neljapäev, juuni 29, 2023

Korduma kippuv ajalugu

Kunagi ammu-ammu, siis kui mu esmasündinu oli veel väike Tõruke, juhtus selline koletu lugu. Istusin ühel kaunil jaanilaupäeval liivakasti serval ja vaatasin kuidas Täpike mängis. Tõruke, kes oli parasjagu sama vana kui Tirts praegu (kolmepoolene) sõitis jooksurattaga ümber maja. Üks hetk aga avastasin, et Tõruke pole juba tükk aega maja tagant välja tulnud. Lähemal uurimisel selgus, et ega teda maja taga ka ei olnud. Hüüdmisele ei vastanud ja üldse ei paistnud teda kusagil olevat. Ajasime pool küla jalule ja otsisime poissi igalt poolt. Käisime naabrite juures, otsisime mere äärest ja teelt. Kõik metsarajadki said läbi käidud. Ma juba kujutasin ette, kuidas pean päästjad välja kutsuma, et jaanilaupäeval koerte ja helikopteritega last otsima asuda. Viimane metsarada oli veel jäänud. Otsisin ja hõikusin. Ja siis! Kas see on väike jalajälg pehmel mullal? Kas siin on rohi maha tallatud. Ratta jälg? Ja seal ta oligi. Nuttis lahinal ja nõudis, et nii teda kui ta ratast sülle võetaks ja koju viidaks. Lõpp hea, kõik hea!

No ja nüüd, 8 aastat hiljem, kordus kõik väga sarnase mustriga.

Tirts on meil avastanud, et õues on tore toimetada. Ega ta luba ei küsi ja tuleb ja läheb, millal just tahab. Eile oligi nii, et ta oli jälle õue läinud. Mul hakkas natuke süda valutama, et kuidas ta niimoodi üksi ja läksin talle seltsiks. Istusin õunapuu alla raamatuga maha ja ühe silmaga jälgisin last. Sõitis teine tõukerattaga ümber maja. Üks hetk tundus mulle, et kahtlaselt kaua ei ole laps maja tagant välja tulnud. Läksin vaatama. Tõuks seisis värava vahel ja last polnud kusagil näha. Värava taga laiub mereni viiv põld. Ühtegi väikest blondi peanuppu ei paistnud. Kuna mereni on ikkagi 500 meetrit ja sõiduriist oli maha jäetud, siis eeldasin, et paljajalu ta nii kaugele pole jõudnud ja järelikult on suundunud metsa poole. Kutsusin Täpikese appi ja asusime otsima - tema läks vaatas naabrite juurde, mina maanteele suunduvale teele. Tirtsu ei olnud kusagil. Kerge paanika hakkas juba maad võtma. Hõikusime ja otsisime. Lõpuks võtsin ratta ja otsustasin ikka ka mere poole sõita. Ja veidi enne ranna-ala võiski näha väikest roosat kleiti vilksatamas. Vastupidiselt minu eeldustele ei olnud ta mitte jalamees, vaid oli oma tõuksi vahetanud kiirema sõiduriista - jooksuratta - vastu. See seletab, kuidas ta nii kaugele jõudis. Loomulikult teatas ta, et ei jaksa enam sammugi astuda, nii et tema ja ta ratas tuleb sülle võtta. Ainus vahe Tõrukesega oli selles, et Täps ei nutnud, vaid tundus vägagi rahulolev. Kuna ma ise olin ka rattaga, siis oli Täpsi soovi muidugi keeruline täita. Lõpuks kinnitasin jooksuratta pakiraamile ja tõstsin plikatirtsu korvi.



Kuidas teile tundub, kas see laps on seda nägu, nagu ta kahetseks hirmsasti ja enam kunagi üksinda hulkuma ei lähe? Ma julgen kahelda. Aga öelge mulle, mis üksinda maailmaavastamise kihk see nendel kolmepoolestel on?

reede, juuni 23, 2023

Kauaoodatud porilombid

 

Võlusime vihma välja. Kõige enam rõõmustab Tirts, kes armastab porilompe!

kolmapäev, juuni 21, 2023

Suvi nii soe...

