Teisipäev, veebruar 28, 2006

Rotid krõpsikukarbis!

Olin täna eriti tubli ja koristasin terve oma toa ära (isegi kapi tegin korda). Olles sellega loonud pretsedendi tundsin, et olen ära teeninud ühe krõpsiku (või isegi kaks). Lähen siis mina pahaaimamatult krõpsikukarbi kallale ja mida mina näen? Karbil laiutab silt - krõpsikukarp suletud PANKROTI tõttu. Karbist aga vahtisid mulle vastu kolm irvitava näoga pankrotihaldurit.
Hirmus
Kohutav
Katastroof
Minu kasvatusliku elemendiga piitsa ja prääniku (krõpsiku) meetodist on alles jäänud vaid piits...

Esmaspäev, veebruar 27, 2006

Peeglike peeglike seina peal... ah ole vait parem!

Ommikul peeglisse vaadates ehmatasin isegi ära. Äärepealt oleks südamerabanduse saanud. Kes see karvikpeletis on? Põgenesin hirmuga peegli eest. Veidike julgust kogununa, läksin ja piilusin uuesti peeglisse. Ta oli ikka seal! Kohutav sasipea! Aga miskit oli temas siiski tuttavlikku. Veidike hiljem jõudsin selgusele - see polegi mingi peeglikoll vaid hoopis mina ise!

Nagu aru võisite, saada, siis on mul täna järjekordne "bad hair day". Aga samas juhtub see minuga pea igal hommikul, nii et õigem oleks öelda, et mul on "bad hair life". Niimoodi ei saa ju elada.

Ja üldse on mul praegu peaaegu kõigest siiber (ja kuna ma olen lihtne inimene, siis antud hetkel moodustavad väikesed vastikud linnukesed 90% kõigest). Lähen õue. Ehk seal on vähem linde. Siin toas on kõik kohad neid tihedalt täis, pole õhku mida hingata, ega midagist. Appi!!! Grrr. esmaspäevad on praegu minu mittelemmikpäevade edetabelit pikalt juhtimas...

Pühapäev, veebruar 26, 2006

Valu punanahkadele, edasi lõputute linade nimel!
Ehk kuidas tähistati vastlaid (koos seletava joonisega)

Nagu me tähistasime eelmeestepäeva, nii olid meil täna ka eelvastlad (järgmisena plaanime 6.aprillil tähistada eeljaanituld).
Kõigepealt tahaks teile rääkida oma kaunis eksootilisest punanahast sõbrast. Tegu oli Salvo suguharust pärit Läti indiaanlasega, kelle nimi oli Väles Põders. Hoolimata sellest, et ta nägi lund elus esimest korda, ei kartnud ta seda ja näitas üles tõelist indiaanlaslikku visadust ja tormas pea ees alla ükskõik kui järsust nõlvast, tulles alati elusa ning tervena tagasi.
Siinkohal oleks paslik rääkida lähemalt meie kelgumäest. Selgema pildi saamiseks joonistasin neile väikese skeemi (vaata all pool). Mäel oli põhimõtteliselt kaks nõlva.
Nõlv A (vt joonist) oli peaaegu, et negatiivse kaldega. Selle tipus oli seesamune silt mis joonisel kekmes toodud. Sealt kelgutasid alla ainult hullumelsed (minul hakkas oma noorest elust kahju ja mina sealt liugu ei lasknud - järelikult pole hullumeelne). Aga herr Väles Põders lasi küll ja jäi ellu. (Muide see ebamäärane sinine laik joonisel on kõik, mis eelmisest kelgutajast järgi jäi).
Nõlv B oli veidike laugem ja näis petlikult ohutu. Mina ja minu punanahast sõber kasutasime just nimelt seda. Muidu poleks nagu vigagi olnud, aga nagu ka jooniselt näha hakkas noor lätlane alati poole mäe peal pidurdama ja tagant üles viskama. Minu jaoks lõppes see alati suure lennuga mõnda lumehange (kusjuures pooltel kordadel jõudsin ma kaugemale kui minu kelk - see tuleb sellest, et kelk oli põder, kes on loom ja armastab nelja jalaga maal seista, mina aga olen punapääsuke (st lind) ja lendan kõrgele, kiiresti, kaugele ja paari saltoga otse lumme). Kusjuures paar õhulendu olid küll sellised, et kui ma lõpuks paigale jäin, siis tükk aega pidin iseendaga nõu pidama, et kas kõik jalad käed on alles ja kus nad täpsemalt on (õige vastus - sõlmes).


Nagu jooniselt näga võite, on seal ka ära toodud erinevaid kelgutamisel kasutavaid poose. Ruumipuudusel ja alafinantseerituse tõttu on toodud vaid olulisemad.
Poos 1 - Tegu on kõige klassikalisema kelgutamispoosiga. Esineb variatsioone.
Poos 2 - See on klassikalise kelgutamispoosi enimlevinud edasiarendus - käed on silmade ees selleks, et ei näeks kuhu kelgutad (ja kui sa ei näe vastu tulevat puud, siis ei ole seda ju olemas või mis?). Mina kasutasin seda meetodit pidevalt.
Poos 3 - Tuntud ka suitsiidpääsukese poosi nime all (kuna tegu on linnuga, tõin ära ka lennupildi). Sellisel meetodil tuhisevad mäest alla vaid poolearulised/eluisu kaotanud/meelemürke tarbinud või mõnel muul moel kaine mõtlemisvõime kaotanud vastlalised (meil oli ka vähemalt üks suitsiidpääsuke seltskonnas).

