Kolmapäev, detsember 31, 2008

Ma teile teen uut ja vana!

Kallid blogilugejad -külastajad ja eksikülalised. Soovin teile kõigile head vana aasta lõppu ja veel paremat uut aastat! Kuigi kõik ennustused uueks aastaks on tumedad ja sünged, siis ärge uskuge neid. Kuulake parem mind. 2009. aasta tuleb hea aasta!

Minu aasta 2008

Siit tuleb üks ilgelt pikk sissekanne, sest on olnud üks kohutavalt pikk aasta. 365 päeva! ega see pole naljaasi. Aga teen siis kiire kokkuvõtte olulisematest sündmustest, mis on aset leidnud.

Jaanuar

Aasta alguse kõikse olulisemaks märksõnaks oli ilmselt prügi. Mi ühtäkki polnudki enam lihtsalt prügi vaid seal olid pakendijäätmed ja paberijäätmed ja biolagunevad jäätmed ja ohtlikud jäätmed ja olmejäätmed. Ja need tuli kõik eraldi prügikastidesse panna. Loomulikult tekitas see inimestes hämmingut. Ja et asjas selgust saada helistasid nad Prügi-Pillele. Pille aga ei tahntud nendega üldse rääkida vaid soovis hoopistükis Potterit lugeda ja joonistada.

Veebruar

Veebruari kohta võib öelda ametlikult, et tegu oli ühe raske kuuga. Tuli langetada the Otsus. Oma otsustusvõimetuse olen ma tavaliselt oma tähemärgi süüks ajanud, aga selles, et ma üldse otsustama pidin on süüdi hoopis Laisik. Ja pea terve kuu aega ma muudkui kaalusin, et kas minna või mitte minna. Lõpuks tegin õige otsuse. Selles olen kindel. Lisaks kolisin ma vanaema juurde elama ja muutsin oma blogikujunduse ära nii, et see ei töötaks.

Märts

Märts oli suurte muutuste aeg. Jätsin oma endise eluga hüvasti, tõmbasin keskkonnateenistuse ukse pauguga enda järel kinni, koduukse samamoodi, toppisin vanaisa auto kraami täis ja kihutasin vastu helgele tulevikule. Kolisin Ida-Saaremaale või Muhku, asusin uuel töökohal ametisse ja hakkasin pereelu elama. Seda kõike kahe viimase märtsikuu päeva jooksul. Kogu eelneva kuu tegin autoostuplaane. Valisin, et kas osta sinist või punast autot. Valisin pigem sinise.

Aprill

Kui kool ja töö kõrvale jätta, siis möödus aprill suurepäraselt. Kuigi kui töö ja kool kõrvale jätta, siis palju üle ei jäänud sest. Tööjuures valitses kaos ja korralagedus ja ma ei saanud mitte kui midagi aru. Kooli puhul oli lugu veel hullem. Mul oli illusioon, et mul õnnestub see siiski ära lõpetada. Närvide rahustamiseks loopisin Kiva

Mai

Tegime ära. Nagu väga paljud teisedki eestlased. Ja rattaretkel sai kah käidud. ja kunam a olen loomult laisk ja vändata ei viitsi, siis olin päris rõõmus kui sain oma uuele pereliikmele Millile tere öelda. Milli ütles selle peale vrõnn-vrõnnn! Üldiselt harjutasin aga koduperenaiseks olemist ja küpsetasin nii mis kole. Eesmärk oli Mps paksuks sööta, aga ta häbematune ei lähe ju.

Juuni

Esimesed mõistlikud inimesed läksid puhkusele, aga mina rabasin tööd teha. Saatsin aga inimestele maksuteateid ja üritasin selle arvelt rikastuda. Lisaks tegin Eestile mitu tiiru peale, valdavalt autoga, aga pisut ka jala ja veidike kanuuga. Põletasin ennast sebraks ja võtsin esimest korda kitarri valetpidi kätte.

Juuli

Mõistlikud inimesed puhkasid, mina rabasin tööd. Peale tööpäeva kihutasin maale ja sõin ära kõik maasikad ja tikrid ja mõned varajased kirsid. Sain ametikõrgendust - minu ametinimetusele lisandus auväärne tiitel - koristaja. Maalilaagris sai kah käidud ja kukkede iludusvõistlus korraldatud.

August

Mõni ikka veel puhkas, aga mina rabasin tööd teha. Lõunapausi ajal tegin jalgrattaga tiiru Eesti põhjarannikul (traditsioonilise rattamatka raames). Muidu aga pesin pesu, triikisin, kasisin lapsi ja vaatasin olümpiamänge. Tundsin, et olen kodustatud ja rahul sellega. Kuigi mul oli tunne, et olin sattunud valesse tolmuimejasse.

September

Keetsin esimest korda elus keedist ja džemmi ja marmelaadi - kokku tuli ikka üks moos. Ja kõikse aeg oli hirmus külm (lugedes blogisissekandeid, siis näis, et algas uus jääaeg). Ja oi oi kui vanaks ma sain. Vend smugeldas mu arvutisse civ-i ja sellest tulenevalt langes mu blogisissekannete arv drastiliselt.

Oktoober

Oktoobris sündis meie kambakesse pronksibeebi. Selle sündmuse toimumise au ei saa ma kuidagi endale võtta, aga suurt muud oktoobris ei juhtunudki. Sai ohtralt kiva loobitud ja pisut traktoriga sõidetud (agraarromantika)

November

November oli üks pime kuu. Ühe hetkega sadas taevast alla miljon tonni lund ja mattis kõik pimedusse. Elektrit polnud meil mitu päeva. Siis sulas lumi ära ja rohkem pole teda näha olnud. Novembrikuusse langeb ka minu esimene ooperiprimadonna-debüüt.

Detsember

Ja juba saigi aasta läbi (või noh, kui tähte närida, siism õned tunnid on veel jäänud). Viimane kuu läks nigu niuhti. Valdavalt pidutsemise tähe all.


Vot selline ta oligi. Aasta algul sai ohtralt ka katteta lubadusi antud. Vaatame kuidas siis nende täitmine on läinud. Lubasin:

  • Olen parem Pille. (Tehtud, olin väga hea Pille)
  • Olen palju usinam ja kohusetundelisem. Annan endast kõik, et see neetud kool ära lõpetada. (olin väga usin ja kohusetundeline ja andsin endast tõesti kõik, et kool ära lõpetada, aga väljatuli nii nagu ikka)
  • Olen palju korralikum. Ei söö end paksuks vaid täidan edukalt programmi Porgandi-Pille alapealkirjaga: "Mingisuguseks suveks saledaks." (Olin edukas, vähemalt esimesel aastapoolel. Aga siis sai suvi läbi ja hakkasin jälle pugima. Järgmiseks suveks jälle)
  • Ei unusta ära oma sõpru ja käin neil ikka külas kui satun kusagile nende lähistele hulkuma (Tehtud).
  • Käin vähemalt korra nädalas ujumas (puudumine on lubatud tervislikel põhjustel ja põuaperioodil) ja liigun pikematel distantsidel kui voodi ja külmkapi vaheline vahemaa. (seoses kolimisega algas suur põuaperiood)
  • Üritan vähem jonnida, vinguda ja viriseda. Ja püüan vähem tühiste asjade peale solvuda. Selle asemel katsun olla hea, armas ning hoolitsev. (kindlasti oleks saanud ka rohkem jonnida, nii et ma ei ole täiesti lootusetu olnud)
  • Vähemalt ühe mõnusa seljakotimatka tahaks ette võtta. Ja üldsegi leian, et minu matkavarustus vajab täiendamist ja katsetamist. (seoses puhkuse puudumisega väga pikku matku ette ei võtnud, aga natuke sai ikka tiirutatud)
  • Joonistan ühe pisikese pildiraamatukese (totaalselt läbikukkunud, raamatust on valmis 1 lehekülg).

Olekski kõik. Lisaks luban, et ostan endale uued teksad. Nagu igal aastal. (tehtud. 2 paari teksasid sel aastal)

Muide, läkski nii nagu vanarahvas ütles - nii nagu oli esimene päev oli terve aasta!

Teisipäev, detsember 30, 2008

jõulupidustused

Suures jõuluaegses saginas on aeg lennanud siuhvilks. Valdavalt pidutsemise tähe all.

Kõigepealt oli meil kambakese jõulupidu, sellest ma juba kirjutasin

Järgmiseks tuli kohe töökoha jõulupidu. Selleks sai kõvasti ettevalmistusi tehtud. Tegu oli nimelt stiilipeoga. Teemaks oli elu metsas. Oi kui kaua ma mõtlesin, et mis loomaks hakata. Aga ükski valik ei tundunud turvalisena. Niikuinii hakkab keegi jahimeheks või hirmsaks kiskjaloomaks ja mind süüakse ära. Hakkasin siis hoopis kuusekeseks. Tundus kena ohutu lahendus. Aga oh õudu. Jõuluvana tuli sel aastal mootorsaega. Ja koguaeg lauldi selliseid hirmsaid laule nagu "meil metsas sirgus kuuseke" ja muu säärane, kus lõpus kuusk jalapealt maha lõigatakse ja koju lohistatakse. Aga kõikidest repressioonidest hoolimata valiti minu kostüüm kõige ägedamaks :D Ma ei tahaks küll kiidelda, aga kiitlemata jääta ka ei saa. Tore pidu oli.
Järgmine pidu oligi juba jõululaupäev. See toimus minu jaoks ebatraditsiooniliselt - Mpsi juures. Äärmiselt armsad, vaiksed ja hubased jõulud olid. Järgmisel päeval aga kihutasime pealinna, et ka minu perega jõule tähistada. Vaiksed ja rahulikud ei saa nende kohta küll kuidagi öelda. Ohtralt siginat-saginat kisa ja kära. Aga toredad ikka. Nagu päris. Ja nii tore oli jälle oma Itaalia perekonnaga koos olla. Nende kahe peo kohta võis öelda, et kui esimene oli nagu "Püha öö", siis teine oli nagu "Tiliseb tiliseb aisakell".

Esmaspäev, detsember 29, 2008

Valts - minu uus töökaaslane

Wincent von Worstivarast mäletate?
Lubage ma tutvustan teile tema Saaremaa onupoega Waldorfi!Waldorf on üks igavene rasvane kontorirott. Istub minu riiulis ja ajab komme kahe suupoolega näost sisse. Tööd üldse ei tee ja nuumab end vaese maksumaksja rahast. No mis neil riigiametnikel muud teha tõesti. Vahelduseks näksib natuke planeerimisseadust ja siis jälle kommikarbi kallale.

Aga ma ei valeta praegu mitte üks põrm. Istun mina laua taga ja murran pead, et kuidas küll head ja ilusat kirja kirjutada. Järsku kuulen riiuli poolt krõbinat. Mõtlen, et juu see Indrek on kes teiselpool riiulit küpsiseid süüa jahvatab või niisama krabistab. Indrek läks ära, aga krabistamine ei lõppend. Uurin siis asja lähemalt, ja mida mina näen. Riiulis on minu kommikarp ja kommikarba kallal näkitseb hiir. Ise paks kui mauk, aga tahaks veel!!!

Mina, kade nagu ma olen, võtsin talt kommikarbi ära. Hiir jäi mind suurte silmadega vaatama. ära ka ei läinud häbematune.

Esmaspäev, detsember 22, 2008

Jõulud inglise moodi

Kirjutaks ka selle aasta esimesest jõulupeost, aga kõik oleks justkui Jupijumala ja Unistaja poolt öeldud. Aga kordamine olevat tarkuse ema ja kes meist ei sooviks targemaks saada? Seega siis minu nägemus suurtest pidustustest. Kaootilises järjekorras.

