Esmaspäev, august 29, 2022

antitehnoloogia kiired

Kuidas Teie liiklusvahendid eile käitusid? Tõrgeteta? Ma kahtlustan, et eile tulid kosmosest mingid tugevad tehnikat rivist välja löövad lained, mis külvasid üleilmselt segadust transpordivaldkonnas.

Meie näiteks istusime poolteist tundi paadis ja ootasime, et see käivituks, samal ajal kui laevuke ainult turtsatas paar korda ja inises niisama. Umbes samal ajal veetis Laisik meeldivalt aega  Pärnu bussijaamas, kuna nende buss oli rikki läinud. Tõenäoliselt toimus üle Eesti sarnaseid "katkestusi". Mul lihtsalt puudub kõikide tõrgete kohta info.

Olles lõpuks merehädast päästetud, võtsime veel kord riski ja sõitsime praamiga koju, lootes, et vähemalt see pääseb tehnilistest riketest. Vedas - kõik töötas kui õlitatult. Küll aga ei olnud sugugi nii hästi läinud ühel autol, mis üritas suure kolinaga praamile sõita. Ilus oli õhtuhämaruses vaadata kuidas auto järel lohisev summuti sädemeid pildus.

Aga miks me üldse merehätta jäime? Ikka meie väikesaarte programmi tõttu. Otsustasime nimelt kaks kärbest ühe hoobiga lüüa ning lisaks väikesaarte programmile saada ka üle pika aja väike lisandus meie majakatuurile - külastasime Osmussaaret.

Eile oli matkamiseks lihtsalt imeline ilm. Päike paistis, puhus mahe tuuleke, linnud laulsid ja lambad määgisid - nagu täitsa puhkuse moodi asi oli.

Saareke ise on ilus. Mitte, et seal nii kohutavalt palju vaadata oleks olnud - meri, majakas, kabeli varemed, palju kive ja kadakaid, mõned suuremad rahnud ja ohtralt militaarkola. Aga mõnusa seltskonnaga niisama matkata oli ka lihtsalt suurepärane.  Paar geopeituse aaret tuhnisime ka üles. Merikobrast ei kohanud.

Loodus võtab üle

Laupäev, august 27, 2022

kooliks ettevalmistumise trauma

See on ikka hämmastav, milline siidikäpp ma olen. Tegin täna esimesi ettevalmistusi kooliks ja teritasin ära mõned pliiatsid ja nüüd on sõrmed villis. Ja ei, ma ei teritanud mitte kõiki majas leiduvaid pliiatseid. Ainult need, mis vedelesid plikade toas. Kõigest kaks topsitäit. Kui ma oleks kõik ära teritanud, siis oleksin ilmselt üle kere villis. Nüüd ainult kaks väikest villikest.

Neljapäev, august 25, 2022

võõramaised sünnipäevakombed

 Mäletate, kiitlesin, et tegin Täpikesele sünnipäevaks pommikujulise piñata. Loomulikult meeldis lastele idee kommivihmast ja sain kiiresti paar uut tellimust. Nikerdasin ikka mitu head õhtut nende kallal, aga endiselt on tehnoloogia vilets. Sel korral olid ka üleelusuurused.

Aga siin nad on:


See pontsakas poiss peaks olema Harry Potter. Selle asemel, et sulnist kommivihma puistata eraldus temal hoopis skalp ja ülejäänud kukkus koos kommidega potsti alla.


Siin on näha üht väga vaimuvaest lahendus. Tegu oli diskoteemalise sünnipäevaga, nii et õige oleks olnud üldse peeglipalli-piñata teha, aga materjalide puuduse tõttu tuli leppida lihtsalt vanuse visualiseerimisega. Ka siin oli nõrgimaks kohaks kinnitus.

