Esmaspäev, juuni 30, 2008

kiirekiirekiire

Ei jõua blogeeridagi.

Neljapäev, juuni 26, 2008

Fototõestus, et ma ei valetanud teile oma uute oskuste kohta

Juuba linnukesed väljas laulavad. Minu etteaste jaaniõhtul pälvis tulise aplausi. Plaanin korraldada suvetuuri. Millal täpselt on vel selgusetu, kuid juba nüüd võite eelmüügist pileteid osta. Järgmisel aastal plaanin linnukestega maailma vallutada
Foto NAGI's: Juuba linnukeeesed
nagu näha - olude sunnil vasakukäeline

(Foto on Unistaja erakogust)

Puhka jaaniaegses Eestis

Mul oli vahepeal puhkus. Nojah, rangelt võttes ikka polnud ka, sest nädalavahetust ja jaanipäeva ametlikult puhkuseks ei nimetata. Aga need 4 päeva oli kõige pikem vaba aeg, mis ma sel suvel saan, nii et mina võtsin seda kui puhkust. Ja oli üks märkimisväärselt tore puhkus. Eestimaale sai tiir peale tehtud. Oleks ehk teisegi teinud kui oleks tiba enam aega olnud. Praegu tuli iga teise koha kohta öelda, et sinna peab kunagi kauges tulevikus minema.
Aga neiu Unistaja imetabases suvemajas käisime jaanituld tegemas. Tuli küll väga põleda ei tahtnud, aga muiud oli nagu päris. Kiidan koha heaks ja lähen sinna teinekordki.
Näete, joonistasin teile kaardi ka meie reisu marsuudi kohta. Erinevad päevad on märgitud eri värvidega. Kõik teed pole ülemäära täpsed, sest me sõitsime aegajalt mööda teid, mida sellel kaardil siin ei kippunud olema. (klikka kaardil näed suuremalt)
Üldiselt kasutasime võimalikult palju rohelisi teid. Neid, mis on Regio andmetel imetabase vaatega. No olid küll ilusad teed, tuleb tõdeda. Ainult mind hämmastas, et Saaremaale ütegi rohelist teed märgitud pole. Kas pole Regio roheliste teede mehike sinna veel jõudnud või ongi need teed nii igavad ja ilmetud (minu arust näiteks rannamaante Põhja-Saaremaal on küll kauni vaatega)? Ja neid on veel.

Neljapäev, juuni 19, 2008

See VIIS võlus mind...

Mina teen rahulikult tööd ja järsku, nätaki saan palliga vastu pead. Hakkan mina palli uurima ja selgub, et polegi pall, hoopi meem on. Veepang viskas mind sellega. Küll ma kätte maksan kunagi, kui ta ei oska oodata.

Kui juba siis juba

Reeglid:
Mängija vastab viiele küsimusele ja pärast seda saadab mängu edasi viiele-kuuele inimesele. Seejärel teavitab neid sellest nende blogide kommentaariumis. Lisaks annab pärast vastamist teada sellele, kes tema mängu tõmbas.

1. Mida sa tegid kümne aasta eest?
Kümne aasta eest. Hmm, kui mu arvutused mind nüüd ei peta, siis lõpetasin ma siis põhikooli ning kunstikooli ja olin häbematult noor ja märkimisväärselt rumal, sõnulseletamatult kaunis ning lootusetult naiivne. Kui nüüd tagasi vaadata, siis hei, polegi ju nii palju muutunud :D

2. Viis asja “Vaja teha” nimekirjast?
a) surematu romaan lõpuni kirjutada (kui juba alustatud sai, aga praegu pole selleks aega ega ka inspiratsiooni)
b) oma magamistoa seinale üks sobiv maal tekitada (kurvalooma pilt ei sobi sinna ülemäära hästi)
c) oma suvine seelik ja kleidike kitsamaks õmmelda
d) kool tuleks ära lõpetada (valus teema)
e) veidike tuleks veel lihvida "Juba linnukesi" (ükspäev ma plännisin kaunil kõlal juba linnukesi, kuni Mps tuli ja naabrite epale halastas ning minult pilli käest rebis et kaunid helid saaks üle maa lennelda.)

3. Lemmiksnäkid?
Hmm, täna ostsin ma porgandit, õuna, jäätist ja banaanilaaste. Need ilmselt käivadki minu lemmiknäkside alla.

