
Rahvamass raevutses.
Kusagilt lendas kuninga poole roosit pätt, kuid õnnetul kombel kandis tuul selle kõrvale.
Märatsevad rahvamassid olid valmis barrikaadidele tõusma...

Vot selline muinasjutt. Ah, et kuidas see lõppeb? Nagu klassikaline vene muinasjutt ikka:
Sõin ja jõin seal minagi, suhu ei saand midagi... Peale halva maigu...

Esmaspäev, detsember 07, 2009

Hakkan vist haigeks jääma.
Muidu nagu ei saaks arugi, aga silmad on sellised... unised. Hommikul ma arvasingi, et nad on unised. A kui praeguseks ikka veel pole "uni" üle läinud, siis päris õige see ikka ei ole.
Muid kehalisi kaebusi pole. Ajaa, kurk on ka õhtuti pisut hell. Vaatasin peeglisse. Kärsailminguid veel pole.

Su aknad maaliksin kohe just seda värvi maaaaa....

Kardinapuu on laes :D
Liistud on suures osas maas!
Õhtul hakkan pintseldama ja värvin ära kõik uksed ja aknad ja muu säärase...
Varsti saab kapid ka sisse tõsta!
Ja külmiku.
Ja pliidi.
Siis saab piparkooke teha!

Reede, detsember 04, 2009

Murrangupunkt köögiremondis?

Juhhuuu!
Põrand on all!
Nüüd saab köögis tantsu lüüa. Suurt muud seal veel teha ei saa, sest vaja on veel liistud panna, uksed, akanraamid ja taburetid ära värvida, köögikapid paigaldada. Tööpind paigaldada. Tööpinna sisse kaks auku saagida. Kraanikauss ja kraan paigaldada. Enne vana kraan eemaldada. Kardinapuu paigaldada. Kardinad ka. Pliit ja külmkapp ja laud kööki tagasi transportida. Kõik asjad, mis said kappidest välja võetud tagasi paigutada. Pilt joonistada, see ära raamida ja seinale panna. Nagid tekitada ja need seinale panna. Tööpinna valgustid paigaldada. Kosmeetilised iluvead parandada ja ongi peaaegu valmis... Mis te arvate, kas enamuse neist võiks jõuludeks valmis saada?
(Kõike kindlasti mitte. Näiteks pildi osas on mul ainult see teada, kuhu ta tuleb, aga inspiratsioon ise pole veel külas käinud. Kui aga kellelgil on häid ideid, mis ühe köögipildi peal peaks olema, andku aga teada).

Neljapäev, detsember 03, 2009

Ei midagi uut

Oi-oi. Keegi on toidu üle soolanud...
Mide, mul käivad päkapikud. Aga kuna mu sussid on endiselt auto pagasiruumis, siis vaesed päkad peavad otsima kohta, kuhu head ja paremat kokku kuhjata. Eile näiteks olid mandarinid võõraste susside sees. Aga küll ma juba teadsin, et mulle. Ma olen nii äraütlemata hea olnud ju. Nii et kui ma kusagil mõne võõra sussi sees kommi näen, siis teen lihtsa järelduse - päkapikk on aadressiga eksinud ja saak oli mõeldud tegelikult mulle.
Täna oli päkapikk oma kingituse hoopis ahju peitnud... Tegin ükspäev pitsat, ahjus võis juustu lõhna olla küll veel.

Kolmapäev, detsember 02, 2009

Kuldkalakeste püügiaeg on alanud

Sesamy kutsus ka mind fantaseerima teemal, et kui ma juhuslikult jääaugust kuldkalakese kätte saaks, siis mis ma talt välja pressiks. Ei tasu muidugi mainida, et jääd, millesse auku puurida, võib sellisel soojal sügisel ajal leida vaid külmkapist.

(Ehk siis lihtne ülesanne: pane kirja kolm (jõuluaegset) soovi ja palu ka kolmel blogisõbral neile vastata.)

Enne kui vastan pean siiski veidike kuldkala teemal sõna võtma.
Kuldkalade mälu on häbemata lühike. Teatavasti on see 3 sekundit (mõningatel optimistlikel andmetel ka 7 sekundit). Seega kui kalake anub härdalt, et lase mind vette, ma täidan kolm sinu soovi. Siis suure tõenäosusega on ta vettejõudmise ajaks oma lahke lubaduse juba ära unustanud ning ujub lihtsalt minema.

