Laupäev, juuni 29, 2013

Pesapunumise lainel

Nonii, ei saa kuidagi eputamata jätta. Aga viimaks ometi on valminud tekike Täpikesele. Kaua tehtud (ja arvestades, et ma pole kudumisega just sinasõber siis minu arust igatahes ka) kaunikene.

Väga lähedalt muidugi seda uurida ei tasu kuna see on tihkelt täis apsakaid ja mustrivigu, aga  ma loodan, et Täpike pole veel nii arenenud kriitikameelega ja oskab hinnata mustri vahele kootud soojust enam kui selle esteetilisi puudujääke. Igatahes ise olen ilgelt rahul ja uhke :D

Reede, juuni 28, 2013

Taadusse?

Kujutage ette, sel ajal kui mina majaehituse järge inspekteerisin, murdis minu ilma lubadeta peaaegu kolmveerandkahene pujäänipoeg kuidagi minu autosse sisse, käivitas selle ja sõitis puuriidale otsa. Ärandamine, lubadeta sõitmine ja avarii põhjustamine. Hea veel, et joobes juhtimisega tegu polnud.
Õnneks on ainsaks kannatajaks siinjuures puuriit, mis pisut viltu läks. Inimesed kõik terved ja Milli osutus ka vastupidavaks. Siiani on lahendamata müsteerium, et kuidas poiss ikkagi autosse sai. Senini on ta vaid auto ukselingi küljes rippunud ja nõudnud sisselaskmist, suutmata ise raskeid uksi avada. Auto käivitamine ja kallakust üles sõitmine on juba lihtsamini seletatavad...

minipaanika

35 nädalat täis ja 35 päeva veel tähtajani.
Appi :D

Esmaspäev, juuni 24, 2013

Jaanid üle elatud

Lõke mere ääres, meeldiv seltskond, kaunis päikeseloojang, mis peegelsileda vee roosade ja oranžide värvidega toonis, uhke luik mööda purjetamas, võimas lõke tulekindla ukse ja lumelabidaga ning grill ja maasikatort. Mida veel ühelt jaanipäevalt tahta? Veidike vähem sääski ehk. Sääsed olid tõesti tüütud. Õnneks ilmusid nad välja alles peale päikeseloojangut. Seni oli täitsa bro.
Tänane päev on ka olnud tõeline suvitamine. Hommikul sai kaua magatud. Seejärel korjasid Mps ja Laisik suurtes kogustes metsmaasikaid, mis olid nii suured nagu mõne kehvema aedniku (nagu allakirjutanu näiteks) aedmaasikad. Hiljem sai pannkooke selle sama metsmaasikamoosiga. Nämma. Enne veel aga sai noorperemees ujuma viidud. Temas on seda hülgerahva verd ikka päris suures koguses. Endal juba huuled sinised ja väriseb külmast, aga kui hakata teda veest välja vedama, siis paneb vastu nii nagu sõltuks sellest tema elu. Täpike ujus ka nii et kõht lainetas. Ei tea kas ka hülgrahva sugu?

Teisipäev, juuni 18, 2013

Põhjuseta puudumine

Pole siia ammu midagi kirjutanud.
Pole nagu eriti mahti. Valdavalt tegeleme ehitus-lammutustöödega. Hetkel veel peamiselt lammutame. Mina veeren ümber maja ja mängin piitsaga kubjast (peenema nimega töödejuhatajat siis).
Viimased paar päeva olen linnas veetnud ja üritanud seda laiaks litsuda. Päris hästi tuleb välja. Mul nüüd massi ka tavapäerasest rohkem - linn vajub kohe lohku kui ma sinna laiama lähen.
Muidu kõik korras.

Reede, juuni 07, 2013

Hülgepoeg

Tundub, et Tõruke on ka hülgerahva sugu. No lasin ta täna esimest korda merre. Esialgu vaatas pisut kahtlevalt, aga umbes kahe minuti pärast taipas ta, et sisuliselt on tegu piiritu vanniga ja kus siis jooksis vees ringi. Sulistas veega ja naeris nagu pöörane. Raskeks läks siis kui vaene väike külmetama hakkas. No ta võib küll hülgerahva verd olla, aga hülgerahvale isaleoomulikku isolatsioonikihti tal (veel) pole. Puhtalt toore jõuga tirisin ta veest välja (jutust polnud mingit kasu. Ta lausa keeldus nina kalda pooole pööramast). Ja kogu tee kuni autoni üritas ta lahti rabeleda (ja kui see õnnestus, pistis uuesti mere poole jooksu).  Ta on üllatavalt tugev ja ma olin päris võhmal kui ta lõpuks õnnestus turvatooli aheldada.
Aga muidu oli tore ja kindlasti plaanis korrata!

Tuletan meelde, et 16 korda tuleb meres käia, et külmetushaigustest pääseda! Mul on tänaseks  kolm ja pool korda käidud.

Pühapäev, juuni 02, 2013

Schieb den Wal zurück ins Meer!

Tänane leitsak oli minusuguse jaoks selge liig. Otsustasime, et ainsana saab leevendust pakkuda karastav merevesi. Varasemast on meeles, et kui esimest korda ujuma minna, siis ilma karupükste ja villaste sokkideta pole nagu asja. Valmistusime siis jäisesse merre ja sealt kohe välja hüppamiseks. Suur oli üllatus kui vesi oli täiesti soe! Nüüd võiks kasvõi iga päev mere ääres vedeleda, aga ei saa. Mul on hirm, et kui minusugune suur ja valge kogu end rannaliivale siruli viskab, siis võib mõni möödajalutav looduskaitseaktivist mind kuivale jäänud valgevaalaks pidada ning üritab merre tagasi lükata... Kuigi kui aus olla, siis mulle vees ehk meeldibki rohkem. Sääsed, parmud ja lõõskav päike pole hetkel minu sõbrad.

Ahjaa, noorperemees käis ka ujumas. Teda me merre ei lasknud vaid tegime talle õue tünni sisse minibasseini. Talle tundus  see meeldivat. Igatahes pritsis vett mitme meetri kaugusele :P