Kuna ma veetsin lumehanges rohkem aega kui kelgu peal, siis ilmselgelt nägin ma kelgutamise lõpuks välja nagu lumememm ja riided olid märjad, nagu polekski Väles Põders kelk vaid oopis paat olnud (lekkiv sealjuures). Igatahes sellistes olukordades on ennegi juhtunud, et mu termoregulatsioon üles ütleb. Juhtus nii tänagi.
Edasisest asjade käigust ma suurt ei mäleta, kuna tegelesin mõtlemisega kuumast vannist, tulisest teest, soojadest tekkidest ja kuivadest riietest. Läbi külmavapete meenub roheline supp ja kukelused Elvas ja tunne, et ma ei saa iial sooja....

Nüüd olles käinud tulikuuma dushi all, joonud vähemalt miljon kruusi kõrvetavat teed (kõikide eelduste kohaselt on kogu mu seedekulgla kaetud ühtlaselt põletushaavadega) ja istun siin sooja pleedi sisse mähituna, hakkab tunduma, et ehk ma jään siiski ellu... Olgu, nüüd poen radika taha ja vaatan, kas mutukatel on mulle ka seda kurikuulsat jäämurdja-jooki anda, millega nad ühe ükskord üles sulatasid...

P.S Lõppkokkuvõttes sain ikkagi ülipikad linad - ma lihtsalt avastasin, et kui terve tee korralikult pidurdada, siis sõidab metsani välja küll, aga kuna pidurdada oli igav, siis olles pikad linad kätte saanud, otsustasin taas õhulendude kasuks.

Laupäev, veebruar 25, 2006

Auklik mälu

Minu käeseljale on mingil müsteerilisel moel ilmunud suur ja valus sinikas. Ma ei tea, kuidas või kust see tekkinud on. Mälu veab mind viimasel ajal tihti alt.
Kas kellelgi on silma all minu sinikaga kokkusobiv sinikas?
(Samuti on mu sõrmenukk katki - viitab selgelt kaklusele)

Improvisatsioon aastapäeva teemadel

Ma pean hakkama märkmikku kaasas kandma. Eile nimelt oli mul koguni kolm imehead mõttetera (kõik oma peaga välja mõeldud või vähemalt oleks võinud ma teha sellise näo, nagu oleks ma palju mõelnud - teate küll, see on selline kurnatud nägu, sest mõtlemine on ikkagi raske ja valuline protsess, millest enamus inimesi (mina eesotsas) üritavad kõrvale hiilida). Aga mis te arvate, mitu blogitavat mõtet mul täna meeles on? Õige vastus -> null plus/miinus null.

A no eks ma pean siis improviseerima.

Kõigepealt hommik algas pühalikpidulikus meeleolus - uskuge või mitte, aga ma nägin sini-must-valgeid unenägusid. Vaikselt hümni ümisedes sai end pidupäeva puhul puhtaks küüritud (ma ei tea küll kuhu oma silmi häbi pärast peita, kuid millegi pärast ümisesin ma Leedu hümni).

Õhtul aga kogunesime kõrgelt arenenud kriitikameelse Triinu juurde, et kommenteerida meie oma väikest moešõud. Tort(võileiva) ning 3 sorti šampust (ma polnudki varem lastešampust joonud) tekitasid mõnusalt piduliku meeleolu. Avakontsert oli tore. Need põdrad lihtsalt võlusid mu südame ja usinamad vaatajad tundsid ühes jäneses Mani ära... huvitav, mille järgi nad küll aru said? Kõrvade äkki).
Pingviinide paraad iseenesest oli täitsa tore. Arutlesime seal ka erinevaid võimalusi, et kuidas sinna pääseda ja kelle peaks kaasa võtma. üks on kindel mis kindel, juba järgmisel või vähemalt ülejärgmistel käesurumismaratonil olen ma kohal nagu kolm kopikat (see kas ma seisan punase vaibakese peal või kõigest kõnnin sealt mööda, on veel lahtine).

Hiljem vaatasime pingviinideparaadist tekkinud hoo najal veel jäähokitki. Minu varasem kokkupuude hokiga seisnes hokikiivrite joonistamises. Aga õnneks oli meil hokiteadlane Jaanika, kes seletas meile reeglid ära. Ja kuna teie mu kallid lugejad võite olla sama ignorantsed antud teemal kui mina, siis jagan lahkelt teiaga oma uusi hokialaseid teadmisi. Niisiis jäähokis on 3 põhireeglit:
Reegel nr 1. Vastasmängijast üle sõitmine, tema piirdeaia ja enda vahele rammimine, hokikepiga virutamine ja muud vägivaldsed toimingud on keelatud väljaarvatud juhul kui seda kõike teeb soomlane
Reegel nr 2. Mida suurem inimkehadest hunnik jääle tekitatakse, seda parem. Litri asukoht pole oluline.
Reegel nr 3. Kuna mängu jaoks pole veel oma reegleid välja mõeldud, siis võib kohendada antud mängule ükskõik mis teise mängu reeglid (mina üritasin jälgida mängu jalgpalli reeglite järgi (sest neid ma tean), aga see oli keeruline tiba, ilmselt mängiti siiski male reeglite järgi - valge alustas ja võitis)

Reede, veebruar 24, 2006

Appi, mind on mürgitatud!

