Esmaspäev, oktoober 30, 2006

Mida ta küll teeb seal???

Appi, seina tagant kostub sellist häält, nagu üritaks minu naaber end läbi kummist seina minu tuppa pressida ja heli intensiivistumise põhjal võiks öelda, et ta on lausa poole peale jõudnud, aga edasi enam ei pääse. Selline kiuksumine ja vilin, lisaks kopsimist, undamist, saagimist, kolksatusi ja muid kummastavaid hääli. Huvitav, mis teeb seal. Peaks minema ja tema ukse taha asja tegema. Läheks laenaks jahu näiteks või siis Gazebot.

Ma sain pappi!

Halleluuja, lõpuks ometi oli poodi tulnud pappi. Ostsin kohe hästi suure tüki. Läbi linna kõmpides võttis teine hästi tuule alla. Oleks keegi mulle nööri külge sidunud, oleks minust tuulelohe saanud. Aga kuna nööri polnud, siis sai minust lihtsalt veider sasipea, keda tuul üritas minema viia (kuid kes õnneks oli taibanud triikraua raskuseks taskusse panna...) Ja nüüd kallid kunstiringkonnad, pange end valmis, suurteos on peatselt sündimas!!! Mul on papp, mul on värvid, mul on pintslid, külm on, nälg on, mida veel vaja ühe kunstniku jaoks? Inspiratsiooni? Jah sellega on kesiselt, kuid hei, see on suht väheoluline ka ju. Või tahab keegi mulle muusaks tulla?

Ja palun, te olete lahkelt kutsutud mulle nõu andma, et mis peaks olema hiigelsuurel maalil, mis hakkab rippuma minu diivani kohal???

P.S aga rääkides tormituultest, siis on lausa patt, et mul tuulelohet kaasas polnud kui hulkumas käisin...millised tingimused.
Sellest et ma tahtsin lennutada lohet,
ilm küll oli tuuline, kuid mul ei olnud lohet....

Neljapäev, oktoober 26, 2006

Milline on sinu elu muinasjutt?

Täna oli jälle põnev öö. Üle pika aja jalutasin natuke unes ja nägin lihtsalt luulusid. Kuid sellest ei tahtnud ma rääkida vaid hoopis oma unenäost.
Nägin mina unes, et Sutu oli muutunud MuinasJ/Sutumaaks, kus iga soovija sai oma elu ja end vahetada mingi muinasjutu vastu. Soovijaid oli palju, pea kogu minu tutvusringkond (ka nt korteriomanik) oli kohal. Muinasjutu valimine oli lihtne. Nt meie kõigi sõber Unistaja muutis end lihtsalt ja valutult printsiks, suudles konna, kes muutus küllaltki nägusaks printsessiks ja nad näisid mõlemad oma uue eluga suhteliselt rahul olevat.
Ühe põõsa all nägin hästi palju konnasid ning mõtlesin ohates: "Milline raiskamine!!! Nii palju printse!" Aga mul endal oli oma muinasjutt juba valitud, nii et need printsid pidid ootama jääma kedagi teist.

A mul tekkis (suure ringi) küsimus. Kui oleks võimalik ükskõik milline muinasjutt võtta ning sealt ükskõik milliseks tegelaseks hakkata. Kelleks hakkaks sina?

See on täiesti ebaaus

Kui Wagner oleks siin, siis saaks ta juba kolmandat päeva Nirvaaanelu nautida....Muud ma nimelt teinud polegi viimasel ajal. Ainult joonistanud. Vihastanud pliiatsite peale. Joonistanud, vihastunud piltide peale. Joonistanud, vihastunud kõikide hallide ja pruunide loomade peale kogu maailmas (no kuidas ma joonistan ilusat värvilist pilti loomadest, kui nad on nii tuhmi ja igavat värvi kõik - ma lausa armastan rebaseid selle koha pealt). Joonistanud. Vihastunud kadunud kustutuskummi peale ja veel joonistanud... täna-omme loodan asjaga ühele poole saada ja siis ma luban, et vähemalt päev otsa ei vaata pliiatsite poolegi....siis võibolla joonistan natuke!

Beam me up, Scotty!

