Tööving

Meil otsitakse tööle uut ametnikku. Vana leidis, et ta on sellisteks lollusteks liiga vana ja sünnipäevatordil olevate küünalde arv kinnitas, et ongi piisavalt vana, et vanaduspensioni ettekäändel kontoritolm kingadelt pühkida. (Lisaks kirjavigadele on siin blogis ka ebaloomulikud sõnakordused kõik taotluslikud). Kuna mind on arvatud värbamiskomisjoni, siis tutvusin esitatud CV-de ja motivatsioonikirjadega ja tekkis mõte, et võiks ise ka kandideerida kuhugi. Ja kui ma kandideeriks, siis kas ma oleks tõsiseltvõetav kandidaat või lükataks kohe kõrvale kui sobimatu.

Mul saab täpselt kahe nädala pärast täis 18 aastat selles ametis (mõningate titepausidega). Selle ajaga jõuab vastsündinu täisikka, aga mina ei ole kuhugi jõudnud. Mitte, et ma oleks loomult väga ambitsioonikas või et mul oleks olnud mingid erilised sihid silme ees. Kaugel sellest. Ja kui päris aus olla, siis ega minu ametiredelil ei olegi (vähemalt selles organisatsioonis) rohkem pulki, kuhu tõusta, sest kõrgemad ametikohad vajavad juba isikuomadusi, mida mul ei ole ja mida ma ka ei igatse.

Nii et lagi käes?

Sõber ütles, et kui pole soovi karjääriredelil horisontaalselt tõusta, siis võiks panustada vertikaalsele arengule. Mul on aga tunne, et mul ei ole toimunud siin mitte vertikaalne areng, vaid lihtsalt laialivalgumine. Ja see mulle ei sobi. Kui teemad lähevad juba liialt laiaks, siis ei suuda ma end ennast rahuldavas ulatuses kurssi viia ja see ärritab mind. Ja siis ma olen kuri. Kuri olen ma ka siis, kui minult oodatakse rohkem kui ma pakkuda suudan. Või on asi hoopis selles, et ma tunnen, et pean tegema rohkem kui minu ametiülesanded on ning täitma kellegi teise puudujääke. Ja kui ma siis sellega hakkama ei saa, siis olen jälle kuri. Ja eriti tige olen ma siis, kui räägitakse, et midagi peaks tegema ja siis ei tehta ning järgmisel korral räägitakse, et peaks midagi tegema, aga ikka ei tehta. Ja nii edasi ja nii edasi. Mulle see kuidagi ei sobi. Ma tahaks iga korraga vähemalt väikese sammukese edasi liikuda. Ja kriitikat võtan ka väga isiklikult. Isegi kui see on üldine või võib-olla hoopis kellegi teise pihta suunatud.

Ma vist üldse kipun tööd liiga isiklikult võtma. 

Igatahes viimasel ajal tunnen, et olen muutumas (või juba muutunud???) kibestunud ametnikuks ja kurjaks kolleegiks. Aga võib-olla on see hoopis seepärast, et ma töötan kiitusel ja ammu pole keegi öelnud, et tead, Maailmaparandaja, aitäh hea töö eest, sa oled meil asendamatu! Aga äkki polegi, võib-olla lihtsalt kujutan ette, et oma pikaajalise tööga olen taganud valdkonnas stabiilsuse ja hoidnud kiiruse ja korrektsusega taset kõrgel. Võib-olla räägivad suletud uste taga, et parem oleks kui ma ka ära läheks. Pensionini on muidugi veel miljon aastat aega. Nii et ikka CV-d kirjutama.

Üks on kindel, kui ma peaks mõnele kohale kandideerima, siis selle blogi siin pean küll maha vaikima, muidu saan kohe psüühiliselt labiilse veidriku sildi külge.

Blogi, blogi, blogi

Rääkisin just emaga telefonis ja ta küsis, et kuidas meil ka läheb.

Vastus oli töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö ja koristamine. Koristamist on ainult üks kord kirjas, sest see on pikk sõna ja ei viitsi mitu korda kirjutada, aga ega seda oluliselt vähem ei ole. Nagu märkasite, siis ei olnud nimekirjas mitte ühtegi blogi, blogi, blogi.  Lihtsalt ei jaksa.

Tööd on tõesti palju. Viimasel ajal kohe eriti palju. Ja ei ole lihtsalt paberi ühest hunnikust teise tõstmine või kaustade tähestikulisse järjekorda sättimine. Sellest võin küll ainult unistada. Ja aegajalt unistangi, mulle meeldivad kui asjad on korras ja struktureeritud. Isegi kui ma olen pisut kaootilise loomuga. Ma kirjutan iga nädal endale tegemata tööde nimekirja, kust saan siis tehtud töid maha tõmmata. Kui leht läheb liiga kirjuks, võtan uue puhta ja kannan sinna need, mis on varasemalt lehelt tegemata.  Minu arust juba kevadest saati (või äkki isegi eelmisest sügisest?) kandub nädalast nädalasse edasi tegemata töö nimega "pahna kõvakettalt serverisse tõstmine". Oleks vaja veidi sorteerida ja ära teha, aga kogu aeg tuleb peale pakilisemaid asju. Nii et kui üks kord mu arvuti õhku lendab, siis läheb see koos kõige sellega, mida ma pole tähtsamate tegemiste tõttu suutnud serverisse tõsta. Ja selliseid väga pika habemega tööülesandeid on mul veel küll ja rohkem. Kurvaks teeb aga see, et ükskõik kui kõvasti ma ka ei pingutaks ja kui hingega asja ei teeks, siis väljapoole paistab millegipärast ikka vaid kõik see, mis on tegemata.  Ei tea kas asi on ilmas või milleski muus, aga ma tunnen, et motivatsioon hakkab hääbuma ja kõrva tagant tuleb juba kerget kärsahaisu. Kas on tunda läbipõlemise hõngu?

Aga, et kõik ei oleks üheülbaline halamine, siis tooks sisse ikka ka koristamise teema. Siis on kaheülbaline halamine. Augeiase tallide puhastamine oleks selle majapidamise korrashoiu kõrval lapsemäng. Või on asi lihtsalt selles, et ma olen vilets koristaja ja veelgi viletsam delegeerija. Aga ausalt, kui ma õhtul töölt koju vaarun, siis tahaks puhata ja mängida, mitte koristada, süüa teha ja lapsi piitsutada, et nad oma koduseid töid teeks.

Minu vanuses võiks juba natuke paremini osata seda kõike manageerida. Vanusest rääkides. Sain hiljuti (peaaegu kuu aega tagasi juba) aasta vanemaks (hehee, lugesin just, et sain aasta vanaemaks....". Aga ega nendest pidustustest midagi erilist rääkida ei ole. Tuli lihtsalt veidi rohkem koristada ja kokata. 