Keegi puistas mu hommikufuni sisse uneliiva. See seletaks minu fenomenaalset unisust. Silmad lihtsalt kuidagi ei taha lahti seista ja lõuga on juba haigutamisest kramp löönud. No tõesti. Okasroosike oli minu kõrval väga erk ja ärgas. Ilmselt aga pingutas see keegi selle uneliivaga üle. Uneliiv oli viidud funis küllastus-kontsentratsioonini (seda näitas toa temperatuuri muutumise tagajärjel välja kristalliseeruma hakanud uneliiv). Sellises koguses uneliiva on aga letaalne. Seda teab ju iga vähegi keemiaga kokkupuutunud isik (keemia alla läheb ka kodukeemia - nt nõudepsesuvahend, või kasvõi seepki) ja seetõttu kardan, et üledoosi tekitamine polnud mitte hooletusest tingitud õnnetus vaid hoolikalt planeeritud vandenõu*.
Kui ma paari päeva jooksul vastumürgi näol kiiret abi ei saa, siis ilmselt ma kevadet enam ei näe (kui siis unes).
Ainus tuntud vastumürk uneliiva üledoosile on printsi suudlus (nii et kiirustage seltsimehed printsid**!). Elu päästmise eest tasutakse heldelt (saate herr presidendilt medali ja puha ning lisaks veel kuningriigi ja pool Pillet, või siis terve pille ja pool kuningriiki, või kolmveerand pillet ja kolmveerand kuningriiki, või....no ütleme, et vaevatasu kokkuleppel.

* Ainult kes selle taga on, selles on küsimus? Kellel on ligipääs nii uneliivale kui minu funile? Kellele tooks minu kõrvaldamine kõige enam kasu (peaks testamendist kontrollima)?
** Kui te kahtlete oma majesteetlikus päritolus, siis ärge laske ennast heidutada. Kui teil peaks tõesti õnnestuma mind äratada, küll ma teist hiljem printsi teen.

Neljapäev, veebruar 23, 2006

Parem tuli toas kui tühi blogi

Täna nägin unes, et minu toas oli tulekahju (voodi kõrval asuvast radikast lekkis gaasi (a see oli vedel) ja see süttis) a mina ei muretsenud unes selle üle üldse, vaid hoopis rõõmustasin, et lõpuks ometi on midagi huvitavat blogis kirjutada.

Kas see ei kõla kahtlaselt?
Kas ei näita see liigset sõltuvust kirjutamisest?
Kas ma ei peaks lõpetama?*

(täna tulevad pooletunniste vahedega lühikesed sissekanded. Järgmine teade täpselt 32 minuti ja 11 sekundi pärast)

*IRW, ma tean, teie vastust küll. Aga kaaluge nüüd tõsiselt võimalust, et olen juba liiga sügavale blogimaailmasse vajumas ja võibolla on praegu ainuõige ja viimane hetk loobumiseks.

Suurus on oluline

Kui mina väike tüdrik olin (sellised ajad olid ka, aga need olid väga ammu, vähe on neid, kes selliseid iidseid aegu mäletavad), siis armastasin ma mängida, et jääpurikad (kui mul õnnestus mõni kätte saada kusagilt) on võlukepid.

Kui ma saaks kätte selle, mis minu akna taga ripub ja nii imeliselt päikese käes särab, siis oleks ma üle linna võlur!

Esmaspäev, veebruar 20, 2006

Mida mul kõige enam vaja oleks, arvutit veekeetjat või meest?

Minu vennaraas käis mul külas, et teha minu arvutitele taas väike kirurgiline operatsioon. Loomulikult oli tal mõlema kasti kohta nii üht kui teist ütlemist - valdavalt, et võta üks ja viska teist (mille tulemusena võiks saada heaks kuulitõukajaks näiteks). Lisaks avaldas ta arvamust, et ilmselt on mõlemad kastid pärit päris esimesest partiist, mis kunagi vanal heal kiviajal proovieksemplaridena ringlusse saadeti ja mis ilmselgelt peaks seisma praegu muuseumis, mitte minu laua all.*
Jaanika arvuti (mis oma kasutamismugavuse tõttu sai kunagi devils box-iks ristitud) tunnistati lootusetuks juhtumiks ja soovitati see küülikupuuriks ümber nikerdada.
Pireti arvutis suutis ta c-kettale väikese roosa sektorikese tekitada (tappes umbes pool miljonit ussi, hobust ja muidu ohtlikku kuid seeeest ruuminõudvat jupatsit). Sellegi poolest soovitas ta kasti peale kirjutada, et Pentium 4. ja siis see mõnele eriti blondile maha müüa. Aga mul on kavalam plaan.
Mina kahtlustan, et see arvuti tegelikult ei tea, mida ta tegema peab ja käitub sarnaselt arvutitele ainult tänu sellele, et keegi talle kunagi ütles, et ta see on kuid ilmselt ei seletanud ta piisavalt hästi, milleks üks arvuti tegelikult võimeline peaks olema.
See viga saab parandatud. Kuna mul on maailma sildistamine niikuinii käsil, siis panengi talle sildi, et Pentium 4 ja veedan paar õhtut talle sisendamisega, et just see ta ongi ja et ta on võimas ja kiire ja nii edasi ja nii edasi. Küll ma ta ära petan.
Või peaks talle panema sildi, et ta on tegelikult hoopis veekeetja? Minu uus korterikaaslane sai lõpuks sellega hakkama, mida ma olin ise üritanud korduvalt teha - keetis vett niikaua, kuni pragunev ja kuivanud katlakivi oli ainus mälestus kannus olnud veest. Veepuudusest frustreeritud ja muidu masenduses spiraal aga kärssas läbi.
Herr Kallas soovitas kastile "mees" peale kirjutada. Äkki peaks tema nõuannet kuulda võtma? Nõustun tõesti, et võibolla oleks pentiumi või veekeetja mängimine kastile veidi üle jõu käiv ülesanne, aga mees? No sellega saaks ta ka ehk hakkama küll - ei pea eriti suurt intelligentsi omama, et mehe rolli mängida :p

* Kuigi ega tegelikult pole tegu midagi nii vanade kastidega. Te peaksite nägema, milline minul kodus on. Kas teadsite, et iidsetel aegadel, kui mina veel noor ja ilus olin, käisid arvutid võtmega lukus? Väikese hõbedase võtmekesega. Olid ajad, olid ajad...

