Teisipäev, jaanuar 30, 2007

Ülimalt sportlik mina. Varsti olümpiale!

Viimasel ajal on pop rääkida kuidas kõik vapralt suusatamas käivad ja nii oma keha väsitavad ja vaimu värskendavad. No mina sellise massipsühhoosiga kaasa ei lähe. Oo ei. Pealegi alles ma ju käisin suusatamas. Kas tõesti peab siis igal aastal? Selle asemel tegelesin teise ülimalt populaarse talisportliku tegevusega. Nimelt rookisin kõnniteelt lund nii et labidas välkus. Ma arvan, et järgmistel taliolümpiamängudel on uus spordiala - lumelabidamine ja mina panenselle pika puuga (loe: labidaga) kinni!

Aga üldiselt spordist. Kui keegi tahab tõsist trenni teha, siis võin ma teile laenata pisikese aga tõhusa trenažööri. No selle murdjalapsukese ikka. Kasutusvõimalused:
  • kiire jooksutrenn - ta on kohutalvalt kiire roomaja... ja valdavalt roomab ta pahandust tegema (catch me if you can).
  • raske tõstmistrenn - ta näeb küll pisike välja, aga ilmselgelt on ta väga tihe. Hirmus raske on teda koguaeg tõsta.
  • enesekaitse trenn - see krokodillibeebi üritab aegajalt nina peast hammustada, sõrmega torkida või siis talla alt kidistada või muidu sinu personaalset ruumi täita. Õpid end kaitsma.
  • koormustreening - alati on võimalus ta endale külge riputada ja vaadata kaua jaksad.
Mina olen viletsas vormis. Täna üritasin seda viimast varianti, aga täitsa ära väsitas. Panin põnni trakside sisse ja viisin ta linna inimestele näitamiseks. Tagasi enam tuua ei jaksanudki...

Aga nagu sellest liigutamisest veel vähe oleks olnud. Hiljem läksin metsa ja mere äärde - piknikule noh! Ma olen kohutav pikniku fänn. Seekord tuleb tõdeda ei söönudki ma kõigest lund ja jääpurikaid. Ei, ma olin ettevalmistunud - mul oli lisaks tavapärasele einele jupike saia ka kaasas! Aga ilus oli seal linnulahel. Minu peaaegu et lemmikkoht. Eriti ilusad olid need üle põlve ulatuvad hanged, milles sumpamine väsitas...väääga.....väääsinud..... puuuuhataaaa......koooju....kaugel.....jõud lõppeb.... ei jaksa enam....

Aga kui lõpuks koju jõudsin, end teki sisse keerasin (sest minu temperatuur oli langenud külmutatud juurviljade tasemele), tassikese hõõgveini ja raamatu haarasin ning tiivaninurka pugesin, siis oli elu küll peaaegu et ilus. No kamin oli puudu. Ja mõni koduloom näiteks, kes oleks tulnud ja pea sülle pannud ning sii oleks saanud seda silitada (kuigi ma praegu hakkasin mõtlema, et kui mul ühes käes on tass ja teises raamat, siis vaene koduloom...)

Esmaspäev, jaanuar 29, 2007

Internetist ja blogeerimisest

Kodus. Ei, lubage ma parandan. Internetiseeritud kodus! Ei, te ei saanud vist ikka korralikult aru, mida ma mõtlesin. Las ma rõhutan. Mul on kodus INTERNET. See on peaaegu sama kui öelda, et meile pandi lõpuks elekter sisse või et lõpuks on lõppenud kolme aasta pikkune paast ning söögitoas on serveeritud rikkalik eine. Igatahes nüüd on Saaremaa ainus seni internetiseerimata kohake ka maailmakaardile kantud.

Aga nagu teada, ma olen sõltlane. Mitte niiväga interneti kui blogisõltlane. Kõige rohkem sõltun ma sellest samast siin. Mulle meeldib kirjutada. Hülgemöla valdavalt. aga samas olen ma sõltuvuses ka umbes 40-st muust blogist, mida ma loen. Blogide lugemine on parim vabandus mitte asjalik olemiseks. No ma ütlen, et loen vaid blogid ära ja siis hakkan asjalikuks. Ehee!