Pidu oli juba iseenesest hariv. Selgus, et meis, keskkonnatehnoloogides, on kaotsi läinud säästuaja arhitektid. Nii vähese materjalikuluga nii kauneid torne igaüks just ei püstita. Ma pean tunnistama (ja seda mitte just ülevoolava tagasihoidlikkusega), et ma olin ikkap agana osav. Tegelikult on kõik lihtne. Torni ehitamise saladus on vastutuse oma õlult ära nihutamine. Vaadake, kui teil on hirmus vastutuskoorem kanda, siis on palju raskem keskenduda füüsikale ja gravitatsioonianomaaliatele. Võtab ikka käe värisema küll, kui mõelda, et üks vale liigutus, väike käevääratus ja mitmed kümned pered jäävad oma kodust ja varast ilma. Võibolla see ongi kogu nende vähene maine vara ja sina vastutad kõige selle eest. Raske. Minul aga oli lihtne. Mina ei vastutanud. Ükskõik, mida ma ka tegin, Mps vastutas. Ja minu käsi ei värisenud, isegi kui torn kõikus nii mis jaksas (seda kas Mpsi käed värisesid, ma ei tea). Ma olen enda üle nii uhke.

Samasugust uhkust ei saa ma kahjuks tunda jõululaulude laulmise üle. Ma küll laulsin, kuid valjusti ja äärmiselt valesti. No tõesti, aga kas te teate ka, mis sõnad nendes lauludes on??? Esiteks pole need väljahääldatavad ega midagist. Ja teiseks... no proovi sa laulda, kui keset inglikeelset jõululaulu tuleb saksakeelne sõna verdammt (võibolla oli minu pilk ka pisut-pisut jõulupudingust ähmastunud). Ma loodan, et keegi ei saanud tänu minule läbi kõrvade pöördumatut ajukahjustust.

Ja kui saigi, siis võib poole sellest pudingu arvele panna. No tõesti. See oli kange! Seal oli Rummi rohkem kui rosinaid, kirsse ja muid puuvilju kokku. Aga põles vähemalt ilusa leegiga. Ja süüa anti taas väga hästi. Kiitused kokkadele! Millise rahvusköögi me siis järgmisel aastal võtame?

Kingitusi traditsioonilises mõttes ei jagatud. Ebatraditsioonilises mõttes aga siiski. Ja see kingitus on minu tagasihoidliku arvamuse alusel parim. Mul on kõikide meie väikese kambakese liikmete kohta väga palju häid mõtteid, sest tõesti, olete mulle kallid! Aga igapäevaselt ei tule ma selle pealegi, et võiks neid välja öelda. Ja kuigi ma enamuse ajast rääkisin valel ajal kellegi teise eest, siis loodan, et mulle seda pahaks ei pandud. Aga ma sain palju öeldud. Palju jäi muidugi ka ütlemata. Midagi peab ju järgmiseks korraks ka jätma. Ma siin tagantjärele mõtlesin, et kui oleks olnud selline ring, kus oleks pidanud hoopis midagi halba ütlema, siis kindlasti oleks mul igaühe kohta ka midagi sellist öelda, kes otsib see leiab, aga ma olen üsna kindel, et seda oleks kordades vähem kui head.

Head oli aga palju.
Palju häid sõpru lihtsalt!

P.S Kui aega saan joonistan pildi ka juurde, aga ma ei saa midagi lubada

veider meditsiiniline loogika

Aru ma ei saa.

Ostsin mina imetabase kurguravumi. Loen mina kasutusjuhendit ja no ei saa aru. Aidake.
Pakendi peal on kirjas:
Kasutamine: Kasutada mitu korda päevas
Hoiatus: Mitte ületada päevast kogust.

Kuidas sellest aru saada? Mitte kuidagi pole võimalik päevast kogust ületada. Mitu korda päevas plus veel natuke on ikkagi mitu korda päevas. Igastahes olen ma hämmingus.

Neljapäev, detsember 18, 2008

Päkapikud jõllitavad

Näikse, et ka päkapikud kannatavad majandussurutise käes. Ma ei tea millega nad varem liikusid, aga nüüd tundub, et on jäänud teised täitsa jalameesteks. Kuidas muidu seletada seda, et lausa kolm tükki minu tagaaknal parasiitidena ringi sõitsid. Tundsin end peaaegu nagu Kapoti-Kalev.
Aga lugu ise juhtus nii:
Hakkan mina pimedas kodu poole sõitma ja järsku märkan vilksamisi tahavaatepeeglist midagi veidrat. Kolm väikest kogu liduvad mu auto taga. Vaatan veelkord peeglisse. Jah, seal nad on. kolmekesi minu tagaaknal reas. Päkapikud mis päkapikud. Olid end päris lapikuks surunud. No et ikka paremini klaasi küljes püsida. Koju jõudes olid kõik ilusasti alles. Ei olnud maha pudenenud ega midagist.
Järgmisel hommikul kui ma tööle hakkasin tulema olid kaks tükki jalga lasknud, üks aga tahtis ilmselt veel sõita. Või ongi tema see, kes mind piilumas käib, et ma korralikult käituks (ka auto roolis. Liikluspolitseile on neist ilmselt palju abi. Kui korralikult ei sõida, siis kommi ei saa).
No ma ei tea... Igatahes pilumises on ta üsna hale - minu arusta ta lausjõllitab.

Teisipäev, detsember 16, 2008

Pime kana on sinine kana

Nii. Raske ja pikk tööpäev on lõpuks läbi saamas. Loomulikult on lasteaed juba ammu tühjaks valgunud ja mina olengi jäänud viimaseks tulede kustutajaks ja maja valve alla panijaks. Kõnnin siis mööda pikka ja pimedat koridori valveaparatuuri poole ja ise mõlgutan mõtteid. "Pimedavõitu on. Mitte midagi ei näe. Nii võiks ju vabalt millelegi otsa joosta. Ei tea kas peaks sammu aeglustama? Ähh. koridor on sirge ja tühi. Mul pole mitte mingisugust võimalust millelegi otsa joosta," jõuan ma järeldusele ning kiirendan sammu veelgi. Ja kõmm!Klassika. Loomulikult olin ma unustanud, et eelmisel nädalal olid koridori toodud vanad garderoobikapikesed, kes nüüd salakavalalt pimeduses varitsesid, et õnnetule pahaaimamatule ohvrile kallale karata. Nüüd on mul käsi paistes ja jalg sinine. Aga selliseid asju juhtub minuga iga päev. Ma olen enesevigastamises tugev. Tõsi, näiteks sõrme lõikan ma haruharva (noaga ma mõtlen, viimati lõikasin vist liivapaberiga sõrme) aga uusi värskeid värvilisi sinikaid saan ma üle päeva.

Esmaspäev, detsember 15, 2008

Kättemaks on mage

Mps on minu arvuti hõivanud ja mängib CIV-i. Ma siis vallutasin kättemaksuks tema oma. Ainult ma ei tea, mida selle suure vallutusega küll peale hakata. Mängiks solitairet?

Ja kus, ma küsin, kus on kõik inimesed, kes muidu päevad ja ööd läbi MSN-is kükitavad? Ah?

Pühapäev, detsember 14, 2008

Oo, kas polnud täna võrratult kaunis ilm? Mina igastahes kasutasin seda sihtotstarbe kohaselt - hulkusin mere ääres ringi korjasin käbisid ning kiva. Teine variant oleks olnud kodus koristada. Aga nii ilusa ilmaga on koristamine kuritegu.

Nüüd aga hakkab vaikselt pimedaks minema ja mõte koristamisest polegi enam nii hirmus. III advendi õhtuks võiks ju ometi korra majja saada :) Või vähemalt midagi sinna poolegi.

Laupäev, detsember 13, 2008

Värvi(li)ne maailm

Maailm on tänu minule jälle palju värvilisemaks muutunud. Eestimaa hallis talves on see lausa hädavajalik. Varem oli nii, et vaatad akanst välja ja näed halli taeva taustal halle maju, halle puid, halle inimesi ja halle kasse. Üks hall ja tolmune auto paistab ka. Minu oma.
Nüüd aga hakkavad halli taeva taustal silma üksikud ebakorrapärased värvikirevad laigukesed. See tuleb sellest, et ma pole kunagi olnud eriti osav värvija. Juba väiksena ei suutnud ma värviraamatut värvida nii, et üle joone ei läheks. Nüüd aga (oh häda) pole mul mingeid piire ega jooni ees ja ma värvin nii, et pool elamist ja mina ise kaasaarvatud saame uue värvikireva kuue.

Värvilisema maailma nimel!

Nüüd tuleb ainult oodata, et värv ära kuivaks ja siis võivad jõulud peaaegu et tulla :)

Reede, detsember 12, 2008

Töönädala lõpu tardumus

Jälle üks päev kihutab lõpule, et kaduda siis unustuste hõlma. Viuh ja ongi ta läinud. Võiks ju rõõmustada, et töönädal on läbi ja algab puhkenädal (ehk maakeeli nädalavahetus). Aga jama on selles, et nädalavahetuse saabudes ei võta päevad aega maha ega puhka sellest kiirustamisest ja rabelemisest, vaid annavad aga gaasi juurde, lükkavad sisse kiireima käigu ja vuhhh.....

Ja mina jõuan selle aja jooksul kõigest paar korda silmi pilgutada ja ongi jälle esmaspäev...

Kusjuures selline veider variant on, et hetk enne tööpäeva lõppu võtab aeg aja maha ja jääb peaaegu et seisma. Venib nagu härja ila ja ei liigu ega liigu edasi. Aga punkt kell viis pääseb justkui paisu tagant valla ja ei peatu enne kui esmaspäeva hommikul. Siis hakkab jälle venima.

Praegu nagu aru saate on see hetk, kus aeg on täielikult tardunud....

Teisipäev, detsember 09, 2008

Allergia

Mul on ilmselgelt töö vastu allergia. Kohe kui siia jõudsin hakkasid silmad vett jooksma ja silmalaud on nii rasked, et vajuvad vägisi kinni. Nii ma siis piidlen ümbritsevat häguse ja uduse viduspilguga. Nagu pildilt näha jätan endast äärmiselt kompetentse ja asjaliku mulje. Tahan koju voodisse magama!

Suure suuga jaanalind

Täna hommikul mängisin jaanalindu. Peitsin pea padja alla ja tegin näo nagu mind ei oleks kohal. No kui mind ei ole, siis ma ei saa kuulda seda hirmsat äratustelefoni piiksumist. Ja kui ma seda ei kuule, siis ma ei pea üles tõusma ja sooja teki alt välja pugema ja tööle minema. Ja oleks saanud rahulikult edasi magada.
Aga mul on väga visa ärataja. Poeb kah padja alla ja hakkab päris minu kõrva ääres piiksuma ja enne ära ei lõpeta kuni ma alla annan. Sest targem annab järele ja mul on kahjuks üpriski rumal telefon.

Nüüd haigutan siin nii et lõualuud paigast ära. Iseenesest hea treening. Niikuinii tuleb peatselt hambaarsti juurde minna, siis on hea minna ja lõuad klõps lahti visata. Ja arstitädi siis kiidab, et oi küll sul on alles suur suu...