Silt seljal

Ükspäev küsis Vivian minu pliiatseid vaadates, et kas ma olen värvipime, et ma oma pliiatsitele olen peale kirjutanud, et mis värviga tegu on.*
Ei, kallid kaaskannatajad, ma pole värvipime, pigem loll. Ma lihtsalt ei pruugi muidu taibata, et millega täpsemalt tegu. Täna avastasin, et olen endale märkamatult ka kustutuskummile peale kirjutanud, et mis asi see selline täpsemalt on ja milleks kasutatakse seda. Samuti tegin ükspäev terituskeskusele seletava viida.
Kui aega saan, siis sildistan ka kõik ülejäänud esemed oma lähiümbruses ära, no et ma võiks ikka täiesti kindel olla, millega tegu on.
Nii et ärge siis imestage, kui ma ükspäev teile vastu jalutan seljal silt :"olen loll"

* Jep, ükskord kirjutasin kõigile oma pliiatsitele pele, et mis värvi nad on, et ei peaks mõistatama, vaid võiks lugeda, et jah, see on "tume veidi lillakas punane", "sambla lilla**" või "kahtlane tumedam roheline".

** "Mis värv see samblalilla selline veel on?" küsite te imestunult. Mina ka ei tea, küsige minu vennalt. A nüüdsest peale on kõik minu joonistatud samblased metsaalused sellist pruunikaslillakat tooni

Laupäev, veebruar 18, 2006

Ma võtan endale naise!

Jah, ma ikka pean endale naise võtma. Mõelge kui hea see on, tulla koju - toad on koristatud, nõud pestud, söök laual, lapsed kammitud ja pestud - võtta ajaleht kätte ja lugeda päevauudiseid.
A mis on praegu? Tulen koju, tuba on ikka veel segamini (ma ei väsi lootmast, et kui tuba saavutab teatud segadusastme, siis ühel hetkel hakkab ta ise end korrastama), nõud kuhjuvad kraanikausis (torn on kerkinud juba nii kõrgeks, et uute nõude lisamiseks tuleb tabureti otsa ronida ning alumised kausid on ülemiste nõude raskuse all juba taldrikuteks surutud), lapsi pole kusagil näha (hea seegi, ma tõesti ei tahaks teada, millised kasvatamatud nukitsamehed need veel oleks) ja eelmisel päeval küpsetatud pitsa ootab mumifitseeritult ahjus.

Sellest pitsast tahakski ma veidike lähemalt rääkida. No tegin mina eile pitsat (tuhat tunnistajat väidavad, et kõlbas peaaegu isegi süüa). Tegin kohe nii palju, et seda saaks vennaraasule (kes mul külas) ka homme ommiku-, lõuna- ning õhtusöögiks pakkuda. Kuna pitsa oli suure panni peal, siis otsustasin ta eest ära panna (muidu poleks köögis hästi liiklema mahtunud). A kuhu sa sellise asja ikka paned. Mõtlesin siis ja panin ahju (mul pole ammu ühtegi nii säravat ideed tulnud).

Täna ommikul näljasena ahju juurde minnes ja mahlast pitsaampsu lootes avanes mulle aga kurb pilt. Keegi oli minu pitsa ära viinud ja asemele pannud mingi süsimusta käkikese. Kahtlane. Uurisin käkki lähemalt - ei, see ei olnud minu pitsa. Minu pitsa oli ilus suur, mahlane, värviline, pehme (va põhja alumine äär) ja igati elujõuline. See käkk aga näis koosnevat 98% ulatuses söest ja 2% ulatuses lisaainetest. Mitu vandenõuteooriat (kust ei jäänud välja kosmilised jõud, pitsapäkapikud ega kuritahtlik terrorism) jõudis peast läbi käia enne kui Liisi tuli ja mind valgustas. Ja siit minu õpetussõnad teile (eriti aga iseendale):
KUI PANETE MIDAGI AHJU MITTEKÜPSETAMISE EESMÄRGIL, SIIS ÄRGE JÄTKE AHJU SISSE!
Aga enese õigustuseks võin öelda, et pitsapõhjapulbripakil polnud kirjas, et küpsetada sellel ja sellel kuumusel nii ja nii kaua. Mina küpsetasin sellel ja sellel kuumusel vähemalt kolm tundi kui mitte neli. Kust pidin mina teadma, et seda on palju?

Et vältida edaspidi selliseid juhtumeid kavatsen küpsetamise enda õlult veeretada. Seega võtan naise (või siis hädapärast mehe, kes oskab vähemalt süüa teha).

Neljapäev, veebruar 16, 2006

Väike lindude välimääraja (Täiendatud versioon*)

Oh mind rumalukest küll. Mina muutkui vatran musträstastest, kuldnokkadest ja mustkõht tormilindudest, mõtlemata üldse sellele, et mõni teist võibolla ei teagi, milline üks võit teine linnuke välja näeb. Otsustasin selle vea parandada ja koostada väike linnukeste välimääraja (sisaldab üle 4 värvilise ja informatiiivse pildi). Selle järgi tunnete te kasvõi silmad kinni ära ükskõik mis linnu, kes teile õhutsi või maad mööda läheneb.

See siin on musträstas (Turdus merula). Ära tunneb ta selle järgi, et ta on täpselt nagu kuldnokk ainult et nokk on tal kuldsem. loomulikult nagu näha võite kõrvalolevalt pildilt on tal uskumatult iseloomulik lennupilt.