Järgmisel korral üritan paremini ja ükspäev hakkavad nad nagu kord ja kohus tööle.
Mitte et ma kavatseks mingit suuremat sorti piñatade tootmist rajada. Mul on nendega seoses kahetised tunded. Esiteks pole üldse patriootlik sellist väljamaa värki propageerida - peaaegu sama hull kui Halloween. Teiseks, eks see üks suur prahi tootmine ole - teha mitu päeva midagi selleks, et see siis minutiga ära lõhutaks. 
Samas lastele meeldib ja mul on juba paar tellimust ootel. Tõruke ütles, et see on "fun" ja ta tahab ka - minecrafti muruklotsi-kujulist. Ei tohiks liiga suur väljakutse olla.



Esmaspäev, august 22, 2022

 Tänan küsimast, Tirtsul on juba palju parem. Palavikku enam pole ja rohu võtmise osas näitab üles isegi teatavat sallivest. Kahjuks jäi nüüd lapsehoidja haigeks. See teeb logistika keerulisemaks, sest meil Mpsiga on mõlemal vaja tööd teha, aga lasteaiaküps Tirtsuke siiski veel pole. Täna tegin pool päeva kodukontorit. Kõik saab tehtud, aga võtab kolm korda kauem aega. Nii et lõpuks veedan palju rohkem aega arvuti taga, kui ma tööl sama asja tehes veedaks. Ja siis olen kuri ja ärritunud. Kellele sellist vaja on. 

Oomen

Meil oli eile pulma-aastapäev. Tosin sai täis. Mõtlesin nostalgia mõttes pulmaalbumit lehitseda. Mälestustelt tolmu pühkides (sõna otseses mõttes - album oli korraliku tolmukihi kogunud) õnnestus mul aga korralik "papercut" saada. See küll hea enne olla ei saa. Üks kahest - kas hoiatus, et ei tasu minevikus nii kinni olla või siis meeldetuletus, et peaks just tihedamalt albumeid vaatama, siis ei juhtu ka õnnetust. 


P.S Kui nüüd järele mõelda, siis äkki peaks hoopis koristama...

Reede, august 19, 2022

Häid mõtteid palun


Tirts on haige. 

Möödunud laupäeva õhtul tõusis kõrge palavaik. Tänaseks on lisandunud nohu, köha ja rähmased silmad. Palaviku saab siirupiga alla, aga mõne aja pärast tõuseb jälle kõrgele. Eriti öösiti. Vaesest lapsest on kahju. Ta on aegajalt nii kuum, et kõrveta või sõrmed ära. Ükspäev hakkas suitsuandur asja ees, teist taga üürgama. Kahtlustan, et Tirts oli mingi kergesti süttiva materjali vastu läinud. Endast on ka kahju - nädal aega olen üritanud tööasju ja põetamist kuidagi sättida nii, et kumbki pool ei kannataks. See on väsitav. Eriti kui arvestada, et öösiti just liiga palju magada ei saa kui üks tuline tüüp  kõrval vingerdab ja ägiseb. Ilma selletagi on palav.

Igatahes õnnestus täna arsti juures käia. Seda oli ilmselt üle terve Ida-Saaremaa kuulda. Sellest ma saan aru, et vereproovi võtmine oli valus, aga et stetoskoobiga kuulamine väljakannatamatut piina tekitas, seda on raske uskuda. 

Tirtsule kirjutati antibiootikumid ja neid tuleb nüüd 3 korda päevas nädal aega süüa. Saate aru. Nädal aega, kolm korda päevas! See teeb kokku 21 korda!  Hull lugu. Tirts pole nõus isegi kord päevas rohtu võtma. Palavikurohugagi nipitasime nii mis jaksasime. 

Jah, see olin mina, kes määris palavikusiirupit saiale ja kattis selle siis šokolaadikreemiga või kes siirupit süstlaga kõrrejoogipakki villis.  Aga seda va antibiootikumi ei soovitatud eriti mahlaga segada ja see on liiga vedel, et saia peale määrida. Ma disainisin isegi spetsiaalse vikerkaartega ja ükssarvikutega pudeli, millesse rohu sisse panin ja väitsin, et see on ükssarviku piim. Aga jah, laps kiitis pudelit, aga rohtu maitses vaid keeleotsaga ja siis põlgas ära.