Täna, aasta tagasi toimus see ajalooline sündmus, mil pandi alus kaptenipäevikule....Oli see vast alles pidu... Tõmbas tükki ja puha. Ja nüüd heljubki meile laevuke sihitult avakosmoses. Olgu. Siht on tal olemas - Kassiopeia, aga kohalejõudimse tõenäosus on analüütikute arvamusel nullilähedane...

Muide, kas teadsite, et sellist kurikuulsat lauset nagu: "Beam me up, Scotty!" pole tegelikult üheski Star Treki osas iial öeldud!


P.S vabandust, et teid eile Triinu juures eksitasin, Ikka 26.102005 oli see tähelepanuväärne päev, mitte 25.20.2005. Minu viga. Hakkan vist vanaks jääma, mälu nõrgeneb. Varsti hakkan juba Margust mõistma...

Teisipäev, oktoober 24, 2006

Ei saa mitte vaiki olla?

Täna on jälle üks neist veidratest päevadest, kus ma pole mitte kellegagi sõnakestki vahetanud. Hirmutav. Istusin päev otsa oma toas ja suhtlesin ainult msn-i kaudu. Ühel hetkel tekkis paanika, et kui ma kohe kellegagi rääkida ei saa, siis kasvab minu suu kokku, häälepaelad lähevad sõlme ning minust saabki selline igivaikiv kuju. Teile võib see ju meeldida kui ma oma pläkutamise ära lõpetaks, aga mulle ei tundunud see mitte kõige meeldivama tulevikuperspektiivina. Ja et takistada sellist koletumat asja juhtumast läksingi poodi ja ütlesin teenindajale selge valju häälega: "Aitäh!"

Selleks korraks päästetud

Esmaspäev, oktoober 23, 2006

nukker/ilus

Sügis. Häbematult nukker, uskumatult ilus aastaaeg. Jep, just sellised ajad saabunud ongi. Ilusad ja nukrad. Nukrad. Aga ikkagi ilusad :D
ilusad jah!

P.S Pilt on modifitseeritud sellise noore soome kunstniku tööst: Pesare

Pühapäev, oktoober 22, 2006

Müstifikatsioon minu oma toas!

Paar päeva tagasi puutusin kokku müstifikatsiooniga. Olin mina eelmisel päeval ahju kütnud ja ahi oli veel kergelt soe. Ja nõusid olin ma ka pesnud (veider) ja ruumipuudusel panni ahjupliidi peale asetanud. Hakkan siis mina süüa tegema, võtan panni ja mida mina näen? Nõudepesust panninurka jäänud väike kogus vett on õhukese jääkirme all. "Wtf???" küsin mina. Jää sulas minu pilgu all küll kiiresti, aga enne katsusin sõrmega, oli jää!
Mida see veel tähendama pidi???

Laupäev, oktoober 21, 2006

Ei midagi erilist

Täna pole ma terve päev mitte midagi erilist teinud. Vedelesin niisama. Mõnus.

Neljapäev, oktoober 19, 2006

Minu muinasjutuline elu

Minu elu on jätkuvalt muinasjutt. Kes ma siis nüüd olen? Tuhkatriinu? Printsess herneteral? Punamütsike? Eip. Seekord olen ma Quasimodo. Tunne on küll selline. Ükspäev hammustasin ikka korralikult keelde (nälg oli, mis teha). Järgmisel päeval ei saanud süüagi enam, nii valus oli. Ilmselt poleks rääkida ka saanud, aga kuna ma eile kedagi ei näinud, siis ei kuulnud ka keegi minu artikuleerimata mulinat. Täna hommikul tabas mind aga kangekaelsus. Pead liigutada ei saa. Valus on noh! Midagi vaadata tahan, keeran tervet keha. Liigun graatsiliselt nagu noor küürakas. Ma vist ei pea mainima, et kurk on mul endiselt haige ja süda ikka veel paha.

Täna käisin ja ostsin apteegi tühjaks. Täiesti tühjaks. Mitte, et mul kõiki ravumeid tarvis läheks, aga hei, vaadates kuidas erinevad hädad mind järjest tabavad, siis ega kaugel see aeg pole ka.

ja pool liitrit jäätist kurguravumiks ostsin ka!