See on Harakas (Pica pica). Kui ta maas kõnnib, siis võib teda kergelt segamini ajada näiteks tuvi, varblase või kajakaga (vt mu viimast sissekannet) lennupilt on tal õnneks vägagi eripärane ja vaevalt, et teda selle järgi kellegagi segi saaks ajada. Vaadake, millise omapärase m-tähe ta tiivad vormivad lennates. Harakas on tuntud hõbelusikate kollektsionäär. Harakaid ei ole võimalik rääkima õpetada nad on lollid nagu labidavarred. Paljud on ekslikult neid üritanud rääkima õpetada, kuid tulutult.


See on Hakk (Corvus monedula). Vastupidiselt harakale on teda väga lihtne rääkima õpetada, nagu me teame kõik Prostokvašina küla juhtumite põhjal (mis on ka selle linnukese peamiseks elupaigaks). Tänu sellele erakordsele omadusele on põhjamaade piraadid hakke tihti papagoide asemel kasutanud. Oleme ju kõik kuulnud lugusid kuulsast põhjajäämere hirmust Silver Ükssilmast, kes tavatses ringi käia hakk õlal (vähemteatud on aga fakt, et oma silma kaotas ta just tänu sellele hakile).
A lendava haki tunnete te silmad kinni ka ära. Minu sõna selle peale.


See, saage tuttavaks, on kuldnokk (Sturnus vulgaris). Tuntud kevadekuulutaja ja suur lobamokk. Ja nokk pole tal kaugeltki kullast, kõigest ülekullatud ja sedagi viletsalt. Kuldnokad on väga osavad pesapunujad. Eriti head on nad pesakastide meisterdamises. Ükski teine lind ei käi haamriga nii osavalt ümber. Oskus haamrit kasutada paistab juba tema lennupildist välja - täiesti unikaalne kehahoiak.



See on harilik Koduvarblane (Passer domesticus). Kui te muidu varblutti ära ei tunne, siis hirmutage ta lendu, lennupildi järgi saate kohe aru, kellega tegu. Veel on talle iseloomulik eriline, võiks öelda lausa nahhaalne, ülbus. Olge ettevaatlikud, et te varblutti mõne nooruses palju haige olnud kotkaga segi ei aja. Sarnasus on hämmastav.


Ja nüüd kõige olulisem linnuke - punapääsuke (Hirundo rubellus). Tavaline seltsinguline ja lärmakas aedade, parkide, hekkide, pidude ja rahvarohkete ürituste lind. Tema erakordse mõistlikkuse ning taiplikkuse tõttu on teda kerge segi ajada jutulinnuga. Kuid vastupidiselt jutulinnule võite selle rõõmsameelse linnukese sädistamist kuulda juba varakevadel. Sest esimene lind, kes kevadel tuleb, on ikka punapääsuke. Ta pole just eriti lendamislembene, seega tuleb ta tavaliselt bussiga või jalutab niisama kohale. Ta oskab küll lennata - valdavalt raskusjõu toel. Ta on tuntud oma vertikaalsuunaliste kiirete pikeeringute poolest, mis enamasti lõppevad sellega, et ta on nokkapidi mullas kinni.

*Siinkohal suured tänud meie juhtivale ornitoloogile Margusele, kes märkas pisukest viga minu väikeses linnuvälimäärajas. Loodan ka edaspidisele edukale koostööle.

Varesele valu, harakale... ei kalkunile/tuvile/varblasele... oh sellele linnule haigus

Täna üritasin harakat joonistada. See peaks olema ju hea lihtne lind. No esimene harakas tuli varblase nägu. Kustutasin ära. Joonisasin uuesti - ohooo, harakas tuli tuvi nägu. Kustutasin, joonistasin uuesti -> tulemuseks kajakanäoline harakas. Neljandal katsel saavutatud varesenäolist harakat ma enam ära ei kustutanud, see tundus piisavalt sarnane võrreldes järgmise võimaliku variandiga (minu silme ette kerkisid juba harak-kalkun, mustpea põõsaharakas ja pikajalgne tooneharakas...)
Töövihikukoostajad on ka naljakad. Kirjutavad mulle, et joonista siis ilus värviline pilt musträstast (kes on musta värvi) ja kuldnokast (kes on samuti musta värvi). Oi, kui armas, võibolla joonistaks oopis värvilise pildi seitsmest mustast neegrist pimedas toas. Saaks aru, kui mul oleks käsitud joonistada ilus värviline pilt mõnest kanaarilinnust või papagoist (miks mitte asendada õpetlikku pilti sellest, kuidas teha vahet musträstal ja kuldnokal ülesandega, kus õpetatakse eristama kuldnokka ja papagoid, või näiteks kägu ja siga).

Minu blogi hakkab võtma tugevat ornitoloogilist värvingut. Luban, et kui saan töövihiku valmis, kirjutan millestki muust ka kui karvastest ja sulelistest... nt suusatamisest või villastest sokkidest või valetaks midagi kokku,et oma elu põnevamana paista lasta :D

Kolmapäev, veebruar 15, 2006

Mmmmmm

mmmmm
mmmmmmmm
mmmmm
mm


Te võibolla imestate, et mida see Pille siin ümiseb/mõmiseb. Ehee, need pole mingid tühipaljad m-id. Need on linnud, ja kuna neid on palju, siis on tegu linnuparvega. Ma lihtsalt avastasin täna, et istuva linnu joonistamisega saan ma veel kuidagi hakkama, aga lendava linnu joonistamise oskus piirdub täpselt m kujulise sirgeldusega...

Lisaks emmide joonistamisele olen täna koristanud ka. Õigemini avastasin ommikul, et keegi on veekindla poriga koridori üüratud jalajäljed jätnud. Kahtlustan Herr Karelsoni. Igatahes jäi antud juhul veest ja mopist selgelt väheks ning pidin nende eemaldamiseks kasutusele võtma karmimad meetmed.