Aga uni on küll kohutav

Esmaspäev, detsember 08, 2008

Piparkoogi-Pille

Sai siin ükspäev terve hunnik piparkooke küpsetatud ja loomulikult ka ära kaunistatud. Kuna meil on üsna vähe piparkoogivorme, siis oli kujundite arv väga piiratud. Meil on üks piparkoogipoiss ja piparkoogitüdrik ja siis traditsiooniline komplekt kus on süda/poti, täht/kolmnurk ja ring/kuu. Aga sellest hoolimata kahte ühesugust piparkooki ei tulnud. Ma võtsin selle oma südameasjaks et iga piparkoogimehike saaks oma näo pähe. Ja nii juhtuski, et meile tekkis terve piparkoogiaramaada erinevaid tegelinskeid. Praeguseks on need küll valdavalt laiali jagatud. Peab vist uusi tegema hakkama.Muide, illustratsioonil põleb küünal, kuna meile antakse elektrit ainult jaopärast. Eile näiteks jälle ei antud. täna jälle antakse. Aga homme? Seda teab vaid Tallinnakilupäeva pühak

Reede, detsember 05, 2008

Pintsli-Pille

Paar päeva tagasi haarasin üle pika aja taas pintsli ja värvid, et oma loomingulist tungi rahuldada (ja maksta üks vana võlg). Loomulikult tuli mul taas oma oskustes pettuda ja pintsel ja värvid rändasid üsna kiiresti voodi alla tagasi (On väga harv juhus kui ma oma joonistustega rahule jään ja musta masendusse ei lange).
Aga kui ma panin pintsli käest, siis ainult selleks, et võtta kätte suurem pintsel. Kuna ma maalikunsis ebaõnnestusin, siis proovisin õnne hoopis maalrikunstiga. Värvisin ära vannitoa kapi. Tulemus oli...ebaühtlane...ja värv sai otsa.
Ja siis ma otsustasin et hakkan hoopis jõuludeks valmistuma. Õmmelesin siuhvilks uued kardinad ja uue laudlina ja puha.

Mul on käsil kodu kaunistamise hooaeg.
See eeldab muidugi kodukristamise hooaja saabumist.
Oh õnnetust

Kolmapäev, detsember 03, 2008

Hea laps

Aga mul käisid eile päkapikud!

Esmaspäev, detsember 01, 2008

Staar-kokk ja muud loomad

Nädalavahetusel toimusid saarel suured rahvaüritused. Igasuguste elukutsete esindajad olid kokku tulnud (alates maalähedasest aednikust, kes meid kõiki oma kosutava toitelahusega virgutas ja lõpetades vaimsetes kaugustes viibiva erakuga. Kohal oli ka peakokk ise. See seletab, miks oli nii palju head ja paremat laua peal. Jätkus järgmisekski päevaks. Ja ilmselt ülejärgmisekski.
Aga nalja ja naeru oli palju. Ja kisa. Aegajalt oli tunne, et olin sattunud kesk suurt ja lärmakat lasteaiarühma (kuigi tegelikult oli ainult kolm last, kellest üks on nii pisikene, et tema kohe kindlasti ei lärmanud ega jooksnud ringi nagu tuhat väikest elevantsi). ja ometigi oli meil nii lasteaiakasvataja kui õpetaja lapsi ohjeldamas.

Veelkord palju õnne sünnipäevalistele ja suured tänud mõnusa peo eest
P.S kas te eile ikka AK-d vaatasite? Telestaar Maailmaparandaja võttis jälle sõna.
P.P.S Aga kas te seda teadsite, et hea õnne jaoks ei piisa vaid korstnapühkija nöpsi katsumisest. Kõige paremat õnne toob see, kui korstnapühkijat lisaks veel suudelda. Korstnapühkija ise küll väitis, et meesterahvaste puhul see ei tööta. Mina igastahes ootan nüüd suurt õnne.
P.P.P.S Keegi ilusat tätoveeringut tahab? Suurte silmadega merineitsit nt? Ma õele tegin, ta jäi rahule :D

Reede, november 28, 2008

Kriminaal-paranoilise alatooniga sissekanne

Täna olid Ida-Saaremaa ja Muhu vallutanud kari pätte, kaabakaid, joodikuid ja liiderdajaid ja paar prominenti ka. See on ainus seletus sellele, miks marsuudil Liiva-Orissaare kohtasime KUUTE politseiautot (ja ei see, pole miljon-triljon stiilis liialdus. Mul on tunnistajaid. Kui mind ei usu, küsige Laisikult). Kolm neist oli era- ja kolm politseivärvides. Mida nad seal täpselt tegid, seda ei tea keegi, aga ilmselt oli kõrgendatud valmisolek tingitud sellest, et saartel liiguvad kuulsad telestaarid (loe mina) ja muidu prominantsed tegelased (Laisik siis). Sellistel on ikka palju vaenalsi. Seekord läks aga õnneks. Politsei eskortis meid ilusasti ohutult kohale. Tõesti, vahepeal moodustus selline meeldiv autode kolonn: politseiauto, Laisik, mina ja jälle politseinik. Peen värk, mis ma kostan.

Linna jõudes sattusime aga peale kurikaeltele, kes otse minu teele püünist kaevasid. Selleks hetkeks kui me nende tegevuse avastasime olid nad juba päris suure augu kaevanud, nagu tahaks nad mõnda suurt elukat (nt maailmaparandajat või elevantsi) lõksu püüda. Õhtul kui ma pimedas kodu poole jalutasin, siis avastasin, et auk oli kinni aetud, aga ma kahtlustan, et see oli kaetud vaid õrnade oksakeste ja lehepuruga. Peale astudes oleks ma ilmselt lõksu langenud. Haa, aga ma kavaldasin nad üle, hiilisin ringiga!!!

Nüüd istun siin ja värisen. Ei teagi kas julgen homme kodust välja minna, kõikjal ähvardavad mind ohud ja vaenlased...

Neljapäev, november 27, 2008

Tööpakkumine

Otsin vabatahtlikke, kes tuleks ja minu eest kartulid ära kooriks. Ja kuna ma juba ühe leidsin, kes nõustub minu eest kartulid ära praadima, siis võiks kartulikoorija sel ajal näiteks minu toa ära koristada.

Ja mida min sel ajal teeks?
Puhkaks ja mängiks loomulikult.

Kolmapäev, november 26, 2008

Fotoreportaaž

Saage tuttavaks, see on Sadolini transamees van der Dünn. või Tünts nagu sõbrad teda kutsuvad. Tünts armastab maasikamoosi. Vaarikamoos ajab kehvadel aegadel kah asja ära.
Ja vaadake kui uhke profiil tal on. Lõuaga ja puha. Tõsi, pisut madalalaubaline ta ju on, aga see-eest on tal süda õige koha peal. Südame õige koht olevat vanarahva jutu järgi saapasääres.
Nüüd on õige koht kiituste jagamiseks teemal, oi Pille, kui osav sa oled :D

Teisipäev, november 25, 2008

Lumetaat

Eile kui ma olin oma asutuse lukku keeranud ja uksevõtme katki murdnud läksin siis ilusat elektrivaba ilma nautimas. Hulkusime mööda lumiseid metsi. Mps tegi igast lumekuhjakesest pilti, mina andsin endast parima, et tema pilte ära rikkuda (üritasin niimoodi salaja pildiservale jääda). Nii palju lund... Ma ei pidanud kiustausele vastu ja ehitasin ühe lumetaadi. Mulle lihtsalt kohutavalt meeldib lumememmi ja -taate ehitada. Mäletate, kaks aastat tagasi tegin ma ka ühe. Härra Lumi jättis toona sügava jälje mu ellu ja sai väga südamelähedaseks. Seekordse lumeskulptuuri nimeks sai "Sadolini transamees van der Dünn on lõunapausil moosiga maiustanud". Tubli töölisklassi esindaja veidi uhkustav nimi tulebsellest, et ta on tündri kujuga. See tuleb omakorda sellest, et kuna lumi eriti ei tahtnud kokku hakata, kasutasin ma vihmaveetünni lumemehe keha vormimiseks. Panen siia pildi ka van der Dünnist, kui mul õnnestub Mpsi käest mõni pilt kätte saada.
Teate mis, kui vähegi annaks, siis organiseeriks ma tänaseks ka väikese elektrikatkestuse. Õues on lihtsalt muinasjutuliselt kaunis ilm. Läheks hulguks veel mööda soid ja rabu*. See udu ja päike ja lumi ja ahh, kui ilus...

* jep, sõna raba mitmuse osastava käände lühike vorm on ju ikka rabu... Kui ma väike olin ja metsavendade laulu laulsin, siis minu jaoks asendusid sõnad: "nüüd hulgun mööda soid ja radu" ikka mööda soid ja rabu hulkumisega. Loogiline ju.

Esmaspäev, november 24, 2008

Romantiline elektrikatkestus

Eile kella seitsme paiku lahkus meie hulgast hr. Elekter. (RIP) Ja siiamaani pole ta tagasi tulnud. Iseenesest on elektrikatkestused mulle alati meeldinud. Kas pole tore, istuda küünlavalgel ja juttu rääkida (sest midagi muud ju teha pole). Juba lapsest saati on elektrikatkestustes minu jaoks midagi põnevat ja müstilist. Eilne elektrikatkestus oli kohe eriti tore ja müstiline.
Küünlavalguses hõõgveini rüübata ja kitarre saatel armastuslaule laulda....On ju romantiline! Hõõgveini saime hõõguma tänu minu priimusele. Hea asi ikkagi.

Elektrikatkestustel on muidugi ka vähem romantiline pool - vett pole. Ja kütet pole. Ja poed on kinni (pool muhumaad on elektriga nii et mõni väikepood on lahti, aga kaardiga ikka maksta ei saa ja sularaha ka ju pole). Telefonid ei levi. Tööd ka pole. Mina igastahes panin oma asutuse ilusa ilma puhul kinni.
Näis millal suudetakse taastada vana hea elurütm.

Laupäev, november 22, 2008

Lõputiitrid

Täna hommikul ei saanud ma kuidagi voodist üles. Seal oli nii mõnus ja soe ja hea ja unenägu oli ka päris põnev ning huvitav. No kuidagi ei tahtnud üles tõusta.
"Ma natuke veel vaatan seda unenägu. Ainult natukene," üritasin ma oma kohusetundlikku sisemist mina veenda. "Las ma vaatan vähemalt selle unenäogi lõpuni."

Ja kujutage ette, milliseid julmi võtteid minu alateadvus (või kes iganes see ka unenägude eest ei vastutaks) ette võttis, et mind voodist välja ajada?
Ta lõpetas unenäo ära. Aga mitte lihtsalt, vaid nii nagu filmid tihti lõppevad. Pilt liikus üles vasakule nurka ja mustal taustal hakkasid jooksma lõputiitrid. Enam selgemat vihjet ei saagi anda, et unenägu läbi on. Ma olin äärmiselt üllatunud. Minu unenäod on küll tihti väga filmilikult üles ehitatud, aga lõputiitreid pole küll kunagi näidatud. Suurest üllatusest ei taibanud ma muidugi tiitreid lugeda, ehk oleks unenägude režisööri teada saanud. No et kes vastutab nende jaburduste eest, mida ma öösiti näen.

Reede, november 21, 2008

Hea ajastus

Eile sai Millile uued talvesaapad alla pandud. Täna hommikul aknast välja vaaadates - oh kuis kõik on imelik, maa on täis kui valget vatti, kask on härmas habemik. Hea ajastus. Ainult et harjakest, kraabitsakest ja kindakesi pole ma endale veel muretsenud. Õnneks oli Mps lahkelt nõus mulle enda omi laenama.
Aga ilmamuutus on toimunud hirmus kiiresti. Alles paar päeva tagasi oli selline hirmus tuul ja torm, et oi oi oi. Õhtul töölt koju sõites oli väinatammil selline tunne, et mitte auto vaid tuulelohega sõidan. Tuul tahtis hirmsasti autot lendu viia. Õnneks olin ma mõned telliskivid pagasiruumi pannud, nii et päris õhku ei tõusnud. Täna oleks aga võinud vabalt ka suusatades tööle tulla. Või uiskudega. Olekski ehk tulnud, aga Millil on hirmus suur jalg (jah, isegi suurem kui mul) talle on väga raske õige suurusega suusasaapaid saada...

