teisipäev, november 29, 2022

Kummaliselt mõnus

Koroona on seljatatud ja tavapärane kiire elu saab jätkuda. Möödunud nädalavahetus oli aga kummaline. Mul oli see tihedalt täis planeeritud ja ootamatult lõi koroona kalendri tühjaks. Ei mingit koorilaulupäeva ega jõulutulede süütamist. Selle asemel täiesti kodune nädalavahetus ilma eriliste kohustusteta. Ja teate, see oli mõnus!

Ma lugesin ja maalisin ja küpsetasime piparkooke ja koristasime ja mitte midagi ei pidanud tegema. Ja mul oli vaba aega. Täitsa kummaline oli. Aga mõnus.

Mõtlesin, et koristan laste puslede sahtli ära. Selle vabanduse varjus olen mitu päeva puslesid kokku pannud. Väga meditatiivne tegevus. Isegi kui mitu puslet on ühte karpi kokku valatud.

kolmapäev, november 23, 2022

Koroona

 Tuleb välja, et külmetav tagumik on koroona tundemärk. Eile õhtul igaks juhuks tehtud test kinnitas just seda, et lõpuks sai see haigus ka mind kätte. Senini oli õnnestunud selle eest üsna osavalt pageda. Ootan nüüd põnevusega, kas piirnebki palaviku, kerge nohu ja külmetava ahtriga, või lisandub muudki, nagu näiteks maitse ja lõhnameele kadu (hetkel kõik alles) või muud huvitavad sümptomid. 
Istume nüüd perekondlikult kodus. Esimene päev ja juba hakkan hulluks minema :D

teisipäev, november 22, 2022

Kuum tüdruk, külm tagumik

Istusin täna kontoris ja nokkisin vaikselt tööd teha kui tundsin järsku, et temperatuurirežiim on kuidagi paigast ära. Kiire kontrollmõõtmine termomeetri abil tõendas, et kehatemperatuur ületab kahe kraadi võrra normaalset. Pikemalt mõtlemata pakkisin oma asjad kokku ja kihutasin koju. Tasuta energial ei saa ju lasta raisku minna. Mis ma sellest putkast kütan, kui sama temperatuuri saaks kodusoojaks ära kasutada. Raskel ajal loeb iga džaul.

Igatahes istun nüüd kodus teki all ja kogen kummalist tunnet - muidu on palav ja pea tahaks lausa plahvatada, aga tagumik külmetab. Mis on äärmiselt veider, sest tulenevalt erakordselt rikkalikust polsterdusest, mu tagumik üldiselt ei külmeta. Selleks peavad ikka olema mehised külmakraadid - kindlasti ei tohiks seda juhtuda toas teki all. Väga veider tunne igatahes.

Et aga mitte laskuda liialt on pärapoole hädade detailidesse räägin teile ühe mitte eriti naljaka, kuid siiski asjakohase anekdoodi:

Väike jääkaru läheb ema juurde:
"Ema, kas ma olen ikka jääkaru?"
"Jah, pojake, oled küll."
"Oled sa selles ikka täiesti kindel?"
"Jah, olen küll."
"Aga äkki ma olen panda või paavian või midagi sellist?"
"Ei, sa oled jääkaru," muutub ema närviliseks, "sinu isa on jääkaru, sinu ema on jääkaru ja sina ise oled ka 100% jääkaru! Aga miks sa küsid?"
"Tagumik külmetab, noh!"

neljapäev, november 17, 2022

Aeg võtta väike puhkus?

Mul on ilmselged ületöötamise nähud. 

No näiteks, sõidan mina täna õhtul peale pikka tööpäeva ja kooriproovi kodu poole. Väljas on just nii pime nagu novembrikuu õhtuti ikka on.  Järsku vaatan, et ohhoo, keegi on oma teeotsa tähistamiseks kasutanud täpselt sama meetodit, mis mina - jalgrattatee sildi posti ümber keeranud kaks varrukahelkurit. Ikka selleks, et pimedas mööda ei sõidaks. Kiidan mõttes tegijat ja sõidan edasi...

Pole vist vaja eraldi ära märkida, et see tundmatu andekas liiklusmärkide tuunija olin tegelikult mina ise ja mööda sõitsin ma oma enese teeotsast.

kolmapäev, november 16, 2022

Enese kiitmise raske töö

Nii, hooandja projekt on läbi, raamat on trükikojas, Rahva raamatuga on (hoolimata minu eelmisest hädaldamisest) leping sõlmitud. Luban, et nüüd natuke aega oma raamatust ei pläkuta. Endal hakkab juba pisut imelik. Muudkui kiren, et nii hea raamat, nii hea raamat ja pärast tuleb välja, et hea on see ainult minu mõtetes ja tegelikult on üle keskmise vilets.  

Enne teistele teemadele üleminekut tahaksin siiski veel jagada seda osa, mis mul enda arvates päris vahvalt välja kukkus. Nimelt animeeritud tänuavaldust:


Kas ma pole mitte osav "paint" programmi kasutaja? Vaadake neid kauneid laugeid laineid...

