Esmaspäev, veebruar 28, 2022

#Jutujaht. Ma jätan järgmise vahele, tehisintellekt võtab üle

Seekordne jutujahi jutuke on otse elust maha kirjutatud.


----------------------------------------------------

Maailmaparandaja vaatas oma tegemata tööde nimekirja ja otsustas raske südamega, et järgmise jutujahi peab ta vahele jätma. Ei ole midagi teha, inimvõimetel on lõppude-lõpuks piirid ja ööpäevas on ainult 24 tundi.  Kuidas peaks ma jõudma 8 tundi magada, 8 tundi palgatööd teha, pakkuda taksoteenust, koristada, kokata, lapsi kasida ja kasvatada, täita oma teetassi ja siis veel kirjanikku mängida. Eriti kui selleks viimaseks mingit annet pole ja jutukesed tuleb pastakast välja pigistada kui... kui... kui millestki, mida on väga raske pigistada. Ehk siis kuidagi ei kipu ajast välja tulema. 

Aga kas peabki kõike ise tegema? Me elame ju ometigi tehnoloogiaajastul. Las tehisintellekt võtab üle! 

Mõeldud tehtud. Maailmaparandaja toksis interneedumisse kiired otsingusõnad ja juba oligi leidnud äärmiselt usaldusväärse (või siis mitte) jutukirjutaja. "Kirjuta minu eest jutt!" klõbistas Maailmaparandaja  kärmelt. "Jah, täitsa vabal teemal! Näita, mida sa oskad! Anna mulle meistriteos!"

Enter.
Ekraanile ilmus järgmine jutuke:

Two Delightful Uncles Sleeping to the Beat

A Short Story
by  https://www.plot-generator.org.uk/

Reginald Bishop looked at the crumpled record in his hands and felt concerned.

He walked over to the window and reflected on his quiet surroundings. He had always loved quiet Liverpool with its ashamed, annoyed arches. It was a place that encouraged his tendency to feel concerned.

Then he saw something in the distance, or rather someone. It was the figure of Sally Smart. Sally was a violent lawyer with beautiful ankles and pointy fingers.

Reginald gulped. He glanced at his own reflection. He was a malicious, understanding, wine drinker with wobbly ankles and hairy fingers. His friends saw him as a petite, powerful painter. Once, he had even helped a horrible toddler cross the road.

But not even a malicious person who had once helped a horrible toddler cross the road, was prepared for what Sally had in store today.

The moon shone like jogging tortoises, making Reginald puzzled.

As Reginald stepped outside and Sally came closer, he could see the rough smile on her face.

Sally gazed with the affection of 7943 stable knowing koalas. She said, in hushed tones, "I love you and I want love."

Reginald looked back, even more puzzled and still fingering the crumpled record. "Sally, yabba Dabba Doo," he replied.

They looked at each other with cross feelings, like two gleaming, gloopy goldfish sleeping at a very charming wake, which had trance music playing in the background and two delightful uncles sleeping to the beat.

Reginald regarded Sally's beautiful ankles and pointy fingers. "I feel the same way!" revealed Reginald with a delighted grin.

Sally looked sneezy, her emotions blushing like a kindhearted, kaleidoscopic knife.

Then Sally came inside for a nice glass of wine.

THE END

Maailmaparandaja jõllitas õudusega ekraani nagu heasüdamlik kaleidoskoopiline nuga.
"Kuu paistis nagu sörkivad kilpkonnad..." Miiiida? Issver, milline rämps! Viimane kord, kui lasen tehisintellektil jutujahi üle võtta. Järgmisel korral kirjutan ise ja las tehisintellekt teeb midagi muud. Kasvatab lapsi või küpsetab kukleid.


Reede, veebruar 25, 2022

Ilm on hukas*

Milline purgaa! Selline tunne, et tuul viib kohe meie putka minema! Ja me pidime täna jõulupeo raames väikese meresõidu tegema. Jäi ära. Aga pole hullu, mul läheb juba paadisõidule mõtlemisest süda pahaks, rääkimata siis tormisel merel loksumisest.

* nii meteoroloogilises kui ka laiemas mõttes.

Neljapäev, veebruar 17, 2022

Piltmõistatused algajatele ja edasijõudnuile

Kallid blogikülastajad. Eeldan, et kõik teist on läbinud kooli kolmanda klassi ja seega oskab une pealt lahendada järgmist piltmõistatust. Mis on pildil?

Lihtne, eks ole. Kõik tundsid ära mõõkkala, kilpkonna ja metssea. Nüüd aga küsimus edasijõudnutele. Mis on pildil?

Kiireimale õigete vastuste esitajale auhinnaks igavene au ja kuulsus. 
Piltmõistatuse autor on teadagi Tõruke.

