reede, mai 31, 2024

 Kuulda on kauge kõue kõminat. Kas tõesti on lootust vihmale. Meie siin kuiva nimega kohas nägime viimaseid sademeid lumena...

reede, mai 03, 2024

Põdur

 Haa. Sain kopsupõletikust jagu, aga kuna mu keha on ilmselgelt otsustanud katsetada kõikvõimalike haigustega, millega varem kokkupuude puudub, siis kohe otsa sain mingi kõritõve. Mis see täpselt oli,  unustasin arstilt küsida. Arst vaatas kurku ja uuris, et kas mul on tihti olnud mandlitega probleeme. No ei ole. Pigem vähem kui rohkem. Ma olen alati mõelnud, et mismoodi ma peaks aru saama kas kurk on paistes või punane. Olen oma valulikku kurku ajaloos uurinud küll, aga kunagi pole midagi aru saanud. Vot, kui nüüd vaatasin, siis oli pilt hoopis teine. Parempoolne kurgumandel oli üles paistetanud nii et laiutas  2/3 kurgu ulatuses (hea, et ainult pool kurgust, muidu oleks ju olukord sootuks hull olnud), oli tulipunane ja oioi kui valus. Neelata ei saanud. Vähe sellest, isegi rääkida ei saanud, sest lihtsalt nii valus oli. Valu kiirgas kõrva ja teistpidi kaela, nii et pool peast sisuliselt valutas. Igatpidi oli paha olla. Suurte raskustega suutsin endale antibiootikumid sisse suruda ja jäin ootama, et mõjuma hakkaks. Õnneks on paari päevaga olukord oluliselt paremaks läinud. Pisut veel on paistes ja kergelt valulik, aga ma saan süüa-juua ja mis kõige toredam, ma saan rääkida. Kujutage ette vaest lobamokka, kes ei saa sõnagi öelda. 

Aga jah, kuu aja sees juba teine antibiootikumi kuur - peab ikka raudne tervis olema, et kõige sellega hakkama saada. 

Näikse, et mu blogist on saamas mingi meditsiiniliste kaebuste koht - kas see on märk mühinal lähenevast vanadusest :D

Igal juhul loodan, et selle kummalise ühekülgse kurguhaigusega minu sellekevadised katsumused lõppevad. Hirmus tüütu on. Tahaks juba kevadet nautida, aga no ei saa.