Palju rohkem elevust tekitas Tirtsu sünnipäev. Ta sai juba neljaseks! Kes suudab seda uskuda? Alles ta sündis, aeg lendab linnutiivul ja kõik need tavapärased väljendid. Sünnipäev tähendas muidugi taas ettevalmistusi. Ma hoiatan. Kui teil peaks olema väikesed lapsed ja teil tekib mõte lastele sünnipäevaks pinjata teha (osta), siis palun, õppige minu vigadest ja matke see mõte kohe maha. Ausalt! Rebige peast välja, tümitage oimetuks ja kaevake maa sisse. Alates sellest kui ma Tirtsule mõned aastad tagasi esimese pinjata tegin, olen pea igaks sünnipäevaks pidanud ühe nikerdama. See tähendab mitu õhtut palehigis tööd, viie minuti destruktiivse lõbu ja kommisaju nimel. Jah, lapsed jumaldavad seda, aga mul on neist ausalt kõrini. Tirts tahtis loomulikult ka üht. Arvake ära mis kujuga. Võite kolm korda pakkuda, aga esimesel korral peab täppi minema. Vihjeks niipalju, et sellel on üks sarv ja see pole mitte nina otsas.

Õigesti arvasite.

Ja juba kolme päeva pärast saab minu esmasündinu 12. Ma iga päev imestan, kui suureks ta kasvanud on. Lisaks on ta äärmiselt nutikas. Koolist toob koju ainult viite puru, vahel mõni neli eksib ikka sisse ära ka. Ja ükskord sai vist isegi ühe kolme. Kehalises kasvatuses või midagi.  Ma pidasin end kooli ajal ikka targaks ja heade õpitulemustega lapseks, aga no sellistest hinnetest võisin ma vaid unistada. See ei tähenda muidugi seda, et meil poleks mingeid probleeme. Ütleme nii, et oleme ainuüksi sel sügisel nii palju piike murdnud, et talvepuudega peaks täitsa muretu olema. Peamisteks vaidlusteemadeks on ammu kontrolli alt väljunud nutisõltuvus ja üleüldine ärevus ning ärritumine kõikvõimalikel teemadel.

Seda nutivõitlust tuleb muidugi ka Täpikesega pidada. Vahel isegi Tirtsuga.

Mis siis veel? Joonistada pole ma eriti jõudnud. Oktoobri kuu kunstis teemaks oli lehemaal. Täpne teema sisustamine jäi iga kunstihuvilise enda määratleda. Mina läksin jälle kergema vastupanu teed ja valmistasin Lühiajalise lehetaiese pealkirjaga: "Napilt kassi hambust pääsenud". Teos on tehtud ühel tormisel ööl korjatud mini tormimurrust. 

Tõruvarblane

Tormidest rääkides. Neid on üle Eesti käinud päris mitu tükki - üks võimsam kui teine. Tuhanded inimesed on olnud elektrita, tormivangis, hädas murtud puudega jne. Huvitav oli hommikul tööl kuulata, kellele torm milliseid katsumusi on valmistanud. Meil näiteks puhus õues plastmassist tooli ümber...

Raamatu illustratsioone ma eriti teha pole jõudnud. Olen hoopis liimi ja vatiga õhtuti aega veetnud - mul on uus hobi. Sattusin instagramis  ühe kunstniku peale, kes teeb vatist imelisi jõuluehteid. Endale omase naiivsusega mõtlesin, et kui raske see ikka olla saab. Nüüd on mul terve tuba täis vormitudi vati-känkraid ja kahtlase kujuga moodustisi. Võibolla kunagi teen sellest eraldi postituse. No kui mõni jõuluehe päris valmis on. Hetkel kahjuks pole ükski valmis saanud, kuna mul ei ole valget värvi :D 

Ja koorilaulu hooaeg algas taas. Nüüd muud ei ole kui igal vabal hetkel üks ding-digedong. 

Tahaks kaevata

Ei, mitte kraavi. Ega ka mitte lillepeenraid. Isegi labidat ei taha näha. Tahaks kaevata kõikvõimalike tegelaste peale hoopis.

Esiteks kaebaksin raadiote hommikuprogrammide koostajate peale. Mu lapsed nõuavad, et hommikul kooli/lasteaeda sõites tuleb kuulata muusikat. Täna poolel teel juhtus aga selline lugu, et mitte ühestki raadiojaamast (ja mul on neid valikus ca 10) ei tulnud muusikat. Mitte ühestki. Igal pool seletati midagi. Tirts oli väga solvunud. 15 minutit nuttis lasteaias lohutamatult. Ma proovisin ise laulda, aga see tegi asja ainult hullemaks. 

Teiseks kaebaksin prillipoe müüjate peale. Mul oli nimelt uusi prille vaja ja nii võtsingi selle raske tee ette. Ma olen pikaajaline prillikandja, aga ega minu suure ja kandilise pea juurde sobivaid prille leida pole sugugi lihtne. Eriti minul, kes ma olen täiesti otsustusvõimetu. Ma olin päris rõõmus kui müüjad tulid appi valima ja lõpuks peale kõikide prillide proovimist valisin nende abil ühed välja (samas ilma nendeta oleks ma ilmselt alla andnud ja prillituna nurgas nutnud. Müüjad kiitsid, et oi need sobivad ikka nii hästi. Täpselt parajad ja igati kenad. Ostsin ära. Nii ja milline on tutvuskonna reaktsioon? Viisakas vaikimine. Mitte üks inimene pole isegi poole sõnaga kiitnud mu uusi prille. Need kellelt olen arvamust küsinud on viisakalt kõrvale vingerdanud. Mps mainis moka otsast, eelmised meeldisid talle rohkem... Või äkki peaks hoopis kallite kaaskodanike peale kaebama. Kuhu on jäänud vana hea silmakirjalikkus? "Oi, sul on uued prillid? Nii kenad! Sobivad hästi su kandilise peaga!" Polnud ju nii raske!

Kolmandaks kaebaks puhkuseasendaja üle. Aa, jah, meelde tuli. Mul ei ole puhkuseasendajat. Ehk siis see töö, mis jäi minu puhkuse ajal tegemata kuhjus lihtsalt minu lauale ja tuleb mul ikkagi ise ära teha. Nüüd siis topeltkoormus. Mitte, et mul enne tööd vähe oleks olnud.

Kaebaks veel, aga noh, see kolmas kaeblus - tööd peaks tegema.

Mitu halba asja sul täna juhutnud on?

