Laupäev, september 28, 2019

Sünnipäev, ultraheli ja hepatogestoos

Mul oli vahepeal sünnipäev. Tavaliselt reklaamin ma seda juba mitu nädalat ette, no et keegi juhuslikult suursündmust ära ei unustaks ja taipaks juba varakult õnnesoovid sooja panna. Sel korral polnud nagu erilist jaksu ega tahtmistki suurelt tähistada. Õnnesoove (eelkõige läbi fb, kes reklaamimise oma kanda võttis) kogunes siiski täiesti märkimisväärses koguses. Ma väga tänan.

Palju enam köitis mind selleks päevaks sätitud viimane ultraheliuuring. No oli see ju viimane võimalus (enne sünnitust) teada saada, kas tulemas on väike poisiklutt või hoopis plikatirts. Mitte, et mul väga vahet oleks. Aga noh, siis teaks mis värvi riided välja sorteerida*.

Nii juhtuski, et kui ma olin hommikul piisavalt usutavalt magajat teeselnud, et lapsed saaksid mind nagu kord ja kohus üles laulda ja kingitused üle anda, oligi aeg linna poole kihutada. Ultrahelis on ikka tore käia. Mitte, et sealt halliseguselt häguselt ekraanilt midagi aru saaks (kui arst just ei näita mis kus on), aga ikkagi kuidagi reaalsem tunne. Näe, vaata siin on varbad ja siin on käed ja siin on juuksed!!! Kujutage ette, isegi juukseid nägi uh-s. See oli mulle uudis. Need nägid välja naljakad, nagu stalaktiidid... Ehk siis ükskõik, kas on poiss või tüdruk, vähemalt pole kiilakas!

Ahjaa, seda kas on poiss või tüdruk me ikka 100% kindlusega ei tea. Hoidis teine oma jalga strateegilise koha ees (ja kätt hoidis näo ees, häbelik tegelane). Arst küll piilus ühelt ja teiselt poolt varvast, ja arvas, et vist pigem ikka tüdruk, aga päris kindlalt saame teada alles siis kui beebi ükskord käes.

Võib juhtuda, et päris kolme nädalat ei peagi ootama. Nimelt sain täna kinnitust, et mul on taas hepatogestoos. See on rasedusaegne maksahaigus. Sama diagnoositi mul ka Täpikest oodates ja siis oli ju plaan sünnitus esile kutsuda, aga Täps oli pisut kiirem. Eks ma järgmisel nädalal lähen annan uued proovid ja siis kuuleb ja näeb, mis nad minuga teha otsustavad. Kuigi ma ei viitsi üldse enam rase olla, siis tegelikult ma esilekutsumist väga ei soovi. Võiks ikka ise tulema hakata. Aga kui vaja, siis lepin ka esilekutsumisega. Igatahes tuleks nüüd hakata aktiivselt beebit välja kutsuma. Täpikese puhul kasutasin selleks jalutamist. Aga praegu ei jaksa ma kõndida rohkem kui neli tiiru ümber maja. Ja noh, vihma hakkas ka sadama... Lubas terve järgmise nädala sadada.


*Olgu öeldud, et riiete sorteerimiseni pole ma veel jõudnud. hoopis puid lappisin kuuri. Riideid võib ka vihmase ilmaga sorteerida.

Kolmapäev, september 25, 2019

Mu käed on lühikeseks jäänud!

Tegelikult ka! Mu käed peavad olema vähemalt poole lühemaks jäänud, sest muud selgitust ma viimasel ajal avaldunud fenomenile ei leia.  Ja seda mitte klassikalises mõttes, et ei näeks enam lähedalt väikest kirja lugeda. Näen küll. Kaugelt ei näe, aga see ei puutu asjasse.  Häda on hoopis selles, et  saapaid ja sokke ei ulata enam jalga panema.
Võimalus on muidugi ka, et jalad on hirmus pikaks veninud. Emb-kumb. Võis siis äärmisel juhul nende kahe kombinatsioon.