Aga kodus on hea. Süüa nad siin mulle küll ei anna, aga seekord on mulle vähemalt voodi eraldanud (tõsi selle voodi leidmiseks tuli korraldada arheoloogilised kaevamised. Mitmed ladestud (valdavalt puuvillased) olid kerkinud selle peale. A väike labidatöö ja voodi oligi vaba.
Ja suur tänu Laisikule, kes Gotfriedi juhatusel mind saare peale tõi. Ja noomitus Mpsile, kes pool mu jäätist ära sõi! ma oleks äärepealt nälga jäänud nii.

Reede, jaanuar 26, 2007

Ma olen ikkagi noor

Välja mõtlesin! Mul oli kogu aeg hirm, et nüüd ma olengi vana. No need minu järjest süvenevad lõunauinakud. Arvasin, et see on selge vanaduse märk. Aga õnneks, nupukas nagu ma juba kord olen, istusin hetkeks maha, et asja üle järele mõelda ning jõudsin järeldusele, mis minu plaanidega igavesti elada sobis. No vaadake. Vanainimesed, kes lõunauinakuid teevad, need ärkavad tavaliselt ka varakult ülesse, no nii keset ööd. Mina aga teen esimest korda vabatahtlikult silma lahti siis kui päike juba kõõõrgel taevas särab (arvestades talviseid madalaid päikesetuure, siis kusagil kevadel ehk). Hoopis rohkem leidsin ma sarnasust siin lasteaialastega. Nemad magavad ka lõunati. Kuigi vastumeelselt enamasti. Mina ka jonnin iga kord kui lõunauinakut tegema hakkan. Ei taaahaaa, eeeiiii taaaahaaaa... Aga uni saab minust alati võitu.

Neljapäev, jaanuar 25, 2007

Kohtumine inspiratsiooniga

Aga kujutage ette. Mul tuli üks õhtu inspiratsioon kallale. No üritasin mina vaikselt magama minna, nagu laiskadele elukatele kohane, aga und ei tulnud (süüdistan seda pisikest kolmetunnist lõunauinakut. Ma nimelt olen otsustanud oma une võrdselt päeva peale ära jagada - aja kokkuhoiu eesmärgil. Magan õhtul kolm tundi, hommikul kolm tundi, päeval kolm tundi ning öösel neli tundi. No need õhtuse ommikuse ja öise une magan ma järjest) No und kohe mitte kuidagi ei tulnud. Igasugused uvitavad mõtted keerlesid mul peas. Ja siis järsku täiesti ootamatult ei tea kust ilmus välja mu muusa, puhus kuldset pasunat ja lajatas mulle inspiratsiooniga vastu lagipead. No ma ootasin kolm päeva, et ehk läheb üle, aga ei läinud. Muhk jäi. No nüüd ei pidanud enam vastu ja panin visiooni paberile. Varsti panen papile. Ja siis seinale (või kapi taha, kui ebaõnnestub - tõenäosus viimaseks on suur, nagu ikka suurte visioonidega... ma ei saa neid iial peast paberile, veel vähem papile, seinast rääkimata)


Pilt siit

Teisipäev, jaanuar 23, 2007

See veel puudus!

Mina arvasin, et ma ei saa oma katseid edasi teha kuna lumi tuli maha ja muda külmub ära. Ma ei oleks saanud rohkem eksida. Ma ei saa oma katseid teha pigem selle pärast, et minu kompostiaunad olevat suure leegiga põlema läinud oopis. Ma ise ei tea, pole andmeid kontrollinud, aga mu suur sõber Herr H. ütles nii. Väitis, et pidi ilgelt haisema. No teate, ma ei üllatu. Kui mina keemiahoones oma 40 g muda põletan, siis tekib tahtmine pool keemiahoonet evakueerida. Võib nüüd ette kujutada, kuidas haiseb see kui terve aun põleb.....huuuu