Ah, tõeliselt meisterlik viimistlus.

Ja need kummituslikud hallid laigud, mis aegajalt ilmuvad ja siis kaovad. Need on peeneimad eriefektid...

kolmapäev, november 09, 2022

Kas tõesti uus Harry Potter?

Veidi vähem kui kuu aega on jäänud selleni, kui saan käes hoida meie värskeimat beebit! Ei, ma ei tegele Eesti iibe tõstmisega (olen niisama paks).  Aga olen siiski põnevil ja ootusärevuses. Lõpuks on see ikkagi meie "lapsuke". Mina ja Mps selle kahepeale valmis nikerdasime ja isegi ilus poisslapse nimi on välja mõeldud - et oleks popp ja noortepärane, siis lausa kolmeosaline. Tõsi, pisut ma muretsen selle üle, mis perekonnaseisuametnik ütleks. Pauluse ja Kusta vastu poleks vast midagi, aga "Linnavurle" vist nimeseaduse raamidesse ei mahu.
Nagu te kindlasti aru saite, siis käib jutt loomulikult meie raamatust "Paulus, Kusta ja linnavurled", mis peatselt käsikirjast reaalseks ja käegakatsutavaks asjaks saab.

Alustasin seda projekti naiivse ja sinisilmsena. "Kui raske see ikka olla saab"-suhtumise najal sai purjetatud nii kaugele, et kui selgus, et polegi nii lihtne, siis taganeda oli hilja. Nüüdseks olen kogenum ja targem ning silmad on hulga.... hallimad? Või mis on sinisilmsuse vastand? 
Aga mida ma siis olen õppinud ning millised järeldused teinud?
  • Ilma Hooandjata, oleksin ilmselt ammu asja kõrvale lükanud ja siis elu lõpuni kahetsenud. Aga kuna projekt sai kiiresti küsitud (ja nagu hiljem selgus - selgelt liiga väikese) summa kokku, siis tekkis ka kohustus asi lõpuni viia. Nii et loobuda ega edasi lükata ei saa. Mulle isiklikult hooandja kontseptsioon meeldib. Kui on piisavalt toetajaid, siis saad raha (v.a. 7%, mis nad endale jätavad) ja kui ei ole piisavalt toetajaid, siis laku panni, aga toetajatele kantakse raha tagasi. Ja tegemist pole lihtsalt annetuste kerjamise keskkonnaga, vaid iga toetuse eest on ka tasu ette nähtud. Ühest küljest aitab see koguda vajaliku investeeringu tarbeks raha, teisest, teeb reklaami ja kolmandaks tänu sellele saan kindel olla, et ma ei lõpeta olukorras, kus mul on pööningul 200 raamatut, mida keegi ei taha. Hetkel on sadakond juba hooandja kaudu uue kodu leidnud, nii et pööningule jääb kõigest 100 eksemplari ja ülejäänud elu saate mult kingituseks ainult neid samu raamatuid. 
  • Hooandjasse vajaliku summa arvutamisel olin ikka väga sinisilmne - aluseks võtsin miinimumprogrammi põhjal ühe suht suvalise trükiettevõtte kalkulatsiooni. Tänaseks on selgunud, et õige hind oleks olnud pea 3 korda suurem. See on tingitud:
    • eelkõige minu täielikust võhiklikkusest
    • raamatute kogust tuli suurendada poole võrra - esialgu läksime tõesti miinimumprogrammile välja
    • raamat läks poole paksemaks - mina kasutasin ametnikuna TNR 12 fonti, aga lastesõbralikum variant on ikkagi pisut suurem. Samuti lähtusin tavalise dokumendi veeristest, mis ei sobi raamatule. Mõned pildid tuli ka kibekähku juurde sirgeldada.
    • Kuna valisin kõvad kaaned, siis lisas see ka hinnale juurde. Rääkimata sellest, et esmase arvutuse tegin vist kõige õhema paberi najal. Kuna ma asjast midagi ei jaga, oleks ilmselt lõpuks vetsupaberile lasknud trükkida.
    • Loomulikult ei olnud ma sisse arvestanud küljendamise/kujundamise tasu.
    • Seda kõike arvestades võib vaid imestada, et kõigest 3 korda läks kallimaks
  • See on uskumatu, kui palju inimesi Hooandja kampaaniaga kaasa tuli! 90% on rohkemal või vähemal määral tuttavad näod, aga on ka täiesti võhivõõraid! Suurepärane!
  • ISBN numbri hankimine oli kõige lihtsam ja kiirem protsess, kuigi just seda ma millegipärast kartsin.
  • Kõik võtab kolm korda kauem aega kui naiivitar ette kujutas (sealjuures on toimetajad ja küljendajad tegutsenud vägagi operatiivselt ning trükikojapoolse asjaajamise osas pole ühtegi etteheidet teha.
  • Raamatupoodide juurdehindlus on ulmeline*. Väikesetiraažiliste raamatute puhul, kus toote omahind on seetõttu küllaltki kõrge, kerkib raamatu hind juba selliseks, et keegi lihtsalt ei ostaks seda. Või ostaks, kui see oleks maailmakuulsa Harry Potteri illustreeritud variant. Aga ei ole. See on täiesti kuulsusetu Maailmaparandaja põlve otsas nikerdatud (aga loomulikult väga tore ja vahva ja nii edasi) raamat, mis tõenäoliselt pandaks raamatupoes tagumise riiuli peale, kust isegi koristaja tolmu ei võta...
    Seega on minul küll hetkel tunne, et vähemalt esialgu suurtest  raamatupoodidest meie raamatut osta ei saagi :( Müün hõlma alt ja vahetan talvekartulite vastu... Mitte, et meil oleks olnud plaani raamatute müügi pealt teenima hakata. Täitsa nullkampaaniana on mõeldud. No et kõik mis üle peaks jääma, läheb järgmise raamatu trükifondi. Hoolimata kõigest on järgmine ju kirjutamisel!
Seega kui keegi ikkagi tahaks seda soetada, siis hooandja kampaania lõppeb 1 päeva pärast, veel jõuate endale sealtkaudu oma eksemplari hankida. Pühendused, autogrammid ja muu säärane on hinna sees. Samuti transport pakiautomaati või lausa käest kätte (kui need käed liiga kaugel ei ole). Muid auhindu on ka. Näiteks on võimalus saada endale unikaalsed, ainulaadsed, ornitoloogiliste sugemetega jõuluehted. Ise teen oma väikeste värviste kätega.