Seega andke palun head nõu, kuidas saada laps ravimit neelama.

Esmaspäev, august 15, 2022

ploomiuputus

Mäletate, ma kurtsin, et sel aastal ei saa me mitte üht ploomi. No see oli ilmselgelt ennatlik järeldus. Tänased  põhjalikud uuringud on tuvastanud, et üle ootuste suur saak on tulemas. Ma ei räägi ühest ega kahest ploomist. Kaugel sellest. Või noh, mitte just väga kaugel. Meil on oodata tervet kolme ploomi! Kolm ploomi nelja puu peale... Ei teagi, kas teha moosi või kompotti...

Neljapäev, august 11, 2022

Hülgeluurannikul

Arvasite, et meie väikesaarte ja laidude programm on unustuste hõlma vajunud? Hähh, keda ma petan, te tõenäoliselt ei mäletagi, et meil Mpsiga selline programm oli. Äärmisel juhul suudate veel meenutada majakate kaardistamise retki* või kauneima kirikukuke valimise konkurssi**. Aga tõstku käsi üles, kes mäletab, et meil oli plaanis käia läbi võimalikult palju väikesaari? No vot. Endalgi hakkas vaikselt ununema. Õnneks on Mps kõrgemast vanusest hoolimata parema mäluga ja utsitas mindki, et programm tuleb taas päevakorda võtta.

Nii juhtuski, et tegin eile ühepäevase minipuhkuse ja kihutasime koos Papa ja paadiga Saaremaale, et sealt Kärsa sadamast merele suunduda. Viimasel hetkel võtsime isegi mootori kaasa. Ja natuke peale viimast hetke (kui varbad juba märjaks hakkasid saama) taipasime ka paadile korgi ette panna. Edasi viis sõit üle tasase mere otse Allirahu poole.

Teravam silm võib hea fantaasia korral märgata silmapiiril meie sihtmärki

See on üks pisike maakild keset ulgumerd. Või noh, võibolla just mitte päris keset ulgumerd, aga kui ma ütleks, et saareke on rannast kiviga visata, siis ei kõlaks meie retk sugugi nii põnevalt. Samas jälle kiviga saare pihta viskamiseks peaks ikkagi veidike kalevite verd soontes voolama. Ma saan aru, et ma olin koolis palliviskes nõrk, aga 8 km on ka sportlikumale tüpaažile paras väljakutse. Lisaks peaks veel jõle täpne käsi olema, sest saareke on tilluke. Rannajoone pikkuseks tuleb kõigest ca 1 km ja kui tulepaaki keset saart püsti poleks, siis rannast seda madalat kivihunnikut ei näekski.
Merikapsapõld

Puid ega põõsaid seal ka pole. Ainult ohtralt merikapsast, miskit puju ja üht eriti tüütut taime, kes elu laiul sugugi ei armastanud ning üritas oma lapsukesi iga hinna eest koos meiega suurele maale saata. Ilmselt mõnel umbrohubeebil see õnnestuski.


Laid oli muidugi väga ilus ja mitmekesise rannaga. Seal oli nii kivist, klibust kui liivast randa. Iga külg eriilmeline. Kõikidel külgedel oli aga üks ühine omadus - iga paari meetri tagant vedeles rannikul mõni hülgekorjus. Enamasti oli tegu väikeste karvakaladega, paar suuremat oli sekka eksinud. Õhus hõljus ka selline hapuhülgehais. Hukka oli neid hülgeid palju saanud, aga alles oli ka ikka kõvasti. Iga natukese aja tagant pistis mõni peanupu veest välja, üks külitas demonstratiivselt rannakividel ja kogu meie saarel viibimist saatis üks hale ulgumine ja nutulaul, mis tuli ilmselt veidi eemal paiknevalt rahult. 