Hiirtest

Hakkan mina koristama (esimene ime selle päeva jooksul). Tõstan parasjagu asju voodile (teate ju küll koristamine käib nii, et kõik asjad tuleb esmalt kokku kuhjata, et saaks neid siis hakata ära peitma) kui järsku märkan midgi veidrat. Mis see veel on? Hiir? Mängu? Ei päris! Vaatan siis väikest hiirekest ning küsin temalt: "Kulla hiireke, mis ma sinuga nüüd siis peale hakkan?"
Hiir ei vasta. Ohkan raske südamega ja toon siis purgi. Panen selle hiire nina ette maha ning ütlen: "Olgu peale, roni siis sisse." Uskumatu lugu, aga hiireke ronibki. Vaatan teda siis natuke. Ei see pole Wincent. Winc va vorstivaras on tunduvalt suurem, me oleme kohtunud. See oli aga ikkagi väikseke. Ilmselt mõni Winci sõber või sugulane. Vaatan mina siis aknast välja imelist talvilma ning mõtlen, et peaks hiirele veidike talverõõme tutvustama ning ta kelgutama saatma (teine võimalus oleks olnud naabrite ukse alt sisse poetada, aga nii õel ma pole...vist). Võtan siis purgi ja lähen õue. Aga õues luurab suur must kass. Minul läks süda härdaks... vaene hiir niigi šokis. Viisin ta siis kuuri, kus ta peatselt end kogus ning puuriida alla peitu puges. Aga ta oli nii armas. Ja sõnakuulelik. Ma loodan, et ta leiab endale kusagilt süüa ka.
Edit: unustasin ennist lisada. Loomulikult panin ma sellele hiirekesele ka nime. Violeta nimelt.

Esmaspäev, jaanuar 22, 2007

Kajakas ühel ja lemming teisel õlal...

Ma ei õpi oma vigadest. Kunagi jõudsin järeldusele, et ainus asi, millega ma hakkama ei saa, on pildiraamide valmistamine. Lepiks ma siis sellega. Oo ei. Juba jälle võis mind liistupoes liiste hindamas näha ning taas keerles mu pisikeses peas ohtlik mõte: "Kui raske see ikka olla saab..." Ma olen justkui see kajakas, kes kordab: "You can do it, you can do it!!!" ja samas olen ma see loll lemming ka, kes seda kurja kajakat uskuma jääb. Ausalt, ma kardan, et ma õpin enne nende õnnetute pildiraamide tegemise ära, kui aru saan, et ma neid teha ei oska.

Aga sellega seoses, sai ka minu viimane noorkallasele mõeldud pilt omale omapärase raami. Edusammud on märgatavad... ma seekord ei kasutanudki nätsu. Vaatame, kaua see ilma nätsuta koos seisab.... Kui mõni fotokaga inimene satub mind külastama, siis saan ka teile näidata, millega ma vahepeal tegelenud olen ning milliseid žedöövreid minu pintsli alt on ilmunud. Kauges tulevikus (kui ma olen juba surnud aga mingil põhjusel kuulsaks saanud) hakatakse seda meenutama kui "Pille vasaku käe perioodi"...

koomusk pärit siit. Tal on lahedad koomuskid. Ma peaaegu et fännan.

Pühapäev, jaanuar 21, 2007

Ma näen teie plaanid läbi!

Pea-aegu et petab ära. Sajab lund. Lapsed kelgutavad. Inimesed pühivad autodelt lund. Imekiirelt kerkivad müstilisel kombel lumememmed (ma pole iial näinud, et keegi neid ehitaks... kahtlustan, et tegu on Siberi spioonidega...). Prillid on kaetud ühtlase valge ainesega. Võiks arvata, et ongi talv käes. Aga ehee, ärge lootkegi. Mind te juba ära ei peta. Mina ei usu enam ammu talve. Tegelikult on mul kathtlus, et korralikul lumist ja külma talve pole kunagi olnud ja meid on haledalt tüssatud. Meie mälestustega on koletmual kombel manipuleeritud. Mingit lund pole kunagi olnudki. See kõik on nimelt kurjamite salakaval plaan. Mis selle eesmärk on, küsite te. Ehh, seda ma veel päris täpselt ei tea, aga uurin välja! kahtlustan, et olulisteks märksõnadeks on globaalne soojenemine, suusakuurortid ning juustuvõileivad...