A nüüd vahetan oma muinasjutu Okasroosikese vastu. Poen teki alla ja magan seni kuni mõni prints mu üles leiab... See võib keeruliseks osutuda, meie maja eesuks on katki

Kolmapäev, oktoober 18, 2006

Mulle ei meeldi mõtlemise mängud. Hea, et male selline pole

Eile päästis Vivian mind igavussurmast, mis mind igal õhtul ähvardab parematele jahimaadele saata. Ta tuli malelaud kotis. Mõnel tüdrukul on kotis huulepulk, mõnel "Kroonika" viimane väljalase. Mõnel malelaud. Ma polnud küll ammu mänginud, aga kuna ma olen lugenud maleõpikut, siis tean sellest mängust kõike, mis vaja. Ainumas loetud lõik maleõpikus ütleb: "Isegi halb plaan on parem kui plaani puudumine." Minul aga oli briljantne plaan - ajada vastasmängija ettearvamatute käikudega segadusse. Vaadake. Viv on vanakooli maletaja, kes ekslikult arvab, et males tuleb mõelda ja selle tõestamiseks juba esimese etturi liigutamisel planeerib ette kõik võimalikud käigud kuni lõpuni. Mina esindan uuemat voolu males. Meie hoiame mõtlemise arvelt kokku ja keskendume male mängulisele poolele. Muide Vivil oli ka plaan - ta üritas viivitada, et vein minu mõtlemist pärssima hakkaks. Mõtlemist???

A kui meie seltsis oleks viibinud mõtetelugeja, siis oleks tema lugenud järgmist:
Viviani kord käia
"Nii, kui mina käin etturiga sinna, siis võtab tema oma etturiga minu oma. Kui mina käin ratsuga siia, siis tuleb tema odaga, aga ta ei ründa, sest näeb, et ratsu on minu lipu kaitse all, aga ta võib odaga hoopis minu oda ähvardada, kes kindlustab minu teist ratsut, aga sellega jätaks ta oma kuninga kaitseta. Samas aga kui ma käiks ratsuga hoopis sinna, siis saaks ma järgmisel korral ta vankri ära võtta, kui ta just odat kaitseks ei liiguta. Aga kui ma käiks selle sinna, siis käiks tema selle sinna, mina selle sinna ja siis selle sinna.... jne"
Pille kord käia:
"Dumm-didi-dumm, dumm-didi-dumm. Vähemalt kuningal on kaitse peal. dumm-didi-dumm-didi-didi-didi-duu. Oi, näe, hopa! Mis passib siin? Kas tal pole midagist targemat teha? Dudeliduu ja didelidaa. Miks siin nii palju nuppe on, ma ei suuda valida. dumm-didi-dumm-dumm-didi-dumm. Võtaks veel veini. Dumm. Dumm. Dumm. Ah, ma ei viitsi enam mõelda, käiks näiteks selle etturi, näiteks... no näiteks siia!"
Viviani kord:
"Möh? Miks ta nii tegi? Miks? Miks? Miks? Aa, kui ta järgmisel korral oda siia liigutab ja seejärel ratsuga käib, siis hakkab ta kuningat ähvardama. Aga selle vältimiseks peaks ma selle etturi siia käima ja siis selle siia ja siis ta käib sinna, mina sinna tema siia. Või siis käiks mina selle siia, selle sinna ja selle siia... jne"

Ja ikka ja jälle sama nali. Ja noh see mõtlemine ju väsitab eks. ja siis ühel hetkel astub Vivian arvestades kõiki minu vankri ja hopa ja lipu teoreetilisi laastamistöid, kuningaga ühe sammu, mina liigutan hämmingus lippu ja selle asemel, et hõisata võidukalt "šahh-matt", mömisen vaid "Möhh? Matt?"

Motion sickness

Süda on paha. Kaalusin ja vaagisin seda igast küljest ja panin diagnoosi. Mul on merehaiguse erivariant - maailmahaigus. Nimelt läheb selle haiguse kannatajatel süda pahaks maakera pöörlemise ja tiirlemise tulemusel. Kole eks. Kas keegi peataks vahelduse mõttes selle kohutava keerlemise? Või tuleb mul lauasahtlist üles otsida need võika rohelise värvusega merehaiguse vastu mõeldud tabletid???

Teisipäev, oktoober 17, 2006

Või võtaks hoopis toateenija???

