Teisipäev, mai 30, 2006

Seletamatu küüslaugu fenomen...

Hommikusöögiks sõin täna leiba küüslaugu-kohupiima määrdega .
Lõunasöögiks sai söödud küüslaugu-ürdi kartuleid.
Nüüd mõtlen, et kas mitte ei peaks õhtuooteks paar küüslaugu küünt põske pistma. No niisama, et midagi närida oleks, kuni küüslauguhautis potis podiseb.

Nüüd te kindlasti imestate, et mis sellele Pillele sisse on läinud, et ta küüslauku sööma on hakanud. Imestan minagi. Tegin siin piskese analüüsi ja kõik, mis ma suutsin välja mõelda, on järgmised variandid:

Aaa - Pille kõrvu on ulatunud kuuldused, et ööl vastu viimast maikuu päeva, kui taevas on õbluke noorkuu (16% täiskuust) liigub Tartus tavalisest enam vampiire ringi. Pille aga kardab neid paaniliselt! Lisaks küüslaugu söömisele määrib ta sellega kokku kõik uksed ja aknad ning ülejäänud korteri piserdab üle küüslaugust pressitud eriti aktiivse vedelikuga

Bee - Pille üritab vanarahva tarkusest õpetust võtta ja hästi palju küüslauku süües vältida haigestumist. Mitte, et teda miski nakkusoht ähvardaks. Ei, ta teeb seda puht profülaktilises mõttes. Kunagi ei või teada mil mõni tuvi su läheduses aevastama juhtub!!!

Cee - Pille on otsustanud erakuks hakata, aga kuna ta ei viitsi kuhugi kõrgele mägikoopasse ronida, siis üritab ta end inimkonnast eraldada lihtsaimal moel - nimelt väljakannatamatu haisu tõttu eemaldub ühiskond hoopis Pillest ja viimane ei pea lillegi liigutama (kui te just küüslauku lilleks ei nimeta).

Dee - Pille üritab eemale peletada igasugu reklaamiagente ja müügimehi (jep, nad on mind avastanud. Täna ommikul üks jälle käis oma kaupa pakkumas). Nagu ma oleks mõni maksujõuline klient...

Eee - eee, mina ka ei tea, lihtsalt juhtus nii, et küüslauk iga toidu sisse sattus... enam nii ei tee...

Esmaspäev, mai 29, 2006

Drooling lunatic

Minu hambaarstisaaga sai siis täna võiduka punkti. Siiamaani nokitses ta mu ülemiste hammaste kallal, täna aga siis leidis väikese augukese ka alumisest hambakaarest. Egas midagi süstal lõuga kinni ja tulemus on käes - drooling lunatic. Lõug on kolm korda suurem, pool nägu on tuim, keel on paks ja okkaline nagu oleks kaktust limpsida üritanud ja suunurgast tilgub ila. Rääkides kostub artikuleeritud kõne asemel ebamäärast lalinat. Tunne on küll selline. Tõsi, peegel seda ei kajasta, aga ilmselt on mul kõverpeegel!
Illustreeriv materjal:
Aga nüüd on vähemalt see jama läbi. Mulle hakkas see tool juba täitsa meeldima ja puurile hüvasti öeldes poetasin lausa pisara... Aga mis teha,tuli see nali ära lõpetada. Vähe sellest, et raha sai otsa - augud said ka otsa!

Veel veidi infi minusuguste kohta:
The Drooling lunatic (L.Green 't')=== Num:11 Lev:0 Rar:2 Spd:+10 Hp:4d4 Ac:1 Exp:0
Drooling and comical, but then, what do you expect? She lives in the town, and moves a bit erratically, and quickly. A kill of this Human is worth about 0.00 points for a 1st level character. She can pick up objects. She won't evolve. She is ever vigilant for intruders, which she may notice from 60 feet. She can drool on you. (zangganghangunband 1.2.3)

Laupäev, mai 27, 2006

VKK tegutseb jälle

Hiljuti leidis aset taas Vaksali Kunstiklubi kogunemine. Ka seekord nõustus Maariš lahkesti modelliks olema. Kui eelmisel kunstiklubi üritusel oli teemaks portree, siis seekord harjutati profiili joonistamist. Tuleb mainida, et meie noorkunstnik herr Tamm areneb iga pliiatsitõmbega. Paar tundi veel oskuslikku juhendamist ja tema piltidelt võib isegi ära tunda, et keda kujutatud on. Järgmistena on plaani võetud figuuri joonistamine, krokii ja akti maalid. Kunstiklubi üritustele registreerumine algas just nüüd.