Eile, hilisel pärastlõunal teatas Täpike, et ta tahab sõpradele kooli muffineid viia. Šokolaadisüdametega kaunistatuid. Loomulikult polnud meil kodus ei šokolaadi ega muid vajalikke koostisosi. Olin kuri emme ja ütlesin, et muffineid ei saa ja teinekord tulgu oma plaanidega varem välja kui viimasel sekundil ja ei, me ei hakka eraldi selle pärast poodi sõitma.

Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Täpike helistas aga Mammale ja valas paar suurt krokodillipisarat. Mamma, kes pole selline kivisüda nagu ema, leebus koheselt. Lõpuks sõitis ikka Mps "linna" poodi ja Täps sai oma muffinid. Aga tõesti, on alles manipulaator. Ma olen näinud, kuidas Täpike peegli ees harjutab haleda näo tegemist...

Täna kohtusin veel ühe haleda kujuga. Seekord oli see Tõruke, kes teatas, et sõbrapäev on maailma kõige hullem. Tänase päeva jooksul olla juhtunud 11 halba asja (telefonikõne ajal jõudis number juba 12-ni, ma ei taha teada, mis see õhtuks on) ja ainult 3 head asja. Ma küll lohutasin teda, et juu õhtu poole heade asjade osakaal suureneb, aga poiss oli veendunud, et siin ilmas tema jaoks enam midagi head ootel ei ole...

Ma saaks ka kindlasti päris mitu halba asja kokku, kui otsima hakkaks.

1) Äratuskell helises liiga vara (mitte, et see tavaliselt hiljem heliseks)

2) kaal näitas üüratuid numbreid (juba pikemat aega näitab, isegi uue kaalu ostmine ei aidanud)

3) märja peaga magamamineku tulemusel ei olnudki soeng ideaalne vaid erakordselt lopergune (ega kuiva peaga magama minnes olukord parem oleks)

4) Tirts oli hommikul väga kuri ja tahtis oma hommikusöögist lõuga mu kleidi sisse pühkida (soov jäi siiski realiseerimata)

5) Tõruke oli pahur ja riidles minuga, et ma sunnin teda kooli minema (oh õnnetust, kuri lapsevanem)

6) Tee oli libe kui tatt (praegusel tatisel hooajal on tatti niigi palju)

7) Jäin tööle 3 minutit hiljaks (juu peab siis vaatama, et lahkumisega hiljaks ei jää - kaks korda hilinemist oleks juba selge liig)

8) Printerist sai paber otsa (panin uue portsu printerisse, aga ikkagi, milline halb päev)

9) Üks kiri oli kaduma läinud (leidsime otsimise peale üles, aga see ei muuda päeva rõõmsamaks)

10) Kohvipiim oli eilse kuupäevaga (see, et kõlbas imeliselt, ei lähe arvesse)

11) Salatis oli liiga palju sibulat (isegi minu jaoks, kes sibulaga hästi läbi saab. Nüüd ei taha keegi minuga musitada. Mitte, et muidugi liiga suur tung oleks).

12) Tõruke helistas ja kaebas oma raske elu üle üritades tekitada minus süütunnet (õnnestus, ta on selles osav)

13) Unustasin, et pidin helistama juristile (tuli meelde, aga ikkagi...)

14) Helistasin juristile ja ebameeldivate tööasjade äng laskus mu peale (nüüd olen ängistatud). 

15)  kõik on hukas...

Ja päev on alles poole peal! Mõelda vaid kui palju halba saab veel juhtuda! Elagu negativism!

Raske algus

Isver-susver. See kooli algus on nii raske. Lapsed on täiesti ära unustanud, mismoodi asjad käivad. Esimesel päeval jättis Tõruke oma spordikoti kooli kõrvale kiviaiale. Jah, lugesite õigesti - Tõruke. Seesama äärmiselt täpne ja korralik tüüp. Võite siis arvata, kuidas Täpikesel, meie pere esiudupeal, läheb. Täna näiteks lõppesid tal Tõrukesega samal ajal tunnid. Tund aega varem kui koolibuss tuleb. Kuna ta aga tahtis sotsialiseeruda, siis lubasin, et tulgu siis koolubussiga koju, selle asemel, et koos minu ja Tõrukesega autoga tulla. Mis te arvate, kas ta unustas end bussi pealt maha või mitte ja mul tuli täiesti planeerimata lisasõit teha, mis lõi kõik mu ilusad plaanid uppi. Lisaks oli ta telefoni koju ning  jope kooli jätnud ja kes täpselt veel teab mida veel üle linna laiali laotanud.

See logistika on kõikse hullem. Eriti keeruliseks teeb logistikakeskuse töö asjaolu, et kool ei ole senini suutnud tunniplaani üles panna. Ja seda tilgutatakse päeva kaupa ette. Ei teagi, kas eesmärgiks on põnevust üleval hoida või arendada lapsevanemate kiirreageerimise oskusi. Samas taheti juba teada, et millisesse ringi keegi läheb. Tore küll, mismoodi saab ringe valida kui  tunniplaangi paigas pole? Kumb siis koolis ikkagi tähtsam on. No ja muusikakoolis sama häda. Ma ei saa enne tundide aegu kokku leppida kui ei ole teada, mis ajal koolitunnid on. Igavene häda ühesõnaga.

Järgmisel nädalal hakkab Tirts ka end lasteaeda harjutama. Vist. See on üleüldse üks suur muutuja - no et kuidas harjub ja kas üldse ja kes temaga neid poolikuid päevi siis tegema hakkab. Ma loodan siin Mpsile, aga olen üsna kindel, et peale paari lasteaiapäeva järel otsib ta endale kiiremas korras töö, et sellest kohustusest pääseda.

Ma tean, et ma ei peaks end sellisest asjast üldse ärritada laskma. Tuleks olla om ja zen ja kõik see jama endast mööda lasta. Aga ei saa, närvi ajab noh. Mul on tunne, et ma lähen iga päevaga üha enam Tõrukese moodi - ma tahan teada kindlat plaani ja mulle ei meeldi selline umbmäärasus.

Õunamahl

Aga meie tegime nädalavahetusel esimese laari pirni-õunamahla. Esimene mahlategu on alati nii eriline. kogu pere askeldab ringi ja kohati läheb lausa rebimiseks, et kes saab õunu purustajasse toppida ja kes pressile vinti peale keerata (ainult töövahendite puhastamise osas ei lähe lööminguks). Kõige toredam on aga otse pressi alt kruusiga värsket kuldset mahla püüda. Tõsi, esimese mahlateo mahl ei (suveõuntest) pole ehk kõige maitseküllasem, aga kuna see on hooaja esimene, siis on see ikka eriline. 