Esmaspäev, november 17, 2008

Hallpead austa

Jäin vist ellu. Aga vaimsete kahjustuste määra ei oska veel hinnata.
Täitsa tunnen kuidas uus ports halli juuksekarva mu pähe tekkis. Ärge siis imestage kui ma teile varsti vastu jalutan hallid lokid lehvimas.
Tänaseks päevaks on keegi endale kolm koosolekut korraldanud. Lisaks homse jaoks materjalide ettevalmistamine. Ja uskuge mind, kaks kolmest koosolekust on kõige hirmsamad mida üldse oodata võib. Kui ma tänase päeva üle elan, siis elan kõik üle. Või ka mitte.

Reede, november 14, 2008

100 ramatut, mida peab lugema

Vennaraas oli oma blogisse pannud nimekirja USA programmis “The Big Read” välja pandud 100 raamatu nimekirja. Keskmine ameeriklane olevat neist lugenud vaid kuut. Ülesanne on märkida ära raamatud, mida oled lugenud/on pooleli.

1. Jane Austen “Uhkus ja eelarvamus”
2. J.R.R. Tolkieni Sõrmuste isanda triloogia
3. Charlotte Brontë “Jane Eyre”
4. J.K. Rowlingi Harry Potteri raamatud
5. Harper Lee “Tappa laulurästast”
6. Piibel
7. Emily Brontë “Vihurimäe”
8. George Orwell “1984″
9. Philip Pullman “Tema tumedad ained”
10. Charles Dickens “Suured lootused”
11. Louisa M Alcott “Väikesed naised”
12. Thomas Hardy “D’Urbervillide Tess”
13. Joseph Heller “Catch 22″
14. William Shakespeare’i kogutud teosed (osaliselt olen lugenud, aga mitte äbi)
15. Daphne Du Maurier “Rebecca”
16. J.R.R. Tolkien “Kääbik”
17. Sebastian Faulks “Linnulaul”
18. J.D. Salinger “Kuristik rukkis”
19. Audrey Niffenegger “Ajaränduri naine”
20. George Eliot “Middlemarch”
21. Margaret Mitchell “Tuulest viidud”
22. F. Scott Fitzgerald “Suur Gatsby”
23. Charles Dickens “Bleak House”
24. Lev Tolstoi “Sõda ja rahu”

25. Douglas Adams “Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas”‘
26. Evelyn Waugh “Tagasi Bridesheadi”
27.Fjodor Dostojevski “Kuritöö ja karistus" - ma lugesin Idiooti :)
28. John Steinbeck “Vihakobarad”
29. Lewis Carroll “Alice imedemaal”
30. Kenneth Grahame “Tuul pajuokstes”
31. Lev Tolstoi “Anna Karenina”
32. Charles Dickens “David Copperfield”
33. C.S. Lewise Narnia kroonikad
34. Jane Austen “Emma”
35. Jane Austen “Veenmine”
36. C.S. Lewis “Lõvi, nõid ja riidekapp”
37. Khaled Hosseini “The Kite Runner”
38. Louis De Bernieres “Kapten Corelli mandoliin”
39. Arthur Golden “Geiša memuaarid”
40. A.A. Milne “Karupoeg Puhh”
41. George Orwell “Loomade farm”
42. Dan Brown “Da Vinci kood”
43. Gabriel Garcia Marquez “Sada aastat üksildust”
44. John Irving “A Prayer for Owen Meaney”
45. Wilkie Collins “Naine valges”
46. L.M. Montgomery “Roheliste viilkatuste Anne”
47. Thomas Hardy “Far From The Madding Crowd”
48. Margaret Atwood “Teenijanna lugu”
49. William Golding “Kärbeste jumal”
50. Ian McEwan “Lepitus”
51. Yann Martel “Life of Pi”
52. Frank Herbert “Düün” - ei ole lugenud, aga sellepõhjalist arvutimängu olen kaugesm inevikus nõrkemiseni mänginud :)
53. Stella Gibbons “Cold Comfort Farm”
54. Jane Austen “Mõistus ja tunded”
55. Vikram Seth “A Suitable Boy”
56. Carlos Ruiz Zafon “Tuule vari”
57. Charles Dickens “Jutustus kahest linnast”
58. Aldous Huxley “Hea uus ilm”
59. Mark Haddon “Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal”
60. Gabriel Garcia Marquez “Armastus koolera ajal”
61. John Steinbeck “Hiirtest ja inimestest”
62. Vladimir Nabokov “Lolita”
63. Donna Tartt “Salajane ajalugu”
64. Alice Sebold “Minu armsad luud”
65. Alexandre Dumas “Krahv Monte Cristo”
66. Jack Kerouac “Teel”
67. Thomas Hardy “Jude the Obscure”
68. Helen Fielding “Bridget Jonesi päevik”
69. Salman Rushdie “Midnight’s Children”
70. Herman Melville “Moby Dick”
71. Charles Dickens “Oliver Twist”
72. Bram Stoker “Dracula”
73. Frances Hodgson Burnett “Salaaed”
74. Bill Bryson “Notes From A Small Island”
75. James Joyce “Ulysses”
76. Sylvia Plath “Klaaskuppel”
77. Arthur Ransome “Swallows and Amazons”
78. Emile Zola “Söekaevurid”
79. William Makepeace Thackeray “Edevuse laat”
80. A.S. Byatt “Possession”
81. Charles Dickens “Jõululaul”
82. David Mitchell “Pilveatlas”
83. Alice Walker “The Color Purple”
84. Kazuo Ishiguro “Päeva riismed”
85. Gustave Flaubert “Madame Bovary”
86. Rohinton Mistry “A Fine Balance”
87. E.B. White “Charlotte koob võrku”
88. Mitch Albom “Viis inimest, keda kohtad taevas”
89. Sir Arthur Conan Doyle’i Sherlock Holmesi lood
90. Enid Blyton “The Faraway Tree Collection”
91. Joseph Conrad “Pimeduse süda”
92. Antoine de Saint-Exupery “Väike prints”
93. Iain Banks “Herilasevabrik”
94. Richard Adams “Watership Down”
95. John Kennedy Toole “A Confederacy of Dunces”
96. Nevil Shute “A Town Like Alice”
97. Alexandre Dumas “Kolm musketäri”
98. William Shakespeare “Hamlet”
99. Roald Dahl “Charlie ja šokolaadivabrik”
100. Victor Hugo “Hüljatud” - ma vist päris lõpule ei jõudnud, aga võibolla jõudsin kah..


Hmm, 30 sajast pole isegi mitte kõige halvem tulemus. Kuigi jah, viimasel ajal olen kuidagi vähem lugenud (kauges nooruses ma suurt muud ei teinud, nüüd ma teen süüa ka) ja minu lugemisvara on kuidagi ühekülgne - olen spetsialiseerunud fantastika valda kalduvatele raamatutele. Ma ei leia, et ma tahaks lugeda inimeste keerulistest ja õnnetutest eludest ja dragöödiatest. Seda võin ma igapäev ringi vaadates ka näha. Mulle meeldib selline pisut muinasjutulisem lugemismaterjal.

Edit: 29. Selgub, et kohustuslikust kirjandusest on palju möödas. Ajan juba klassikud segamini. Häbiväärne lugu.

Kolmapäev, november 12, 2008

põrra-põrra (ehk pisut bussiromantikat)

"Noh kas teeme veel ühe ringi?" hõikas bussijuht eile hommikul kui buss oli Tallinnas, enamus rahvast juba maha läinud ainult mina (ja üks meesterahvas tagumises pingis) ikka veel hambad laiali magasime. See on see öine bussisõit.

Tallinnast tagasi tulin ma aga hoopis rongiga. Vähemalt selline tunne oli küll. Minu taga istus mingisugune meesterahvas, kes umbes iga poole minuti tagant tegi tšš-tšš-tšš-tššššš. Tal psitstid üldse äravushäired olevat. kõikseaeg ta niheles, kui ta parasjagu rongi ei matkinud, siis ta köhatas, ümises midagi, pomises omaette, tegi muid kirjeldamatuid häälitsusi ja kõike seda kroonis jälle juba tuttav tšš-tšš-tšš-tššššš.
Meenus Tätte räägitud lugu põrra-põrrast.

Teisipäev, november 11, 2008

värsked sinikad

Eile vaatasin sinikaid oma põlvedel ja imestasin, et kust need sinna tekkinud on. Polnud ma oma arust ammu kukkunud ega muul moel end vigastanud. Kui ma homme oma põlvi vaatan (vähemalt kord päevas tuleb ju imetleda selliseid olulisi kehaosi) siis ma tean kohe kindlasti miks seal seekord palju suuremad ja uhkemad sinikad on.

Hulkusin hommikul mööda päälinna ringi ja lõin aega surnuks, aga aeg va häbematu lõi vastu. Sellise hooga lõi, et ma lendasin siruli porilompi. Ai ai ai.

Esmaspäev, november 10, 2008

Laske sisse mardisandid...

Kui sa oled kunagi pöidlaküüdiga reisinud, siis võtad sa ka ise hääletajaid peale. Samamoodi lasevad need, kes on kunagi ise Marti jooksnud, kõik mardisandid ilusasti uksest sisse.

Mina olen alati mardi/kadripäeva armastanud. Oma varasest lapsepõlvest kuni hilise lapsepõlveni käisin ma ikka igal aastal marti ja kadrit jooksmas. Oleks veel mõni päev olnud kus võib kommi lunimas käia, küll ma oleks sel päeval ka välja läinud. Minu meelest oli see nii põnev. Kostüümide selga panemine ja siis hämaras õues arutlemine, et kes võiks sisse lasta ja kes võiks kommi anda. Ja kõige olulisem osa - saagi jagamine!

Nüüd ma olen juba vana ja marti enam ei jookse. Viimased kolm aastat pole enam jooksnud. Aga kommi ostan ikka. Ja kui kuulen marte lähenemas, siis ei keera ust lukku ega kustuta tulesid, tehes nägu nagu mind poleks kodus. Nii jääksid küll kommid mulle, aga samas, mul on ka elukestev dieet...

Ja nii juhtuski, et eile kaks mardihakatist kõvasti vastu ust prõmmisid ja laulsid, et neid ikka sisse lastaks. Loomulikult lasin. Vanade heade aegade meenutuseks. Olid kaks väikest suurte seljakottidega poissi. Pisukese pettumuse nad ju valmistasid. Lugesid küll kenasti luuletusi, aga häbematul kombel vihikust maha. Mõistatused olid neil ka vihikusse kirjutatud. Meie omal ajal, kui rohi oli rohelisem ja kommid magusamad, õppisime laulud ikka pähe....

igastahes palju häid mälestusi

mardilaupäevaga seoses on mul üldse uskumault palju häid mälestusi...

Ja õnne on mul ka nüüd jalaga segada. Karjaõnne ja muud säärast. Läheb tarvis

Kolmapäev, november 05, 2008

Udu

Udu ujub üle maa
liugu lasta veel ei saa.

Eile sõitsin ma pimesi linnast koju. Esiteks oli lihtsal pime (sest oli öö). Teiseks oli aga nii paks udu, et mitte kui midagi kohe näha polnud. Autotulede valgel nägin ma mõne haleda meetri kaugusele ja edasi oli paks valge müür. ei julenud rohkem gaasi anda, kartsin, et põrutan vastu müüri.