Nii, hankisime endale konditsioneeri, panime õue üles telgi ja  kavandasime suvise jaaniõhtu õues. Nüüd tuleks veel auto ära pesta ja siis ei ole küll enam ühtegi vabandust, miks ei peaks suvine leitsak asenduma kosutava vihmasabinaga.

esmaspäev, juuni 19, 2023

Suvine

 Kaks nädalat ja ei ühtegi postitust! Võiks eeldada, et suur suvi on käes ja seetõttu ei saa arvuti taha. Aga see ei vasta sugugi tõele.  Või noh, ilma järgi on küll suur suvi käes - muru on kõrbenud ja õues on leitsak. Mina aga veedan valdava osa päevast arvuti ekraani taga. Aga ega mulle siis blogi pidamise eest palka maksta - tööd on vaja teha  ja seda tööd on ikka nii hirmus palju, et oioioi. Ma kardan, et mõni ametkond blokeerib mu varsti kirjadega pommitamise eest ära või saadab otse rämpsposti.

Lisaks tavapärasele kontorirotlusele olen viimasel ajal tegelenud ka mööda kalmistuid hulkumisega - kontrollin, kas kõik maetud on ikka ilusasti omal kohal. Panen nime kirja, küsin sünni- ja surmadaatumeid ning vahel teen lohutuseks kivile harjaga pai. Hea rahulik on. Keegi ei kaeba oma naabri peale, et trügib oma hauaga üle piiri või et naabri hauakivi ei sobi piirkonna miljööga. Ainult sääsed pinisevad. 

Sääskedega saan ma hakkama, aga need kihulased... Sääsevõrk neid ei pea ja öösel hiilivad nad vaikselt tuppa ja siis kukuvad närima. Mul on tunne, et ainult mind, sest Mps ei kurda üldse, aga mina olen üle kere ära näritud ja sügelen nagu segane. Siin on kaks varianti - kas mina olen lihtsalt ülitundlik nende hammustustele või ma olen Mpsist hulga maitsvam. Nojah, ega kihulased koerad pole, et klnte närida tahavad. Nad võtavad ikka luksuslikuma eine - eriti suure ja eriti rammusa.

A muidu on ju täitsa suvi. Lastel kool edukalt äbi, ainult Tirts käib veel lasteaias. Meri on soe ja asfalt sulab linnas.

neljapäev, juuni 01, 2023

Siduja

Tõesõna, ma võin varsti velskripunkti avada. 
Täpike hakkab juba vaikselt paranema. Mis imerohi see iganes polnud, mida nad talle viimati peale panid, siis nädala ajaga on lahtisest leemendavast põletushaavast saanud ilus õrn uus nahk, nii et polegi enam midagi siduda õieti. Ainult kreemitama peab.
See-eest on mul nüüd uus patsient. Tirts aitas mul eile lauda katta. Võttis kapist kaks taldrikut, aga üks kukkus maha, läks katki ja lõikas varbasse sügava haava. Verd lahmas nii mis kole. Üritasin seda tohterdada. Aga nii pisikesele varbale ei saa ju plaastritki peale panna. Pealegi oleks see esimese minutiga läbi vettinud. Aga egas midagi. Kogenud sidujana sai siis pool jalga kinni seotud. Täna sai juba plaastri panna, aga see läks ka üle kahe varba. Vahva oli vaadata kuidas Tirts üritas oma haiget jalga ära kasutada ja nõudis süles tassimist. Lasteaias tahtis ka, et ma teda ühe mänguasja juurest teise juurde veaks. Kuna ma sinna tugiisikuks siiski jääda ei saanud, siis soovitasin tal ikka üritada ise ringi longata. Kuna ta ilmselt täpselt ei tea, et kuidas see lonkamine käib, siis läks hoopis suurte hüpetega. Sai liikuda küll.
No ja kui lastest veel vähe, siis tegi Mps ka eile ostukäruga kukerpalli. Õnneks suuremat sidumist polnud vaja. Piisas plaastrist.

Aga lepime nüüd kokku, et lõpetame selle enesevigastamise ära! Ausalt, kui ma oleks tahtnud pidevalt haavu tohterdada, oleks ma arstiks või medõeks õppinud.