Imekombel elus!

Eip. Pole ma veel mitte vingumürgitusse surnud. Aga äärepealt oleks igavussurma surnud. Nägin juba valget valgust ja kuulsin inglikoori kutsuvaid meloodiaid. Mulle meeldib üksi olla. Kohutavalt meeldib. Aga mitte üle 3 päeva järjest. Siis tahan taas inimeste seltskonda*. Siin urkas pole aga muud teha kui igavusest mööda seina üles ronida... nii igav oli, et isegi toa koristasin ära. Täna päästsid Vivian ja Maris mu (ikkagi inimesed). Käisin neil külas, sain süüa ja juua ning meelelahutust. Uurisin seal üle aegade täpseimat Tartu kaarti (oi ma olen andekas! Tahab keegi vastu vaielda?) ja mängisime ülipõnevat lauamängu (sain haledalt pähe, kuna kui mina enamuse ajast veetsin kas Kuivastus, Mpsiga suanas või Hirmustes, siis samal ajal kihutas Maris mööda Saaremaad (ja Abrukat) ringi nagu oleks ta Kalevist eeskuju võtnud). Igatahes oli mul lõppkokkuvõttes ütlemata lõbus.

Muide, täna panin oma uue katse püsti (kunagi kirjutan sellest pikemalt, see on ullu moodi põnev). Sellega kaasnes lõbus kohtumine Kaleviga mudamägedel, põnevad 4 tundi gaasiballooni vahtimist ning vaatamine, kuidas igavus labori lakke kondenseerub ning siis vaikselt nagu kaamelitatt alla venima hakkab...

*põhjus on lihtne. Kui ma olen üksi, siis ma olen enamasti vait (kui ma just ei laula), aga kui ma olen vait, siis ma mõtlen. Alguses on huvitavad mõtted. Ilusad. Aga siis mõtlen ma üle. Hakkan igasugu jaburusi ja destruktiivseid mõtteid mõlgutama. Kui ma olen koos sõpradega, siis ma kohe kindlasti vait ei ole. Kaugel sellest. Kahte asja ma korraga teha ei saa. Kui ma räägin, siis ma ei mõtle ju ometi :D ja nii ei saa ma midagi tobedat oma peas välja haududa. Minu enda mõtted on minu suurimad vaenlased. Ma kardan, et isegi minu igavus on suurelt sellest ülemõtlemisest tingitud.... Aga igavus on minu kohutavaim vaenlane...