"Ma pean pidevalt oma tuba koristama. Hoolimata sellest, et ma lapsena sündisin ja mitte orjana."
Nii on öelnud üks väike laps. See polnud küll mina, aga ma nõustun temaga täielikult. Karjuv ebaõiglus. Ja kes üldse käib siin minu tuba segamini ajamas??? Ah? Ah? Ah?
Mutukad?
Mina ise kuutõbisena?
Wincent von Worstivaras?
No viimane kindlasti mitte. Ta on mul puhutsemaan. Ommikul ärkasin mina selle peale, et prügikastist tuli ikka kohutavat krabistamist ja kolistamist. Võtsin seda kui vihjet ja viisin prügi välja (enne veel nägin kuidas Wincent kõiki kõrgus/kaugus/kestvushüppajaid kadedaks tegeva hüppega prügikastist välja tormas ning kibekiirelt ahju taha vudis).
Kuutõbisena pole ma ka midagi eriti märkimisväärset teinud viimasel ajal. Ainult natuke jalutanud ja veidraid unenägusid näinud.
Mutukad? Mutukad!
Aga ma pole kunagi varem vist nii korras korteris elanud. Mitte, et ma märkimisväärselt rohkem koristaks, aga mul on lihtsalt nii suure ruumi peale piisavalt vähe asju, et neid on palju kergem korras oida. Ja uskuge või mitte, selline mõistlik kord (võid lugeda ka mõistlik segadus) mulle meeldib.
A ma lähen nüüd jälle koristama tagasi.
Pilt

Esmaspäev, oktoober 16, 2006

Kas lõpuks tekib kodutunne?

Nii, täna õnnestus mul lõpuks saada tühjaks see hiiglaslik õunakast, mis kodust toodud sai. Ei läinudki nii palju aega või mis? Tulemus on muidugi silmaga näha. Olen ümar nagu Seering, punapõskne kui Martsipan, aint nina pole Lambaninale sarnaselt valge. Veider...ja ma sõin neid sel eesmärgil tonnide kaupa.
A teate mis. Nad tulevad tagasi! Juba mitu päeva olen kahtlustanud, et midagi on teoksil! Kahtlased räpased jäljed pliidil, kui mina pole isegi mitte mõelnud söögitegemise peale. Minu ilusasti riiulile ritta seatud kastanimunad on mööda tuba laiali veeretatud. Asjad kaovad iseenesest ja ilmuvad välja ennekuulmatutes kohtades. Siin ei saa kahtluski olla - pisimutukad naasevad minu juurde. Ja kuigi nad võivad olla uskumatult tüütud, kiuslikud, lihtsalt lollid, armsalt naiivsed, segadusttekitavad, kaosekülvajad, kiuslikud väikesed paharetid, siis ikkagi ma rõõmustan nende tagasi saabumise üle. Korter ilma nendeta pole lihtsalt kodu. No ei teki kodutunnet*! Kahju ainult, et nõudepesupäkapikud ei tule. Nad olid mu suured lemmikud. A ehk õnnestub nad vähemalt küllagi kutsuda, kui normaalne mutukafauna on taastunud siin korteris.
Selle rõõmsa tõsiasja avastamise tulemusel lugesin algusest peale läbi oma sõbra Sooda mutukateemalised sissekanded. Ahh, milline nostalgia!

*Muide ma mõtlesin välja ka teise põhjuse, miks mul selles urkas pole kodutunnet. Lihtne. Ma lihtsalt ei mõtle sellest kui kodust vaid kui ajutisest elupaigast (a sellisest urkast teistmoodi mõelda oleks masendav ja tervist kahjustav. Koduks ei valiks ma midagi sellist iial. Tänan pakkumast)

Laupäev, oktoober 14, 2006

Hakkan postituviks! 0,5kp täis!!!