Laupäev, jaanuar 20, 2007

Käid alla või viskad üle*

Ramon (nimi muutmata), minu tulevane õnnelik abikaasa ja minu tulevase poja Ramoni isa, on miljonär. Ma pole teda veel kohanud, aga ma kohtan teda peatselt. Me hakkame elama suures villas, mis on imekaunis, kuid kohutavalt segamini (teenijat meil pole, aga keegi maja koristab. Kes, seda ei suutnud välja selgitada). Me elame õnnelikult. Poeg on ka tark. Läheb ülikooli ja saab doktori kraadi. Kõik ausatavad noort dr Ramoni. Ainus tõrvatilk meie idüllilises elus on koer Juan (nimi pandud minu esimese armastuse järgi). Ta on nimelt pimestavalt kole koer. No ikka kohe kole... Ja see kõik on tõsi.

Vähemalt nii väitis mulle kurikuulus hiromant ja kaardimoor Maariš. No ma nüüd ei tea kas teda uskuda või mitte. Parema meelega usuks vanarahva tarukst: Kel ei vea kaardimängus, sel veab arrrrmastuses. Sest tõesti. Minu linn põles esimesena maani maha. Ja teiste mängurite kiiretest liigutustest tekitatud tuul puhus isegi tuha nelja tuule suunas laiali. (Pildil näha harilik linnade põletamise mäng lõppjärgus. Meil läks kuidagi kiirelt...) Turaka mängus läks mul tunduvalt paremini. Ühekorra ma isegi võitsin. seda küll alles siis kui ma talitasin nii nagu laulusalm ütleb: "Ma ässad altkäe endal võtsin ja matsid neile jätsin... Carramba!" Ehk siis tegin julmalt sohki. Aga üldiselt ei aidanud isegi see kui ma varrukast juba kuuenda ässa välja võtsin. Peldiku mängus kaotasin kaaaa mina. Uskumatu. Ise ma oma väikeste käekestega püstiatasin need ontlikud ehitised.

See-eest kurikuulsas lauamängus - reis ümber suure ja ohtliku maailma, advanced version - läks minu siiami hiiamitel päris hästi. Üks oli küll kamikatseliste kalduvustega, aga teine suri õilsalt...
Aga öösel oma urka poole kõmpides langes taevast kidurat säästulund...

* tuntud kaardimängurite släng. "Kuule, sinu kord alla käia." "Sina viskad üle!"

Neljapäev, jaanuar 18, 2007

I´m a looser baby...

Viimasel ajal tunnen ma end kohutava luuserina. Teistel minusugustel on juba kodud, autod, töökohad, firmasuvepäevad, palgad jne.
Mis on minul? No mul on tuul kahe kõrva vahel. Ja mul on hingemattev summa õppelaenu. Ma elan üüriurkas. Raha saab otsa, oota ma vaatan, üks, kaks, kolm - nüüd!
Ja viimasel ajal on jälle mingi koletu rahutus kallal. Nagu mind polekski kuhugile vaja. Endal hakkab ka hale.
Ja siis ei suuda ma oma tavalisel kombel oma kauneimat külge peeglile keerata ja mulle ei meeldi see sasipea kes mulle vastu vaatab.
Ma-sen-dav.
A ma lodoan, et see läheb peatselt üle.
Paar terapeudilist kallistust, veidike soojust ja hellust (ma võin ahju kütta) ja vana hea elurõõmus luuser (aga rahul sellega) on tagasi!