Ommikupoolikul aga maadlesin netiga, kes on täna taas erakordselt aeglane (kuigi ta on häbematult tihti erakordselt aeglane, mis seda erakordsust justkui kahandab). Selle energiatnõudva töö tulemusena:

  • Tõdesin taas, et mõne inimese puhul on MSN-i kasutmine kui musta auku kirjutamine. Tekst eksib internetiavarustesse ära ja ei jõua iial sihtmärgini...
  • Sain selgeks, et mõnede tegevuste samaaegne kombinatsioon (nt vorstikaste + MSN) lõppeb ootamatute tulemustega (eriti kui iga kord kui kööki kastet segama minnes ka näpuotsatäie soola lisad - selle kastmega oleks võinud teid soolata - a muidu oli maitsev)
  • Sain netti üles oma vanad kuid vähetuntud maalid kurvast loomast (vaata siit) ja suurest käkist (vaata siit). Uskumatu, õde lubas suure käki ära osta (tahab küll saada miskit soodustust ja onupoja hinda jne e poolmuidu. A no kuulge, selle pildi eest ma palju ei küsiks ka - ma pole sellest eriti heal arvamusel ikka veel). Aga kurvalooma pilt on täiesti saadaval ja võite selle osta kõigest hinge hinna eest...

Nüüd aga lähen ja õnnistan Marise uued uisud sisse :D

Teisipäev, veebruar 14, 2006

See ei ole vaid kalamehe jutt...


Vot NII suur kallistus on mul teile varuks sõbrapäeva puhul. Võite tulla ja selle Vaksali punkrist kokku korjata kui uvi peaks olema. A tegelikult jagan sõpradele igal ajal hea meelega ka sõbrapäevaväliseid kallistusi.

P.S kes selle kallistuse juba kätte saanud on, siis paha lugu küll. Saate teise veel. Kannatate ehk ära.

Esmaspäev, veebruar 13, 2006

Kus on kala?

Blogosfääris sihitult ringi hulkudes komistasin ühe laheda mõistatuse peale. Leidsin selle Marta blogist.
Tegu on siis mõistatusega, mida arvatakse, et 89% inimestest ei suuda seda lahendada...

Ülesanne ise on järgmine:
5 erinevat inimest elavad viies erinevat värvi erinevas majas, suitsetavad 5 erinevat suitsumarki, kasvatavad 5 erinevat kodulooma, joovad 5 erinevat jooki. küsimus: kes kasvatab kalu?

1. norrakas elab esimeses majas...
2. Inglane elab punases majas...
3. roheline maja asub valgest majast vasakul pool...
4. taanlane joob teed...
5. see, kes suitsetab Rothmans-i, elab kõrvuti sellega, kes kasvatab kassi...
6. see, kes elab kollases majas, suitsetab Dunhilli...
7. sakslane suitsetab Marlborot
8. see kes elab keskmises majas, joob piima...
9. Rothmansi suitsetaja naaber joob vett...
10. see, kes suitsetab Pall Malli, kasvatab lindu...
11. rootslane kasvatab koera...
12. norrakas elab sinise maja kõrval...
13. see, kes kasvatab hobust, elab sinises majas...
14. see, kes suitsetab Philip Morrist, joob õlut...
15. see, kes elab rohelises majas, joob kohvi...


Kõik riigiametnikud ja muidu töölised, kes te veedate oma päevi igavledes, võtke vaevaks ja lahendage ära! Mina isiklikult pusisin selle kallal mingi veerand tundi. Aga välja mõtlesin lõpuks. Olen uhke, sest enamasti ma just silmapaistva mõistlikkuse ja taiplikkusega ei hiilga.

Pühapäev, veebruar 12, 2006

Ja oh seda häbi... muuda ära või nimi...

Kohutav. Ma olen üle miljoni aasta taas skänneri kõrval ja mul pole ühtegi pilti, mida skännida. Ma olen alla käinud. A ma siis kiiresti joonistasin ühe pildi. Näe, siin see on. Pildil on kujutatud mind ja minu väikest hoolealust


ja see on minu väikese hoolealuse joonistatud pilt. Näha võite Rererikat ennast (vasakul) ja mind (soengu järgi peaks ära tundma). Kas me pole ilusad ja õnnelikud?


Minu vend praegu vingub, et "Suhtle minuga, suhtle minuga," ja kui ma teatan, et kirjutan blogi ära, ja siis suhtlen temaga kasvõi ommikuni, tõdeb ta nukralt: "Bogi on sinu jaoks tähtsam kui mina..."

Laupäev, veebruar 11, 2006

Tagasi linnud, tagasi....


Joonistasin kuldnoka. Tuli välja nagu vares.
Tegin talle eristamiseks täpid peale. Nüüd on nagu tuulerõugetes vares.

Järgmisena hakkan varblast joonistama. Kui see ka varese nägu tuleb, siis...siis... no siis tuleb ilmselt kõikidele rändlindudele kevadel sisenemiskeeld kehtestada ja kõik muud linnud kuhugi inimtühja reservaati tõrjuda. No siis lapsukesed ei näägi muid linde kui vareseid ja minu joonised on õiged :D

Reede, veebruar 10, 2006

Klaveripesija

Jep. Tegin täna oma klaviatuurile sügavpuhastust. Eemaldasin sellelt kõik nupud, kruvisin lahti, võtsin juppideks, pesin, küürisin, seebitasin, panin isegi palsamit ja kuivatasin hoolikalt.
Ja siis hakkasin nuputama, milline nupp kuhu käib...
Nüüd on mul pimeklaver - st ükski nupp pole see, mis ta paistab olevat. Tuleb trükkida mälu järgi.

Aga teate kui hea on puhast klaverit kasudada?

Omme kavas - hiire vannitamine

Mustad linnud istumas on jälle minu puul...