Kuidas ma siis koju jõudsin?

No eks ma mälu järgi suuresti sõitsin. Ja lootsin, et mõni loll loom teele ei eksi.
Kusjuures täna hommikul oli jälle udu, aga kuna väljas oli väheke valgem, siis jõudsin ka ilusasti tööle. Kuigi see väinatamm on mul tõesti nii peas, et võiks ka silmad kinni sõita. Isegi tuttavate vastusõitjate tervitamiseks poleks vaja silma lahti teha. Ma ju tean kus nad mulle vastu tulevad.
Oo õnnis rutiin

Teisipäev, november 04, 2008

igavavõitu

Mis te arvate, kas seminaril kudumine oleks ebaviisakas. Ma suudan kuulata ja kududa ju ometi samal ajal.... Aga CIV-i mängimine?

Vähemalt süüa andsid nad siin hästi.

lootusetu olukord

Aga ükskord algab aega
mil ka mina leian aega
oma elust pajatada
uudistega lajatada
rääkida mis uut on ilmas
huvitavat pean ma silmas


millal see kõik juhtuma saab? Ilmselt siis kui kalev käe kalju kammitsasta vabastab. Või natuke peale seda...

Neljapäev, oktoober 30, 2008

Head käed

Vau, ma ei teadnudki, et mul on ravivad käed. Aga vot mida kõike välja tuleb.
No meil siin kõrvaltoas mingil müsteerilisel põhjusel UPS lärmas. Vahetpidamata. Tal polnud nagu mingit mõistlikku põhjendust ka miks piiksuda, lihtsalt tähelepanuvajadus ilmselt. Aga see asi hakkas hirmsasti närvidele käima. Läksin mina siis otsustavalt teise tuppa plaaniga ta lihtsalt välja lülitada. Aga polnudki vaja. Puudutasin teist korraks nimetissõrmega ja ta jäi vait. Uskumatu. Vot selline mädzikal tatš on mul!
Hakkan nüüd tehnikaseadmete ravitsejaks. Kui teil on mõni imevidin, mis näikse olevat justkui äraneetud, siis tooge ta minu juurde, ma panen talle käed peale ja ajan välja kõik kurjad deemonid ja pahad viirused. Loomulikult mõistliku tasu eest.

Teisipäev, oktoober 28, 2008

Bööööö!

Mul näikse närvid läbi olevat. Olles just joonud tassitäie rahustavat teed (vähemalt pakendi peal oli nii kirjas) kõmpisin mina mõtteis oma urka poole, kui järsku hüppas nurga tagant välja roos.
Oi kuidas ma ehmatasin. Oleks äärepealt südamerabanduse saanud. Siiamaani kokutan suurest vapustusest.
Ja nüüd kujutage ette kui ma poleks joonud rahustavat teed, mis siis veel juhtunud oleks...

Esmaspäev, oktoober 27, 2008

Kõht võtab valjuhääälselt sõna...

Aga mul on jopetaskus üks tulipunane vallamaja eest pätsatud õun. Kohe kui tööpäev saab läbi, lähen ja söön selle ära.
Ja siis ma sõidan koju ja panen Tom-Kha supipoti tulele...
Ja siis ma söön kõik ära...
Ja siis söön ma ära kõik õunad, mis mul talvevaruks on sahvrisse kogutud...
Ja siis söön ma ära kõik moosid, mis sai kokku keedetud
ja siis....

Neljapäev, oktoober 23, 2008

Klõps

Kunagi sai otsustatud, et kui vähegi võimalik, siis ma tööd koju kaasa ei too ja ületunde ei tee. Kui tööpäev saab läbi, siis lülitan klõpsti ühte väikest lülitit peas, mis lülitab igatsugu töömõtted välja. Eile märkasin, et isegi oma udupeene läpakakoti olin ma kojujõudes kohe ukse kõrvale asetanud, et mitte tööd kaugemae koju lasta. Pealegi on hommikul hea see kohe sealt võtta. No kui jälle uksest välja astun.
Viimased kaks päeva pole kuidagi tahtnud uksest välja astuda...
Aga nagu mul oleks valikut. Pere tahab toitmist. Kõige aplam on Milli, teda ei jõua kuidagi ära toita, ja häbematult nõudlik on ta. Ei sobi talle üks ja ei taha ta teist.

Teisipäev, oktoober 21, 2008

Ajamasin

Teate, mis mulle blogimise juures meeldib. Blogid on justkui väikesed ajamasinad, millega saab ajas tagasi rännata. Ma võin ilma vähimagi pingutusega uurida välja mis ma näiteks täna aasta, kaks või kolm aastat tagasi tegin.
No tõesti, kuidas muidu saaks ma teada, et ma näiteks kaks aastat tagasi mitte kui midagi ei teinud? See oluline info oleks mul praegu täitsa teadmata.
A teadmiseks tulevikuminule, kes aasta, paari või kolme pärast uurib, et mis ta minevikus teha võis. Siis kallis Pille. Sa ei teinud sel päeval mitte kui midagi märkimisväärset.

Esmaspäev, oktoober 20, 2008

Mantra

Tööpäev tööpäev lõppe ära
Tööpäev tööpäev lõppe ära
Tööpäev tööpäev lõppe ära
Tööpäev tööpäev lõppe ära

Pühapäev, oktoober 19, 2008

Näost rohekas Milli

Minu auto on minuga sarnane. Ka tema ei kannata laevasõitu. Kui vähekenegi loksutab, hakkab valjuhäälselt protestima ja tuledega vilgutama. Mina loksutamise peale küll karjuma ei hakka tõmbus oopis vaikseks ja vastavalt loksutamise astmele vilgutan valget või rohelist värvi näos.
Jah, minu autol hakkab praami peal pidevalt alarm tööle. Täna sõitsima Harilaiuga ja see kõigutas ikka mehemoodi. Ja nii oligi, et minu auto ja üks audi karjusid vaheldumisi. Tuleb uhkusega tunnistada, et minu Milli piiksus palju kõvemini kui audi :D (seni kuni ma ta lõpuks vaikima sundisin).

Aga miks me üldse praamiga sõitsime? Oktoobrilaste sünnipäeval käisime, sellepärast. Pidu oli nagu pidu muiste. Sai süüa ja juua ja sauna ja nalja. Nalja sai ehk kõikse rohkem. Kuigi süüa oli kah häbematult palju. Ise küpsetasin terve eilse hommikupooliku vahvleid nii et sõrmed kõrbesid ära (vahvlite torbikuteks keeramisest ikka). Nüüd on mul mõnusad krõbedad sõrmed. A vahvelused olid kah täitsa mõnusad krõbedad. Ja jäätisega sobivad imehästi kokku.

Reede, oktoober 17, 2008

Ei ma taha, aga aastas korra...

Täna oleksin ma küll olnud nõus haiget teesklema ja koju jääma. Selline uni oli hommikul. Vaevu-vaevu õnnestus silmad lahti rebida ja soojast mõnusast voodist külma ja koledasse töömaailma ronimine tundus minu enda poolt minu vastu suunatud isikuvastase kuritööna. Uni on siiamaani. Eks see väjas olev udu rõhutab veelgi unisust. Jääb selline tunne nagu tegelt näeks und - kõik on selline pehme ja hägune. Ja hall.

pilt
Aga jah, sügis... Eile tabas mind selline kohutav sügisnukrus. Muud seletust ei oska sellisele põhjendamatule ja lambist tulnud kurbusele kuidagist anda. Ja häbematune ei tahtnud ära ka minna. Tuli võtta kasutusele ekstreemsed meetmed.
Ja nii lõpuks juhtuski, et lähenev öö leidis meid kahekesi kitarri ja pooliku veinipudeliga nostalgilises meeleolus laulmas

Elan linnas ma ja kardinad on öösel akna ees
.
See on saladus, mis toimub minu tubades

kuid kui kardin veidi liigub, tean on õuestugev tuul

ma tunnen oma voodis kuidas metsas murdub puu...

Neljapäev, oktoober 16, 2008

Linnas

Käisin minagi ükspäev linnas* ja kui juba linnas, siis mõtlesin, et vaatan üle ka meie uue hängla - Auriga. Eks ma läksin sinna väikese hirmuärinaga. Räägiti, et pidi olema hirmus tunglemine ja rahvast rohkem kui hoone reaalselt mahutab.
No ma ei tea. See oli küll üks tühi jutt ja loba ajamine. Kui mina Aurigasse jõudsin, jalutas seal mõni üksik unine inimene ja rahvamurdudest ja tormlemisest ei saanud juttugi olla. Nojah, tuleb tõdeda, et enamus poode oli ka veel kinni.
Kogu küsimus on ajastuses

*Ei mitte Tallinnas. Kohalikus saareriigi pealinnas ikka. Ma olen täheldanud, et paljud inimesed (eriti tallinlased) ühtegi teist linna ei tunnista ja ütlus, et lähen linna tähendab nende jaoks Tallinna. Mina kui põline väikelinlane nimetan ka seda linna minemiseks kui ma lähen äärelinnast kesklinna.

Teisipäev, oktoober 14, 2008

Pronksi-beebi

Siis kui puhub sügistuul
lehed puul kui kullast
Kõigil värske uudis suul -
Nähtud on Noorkallast!!!
Minu poolt tervitused uuele ilmakodanikule! Loomulikult ka õnnitlused vanematele ja suurele vennale.

Laupäev, oktoober 11, 2008

Illustratsioon illustratsiooni kõhus

Näete, ma joonistasin teie soovil illustratsiooni üleeelmise postituse teemadel. Aga ah sa sitikas - lepatriinu sõi joonistuse ära.
Oh häda ja õnnetust. Nüüd on tegu peitepildiga. Üks pilt on teise pildi sees peidus. Ärge proovigagi üles leida.

Reede, oktoober 10, 2008

Täiskomplekt

Aga meil oli eile tööl veeuputus, tuletõrje alarm ja riigikontroll.

Neljapäev, oktoober 09, 2008

Avalik teenistus

Kui ma avalikku teenistusse tööle tulin, siis ei osanud ma undki näha kui avalik see teenistus tegelikult on. Aga tõesti. Kõik on siin läbinisti avalik ja läbipaistev. Kõige parem näide sellest on ehk meie uhiuus WC.
Imetore ja lausa jumalikult kaunis... aga äärmiselt avalik. Las ma tutvustan seda ka Teile, kes te pole veel meil külas käinud.

Kõigepealt on WC-l 2 ust. See on selleks, et igaüks saaks tulla ja minna kuis aga iganes soovib. Teiseks on meie imetabane WC suuuuur. No et kui mõni inimene peaks oma murega tulema, siis saaksite temaga igal ajal suhelda ja juhuks kui inimene peaks tundma end niimoodi kuidagi piinlikult või ebavõrdses olukorras olevana, siis selle jaoks on kohe WC-poti kõrvale pandud teine samasugune veel. Nimoodi võrdsetel alustel mugavalt istudes saaks nii mõnegi probleemi lahendatud. Nagu igale avatud teenistusele kohane on meie uues WC-s suur aken - otse WC-pottide vastas. No et keegi ei saaks öelda, et suletud uste taga aetakse hämaraid asju. Lisaks sellele on ka WC uks suure klaasist aknaga. Et kõik meie teod oleks läbinähtavad. (Ainult ühest asjast ei saa ma aru, miks ometi on WC uksele lukk pandud? sa võid ju samahästi aknast vaadata kas seal on kedagi või mitte).

Vot selline on üks tõeline osa avalikust teenistusest.

Ja ei, ma ei saanud seda teiega jagamata jätta. Lihtsalt nii oluline teave.
Ning ärge kartke, ma seekord ei joonista pilti juurde.