Millest kirjutada oma viiesajandas postituses? Ikka postidest!
Pool kiloposti valmis kirjutada! Peate minuga nõustuma, et olen ikka masendavalt produktiivne postitaja.
Alustaks oma väikeset üle keskmise koledast pruunist postkastist, mis koridoris seisab ja mida ma iga päev kohusetundlikult kontrollin. Aga keegi ei kirjuta mulle :(. Postkast on koguaeg tühi. Varsti hakkan Muhvi kombel iseendale kirju kirjutama. Mulle nii meeldib kirju saada, aga no ei kirjutata lihtsalt. Kirjutage. Kirjutage! KIRJUTAGE!!! Ei virise. Kirjtuage! (Jõe 1-4, Tartu 50104)
Teiseks mõtlesin, et ma peaks hakkama postituviks. Vaadake, minul on selline veider sisseehitatud kompass, mis ei näita mitte põhja poole vaid minu kodule. Tänu sellele õnnestus mul ilmselt ka eile Mani juurest koju jõuda. See noormees oli nimelt kolinud kuhugi. Minu meelest oli aadress u selline: pärapõrgust 6 km edasi. Ja noh, meie käisime seal, et toanurka natuke soola puistata ja leiba pudistada. Ja vaiba peale rummi ja cocat kallata.
Vahel läks veidike vaibast mööda ja seetõttu saabus millalgi hetk, mil kontrolltuli süttis ja tehishääl luges lindilt ette: "neiu Pille, kui te üldse tahate koju jõuda, siis on praegu tagumine aeg minema hakata." Mina tahtsin. Aga ma valisin huvitava tee kojuminekuks. Ilmselt kõige otsema, aga ma ise seda teadlikult ei valinud, sest kui ma minema hakkasin, siis ilmselt viimane asjalik mõte oli, et lähen tuldud teed mööda tagasi, kuna ma tean kindlalt kus see läheb. Aga hetkel, mil ma uksest välja astusin, puhus värske tuulevine minu peast viimasegi asjaliku mõtte ja ilmselgelt hakkasin ma minema mingi 90 kraadi teises suunas kui evakuatsiooniplaan ette nägi. Ma ei mäleta ühtegi teadlikku valikut. Mäletan ainult ühte hetke, mil ma olin kusagil ja ma teadvustasin endale, et mul pole õrna aimugi kus see kusagil on või kuhu poole läheb tee, mida mööda ma enesekindlalt sammusin. A no ma ei seganud vahele ja jätkasin liikumist teadmata suunas.
Ja koju jõudsin. Alati jõuan. Nagu postituvidki. Ja kuna on päevakorras teema endale uus tööots muretseda, siis plaaningi postituviks hakata. Ainult lendamine ongi vaja veel ära õppida! Ja minu kätes on see ju käkitegu.

P.S Otsustasin hakata korralikumaks ja mitte juua enam nii palju. See siin pole muidugi mingi lubadus, lihtsalt soovitus iseendale.

Reede, oktoober 13, 2006

Rong. Rong? Mis krdi Rong????

Just hetk tagasi hakkas põrand värisema, tee lõi tassis lainetama ja tuttav mürin ulatus mu kõrvu. Ma poleks seda äärepealt tähelegi pannud ja oleks kõik harjumuspäraselt järjekordse mööduva rongi süüks ajanud. Aga järsku meenus mulle, et ma ei ela enam raudtee kõrval... Veider. Või on nad siiski minu rõõmuks jõe tänavale uue raudteeliini teinud???

Pilt

Neljapäev, oktoober 12, 2006

Vana, kuri ja kortsus - jep, see olengi mina...

Olles päev otsa joonistanud, viskas mul sellest üle ja ma hakkasin vahelduse mõttes hoopis joonistama. Olen korduvalt maininud, et joonistamine on parim viis kuidas Pille tuju ära rikkuda. No esiteks kaovad pliiatsid pidevalt ära, teiseks kaob kustutuskumm veel tihedamini ära ja uskuge mind, ma olen võimeline isegi pildi ära kaotama. Olgugi, et ma olen selline päikeseline ja rõõmus hing, siis see kipub veidike morjendama küll. Nii ei saa ju joonistada. Mis aga veel hullem, mind vihastab kohutavalt kui pilt ei tule välja nii nagu ma tahtsin ( ja ma ei mäleta korda, mil mul oleks õnnestunud selline pilt joonistada, nagu ma tahtsin - no lihtsalt ei jää rahule). Et garanteerida tänaseks esmaklassilist vihastamist, siis valisin joonistamiseks valdkonna, milles ma olen raudselt kõige nõrgem - inimesed. Et täpsustada, siis portree. Ja modelliks valisin ma peaaegu kõige kriitilisema isiku* - iseenda. Ma olen enesepiinaja!
Terve tänase õhtu olen siis tigeda näoga peeglit põrnitsenud ja ürtanud seda, mida näen ka paberile saada. Pmt ei tohiks see ju raske olla. A näe, tuleb välja, et on. Ja modell va sindrinahk ei püsinud ka paigal, koguaeg rahmeldas ringi. Nii ei saa ju töötada.
Lõpuks vihastasin nii korralikult enda küündimatuse peale, et tunnistasin pildi valminuks. Kui te selle pildi järgi mind otsiksite, siis ilmselt otsiksite te mind väga kaua. A te ei saa seda teha, sest pabermaterjal on tulehakatisena mul väga hinnas (kui ma peaks kunagi tegema teise ahjukütmiskatse).