Ilmselt on minu naabervaresed (Corbie ja Morrigan ) mingil põhjusel kodust ära läinud ja nende noored ning rumalad lapsukesed (Maia, Zia ning Jaak) on otsustanud kadrioru lossis toimunust eeskuju võtta ning on korraldanud suuremat sorti läbu. Juba kolmandat päeva istub minu varesepuul minimaalselt 13 varest.
Eino minu poolest istugu seal või miljon varest, mina oma naabrite eraellu ei viitsi süveneda (kuigi see siin hakkab juba Hitchcocki mõõtu võtma) aga kui aus olla, siis eelistaks ma, et vareste asemel istuks minu puul hunnik kuldnokkasid, posu varblasi ning musträstaid ja lisaks veel paar uhket harakat.
Saate aru, vareseid pole mul vaja joonistada. neid muid linde aga küll (siinkohal, kallid linnuteadlased-ornitoloogid, see on see koht, kus te võiksite mulle oma linnuteatmikke/välimäärajaid laenata)

Nagu te ilmselt aru saite, siis postiljon halastas minu peale ja nüüd olen ma taas tööinimene, kuigi joonistamist on raske tööks nimetada...

Kolmapäev, veebruar 08, 2006

Muhv, nõudmiseni.

Täna olen juba kolm korda postkasti juurde jooksnud. Nagu ootaks miskit armastuskirja või midagi sellist. Tulemus igal korral sama - isegi rämpsposti mitte (ma pole kunagi varem näinud, et silt "ainult tellitud postile" tegelikkuses ka töötaks)!
Minu kallim on mind vist unustanud, miks ta muidu ei kirjuta...
Ehh, tegelikult ootan ma teadet, et jah, Pille, võid minna postkontorisse ja sealt omale töö tuua, et õigustada millegagi oma eksistentsi.
Aga postkast on tühi nagu minu rahakottki (muide, need on omavahel sõltuvuses. kui postkast täitub, siis on lootust, et ka minu rahakotti kunagi sent või paar kukub).
Mulle meeldib kirju saada. On alati meeldinud. Kirjutamise vastu pole mul ka midagi. Ilmselt pean need kaks ühendama ja hakkama tegelema aktiivse muhvidusega.

"Kallis Pille, kirjutan sulle esimest korda...."

P.S Loomulikult olete kõik oodatud mu postkasti täitma. Loomulikult mitte rämpspostiga, aga nt fännikirjad meelidvad mulle hirmsasti ja armastuskirjadest ei ütle ma kuangi ära ja noh, võite ka kirjutada oma raskest ja vaevarikkast elust. Mulle meeldib lugeda teiste inimeste elude kohta.
P.P.S Uskumatu, minu kõrvu on jõudnud kuuldusi, et kõik ei teagi veel minu postiaadressi. Ja mina arvasin, et olen üleilma kuulus. Ehh, no võtke siis teadmiseks: Vaksali 3-53, Tartu, Eesti - see on see aadress, kuhu kirjutama peate

Teisipäev, veebruar 07, 2006

Ideaalne koduperenaine

Täna olen ma koristanud tuba, küpsetanud, vaaritanud, pesnud pesu, nõelunud sokke, pesnud nõusid ja veel veidi koristanud, nagu koduperenaine muiste. Kui samas vaimus jätkan võib juhtuda, et minust saab isegi asja. Nüüd tuleb vaid lastel pea ära kammida, nad puhtalt riidesse panna kuhugi vaikselt mängima saata, oma meiki viimistleda, siduda juustesse pael ning oodata, mil mu kallis abikaasa töölt koju jõuab, et siis olla talle hea naine. Ma tean küll, mis tegema peab, et hea naine olla. Ma lugesin siit.

Natuke peab veel harjutama seda kussutavat ja meeldivat hääletooni...

P.S A mis puutub koristamisse, nõelumisse, pesemisse ja kokkamisse, siis see kõik on tõsi. Olen täna olnud äärmiselt tubli.

Esmaspäev, veebruar 06, 2006

Oi aeg, oi aeg...

Mäletate, ma sügisel rääkisin, et aeg mängib mulle vingerbussi. No need ajad on jälle käes.
Esimene märk sellest oli minu arvuti, mis läks kergelt lolliks kui nii öelda võib. Nimelt liikus selle kell edasi kiirusel 1 minut 5 minuti jooksul. Ilmselgelt tahtis ta, et ma Saaremaarongist maha jääks. Kodus liikus aeg kiirusega 5 päeva ühe päeva jooksul - kuidagi kiirelt möödus see aeg. Tartusse tagasi tulles venis aeg taas nagu härja ila - keskmise kiirusega 6,5 tundi terve igaviku jooksul (pange kõrva taha, et ärge võtke kuangi ette bussireisi siis kui vaheaeg saab läbi). Ja nüüd on aeg täitsa seisma jäänud. Või ei, aeg liigub edasi, aga mina olen sellest kuidagi välja astunud. Milles see väljendub? No nt kulus mul pea 20 tundi ilma söömata, enne kui avastasin, et kõht on tühi. Tavaliselt on see aeg u 5 minutit. Samuti suutsin ma üle 3 tunni järjest üleval olla, ilma et ma oleks unistanud pehmetel patjadel puhkamisest... heljumiset... heljumisest... A mis kõige hullem. Kui ma olin juba terve igaviku üleval olnud ja ka normaalsetel inimestel oleks pidanud uni tulema, ei tulnud mul ikka und. Kas Une-Mati boikoteerib mind?
Küll ma juba ten seda vastust. Üks hetk tuleb mul aega tagasi astuda ja küll ma siis saan kogu selle magamatusega nagu panniga vastu pead. Ja ma võin anda oma pea (mis ajapanniga saadud hoobist tingituna niikuinii enam mingit erilist väärtust ei oma), et see saab toimuma omme ommikul vene keeles...

epohhivahetus....