Aga vähemalt leiab kasutust Taadu tarbeks hangitud vähemalt meetri pikkune kingalusikas, mis muidu enamiku ajast nukralt nurgas seisis.

Lisaks on viimaste nädalatega süvenenud mind juba varasemalt vaevanud Tuhkatriinu kasuõe sündroom. Teate küll, kõik kingad on väikesed.  Teine võimalus on muidugi, et mingid väärastunud huumorimeelega pisimutakad on käinud ja minu käimad paar numbrit väiksematega asendanud...

Teisipäev, september 24, 2019

Rutiin

Olen nüüd poolteist nädalat kodune olnud ja välja on kujunenud täiesti arvestatav rutiin. Siin väike ülevaade minu päevakavast

  • Ärkan ikka enamvähem samal ajal - lapsed on vaja üles peksta ja kooli/lasteaeda kupatada ning vaadata et kõik vajalikud asjad kaasa saaks. Ega see pole lihtne. Tõruke on olnud üllatavalt tubli ja kuigi hommikuti hirmus unine, saab ta ikka kuidagi voodist välja, aga no Täpike on hommikuti nagu väike kuri zombiekaru keset sügavaimat talveund. 
  • Kui uks lahkuva seltskonna selja taga sulgub hakkan koristama. Kõigepealt koristan ära magamistoa, siis köögi ja seejärel lastetoa. Ja seda iga päev. Kui mõni päev vahele jääb, siis on vaja juba suuremat sorti kraamimist.
  • Kui koristamine on kabedamalt läinud, siis võtan ette mõne suurema projekti. Näiteks ükspäev (tegelikult läks sellele kolm päeva) lähenesin suure musta prügikotiga laste mänguasjakastidele, teine päev sorteerisin ära laste joonistused eraldades šedöövrid niisama kritseldustest. Paberikonteiner täitus ülima kiirusega. Väärtuslikuma kraami panin mälestustekasti jaoks kõrvale. Täna sorteerisin pööningul laste jalatseid. Üks eriti suur töö on veel ees ootamas. Nimelt on vaja kõik väikeseks jäänud lasteriided ära sorteerida ning valida välja mida säilitada, mis "Aafrikasse saata" ja mis tolmulapiks teha. See aga ootab seda, et kõhubeebi selge sõnaga ütleks, kas ta eelistab sitse, satse, roosat vahtu ja pitse või on pigem maskuliinsema maitsega...
  • Siis ongi kell nii palju, et aeg on hakata põrsakesi (loe lapsi) linnapealt kokku korjama. Vahel astun ka Mpsi juurest läbi ja targutan natuke.
  • Koju tagasi jõudes uimerdan pisut, siis loen pool lehekülge raamatut ja ongi lõunauinaku aeg. Tegelikult loeks pisut rohkem, aga no silmad vajuvad lihtsalt kinni. Lõunauinak on täiesti kohustuslik. Ilma selleta naljalt õhtuni välja ei vea.
  • Peale tunnikest iluund ärkan üles ja oigan vaadates millise segaduse lapsed on suutnud organiseerida. Siis löön käega (homme ju jõuab jälle koristada) ja hakkan süüa tegema. Seejärel riidlen/mängin vahelduva eduga lastega.
  • Teeme Tõrukesega kodutöid, pakime kooliasjad. Tõruke on muidu väga tubli ja oskab kõike, aga kui kasvõi üks kriips valesti läheb on meeleheide kerge tulema ja siis on vaja kõrvale minusugust, kelle peale oma frustratsiooni välja elada.
  • No ja siis hakkan ma varakult rääkima lastele, et oleks aeg pessu minna. Lihtsalt endal on selline uni, et jube. Lapsed üldiselt ei jaga minu entusiasmi varajase uinumise teemadel. Peale paart tundi juttu on lõpuks lapsed voodis ja igalt poolt kostab vaikset norskamist. Minu poolt ilmselt kõige valjemat. 
Ja niimoodi päevast päeva...