P.S Kunstinäitus "Mitmekülgne Maariš" on avatud ja paikneb VKK ruumides Pidevalt täienev näitus on külastajatele tasuta.

Ahjaa, Maariš. Enne kui sa ütled ei modellindusele, mõtle sellele kuulsusele, mis sind modellina tabada võib kui mõnest noorest kuid lootustandvast kunstiklubi liikmest peaks kunagi saama kuulus kunstnik. Ikka teatakse ju kunstnikku maalide järgi ja ma kahtlustan, et nt proua Mona Lisa on isegi kuulsam kui da Vinci ise. Mõtle, sinust võiks saada tulevane Mona Maris!

Neljapäev, mai 25, 2006

Tervitused usinaile õppureile!

Täna oli siis minu viimane eksam sel aastal, ainult atesteerimine ongi jäänud. Lõpuks ometi on see pingeline ja väsitav sess läbi. Rohkem eksameid poleks ma küll suutnud teha. See pidev õppimine, ninapidi raamatus tuhnimine, hiliste õhtutundideni raamatukogus istumine, ärkvel püsimiseks liitrite kaupa kohvi joomine ning alalõpmatu teadmiste ahmimine väsitas ikka küll ja kurnas nii keha kui vaimu... Ma vist pingutasingi viimaseks eksamiks õppimisega veidike üle - see viimane pooltund õppematerjale ühest hunnikust teise tõsta oli ikka selgelt liig.

P.S Hoidmaks ära väärmõistmisi võite punaseks värvitud sõnad asendada ka väljendiga: esimene viimane ning ainus.
P.P.S Pildil võib näha Pillet keskkonna modelleerimise eksamil. Nagu näha võib rakendab ta parasjagu oma õpitut selleks, et tuletada kuidas esimest järku kineetilise mudeliga kirjeldatavas protsessis saaks avaldada protsessi kiiruse sõltuvust kontsentratsioonist ja substraadi kontsentratsiioni sõltuvust ajast...

Teisipäev, mai 23, 2006

Kuidas püüda äikest...*


Ahh, juba kolmandat aastat järjest on mul õnnestunud kevadine äikesevihm kinni püüda!
Kuidas ma siis seekord sellega hakkama sain. No ma valmistusin selleks kaua ette. Üle kogu Eestimaa oli strateegiliste kohtade peale asetatud äikeselõksud, tormipüüdjad ja elektriandurid, lisaks loomulikult vaatlusvõrk, mis koosnes oma ala spetsialistidest. Kõik oli optimeeritud, automatiseeritud ja organiseeritud ning oleks pidanud kulgema tõrgeteta, kuid nagu tavaliselt ütlesid kõik süsteemid otsustaval hetkel ootamatult üles mingil täiesti ennekuulmatul põhjusel.
Ja nii juhtuski, et mina istusin raamatukogus kui järsku hakkas pimedaks minema - aa, õhtu saabub, mõtlesin mina elutargalt (olin raamatukogus istudes ajataju kaotanud). Siis hakkas vilgutama - aa, elekter jumpsib, jõudsin mina veel mõelda kui juba kärgatas kõu. Muidugi oleks ma võinud selle lugeda pleierist kostuva muusika eriefektide hulka kuuluvaks, kuid õnneks olid mul just paar tundi tagasi pleieri kõrvaklapid üles öelnud.
Ei, te pakute valesti, kui arvate, et ma kohe õue vihma kätte tormasin. Kaugel sellest. Ma võtsin endale tervelt sekundi mõtlemisaega rõhudes vajadusele joonistada, õppida ja mitte märjaks saada. Sellest sekundist täielikult piisas, et mind mõistuse juurde tagasi tuua. Lükkasin asjad kotti ja lausa lendasin raamatukogu trepist alla ja otse taevast alla langeva ookeani sügavikku. Inimesed kes olid kogunenud raamatukogu trepile vaatasid mind küll nagu ma oleks peast pehme kui keedetud kapsas.
Ahh, ma armastan kevadisi äikesevihmasid! üle kõige**!
Koju jõudes olin ma muiudgi märg nagu kass, aga see-eest lõin nurru nagu ei kunagi varem (mul on hüdraulikal põhinev nurrmootor, tavatingimustes on ta urrmootor)

P.S Muide, täpselt päev vähem kui aasta tagasi oli samuti äikesevihm. Ise nägin!