Ega me seal saarel pikalt olnud. Vaatasime veidi ringi, tegime tiiru peale, pidasime väikese pikniku ja sõitsime aga kodu poole tagasi. Tore oli sellegipoolest.

Tagasiteel tuli paadi kiigutamise, mootorisurina ja vee helklemise koosmõjul selline uni peale, et äärepealt oleks magama jäänud.

* Kõik Mandri-Eesti majakad ja suurem osa tulepaake, on meil külastatud ja kaardistatud, jäänud ongi vaid mõned üksikud väikesaartel paiknevad tuletornid ja -paagid.

**Valdav osa Eesti kirikuid on üle kontrollitud, veendumaks kas torni otsas kõrgub rist või istub seal kukk. Mõni kukk oli küll pigem kana või lausa tuvi moodi.

Neljapäev, august 04, 2022

Kas vana arm ka roostetab...

Ma olen alati armastanud raamatute lugemist. Viimasel ajal aga pole lugemiseks sugugi aega. Või noh, mis viimasel ajal. Viimased kümme aastat juba on tõeline kitsikus. See algas sellest kui sain esimese lapse. Minu õde rääkis, et tema hakkas just lapse kõrvalt lugema - imetamise ajal polnud muud tarka lihtsalt teha. Murdjalapsuke nautis söömisprotsessi ja sel ajal sai rahumeeli lugeda. Mina rõõmustasin meeldiva väljavaate üle, hankisin endale hunniku raamatuid ja jäin ootama rahulikke imetamisaegu. Tõruke oli aga hoopis teisest puust. Tema tõmbas viie minutiga lurtsti kõhu täis ja ma jõudsin vaevu-vaevu raamatust järje üles leida. 

Varasemalt meeldis mulle õhtuti enne magamaminekut voodis lugeda, kuid laste saamine tõmbas ka sellele kriipsu peale - lapsevoodi oli meie voodi kõrval, nii et varakult juba pandi tuli kustu. Pimedas on teadupärast halb lugeda. Päeval valges on ka halb. Kellelgi on koguaeg midagi vaja ja üldse ei lasta raamatuga mõnuleda. Lisaks veel pidevad süümekad, et peaks hoopis kodu koristama või lastele süüa tegema või on lihtsalt mõni projekt pooleli.

Kokkuvõtvalt võib väita, et minu suhe ilukirjandusega on viimastel aastatel olnud pigem kaugelt igatsemine ning nostalgitsemine nooruspõlve teemadel. Just nagu igatseks vana armastust taga.


Aga vot eile juhtus selline lugu, et jõudis kohale raamatupoest tellitud raamat (ma ostan raamatuid harva, mul on isiklik raamatukogu Laisiku juures). Tegin pahaaimamatult raamatu lahti ja vot käest enam panna ei suutnud. Tuli meelde, mis tunne see on, kui raamat su endasse haarab ning kuidagi ei saa ära lõpetada, kuigi kell on juba palju ja järgmisel päeval on vaja vara tõusta. Üks peatükk veel... Nüüd veel viimane ja siis lähen magama... Ma ainult natuke veel... Ja nii edasi, kuni raamat saigi läbi. 

Kaheksast tunnist soovituslikust uneajast võib nii vaid unistada ja võite ise arvata, kui raske oli täna ärgata ja tööle tulla ning milline vastumeelsus on kantseliidist pungitavaid dokumente sirvida. 

Teisipäev, august 02, 2022

Mamma mia!


 Ei tea kummale vuntsid paremini sobivad, Luigile või Mariole?

Ah, et miks siis sellised? Toimus Juulilaager ja ega seal ühtegi normaalset inimest näha olnud. Me üritasime lihtsalt massi sulanduda.