Laupäev, september 21, 2019

APPI, KUU AEGA VEEL!

Tänase seisuga on kõhubeebi sünnitähtajani täpselt kuu aega jäänud*. Kuu aega! KUU AEGA!!!
Hmm, oli see nüüd "appi, ainult kuu veel" või "appi, tervelt kuu aega veel"?
Hetkel kaldun pigem selle teise variandi juurde. Ma ei saa öelda, et ma beebi sünniks valmis oleks. Hunnik titeriideid on vaja sorteerida ja välja otsida ja nendest töödest, mida plaanisin enne sünnitust teha on valdav osa tegemata ja mul on tunne, et neid tuleb juurde kiirema tempoga kui tehtud saab.
Täna pesin ära esimese laari kõige pisemaid neutraalsetes toonides titeriideid. Valdavalt on ootamas küll kas roosad või sinised, aga kuna ma ei tea, kas mul on tulemas roosa või sinine beebi, siis suurem sorteerimine jääb kaugemasse tulevikku. Aega kus antud küsimuses on selgus saabunud. Pole sugugi välistatud, et see saabubki alles kuu aja pärast (väike lootus on siiski järgmise nädala jooksul selgust saada).
Tulles aga tagasi algse küsimuse juurde, siis hetkel on tõesti pigem see appi-ma-pean-veel-terve-igaviku-rase-olema-ja-ma-tõesti-ei-jaksa-enam-faas käes. Kõik kohad valutavad, on paistes, surevad ära või jäävad lihtsalt ette. Energiatase on nullis, aga ümbermõõdule (ja kaalunumbrile) on seevastu paar nulli juurde tulnud.  Kaadrid minust sobiks ideaalselt mõnda kuivale jäänud sinivaalade raskest elust vändatud dokfilmi.
Lisaks tekkis huulele hiiiiiigelohatis. Niuniuniu.
No ja kui praegu juba nii raske on, mis siis veel kuu aja pärast on. Siis ei saa te siit lugeda muud kui nuttu ja hala teemal, et läheks sünnitama küll, aga  näe ei mahu enam uksest välja...

*Mis pole küll mingi näitaja. Kumbki minu järeltulijatest ei ole tähtajani oodata mallanud. Samas on kolmandal võimalus kõiki ületada ja näiteks kaks nädalat üle tähtaja mõnuleda. Raudselt on sellise kiusliku iseloomuga ja passib novembrini kõhus. Aga no sellisel juhul peab ta endale mõne teise kõhu otsima, ma lihtsalt keeldun kauem ootamast.

Reede, september 20, 2019

Enam ei logise

Kruvid on leitud!

Neljapäev, september 19, 2019

Hirmus inimene see hambaarst

Käisin eile mõlema oma lapsega hambaarstil. No oli see vast katsumus! Algus läks hästi. Tundus, et lapsed lausa ootasid seda külastkäiku. Tulid ilma mingite probleemideta kaasa ja kepsutasid lustlikult kuni arsti kabinetini ja siis ukse vahel järsku tekkis mingi tõrge. Kumbki polnud nõus sisse minema. Aga minemata jätta ka ei saanud - mõlemal laiutasid hammastes augud.

Olime kokku leppinud, et esimesena läheb Tõruke. Ta tükk aega puikles, aga lõpuks võttis julguse kokku ja ikkagi nõustus arsti tooli istuma (tubli!). Edasi ei läinud muidugi kergemaks. Ta väitis, et kardab kõike, alates õhu puhumisest ja lõpetades plommi kõvastamiseni valgusega. Siinkohal tuleb kiita meie kohalikku hambaarsti - no nii rahulikku ja kannatlikku inimest ikka annab otsida. Ta seletas Tõrukesele kõik rahulikult ära, näitas, mida ja millega teeb, lubas katsuda ja proovida ja oli muidu väga tore. Erakordne kannatlikkus. Ma oleks selle aja peale kolm korda juba kannatuse kaotanud ja tõenäoliselt loobunud. No ja Tõruke muidugi lasi endale kogu protsessi viimse detailini selgeks teha. Seejärel krabas selle õhu ja vee pritsimise tarviku ja lasi endale ise õhku suhu. Tundus, nagu tahaks ise hambaid parandama hakata. Järgmisel korral ilmselt võtabki juhtimise üle.
Paratamatult meenub siin Mr Beani kuulsusrikas hambaarstilkäik:

Lõpuks pika veenmise peale teatas trotslikult: "No olgu, teeme selle ära! Aga hästi kiiresti." Ja imekombel saidki tal mõlemad hambaaugud parandatud ja lõpuks tunnistati rõõmsalt, et üldse polnud hull! Kahju, et see väike kuid väärtuslik fakt järgmiseks korraks ära ununeb.
Seejärel saabus Täpikese kord. No ta oli vahepeal kõvasti mängu jälginud ja oskas nüüd väga hästi Tõrukest imiteerida. Väitis, et kardab ja poetas isegi mõne pisara (et draamat lisada). Lõpuks sai siiski ka tema üks auguke parandatud. Teine hiiglaslik auk, kust plomm oli ära tulnud, jäi järgmiseks korraks. Nii et see lõbu ei lõppe veel niipea.
Aga ühest asjast ma aru ei saa, kust see hirm hambaarsti ees üldse alguse saab. Ma ei usu, et neil oleks varasemast hammaste parandamisest mingeid hirmsaid kogemusi ja kohe kindlasti ei räägi me kodus sellest kui jube inimene  hambaarst on ja kuidas ta elab selle nimel, et väikestele kommimaiastele haiget teha. Ei ähvarda, et kui liiga palju komme sööte, siis tuleb hambaarsti juurde minna. Ei midagi sellist. Aga näe, ikka kardavad.

Millised olid minu õppetunnid?

  • Hirmul on suuuuuured silmad, aga hea ja kannatlik selgitustöö võib teha imesid.
  • Hambaarsti juures tuleks käia lastega ükshaaval
  • Eriti hea kui lapsed viiks arsti juurde mõni autoriteetsem inimene kui emme!
Selle viimase punkti osas kavatsen jälle eksida. Panin endale ka koos Täpsiga hambaarstiaja. Nüüd tulebki lahendada dilemma, kumb enne peaks minema. Kui esimesena läheks Täpike, siis saaks see "kole" osa kiiresti läbi ja ta ei jõuaks end üldse paanikasse mõeldagi. Kui aga mina esimesena läheks, siis saaks ta vaadata kui vapper emme on ja üldse ei karda (sest ma tõesti ei karda hambaarstilkäiku) ja saaks positiivset julgustust? Eks me näe. Veidike on aega veel mõelda ja selle aja sees tuleb hoopis üks teine asi ära teha - Täpikese hammas välja kangutada. Kangutamine on muidugi selge kirjanduslik liialdus. Mul on tunne, et see ainult ausaõna peal seal suus kinni ongi...




Esmaspäev, september 16, 2019

Telefon ei ole kala

Arvake ära, mis ma täna tegin?
Õige vastus on, et korraldasin oma telefonile ekstreemsed sukeldumiskursused. Loomulikult wc-potti.  Sulps! Selgus kurb tõsiasi, et ega telefon ikka eriline veeelukas ei ole. Isegi kahepaikse mõõtu ei andnud välja. Kerge suplus ja juba ujubki kõht taeva poole.

Teisalt on see hea meetod tagamaks, et peale töölt tulemist keegi enam tööasjadega ei tülitaks.