Pühapäeval tegin viimaseid ponnistusi selleks, et mu lapsed ei peaks alasti kooli minema. Eelkõige on jutt Tõrukesest. No nibin-nabin vist pääseb, aga ütleme nii, et mu juuksepahmakas on nüüd raudselt peotäis halle karvu juures. Tõruke ise halas, et maailmas ei ole talle sobivaid riideid ja jalanõusid olemas. Ma esialgu lohutasin teda, et igaühe jaoks on kuskil püksipaar. Aga ostlemistuuri lõpuks, mil mu pisike peavalu oli juba võtnud korraliku migreeni mõõtmed, olin valmis  tõdema, et kooli poolt sätestatud riietumisreeglid on liiga karmid. No mis mõttes peavad lapsel püksid jalas olema? See on põhiõiguste riivamine noh. Lõpuks siiski leidsime püksid, mille Tõruke heaks kiitis ja mis nägid ka enamvähem normaalsed välja. Tõsi, need tuleb lühemaks teha, aga see on palju lihtsam kui pikemaks/laiemaks tegemine.
Pidulikke kingi ei leidnudki. No mis seal ikka, ehk sajab, siis sobib kummikutega ka minna. Aktus on niikuinii õues.

Ebakindel

Küll on raske elu ebastabiilse enesekindluse ja -hinnanguga isikutel. No sellistel minusugustel.  Teed midagi, mis esimese hooga tundub endale äge ja hästi õnnestunud, aga ajapikku hakkab mingi ussike närima ja mõne aja pärast on tunne, et asi ei kõlba mitte kusagile ja mida ma endast üldse arvan, et üritan oma algeliste oskustega midagi ära teha. Eriti hull kui hakkan end veel teistega võrdlema. Teised on loomulikult ilusad, targad ja osavad ning näivad vähemalt kõrvaltvaatajale enesekindlate ja edukatena. Mõne aja pärast aga jällegi mõtlen, et tegelikult ju päris vahva asi. Küsin siis ümber nurga kellegi teise arvamust ja tagasiside on heal juhul leige. Tahaks ju mõelda, et tegu on eestlasliku tagasihoidlikkusega, aga vaikselt hakkab tunduma, et hoopis üritatakse viisakalt mitte halvasti öelda, et säästa mu õrnu tundeid. No ja nii see käib üles ja alla, vastik kõhkluseuss on koguaeg kallal. Ütleks siis keegi, et kuule, lõpeta ära, see lihtsalt ei ole sinu jaoks. Või vastupidi, et väga äge, sul on annet, ära kõhkle! Aga ei ja nii ma kõhklen.

Ulaõppe kahjust kodusele varale

Seoses distants-, või nagu mulle meeldib öelda, ulaõppega, on tekkinud tõsised puudujäägid minu koduses väikeelektroonikas. Näikse nagu oleks siin mingi elektroonikavidinate bermuda kolmnurk. Sellest, et mu läpakas on õhkulendamise äärel, olen ma vist juba kirjutanud. Igal juhul teeb see häält nagu mingi mini samurai vehiks rüperaali sees oma mõõgaga. Lisaks on tal kombeks ülekuumeneda ja iga natukese aja eest viskab pildile sinise kurva näo väites, et midagi läks valesti ja kohe kui on andmete kogumise lõpetanud, teeb restardi. See on muidugi katteta lubadus. Ikka tuleb jõuga arvuti taaskäivitada. Lisaks ei tööta sellel mikrofon, mis teeb veebitundide pidamise raskeks. Õnneks on häid inimesi, kes hoolivad mu laste haridusteest ja eile saabuski pakiga laenuarvuti. See on imeline. Kordagi pole veel kurba nägu teinud.

Teine kaotus tabas mind 1. klassi kehalise tunnis. Nimelt palus Täps ükspäev mult telefoni, et kehalise tunni jaoks oma liikumine salvestada. Andsin talle selle pahaaimamatult kaasa. Täps jalutas mere äärde. See peaks olema piisav vihje minu telefoni kurvale saatusele. Ma ei teagi, kas Täps üritas mu telefoniga lutsu visata või seda ujuma õpetada, aga  fakt on see, et vees see käis. Nüüd on lood nii, et telefon arvab pidevalt, et tal on vaja mingit nähtamatut seadet energiaga varustada. Muidu poleks ehk hullugi, aga kui ma panen juhtme taha, et telefoni laadida, siis näikse see arvavat, et peab kogu Eesti elektrivõrku üleval pidama ja laadimise asemel tühjeneb topeltkiirusel. Seega saab telefoni laadida vaid siis kui see on väljalülitatud. Muidu kena küll, aga kui ma panen laadimisjuhtme taha, siis lülitab telefon end millegipärast automaatselt sisse... Nokk kinni saba lahti.

Muudkui kaebab

 Täna tahan kaevata oma pesamuna peale. 

Eile õhtul läks ta mgama nagu kord ja kohus kell üheksa. Ei vingerdanud ega midagi. Kella 11 paiku arvas ta aga, et oleks paras aeg hakata plurtsutama ja plörtsutama ning võrevoodist levis minuni volatiilsete* väljaheidete vingu. Egas midagi - laps paljaks ja pepupesu. Võite ise arvata, kas Tirts ärkas sellise kohtlemise peale üles või ärkas ta sellise kohtlemise peale üles. Võin vihjata, et ärkas küll.

Ärkas, aga vot magama enam jääda ei tahtnud. Selle asemel ronis mööda mind ring, nokkis nina, kratsis kõrvu ja üritas silmi oma sõrmekestega lahti kangutada. Ja niimoodi kuni kella veerand viieni välja.

Olen täna värske kui salatileht võileival,(mis on nädalaks ajaks külmikusse moosipurgi taha unustatud).

*jah, ma tean küll, et see sõna siia eriti hästi ei sobi, aga just nende sõnadega kirjeldas üks kodanik kunagi laudast erituvat ja elukvaliteeti mõjutavat  lõhnahäiringut.

Koroonapakike. Puudustega.

 Täna saime koolist koroonapakikesed - no need toidupakid, mis lastele ettenähtud koolilõunate eest jagatakse. No seal oli head ja paremat küll. Vorsti, juustu, makarone, mannat, kaerahelbeid, jogurtit, krõbinaid, piparkooke ja glögi. Mõnedel olla isegi hapukoort olnud. Aga ühe asja olid nad ikkagi unustanud panna - veinipudeli lapsevanematele. Ometi ma rääkisin ju sellest puudujäägist korduvalt vallamajas. Ilmselgelt oleks pidanud hoopis toiduabipaki peakomplekteerijaga rääkima.