4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?
maksaks võlad ära
(ja siis ehitaks endale maja mõnda ilusasse kohta, mitte linna. ja rajaks sinna väikekodanliku kiviktaimla. Kindlasti ei teeks tööd kus ma pidevalt sõimata saan. Hakkaks vabakutseliseks. Kirjutaks ja joonistaks ja teeks mõne lasteraamatu (üks on mul häbematult pooleli, aga ei edene kuidagi, pole aega). ja kuna mul oleks siis tiba rohkem aega, siis magaks ma hommikuti kauem ja kui üles ärkaks võtaks ette punkti nr kaks.)

5. Kohad, kus oled elanud?
Rahvas räägib, et ma olla mingis Tallinna ühikas elanud lühikest aega peale sündimist.
Kuni kolmeseks saamiseni elasin Lasnamäel
kuni ülikooli minekuni elasin Kuressaares
kolm esimest kursust elasin Tartus Narva mnt 89 ühikas
kaks järgnevat kursust elasin Tartus Vaksali punkris
kuuendal kursusel resideerusin Tartus Jõe tänava urkas
Siis sai jälle peaaegu, et aasta Kuressaares elatud
Nüüd elan 31. märtsist alates Ida-Saaremaal või Muhus.


Kõik.
Ahjaa, suunaks selle küsimustiku edasi siis oma gängkonnale:

a) Unistaja
b) Jupijumal
c) Saarlanna
d) Laisikule suunaks ka, aga näikse, et talle on see juba suunatud. Järelikult suuname Murueidekesele
e) Assa kaugel maal võiks ka vastata

Mäda pulk akadeemilise karjääri redelil

Oh õnne ja rõõmu, minu akadeemiline karjäär sai toreda põntsu. Lõpetamine nihkus edasi teadmata kaugsesse.

Ratsamonument

Mul polnud aega suuremat joonistada, ag lubatud nagu sai.

Kolmapäev, juuni 18, 2008

Tundeline ja hell tagaumik ja kurjad hopad

Eile sai hobustega Võilaiul käidud. Mina, kes ma üldsielt suuri loomi pelgan olin vapper ja ronisin siiski ühe kauni kollase hopa selga. Hopa oli ka vapper. Kannatas mu välja ja ei visanud seljast mudamülkasse. Ja ei pistnud minuga teises suunas jooksu, nagu ma kartsin. Tulbi oli.
Võilaid on iseenesest selline armas üpriski suur lauge maalahmakas, kus puid praktiliselt ei kasva, aga see-eest pesitseb seal ca 60 hobust ja samapalju veiseid. Ja nüüd kujutage ette kui vägev vaatepilt see on kui see hobusekari täie hooga sinu poole traavib. Ilus aga hirmutav. Meid aeti muidugi selleks ajaks hobuse seljast maha. Õnneks hobusekari meid nahka ei pistnud ega kapjade alla trampinud (nagu ma jälle kartsin - olen osutunud pelglikumaks kui võiks minusugusest karta)
Ilm oli muidugi ratsaretkeks parim - vihma sadas, tuul puhus, aga patt oleks olnud ka minemata jätta. ja vorsti küpsetamise ajal lõkkeääres kuivasin peaaegu et äragi :).
Kui aega saan, siis joonistan teile ka pildi endast ja Reliikviast (minu hopa nimi).

Täna muidgi on tagumik selline hellake ja pisut tundeline. Aga ausalt, ma kartsin palju hullemat. Kindlasti päästis mind minu sisseehitatud polsterdus.

Esmaspäev, juuni 16, 2008

Bikiini-Pille (lubatud pilt)

Pilt, nagu aru saate, on kirjanduslik liialdus. Pean siia selgituseks juurde kirjutama, et Pannpead (niimoodi ma kutsun oma seda joonistamisstiili - nimi on ilmselgelt inspireeritud kaunist ovaalsest peakujust) ongi sellised pigem poisilikud. Naiselikud kumerused, mida päriselus näha võiksite tuleb ise juurde mõelda.