Igatahes on mul nüüd uut telefoni vaja. See peaks olema odav (sest ma lõhun ja uputan neid üsna regulaarselt), võimaldama sihtotstarbelist kasutamist (helistamine), tegema mõistliku teravusega beebipilte ja internetiseeruma viisakal kombel. Üle ühe rakenduse võiks ka mahutada. Telefonide valik on aga üüratu. Võite kindlad olla, et ma ei viitsi iial ülemäära põhjalikku taustauuringut teha ja tervet internetti läbi kammida. Nii tegingi kiire valiku. Valisin sinise. Suht üki-kaki-kommi-nommi meetodil.

Teine tagasilöök oli veel.
Mõtlesin siin, et oleks viimane aeg titevoodi kokku panna. Hea plaan. Tassisin kõik jupid ilusasti aida alt välja. Või peaaegu kõik jupid. Need kõige pisemad (loe kruvid) on ilmselt kusagile misjonäritööd tegema läinud. Voodi lahtivõtmisest on möödas päris mitu head aastat ja vähemalt üks kolimine. Mis te arvate kui suur tõenäosus on kruvid üles leida?
No ise-enesest poleks see ju maailmalõpp. Meil on tõenäoliselt peres veel mõned nõukaaegsed voodid ootel, aga mulle meeldis just see - valget värvi. Nüüd siis mõtlen, et mida teha. Korraldada, klaperjaht kadunud kruvidele? Otsida uued? Leppida mõne vana näritud pulkvoodiga? Osta mõni hirmkallis disainivoodi?  Igatahes tuleks see küsimus nüüd kiiremas korras ära lahendada.

Või samas, kes üldse ütles, et laps peab voodis magama...

Reede, september 13, 2019

Vot nii ma lähengi!

Viimane tööpäev sai läbi!

Neljapäev, september 12, 2019

Füüsiliselt ja vaimselt kurnatud

Kas teate, mul on homme viimane tööpäev!
Ma olen juba kuid päevi lugenud, nüüd on jäänud vaid tundide lugemised.
Kas mul on kahju ka? Arvestades, et tänase tööpäeva lõpuks kõik kohad pikast istumisest valutavad, kõhuelanik üritab kusagilt vasaku roide alt varbaid läbi torgata ja pea on paks otsas, siis hetkel tõesti ei ole. Ainus, mida sooviks, on koju voodisse magama saada. Tunnike und ja ma võiks peaaegu jälle inimese moodi funktsioneerida. Tõsi küll sellise uimase ja taaruva inimese moodi, aga ikkagi parem kui see zombi, kes ma praegu olen. Lõpurasedana tööl käia pole ikka naljaasi.

Täna veetsin pool päeva ka oma asendajat (Mpsi noh) välja õpetades. Ma kahtlustan, et ma ei ole sugugi parim õpetaja ja arvestades kui laialivalguv ja mitmetahuline see ametikoht on, siis kahtlustan, et ta ei saanud suurt midagi aru, mida ma seletasin. Aga ma usun temasse! Pealegi olin ju ise ligi 12 aastat tagasi peaaegu et samas seisus (ehk ei teadnud ööd ega mütsi sellest, mida ma tegelikult tegema pean). Mäletate? Hüppasin pea ees tundmatus kohas vette ja kui mõningased rängad ajukahjustused kõrvale jätta, siis polegi ju ära uppunud....

Aga homme on viimane tööpäev!

Halleluuja!