Kolmapäev, jaanuar 17, 2007

Elust ühekäelisena

Selgus et on palju asju, mida on väga keeruline teha ühe käega. Nt nuga ei julge ma vasakusse kätte võtta. Sellega kaasneks kardetavasti suuremad traumad ja verevalamised. Kampsunit ma ühe käega seljast ära ei saa - jään lootusetult kinni. Kingapaelu ühe käega kinni ei seo (muretse või kummikud). Ja puid ka ei too. Kui siis ühe kaupa, aga selleks olen ma selgelt liiga laisk. Aga pole hullu, kampsunit ma niikuinii seljast ei saa, nii et külm ei hakka. Ühe käega rinnahoidjat selga panna on praktiliselt võimatu (aga ühe käega selle ära võtmine on naljaasi. Üks kaval liigutus kõigest... õppige ära noormehed :P). Aga muidu muutun järjest osavamaks. Ise ka ei usu.

Keemiahoones käies kohtasin täna Kätat ja Karli. Kurtsin neile oma raskustest akadeemilisel maastikul. Käta püüdis viisakalt mulle kaasa tunda, aga Karl lagistas küll minu üle valjusti naerda.

Mmmm ja ma tegin üle pika aja suus sulavalt head riisirooga kanaga... See oli vastupandamatu...niipalju siis tänasest kaalujälgimisest :P

Teisipäev, jaanuar 16, 2007

Ai ai ai

Vastuseks Assa küsimusele ja niisama infiks. Ei, minu käsi pole paremaks läinud. Oopis ullemaks. Täna ommikul ärkasin selle peale, et käsi valutas (muidu olekski võibolla õhtuni põõnanud). Geelitasin ta ilusti sisse, sidemestasin. Ja panin siis kõrvale, et mitte teda liigutada. Hiirepadja tõstsin vasakule poole. Toksin ühe käega klaverit. Üks on kindel. Homme on mu vasak käsi ka harjumatust pignutusest töövõimetu. Tihedalt piimhapet täis ja puha. Siis olen kätetu.
Mis puutub arsti juurde minekut. Mu perearst on 7 maa ja mere taga. A kui sinna satun, siis ehk lähengi.

A kurb on see, et vasaku käega ma hiirt veel hädavaevu liigutan, aga joonistada ma vasakuga ei oska...ja maal on pooleli. Mulle ei meeldi poolikud asjad.

Esmaspäev, jaanuar 15, 2007

Põhjendamatu optimism!

Aga minul oli täna selle õppeaasta esimene ja viimane eksam. Selle tegemine võttis aega lausa 10 minutit! Ja võib juhtuda, et mul ei tulegi enam eksameid teha. Kunagi! Kuidas kõlab? Nüüd on mul kõik ained tehtud. Jäänud on veel üks seminar. Ja noh sellised pisiasjad nagu artikkel ja 40 AP-ne magistritöö valmis kirjutada. Noh 1 AP on 40 h tööd. 40 AP-d seega 1600h. Päevas on 24h. 1600/24=66,7. No veidi üle kahe kuu läheb siis. Nüüd tulete vaidlema, et Pilleke tahab ju süüa ja magada ka. Ei ole tal vaja nii palju laiselda ütlen ma. Magagu pärast kui kraad käes. Ja ammu oli ju plaanis natuke kaalust alla võtta. Lihtsaim moodus söömine maha jätta.

Aga teate mis see tähendab! Minu arvutuste alusel võin väita, et mul on nüüd ju kaks kuud vaba aega :D


Ainult järgmisel esmaspäeval on Atesteerimine. Miks suure tähega? Sest ma kardan, et nad ei taha mind ära atesteerida, kuna mul neile midagi peale selle arvutuse ette näidata pole.
P.S Kas märkate sarnasust?

Laupäev, jaanuar 13, 2007

Ajas rändamisest ja võimetust vasakust!

Nii, magasin päeval siiski tunnikese. Olen seega jälle õiges ajavööndis. Kuigi selles ei saa päris kindel olla (kontrollin igaks juhuks kuupäevasid). Vaatasime siin ühte filmi, kus aeg oli nii segamini keeratud kui võimalik. Tegelikult oli see kõik loogiline. Kuigi selles filmis oli üks äärmiselt ebaloogiline koht! Kuigi üldisest arutelust võis jääda mulje, et see koht algas siis kui filmgi ja kusagil lõputiitrite paiku lõppes.