* Tegelikult on see imelihtne, selleks läheb vaja vaid tükki juustu ja hermeetiliselt suletava kaanega purki...
** Peaaegu. Ma nimelt mäletan et ma olen ajaloo jooksul nii mõnegi asja kohta öelnud, et ma seda üle kõige armastan. Võta siis kinni, mis see kõige kõige kõigem on.

Esmaspäev, mai 22, 2006

olen omme parem kui olin täna

Täna ma ei õppinud eksamiks.
Täna ma ei joonistanud poolt piltigi.
Täna ma ei koristanud tuba.
Täna ma ei pesnud nõusid.
(Täna ma ei määrinud neid ka)
Täna ma ei ärganud vara.
Täna ma ei käinud raamatukogus.

Aga omme... Omme kavatsen ma kõike seda teha, mida ma täna ei teinud. ja ma kavatsen seda teha topelt.

Võibolla teid uvitab, et kui ma täna midagi ei teinud, siis mida ma tegin päev otsa? No esimese kolmandiku päevast vedelesin ma voodis ja aint aegajalt pilutasin vasakut silma, et näha, kas kõik on nii nagu peab (st kas päike särab kõrgel taevas, kas Assa kilkab koridoris, kas köögist kostab jutuvada, kas mutukad ja muud loomad käituvad korralikult ning mis kõige olulisem, kas padi pole ometi jälle voodi taha kukkunud). Olles veendunud asjade korrasolus, panin jälle silma kinni ning keerasin uuesti kerra.
Teise kolmandiku päevast veetsin ma ka voodis, aga mõlemad silmad olid lahti ja raamatusse puuritud. Peale seda, kui vähemalt 5 inimest olid mult küsinud: "Oi kas sa "Eragoni" polegi lugenud, sellele on ju draakoni pilt kaanel ja puha?" otsustasin selle siiski läbi lugeda.
Kolmanda kolmandiku päevast olen ma mõelnud, et peaks voodisse tagasi pugema. Praegu on kolmanda kolmandiku lõpp - peaks oma kurjad kavatsused teoks tegema. Kas keegi tuleks ja laulaks mulle unelaulu???

Pühapäev, mai 21, 2006

Hell freezes over...

Eile sai siis näha, milline elukas peitub tegelikult soomlaste armsa, pehme, valge ja ümara kesta all!
Kujutan ete, milline pidu ja pillerkaar meie põhjanaabrite juures käia võis. Sommid hüppasid rõõmust lakke ning viskasid silda üle Soome lahe (no et tähistamiseks Tallinnast odavat alkoholi tuua - ega iga päev ju juurovisjooni ei võida).

Laupäev, mai 20, 2006

Kobrastest

Lugu siis selline: Istun mina oma toas ja nuputan, et oh, kuidas küll kobrast joonistada. Pole mina elus oma ihusilmaga ühtki kobrast näinud (mis iseenesest ei tähenda muidugi midagi. Nt inimesi olen ma oma lühikese elu jooksul ikka paar korda vilksamisi nägema juhtunud, aga näe, ikka ei oska neid joonistada). Järsku pistab Kaie pea ukse vahelt sisse ja kutsub mind kööki. Kööki lähen ma alati hea meelega, sealt võib süüa saada ju ja söömine mulle meeldib! Ja oh seda üllatust - pakutigi mulle suitsuliha. Nämm!
Kõht täis tulin oma tuppa tagasi ja hakkasin taas nuputama, kuidas joonistada kobrast, keda ma iial näinud pole, kuid kes maitseb päris hästi!