Täna tundsin küll, et läheks parema meelega vabatahtlikuna toidupakkide koostajaks kui keegi ainult tuleks ja lapsed tööle (loe koduseid ülesandeid tegema) paneks. Täps oli isegi koostööaldis, aga Tõruke - oma õueülesandeid jõudis ta tegema alles siis kui väljas oli kottpime. Ja sellele eelnes tundide kaupa minupoolset utsitamist. Proovisin küll keelitamise-meelitamise kui riidlemise ja ähvardamisega. No mitte miski ei toiminud. Ja mitte, et ühegi ülesande tegemine oleks tema jaoks raske. Ta lihtsalt ei viitsinud pihta hakata. 

Homme veel vastu pidada ja siis algab koolivaheaeg...

Muide, kahtlustan, et eelmisel aastal sokutas keegi meile Tahma-Toomase ukse taha ja seal see passib senini. Kuidas on võimalik, et  üks inimene peab kogu aeg nii palju koristama!

Kuidas teie pool ka kapsad kasvavad?

Teate seda iidset sõnamängu lopsakatest kapsastest ja tööõnnetusest saunaehitusel?

No seda*:

-Kuidas teie pool ka  kapsad kasvavad?
-Nagu noored kuused.
-Siis on ju hästi!
-Kus siis hästi, kits käis ja sõi kõik ära.
-No siis on ju halvasti.
-Kus ta siis halvasti, lasin kitse maha, sain palju liha!
-No siis on ju hästi.
-Kus ta siis hästi, panin liha suitsema, saun põles maha.
-Oi, siis on ju halvasti.
-Kus siis halvasti, ehitasin uue sauna!
-No siis on ju hästi!
-Kuis hästi, läksin viimast palki peale panema, naine jäi nabapidi** vahele.
-No siis on ju halvasti!
-Mis seal siis halvasti, võtsin uue naise jälle.
-No siis on ju hästi.
-Kus ta siis hästi? Papp ei tahtnud paari panna.
-No siis on ju halvasti.
-Kus ta siis halvasti, andsin papile pajatäie raha, papp pani paari mis partsatas.

Vot selle distantsõppe saagaga on lood olnud natuke samamoodi. Info on tilkunud minuni jupi kaupa erinevatest allikatest ja sellega on kaasnenud palju emotsioone!

Kõigepealt tuleb uudis, et koolid lähevad esmaspäevast kinni!

Eeeeeeeiiiiii, mitte ometi jälle koduõpe. Visake mind või kibuvitsapõõsasse, aga mitte koduõpe. Kevadine piin on liigagi selgelt veel silme ees. Ma pean kiiresti veinitagavarasid täiendama... 

Seejärel täpsustus, et koolid lähevadki sõna otseses mõttes kinni, mitte distantsõppele.

Huhh, no hea seegi, kuigi ma ei tea, kuidas ma jõuluettevalmistustega niimoodi salaja ühele poole saan, aga vähemalt ei pea pedagoogi mängima. Lapsed rõõmustavad kahtlemata. No mõelge ise, mis näo te oma kooliajal oleks teinud, kui keset kooliaastat oleks lihtsalt kool kinni pandud. Rõõmupidu! 

Järgmine täiendus. Seda, kas kool läheb lihtsalt kinni või rakendatakse distantsõpet, otsustab iga kool ise.

Teadagi. Siis võib ainult unistada, et meie kool distantsõpet ei vali. Veel veini?

Stenbocki maja andmetel võivad õppeasutused ERANDKORRAS kasutada distantsõppe vormi.

Erandkorras tähendab ju, et üldjuhul pigem mitte? No kui seda nähakse pigem erandina, siis vast ikka ei tehta kaugõpet. Lihtsalt jõulud algavad varem. Midagigi ilusat sel kummalisel aastal.

Haridusminister ütleb, et distantsõpe on siiski kõigile koolidele soovituslik.

Ah, et mitte enam erandkorras võimalik, vaid lausa soovituslik. Järgmiseks rangelt soovituslik, seejärel kohustuslik. Teame-teame. Kui palju seda veini vaja lähebki...

Täpsustus - soovituslik eelkõige gümnaasiumiastmele ja põhikoolide lõpuklassidele.

Kas tõesti läheb see karikas minust seekord mööda?

Lapsed tulevad koolist ja räägivad midagi zoomi-tundidest ja e-koolist. Koolist veel ametlikku teadet pole. Ilmselt hoiavad põnevust viimse hetkeni üleval.

Näikse, et see karikas ei läinud sugugi mööda. Kas valan selle karika kohe veini täis?

Liikvel on kõlakad, et vallavanemad tegid ühispöördumise palvega lubada meie üliväikese nakatumisnäitajaga maakonnas ikkagi koolidel normaalselt jätkata.

Juhhuu! Ei siiski mitte. (Isegi mina pole nii naiivne, et usuks, et valitsus tunnistaks jah, see oli küll pisut ülereageerimine. Las vähemalt väikesedki, kes ei tohi üksi kodus ka olla ja iseseisvalt veel õppida ei oska, lähevad kooli tagasi piirkondades kus kõige suurem nakatumise oht on reede õhtul Liiva poes kus on praamide kaupa maskideta mandrikaid ja kohalikud on kevadisest kogemusest väga ettevaatlikud***.)

E-kooli tuleb ametlik teadaanne, et esmaspäevast on kõigil distantsõpe.

Eeeeeiiiiiiii! Nüüd on asi ametlik. Tõstan klaasikese oma viimaste närvirakkude mälestuseks.

Nüüd jääb üle jääda lootma vaid jõuluimele.

Olgu-olgu. Võibolla jõuludeni suudan ma ulaõppega**** hakkama saada. Millegi pärast kahtlustan ma aga, et jaanuaris see nali ära ei lõppe. Selleks ennustuseks pole seapõrna vajagi. Tuleb lihtsalt faktidele otsa vaadata. Ma muidugi oleksin väga õnnelik, kui mu hiromandivõimed mind siinkohal alt veaks. 

Põnev saab igatahes olema. Tegelt võiks ka pikalt veel halada, miks mulle ulaõpe ei meeldi ja milliseid raskusi mul tõenäoliselt ületada tuleb, aga hei, sellest kõigest jõuan ma veel korduvalt kirjutada. Seega aitab selleks korraks.

* Kirjutatud mälu järgi, võib sisaldada kõrgest vanusest ja mäluaukudest tingitud kõrvalekaldeid originaalist.

** Ma olen alati imestanud, et kuidas saab nabapidi kusagile vahele jääda. Ma väiksena üritasin seda üht ja teistpidi ette kujutada. Ükski keerukatest joogapoosidest ei tundunud usutavana.

*** Ja selliste jõledate lausete kirjutaja peaks teie arvates oma lastele eesti keelt õpetama?

**** Ulaõpe oli sõnausel väljapakutud vaste distantsõppele. Minu meelest kirjeldab see imeliselt seda, mis kevadel toimus. Lapsed olid ula peal, õppimine toimus kuidas juhtus ja kas midagi külge ka jäi, seda ei tea keegi. 

