neljapäev, oktoober 12, 2006

Vana, kuri ja kortsus - jep, see olengi mina...

Olles päev otsa joonistanud, viskas mul sellest üle ja ma hakkasin vahelduse mõttes hoopis joonistama. Olen korduvalt maininud, et joonistamine on parim viis kuidas Pille tuju ära rikkuda. No esiteks kaovad pliiatsid pidevalt ära, teiseks kaob kustutuskumm veel tihedamini ära ja uskuge mind, ma olen võimeline isegi pildi ära kaotama. Olgugi, et ma olen selline päikeseline ja rõõmus hing, siis see kipub veidike morjendama küll. Nii ei saa ju joonistada. Mis aga veel hullem, mind vihastab kohutavalt kui pilt ei tule välja nii nagu ma tahtsin ( ja ma ei mäleta korda, mil mul oleks õnnestunud selline pilt joonistada, nagu ma tahtsin - no lihtsalt ei jää rahule). Et garanteerida tänaseks esmaklassilist vihastamist, siis valisin joonistamiseks valdkonna, milles ma olen raudselt kõige nõrgem - inimesed. Et täpsustada, siis portree. Ja modelliks valisin ma peaaegu kõige kriitilisema isiku* - iseenda. Ma olen enesepiinaja!
Terve tänase õhtu olen siis tigeda näoga peeglit põrnitsenud ja ürtanud seda, mida näen ka paberile saada. Pmt ei tohiks see ju raske olla. A näe, tuleb välja, et on. Ja modell va sindrinahk ei püsinud ka paigal, koguaeg rahmeldas ringi. Nii ei saa ju töötada.
Lõpuks vihastasin nii korralikult enda küündimatuse peale, et tunnistasin pildi valminuks. Kui te selle pildi järgi mind otsiksite, siis ilmselt otsiksite te mind väga kaua. A te ei saa seda teha, sest pabermaterjal on tulehakatisena mul väga hinnas (kui ma peaks kunagi tegema teise ahjukütmiskatse).

P.S Niimoodi ennast peeglist uurides avastasin kulmude vahelt tüüpilise naisterahva vertikaalkortsu. Kas ma siis tõesti olen kogu aeg nii kuri? Ah? Ah? Ah?

P.P.S Lisan siia väikese illustreeriva materjali, et näeksite, kuidas ma kunstiliselt arenenud olen. Ehk siis autoportreed läbi aegade. Esimesel pildil on u 6 aastase noore kunstihuvilise pilt. Helge ja rõõmsameelne. Järgmine aste on u 12 a Pille pilt, kes kasutab kavalust ja peidab igal pildil käed selja taha, sest neid ei oska ta kuidagi joonistada. Kolmandal pildil on siis minu tänane saavutus. Näete märkimisväärset arngut? Mina mitte.

*ma tean ühte veel kriitilisemat

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Areng on tohutu! Pea polegi enam kandiline!

maailmaparandaja ütles ...

on küll, aga juuksed läksid lokki ja kantlus ei paista selle alt välja lihtsalt :D