Täna ona aga millegipärast selline tunne, nagu oleksin ise kobras, kes on oma näritud puukesega kogemata vastu pead saanud. Ma ei mõista millest! Ma saaks aru, kui ma oleks terve eelmise nädala lakkamatult joonud, aga ei ole ju! Värskeõhumürgituse süüks ka ajada ei saa, pole ju õieti toast väljagi saanud. A mis te arvate, kas see ei võiks olla tingitud nt kustutuskummist, mis on immutatud miski mürgiga ja ohtra kustukaga töötamise tulemusel on hakanud see läbi minu sõrmeotste minu kehasse imbuma... Ehh, ilmselt on see mürk juba ajju imbunud, kuidas muidu nii tobedate ideede peale tuleksin. Paranoiline kobras.

Neljapäev, mai 18, 2006

Error error sokid otsas...

No ma ei mõista seda arvutit enam. Tal on nüüd uus mure - tal pole sokke. Ei lase mind internetti ja kurdab pidevalt, et Socket error ja socket error (no vahele client errorit kah). Ma saaks aru, kui ta väidaks, et tal on error error juust otsas, aga sokid... Mida teeb üks arvuti sokkidega? Kuigi juustud ja sokid niipalju teineteisest ei erinegi kui esmapilgul tundub.
Aga tema käitumine pahandab mind küll. Ega internet iseenesest ju kaugel ära pole. Tema lähedust võib tajuda ja silmagagi näha, aga näe, käega katsuda ei saa... error error.

Praegu on arvutil küll helgem hetk ja paistab, et ei taha parasjagu juustu saada. Kasutan seda siis kavalalt ära, et oida kõrvale ettekande ettevalmistamisest. See õnnestub mul imeliselt. Esmalt sai dirigentidega joomas käidud, siis eurovisiooni eelvooru vaadatud (ma olen vänn - see on lihtsalt nii ürgtobe) ja kõige lõpuks kui muud enam meelde ei tulnud, siis lugesin kuni silm kinni vajus. Nüüd on lugu aga selline, et ettekanne on juba paari tunni pärast aga ma usun, et ma suudan selle aja blogindusega täita küll...

Oo ei, see on nakkav, ka minul ilmnes just probleem - error error sokid otsas - see saab tähendada vaid ühte -> tuleb pesu pesema hakata... Või no teine võimalus on muidugi paljasjalgseks hakata. Kui aus olla, siis pole ma sokke kunagi armastanud - need ahistavad mind. Aga tegelt ka, kui sina oleksid väike armas varbake, kas siis sina tahaksid istuda pimedas umbses sokis koos 4 omasugusega? Ah? Ah? Ah? Ei tahaks ju! Vähemalt minu varbad tahavad palju õhku ja armastust!!!

Teisipäev, mai 16, 2006

The beginning of a new era

Käisin täna noorkallast vaatamas.
Ütlemata armas poiss. Pidasime Merikesega plaani ta ära varastada, aga plaan jäi ootamatu keerukuse tõttu katki.
(No vaadake, beebi võks ju röövida küll, aga kust me talle piima võtaks? Selleks tuleks Kätlin ka ära röövida. Mis aga resulteeruks sellega, et lõpuks tuleks Margus ka ära röövida, sest muidu oleks Kätlin kurb ja kurb ema ei anna head piima? Aga kuhu me kõik selle rahvamassi paigutaks ja kes neid üleval peaks? Liiga keeruline)
Aga armas on noorkallas sellegipoolest.
Eile õhtul kuulsime Marguse käest, kuidas kõik toimus. No täna kuulasime ära ka Kätlini versiooni. Oli teatavaid kokkulangevusi - eriti linnulaulu ja päikesetõusu koha pealt. Huvitav, et Käta selle maailmaloomise osa vahele jättis...

Pühapäev, mai 14, 2006

Ja ajamasinat pole vajagi...

Hmm, täna on selline imelik päev. Aeg läheb tagasi. No kuidas seda seletada. Vaadake paar tundi tagasi täheldasin midagi imelikku, no et oli selline tunne nagu mingi pool aastat tagasi. Täpselt selline tunne. Praegu on juba selline tunne, nagu oleks aasta tagasi. Kui see asi nii jätkub, siis huvitav kui kaua läheb, et tekiks tunne nagu oli 23,5 aastat tagasi - see võiks põnev olla.
Väike arvutus. Kui paari tunniga tekib pooleaastane ajas tagasiminek, siis 23,5 aastat peaks tulema 23,5*4=94 tunni pärast, aga kuna ma olen juba omadega 1 aasta tagasi, siis 90 tunni pärast tunnen end rauselt kui uuesti/äsjasündinud. St ootame põnevusega neljapäeva...