Esmaspäev, veebruar 14, 2022

Mitu halba asja sul täna juhutnud on?

Eile, hilisel pärastlõunal teatas Täpike, et ta tahab sõpradele kooli muffineid viia. Šokolaadisüdametega kaunistatuid. Loomulikult polnud meil kodus ei šokolaadi ega muid vajalikke koostisosi. Olin kuri emme ja ütlesin, et muffineid ei saa ja teinekord tulgu oma plaanidega varem välja kui viimasel sekundil ja ei, me ei hakka eraldi selle pärast poodi sõitma.

Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Täpike helistas aga Mammale ja valas paar suurt krokodillipisarat. Mamma, kes pole selline kivisüda nagu ema, leebus koheselt. Lõpuks sõitis ikka Mps "linna" poodi ja Täps sai oma muffinid. Aga tõesti, on alles manipulaator. Ma olen näinud, kuidas Täpike peegli ees harjutab haleda näo tegemist...

Täna kohtusin veel ühe haleda kujuga. Seekord oli see Tõruke, kes teatas, et sõbrapäev on maailma kõige hullem. Tänase päeva jooksul olla juhtunud 11 halba asja (telefonikõne ajal jõudis number juba 12-ni, ma ei taha teada, mis see õhtuks on) ja ainult 3 head asja. Ma küll lohutasin teda, et juu õhtu poole heade asjade osakaal suureneb, aga poiss oli veendunud, et siin ilmas tema jaoks enam midagi head ootel ei ole...

Ma saaks ka kindlasti päris mitu halba asja kokku, kui otsima hakkaks.

1) Äratuskell helises liiga vara (mitte, et see tavaliselt hiljem heliseks)

2) kaal näitas üüratuid numbreid (juba pikemat aega näitab, isegi uue kaalu ostmine ei aidanud)

3) märja peaga magamamineku tulemusel ei olnudki soeng ideaalne vaid erakordselt lopergune (ega kuiva peaga magama minnes olukord parem oleks)

4) Tirts oli hommikul väga kuri ja tahtis oma hommikusöögist lõuga mu kleidi sisse pühkida (soov jäi siiski realiseerimata)

5) Tõruke oli pahur ja riidles minuga, et ma sunnin teda kooli minema (oh õnnetust, kuri lapsevanem)

6) Tee oli libe kui tatt (praegusel tatisel hooajal on tatti niigi palju)

7) Jäin tööle 3 minutit hiljaks (juu peab siis vaatama, et lahkumisega hiljaks ei jää - kaks korda hilinemist oleks juba selge liig)

8) Printerist sai paber otsa (panin uue portsu printerisse, aga ikkagi, milline halb päev)

9) Üks kiri oli kaduma läinud (leidsime otsimise peale üles, aga see ei muuda päeva rõõmsamaks)

10) Kohvipiim oli eilse kuupäevaga (see, et kõlbas imeliselt, ei lähe arvesse)

11) Salatis oli liiga palju sibulat (isegi minu jaoks, kes sibulaga hästi läbi saab. Nüüd ei taha keegi minuga musitada. Mitte, et muidugi liiga suur tung oleks).

12) Tõruke helistas ja kaebas oma raske elu üle üritades tekitada minus süütunnet (õnnestus, ta on selles osav)

13) Unustasin, et pidin helistama juristile (tuli meelde, aga ikkagi...)

14) Helistasin juristile ja ebameeldivate tööasjade äng laskus mu peale (nüüd olen ängistatud). 

15)  kõik on hukas...

Ja päev on alles poole peal! Mõelda vaid kui palju halba saab veel juhtuda! Elagu negativism!

Kolmapäev, veebruar 09, 2022

Kuri tädi

Oeh, see 1. aasta lasteaias on ikka väga väsitav. Algas kõik kenasti, aga nüüd, alates jõuludest, on Tirts käinud lasteaias sisuliselt nädalase intervalliga. Nädal lasteaias, nädal nohuga kodus, nädal lasteaias, nädal kõhuhädadega kodus, nädal lasteaias, nädal nohu JA kõhuhädadega kodus.

Ausõna, ma olen sellest nii väsinud. Ja mul on sealjuures veel lihtne. Ma käin tööl koduste eemal, aga vaene Mps töötab ju kodukontoris, kus hoolimata Mamma tugevast toest lapsehoidmisel, on töötegemine ikkagi raskendatud. Aga isegi mina hakkan ära väsima. Pooled ööd laps kääksub ja vääksub, sest küll on vaja oksendada, küll on nina tatine ja õhk ei käi läbi, kord on lihtsalt vaja kontrollida, et ega emme ometi ei maga ja kui magab, siis üles äratada. 