Pildi näppasin siit. Seal oli teisigi, mis kõnetasid.

Endiselt väsinud

Ma ei saa kuidagi möödunud fotojahi teemast välja. Ma olen endiselt kohutavalt väsinud. See kolmveerand aastat kroonilist magamatust annab ilmselgelt tunda.  Füüsiliselt olen väsinud ja vaimselt ka. Isegi peeglisse vaadates näen, et väsimus on suurte rasvaste tähtedega näkku kirjutatud.

Ma väga loodan, et järgmise nädala teema "ärkamine" paistab samamoodi mu igapäevaelust välja. Ja siin ei pea ma silmas öösel iga kahe tunni tagant ärkamist, vaid hommikul puhanu ja värskena ärkamist.
Teeme ära? (Siinkohal vaatan anuvate kutsikasilmadega Tirtsule otsa. Ta ainult uriseb nagu väike Haabersti karu mu peale ja teeb näo, et ei mõist sõnagi mu jutust).

Rattasõit või asi

Ma olen ikka hellitanud end mõttega, et oskan üle keskmise hästi maalida. Selles pettekujutelmas otsustasin osaleda Eesti Kunstimuuseumi üleskutses. Ma ei pea end küll mingiks van Goghiks, Hirveks või muuks sääraseks meisterpintseldajaks, aga enamvähem viisaka natüürmordi võiks ju suuta kokku plätserdada. Ma ei ole küll oma 10 aastat ühtegi pilti maalinud, aga noh, see on ju nagu rattasõit või mis? No et ei unune niisama lihtsalt?
Hakkasin siis suure entusiasmiga maalima, aga võta näpust, mitte kuidagi ei suuda seda imetabast nägemust peast paberile kanda. Ma hea meelega süüdistaks siin ajapuudust (sain maalida vaid siis kui kõik põrsakesed ilusasti magasid) ja korralike värvide puudust (pööningult leidsin küll vanad akrüülid, aga tegelikult ma akrüüle väga ei armasta).
Siin on kaks võimalust. Kas ma varasemalt oskasin maalida, aga viimaste aastate kidur praktika kunstivaldkonnas ning pintslite väärkasutamine eelkõige siseviimistluses, on oskused rooste ajanud. Või siis ma pole kunagi maalida osanudki, aga sõnaosava mesikeelena suutsin end vastupidises veenda.
Ükskõik kumb ka põhjuseks on, igatahes ei jäänud ma tulemusega sugugi rahule. Selline tugev põhikoolitase.

Lahendusi on ka kaks. Kas  jätta maalimine sootuks maha ning jääda maalritöö juurde või hakata hoolega harjutama ja loota, et pisukese praktiseerimise järel meenub taas, mispidi see pintsel käes käis ning tõestada, et maalinime on ikkagi kui jalgrattasõit ning masinavärk tahab lihtsalt veidi õlitamist.

Jalgrattaga pole ma ka mitu head aastat sõitnud. Ei tea kas julgengi enam sadulasse tõusta, võibolla olen selle oskuse ka unustanud ja sõidan otse kraavi...

Ahjaa, pildivalikust ka. Mõtlesin, et lähenen klassikalise natüürmordi teed ja joonistan vaasi päevalill... ptui... tulpidega.  Tulbid jäid tuulekastide tegemisele ette, nii et need tuli niikuinii ära korjata. Hea meelega oleks veel juurde puistanud ka mõned puuviljad, aga mul oli kodus vaid sibulaid (kilode kaupa, mäletate eksitust e-poodlemisel). Kuigi tulid on sibullilled, siis ei tekkinud erilist tahtmist sibulaid lisaks panna. Niigi ajab nutma.

Mu käed on lühikeseks jäänud!

Tegelikult ka! Mu käed peavad olema vähemalt poole lühemaks jäänud, sest muud selgitust ma viimasel ajal avaldunud fenomenile ei leia.  Ja seda mitte klassikalises mõttes, et ei näeks enam lähedalt väikest kirja lugeda. Näen küll. Kaugelt ei näe, aga see ei puutu asjasse.  Häda on hoopis selles, et  saapaid ja sokke ei ulata enam jalga panema.

Võimalus on muidugi ka, et jalad on hirmus pikaks veninud. Emb-kumb. Võis siis äärmisel juhul nende kahe kombinatsioon.

Aga vähemalt leiab kasutust Taadu tarbeks hangitud vähemalt meetri pikkune kingalusikas, mis muidu enamiku ajast nukralt nurgas seisis.

Lisaks on viimaste nädalatega süvenenud mind juba varasemalt vaevanud Tuhkatriinu kasuõe sündroom. Teate küll, kõik kingad on väikesed.  Teine võimalus on muidugi, et mingid väärastunud huumorimeelega pisimutakad on käinud ja minu käimad paar numbrit väiksematega asendanud...

APPI, KUU AEGA VEEL!

Tänase seisuga on kõhubeebi sünnitähtajani täpselt kuu aega jäänud*. Kuu aega! KUU AEGA!!!
Hmm, oli see nüüd "appi, ainult kuu veel" või "appi, tervelt kuu aega veel"?
Hetkel kaldun pigem selle teise variandi juurde. Ma ei saa öelda, et ma beebi sünniks valmis oleks. Hunnik titeriideid on vaja sorteerida ja välja otsida ja nendest töödest, mida plaanisin enne sünnitust teha on valdav osa tegemata ja mul on tunne, et neid tuleb juurde kiirema tempoga kui tehtud saab.
Täna pesin ära esimese laari kõige pisemaid neutraalsetes toonides titeriideid. Valdavalt on ootamas küll kas roosad või sinised, aga kuna ma ei tea, kas mul on tulemas roosa või sinine beebi, siis suurem sorteerimine jääb kaugemasse tulevikku. Aega kus antud küsimuses on selgus saabunud. Pole sugugi välistatud, et see saabubki alles kuu aja pärast (väike lootus on siiski järgmise nädala jooksul selgust saada).
Tulles aga tagasi algse küsimuse juurde, siis hetkel on tõesti pigem see appi-ma-pean-veel-terve-igaviku-rase-olema-ja-ma-tõesti-ei-jaksa-enam-faas käes. Kõik kohad valutavad, on paistes, surevad ära või jäävad lihtsalt ette. Energiatase on nullis, aga ümbermõõdule (ja kaalunumbrile) on seevastu paar nulli juurde tulnud.  Kaadrid minust sobiks ideaalselt mõnda kuivale jäänud sinivaalade raskest elust vändatud dokfilmi.
Lisaks tekkis huulele hiiiiiigelohatis. Niuniuniu.
No ja kui praegu juba nii raske on, mis siis veel kuu aja pärast on. Siis ei saa te siit lugeda muud kui nuttu ja hala teemal, et läheks sünnitama küll, aga  näe ei mahu enam uksest välja...