Esmaspäev, oktoober 06, 2008

Minu elu agraarmuinasjutt

Kõik te teate ju igihaljast muinasjuttu, kus prints valgel hobusel kihutab tuhatnelja kohale, haarab printsessi kaasa ja nad kappavad õnnelikult päikeseloojangusse. Nuvot, minu muinasjutt on põhimõtteliselt sama, ainult pisut agraarsema värvinguga. Valge hobu võite asendada punase traktoriga. Aga mõte jääb samaks.
(sry piltide viletsa kvaliteedi pärast, aga ma ei leidnud mõistlikku tintekat)

Aga nädalavahetusel sai jälle mudas mängitud, vanad ajad tulid meelde.

Reede, oktoober 03, 2008

USA dollari uus kujundus

*Ma ei tea küll poliitikast ega majandusest midagi, aga ma ei saanud seda lihtsalt jagamata jätta

Neljapäev, oktoober 02, 2008

Koolitus

Olen juba teist päeva pealinnas end koolitamas. Oi ma saan targaks (tegelikult on tegu siiamaani kõikse asjalikuma koolitusega, kus olen käinud - võib juhtuda, et mul reaalselt ka läheb vaja neid teadmisi ja oskusi). Lisaks tarkuse omandamisele olen katsetanud ka oma orienteerumisvõimet. Siiamaani pole ära eksinud. Tallinnas on minusugustele suureks abiks bussiootepaviljonides olevad kaardid. Mina teen nii. Valin välja punkti A kus ma olen ja punkti B kuhu ma jõuda tahan. Tõmban nende vahele mõttelise sirgjoone ja hakkan liikuma hoides võimalikult lähedale kujuteldavale sirgjoonele. See tähendab muidugi igatsugu põnevaid shortcute. ise ka imestan, et selle peale ära ei eksi.

Ja Sandra elab häbematult lähedal TTÜ-le. Ma jõudsin kaks tundi varem kohale ja olin sunnitud oma aega CIV-i mängimisega sisustama (oh õudust, kuidas ma selle küll välja kannatasin)

Homme jälle tööle...

Teisipäev, september 30, 2008

Meil oli katuseräästa all suuuuuuur vaablasepesa (vaablaste pesad on alati suured). Aga neile tüütutele sumilastele jäi sellest vaablaspaleest ikka veel väheseks. Nad tahtsid ka kogu meie maja üle võtta. Sellist ahnust ja ülbust ei suuda minu õiglane hing kuidagi taluda. Ja kuna nad heaga minna ei tahtnud (uskuge mind, ma korduvalt rääkisin nendega ja palusin neil viisakalt uttu tõmmata või vähemalt äragi surra, aga kus sa sellega, nad ei võtnud mind kuulda), tuli kasutusele võtta karmimad meetmed. Tõmbasin selga kaitsepuhvaika, pähe võrgu (tegelt oli see murdjalapsukese heleroheline läbipaistev lipsukestega kleidike, aga paremat polnud), haarasin kätte mürgi ja hakkasin pineva muusika saatel katusele ronima (mäletate kuidas "Siin me oleme" filmis John Kohviveskit lakast päästma ronis. Täpselt selline tunne oli mul ka.
Jõudsin katuseharjale, roomasin tipuni, lasin vaablaste pesale pisut mürki ja oh sa jutt kui kiiresti ma sealt katuselt uuesti alla tulin. Hullunud vaablased ümber pea tiirutamas.
Pärast kui tundus, et olukord on väheke maha rahunenud ronisin uuesti katusele. Kõik kordus. Kuigi tuleb tõdeda, et vaablased olid juba pisut purjus ja ei rünnanud enam otse vaid vingerdasid pisut.
Pärast torkisin veidike ka nende pesa. Noh, eluisu oli otsas. Oli ju elatud küll ja se vanuse koorma kandmine pole teps mitte nii lihtne kui oleks võinud arvata... A seekord jäin ellu.

Aga kui teil kunagi peaks olema vaja kahjureid hävitada, siis kutsuge maailmaparandaja.

Esmaspäev, september 29, 2008

26 lootus uus

Suured sünnipäevapidustused on seljataga. Viimased kolm päeva on möödunud aktiivse vananemise tähe all. Kõik see aeg, mis ma ei tähistanud kõrge vanuse saabumist tegin ma ettevalmistusi, et saaks ikka tähistada. Oh seda küpsetamist ja kokkamist.
Aga õnnestus, nüüd võib öelda, et olen ikka väärisliselt vananenud.

Aga minu suured tänud kõigile kes minu sünnipäeval käisid ja mind aitasid sel raskel hetkel. Ja aitäh armsate kingituste eest. Olen väga rahul - nüüd söön igal hommikul ainult vahvleid. Nämma. ja kui ma nüüd paksuks lähen, siis olete selles süüdi.

Reede, september 26, 2008

Täna homikul ei kirenud kukk tavapärasel moel kikerikiii, vaid hoopis sünnipäevalaulu sõnadega. Tõele au andes, tuli kukke küll pisut sundida, aga see ei mängi antud hetkel määravat rolli.

Esmaspäev, september 22, 2008

Hiired hukas, rotid raisus

Tete seda anekdooti, kus siil udust tuleb ja uurib, et kas meestel ka liimi juhtub olema. Muidugi teate. Nonii, mina paluks seda siili. Ta nimelt toob anekdoodi lõpus liimi ja just seda mul vaja olekski. Ma olen omale kaks potskut liimi ostnud ja arvake ära kas ma tean kus kasvõi üks neist on? Muidugi tean. Rotid viisid ära. Meil siin saare peal viisid rotid ükspäev traktori ka ära. Kõigepealt tagurdasid sellega pisut. A miks nad selle pärast kiiremaid ringe põlema panid, seda ei oskaks öeldagi, kui kahte potskut liimi poleks kaotsi läinud. Toksikomaanid, ma ei või.

Täna algab Talv

Täna algab sügis. Väidetavasti.
No ma ei tea. Mul on kuri kahtlus, et keegi üritab meid selle sügisealgusejutuga lihtlabaselt haneks tõmmata. Vähemalt kaks kuud on minu arust juba sügis kestnud. Külm noh. Võtsin isegi oma talvejope välja. Selle järgi võiks täna lausa talv hakata. Talve kasuks räägib ka see kohutav uni, mis mind kõikseaeg vaevab. See ei saa olla muu kui talveuni. talveune kasuks räägib omakorda see rasvakiht, mis naha alla jälle kogunema on hakanud. Organism üritab end talveuneks valmistada (Ongi paras aeg jälle kaaalujälgijatesse minna).
Igastahes räägitagu mis tahes, täna algab talv!
Head und!

Neljapäev, september 18, 2008

uus telefon

Käisin täna linnas. Möödaminnes hüppasin õe ja murdjatäpikese (murdjalapsuke oli tuulerõugeis) juurest läbi. Õde magas kõikse aeg, aga Murdja oli rõõmsalt ukse peal vastas ja nõudis et temaga mängitaks. Eks ma täitsin vapralt oma tädikohustusi ja mängisin nõrkemiseni. Hiljem asjalikke tööasju ajades juhtus aga järmine kummastav juhutm. Üks hetk kuulen minu mobiil heliseb. Pistan käe taskusse ja oh üllatust, kätte ei sattunud mitte minu roosa mölafon vaid üks hall ja plastamassist telefonike, kust millegipärast keegi minuga rääkida ei tahtnud. Mul on kuri kahtlus, et keegi oli selle minu taskusse pistnud. Ma kahtlusten kedagi rohelisetäpilist.

Muideks, siin on endiselt jäine õhkkond. sõrmed on külmast kanged, toksin ninaga...

Kolmapäev, september 17, 2008

Külmaharakas

Brrrrrrrr
Külmaks on see elu siin läinud. Tööl olen nagu jääkambris. Varvastele puhub puhur sooja õhku aga sõrmed külmetavad. Kodus on olukord vähemalt sama hull. Täitsa külm. Aga eks madalal temperatuuril on omad plussid. Lisaks sellele, et ma hästi säilin ja seega igavesti nooreks jään saab mul olema ka pimestav säravvalge naeratus. Mis viga nii hambaid pesta kui ainus asi mis sul teha tuleb on hamba harja käes hoida. Kätt eriti liigutama ei pea - külmavärinad teevad oma töö. Nagu elektrihambaharjaga peseks... Aint jääkuubikutega on paha suud loputada.
Aga aitab hügieeni teemadest. Kell on nii palju küll, et tuleb jälle vapralt tööle asuda. Kodumaa nimel.

Teisipäev, september 16, 2008

Selles, et ma nii harva kirjutan, võite süüdistada mu vennaraasu, kes mull külas käis ja minu arvutisse CIV-i organiseeris. Mis te arvate, et mul jääb nüüd veel mõni vaba hetk? Naiivitarid. Ööd ja päevad läbi ma muudkui vallutan riike ja laamendan mööda ilma ringi.

Aga jah enne kui civ vallutas minu maailma sai ikka igasügisese maa ja taeva vahel kõlkumise ära tehtud. Õunu korjatud loomulikult. Isegi seekord ei kukkunud puu otsast alla. Ükskord see mul peaaegu õnnestus, aga ma olen ju osav..

Neljapäev, september 11, 2008

Päike paistab... Kujutate seda ette.
Kohe lähen ja päevitan end pruuniks.

Kolmapäev, september 10, 2008

Hüpoteetiline küsimus

Kallid blogilugejad. Olge nii head ja pange end korraks järgnevasse hüpoteetilisse olukorda. Kujutage ette, et Maailmapaandaja on teid lahkelt oma sünnipäevale kutsunud ja te olete isegi kohale tulnud. Siis mida oh mida meeldiks teile söögilaualt eest leida?

Tegemist on puht hüpoteetilise olukorraga ja sellel pole midagi pistmist lähenevate suurte pidustustega. Teie vastuseid kasutatakse teaduslikus uurimistöös.

Esmaspäev, september 08, 2008

Moosi moosi moosi ja veel kord moosi

Minus on tärganud koduperenaise hing. Terve nädalavahetuse veetsin ma kuumava pliidi ääres ja valmistasin erinevat sorti hoidiseid (õunadžemmi, õuna-kreegi marmelaadi, õuna-apelsini moosi). Tõsi, hoidisteraamatu järgi oleks pidanud marmelaad kulbilt pankadena kukkuma ja džemm külmale taldrikule tilgutades aeglaselt laiali valguma, aga seda ta millegipärast teha ei tahtnud. Keediste valmistamise lehekülje oli keegi minu iidsest hoidiseraamatust hoopistükis välja rebinud, nii et ma ei teagi mis nippe see keedis tegema oleks pidanud. Külmale taldrikule tilgutades tiritamme viskama? Nii et kokku tuli välja üks suur moos. Eile kleepisin purkidele ilusad sildid peale ja noh, petab ära küll.

Tulge mulle külla ja ma teen teile ekskurssija oma sahvrisse kus kaunid moosipurgid reas.

Eile küpsetasin jällegi Tosca õunakooki. Kui jätta arvestamata et nurgast pisut kõrbema läks, siis tuli imemaitsev. Tulge mulle külla, ma teen teile ka :D

UFO-d vallutavad maad

UFO-d vallutavad maad. Nad on sulandunud inimkonda, muundades end Taneliteks. Ja nad on osavad. Aga minu treenitud silma ära ei peta. Olge te hoiatatud.

Hommikul vaatasin korraks etv-d ja seal rääkis keegi Tanel, kes nägi välja täpselt nagu meie Tanel (sama sonks, sama habe, samad prillid ja vähemalt sama pikk). Midagi võõrast temas oli, hääl oli minu arust veidi vale, aga samas, millal ma viimati meie tanelit nägin... Ta võib ju pisut muutuda ka selle aja jooksul...