Esmaspäev, september 09, 2019

Kelleks sina lapsena saada tahtsid?*

Küll on hea, kui inimestel on varakult siht silme ees. Mina ei teadnud veel gümnaasiumi lõpuski mida oma eluga peale hakata (olgem ausad, isegi ülikooli lõpus ei osanud ma kindlalt öelda, mis must saab või kus ma olla tahaks). Täpike seevastu on juba lausa kaks ametit enda jaoks reserveerinud. Nagu ta ise ütles: "Iluuisutajaks olen ma alati tahtnud saada, aga hooneid projekteerin ma juba neljandast eluaastast!"
Tõsi, tema viimase aja lemmiktegevus on erinevate hoonete kavandamine. Meie õue peale on planeeritud juba nii palju hooneid, et nende ehitamisega võime vabalt kogu oma ülejäänud elu sisustada. Järgmine hoone on "Suvemaja", mis iga päevaga järjest suuremaks kavandatakse. Viimati lisati üldalale ja lastealale ka beebide osakond.
Nüüd on ta aga hakanud ka väljapoole meie krundi ahtaid piire mõtlema ja ühiskondlikke hooneid kavandama. Viimati pandi paberile "Muusa Maja" kavand. Selle kõige silmatorkavamad elemendid olid  lõbustuspark katusel, sfinksi kuju fassaadil ning kaks gloobust ja hiigelpingid, kust kogu seda ilu vaadata.
Lisaks kadutab ta oma projektides uudseid keskkonnasõbralikke tehnoloogiaid. Näiteks ühe basseiniga hoone juurde (mis ka kusagile meie õuele tulema pidi) nähti ette "päikesekiire painutaja" installeerimist. Ikka selleks, et basseini juures oleks mõnusalt soe ka kargemate kraadide juures.
Nii, et kui otsite noort, uljast, uudsete ideede ja unikaalse käekirjaga arhitekti, siis julgen vabalt Täpikest soovitada.

Ja ega projekteerijate töö siis iluuisutamisega vastuollu lähe...


Aga tõesti. Kelleks sina lapsena saada tahtsid?

* mina tahtsin salapolitseinikuks.

Pühapäev, september 08, 2019

Tiliseb-tiliseb aisakell

Nonii, nüüd arvate, et täitsa segi läinud - keset suve laulab jõululaule.
Ma ütleks, et viimane aeg. Täpike näiteks kirjutas jõuluvanale juba kirja valmis. Ma arvan, et see on temast väga hooliv ja ettemõtlev tegevus. No ega jõuluvana elu pole ka lihtne. Viimase hetke tellimused... pikad tarneajad... meeleheitlik šoppamine viimastel tundidel.

Reede, september 06, 2019

Oh neid raseda emotsioone ja hormoone

Oijah, ei ole lihtne olla rase (ma vist olen niimoodi juba alustanud üht lähimineviku postitust). Lisaks kõikidele füüsilistele hädadele tuleb võrrandisse lisada veel hormoonide möllust tingitud emotsioonide virrvarr. No võtame näiteks tänase hommiku. Kell polnud veel kümmegi (et oleks saanud poest närvide rahustuseks kangeid alkohoolseid jooke osta*) kui mul oli juba närv must ja silmad punased.
No kõigepealt kool, kus on sada pisiasja, mida justkui peaks loomulikust intelligentsist teadma (või siis omama mingeid sensitiivseid võimeid nende tunnetamiseks), aga mida minusugune algaja koolilapsevanem sugugi ei tea. No võtame kasvõi mingid kirjutamata sisekorrareeglid, mille puuduseks on see, et neid pole kusagil kirjas ega pole ka lastele (ja nende murelikele vanematele) tutvustatud. Aga täitmist ikkagi oodatakse. Ja siis on laps segaduses, kuna ta ei saa aru mis toimub ja tunneb, et on hirmus valesti käitunud ja mina omakorda häiritud, kuna tean kui raskelt Tõruke selliseid asju võtab.
Ja siis lasteaaed... Ohjah. Mul ei ole midagi selle vastu kui lastega suheldakse konkreetselt ilma suurema ninnunännutamiseta. Aga selline prauhti pealelendamine ja kärkima hakkamine, nagu täna  Täpikese osaks sai, seda ei leia minu silmis küll heakskiitu. Jah, laps virises, aga enne selle eest pea otsast hammustamist oleks õpetaja siiski võinud selgeks teha, kas tal oli mingi tõsiseltvõetav mure. Täna hommikuse näite põhjal oleks piisanud kahest sõnast ja asi oleks lahenenud rahumeelselt. Selle asemel pidin ma aga kümme minutit nutvat last lohutama. Mis te arvate, kas ma suutsin ise rahulikuks jääda? Kaugel sellest. Need on need rasedahormoonid, mis kõiki tundeid võimendavad. Ja sel hetkel tundsin end abitu ja kurva ja vihasena. Minu esmane reaktsioon  kõikidele neile tunnetele on teadupärast pillima hakamine. Mul on silmad alati liigniiske koha peal olnud, aga nüüd rasedana näikse olevat saabunud suuremat sorti üleujutus. Varasemalt hakkasin kergesti raamatut lugedes või filmi vaadates nutma. No kui ikka vähegi kurvem koht oli. Nüüd nutan lahinal isegi valimisreklaami peale...