Täna muide oli rämpstoidu päev. Burxid!

Ja bowlingut käisime ka mängimas. Kuigi tuleb tõdeda, et mina ei mänginud oma aige käe pärast. Kaks korda veeretasin kuuli mööda renni alla, see oli kogu minu panus. Rohkem ei julgenud. Töö tegemisest viilimiseks on see aige ranne hea vabandus, aga kui mängida ka ei saa, siis on jama.
Minu meditsiiniline nõustaja soovitas anda käele palju puhkust. Nii. Alates homsest oma paremat kätt ei kasuta. Aga mure on selles, et ma olen absoluutselt paremakäeline. Vasak ripub niisama küljes. Sellega ei oska ma midagi teha. Ma olen püüdnud vasaku käega kirjutada - see näeb välja nii, et ma oian pastakat kramplikult käes ja parema käega liigutan paberit pastaka all. Ja nüüd kujutage ette kuidas ma hambaid peaks pesema. Oian hambaharja paigal... Või ükskõik mida tegema! Ma ei saaks vist hiire käsitsemisegagi hakkama. Huvitavad ajad saavad olema.
P.S Wincent pole ikkagi surnud! Nägin teda täna kolm korda järjest külmkapi tagant ahju taha jooksmas... Nagu väike de javu. Müstika...

Ja silmades on tango...

Mmmmm. Tänane pidu oli nagu ennevanasti (teate ju küll - kuupäev ei vahetu kui maganud pole). Laulsime hommikuni!!! Ja te peaks juba teadma, et ma armastan hommikuni laulmisi. Mis siis, et järgmisel päeval häält pole ja niikuinii peast sooda olen. Aga me laulsime! Ja veel milliseid laule! Või õigemini milliste viisidega. Öölaps võeti esitusele - ja täiestu uues kuues. Ennekuulmatus ja ilmselt kordumatus. Aga unustamatus. Ja onu oskari lugu meneutas kahtlaselt õllepruulijat. Taevaväravatel koputati (loomulikult). Ja tango. Lisaks uuele viisile sai mõni laul ka uued sõnad. Ja keset metsa oli elu. Ja oh... igatahes kui me Viviga bussis tartu poole loksusime, siis vallutasime tagumise pingi ning lõõritasime kuni linnani välja. Alguses mängis bussis raadio ka, aga see pandi kinni. Me laulsime ta üle. Ja kui meid oleks bussist välja vistaud, siis me oleks ainult laulnud nende üle...
Ja sauna sai. Teate küll kuidas minusugune väheste pesemisvõimalustega uberiku üürnik hindan võimalust saunas käia!
Ja süüa sai. Mmmmm. Kana!
Eksamiks õppimine nihkus igatahes taas ühe päeva võrra tulevikku.
Ja nüüd lähen laborisse. :D Magan kunagi hiljem. Ma mõtlesin, et näiteks siis kui pensionile lähen.

Reede, jaanuar 12, 2007

Ma sain kutse!

Ehee, aga mind kutsuti juubelile. Kas teid kutsuti??? Ah ah ah? Kadestage.

Kolmapäev, jaanuar 10, 2007

PIIKS!

"Piiks," kostub tasane hääl minu toas.
Kuulatan, üritan selgusele jõuda, mis see oli. Kuna ei märka midagi erilist asun taas internetiavarusi avastama
"Piiiiiks,"
Jälle!
"Piiiks!"
"Wincent, oled see sina?"
Kuulatan. Vaikus. Wincentist pole ammu midagi kuulda olnud. Ei tea kas surnud.
"Piiks!"
"Wincenti vaim?" küsin ärevalt.
Kuulatan. Ei midagi...
"Piiks, piiks, piiks..." Ja nii pool päeva.

Lõpuks ma siiski taipasin, mis see piiksub siin. Hiir loomulikult. Aga mitte Wincent ega ükski tema kaaskondne vaid minu oma arvuti hiir. Hakkab vist ellu ärkama. Ei tea kas peaks talle õhtuks võikese juustutükikese jätma?