Vaksali punkris on alanud taas uvitavad ajad.
Meil on uus elanik. Eks näis, kuidas ta meie külmas hullumajas vastu peab. loodan, et ästi.

Muidu on kõik endine. keegi pole vahepeal minu tuba ära koristanud (jah, ma võibolla tõesti olen naiivitarist optimist, aga millegipärast ma ei väsi lootmast).

Ja süüa pole endiselt. Ma pole nii ammu söönud, et peaaegu ei mäletagi, mis asi see toit on. Läheks ostaks, aga käibelolevat maksevahendit pole ma veel pikemat aega näinud ja kardan, et ei tunneks seda ära isegi kui see mulle tänaval vastu jalutaks...

Neljapäev, veebruar 02, 2006

Test
Test
üks...kaks...kolm...

Jaa, vana hea riidepuustväänatudinternetipüüdja nipp näikse töötavat.

Olen kodus. Selle eest suured tänud herr Margusele. Ta vaeseke muidugi ei teadnud, mida tähendab Pillega koos reisimine (oo õnnis naiivsus). Sellest oligi ehk tingitud tema üllatav lahkus ja koostöövalmidus. No järgmisel korral on ta ehk targem ja mõtleb omale mingi vabanduse välja.

Mis siis Pillega reisimise nii keeruliseks teeb? Ta võib olla kohutavalt vaikne ja sõnaaher reisikaaslane. Aga ainult hetkeks. Mitte kauemaks kui kolmeks minutiks. Isegi mitte nii kauaks. Ülejäänud aja ta vahetpidamata naerab, norib, narrib ja räägib ohjeldamatult. Vaesed kaasreisijad/kannatajad!
Aga ei, kui te olete kurt või omate häid kõrvatroppe - siis on Pille üpriski meeldiv reisikaaslane.

Aga antud reisist oli mulle kasu kah. Toon ära vaid paar näidet sellest lõpmatust hariduse tulvast:

  • Õpetasin kured lendama!
  • Kuulasin õpetlikku loengut teemal “Tuuleveskite soolised iseärasused”
  • Sain teada, et Tartu bussijaamas müüakse 2 sorti pileteid - kallimad (tavapiletid) ja odavamad (paketti kuulub ka Pille)
  • Sain teada, et vampiiride vastu aitavat küüslauk ja kurjade Pillede vastu soolaringid

Aga nüüd olen kodus. Kodus on alati hea. Siin on alati soe (hoolimata sellest, et termomeeter näitab hoopis midagi muud). Ja Laisiku nägin ka eile ära. Andsin edasi kõik need tervitused, kallistused ja muu kraami, mis mulle Tartust kaasa anti. Tagasi tulen kergema pagasiga, et mitte öelda kaks kätt taskus. Kas te kallid inimesed teate ka kui palju üks tervitus kotis ruumi võtab? Hämmastav!

Aga praegu on minu põhiline ajaviitmise meetod järgmine: teen plaane, unustan neid ja üritan siis meeleheitlikult meenutada. Praegu on mul lisks nendele kümnetele unustatud ja mittemeenunud plaanidele peas järgmised mõtted. Kui ma Tartusse tagasi tulen, siis:

  • Pesen oma toa aknad ära. (See tõotab tulla taas akrobaatiline, verdtarretav vaatemäng. Aga kui ma soovin ka edaspidi päikeseloojangu punas säravaid vaguneid lugeda, siis on see vältimatu. Praegu paistab aken veel vähem läbi kui minu prillid (ja see on juba midagi))
  • Pakin oma matkakoti ära (Rääkisime Margusega tiba matkamisest. Igatahes tekkis mul selline kohutav soov Gotfried selga võtta ja minna mööda maailma rändama. Te ütlete, et on talv? No pole hullu, ma võtan kahemehe sae kaasa).
  • Hakkan naiselikuks (“Eva-Lotta, mulle tuleb vahel ette, et sa võiksid püüda olla veidi naiselikum,” sõnas konstaabel Björk. “Naiselikum? Jaa, esmaspäeviti,” kinnitas Eva-Lotta ja naeratas leebelt kogu oma armsa näolapikesega.* )
  • Hakkan artikleid otsima (ma ei taaaahaaaa, aga pean)
  • Pidu? Tasakaalustamaks eelmist punkti. Me Margusega mõtlesime, et meil on see rummiteemalinemereröövliprassing veel korraldamata. Sellist lohakust ja laiskust ei saa ju lubada (Kui palju kordi olen ma tähisel ööl isutnud oma isa laeva ahtritekil, Lõunarist otse peakohal ja Fridolf minu kõrval, ning kuulnud teda laulvat niiviisi: “Surnukirstul viisteist meest, hõissaa, ja pudel rummi,” laulis Pipi veelgi kõvema häälega.**)
  • Pööran tähelepanu oma kokakunsti arendamisele, st kuulutan turbonuudlitele streigi ja uurin maksku mis maksab välja, mida normaalsed inimesed söövad. (Tõesõna, mitte ainult Fridale ei kirjutanud tondikäsi manitsusi. Ka preili Sokk oli saanud selle osaliseks. Seinal seisis suurte tähtedega, mis kaugelt silma paistsid: “Vaata ette! Sinu häbematult kallites saiades peaks olema rohkem kaneeli!”***)
*Loomulikult on see pärit ühest lemmikraamatust lemmikraamatute seas - “Meisterdetektiiv Blomkvisti ohtlik elu” A. Lindrgen
** Ilmselt olen jõudnud Pipi Pikksukani
*** “Väikevend ja Karlsson katuselt” - nagu isegi aru saate, olen taas langenud Lindgreni lõksu.