P.S Niimoodi ennast peeglist uurides avastasin kulmude vahelt tüüpilise naisterahva vertikaalkortsu. Kas ma siis tõesti olen kogu aeg nii kuri? Ah? Ah? Ah?

P.P.S Lisan siia väikese illustreeriva materjali, et näeksite, kuidas ma kunstiliselt arenenud olen. Ehk siis autoportreed läbi aegade. Esimesel pildil on u 6 aastase noore kunstihuvilise pilt. Helge ja rõõmsameelne. Järgmine aste on u 12 a Pille pilt, kes kasutab kavalust ja peidab igal pildil käed selja taha, sest neid ei oska ta kuidagi joonistada. Kolmandal pildil on siis minu tänane saavutus. Näete märkimisväärset arngut? Mina mitte.

*ma tean ühte veel kriitilisemat

Kolmapäev, oktoober 11, 2006

Imekombel elus!

Eip. Pole ma veel mitte vingumürgitusse surnud. Aga äärepealt oleks igavussurma surnud. Nägin juba valget valgust ja kuulsin inglikoori kutsuvaid meloodiaid. Mulle meeldib üksi olla. Kohutavalt meeldib. Aga mitte üle 3 päeva järjest. Siis tahan taas inimeste seltskonda*. Siin urkas pole aga muud teha kui igavusest mööda seina üles ronida... nii igav oli, et isegi toa koristasin ära. Täna päästsid Vivian ja Maris mu (ikkagi inimesed). Käisin neil külas, sain süüa ja juua ning meelelahutust. Uurisin seal üle aegade täpseimat Tartu kaarti (oi ma olen andekas! Tahab keegi vastu vaielda?) ja mängisime ülipõnevat lauamängu (sain haledalt pähe, kuna kui mina enamuse ajast veetsin kas Kuivastus, Mpsiga suanas või Hirmustes, siis samal ajal kihutas Maris mööda Saaremaad (ja Abrukat) ringi nagu oleks ta Kalevist eeskuju võtnud). Igatahes oli mul lõppkokkuvõttes ütlemata lõbus.

Muide, täna panin oma uue katse püsti (kunagi kirjutan sellest pikemalt, see on ullu moodi põnev). Sellega kaasnes lõbus kohtumine Kaleviga mudamägedel, põnevad 4 tundi gaasiballooni vahtimist ning vaatamine, kuidas igavus labori lakke kondenseerub ning siis vaikselt nagu kaamelitatt alla venima hakkab...

*põhjus on lihtne. Kui ma olen üksi, siis ma olen enamasti vait (kui ma just ei laula), aga kui ma olen vait, siis ma mõtlen. Alguses on huvitavad mõtted. Ilusad. Aga siis mõtlen ma üle. Hakkan igasugu jaburusi ja destruktiivseid mõtteid mõlgutama. Kui ma olen koos sõpradega, siis ma kohe kindlasti vait ei ole. Kaugel sellest. Kahte asja ma korraga teha ei saa. Kui ma räägin, siis ma ei mõtle ju ometi :D ja nii ei saa ma midagi tobedat oma peas välja haududa. Minu enda mõtted on minu suurimad vaenlased. Ma kardan, et isegi minu igavus on suurelt sellest ülemõtlemisest tingitud.... Aga igavus on minu kohutavaim vaenlane...

Esmaspäev, oktoober 09, 2006

Suitsutatud Pille. Delikatess kas teate!

Nii algas kütteperioodiks ettevalmistumine, ehk üritasin oma rauasulatusahju tuld teha. Praeguse seisuga on tuba sinist suitsu täis. Aga mina ei saa nendest siibritest aru. Kui korstnapühkija räägib ühte juttu ja kõik ülejäänud teist, keda ma siis uskuma pean?
Igatahes kui te märkate, et ma pole mingi 3 päeva järjest kirjutanud, siis tulge vaadake, ega ma vingumürgitusse surnud ole.
Käisin vaatasin uuesti oma puude tagavarad üle. No poole talveni nendest küll ei piisa (nagu mulle entusiastlikult öeldi). Samas kui ma ahju kütmist ära ei õpi, siis jätkub neid seniks kuni üleilmse globaalse soojenemise tõttu ahjud moest välja lähevad....