A nii see kipub minema jah. Minu läheduses arvutid saavad endale isiksuse ja hakkavad seda koheselt välja näitama. Ilmselt on asi nii kaugele jõudnud, et peatselt ärkavad nad ellu.

Aga igasuguse joonistamise peaks ma ikkagi maha jätma. See teeb mind endiselt tigedaks. Eriti see viimane pilt, mis kuidagi välja tulla ei teaha :( No pingutan mis ma pingutan, ikka ei saa ma papile seda, mis mul peas on. Nii ei saa ju eks. Ja see teeb tigedaks ja kurjaks. Urrrrrrrrr

Teisipäev, jaanuar 09, 2007

Nad ikka hoolitsevad minu eest!

Kui mina jõuluvahealjal (no teistel oli vaheaeg, minul oli lihtsalt aeg) kodus olin, siis palusin naabrimeest, et ta vahepeal minu korterit kütaks. No et kui tulevad ootamatult suured külmad ja valged jõulud, siis torud ära ei külmuks (mul on strateegiline korter, ma võin poolelt majalt vee ära võtta kui tahan!). Ta oli lahkelt nõus.
Aga kui mina tulin Tartusse tagasi, siis ei oodanudki mind ees saunaks köetud tuba ning punakalt hõõguvad torud, nagu ma kartnud olin. Toas oli peaaegu et talutav temperatuur.
Hiljem kui naaber võtmed tagasi tõi, siis küsis ta: "Eksju, ma olin ju tubli poiss!" Mina kiitsin takka, et oli jah. (Kinnitust sellele, et ta ikka oli tubli, küsis ta veel paar korda hiljemgi). Veel samal õhtul küsis ta mult, et kas ta võib muusikat veidi valjemini kuulata. Minugipoolest. Aga kui kaua ta seda kuulata võib? Ma ütlesin, et kuulaku või kella kaheni. Naaber lõi näost särama. Tõesti või! No tõesti, ma niikuinii enne magama ei lähe, oian raadio arvelt elektrit kokku ja kuulan Gazebot. Aga arvake ära, mis kell muusika kinni keerati? Täpselt kell 2!
Ühel õhtul aga helistas pisut enne südaööd minu sõber 16.-ndast korterist ja küsis, et kas ma ikka saan magada, kui need elevanditaltsutajad, kellest ma teile ennegi pajatanud olen, sellists põrgulärmi löövad, või peaks ta neid vaigistama minema.
Hei, ma olen ometigi ühikas elanud. Mingi väike mürgel küll minu und ei sega.
Ja üldse oolitsevad nad minu eest.

Esmaspäev, jaanuar 08, 2007

Blogger plokib

Mina ei tea, mis blogimisvastase pakti minu arvuti, minu äraolekul sõlminud on. Igathes bloggerise ma enam ei pääse. Nii ei saa ju! Mulle ei meeldi ümber nurga blogida. Teen kohe oma arvutile ultimaatumi... Lasku mind bloggerisse või...
(ma jätan targu ebasündsad väljendid kirja panemata)


Edid: Ehhee, mõjus! A ma jätan selle kirja siia alles! Ähvarduseks.

Pühapäev, jaanuar 07, 2007

Botaaniline paanika

Man kinkis mulle sünnipäevaks kapsa. Peale oli kirjutatud, et see on dekoratiivne taim ja sellest hautist pole mõtet keeta. Lillemüüja oli väitnud, et see lilleke kannatab välja ka kõige ekstreemsemad tingimused - vett ei vaja, valgust ei vaja, toitu ei vaja, elab üle kasvõi tuumasõja. Ainult natuke hellust ja armastust! Aga seda lillemüüja ei teadnud, et on olemas midagi ullematki kui tuumasõda - Pille, kõikide taimede hirm.
Näikse nii olevat. Ja asi läheb ullemaks. Varsti kõnnin mina mööda metsa, ja kuhu ma ka ei astuks, taimed närbuvad, puud kuivavad ja linnud kukuvad surnult maha. Just nagu juhtus selle kapsaga. Oleks pidanud tast ikka hautise keetma...
Peaaegu ainus, kes minu juures elada on suutnud, on draakonipuu.