*Mis pole küll mingi näitaja. Kumbki minu järeltulijatest ei ole tähtajani oodata mallanud. Samas on kolmandal võimalus kõiki ületada ja näiteks kaks nädalat üle tähtaja mõnuleda. Raudselt on sellise kiusliku iseloomuga ja passib novembrini kõhus. Aga no sellisel juhul peab ta endale mõne teise kõhu otsima, ma lihtsalt keeldun kauem ootamast.

Ülekaaluliste zombi-jõehobude kurtmised

Ei ole kerge olla rase. Hakkan selleks naljaks vist liiga vanaks jääma. Ma ei mäleta, et 8 aastat tagasi oleks ma nii palju vingunud ja hädaldanud kui nüüd. Kooberdan ringi nagu suur aga hädine vanainimene ja puhkan iga kolme sammu tagant. Tõrukest oodates käisin ma sama suures rasedusastmes veel aktiivselt matkamas ja elu oli nagu lill.

Aga mis mul siis häda on? Olen juba pikemat aega plaaninud kõik oma hädad kirja panna.
Siit nad tulevad:

• Saba valutab - see sabakondivalu saadab mind juba päris mitu head kuud. Kohe kui ennast veidikenegi rohkem liigutan (no näiteks koristan tuba, korjan õunu, jalutan wc-sse või  käin poes) on saba valus ja liigun kui reumahaige pingviin. Eriti hull on olukord õhtuti, kui olen korra pikali visanud ja tekib mõte, et oleks vaja veel üles tõusta (et wc-sse minna nt), siis on olukord päris hull. Keerata  ega pöörata ei saa, püsti ei saa ja pikali pole ka hea. Kutsu või päästeteenistus vintsiga kohale. Muide, tänu sabavalule olen muutunud selleks veidrikuks, kes keset suve sõidab ringi auto istmesoojendus põhjas - see soojus mõjub seljale hästi. Mmmmõnus.
• Sümfüüsivalu - no see on ilmselt puhtalt tasakaalustamiseks. No et kui saba selja taga valutab, siis oleks ju hea kui miski eespool ka valutaks. See ise-enesest nii hull pole kui sabavalu, aga kõnnakule lisab see eriti kaunilt graatsiat juurde. 
• Kõht on üüratult suur - seda ei saa küll hädaks ja vaevuseks nimetada, sest olgem ausad, rasedusega üldjuhul käibki kaasas suur kõht, aga elu see lihtsamaks sellegipoolest ei tee. Ma pole kunagi eriti painduv olnud, aga nüüd... tasakaalukese on totaalselt paigast ära. Hea on, et mul on lisaks suurele kõhule ka äraütlemata suur tagumik, see hoiab natukenegi balanssi, aga see-eest näen profiilis välja nagu oleks mõnelt tumedasilmselt arbuusimüüjalt tema kõige suurema arbuusi ostnud ja pool sellest püksi toppinud ning teise poole pluusi alla sättinud. Kaunid S-kurvid.  Aga eks see kõht kipub ette jääma küll. Kui juba maha olen istunud, siis naljalt püsti ei saa. Kui midagi maha kukub, siis sinna see jääb, sest mina selleni ei küündi (va juhul kui see on toit, siis see maha ei kuku, vaid maandub mu kõhu peal ja kaugelt on näha, mida Maailmaparandaja jälle söönud on). Lemmikjalatsiteks on kalossid, sest midagi muud naljalt jalga ei saa ja vähegi kitsamatest kohtadest ma ka enam läbi ei mahu. Varem keerasin külje ette kui vaja, nüüd pole sellest ka enam abi.
  Ahjaa, kas ma juba mainisin, et see kõht on ka raske. Öösel külge keerates on päris suur ettevõtmine kõhtu ühelt poolt teisele keerata...

Nende kolme punkti tulemusena on mu kõnnak muutunud niivõrd nõtkeks ja elegantseks, et võiksin vabalt hakata runway-modelle välja õpetama. Seda küll mingite ülekaaluliste zombi-jõehobude maailmas, aga eks igale ühele ole kusagil oma koht.

• Tursed - viimase nädala-kahega on mu kenadest saledatest klaverimängijasõrmedest (see siin oli soovunelm, ärge laske reaalsusel end segada) saanud mõnusalt töntsakad viinerid. Ainus lohutus on see, et pole veel päris sardellid. Aga mul on sünnitustähtajani ka veel 55 päeva minna. Selle ajaga jõuavad veel sardellideks või "Saksa vorstideks" muutuda küll. Paar päeva on ka jalad turses olnud.  Mu sääred on alati olnud toekad kui tammepakud (väärt omadus mõnisada aastat tagasi), kuid nüüd on see tamm, kust need pakud pärit, küll mõni 300-400 aastat vana hiiepuu olnud.
• Lakkamatu uni - Ma olen nagu anti-okasroosike, kes pole sada aastat magada saanud. Kui mulle lõunauinakut ei võimaldata (ja tööaja sisse ei ole seda veel arvestatud mingil põhjusel), siis olen õhtuks täitsa läbi omadega. Vahel olen proovinud raamatut lugeda, aga juba poole lehekülje pealt vajub silm kinni ja juba kostubki nurgast norinat. 
• Olematu võhm - ma väsin igal sammul ja no mitte midagi ei jaksa teha. Iga veidikese aja pärast on vaja puhata. Mis te arvate, kas mu kodu näeb välja nagu seapesa, sest ma ei jaksa üle ühe toa päevas korda teha (ja mul on kaks minust  palju võimekamat ja vastupidavamat kaosemeistrit kodus). Kusjuures hemoglobiinitase on mul vereproovide andmetel imeline, nii et selles asi olla ei saa. Lihtsal jõud on otsas.
• Valud roiete all - Kui ma vähegi kauem istun (ja mis tea arvate, mis minusugused ametnikud päevad läbi teevad), siis hakkab vasakult ribide alt hirsmasti valutama. Ei tea mina, mis siseelundid sinna nurka kokku surutud on, aga valu nad igatahes teevad. 
• Tihe peks siseelunditele - kuigi olukord ei ole kõige hullem, siis aegajalt saan ikka seestpoolt korralikult peksa. Togitakse nii et maa must.
• Kõrvetised - esimest last oodates küsiti mult, et kas mul ka kõrvetised on. Ma vastasin, et ei tea, mis need endast kujutavad. Nüüd tean. Ilgelt tüütu jällegi.
• Herne suurune põis - no tegelt ka. Mul on pidevalt pissihäda ja kui siis wc-d külastan, siis suudan pissida tubli teelusikatäie (vähemalt tunne on selline). Eriti tüütu on see muidugi öösiti, sest wc-ni jõudmiseks tuleb enne Mpsist üle ronida ja siis redelist alla ukerdada ja pärast jälle tagasi. Ja nii vahel 3 korda öö jooksul. Ma ikka iga kord mõtlen, et miks ma ei võiks sinna smasse köögidiivanile magama jääda, oleks poole lihtsam, aga ei saa. Keegi pole tekile tekikotti ümber pannud ja öösel ei viitsi ma seda tegema hakata. Päeval ei tule meelde.
• Oa suurune magu - kõht saab hirmus kiiresti täis (ja läheb sama kiiresti tühjaks). Seega söön tihti ja väikestes kogustes (mis tähendab, et ma ei tee korralikku toitu). No ja siis on kogu aeg veel vilets olla. Süda kergelt paha ja iiveldab, aga mitte nii hullusti, et oksendama hakata. 
• emaka toonused - need on minu saatjateks juba poolest rasedusest. Pole küll otseselt valulikud, aga tüütud ja ebamugavad ikka.
• Emotisonaalne virrvarr niikuinii. Sellest võiks eraldi postituse teha.
  