Reede, september 05, 2008

nurin ilma teemadel

Hrnh
Mis niisutussüssteem see olgu? Iga päev sajab natuke, nii et pesu ei kuiva nööril iial ära vaid kasvab hoopis samblasse... Tuleks üks korralik vim, peseks vähemalt mu auto puhtaks...

Neljapäev, september 04, 2008

Avaldus

Palun võimaldada mulle nädalas kolm tundi vaba aega.

Põhjendus: Ma ei jõua muidu blogi kirjutada.

Allkiri: xxx

Esmaspäev, september 01, 2008

Superstaar

Minu muusikaline karjäär on arenenud peadpööritava kiirusega. Alles see oli kui ma kitarril arglikult esimesi duure tõmbasin ja juba linnukestega naabreid hulluks ajasin. Nüüd aga olen valmis artist valmis ja hullutan rahvamasse. Möödunud nädalavahetusel andsin oma esimese kontserti. Ja seda mitte kitarril. Ei, ma olen palju mitmekesisem. Esinesin löökpillidel.
Jah-jah, tean, olen äraütlemata andeksas. Autogramme jagan esmaspäeviti ja kolmapäeviti enne lõunat.

Aga jah, sai käidud ühe naabrilapsukese ristimisel. Oi see oli põnev. Ma pole kunagi ühelgi õigeusu talitlusel viibinud ja oh seda trianglit mis seal tehti. Võieti ja õlitati kõiki tähtsamaid kehaosi (ma nüüd tean, mis on kõikse tähtsamad kehaosad) ja lõigati ristitatavatele uued soengud ja jalutati kolm korda ümber altari ja tehti muud nalja. Põnev oli.

Ülejäänud nädalavahetuse sõin ploome. Või siis seedisin.

Tere kool!!!

Hmm, tundub, et mind pole veel koolist välja visatud. Järelikult on täna minu jaoks tähtis päev. Lähen nikerdan selle puhul väikese tordikese või midagi sellist.

Kingitused ja õnnesoovid algava kooliaasta puhul võite saata endisel aadressil.

Kuna meie tagasihoidlikust perest on 50% õpilased ja 50% õpetajad, siis kavatsen 1. septembrit tähistada suurejooneliselt. Just lõpetasin "Tere kool!" tordi meisterdamise. Pooled tubadest olen ka ära koristanud ja varsti lähen lükkan liha ja kardulad ahju. Las pidusöök alata!

P.S Nii kiire on, et ei jõua õieti blogidagi. Suudate seda uskuda. Mina poleks varem suutnud.

Reede, august 29, 2008

Olen sooooooo, tantsime koooooos....

Täna üritasin ühte väliseestlast metsa ära eksitada. Sõitsin autoga nii kaugele kui vähegi sain, siis keerasin mööda metskitse rada põõsaste vahele, tiirutasin puude vahel, vehkisin teatraalselt laenatud GPS-iga (mida ma esimest korda käes hoidsin ja seega loomulikult kasutada ei osanud), hüppasin üle kraavide ja sumpasin neist läbi, näitasin härrale piirikivi (aga kas see oli ka tema maa piirikivi, selles ma väga kindel pole) ja andsin endast parima, et teda sohu ära eksitada (puhtast õeluselst loomulikult) ja kujutage ette! Kõik asjata!!! Ta puistas leivapalukesi maha, et tagasiteed leida. Häbematune.

P.S Minu auto on nüüd nii mudane, et kui ma ta kruusateele pargiks võiks mõni sellest vabalt üle sõita, arvates et tegu on

Neljapäev, august 28, 2008

Muinasjutuline naaber

Mäletate, kui ma elasin Jõe tänava urkas, rääkisin teile tihti oma värvikatest naabritest. Minu praeguse salapärase vaikimise põhjal võiks arvata, et ma elan üksi kesk ürgmetsa hüljatuna tsivilisatsiooni rõõmudest. Aga see on petlik. Ma lihtsalt pole jõudnud neid (st naabreid) veel tundma õppida. Aga mingid kahtlused on juba tekkinud. Näiteks hiljuti avastasin, et minu üleukse naabriks on punamütsike või siis vanaema. No kuidas muidu seletada et juba kaks hommikut järjest oli naabrite ukse taga selline väike armas korvike, milles võin näha moosi ja õunu. Ma täpsemalt ei uurinud, aga olen üsna kindel, et korvist ei puudunud ka koogid ja pütike võid....

Teisipäev, august 26, 2008

Lisa 200 ml vett...

Tegin eile šokolaadimuffineid.

Nämma

Šokolaadimuffinite juures on see hea, et sealt ei paista välja kui nurgast pisut kõrbema on läinud...

Esmaspäev, august 25, 2008

Hektiline ülevaade jalgrattamatkast

Ostsin oma automobiilile hiljuti katuseraami ja rattahoidjad. Selle peale kulus nii palju raha, et bensiini jaoks suurt üle ei jäänudki. Aga see-eest olen ma nüüd veel mobiilsem. Tõstan ratta katusele ja sõidan kuni bensiin otsa saab. Seejärel tõstan ratta katuselt alla ja sõidan Saaniga edasi.
See nädalavahetus peaaegu nii juhtuski. Viimast korda tankisin Lihula bensukas paagi pilgeni täis (misjärel selgus, et kaardiga maksta ei saa ja loomulikult mul sularaha polnud - pesin nõusid). Seejärel kihutasime Salmistusse, kus hirmutasime pererahva kodust minema ja võtsime maja üle.
Järgmine päev oli mehhaaniliselt mobiilne. Kõigepealt võeti kolm ratast viimse seibini lahti ja seejärel pandi uuesti kokku. Selle kõige tulemusena valmis kaks imelist ratast ja veidike metallipuru jäi ülegi.
Ja edasi sõitsime....sõitsime...sõitsime... kuni risti üle tee laius sügav ja kohisev jõgi, mis pidurdas pisut meie hoogu. Pärast jõge ei pidurdanud Liinat enam miski. Sõna otseses mõttes.
Õhtuks jõudsime kaunisse päikeseloojangulisse paika, kamp vene puhkajaid oli pisut enne sinna jõudnud ja kuulas valjusti miskit tümpsu. Meie siis istusime ümber lõkke ja jorisesime vaikselt protestimeeleolus isamaalisi laule. Ja nagu ikka viib laulujõud võidule ja meie naabrid lahkusid!
(pildil kaunis päikeseloojang pärispea poolsaaarel. Mps tegi pilti)

Miski hetk helistas minu vennaraas ja teatas, et üks suur kutsu olevat tahtnud tal jalga otsast närida ja küsis minult kui targalt ja hiljuti koera käest pääsenult, et mida teha. Esmalt soovitasin vastu hammustada, seejärel aga pidasin meditsiinilise kollegiumiga nõu ja jõudsime konsensusele, et tuleks veel targematelt küsida.

Ja oligi aeg telki magama kolida.

Hommikul ma telgist välja ei saanud. See nimelt eeldas istuli tõusmist, aga minu tagumine osa, mis oli hell ja tundeline, leidis, et tema istuda ei taha. Aga kui sadulsse sai, siis selgus, et polnudki nii hull. Ilmselt vautasid kõik kohad sadula ümbert.

Järgmine päev möödus muidugist laussajus. Kõik kohad olid märjad. Oleks ma teadnud, et nii hull vihm tuleb, oleks ma Saani maha jätnud ja vesijalgratta laenutanud.

Aga lõpp hea saun hea.

Ellu jäin.
Järgmine aasta jälle

Neljapäev, august 21, 2008

Luulud laes ja vale tolmuimeja

"Olen vist sattunud valesse tolmuimejasse..."

Just nii ütlesin ma eile öösel Mpsile.
Kusjuures mäletan jah, et niimoodi väitsin. Ja see polnud üldse vale väide. Kuidagi kõva ja väike oli see tolmuimeja. Selline raketa tüüpi. Mina aga olen harjunud sellise suure ja (seest) pehme tolmuimejaga. Sellisega, mis ei mürise vaid vaikselt sahiseb ainult...

Öösel olla ma veel küsinud, et mis asjad need seal laes on?
Mps on mul tark ja teadis kohe seletada, et need asjad seal laes olla luulud.
Selge, kui luulud siis luulud.

Esmaspäev, august 18, 2008

sentimallikas

Teate, mis tunne on kui sul on tenkade sees kümme millimallikat?

Mina tean! (siia juurde kujutlege ette sellist nägu, nagu on inimesel, kes Teab. Mitte lihtsalt ei tea, vaid lausa Teab. No selline, kes on käinud läbi pika-pika tee ja lõpuks jõudnud arusaamisele. Vot selline nägu on mul peas) Mmmmõnus

Jah, käisin mina ringi kummaski tenkas 5 sinist jääkuubikut. Olgugi, et soe suvi, siis minu koobas on rõske ja külm. Aga täna halastati minu peale ja toodi üks väike urisev masin, kes puhub sooja, kuigi pisut haisvat hingeõhku minu varvaste peale... Hakkasidki teised vaikselt sulama. Nüüd on selline mõnus pehme soe tunne....

Rikkalik nädalavahetus.

Minu nädalavahetus koosnes valdavalt kolmest osast:
a) lugesin seiklusjutte maalt ja merelt
b) vaatasin olümpiat
c) piinasin kitarri
Ja neid siis suvalises järjekorras ja kohati ka kõike korraga.

Muide, minu lugude hulk, mida ma suudan nii enam-vähem (pigem vähem kui enam) ära mängida, on tõusnud kolmelt umbes 10-le. Juba linnukeste kõrvale on ilmunud ka sellised hitid nagu Põdra maja ja Krokodill Gena sünipäevalauluke.

Järgmisena plaanin ära õppida Tiliseb tiliseb aisakell ja Läbi lume sahiseva. Kui ma kohe harjutama hakkan, siis peaks jõuludeks asja käppa saama

Reede, august 15, 2008

Jätkame koduperenaiselikus meeleolus

Eile oli õhtul äraütlemata tugev tuul. Pesu nöörile kuivama riputamine osutus raskemaks kui ma ette kujutasin. Hea, et mul on paar lisakilo ja triikraud tagataskus. Muidu oleks ilmselt tuul mu minema viind kui viletsa volditud linnu... (panete tähele pesukass on ikka kohal. Ta on alati kohal. Ükskord pii ta ilmselt mingitel pakilistel asjaoludel kusagil mujal olema, aga siis ta oli palunud ühte musta kõutsi ennast asendama.)
A üldiselt olen ikka usin ja virk koduperenaine. Hommikul aovalges hakkan rügama ja magama lähen alles siis kui päike on ammuilma loojunud.
Eile loojus päike nii seitsme paiku õhtul...
mmmmmagada oli mmmmõnus

Neljapäev, august 14, 2008

Kodustatud

Paar päeva tagasi triikisin järjekordset hunnikut pesu. Triikisin ja triikisin ja triikisin ja järsku tabasin ennast mõtlesmas:
"Alles see oli, kui ma olin noor ja uljas, reisisin ringi, seiklesin hotellides, elasin metsikult ja vabalt. Vaadake mis minust praeguseks on saanud! Triigin pesu, koristan tube, teen süüa, kasin lapsi! Kuidas see küll nii äkitse juhtus?"
Vaagisin seda mõtet ja järsku avastasin, et ma polegi endas pettunud. Hoopis selline soe ja mõnus tunne tekkis. Ja veidike muigama ajas ka.