Võite ise arvata, millist mõtteerksust minult tööl oodata võib. Ja nii võib kurjaks ära minna. Vahel tekib lausa tahtmine kellelegi halvasti öelda. Mul on tunne, et hakkan meie kollektiivi kõige kurjema tädi kohale pretendeerima juba. Ometi meeldib mulle mõelda endast kui meeldivast ja sõbralikust inimesest. 

Sellega seoses hakkas ükspäev silma gümnaasiumi aastaraamat, kus mind kirjeldati nii*:



Mis on tänaseks saanud sellest rõõmsameelsest, ülisõbralikust, abivalmis optimistist, kes on lausa heatahtlikkus ise? Oleks päris põnev lugeda, mida mu praegused töökaaslased minust arvavad. Tõenäoliselt oleks nad küll liiga viisakad, et aus vastus kirja panna. Hästikasvatatud inimene ei ütle ju teise kohta, et ta on vinguv ja hädaldav tänitaja, kes norib kirjavigade kallal (tehes sealjuures ise palju hullemaid vigu) ja ajab juuksekarva kolmeks lõhki.

Aga võibolla... ma ütlen, et võibolla, ühel ilusal päeval, mil ma olen oma ööune normaalselt täis magada saanud, toad on korras ja lapsed käituvad viisakalt, võibolla ma siis muutun jälle rõõmsameelseks, ülisõbralikuks ja abivalmis optimistiks. Kuigi kahtlane. Kahju on juba tehtud. 

*see on muidugi edasiminek võrreldes sellega, mis minu kohta põhikooli alguses kirjutati, mis nägi välja umbes nii: "Tark, tark, tark, väga tark, juuksed punased või pruunid, tark, tark"

Kolmapäev, veebruar 02, 2022

väikeste taskutega udupea

 Ma olen ikka rääkinud, et mu keskmine (Täps noh) on kohutav udupea. Ta on võimeline kooli minema ilma koolikotita ja jätma spordiriided ööseks kooli kõrvale kiviaiale vedelema kuna "need olid liiga rasked". Telefoni pole tal kunagi kaasas kui vaja oleks. Tihti juhtub ka seda, et mina ootan teda kooli parklas, aga tema unustab end sõbrannadega juttu ajama. 

Kurbadest kogemustest õppinuna (sest süüdi olen igal juhul mina),  kordan igal hommikul üle, missugune on päevaplaan, kes tuleb bussiga, kes tuleb autoga ja kes kus olema peab.

Eile rõhutasin eriti tugevalt vajadust kohe peale tunni lõppu parklasse kihutada, sest meil oli vaja kiiresti muusikakooli veebitundi jõuda. Kordasin nagu kokutav papagoi - ei uimerda, otse parklasse. Ruttu-ruttu.

No ja mis te arvate, mis juhtus?

Valesti arvasite.

Juhtus hoopis see, et üks hetk helistas mulle Laisik, et Täps istub kurva näoga koolimaja ees ja sööb lund. Lumi hakkab otsa saama, aga emmet ei ole kusagil. Muidugi polnud. Ma olin oma manitsussõnad unustanud ja istusin ise rõõmsa meelega pikale veninud koosolekul, selmet järglasi transportida. 

Egas midagi, tuleb päästa, mis päästa annab. Tõmbasin jope selga ja tormasin auto juurde. Parklas taskut kobades avastasin, et autovõtit pole taskus. Jooksin tagasi putkasse. Laua peal polnud. Jooksin vallamajja. Arvutikotis polnud. Jooksin parklasse, et ehk on võti süütes. Polnud. Tagasi putkasse, et ehk maha kukkunud. Pole. Vallamajja. Keerasin koti tagurpidi. Pole. Uuesti parklasse ja seal, poolel teel lumehanges see vedeleski. Ilmselt taskust välja kukkunud. See poleks esimene kord, kus midagi mu jope taskust välja pudeneb. Ostsin omale sünnipäevaks netist jope ja kõiges muus olen 100% rahul - mõnus, soe, paras, varrukad pole lühikesed ega midagi. Õmblus- ja materjali kvaliteet on tip-top. Ainult taskud... uskumatult ebapraktilised.

Kui õhtul koju jõudsin, siis esimese asjana õmblesin oma jope taskud sügavamaks. See oli esmane kogemus. Ma olen varasemalt teinud riideid laiemaks, kitsamaks, pikemaks, lühemaks ja taskutes olen enamasti auke parandanud, aga jah. Taskute süvendamine on esmakordne töö.

Nüüd surun käed küünarnukini taskusse ja löön rõõmsalt vilet