P.S a ma ei ütle midagi... suitsust hoolimata, on äärmiselt mõnus kuulata kuidas ahjus puud praksuvad ja tuli mühiseb...
P.P.S ilusad hõõguvpunased naelad on sulatusahjus....
pilt

Pühapäev, oktoober 08, 2006

Tõbised köögiviljad

Kurk on natuke valus (tomat tunneb end hästi, tänan küsimast). Kuna siiamaani pole ma talle piisavalt tähelepanu pööranud, otsustasin end parandada. Ostisn liitri šokolaadijäätist (vanarahvas räägib, et see olevat parim kurgirohi). Kõike ei jõudnud ära süüa, sest kehatemperatuur hakkas nullile lähenema ja varbad tahtsid külmutatud juurviljade kombel küljest ära kukkuda. Selle takistamiseks keerasin end siia toolile bätmänni kostüümi sisse kerra ja üritan nüüd suure kruusi tee (tähh elupäästja) abil vere temperatuuri taas sulamispunktini viia.
A uskuge või mitte, täitsa mõnus on siin. Istun ja kuulan oma uutest kõlaritest tirilumpsisegust mõnusat muusikat (suur tänu lahkele kõlariloovutajale, kuulutusest oli kasu. Keegi autot ei taha ära anda?*), soendan varbaid mõtlen ilusaid mõtteid ja üldse ei jonni, vaatan ühte väikest lillekest ja mõtlen, et elukas on ju ikkagi kõikidest köögiviljadest hoolimata täitsa kenake. Ja see, et mul eilsest bowlingust diagonaalselt pooled lihased valusad on, ei muuda asja üldse kehvemaks. Varsti lähen aga poen voodisse sooja teki alla (tõsi, ma tean ka soojemaid, aga neid mul täna käepärast kahjuks pole), võtan Tirilumpsi kaissu ja loodan vaadata vähemalt sama ilusaid unesid kui eilse lühikese kvaliteetune käigus sai nähtud.

* Ma loodan, et kunagi keegi ikka märkab seda ja kingib mulle ilusa auto. Niikuinii on selliseid hulgi, kellel auto toanurgas täiesti kasutult seisab, samas kui minu puhul seisaks ta akan all, et kui mul peaks tekkima idee kuhugi sõita, siis ma hüppaks sadulasse ja kihutaks kohale.

P.S Pilt on pärit vot selliselt noorelt Poola kunstnikult: Muka. Täitsa uvitavad pildid tal.

Koperdasin muinasjutu otsa!

Täna käisin taas üle pika aja Ihaste kandis jalutamas (veendumaks, et minu sõbrad kosmoserändurid jäävad siia veel pikaks pikaks ajaks). Sattusin aga ootamatult Hansu ja Gretekese radadele. Keegi oli saiaviilukesi puistanud nii u iga 30 meetri tagant. Üks hetk keerasid need saiaviilakad metsa vahele. Ma ei julenud vaatama minna, et mis täpselt seal on. Puude vahelt tuli igatahes piparkoogilõhna.

P.S Pilt Hansust ja Gretekesest metsas on tehtud TinyPiloti poolt.

Reede, oktoober 06, 2006

Korstnapühkija pai!

Täna tuli õnn. No ta päris üksi ei tulnud, korstnapühkija nööbi küljes rippus teine. Nööbid olid korstnapühkijal ilusad ja läikivad. Ja ärge mitte üritagegi väita, et see kui ma nööpe ei puudutanud, mind õnnest ima jätab. Hähh, sellesse ma küll ei usu.
A ma mõtlesin, et sellisel juhul peaks ise korstnapühkijaks hakkama. Ommikul riidesse pannes nööbid omale sellise õnne külge ja õhtul kodus sama lugu. Ma võiks juba hakata küll korstnapühkijaks. Välimus on vastav olemas. Terve tuba oli tahma täis ja ega mina siis tahmast eemale hoidnud. Kaugel sellest! Nüüd olen kui tahmanägu või Tuhkatriinu.
Ja kõik kohad on musti sõrmejälgi täis. Vaadake vaid vaest pankrotihaldurit! A ta näikse õnnelik olevat. Korstnapühkija tegi talle ilmselt pai.