Ja ma endiselt ei näe delfiine...

Aga kas te üldse kujutate ette, kuidas mulle meeldib pärast pidusid öösel üle sõpruse silla koju tulla??? panen pleieri mängima ja tead, siis on selline tunne, et võiks kasvõi lennata, tantsimisest rääkimata. ja kõik on nii vaba ja rõõmus ja hele ja ahh. Teate, ma olen päris kurb kui koju jõuan, sest siis tuleb meelde, et ma olen ttegelikult väsinud ja tahan magada. Öös hulkudes ei meenu see mul hetkekski. Vahel ma keeran enne koju jõudmist meelega vales suunas, et natukegi pikendada sellist õnnetunnet. Jaa, see on nii tore. Tahaks kallistada kõiki ja puha :D
Vahel kui ma ommikul ästi vara koju tulen, alles siis kui normaalsed inimesed veel magavad või just just ärkamas on, siis on samasugune meeldiv tunne. Mulle meeldib öösel jalutada.

Aga nii veider kui see ka pole, mulle meeldib ka öösiti magada ja vot seda ma kohe tegema hakkangi.

head ööd teile kõigile, mu kallid.

Kolmapäev, jaanuar 03, 2007

Elu võimalikkusest kodus

Kodus on hea elu. Eriti nüüd, mil maga-sina-täna-rõdul periood on läbi ja mul on oma printsess-herneteral-voodi (seal on nimelt kõvasti üle ühe madratsi ja muhklikkuse astme alusel võiks öelda, et ka üle ühe herne). Mul on siin auto kasutada. Ainus mure on selles, et minu käigukangi ranne on ilgelt haige ja ma ei saa kuidagi tagurpidikäiku sisse panna. Aga ma pole ühtegi avariid teinud ja kui jätta arvestamata eilne ühesuunalisel tänaval vastassuunas sõitmine, siis olen olnud peaaegu et eeskujulik liikleja.
Kodus on veel palju lapsi. Täna käisin päeval kahe röövlilapsukesega jalutamas pargis. Ma pole enne end sellise vinguja tädikesena tundnud. „Ärge jookske!”, „Ettevaatust!”, „Stopp!”, „ei lähe sinna!”, „Ei hüppa!”. Aga nad vähemalt kuuletusid mulle. Väike Nazguli beebi (ta kriiskab vastavalt) ainult naeratab mulle kavalalt ja lööb siis kõik oma 7 hammast mulle ninna.
Aga kodus on hea. Aga peatselt lähen Tartu tagasi. Ei tea kas minu korteriuberik on veel alles? Ja soe?

Kas sina siis ei tahagi paremaks saada?

Nii, laisiku eeskujul panen kirja oma selle aasta lubadused.
Kõigepealt luban, et olen see aasta parem kui olin eelmisel aastal. Milles see väljendub?

  • Jonnin vähem. Palju vähem.
  • Laisklen vähem. Veidike vähem. Kui ma vähem ei lasikle, siis ei jää mul ju aega muid lubadusi täita
  • Olen usinam õpilane. Veel usinam? Annan endast parima, et lõpetada ja kui ei lõpeta, siis nibin nabin :D
  • Ei mudamasendu muul põhjusel kui muda (aga üht ainult teadsime mudasest maast – pori ei ole veel sajandi saast).
  • Raha palju ei kuluta (mida pole, seda ei saa kulutada, lihtne ja loogiline)
  • Joonistan rohkem (jõuluvana tõi mulle õlivärvid).
  • Kirjutan valmis teise osa Surematule Romaanile (õde ütles, et ta nõuab oma raha tagasi, kui õnnelikumat lõppu ei saa, aga ta pole mulle veel maksnudki. Aga ta väitis, et romaani lõpp oleks justkui kiirustades kirjutadud – no shit Sherlock).
  • Olen üldse ilusam, targem, osavam, armsam, lõbusam, sõbralikum, lahkem jne