P.S Tegelt ma muidugi ei lipanud bikiinides ringi (kuigi vihmavari oli mul tõesti väike laste barbie vihmavari). Aga tõele au andes oleks ma seda tegema pidanud.
Laupäeval käisime linnas suurel ülemaailmsel meestelaulupäeval*. Hommikust saati tibas vihma ja mida aeg edasi seda enam. Päeva lõpuks mitte enam ei tibanud vaid keegi lajatas pilvepiirilt ämbrite kaupa vett alla. Mina muidugi olin ettevalmistunud. Hommikul kui Mps meeskooriga meestejutte ajas käisin mina linnapeal naistetegusid tegemas - šoppamas. Ostsin endale mummulised bikiinid ja kaks olematut särgikest. No ma ju nägin, et ega see ilm paremaks lähe ja mida vähem riideid seda vähem märgi riideid. Igaks juhuks laenasin Murdjalapsukeselt tema pisikese vihmavarju. Sest jah, nagu korduvalt öeldud, siis ma kardan suuri teravate otsadega vihmavarje, aga see väike tibukollane barbie piltidega vihmavari.... Ma nägin väga šikk välja.
Aga nii tore oli vaadata, mida üks või teine inimene oma vihmavarjuga reklaamis. Enamus vimavarje on ju ikkagi reklaamvihmavarjud.

Aga pühapäeval sain oma bikiine ikkagi sihtotstarbepäraselt kasutada ja üritasin oma seljale uusi triipe päevitada. Öösel nägin unes, et mul tuli nahk maha (mis toimub ka ilmsi). Aga ei tulnud teine tükk haaval vaid tuli lihtsalt ühest nurgast tõmbama hakata ja tuli siuh maha. Nagu kile. Ei tea kas julgen enam päikese kätte minnagi.
Pärast kui koju skänneri juurde jõuan lisan siia ka ilustratsiooni (ei, selles sõnas pole kirjaviga).

*Mulle meeldivad laulvad mehed...

Reede, juuni 13, 2008

Helistage teie ka!

Kaua kardetud juuni keskpaik on käes.
Täna sain ma imehästi aru, millal postiljon saarekesel oma tuuri tegi. Ma oleks võinud telefonikõnede põhjal isegi tema liikumistuuri paika panna. Aga väga harivad telefonikõned olid. Ma sain enda kohta teada nii mõndagi, mida ma varem ei teadnud. Näiteks seda, et mina ainuisikuliselt tegelikult määrangi maamakse. Ja kuna ma tahan suuremat palka saada, siis sel aastal ma mõtlesin, et tõstaks selle kolmekordseks. Sest vaadake, see arve kuhu te oma maamaksu kannate ongi tegelikult minu isiklik pangakonto. Ja noh, kui mul jälle raha otsa saab, saadan uued maamaksuteated laiali.
Esmaspäevaks ennustan ligi 500 telefonikõnet (tööinimesed saavad oma teate alles õhtul kätte) üks toredam ja harivam kui teine. Ja teie, kes te mingil põhjusel õnnetud olete või on teile liiga tehtud või arvate, et äkki läheb teistel paremini, siis ärge kõhelge, helistage mulle. Sõimake natuke valimatult. Hakkab parem. Isegi kui teil pole maamaksuga probleemi. Ikka helistage!

Neljapäev, juuni 12, 2008

Hispaanias on hirmsad vihmahood

Eile saabusid minu vanemad soojalt maalt tagasi. Korraldasime neile väärilise vastuvõtu. Eeskavas oli tants ja popurii nimega "Tere tulemast tagasi päikeselisest Hispaaniast, ootasime teid pikisilmi!" Mina ise oma väikeste valgete sõrmedega mängisin kitarri. Oi virtuoos ma ütlen. Lisatud illustratsioonil on näha vastuvõtukomisjoni.

Mälestusi kanuumatkast

Kummal pool on tüür- ja kummal pakpoord? On minu kui tõelise merekaru* käest tihti küsitud. See on ju loogiline. Pakpoord on vasak, sest pakid** on sul vasakus käes, kuna parema käega sa tüürid (paremakäeline nagu sa oled).