Igatahes on see hirmus tüütu. No kuidas sa tuled punaste silmadega tööle. Ja siis tuleb kolleeg ja küsib, kas kõik on korras ja mina nutan jälle lahinal ja siis tuleb järgmine ja uurib, kas kõik korras ja mina jälle nutan. Isegi praegu seda kirjutades tunnen kuidas kurk kibedaks läheb. Silmad on niikuinii punased kui küülikul. Ometigi ei juhtunud ju midagi katastroofilist või suures plaanis  võttes isegi märkimisväärset.



*See on muidugimõista nali. Kange alkohol ei aita kuidagi muresid leevendada. Kuigi ma olen kuulnud, et ega ka alkoholivabad joogid selles osas erilist abikätt paku.

Teisipäev, september 03, 2019

Helge nägemust uuest ajajärgust.... Või ka mitte.

Tere kool! Siin suures majas. 
Tähtis töö meil algab nüüd.
Õppida on hästi vaja. 
Targaks saada on me püüd.

Sellised aegade algusest pärinevad lauluread kerkisid täna üles minu mälusügavikest. Nimelt toimus meie elus eile suuuuuuur muutus. Minu esmasündinu läks kooli! See on uue epohhi algus.
Olgem ausad, esimene koolipäev tekitas minus hirmu ja õudu tuleviku ees ning nägin juba vaimusilmas süngeid murepilvi kooli kohale kerkimas.
Algus läks ju kenasti. Laps oli rõõmus ja elevil. Läks aga kekseldes sügislilli väikesesse pihku surudes kooli poole pilk täis ootusärevust ja uudishimu. Aktus läks ka kenasti. Värsked koolijütsid istusid ilusasti oma toolidel ja kõlgutasid jalgu. Tõrukese punased kingapaelad hakkasid eriti silma.
Asi keeras viltu siis kui algas klassijuhataja tund, kus jagati palju lapsevanematele olulist informatsiooni. Et lastel igav ei oleks, anti neile pildid värvida. Tõruke tüdines sellest ära, ütles, et see on nõme ja hakkas üleüldise korralduse vastut häält tõstma. Kuna ta oma tahtmist ei saanud, siis läks ta torssi ja miski ei suutnud enam tema tuju tõsta. Turtsus ja paukus ja keeldus kaasa tegemast. Juba jõudsin järeldusele, et kõik on hukas ja järgmised  12 aastat saavad olema üks rist ja viletsus.

Juuresolevalt pildilt on näha, millise entusiasmiga kooli tervitati.

Õnneks oli laps täna hommikul jällegi täis entusiasmi ja tegutsemislusti ja läks rõõmuga kooli. Isegi ära tulles oli veel entusiastlik. Torm tõusis alles siis kui hakkasime koju jõudma ja ta sai kuulda, et hoolimata sellest, et ta on nüüd suur ja koolipoiss ja puha, ei lubagi kuri ja kalgi südamega ema tal üksi mööda tiheda liiklusega põhimaanteed jalgrattaga ca 10 km kaugusel asuvasse poodi minna. Karjuv ebaõiglus mõistagi.

Ootame põnevusega, mida head homne päev toob....

.