öine operatsioon

Täna öösel kurtsin ühele tüübile, et mul selg annab aegajalt tunda. Tema teatas, et oi oi oi, ilmselt on seal mingi lubi või kivid või miski muu mineraalne sodi (pigem geoloogiline kui meditsiiniline küsimus), tuleb kohe operatsioon teha. Ja kuna ta juhtus arst olema, siis läksimegi haiglasse. Kõigepealt tehti mulle seljaoperatsioon (aga see võis olla ka jala või käe operatsioon, sest hilisemal nö postoperatsioonilisel perioodil ma vahelduva eduga lonkasin, lehvitasin sidemes kätt või tuli meelde, et selg pidi haige olema). Kuna ma juba haiglas olin, siis tegid nad mulle siuhvilks ka silmaoperatsiooni ära. Mitte, et mulle meenuks, et mu silmal oleks midagi viga olnud...

Aga teate, mis on veider. See meditsiiniline unenägu ei kvalifitseerunudki õudusunenägude hulka, nagu võiks arvata. Hoopis olin kõikseaeg rõõmsameelne, valu ei tundnud ja kohe peale oppi kalpsasin ringi nagu noor kitsetall :D

Kolmapäev, august 13, 2008

Äratus

Teate, mul on selline hoolitsev ja armas äratuskell. Ta teab nimelt väga hästi, et pole midagi, mida tööinimene enam vihkaks kui hommikune äratuskella piiksumine. Täna hommikul näiteks kui mina magasin õndsa und vaatas minu äratuskell mind ja ilmselt mõtles: "Vaata kui kenasti ta magab... nagu lapsuke. Ei, mul ei ole südant ta peale karjuma hakata. Aga ma pean ta ju üles äratama, ta loodab minu peale. Oh kuidas küll seda korraldada? Käes! Ma ei karju tema peale vaid vilgutan vaikselt tulesid ja näitan silti "äratus"! Oi ma olen geniaalne..."
Ja täpselt nii ta tegigi. Selle asemel, et piiksuda nagu segane vilgutas ta tulesid ja teatas, et nüüd tuleb üles tõusta. Kas pole armas temast?
Mina oleks muidugi totaalselt sisse maganud kui mingi sisemine õelususs poleks lärmi tõstnud. Teate küll seda tunnet, mis ei lase rõõmu nautida. Kui kõik on hästi ja tore, siis mingi imepisike sisehääl hakkab ilmtingimata targutama, et oot oot, midagi on kusagil valesti, pole sul ette nähtud õnnelik olla. Ja vot minul samamoodi sisehääl küsis, et kuule Pille, kas sulle ei tundu, et sa juba liiga kaua oled magada saanud. See pole õige asi...
Nibin-nabin jõudsin tööle. Mitte, et keegi oleks minu hilinemist märganud... kipun siin ainumas olema..

P.S Muide need kollid seal voodi all pole üldse nii kurjad kui arvata võiks. Neile tuleb lihtsalt aegajalt mõni moosisai anda. Soovitatavalt maasikamoosiga.

Teisipäev, august 12, 2008

Loodus ründab

Mina ei tea mis on juhtunud. Ükspäev ründas mind voliniku koer. Mina jalutasin tema majast mööda kui äkki sööstis hirmsa haukumise saatel lahtisest väravast välja suuuuuur koer (ma kardan koeri). Tormas irevil hammastega otse minu isuäratava kintsu poole. Viimasel hetkel (ja tõesti viimasel hetkel) mõtles siiski ümber. Juu vaatas, et oi oi kui rasvane, aga mul on dieet. Või siis haisesin ma tõesti nii jäledalt. Igastahes pääsesin ma seekord kõigest ilaste pükstega (sest ta tõesti mõtles ümber viimasel hetkel).

Eile kohtusin ma aga palju kindlameelsema herilasega, kes oli nõuks võtnud, et jah, just tema tahab Ameerika Supermodelle vaadata diivani kõige mõnusama koha peal. Mina aga arvasin, et see on minu täieõiguslik koht. Igastahes läks pisut nügimiseks ja herilane, õel nagu ta on, nõelas mind vasakult kolmandast varbast. Mina leian, et see ei olnud temast eriti viisakas käitumine.

Ma ei taha mõeldagi kes võib järgmisena avastada, et see maailm on meie kahe jaoks liiga väike.

Palun vahelduseks häid uudiseid

Lugesin eile ajalehte. Pool ajalehest kirjutas Gruusiast, teine pool olümpiamängudest. Häid uudiseid polnud kummaski pooles...

Esmaspäev, august 11, 2008

Väikesed rõõmud ametnike päevas...

Esmaspäevad on hirmsad päevad. Võtavad kogu nädalaks igasuguse töötegemise isu ära.

Muide, olen avastanud, et mulle hirmsasti meeldib soe auto. Mitte nii, et on palav ning lämbe ja autos saab armatuurlauale leili visata. Ei. Hoopis nii, et mina olen istunud pool päeva oma suures ja kõledas koopas, kuhu päike eal ei paista ja suvehõngu ei levi ning siis kõnnin läbi külma tuule autoni, et sõita punkti B ja siis autosse istudes on selline mõnus ja soe - päike on oma töö teinud.

Väike helge hetk minu sünges päevas.

Kusjuures see helge hetk läheb peatselt üle, sest hakkab palev, aga siisl tuleb appi sõber konidsioneer, aga see üks hetk kus külmast sooja saab on mõõõõnus.


Muide, ma polegi veel keksinud. Saabus sügis ja vahtralehed langesid mu auto tuuleklaasilt.

Laupäev, august 09, 2008

Hiinlased ei tunne tähestikku

Kuidas muidu sai Eesti olümpiamängude avamisel tulla alles 160.-ndana. No tõesti!
Aga miks see oluline on? Juba vanarahvas teadis öelda, et kes kõikse täpsemalt ennustab, mitmenda riigina marsib olümpiamängudele nende kodumaa esindus, sellel tuleb järgneval aastal hea kaerasaak. Hiinlaste ebaloogilise tähestiku tulemusel ootab mind ees täielik ikaldus.

Nagu aru saite, vaatasin ma olümpiamängude avamist. Päris tore oli. Kuigi tuleb tunnistada, et minule kui piiratud maailmavaatega küündimatule inimesele jäi ja ilmselt jääb alati pisut võõraks see masstoodang. Miljon hiinlast, kardetavasti kloonitud, teevad sekundipealt täpselt ühtesid ja samu masinlikke liigutusi. Kõigil on väljamõõdetud naeratused ees. Ilmselt tehti enne olümpiamänge kloonide valimine. Miljonist-triljonist niigi ühte nägu olevast hiinlasest valit välja miljon täpselt ühte nägu/pikkust/raskust tüüpi. Ja oh õnnetust, kui juhtus kellelgil olema millimeetri jagu suurem nina kui etalonil... Häbiga saadeti ta koju tagasi.
Me Mpsiga kujutasime elavalt ette kuidas iga esineja, kes kasvõi natukene rütmist välja läks või lubas endale pisemagi pilgutuse saadeti pärast giljotiini-konveierile

Aga üldiselt mulle olümpiamängud meeldivad. Kahju ainult, et ma neid nii vähe jälgida saan. Peaks endale televusseri tööle muretsema....

Neljapäev, august 07, 2008

Tahan ninasarvikuks

Oi kuidas ma ei kannata kui tullakse ja mind kõikides maailma hädades süüdistama hakatakse, eriti kui mina ei ole süüdi. Kui ma tahan probleemsete asjadega tegeleja kohale pikemaks ajaks jääda, siis tuleks ninasarvikuks hakata ja endale paks nahk kasvatada. A see sindrinahk ei kasva ju....

Teisipäev, august 05, 2008

Värviraamat mida värvida ei saa

Minu blogisse on jõutud otsingusõnaga: värviraamat mida saab värvida.
Nujaa. See, et värviraamatuid värvida saab on minu meelest üks värviraamatu põhilisi tunnusjooni. Palju raskem oleks leida värviraamatut mida värvida ei saa...

Aga tulles vastu soovijatele. Siin on üks pilt, mille võite välja printida ja ära värvida. Täiesti võimalik

miks aardekardid iial õigesse kohta ei vii

Aga kujutage nüüd ette, et te olete piraat, kes on just uskumatu varanduse omanikuks saanud. Hirmus seda kaotada, matate te selle maha. Loomulikult pimeduse varjus, suure tõenäosusega asustamata ja kaardistamata saarele. Te joonistate küll kaardi, et hiljem aare üles leida, aga kuna teie mõistus on rummist tuhmunud on teil kalduvus pisut ära eksida ja nii ongi kaardil asuv punane rist kirjega "kaeva siit" suhteliselt suvalise koha peal. Ja pealegi pole õigetel aardematjapiraatidel maa-ameti kaarti abiks.

Ühel piraadil siiski oli. Ja kuna see piraat on suhteliselt hea orienteeruja ja imetabase kunstiandega, siis suutis ta joonistada nii imelise kaardi, et varanduse leidmine oli lapsemäng. Ainus asi mis aaret kaevama läinud õnneotsija segadusse ajas oli see, et reaalses elus oli tunduvalt rohkem riste kui kaardil...ja neid tekkis uskumatu kiirusega juurde.

Muide kõik, mida ma eelmises postituses parmudest rääkisin sai teoks, lisaks veel miljon-triljon sääksu ka. Ma olen täiesti äranäritud. Aga muidu oli sünnipäevapidu bro!

Kolmapäev, juuli 30, 2008

Õnnelik parm


Õnnelik on ta selle pärast, et kohe-kohe lööb ta hambad minu käsivarde. Ma olen sel suvel juba häbematult palju parme õnnelikuks teinud. Eile oli neil rõõmupäev. Ja mul on kuri kahtlus, et ka nädalavahetusel saavad nad minu kallal maiustada.

Pimetest

Tegin eile pimetesti leidmaks kõige magusamate marjadega tikripõõsast. Pimetest oli see seetõttu, et väljas oli pime. Tuleb öelda, et ma kukkusin testiga haledalt läbi ja magusaimad marjad jäid välja selgitamata. Aga see-eest selgus kõige teravamate okastega tikripõõsas.

Teisipäev, juuli 29, 2008

Hakkama sain!

Ses suhtes, et nüüd on olukord natuke parem. Frikadellisuppi enam sööma ei pea ja mis kõige olulisem, võib ka tulirebast kasutada, aga kuu peab ikka kahanev olema.

eile lammaliha, täna lammaliha...

Eile oli söögiks värskekapsasupp tilli ja ma kahtlustan, et kaalikaga.
Täna anti maksakastet.
Kui homme keelekastet pakutakse, siis mina enam tööle ei tule... hakkan jonnima nagu lasteaialapsele kohane

Laisa Interneti müsteerium lahendatud!

Meil siin olid probleemid internetiga. Ei möödunud päevagi kus ta poleks jukerdanud. Ta oli nagu laisk tööline - hommikul teda polnud ja õhtul lahkus juba kell pool viis. Iga päev. Ja esmaspäevadest ei tasu rääkidagi. Siis puhkas ta kodus nädalavahetusest välja ja ei ilmunud üldse tööle. Loomulikult oli see äärmiselt häiriv ja tööefektiivsust pärssiv käitumisviis tal.
Minevikovormid minu eelnevais lauseis viitavad aga probleemi lahenemisele. Interneti regulaarne lahkumine ja hiline saabumine ning esmaspäevane äraolek kattus kuidagi liigagi hästi meie raamatukogu lahtiolekuaegadega...
Jah, raamatukoguhoidja tõmbas interneti lihtsalt iga kord kui töölt ära läks seinast välja! Vot sellised lood on siin.

P.S illustreeriv materjal on muidugi eksitav.