* See et tõeline merekaru vähegi suurema lainetuse peale merehaigeks jääb ei puutu antud hetkel asjasse.
** no kui sa näiteks tuled poest

Teisipäev, juuni 10, 2008

Puhas tõde möödunud sündmustest

Unistaja ulmeline nägemus meie imetabasest kanuumatkast on siin. Aga kui te tahate teada kuidas tegelikult lood olid, sis tuleb teil ikkagi adekvaatsete sõnumite saamiseks minu kindlat kroonikukätt usaldada.
Alustame ilma sissejuhatuseta ja hüppame kohe kohta kus me nägime tolmupilvest saabuvat viite värvilist kanuud. Mina vaatasin juba eemalt, et kõikse kaunim on sinine. Selle ma võtsingi. Hiljem selgus, et mitte ainult kaunis vaid ka lõõgastav. Tõeline spa. Mõni võiks öelda, et kanuu lekkis. Mõni teine aga nimetab seda lõõgastavaks jalavanniks. Kanuukaaslase valimisel lähtusin ma sellest, et tegu oleks tugeva mootoriga. Mina ise olen ju läbi aegade olnud kindel tüür. Mootor osutus küll tugevaks kuid psüühiliselt ebastabiilseks. Ta nimelt kuulis pidevalt hääli. See ei ole hea märk. Aga üldiselt kulges meie retk harmooniliselt ja kaunilt. Võiks öelda, et isegi kergelt romantilise varjundiga. Käisime kalavaatlustornis, einestasime võsas (varbad mudas), sõudsime nagu segased. Päike paistis* ja linnud laulsivad ja iga käänaku taga võis silmata Londoni virvatulukesi.
(Pildil on näha kuidas Tüür sõuab. Pildi autoriõigused kuuluvad Mootorile)
Ühe käänaku taga aga oligi üllatuslikult London. Paistis teine ähmaselt läbi hägu. Ahaa, London oli mattunud kurikuulsasse uttu, noogutate te kõiketeadvalt pead. Eksite kullakesed. Kuuldused Londoni udust on täiesti väärad. Tegelikult on seal hoopis nii palju sääksusid, et sellepärast pole midagi näha. Kuulda samuti mitte. Peale kõrvulukustava pinina muidugi. Samas, olles veetnud terve päeva lagedal veel, kus maabumiskohti polnud niigi palju, et oleks saanud pissipeatust teha, oli see vaatapilt lausa härdaks tegev. Mõni rõõmustas tahke maa nägemise üle nii, et ei mallanud oodata kuni kanuu kaldas kinni, vaid viskusid vette ja hakkasid päästva oaasi poole ujuma. Meid muide hoiatati, et me ei tohi endast jälge maha jätta. Aga Triinu jälg on nüüd igaveseks Pede jõe mutta jäädvustatud. Me küll otsisime ja üritasime jälge kätte saada, aga mis lännu see lännu
Õhtu möödus sääksudest hoolimata tegusalt. Keetsime suppi ja grillisime lendviinereid. Teate küll, need mis teatava küpsusastme juures käest õhku hüppavad ja end tuha sisse peidavad. Ilmselt läksid külla kartulitele. Mõnus oli. Ükshaaval hakkasid väsinud veelised telkidesse pugema, kuni üle vetevoogude kostus vaid sinise kanuukonna uinutav lauluviis (algab päev, algab päev, ALGAB PÄEV!!!).
Uus päev algas uute sääskedega. Need olid telgi seinad ühtlase kihina katnud. Telgi tugikaared ägasid ja ähvardasid iga hetk sääksude raskuse all kokku vajuda. Meil oli hirm, et kohe kui telgiukse lahti teeme neelatakse meid elusast peast alla. Aga meie olime õnneks kavalad. Räkisime valjusti, nii et ikka kõik sääksud kuuleksid, et me läheme metsapoolsest uksest välja. Ja siis kui sääksud olid kõik ootusärevalt uksetaha kogunenud, põgenesime meie jõepoolselst uksest. Sääsed jäid pika londiga.

(pildil meie raskekahurvägi. Pildi autoriõigus on Unistaja oma)

Järgmisel päeval sõudsime nagu segased, ainult selleks, et jõuda palupõhja, kus ootasid veel suuremad ja kurjemad sääksud. Oh õnne. Siis siuhvilks Tartusse, sealt siuhvilks koju. Bussis istus minu kõrval Laisiku naabriplika, kes riidles minuga kui ma keeldusin tema pakutud muffinitest ja ütles, etm a jäävat niimoodi nälga ja pidavat ikka sööma ka. Mililne hoolitsus.
Aga teate kui hea on koju tulla hinge kosutavalt kuid keha väsitavalt matkalt ning leida eest maitsva söögi ja sooja vanni. Mmmmmmm
* Nii ullusti paisitis päike, et minu paanikašokolaad oli vedelaks löönud. Aga nuti nagu ma olen, sidusin šokolaadi ahtrisse ja jõevee jahutaval toimel sai šokolaad endale taas vormi, ebastandardse kuid siiski vormi. Ise ma olen endale uued põnevad triibud muretsenud. Nüüd pole maenam mitte sebra vaid kaeluskaru

Reede, juuni 06, 2008

Olge te hoiatet

Kolgata tee asub siinsamas. Keegi poolemõistuslik on kogu Kuressaare-Tartu maantee otsast lõpuni üles kaevanud. Kõige ullemad kolgatatee lõigud on Karksi-Nuia kKannatus ja Puhja Piin.