Seega peavad soovid varakult valmis mõeldud olema.

Kui ma veel noor ja ilus olin, siis olin ma kuldkalaga kohtumiseks ettevalmistatud. Esiteks olin ma veendunud, et mulle pole kolme soovi vajagi. Mulle oleks piisanud ühest. Teiseks oli see üks soov mul targu välja valitud. See oli lihtne - et kõik mu soovid täituksid.

Tõelise maailmaparandajana peaksin ma soovima maailmarahu, et näljad ja haigused kaoks ja maailm muutuks selliseks kauniks kohaks nagu vahitorni lehekülgedel kujutatakse, kus lambuke ja lõukoer käsikäes aasal mängiks.

Aga mina olen pisut egoistlikumat tüüpi maailmaparandaja ja sooviks selliseid väiksemaid, maisemaid ja reaalsemaid asjakesi:
1) sooviks, et see õnnetu köögiremont ükskord läbi saaks ning ma saaksin oma kodu uuesti korda teha. No et oleks hea ja ilus jõuluaeg.
2) sooviks, et kõik need jamad, mis siin tööl igapäevaselt välja ujuvad, laheneks imekombel lihtsalt ja valutult.
3) ja viimaks kõikse olulisem soov - et see soe ja mõnus õnnetunne, mida üks konkreetne isik suudab minus tekitada ei kaoks, hääbuks ega tuhmuks (mitte, et viimase 4 aasta jooksul oleks selliseid märke näha olnud, aga ma loodan, et järgmise 400 aasta jooksul ei ilmne kah!)

Hea meelega loeks ka teie kuldkalasoove Unistaja, Jupijumal ja Laisik

Käbe kärbes

Eile treeningus avanes järgmine koomilisepoolsem vaatepilt:
parasjagu oli kavas selline harjutus, kus kõik olid mattidel selili ja vehksid käte-jalgadega. Järsku avastasin, et minust pisut eemal põrandal on selili maas üks kärbes ja teeb täpselt sama harjutust. Ilmselt tahtis ka vormi saada.

Teisipäev, detsember 01, 2009

Füüsilistest vajakajäämistest

Järjekordne päev hakkab õhtusse veerema. Enne kui ta seda teeb tuleb mul endal pisut mööda spordisaali ringi veereda. Iganädalane aeroobika. Iganädalane on muidugi selge liialdus. Üleeelmine nädal ma ei käinud, sest oli vaja torti süüa. Eelmisel nädalal läksin kohale küll, aga peale kahe sammu tegemist vajusin lörtsti nurka nagu millimallikas ja ei jaksanud kombitsatki liigutada. Valgusin hoopis koju.
Loodan, et täna olen paremas vormis ja jaksan mõne liigutuse ikka kaasa ka teha. Üldiselt olen ikka hale küll.
Selle hoogsa ja hüpleva osaga mul väga suuri probleeme ei ole. Kui just väga keerulisi kordinatsiooniharjutusi ei tehta, siis saan hakkama. Mis aga puutub vähegi suuremasse lihaste pingutusse, siis ilmnebki kurb tõsiasi, et minu puhul asendavad lihaseid makaronid. Keedetud.
Mäletan, et kooli ajal võisin päris uhkelt neid kõhulihaseid teha vihtuda. Nüüd on juba mõne kergituse peale võhm väljas... Käte lihased on veel haledamad. Kätekõverdusi näiteks jaksan teha täpselt pool (ehk siis alla).
Kõige hullemad on minu arvates siiski venitusharjutused. No tehke mis tahate, ma lihtsalt ei paindu nii palju kui nad tahavad. Pole kunagi paindunud.

Aga sellegipoolest käin ma seal. Isegi kui enne trenni laiskus peale tuleb, siis pärast on hea olla (kui just millimallikaniseerunud pole). Ja nii võib juhtuda, et pika treeningu tulemusena suudan ma hooaja lõpuks juba terve (kujutage ette) kätekõverduse teha.

Elagu sprot!