Äratuskell linnukestele!

Eile jalutasin aja surnuks löömise eesmärgil mööda kuivastu sadamat ringi. Päike paistis, vikerkaar kaardus mere kohal ja ilus oli olla. Tundub, et ka kohalikele poeetidele (no osa inimesi lihtsalt muutub alkoholi najal kohutavalt luulelisteks), kes end sügispäikese käes soojendasid ja õllepudeleid silitasid, mõjus ilus ilm loometööd soodustavalt. Igatahes kui mina neist mööda jalutasin, siis köhatas üks habetanud härrastest oma hääle puhtaks ning pühendas mulle ühe laulusalmikese:
"Astun tasa, et linnud ei ärkaks..."
See rida kummitab mul siiamaani (laul ise oli pikem, aga ei jäänud meelde rohkem).

A mis siin rääkida lindude äratamisest. Varsti võin trampida nagu minu ülemine naaber, kuna linnud lihtsalt lendavad ära. Ma ise nägin. Ja puud ja puud ja puud ja puud on punased. Ja sügis on täies hoos. Mulle isiklikult meeldib sügis. On alati meeldinud. Ikkagi ütlemata ilus aastaaeg!Pildi nimi on septembrituul. Ühe minu lemmikkunstniku tehtud.

Neljapäev, oktoober 05, 2006

ongi nii




You're Watership Down!

by Richard Adams

Though many think of you as a bit young, even childish, you're
actually incredibly deep and complex. You show people the need to rethink their
assumptions, and confront them on everything from how they think to where they
build their houses. You might be one of the greatest people of all time. You'd
be recognized as such if you weren't always talking about talking rabbits.



Take the Book Quiz
at the Blue Pyramid.



Lugege kahte viimast lauset, tegelikult esimesi ka!!!!

Kolmapäev, oktoober 04, 2006

Projekt "Kiirnuudlid"

Vanarahva kalendri järgi on oktoober säästukuu (hei, ma leian, et olen nüüd piisavalt vana, et oma kaldendrit koostada). Seoses sellega algab minu uus kokkuhoidlik ja säästlik elu. See on tingitud loomulikult sellest, et suurte juubelipidustuste järel näeb minu rahakott välja just selline nagu vaesele üliõpilasele kohane. Külje pealt vaates selline: ! (see täpike seal õhukese rahakoti all on minu ainumas sent). Aga projekt ise toimib suurepäraselt. Esimese nelja päeva jooksul olen kulutanud umbes kahe nädala raha. Aga no kuulge, ma ei saa ju ometi menüüst välja jätta neid paari liitrit šokolaadijäätist. See on eluks vajalik!
Projekti toetab:

Teisipäev, oktoober 03, 2006

Ja ühte väikest tükki šokolaadi tahaks ka praegu saada....
Sellist, millega koos sulaks nukrus olematuks magusaks mälestuseks.

Uudiseid saarelt

Sattusin kogemata kodusaarele. No niiväga kogemata see tegelikult polnudki, aga kindlasti mitte ette plaanitult. A näe, vennaraas läks sõjaväkke ja ta tuli ju kohaselt ära saata ja sõnad peale lugeda, et ta mitte liiga palju pahandust ei teeks.

A seoses kodusaare külastusega on mul avanenud võimalus autoga sõita (Tuulteroosist Raisakotka elamurajooni läksin ka autoga). Seekord on mul normaalne auto ja teate, mulle hakkab täitsa meeldima. Vähemalt jalg siduril enam ei värise :D. ja ma ostsin ensale ilusad rohelised vahtralehed (kuigi ringi vaadates näikse praegune trend oopis punased vahtralehed olevat).

Sellega seoses. Ega kellelgi pole tekkinud vahepeal vastupandamatut soovi mulle autot kinkida. Koos bensiiniga. Viimase ostmiseks mul niikuinii raha ei jätku. Esimesest rääkimata.

Ah jaa. Pudin on siin ka. E siis pisike Marleen. Tal on nüüd üks hammas ja ta hammustab valusalt. Lisaks sellele on ta üks igavene rahmeldis, kes ei püsiks pudeliski paigal (tõsi, pole proovinud, äkki püsiks).