* A võibolla ka täiesti normaalne, mul lihtsalt puudub absoluutselt ülevaade, mis on normaalne ja mis mitte. 

esmaspäev, november 07, 2022

Mida võtaks kaasa sina?

Tõrukesel oli täna koolis inglise keele tunnis ülesanne, kus pidi kirjeldama asju, mis võetaks kaasa, kui midagi juhtub. See mis juhtub, tuli ka ise välja mõelda. Tõruke valis sellise suure tõenäosusega aset leidva sündmuse nagu zombi-apokalüpsis. Ja mis siis kaasa võeti?

Telefon,

akupank,

nuga,

taskulamp,

söögipoolist,

kahvel ja lusikas,

raudora, et zombisid uimaseks lüüa (aga mitte tappa) ja

kaisukaru - et selles hulluses mingisugustki kainet mõistust säilitada.


Minu arust väga hea valik. Eriti see viimane.


reede, november 04, 2022

Maalt ja hobusega

 Mul tuli kaks päeva pealinnas koolitusel olla. Kuna ükski liinibuss õigeks ajaks kohale ei jõua, olin sunnitud autoga minema. Ainus häda on selles, et mina sõidan Tallinnas vaid kõige suurema häda korral. Mis te tahate inimesest, kes liikleb valdavalt mööda sirget maanteed või metsavaheteed, kus kitsi on rohkem kui autosid. Vabatahtlikult olin nõus sõitma vaid oma öömajani, mis on tuttav tee.

Küll ma mõtlesin, et kuidas õigeks ajaks kohale jõuda. Õnneks sosistas siil, et võtku ma Bolt. Te võite naerda, aga ma poleks ise selle peale tulnudki. Ja tuli tõdeda, et oli väga mugav. Minut või kaks peale tellimist oli auto kohal. Minu niigi kurnatud närvirakud said tagaistmel rahulikult puhata samal ajal kui meeldiv noormees mu läbi hommikuse tipptunni õigesse kohta toimetas (ja maksma läks see oluliselt vähem kui mul oleks tulnud näiteks parkimise eest tasuda). Imeline.

Koolituselt tagasi tulles oli mul ohtralt aega, nii et otsustasin tervistava jalutusläigu kasuks. Arvestades, et olin hommikul kuuest saati ainult istunud, tundus see hea plaanina. Öömaja poole astudes nägin tee ääres loendamatul arvul tõukse ja juba hakkas peas keerlema mõte, et äkki ei peaks boldi sõidujagamisega piirduma, vaid laiendama haaret ja tõuksi ära proovima. Kujutasin juba ette kuidas ma lokkide lehvides läbi õhtuse Tallinna kihutan, ise üdini popp ja noortepärane.

Seejärel kujutasin ette homseid liiklusuudiseid, kus öeldakse, et 01. novembril kell 18.42 kaotas vanem* naisterahvas Sõpruse puiesteel kontrolli elektrilise tõukeratta üle ja rammis prügikasti, kahjustades linna vara. Naisterahvas saadeti kodusele ravile häbenema. Pealtnägijate sõnul tundus nagu oleks proua esimest korda tõukerattal. 

Loobusin, aga võibolla järgmisel korral...


*eile kuulsin raadiost liikusõnnetusest, mille põhjustas (või vähemalt oli osaline) "vanem naisterahvas". Mul tekkis kohe küsimus, et kui vana on "vanem". Või kellest ta vanem on...

P.S uudishimu ei andnud rahu ja uurisin välja - vanem naisterahvas oli 67.