Näe, saidki peamised vaevused üles loetud (kuigi kindel olla ei saa, mälu on ka vilets). Ei midagi erakordset, aga  kurta on ikka nii mõnus. Muidugi on veel paar häda, mis mind senini tabanud ei ole, kuid tuginedes varasemale arvan, et võivad veel tulla. No pean simas rindade lekkimist ja nahasügelust, krampe ja muud sellist lõbu.

Tegelikult peaks tänama taevast, et mul pole veel kõiki hädasid, mis rasedusega kaasas võivad käia. Hemorroide näiteks. Või venitusarme. Või rasedusdiabeeti. Või midagi muud toredat. (Samas ärgem unustagem - 55 päeva veel tähtajani. Jõuab nii mõndagi veel.

Kõik on hukas (vol ei tea mitmes)

See on ikka kummaline, kuidas mõnel päeval võivad väsimus, hormoonid, mõtlematult puistatud sõnad ja ei tea mis kõik veel oma töö teha nii et hommikusest rõõmsast, energilisest ja teotahtelisest maailmaparandajast jääb õhtuks järele vaid kurnatud enesehaletsusest nõretav vrakk.
No täna on just selline päev. Tahaks teha midagi asjalikku, aga lihtsalt ei jaksa. Isegi nii palju motivatsiooni ei suuda ma endas leida, et perele korralikku õhtusööki valmistada, koristamisest ja muust säärasest rääkimata. Laste kasvatamisest ma ka parem ei räägi. Tundub, et minu headest kavatsustest hoolimata olen kusagil täiega rappa läinud.
No ja siis veel siit ja sealt kokku kogutud lausekatked, mille osas ma arvasin, et need mind ei mõjuta, aga mis tegelikult on ikkagi nähtamatu pinnuna hinge jäänud. Seda kõike võimendamas hormoonide möll... Ega rohkem polegi vaja, et end täielikuks läbikukkumiseks pidada. Absoluutselt igas valdkonnas.

Peab vist magama ära minema ja lootma, et homme suudan end ilusasti kokku võtta ja ärgata sellisena nagu ma tegelikult tahaks olla  - hea ema, imeline abikaasa, tore sõber, enesega rahul, ilusate mõtetega, mitmekülgselt andekas, võimekas ja igati eeskujulik kodanik.

Kindlasti mitte selline õnnetusehunnik nagu täna.

Täitsa sooda

Eile kirjutasin dokumendile peale südamerahuga kuupäevaks: "03. Märts 2015".

Ei tea kas see on viide märjale ilmale, mis meenutab pigem kevadet kui advendiaega või on aju lihtsalt tatist läbi imbunud ja pehmeks läinud. Vähene magamine ja haiged lapsed ei aita mõtteerksusele kaasa.

Puhkust ka ei saa võtta, sest tööd ju keegi mu eest ära ei tee...

optimismitu

Näe, nädal möödas ja jälle pole midagi kirjutanud.
Võiks ju arvata, et puhkus on tihedalt kultuuriprogrammi täis pikitud ja sellepärast ei kirjuta, et olen niivõrd hõivatud erinevate aktiivsete või passiivsete puhkusvormidega.
Noh, esimene puhkusenädal andis täitsa lootust. Sai pisut nii aktiivset kui passiivset puhkust. Ehk käisime suguvõsa kokkutulekul ja Mummil-Taadul külas ning pisut sai ka rannaliival vedeletud (kuigi enamus aega siiski pujäänide sabas tiirutatud ja ega ma suurem asi liival vedeleja polegi. Pigem liivalosside ehitaja).
See nädal on aga minu arust täiesti hukas. Esiteks läksid ilmad koledaks. Mis kasu on suvel puhkamisest kui ikka peab õueminekuks jope selga panema ja villased sokid jalga ajama. Veelparem kui kummikud, sest märjas rohus saavad sokid ju kergesti niiskeks. Lapse see muidugi ei morjenda. Nemad sulistavad vihmaveetünnides ja jooksevad sokkides mööda poriseid teid.
Teiseks pole ma mitte midagi teha saanud peale mudaste jalgadega laste tagaajamise, pideva tülide lahendamise ning jonnilohedega võitlemise. Ma pole ammu midagi joonistanud (ma pole nii osav kunstnik, et jooksu pealt joonistada), aga peaks vist ühe pildi siiski tegema. Jonilohest. Draakonite joonistamine oli vanasti minu leivanumber. Ja nüüd on mul imelised modellid ju.

Ja selline poolkodutu elu pole ka kellegi elu.
Tundub, et ma pean endale vist mingi uue vaatenurga otsima, sest see kust mina seda eluolu praegu vaatan, küll eriti optimistlik pole.

Isegi väljateenitud siidrit ei saanud tuua, sest keegi on taevaluugid valla päästnud, aga siider on autos soojas.

Roheline

Hommikul peeglisse vaadates märkasin kurvastusega, et olen ikka rohelist värvi. No täitsa roheline. Kadedusest. Mps läks rattamatkale ja mina jäin kahe jonniva pujääniga koju (kellest ühel on hambumise aeg, mis tähendab topeltjonni ja teine on omandanud jonnimises juba meistriklassi). Aga ma tahaks ju ka. Ma ei mäletagi enam, millal mina sain matkal käia. Ilmselt ei oska enam telkigi üles panna. Samas minu sisemine rännuhimuline matkasell pole kusagile kadunud. Istub puuris ja nutab. Peseks siis nõudki ära, oleks teisest minginegi kasu.