Selline aasta tagune tunne iseenesest pole üldsegi tore, selline nukker ja puha.

Ah olgu, lähen parem kirjutan veidikene postpäevikut.

P.S Mu tädi arvutil, mida ma antud hetkel ekspluateerin on tahavaatepeegel...

Reede, mai 12, 2006

Viisime lapse sohu!

Inimesed ürgdžungli serval olid väga imestunud näoga, kui mina ja mu vend koos lapsevankriga läbimatust tihnikust välja murdsime.

Jaa, käisime lapsega jalutamas. No ja mis me siin teed mööda ikka jalutame - igav ju! Ühel hetkel keerasime metsa viivale rajale ja algas pisikesele Marleenile metsas hulkumise õpetamine. Tema aga ei tahtnud kuidagi õpetust võtta. Magas teine nagu kott isegi siis kui vanker hüppas nagu rodeol. Selgus jah tõsiasi, et soos (kuhu me jõudsime) pole vanker mitte kõige sobivam liikumisvahend. Esiteks oli tal rattaid selgelt liiga palju, et sõita kitsukesel jalgrajal. Ühe rattaga vankriga oleks veel saanud kuidagi mätaste vahelt laveerida, aga sellel oli kogunisti 4 (loe NELI) kännu- ja mättaarmastajat ratast, üks aldim kinni jääma kui teine. Vahepeal tekkis hirm, et peame mõne traktorkäru appi kutsuma, et vankrit välja tõmmata (õnneks oli vankri pagasiruumis köis täitsa olemas).
Aga muidu on siin täitsa lahe soo. Mõtlesin, et peaks ilma lapseta sinna hulkuma minema - vaataks, kas eksiks ära või mitte. Marleenile sai küll soovitatud, et puistaku ta heaga leivapurukest või kive maha, aga ta on veel väike ei oska head nõu ära tunda. Ta on üldse veel liiga väike. Õde andis ta minu kätte, et ma lapsega mängiks. No mina siis mõtlesin peituse ja tagaajamise peale, aga pudin ei pasitnud sellest mõttest vaimustuvat. Tänapäeva lapsed ikka ei oska mängida :D

A nagu ambutu

"Hoplaa!"
"Ups!"
"Assa nuga!"
"Seda ma küll ei osanud oodata!"
"Pane tugevamini, siis ei tule nii palju verd..."
"Sellega ei oska ma küll midagi teha..."
Need olid vaid mõned lausejupid paljudest, mis minu hambaarst eile kuuldavale tõi. Kõlab veidike hirmutavalt või mis?
Seekord oli mu hambaarst üldse harukordselt jutukas. Ei tea, mis tal viga oli? Tavaliselt piirdub tema vestlus järgmiste fraasidega:
"Tegime süstiga jah?"
"Hammustage."
"Võite suu kinni panna."
"See teeb miljon raha, tulge varsti jälle..."

Kolmapäev, mai 10, 2006

Kuuemas pressib peale e Suur Kohukese Test

Kaubanduses ringi vaadates võib poelettidel näha üüratumat kohukestevalikut. Üks kirevamas pakendis ja ahvatlevam kui teine. Aga ometi on vastamata üks fundamentaalsetest küsimustest - milline on kõige parem kohuke?
Kohukeste kohukese välja selgitamiseks korraldati suurejooneline test. Suurejooneline vaatepilt oli ka müüjanna ilme, kui ta Merikest nagu poolearulist vaatas. Ja ma ei mõista tema üllatust, me ei ostnud ju kaugeltki kõiki kohukese sorte (a sel juhul oleks ta vaadanud ilmselt kui veerandarulist).
Hoolimata kaubandustöötajate hukkamõistust sai siiski "The Ultimate Kohuke" otsingute käigus kokku kogutud 30 erinevat sorti kohukest, mis siis tükeldati, nummerdati ja žüriile hindamiseks/maitsmiseks serveeriti.
Auväärne žürii koosnes rahvusvahelisest seltskonnast. Esindatud olid lisaks eestlastele ka kohukeseeksperid nii Soomest, Saksamaalt kui loomulikult ka Saaremaalt.
Peale pikka arutelu, kiitmist, laitmist, elavat diskussiooni, paari kaklust ja väiksemaid vigastusi selgusid ka parimad kohukesed.