Kolmapäev, juuni 04, 2008

Juuubaa linnukeeeseeed väljas laulavaaad

Astusin eile jäll väikese sammukese maailma premaks muutmisel. Oi kui palju on ilmas inimesi, kes sooviks korraldada väikest peokest. Näiteks jaanituld või sünnipäeva, kus lisaks vorstiküpsetamisele ja salatipugimisele ka midagi hingele oleks. No näiteks mõnus kitarri saatel laulmine lõkke ümber. Aga näe, pole kedagi kes pilli mängiks.
Nüüd on teie mure viimaks ometi lahendatud. Kutsuge mind! Ma õppisin eile kitarri mängima. Olen täitsa võimeline ära mängima sellised hitid nagu: "Juba linnukesed" ja "Väga väga aeglased ja unised Sepapoisid".
Ma usun, et ega ma rohkem lugusid juurde õpigi. Minu repertuaar on piisav, et sisustada ka kõige nõudlikuma muusikamaitsega seltskonna vajadused. Ja pealegi kavatsen ma juba linnukeste najal oi oi kui kuulsaks saada.

Muide, olude sunnil hakkasin vasakukäeliseks.

P.S Minu kitarriõpetaja väitis, et ma olen harukordselt andekas ja lihtsalt imetabaselt kiiresti õppiv inimene. ma kardan, et ta noris mu kallal.

Esmaspäev, juuni 02, 2008

Triibu

Vot selline ma välja näengi. Ainult triibud on tulipunased.
Ostsin endale hobusepalsamit. Sebrale peaks sobima küll. Kasutusjuhendis on kirjas, et määri seda oma aigetele ja tulitavatele kohtadele ja justkui imeväel kepsutad pärast nagu noor sälg. Mina ei tea. Ma komberdan ikka nagu vana kronu.

Kõrbenud

Kõrvetasin endale mööda Muhumaad ringi hulkudes hirmsad triibud selja peale. Nii et kui ma sebrakarja satuks, ega mind sealt naljalt üles ei leiaks. Tähelepanelikum sebrauurija muidugi märkaks, et üks isend kahtlaselt puiselt ringi koperdab. See tuleb sellest, et Muhumaa on ikkagi ääretumalt suur, kui sul on ainult kaks jalga, aga ilgem hulkumissoov kallal. Praeguse seisuga pole kumbki jalg eriti liikumisvõimeline. igatsen vanu häid aegu, mil mul oli veel ratastega tool. Sellega võiks mööda kabinetti ringi tuhiseda küll.

Ma õhtul joonistan teile pildi ka oma uuest mustrist, siis tunnete mu ära kui ma peaks mõnes savannis teile vastu jalutama.

Mis teemal sina kirjutaksid?

Aga mina kirjutasin üksöö unes taas lõpukirjandit. Valida sai nelja erineva teema vahel. Teemad olid järgmised:

  1. Üles-alla, paremale-vasakule, ette-taha
  2. Kuidas sooritada mõrva
  3. Enesetapp (või mingi muu säärane morbiidne teema)
  4. Helju Sülla tuules lendlemas (tegelt ma ei mäleta, mis nimi seal oli, aga ma unes teadsin, et see oli keski kirjanik, kellest ma midagi kuulnudki polnud)


Mina isiklikult valisin kirjutamiseks teema nr 1. Sellest annab ju kirjutada küll. Kusjuures ma unes veel arutlesin, et ei tea, kas see ikka peab olema rangelt arutlev see lõputeema. Ma nii tahtsin kirjutada sellist lühijuttu, mis käsitleks antud probleemi ilukirjanduslikus võtmes. Aga mul jäi ajast puudu. Kui ma läksin uut paberit küsima, et mustandit ümber kirjutada, selgus et nelja tunni asemel oli kirjutamiseks ainult kaks.


Millise teema oleks valinud sina?