Ja võitjaks osutus kohukesekandidaat nr 22, milleks oli glasuurkohuke maasikamoosiga (kassipildiga). Aga minu arust tuleks siin küll seada kahtluse alla tulemuse objektiivsus. Nimelt ainuke kes seda kohukest hindas oli korrumpeerunud žüriiliige J. kes täiesti kogemata sõi kolmest tükist kaks ära ja kuna keegi teine kolmandat tükki enam ei leidnud, siis on kahtlus, et tal õnnestus ka see kuidagi salaja kahjutuks teha.

Auhinnalist teist ja kolmandat kohta jagasid omavahel karamelli Karums ning üllatuslikult ka K-kohuke. Viimase puhul on ilmselt siiski tegu poliitilise reklaamitrikiga ja nii mõnigi žüriiliige võib ilmselt maksimumpunktide eest oma pangakontolt paar lisa nulli avastada.

Aga nüüd see, mille oleks pidanud kõige ette kirjutama: DON`T DRY THIS AT HOME!
Kohukeste degusteerimine pole miski naljaasi. Mul juba viienda kohukesekolmandiku juures hakkas silme eest mustaks minema ja kohupiimaallergia tekkima. Vapramad meist aga proovisid isegi 20 kohukest (ilmselt küll suuremate ajukahjustuste hinnaga, aga no mis teha - teadus nõuab katsemariseid ka ju).

P.S Kui keegi soovib täpsemat ülevaadet Miss Eesti Kohuke valimiste tulemustest, siis palun esitada korrektselt vormistatud avaldus ja me püüame täita teie soovi.
P.P.S Illustreerivat pilti kohukesevõistlusest praegu ei saa - päike paistab arvuti ekraanile, ma ei näe mitte kriipsugi siit. Täielik pimetrükk.

Esmaspäev, mai 08, 2006

Vaadake, mida palavus inimestega teha võib!!!

Nii minule aitab. Ihusin käärid teravaks ja lõikasin teksadel sääred maha. Ja tahaks nüüd näha, kui päike minu valgeid jalgu ei märka! (Karta on, et ma seda ka näha saan, sest ajalugu ei mäleta ühtegi suve, mil Pillel oleks õnnestunud jalgadele miskit tooni saavutada. need on ikka valged kui pesupulbrireklaami linad. Ma ei mõista miks. No saan aru, et talvel on valged jalad heaks maskeeringuks (no ei paista lume taustalt välja ja saab niimoodi saakloomale lähedale hiilida), aga suvel???)

P.S Pildil kujutatu on illustraiivseks materjaliks ja kohe kindlasti pole tegu minuga (kahjuks).
Kevade saabudes muutub meie perekond justkui mingiks päikesekummardajate sektiks. Kõikjal ümber maja süüdatakse lõkked, mille ümber sassis peade, tahmaste ninade ja rituaalsete rehadega varustatud pärismaalased vihuvad oma müstilist riitustantsu



Kodus käimine on tervisele ohtlik. Järgneb väike loetelu haigustest ja hädadest, mis mind tabasid:

* värskeõhumürgitus - ma ei tee nalja. Meil Sutus on nii värske õhk, et see murrab tugevaimagi (st minu)
* päikesepiste - kolm päeva riisumist röövimist ja põletamist lõõskava päikese all, pole ime, et pärast natuke peast soe ollakse.
* päikesepõletus - võite kolm korda pakkuda, mis värvi on minu nina.
* vingumürgitus - taas püstitus vana hea dilemma, et kas suits tuleb alati sinna, kus seisab Pille või õnnestub Pillel alati seista sinna, kuhu poole tuleb suits. Igatahes näikse suits mind armastavat. Kas pole armas!
* villid sõrmedel ja rakud peopesas - siidikäppade asi.
* loendamatu arv kriimustusi, marrastusi ja muid pisemaid kahjustusi - enesevigastajaloom?
* kondinõrkus - kolmanda riisumispäeva lõpuks kukkus reha mu nõdrast käest
* nohu ja lakkamatu aevastamine - allergia mingi senitundmatu kevadise nähtuse vastu (nt vallatu tuule)
*jaaniieedaasii

Neljapäev, mai 04, 2006

Miks ma 3 päevasõnagi ei kirjuta

Maaaa lähen koojuu
teeeed päi-kee-ne mull juu-haa-taab
nii maadaal see maajaa luuitund hall
muinasamaaks mulle oon taaaaa

Teisipäev, mai 02, 2006

Tulge jõllitama!

Jüri: "Ammu pole jõllitamisliigast midagi kuulda olnud, ei tea, kas nad tegutsevad veel?"
Mari: "Ei tea jah. Julgen kahelda!"
STOP!
Ärge kahelge! Jõllitamisliiga tegutseb endiselt täie hooga! Praegu tegeldakse lihtsalt uute liikmete värbamise ja suurteks võistlusteks treenimisega. Ja ma ütlen teile, et kellestki pole mulle vastast. Olen veetnud päevi peeglisse vahtides. Juba mitu tundi olen ma silmagi pilgutamata ekraani vahtinudnud!

Esmaspäev, mai 01, 2006

Volbri vallatused

Mis te avate, miks mind eile Volbriööl linnapeal laiamas polnud?*
Loomulikult selle pärast, et mul oli konkureeriv üritus Bloksbergi mäel. Vaevalt oli jõudnud sulguda uks viimase lahkuja järel, kui minu aken avanes ja Pille koos aerodünaamilise harjaga kihutas Bloksbergi poole. Tuul oli tugev ja seal üleval oli külm ning hari kiskus ka miskipärast vasakule, aga kohale jõudsin. Loomulikult oli mägi juba tihedalt rahvast täis ja igast ilmakaarest näis juurde tulevat. Päris keeruline oli oma harjale parkimiskohta leida, lõpuks parkisin ta ühe luua ja vanemat sorti "rakett"-tüüpi tolmuimeja vahele. Mägi oli täis suuremaid ja väiksemaid lõkkeid, kuid mina suundusin kõige suurema poole, mis küütles mäe tipus.
Lõkke ümber karglesid ja hüplesid meeletus tantsukeerises sajad nõiad. Riided kisuti seljast ja heideti lõkkesse, mõni häbelikum jättis vaid oma teravatipulise mütsi või räti pähe. Eks järgisin minagi nende eeskuju ja sukeldusin tantsumöllu, olin ma ju selleks sinna tulnud.
Kahjuks ei saanud ma seekord hommikuni tantsida, tuli koju lennata ja teeselda pidurit edasi. Nii ma lahkusingi kurbusega lõkke äärest, kõmpisin nukralt harja juurde tagasi ja võtsin paunast tagavarariided. Te ei kujuta ette kui paljud noored nõiad teevad selle vea, et ei võta mäele tagavarariideid kaasa. Isegi kui mingi ime läbi ei lenda nende hilbud lõkkesse, siis üles pole neid ikka võikmalik leida hiljem. Ja uskuge mind, niimoodi alasti luuaga lennata on alandav ja lisaks võib nii kiiresti ja kergelt märkimisväärse koguse ebameeldivaid haigusi külge saada. Mina olen targem (ega see polnud mul esimene kord mäel käia) ja tagasi jõudsin ilusasti. Napilt küll läks. Vaevalt olin ma jõudnud harja voodi alla peita kui juba kostusid koridorist sammud. Kargasin voodisse, tõmbasin teki kurguni ja teesklesin nagu oleks terve õhtu vaikselt raamatut lugenud. Ainus märk, mis reetis minu öiseid seiklusi oli lõkkesuitsu ving minu tavalisest veel enam segamini juustes.

*(Kui te plaanisite pakkuda välja varianti, et ma olin väsinud või kurb või ei viitsinud või pidurdasin lihtsalt niisama põhimõtte pärast, siis matke need mõtted parem kohe maha, sest tõde on oopis erinev)